Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, Ühendkuningriigis asuv valitsusväline organisatsioon, esitas Euroopa Ombudsmanile kaebuse seoses Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) korraldatud uurimisega.

2. Kaebuse esitajat rahastavad mitmesugused institutsioonilised rahastajad (sealhulgas Euroopa Komisjon), riiklikud ametiasutused, sihtasutused ja heategevusorganisatsioonid. OLAF alustas 2006. aastal uurimist kaebuse esitaja juhitud ELi rahastatud projekti suhtes. OLAFi otsus alustada juurdlust tulenes kaebuse esitaja tellitud auditist, mis edastati abiandjatele. OLAFi uurimine puudutas seda, kuidas kaebuse esitaja käitles ELi vahenditest ostetud seadmeid ja varasid.

3. Juurdluse käigus külastas OLAF kaebuse esitaja peakontorit 13. juunil 2007 ning 27. ja 28. juulil 2009. Kaebuse esitaja tegevjuht külastas OLAFi bürood 26. mail 2009. OLAF küsitles nii kaebuse esitaja tegevjuhti kui ka finantsdirektorit ning sai mitme dokumendi koopiad. Uurimine hõlmas ka mitut OLAFi külastust kaebuse esitaja kohapealsesse büroosse, seadmete tootjate külastusi ja teiste rahastajate külastusi.

4. OLAFi juurdluse käigus selgus, et kahes riigis, kus EL oli rahastanud kaebuse esitaja humanitaartegevust, viidi ellu kaks kõrvallepingut. Kõrvallepingutes oli sätestatud, et ELi vahenditest ostetud varad tagastatakse valitsusvälisele organisatsioonile nende jätkuvaks kasutamiseks pärast projekti lõppu.

5. OLAF saatis 17. detsembril 2009 kaebuse esitajale kirja, milles teavitas teda OLAFi juurdluse lõpuleviimisest. Ta lisas, et selle uurimise järeldused saadetakse asjaomastele asutustele haldus-, finants- ja võimalike kohtulike järelmeetmete võtmiseks. OLAF teatas ka, et ta „teavitab rahastajaid, kellega [OLAF] juurdluse käigus koostööd tegi”.

6. Seejärel teavitas OLAF uurimise tulemustest suuliselt üht kaebuse esitaja rahastajat. Kaebuse esitaja väidab, et selle teabe tõttu loobus rahastaja kaebuse esitaja rahastamisest.

7. 22. detsembril 2009 (ilmselt enne OLAFi 17. detsembri kirja saamist, millega lõpetati OLAFi juurdlus) saatis kaebuse esitaja OLAFile kirja, milles palus: 1) teave OLAFi juurdluse olemuse ja ulatuse kohta; 2) teave selle kohta, millal uurimine lõpetatakse ja tulemustest teatatakse; ning 3) selgitused kaebuse esitaja käitumisega seotud kahtluste täpse laadi kohta. Kaebuse esitaja palus luba vastata OLAFi järeldustele. Eelkõige palus kaebuse esitaja OLAFil hoiduda võtmast ühendust kaebuse esitaja rahastajatega, enne kui tal lubatakse vastata OLAFi järeldustele.

8. jaanuaril 2010 saatis kaebuse esitaja OLAFile kirja, milles kinnitas, et on kätte saanud OLAFi kirja, milles teda teavitati OLAFi juurdluse lõpetamisest. Ta väljendas oma üllatust, et tal ei olnud lubatud tema vastu esitatud väidetele vastata. Ta märkis, et teda ei ole kunagi nõuetekohaselt teavitatud OLAFi juurdlusest ja eelkõige selle ulatusest. Ta palus OLAFi aruande koopiat ja koopiat tõenditest, millele aruande koostamisel tugineti.

9. OLAF vastas 21. jaanuaril 2010. Ta märkis, et külastades kaebuse esitaja peakontorit, teavitas ta kaebuse esitajat nõuetekohaselt tema vastu esitatud väidetest, OLAFi juurdluse ulatusest ja OLAFi järeldustest. Lisaks märkis OLAF, et kaebuse esitajale oli antud võimalus vastata. Ta lisas, et kaebuse esitaja tegevjuht saatis pärast OLAFi büroodes toimunud kohtumist 18. augustil 2009 kirjaliku vastuse. OLAF selgitas seejärel, et ta ei saanud oma aruannet kaebuse esitajale avaldada, sest see oli hõlmatud nelja erandiga, mis on sätestatud määruse 1049/2001 [1] artiklis 4.

10. jaanuaril 2010 saatis kaebuse esitaja OLAFile kirja. Ta märkis, et ainus teave, mille ta sai juurdluse ulatuse kohta, oli avaldus, et „käesolevas juurdluses uurib OLAF muu hulgas topeltrahastamisega seotud küsimusi”. Kaebuse esitaja väitis, et see oli äärmiselt üldine, vastuolus varasemate järeldustega ja ebapiisav uurimise ulatuse selgitamiseks. Ta väitis ka, et OLAF märkis eespool nimetatud koosolekutel, et tal ei ole võimalik esitada üksikasju juurdluse või oma järelduste kohta. Seejärel esitas kaebuse esitaja mitu väidet OLAFi suutmatuse kohta järgida oma menetluskäsiraamatut (edaspidi „OLAFi käsiraamat“), ELi õigusakte, Inglise õigust ja nõuetekohase menetluse põhimõtet. Kaebuse esitaja palus ka OLAFi aruande redigeeritud koopiat.

