Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab komisjoni ja eraõigusliku töövõtja (kaebuse esitaja) vahelist vaidlust, mis puudutab liidu rahastatud projekti elluviimise eest tasumist.

2. Komisjoni ja ettevõtjate konsortsiumi vahel 2005. aastal sõlmitud lepingu (edaspidi „leping”) kohaselt osales kaebuse esitaja aastatel 2005–2010 ELi rahastatud projektis.

3. 15. juulil 2011 teatas komisjon järelauditi aruande põhjal kaebuse esitajale, et kaalub võlateate väljastamist, milles nõutakse kaebuse esitajalt ligikaudu 121 000 euro tagasimaksmist. Samuti palus komisjon kaebuse esitajal esitada oma märkused 30 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest.

4. 5. augustil 2011 esitas kaebuse esitaja oma märkused, milles ta vaidlustas enamiku auditiaruande järeldustest. Ta nõustus siiski hüvitama ligikaudu 6000 eurot.

5. 18. augustil 2011 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, et esitada kaebus komisjoni lähenemisviisi kohta (kaebus 1726/2011/MMN). Ombudsman oli siiski seisukohal, et sellele kaebusele ei eelnenud asjakohast halduslikku lähenemist ja seetõttu oli see vastuvõetamatu, kuna komisjon ei olnud selles küsimuses veel lõplikku seisukohta võtnud.

6. Komisjon kinnitas oma seisukohta 28. septembril 2011. Seejärel väljastas ta võlateate ligikaudu 121 000 euro suuruse summa kohta, mis tuli tasuda 3. jaanuariks 2012.

7. 4. detsembril 2011 esitas kaebuse esitaja käesoleva kaebuse. 22. detsembril 2011 esitas ta teatavat lisateavet.

8. 18. jaanuaril 2012 maksis kaebuse esitaja komisjonile tagasi ligikaudu 6000 eurot ja palus ülejäänud osa tagasi maksta osamaksetena, millega komisjon nõustus. Kaebuse esitaja märkis siiski, et see ei mõjuta tema lahkarvamusi komisjoniga seoses hüvitamistaotlusega.

Uurimise ese

9. Kaebuse esitaja esitas järgmise väite ja väite, mis lisati ombudsmani uurimisse:

Väide:

Eksliku järelauditi aruande põhjal väljastas komisjon ekslikult võlateate ligikaudu 115 000 euro tagasimaksmiseks, mis oli varem kaebuse esitajale makstud ELi rahastatud projektis osalemise eest.

Nõue:

Komisjon peaks oma võlateadet muutma, vähendades seda vaidlustamata summani (nimelt ligikaudu 6000 euroni).

Uurimine

10. 5. jaanuaril 2012 palus ombudsman komisjonil esitada oma arvamus eespool nimetatud väite ja väite kohta.

11. Kaebuse esitaja esitas 6. ja 7. märtsil 2012 lisateavet.

12. Komisjon esitas 7. mail 2012 oma arvamuse, mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

13. 26. juunil 2012 esitas kaebuse esitaja oma märkused. 27. juunil 2012 esitas ta täiendavad märkused.

14. 23. novembril 2012 esitas kaebuse esitaja lisateavet.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjon väljastas võlateate ja sellega seotud nõude valesti

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon väljastas vale järelauditi aruande alusel ekslikult võlateate ligikaudu 115 000 euro tagasimaksmiseks. Eelkõige vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni järeldused, mis käsitlesid i) väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) omanikele hüvitise maksmist, ii) auditeerimistõenditega seotud kulusid, iii) alltöövõttu ja iv) leppetrahvi nõuet.

16. Komisjon märkis oma arvamuses, et tema auditiaruandes toodi välja järgmised peamised probleemid: esiteks liigne sõltuvus ELi rahastamisest (st ELi poolne rahastamine 83,24 %, kuigi kaebuse esitaja oli nõustunud eraldama 50 % rahalistest vahenditest); teiseks ületasid väidetavad kulud 100 % kaebuse esitaja kogukuludest; ja kolmandaks ei olnud omanikust halduri tasu rahastamiskõlblik (eelkõige seetõttu, et kaebuse esitaja seda tegelikult ei maksnud).