11. OLAF teatas 16. märtsil 2010, et tema arvates on ta 21. juunil 2006 saadetud e-kirjas selgitanud kaebuse esitajale uurimise ulatust. Selles e-kirjas oli märgitud, et OLAFit „teavitati eeskirjade eiramisest” ja see sisaldas koosoleku kokkukutsumise taotlust, „võttes arvesse ... auditit ja [kaebuse esitaja] võetud meetmeid ilmsete probleemide lahendamiseks”. Lisaks märkis OLAF, et ta teavitas kaebuse esitajat uurimise ulatusest kaebuse esitaja büroodes peetud kohtumistel. OLAF käsitles ka mitut argumenti, mis olid esitatud seoses OLAFi käsiraamatu ja Inglise õiguse väidetava rikkumisega. Ta lisas, et järeldusi arutati kaebuse esitajaga 27. ja 28. juulil 2009 toimunud lõplikel koosolekutel. Nendel kohtumistel viitasid uurijad kaebuse esitaja suutmatusele pidada varade nõuetekohast inventuuri ning kahele kõrvallepingule, milles oli vastuolus kohaldatavate ELi eeskirjadega sätestatud, et abisaajariigile ja/või kohalikule partnerile suunatud varad tuleb kaebuse esitajale tagasi anda.

12. OLAF esitas 17. märtsil 2010 täiendavad selgitused selle kohta, miks tema arvates kuuluvad taotletud dokumendid määruse 1049/2001 artiklis 4 loetletud nelja erandi kohaldamisalasse.

13. märtsil 2010 palus kaebuse esitaja kinnitust OLAFi järeldustele, kahe kõrvallepingu koopiaid ja juurdluse algatamise otsuse koopiat.

14. OLAF vastas 6. mail 2010, märkides, et kaebuse esitaja saatis oma 11. augusti 2009. aasta kirja lisana OLAFile kaks kõrvalkokkulepet. OLAF märkis, et sellised lepingud olid juba kaebuse esitaja valduses. OLAF avalikustas seejärel osaliselt juurdluse algatamise otsuse. Ta keeldus andmast laiemat juurdepääsu, väites määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele tuginedes, et avalikustamine võib kahjustada juriidilise isiku mainet.

15. mail 2010 vastas kaebuse esitaja OLAFile. Ta palus taas OLAFil avalikustada oma järeldused ja käsitleda kaebuse esitaja muret seoses OLAFi toime pandud väidetavate menetlusnormide rikkumistega. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimise ese

16. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF:

1) ei algatanud uurimist nõuetekohaselt;

2. ei järginud määruse 1073/1999 [2] artikli 6 lõiget 2;

3. ei ole järginud nõuetekohase menetluse eeskirju;

4. ei järginud OLAFi käsiraamatut vestluse formaalsuste kohta;

5. on rikkunud Inglise õigust seoses küsitletavate õigustega pettuse uurimisel;

6. ei andnud kaebuse esitajale mõistlikku võimalust järeldustele vastata; ja

7. esitas vastuolulist teavet uurimistulemuste kokkuvõtte kättesaadavuse kohta.

17. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF peaks andma talle piisava võimaluse kaitsta end OLAFi järelduste eest, võimaldades talle juurdepääsu OLAFi aruandele või vähemalt selle kokkuvõttele.

Uurimine

18. Kaebuse esitaja esitas oma kaebuse 8. juulil 2010. 6. septembril 2010 saatis ombudsman OLAFile kirja, milles palus selle kohta arvamust. OLAF vastas 18. veebruaril 2011. Kaebuse esitaja sai OLAFi arvamuse koopia ja esitas oma märkused 30. märtsil 2011.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

19. Ombudsman märgib kõigepealt kaebuse esitaja ja teiste sarnaste valitsusväliste organisatsioonide olulist, ohtlikku ja rasket tööd. Väärtuslikku abi, mida kaebuse esitaja annab haavatavatele elanikkonnarühmadele, tunnustatakse märkimisväärsete rahaliste vahendite kaudu, mida EL ja teised rahastajad on sellele andnud.

20. Ombudsman rõhutab, kui oluline on ELi vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte,[3] mis on väga oluline usalduse loomiseks ja säilitamiseks ELi institutsioonide ja ELi vastu. Sellega seoses on oluline roll OLAFil, kelle ülesanne on uurida väidetavaid ELi vahendite väärkasutamise juhtumeid.

21. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF tegi kaebuse esitaja käitumise uurimisel mitmeid menetlusvigu. Nende vigade tõttu ei peetud täielikult kinni nõuetekohase menetluse põhimõtetest ega järgitud tema kaitseõigusi. Ombudsman märgib, et need õigused on põhiõigused [4]. On oluline, et OLAF austaks neid õigusi, kui ta uurib ELi vahendite väidetavat väärkasutamist.

22. Ombudsman märgib, et kuigi menetlusnormide rikkumised võivad kujutada endast haldusomavoli,[5] ei muuda nende olemasolu tingimata kõnealusest menetlusest tulenevaid otsuseid õigusvastaseks. Ta märgib, et liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt peab taotleja, kes taotleb haldusotsuse tühistamist menetlusnormi rikkumise tõttu, tõendama vähemalt võimalust, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune, kui ei oleks olnud menetlusnormi rikkumist, mille kohta kaebus esitati [6]. Mis puudutab konkreetselt kaitseõigusi, siis saab rikkumine kaasa tuua otsuse tühistamise üksnes siis, kui see võib oluliselt mõjutada hageja kaitseõigusi. Ombudsman märgib siiski, et mis tahes menetlusnormi rikkumine võib kujutada endast haldusomavoli, isegi kui see menetlusnormi rikkumine ei anna konkreetsel juhul alust otsuse tühistamiseks.

23. Ombudsman märgib ka, et pärast uurimise algatamist esitas komisjon kaebuse esitajale kokkuvõtte OLAFi järeldustest. Nende leidude sisu ja täpsus jääb ombudsmani uurimisest välja. Oma otsuses piirdub ombudsman OLAFi juurdluse menetlusnõuetekohasuse uurimisega.

24. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei tõstatanud oma väidetes küsimust OLAFi keeldumisest anda talle juurdepääs toimikus sisalduvatele dokumentidele. Ombudsman märgib siiski murega, et OLAF otsustas käsitada kaebuse esitaja taotlust toimikus sisalduvatele dokumentidele juurdepääsuks määruse 1049/2001 alusel esitatud üldsuse juurdepääsu taotlusena. Seega kohaldas ta kõnealuses määruses sätestatud erandeid. Ombudsman rõhutab siiski, et ta ei näe põhjust, miks OLAF ei oleks saanud mõista kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotlust oma toimikule juurdepääsu taotlusena vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41 (õigus heale haldusele), milles on sätestatud, et igaühel on õigus tutvuda oma toimikuga, austades samal ajal konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve. Mõned erandid, mida kohaldatakse seoses üldsuse juurdepääsuõigusega dokumentidele, võivad kehtida ka üksikisiku juurdepääsuõiguse suhtes. Isikule ei saa siiski keelata juurdepääsu tema enda toimikule põhjendusega, et juurdepääs, kui see antakse asjaomasele isikule, võib kahjustada juurdepääsu taotleva isiku õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmetele või ärihuve (vt eespool punktid 14 ja 27, kus OLAF näib väitvat, et kaebuse esitaja taotlus tutvuda tema enda toimikus sisalduvate dokumentidega tuleks jätta rahuldamata, et kaitsta kaebuse esitajat).

A. Väide, et OLAF tegi vea, jättes juurdluse nõuetekohaselt algatamata, kuna juurdluse algatamise otsusele ei olnud alla kirjutanud OLAFi peadirektor ja see ei sisaldanud kaebuse esitaja nime

Ombudsmanile esitatud argumendid

25. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei ole kunagi õiguspäraselt algatanud uurimist kaebuse esitaja tegevuse suhtes. Selle väite toetuseks märkis kaebuse esitaja, et OLAFi peadirektor ei allkirjastanud juurdluse ametliku algatamise dokumenti, mida tuntakse vormina 22. Kaebuse esitaja sõnul on juurdluse algatamise õigus ainult OLAFi peadirektoril. Selle asemel allkirjastas vormi 22 OLAFi ametnik P., kes ei ole ega ole kunagi olnud OLAFi peadirektor. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et vormil 22, vähemalt selle redigeeritud versioonis, ei mainitud kaebuse esitajat nimeliselt.

26. OLAF märkis oma arvamuses, et otsus juurdluse algatamise kohta tehti OLAFi peadirektori alluvuses ja heakskiidul. See oli tol ajal OLAFi menetlustega kooskõlas.

27. OLAF kinnitas ka, et vorm 22 sisaldab tegelikult kaebuse esitaja nime. Oma seisukoha toetuseks esitas ta ombudsmanile originaaldokumendi koopia. Ta märkis, et OLAF oli kustutanud kaebuse esitaja nime selle dokumendi versioonist, mille ta oli varem kaebuse esitajale saatnud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi tõttu, nimelt selleks, et kaitsta füüsilise või juriidilise isiku ärihuve. Ta märkis, et selle dokumendi täielik avalikustamine võib kahjustada kaebuse esitaja ärihuve.

28. Oma märkustes OLAFi arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et määruse 1073/1999 artiklis 5 on sätestatud, et juurdluste algatamise õigus on ainult OLAFi peadirektoril. Seejärel viitas kaebuse esitaja ombudsmani varasematele otsustele, milles kaaluti, millises ulatuses on peadirektoril õigus oma volitusi delegeerida. Kaebuses 856/2008/BEH leidis ombudsman, et „OLAF ei teinud kindlaks, et tema tava delegeerida peadirektori volitused avada ja sulgeda otsuseid juurdluste ja operatsioonide eest vastutavale direktorile on seadusega kooskõlas” ning et see kujutab endast „haldusomavoli”.

Ombudsmani hinnang

29. Ombudsman märgib, et OLAF on nüüd avaldanud juurdluse algatamise otsuse redigeerimata koopia, millel on selgelt märgitud kaebuse esitaja nimi. Ombudsman leiab seega, et kaebuse esitaja tuvastamist puudutava väite osas vormil 22 haldusomavoli ei esinenud.

30. Selle väite teine aspekt on seotud asjaoluga, et juurdluse algatamise otsusele on alla kirjutanud P., kes ei olnud OLAFi peadirektor.