17. Pärast tagasinõudekorralduseni viinud haldusmenetluse lühikokkuvõtet rõhutas komisjon, et tema otsus põhines üksnes ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuendat raamprogrammi (edaspidi "kuues raamprogramm") ja lepingut käsitlevatel eeskirjadel. Ta rõhutas, et on kohustatud tagasi nõudma kõik toetusesaaja poolt alusetult saadud ELi vahendid.

18. Seejärel käsitles komisjon kaebuse esitaja esitatud argumente.

19. Esiteks märkis komisjon seoses VKEde omanikele makstava hüvitisega, et kuuenda raamprogrammi eeskirjad ei sisalda selle kohta erisätteid. Seega kohaldatakse lepingus ette nähtud üldsätteid. Eelkõige on lepingu II lisa artikli II.19 lõikes 1 sätestatud, et:

"1. Projekti elluviimisega seotud abikõlblikud kulud peavad vastama kõigile järgmistele tingimustele:

a) need peavad olema tegelikud, majanduslikud ja projekti rakendamiseks vajalikud; [...]

c) need peavad olema tekkinud projekti kestuse ajal [...];

d) need tuleb kirjendada need teinud töövõtja raamatupidamisarvestuses hiljemalt artiklis II.26 [...] osutatud auditeerimistõendi koostamise kuupäeval.”

20. Komisjon väitis, et ainuüksi asjaolu, et kulud kirjendati raamatupidamises, ei tõenda, et need tegelikult tekkisid. Sel põhjusel nõudis komisjon maksetõendit, et kontrollida deklareeritud kulude rahastamiskõlblikkust.

21. Auditi ajal ei kajastunud need kulud siiski äriühingu pearaamatus. Tegelikult ilmnes, et asjaomased kulud kanti raamatupidamisarvestusse, kuid kanti hiljem maha. Lisaks ei suutnud kaebuse esitaja esitada tõendavaid dokumente, mis näitaksid, et VKE omanikule tegelikult tasu maksti (nt raha väljavõtmine või pangaülekanded). Tegelikkuses makstaks äriühingu sisedokumentide kohaselt seda tasu niipea, kui äriühing seda endale lubada saab. Järelauditi ajal (st kaks ja pool aastat pärast projekti lõpetamist) ei olnud omanikutasu veel välja makstud. Seetõttu ei saa seda pidada abikõlblikuks kuluks.

22. Lisaks väitis komisjon, et ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendat raamprogrammi käsitlevaid eeskirju ei saa käesolevale juhtumile tagasiulatuvalt kohaldada. Igal juhul rõhutas komisjon, et tema seisukoht tuleneb ka asjaolust, et kaebuse esitaja „märkimisväärselt ja süstemaatiliselt” ületas mitut kuluartiklit ja nõudis eelkõige VKE omanikule täispalka, kuigi tööajatabelid näitasid, et ta töötas selles projektis ainult 50 % ajast.

23. Teiseks märkis komisjon seoses kaebuse esitaja esitatud kontrollitõendite maksumusega, et lepingu II lisa artikli II.25 kohaselt ei saa haldustegevuse kulud (mis hõlmavad kontrollitõenditega seotud kulusid) moodustada rohkem kui 7 % ELi rahalisest toetusest, mida komisjoni sõnul käesoleval juhul ületati. Lisaks märkis ta, et komisjoni järelauditi ajal ei olnud välisaudiitoril arvet ning et välisauditi tõendi maksumust ei kajastatud äriühingu raamatupidamises. Seetõttu oli komisjoni kohaldatud vähendus seoses kontrollitõendite kulude rahastamiskõlblikkusega õige.