31. Määruse (EÜ) nr 1073/1999 artikli 5 esimeses lõigus on sätestatud, et „[k]õik juurdlused algatatakse ameti direktori otsusega, kes tegutseb omal algatusel või asjaomase liikmesriigi taotlusel.”

32. Ombudsman märgib, et oma otsuses kaebuse 856/2008/BEH kohta jõudis ta järeldusele, et taval delegeerida otsuste algatamise ja lõpetamise õigus OLAFi peadirektorilt juurdluste eest vastutavale direktorile ei ole õiguslikku alust ja see kujutab endast haldusomavoli.

33. Ombudsman tuletab meelde volituste delegeerimise ja allkirjastamise delegeerimise erinevust, millele selles otsuses tuginetakse. Viimane hõlmab olukordi, kus otsuse tegemiseks volitatud ametnik kiidab otsuse heaks ja seejärel volitab teist ametnikku sellele otsusele lihtsalt alla kirjutama. Sellisel juhul ei tegutse allkirjaõigusega ametnik mitte volituste delegeerimise alusel, vaid üksnes allkirjaõiguse alusel ehk teisisõnu allkirjaõiguse alusel [7]. Allkirjastamise delegeerimine on komisjoni talituste sisemist korraldust käsitlev meede [8] ning seetõttu ei ole selleks vaja konkreetset õiguslikku alust.

34. Kaebuse 856/2008/BEH puhul tegi juurdluste ja operatsioonide eest vastutav direktor otsuseid, mida OLAFi peadirektor ei olnud varem heaks kiitnud. Sellist meedet ei saa õigustada pelgalt viitega teenuse sisemisele korraldusele. Selle asemel oli ombudsman veendunud, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades nõuab selline volituste delegeerimine õiguslikku alust, et olla seaduslik.

35. See, kas haldusomavoli tegelikult esines, sõltub sellest, kas juurdluse algatamise otsuse tegi peadirektor või P. Kui P. allkirjastas vormi üksnes peadirektori nimel, puudutab see küsimus üksnes OLAFi sisemist korraldust. Ombudsman märgib, et OLAF on oma arvamuses ombudsmanile ametlikult teatanud, et otsus algatada konkreetne uurimine, mida ombudsman käesolevas uurimises käsitleb, võeti vastu OLAFi peadirektori heakskiidul. Seda avaldust arvesse võttes järeldab ombudsman, et OLAF ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

B. Väide, et OLAF ei järginud nõuetekohase menetluse eeskirju, kuna ei teavitanud kaebuse esitajat juurdluse ulatusest

Ombudsmanile esitatud argumendid

36. Kaebuse esitaja väitis, et kuigi OLAF nõudis korduvalt selgitusi juurdluse ulatuse kohta, ei esitanud OLAF selliseid selgitusi. Kaebuse esitaja leidis, et see on vastuolus nõuetekohase menetluse põhimõtetega.

37. OLAF väitis oma arvamuses, et ta teavitas kaebuse esitajat mitmel korral juurdluse ulatusest. Esiteks 21. juuni 2006. aasta e-kirjas, teiseks kaebuse esitaja ja uurijate vahelistel kohtumistel ning lõpuks uuesti 16. märtsi 2010. aasta kirjas.

38. 21. juuni 2006. aasta e-kirjas märgitakse, et „OLAFi teavitati eeskirjade eiramisest [seoses ELi rahastatud projektiga]”. See sisaldab ka koosoleku korraldamise taotlust, „võttes arvesse [kaebuse esitaja] auditi järeldusi ja meetmeid, mida [kaebuse esitaja] on võtnud ilmsete probleemide lahendamiseks”.

39. 16. märtsi 2010. aasta kirjas märgitakse, et kaebuse esitaja peakorteris toimunud kohtumiste alguses selgitasid uurijad uurimise ulatust - "ELi vahendite võimalikku väärkasutamist". Uurimise ulatust uurimise käigus ei muudetud.”

40. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et OLAF on teda oma juurdluse ulatusest täielikult teavitanud alles nüüd. Kaebuse esitaja rõhutas, et uurimine tuleks nõuetekohaselt määratleda ja sellest tuleks kohe alguses teada anda.

Ombudsmani hinnang

41. Uurimisaluseid isikuid tuleks uurimise käigus sobival ajal teavitada uurimise ulatusest. See võimaldab neil tõhusalt kasutada teatavaid kaitseõigusi, näiteks õigust olla esindatud õigusnõustaja poolt. Kui OLAF taotleb juurdlusaluselt isikult teavet või küsitleb juurdlusalust isikut, peaks ta teavitama seda isikut juurdluse ulatusest.

42. Uurimise ulatuse mõistmiseks on siiski vaja, et asjaomane isik mõistaks tema vastu esitatud süüdistuste laadi. Nimetatud isikule ei ole vaja esitada üksikasjalikku ülevaadet nende väidete toetuseks seni kogutud tõenditest.

43. Seevastu juhul, kui kõik tõendid on kogutud ja tehakse isiku huve kahjustav otsus, nõuab õigus olla ära kuulatud, et asjaomasele isikule antaks võimalus esitada oma seisukoht selle otsuse tegemiseks kasutatavate tõendite kohta. Asjaomasele isikule edastatud teabe ulatus, mis võimaldab tal mõista uurimise ulatust, on seega väiksem kui selle teabe ulatus, mis tuleb isikule edastada, et ta saaks kasutada õigust olla ära kuulatud.

44. OLAFi käsiraamatus sisalduv üldpõhimõte on, et isikut tuleks juurdlusest teavitada võimalikult kiiresti, välja arvatud juhul, kui see oleks kahjulik.

45. Kõnealuse juhtumi puhul teavitati kaebuse esitajat 21. juunil 2006 e-posti teel ELi rahastatud projektiga seotud väidetavate rikkumiste uurimisest. E-kirjas märgiti, et uurimine algatati seoses kaebuse esitaja auditiga, milles tõstatati mitu küsimust.

46. Pärast OLAFi ametnike visiiti kaebuse esitaja peakorterisse 2009. aasta juunis esitas kaebuse esitaja OLAFile kirjaga „nõutud täiendavat teavet varade kohta ...” ning kirjeldas mitme vara praegust omamist ja kasutamist kolmes riigis.

47. Kaebuse esitaja järeldas oma kirjas järgmist:

„Nagu teie külastuse ajal arutatud, oleme teadlikud, et varahaldussüsteemiga on probleeme. Me andsime teile teada, et me ei tuginenud oma varude nimekirjadele nii palju kui meie finantssüsteemis säilitatavale teabele, millel on kontrollid selle terviklikkuse tagamiseks... Oleme teadlikud, et teie uurimine on näidanud mõningaid puudusi meie varahaldussüsteemis, kuid me olime sellest teadlikud ja töötame selle nimel, et seda parandada. Oleme alati teinud kõik endast oleneva, et kaitsta meie poolt rahastajate vahenditega hangitud varasid, ning kui oleme jätkanud varade kasutamist ka pärast toetuste kehtivusaja lõppu, on see alati meie humanitaartegevuse edendamiseks.

Kui EÜ seadmed antakse üle riiklikule partnerile, on [kaebuse esitaja] protsessi suhtes tekkinud teatav ilmne segadus. Kui oleme vastavalt oma lepingulistele kohustustele andnud varustuse üle kohalikele partneritele, ei olnud me teadlikud kohalike partnerite suhtes kehtivatest piirangutest, mis võimaldaksid meil jätkata selle varustuse kasutamist oma humanitaartegevuses. Me uskusime, nagu ka meie kohalikud partnerid näivad arvavat, et kui neile on antud nende varade omandiõigus, on nende endi otsustada, kuidas neid varasid kasutada, sealhulgas anda need tagasi MAGile kasutamiseks meie humanitaartegevuses.

48. OLAF esitas ombudsmanile oma järelduste kokkuvõtte ja lisas selle oma arvamusele. Kokkuvõte on järgmine:

„[Kaebuse esitaja] juhtum põhineb [kaebuse esitaja] büroos läbi viidud siseauditi tulemustel [...].

ELi toetuste raames ostetud varad tuleb lepingu lõppedes võõrandada, välja arvatud juhul, kui kasutamine jätkub uue lepingu alusel või kui on tehtud selgesõnaline erand. ECHO lepingute puhul, kui seadmed jäävad valitsusvälisele organisatsioonile, maksab amortisatsioonijärgse väärtuse valitsusväline organisatsioon. Mitmel juhul ei täitnud [kaebuse esitaja] seda lepingulist kohustust. Ta kas viis seadmed fiktiivselt üle soodustatud riikidesse või sõlmis lihtsalt kõrvallepingud seadmete kasutamise jätkamiseks, ilma et oleks saanud lepingus sätestatud erandit.

[Välisvisiit] kinnitas, et esines probleeme seoses EÜ toetuste abil ostetud seadmetega. Vastavalt EÜ toetuslepingule tuleb seadmed projekti lõppedes abisaajale riigile üle anda. Üleandmisele lisatud nimekirjad ei sisaldanud kõiki inventarinimestikku kantud seadmeid. Sõlmiti kõrvalkokkulepe [...], millega võõrandamine tühistati, mis võimaldas [kaebuse esitajal] jätkata seadmete kasutamist. Mõned ELi toetuste raames ostetud seadmed olid loetletud teiste rahastajate nime all.

Uurimine näitab, et [kaebuse esitaja] hoiab seadmeid süstemaatiliselt ja sõlmib sel eesmärgil kõrvalkokkuleppeid, mille jaoks ei ole komisjonilt luba saadud.

[Kaebuse esitaja järeldus], et nende kohalik vararegister ei ole õige, on oluline. See on ametlik finantsdokument ja osa paljude toetuste (nii Euroopa Komisjon kui ka teised rahastajad) auditeerimisprotsessist...

Pärast 2009. aasta juulis toimunud lõppkoosolekut ja 11. augustil 2009 OLAFile saadetud kirjas kinnitas [kaebuse esitaja], et varustus, mis pidi abisaajale riigile üle antama [...], anti üle üksnes paberil. [...]

Uurimise käigus leiti tõendeid eeskirjade eiramise kohta ELi toetuste raames ostetud seadmete omandiõiguses pärast toetusperioodi lõppu...”

49. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja poolt OLAFile saadetud kirjas esitatud väited on väga tihedalt seotud OLAFi võimalike järeldustega. Näib, et kaebuse esitaja vastab otseselt OLAFi järeldustes hiljem sisalduvatele punktidele. See viitab kaebuse esitaja teadlikkusele uurimise põhiküsimustest.

50. Ombudsmani arvates teavitati kaebuse esitajat esitatud tõendite põhjal uurimise olemasolust uurimise piisavalt varases etapis.

51. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et OLAF ei ole selle väitega seoses haldusomavoli toime pannud.

C. Väited, et OLAF ei järginud juurdluste suhtes kohaldatavaid formaalsusi

Ombudsmanile esitatud argumendid

52. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF ei järginud vestluste nõuetekohaseid formaalsusi. Kaebuse esitaja sõnul on OLAFi käsiraamatus mitu formaalsust, mille eesmärk on tagada intervjueeritavate kaitse, sealhulgas nõue, et vestluse alguses tuleb ette lugeda järgmine avaldus: „Intervjuu viib läbi [uurijate nimed] [koht] [kuupäev] kell [kellaaeg]. Intervjueeritav on [nimi]; teised kohalviibivad isikud on [nimed]. Vestluse eesmärk on koguda teavet [teema] kohta. Teil on õigus rääkida ükskõik millises ühenduse ametlikus keeles; õigus seadusliku või muu esindaja kohalolekule; Õigus ennast mitte süüstada. Võite taotleda, et kõik teie esitatud dokumendid, sealhulgas kõik lisad, lisataks vestluse ametlikule protokollile. Seda võib kasutada tõendina mis tahes haldus-, distsiplinaar-, õigus- või kriminaalmenetluses.

53. Kaebuse esitaja väitis ka, et OLAF ei järginud määruse 1073/1999 artikli 6 lõiget 2, milles on sätestatud, et „ameti töötajad täidavad oma ülesandeid kirjaliku volituse alusel, mis tõendab nende isikut ja pädevust”.

54. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ja OLAFi vaheline kirjavahetus näitab, et OLAF nõustub, et eespool nimetatud formaalsusi ei järgitud.

55. Seoses suutmatusega lugeda eespool nimetatud avaldust vestluse alguses väitis OLAF oma arvamuses, et kaebuse esitajaga ei viidud läbi ametlikke vestlusi. Kohtumised toimusid teabekogumismissioonide raames vabatahtlikkuse alusel. Ta märkis, et OLAFi käsiraamatus on üksnes märgitud, et „jaotise 3.4.4.3 kohast vestlust võib läbi viia juurdlusmissiooni ajal”. Sellest tulenevalt ei ole kohustust viia läbi ametlikke vestlusi ja konkreetsetel asjaoludel eelistati vabatahtlikke kohtumisi. OLAF märkis, et ta ei ole kunagi taotlenud ametlikku vestlust.

56. Kaebuse esitaja väitis, et OLAFi käsiraamatus ei tehta vahet ametlikel ja mitteametlikel vestlustel. OLAFi käsiraamatus on vestlused määratletud kui „uurija poolt juurdlusaluse juhtumi raames isiku küsitlemine eesmärgiga koguda küsitletavale teadaolevalt kogu asjakohane teave, et selgitada juurdlusega seotud küsimusi”. Kaebuse esitaja väitis, et toimunud sündmused kuuluvad OLAFi käsiraamatus esitatud „vestluse” määratluse alla. Kaebuse esitaja sõnul oleks OLAF pidanud järgima formaalsusi, mille eesmärk on kaitsta küsitletute huve, ning kui ta oleks seda teinud, oleks ta palju varem küsinud õigusalast nõu.

57. Seoses väitega, et OLAFi töötajatel ei olnud kirjalikku volitust, märgiti OLAFi arvamuses, et vastutav uurija ja abiuurija olid tegelikult nõuetekohaselt ametisse nimetatud alates juurdluse algatamisest ning neil oli alati kirjalik volitus, mis näitas nende isikut. OLAF esitas ombudsmanile tõendina kirjaliku volituse koopia.

58. Oma märkustes ei olnud kaebuse esitaja OLAFi vastusega rahul. Ta väitis, et selliseid kirjalikke lubasid ei ole vaja taotleda, vaid need tuleks esitada, kui uurijad kohtuvad kolmandate isikutega. Ta märkis, et artikli 6 lõige 2 on oma olemuselt kohustuslik ega sõltu kolmanda isiku taotlusest.

Ombudsmani hinnang

59. Ombudsman kaalub kõigepealt, kas OLAF ei täitnud vajalikke vestlusega seotud formaalsusi. Seejärel uurib ta, kas selline rikkumine rikuks käesoleval juhul kaebuse esitaja kaitseõigusi.

60. OLAF väitis, et ta ei järginud käesoleval juhul OLAFi käsiraamatut, sest kõnealune vestlus oli „mitteametlik” ja „vabatahtlik”.

61. Ombudsman märgib kõigepealt, et väide, et vestlus oli mitteametlik ega pidanud seetõttu vastama OLAFi käsiraamatus sätestatud formaalsustele, on ringargument. Ta märgib, et OLAFi käsiraamatus on vestlused määratletud kui „uurija poolt juurdlusaluse juhtumi raames isiku küsitlemine eesmärgiga koguda küsitletavale teadaolevalt kogu asjakohane teave, et selgitada juurdlusega seotud küsimusi”. See määratlus näib olevat kohaldatav vaidlusaluse koosoleku suhtes. Uurija küsitles kaebuse esitaja töötajaid uurimisaluse juhtumi raames. Ilmselgelt oli eesmärk koguda küsitletavale teadaolevalt kogu asjakohane teave, et selgitada uurimisega seotud küsimusi.