24. Kolmandaks sõlmis kaebuse esitaja kaks alltöövõtulepingut (ühe konsortsiumi teise liikmega ja teise kolmanda isikuga), mille komisjon tagasi lükkas. Sellega seoses märkis komisjon, et lepingu kohaselt võib alltöövõtt hõlmata ainult piiratud osa projektist, mida teostavad konsortsiumivälised kolmandad isikud. Seega ei ole alltöövõtt töövõtjate vahel põhimõtteliselt võimalik. Lisaks peab komisjon andma oma eelneva nõusoleku. Projekti põhielementide kohta ei saa sõlmida alltöövõttu, välja arvatud juhul, kui see on lepingus sõnaselgelt ette nähtud. Kuigi alltöövõtulepinguid tuleb pakkuda parima pakkumise alusel, pakuti käesoleval juhul teist alltöövõtulepingut teisele konsortsiumi liikmele, kelle heaks kaebuse esitaja omanik töötas ja/või milles ta oli aktsionär. Komisjoni arvates tekitas see selge huvide konflikti juhtumi.

25. Neljandaks viitas komisjon lepingu II lisa artiklile II.30, milles on sätestatud, et ELil „on õigus nõuda leppetrahvi töövõtjalt, kelle kulud on näidatud tegelikust suuremana ja kes on seetõttu saanud [ELilt] põhjendamatut rahalist toetust”. Sellega seoses andsid komisjoni tuvastatud erinevad eeskirjade eiramised talle õiguse nõuda leppetrahvi.

26. Eespool öeldut arvesse võttes lükkas komisjon kaebuse esitaja väited tagasi ja leidis, et tema sissenõudekorraldus on täielikult põhjendatud.

27. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta eraldas kogu oma finants- ja personaliressursi kõnealusele projektile. Lisaks väitis ta, et kasutatud raamatupidamismudeli (st tegelikel otsestel kuludel ja kindla määra alusel arvutatud kaudsetel kuludel põhineva mudeli) tõttu kajastasid komisjonilt makse taotlemiseks kasutatud dokumendid kulusid, mis ületasid tema tegelikke kogukulusid. Kaebuse esitaja ei olnud aga teadlik asjaolust, et see kulumudel ei olnud kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

28. Konkreetsete argumentide kohta väitis kaebuse esitaja esiteks, et ta nõudis hüvitist ainult VKE omaniku poole kohaga osalemise eest summas 5000 eurot kuus (st tunnitasu 62,50 eurot 80 tunni eest), mis oli kõrgema juhtkonna jaoks põhjendatud. Kaebuse esitaja nõustus, et seda summat ei makstud projekti elluviimise ajal. Tema arvates ei olnud komisjon siiski märkinud, milline õigusnorm nägi ette, et sellised summad tuleb tegelikult välja maksta, et neid saaks pidada tegelikult tekkinuks.

29. Teiseks märkis kaebuse esitaja seoses kontrollitõendite kuludega, et ta tasus need tegelikult pärast komisjonilt lõppmakse saamist.

30. Kolmandaks viitas kaebuse esitaja seoses alltöövõtuga kuuenda raamprogrammi finantsküsimuste juhendile, milles on seoses alltöövõtuga märgitud, et „see tähendab, et alltöövõtt töövõtjate vahel ei ole võimalik, välja arvatud väga konkreetsetel juhtudel. (Võib juhtuda, et ühe töövõtja teine sõltumatu osakond, kes ei ole projektiga seotud, on osutanud teenust teisele töövõtjale. Seda tuleks siiski nii palju kui võimalik vältida.) Kaebuse esitaja arvates oli tegemist „väga erilise juhtumiga”, kuna pärast ühe töövõtja pankrotti tuli ülesanded lühikese etteteatamisajaga ümber jaotada.

31. Neljandaks, nagu on märgitud kaebuses, väitis kaebuse esitaja, et kuigi komisjonil on õigus nõuda lepingu alusel leppetrahve, ei ole ta kohustatud seda tegema.