62. Seoses OLAFi väitega, et kohtumine oli „vabatahtlik”, märgib ombudsman, et OLAFil ei ole volitusi sundida isikut välisjuurdluste käigus küsitlema. Seetõttu on kõik OLAFi küsitlused vabatahtlikud. Sellisena ei mõista ta õiguslikku alust, mille alusel OLAF näib eristavat ametlikke ja mitteametlikke vestlusi. Veelgi olulisem on aga see, et ombudsman lükkab kindlalt tagasi OLAFi seisukohas sisalduva seisukoha, et uurimisasutuste nõuete vabatahtlik täitmine tähendab kaitseõigustest loobumist. Ei ole võimalik väita, et formaalsusi, mille eesmärk on kaitsta kaitseõigusi, ei ole vaja järgida lihtsalt seetõttu, et isik nõustub vestlusega.

63. Ombudsman märgib, et OLAFi määratluse kohaselt toimusid vestlused OLAFi ning kaebuse esitaja tegevjuhi ja finantsdirektori vahel. OLAF tunnistas, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat oma õigustest kirjalikult ei enne vestlusi ega nende ajal. Hea halduse huvides peaks avaliku sektori asutus järgima oma menetlusi, eelkõige neid, mille eesmärk on tagada, et kodanike põhiõigusi ei rikuta. Kui OLAF ei järgi oma menetlussuuniseid küsitluste kohta, on tegemist haldusomavoli juhtumiga. Ombudsman teeb selle kohta kriitilise märkuse.

64. Kirjaliku volituse väidetava esitamata jätmise kohta märgib ombudsman, et määruse 1073/1999 artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, et „ameti töötajad täidavad oma ülesandeid kirjaliku volituse alusel, mis näitab nende isikut ja pädevust”.

65. Ombudsman on seisukohal, et määruse 1073/1999 artikli 6 lõike 2 eesmärk on tagada juurdlusega seotud isikute kaitseõiguste austamine, eelkõige nende õigus mitte anda tunnistusi iseenda vastu (ning juurdlusega seotud isikutele tuleks anda võimalus kinnitada, et isikud, kellega nad kohtuvad, on tõepoolest OLAFi töötajad, kes viivad läbi OLAFi juurdlust).

66. Hea haldustava on see, kui avaliku sektori asutus järgib oma menetlusi, eelkõige neid, mille eesmärk on kaitsta kodanike põhiõigusi. Menetlustoimingute eesmärk, mida OLAF käesolevas asjas ei järginud, on tagada, et ei rikutaks juurdlusaluse isiku teatavaid kaitseõigusi. Neid samme tuleks süstemaatiliselt järgida. Kui OLAF ei järgi oma menetlussuuniseid isikusamasuse ja suutlikkuse tõendamise kohta, on tegemist haldusomavoli juhtumiga. Ombudsman teeb selle kohta kriitilise märkuse.

67. Nagu eelmises punktis märgitud, on nende menetlustoimingute eesmärk, mida OLAF käesolevas asjas ei järginud, tagada, et ei rikutaks juurdlusaluse isiku teatavaid kaitseõigusi. OLAFi suutmatus võtta meetmeid tagamaks, et kaebuse esitaja teaks, kes teda küsitleb, miks ja millised on tema õigused, ei tähenda siiski automaatselt, et kaebuse esitaja kaitseõigusi on rikutud. Kohtuasjas CPEM vs. komisjon [9] tehtud otsuses leidis Euroopa Kohus, et menetlusnormide rikkumisega rikutakse kaitseõigusi üksnes juhul, kui rikkumine mõjutab tegelikult asjaomaste isikute võimalusi end kaitsta. Järelikult saab kaitseõigusi kaitsvate eeskirjade rikkumine muuta haldusmenetluse õigusvastaseks üksnes juhul, kui on tõendatud, et haldusmenetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui eeskirju oleks järgitud [10]. Kokkuvõttes märgib ombudsman, et tema järeldus haldusomavoli kohta ei tähenda tingimata, et kaebuse esitaja kaitseõigusi on potentsiaalselt rikutud. Ombudsman uurib nüüd, kas see menetlusviga tõi käesoleval juhul kaasa kaebuse esitaja kaitseõiguste rikkumise.

68. Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et kohtueelse küsitlemise käigus võib inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 nõuda õigusabi saamise õiguse järgimist.

69. Kaitsja kasutamise õiguse kasutamise eest vastutavad vähemalt osaliselt ametiasutused, kes peavad andma kahtlustatavale või süüdistatavale vähemalt võimaluse kasutada kaitsja abi. Vastutus kaitsjale juurdepääsu tagamise eest läheb seejärel üle süüdistatavale.

70. Ombudsman juhib tähelepanu järeldusele, millele ta jõudis seoses eespool esitatud väitega B (vt punktid 41–51), st et kaebuse esitaja sai uurimise laadist varakult aru. 21. juuni 2006. aasta e-kirjas, milles OLAF teavitas kaebuse esitajat kavandatavast vestlusest, kirjeldas OLAF oma OLAFit ja kaebuse esitaja külastamise põhjust. Selle e-kirja eesmärk oli seega jätta OLAF-i toime pandud menetlusnormide rikkumised ilma tegelike tagajärgedeta. Kokkuvõttes sai kaebuse esitaja aru uurimise laadist ja OLAFi uurijate kohapealsete külastuste konkreetsest eesmärgist. Kuna kaebuse esitaja oli teadlik menetluse laadist ja uurijate täidetavatest ülesannetest, ei saa järeldada, et ametlikud suutmatused esitada kirjalikke lube või teavitada teda ametlikult tema õigusest õigusabile mõjutasid käesoleval juhul kaebuse esitaja kaitseõigusi.