Ombudsmani hinnang

32. Lähtepunktina peab ombudsman vajalikuks meelde tuletada, et vastavalt oma väljakujunenud otsustuspraktikale:

„lepinguvaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas institutsioon on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

33. Lisaks on ombudsman sellistel audititel põhinevate välisauditite ja sissenõudekorralduste kontekstis märkinud, et:

„ombudsmani ülesanne ei ole kontrollida, kuidas audiitorid üksikuid kuluartikleid hindasid, ega viia läbi konkreetsete dokumentide ja/või muude punktide uut auditit, samuti ei saa seda ülesannet anda komisjonile. Komisjon pidi otsustama, kas ja mil määral ta peaks järgima kvalifitseeritud audiitorite soovitusi. Seega peab ombudsman uurima, kas komisjoni seisukoht selles küsimuses oli mõistlik ja õiglane.

34. Eespool öeldut silmas pidades piirdub ombudsmani roll käesoleva juhtumi puhul selle uurimisega, kas komisjoni seisukoht oli mõistlik ja õiglane.

35. Mis puudutab esimest küsimust, nimelt VKE omaniku tasustamist, siis märgib ombudsman, et lepingu II lisa artikli II.19 lõike 1 kohaselt peavad kulud selleks, et need oleksid rahastamiskõlblikud, olema tegelikud, kantud projekti kestel ja raamatupidamisarvestuses kajastatud. Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud komisjoni järeldust, et VKE omanikule ei makstud kunagi tasu, kuigi see oli raamatupidamises kajastatud. Seega leiab ombudsman, et komisjoni põhjendused selle kohta, miks eespool nimetatud tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud (nimelt omanikutasu tegelikult ei makstud), on mõistlikud. Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, ei olnud seitsmenda raamprogrammi eeskirjad (olenemata sellest, kas need võivad olla kasulikud sarnases olukorras olevale äriühingule) käesolevas asjas kohaldatavad.

36. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et komisjoni seisukoht näib olevat mõistlik ja põhjendatud.

37. Seoses teise küsimusega, nimelt audititõendite kuludega, märgib ombudsman, et komisjon selgitas, et asjaomaste rahastamiskõlblike kulude vähendamine põhines asjaolul, et lepingus kehtestatud asjaomast ülemmäära oli ületatud ning et teise audititõendi kohta ei olnud arvet (ega maksetõendit). Kaebuse esitaja on tunnistanud, et ta ei olnud kõnealuse tõendi eest tol ajal tegelikult maksnud ning et ta tegi seda hiljem, kui komisjon selle eest tasus. Seetõttu tundub komisjoni seisukoht olevat mõistlik.

38. Kolmandaks märgib ombudsman seoses alltöövõtuga, et komisjon rajas oma seisukoha, et alltöövõtt ei ole käesoleval juhul lubatud, mitmele põhjusele: nimelt, et alltöövõtt puudutas projekti põhielementi (st selle juhtimist), komisjoni ei teavitatud sellest kunagi ja ta ei andnud oma nõusolekut ning VKE omanik oli ka alltöövõtja aktsionär (mis tekitas võimaliku huvide konflikti). Lisaks ei ole kuuenda raamprogrammi finantsküsimuste juhendi kohaselt „alltöövõtt töövõtjate vahel võimalik, välja arvatud väga konkreetsetel juhtudel”. Kaebuse esitaja väitis, et tegemist on tõepoolest „väga erilise juhtumiga”, kuna pärast ühe töövõtja pankrotti on vaja ülesanded lühikese etteteatamisajaga ümber jaotada. Ombudsman märgib siiski, et kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud komisjoni väidet, et tema eelnev nõusolek oli vajalik ning et käesoleval juhul sellist nõusolekut ei taotletud ega saadud. Neil asjaoludel peab ombudsman komisjoni seisukohta mõistlikuks.

39. Lõpuks märgib ombudsman seoses leppetrahvi nõudega, et kaebuse esitaja on tunnistanud, et komisjonil on õigus nõuda sellist kahjuhüvitist. Pidades silmas eespool nimetatud kaalutlusi hüvitamise eri rubriikide kohta, leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht ei olnud ebamõistlik ega ebaõiglane.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Käesoleval juhul haldusomavoli ei tuvastatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 27. august 2013

---

[1] Ombudsmani otsus lõpetada Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 346/2009/(BEH)KM uurimine, punkt 36.

[2] Ombudsmani otsus lõpetada Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 1325/2008/(BEH)VL uurimine, punkt 123.