71. Eespool osutatud kohtupraktikat silmas pidades on ombudsman arvamusel, et eespool tuvastatud haldusomavoli juhtumid ei rikkunud kaebuse esitaja põhiõigusi.

D. Väide, et OLAF ei andnud kaebuse esitajale mõistlikku võimalust võimalikele järeldustele vastata

Ombudsmanile esitatud argumendid

72. Kaebuse esitaja väitis, et enne OLAFi juurdluse lõpetamist ei antud talle võimalust järeldustele vastata. Kaebuse esitaja väitis, et teda oleks tulnud OLAFi järeldustest piisavalt teavitada ja talle oleks tulnud anda piisav võimalus vastata.

73. Sellega seoses märkis kaebuse esitaja, et ajal, mil OLAF külastas oma bürood, mil intervjueeriti tema tegevjuhti ja finantsdirektorit, näib OLAF olevat laiendanud oma uurimist, ilma et ta oleks kaebuse esitajat sellest asjaolust teavitanud. Näiteks väitis kaebuse esitaja, et uurimist laiendati uutele riikidele ja nende kohta küsiti lisateavet.

74. OLAF märkis oma arvamuses, et järeldusi arutati 27. ja 28. juulil 2009 toimunud lõppkoosolekutel. Nendel kohtumistel viitasid uurijad kaebuse esitaja varade nõuetekohase inventuuri puudumisele ning kahe kõrvallepingu avastamisele, milles sätestati, et varad, mis vastavalt ELi eeskirjadele oleks tulnud üle anda soodustatud riigile ja/või kohalikule partnerile, antakse kaebuse esitajale tagasi.

75. OLAF märkis, et kaebuse esitaja nõustus esitama pärast koosolekut kirjalikud märkused. Komisjon tegi seda 11. augusti 2009. aasta kirjas. Selles kirjas märkis kaebuse esitaja, et ta esitab „täiendavat teavet varade kohta” mitmes riigis. Kirjas märgiti, et kaebuse esitaja oli "teadlik, et [OLAFi] juurdlus on näidanud mõningaid puudusi meie varahaldussüsteemis, kuid see on midagi, millest me olime teadlikud ja mille parandamiseks me töötame.... Kui oleme vastavalt oma lepingulistele kohustustele andnud varustuse üle kohalikele partneritele, ei olnud me teadlikud kohalike partnerite suhtes kehtivatest piirangutest, mis võimaldaksid meil jätkata selle varustuse kasutamist oma humanitaartegevuses. Me uskusime, nagu ka meie kohalikud partnerid näivad arvavat, et kui neile antakse nende varade omandiõigus, siis on nende endi otsustada, kuidas neid varasid kasutada, sealhulgas anda need tagasi ... kasutamiseks meie humanitaartegevuses. Meie riigiprogrammi töötajatega peetud arutelude põhjal usuvad nad ka, et need korraldused võetakse vastu Euroopa Komisjoni kohaliku delegatsiooni teadmiste ja toetusega. Edaspidi teeme kindlasti kõik endast oleneva, et saada selgitusi õigete menetluste kohta ja teha koostööd Euroopa Komisjoni esindajatega, et anda selles valdkonnas paremaid suuniseid." Kiri lõppes järgmiselt: "[p]rendi võtke minuga julgelt ühendust, kui vajate lisateavet seoses käesoleva kirja punktidega või tõepoolest selleks, et aidata teil oma päringud lõpule viia. Ootame huviga Teie aruande kokkuvõtet.”

76. OLAF esitas oma arvamuse kaebuse esitaja suhtes tehtud järelduste kokkuvõttega.

77. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kohtumised toimusid uurijate vestluste ja teabe kogumise kontekstis. Mitte üheski etapis ei esitatud tähelepanekuid kommenteerimiseks. Samuti ei esitanud OLAF pärast neid koosolekuid kokkuvõtet. Seega ei saanud kaebuse esitaja märkusi esitada.

78. Kaebuse esitaja märkis, et järelduste kokkuvõte on nüüd esitatud, kuid kahtles, miks OLAF ei saanud seda varem teha. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et ta oleks vaidlustanud mitu kokkuvõttes esitatud väidet.

Ombudsmani hinnang

79. Õiguslikult tekib õigus olla ära kuulatud alles enne isikut kahjustava meetme vastuvõtmist [11].

80. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole OLAFi otsus edastada teavet riiklikele uurimisasutustele isikut kahjustav meede [12]. See otsus ei ole akt, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema seisundis [13]. Sellega seoses on oluline, et siseriiklikel uurimisasutustel, kellele teave saadetakse, on oma volituste kasutamisel vabadus hinnata neile edastatud teabe sisu ja olulisust.

81. Ombudsman järeldab selle põhjal, et OLAFil ei olnud õiguslikku kohustust anda kaebuse esitajale õigus olla ära kuulatud (tema vastu kogutud tõendite ja OLAFi sellekohaste järelduste kohta) enne oma järelduse edastamist Ühendkuningriigi uurimisasutustele. Ühendkuningriigi riiklike uurimisasutuste ja vajaduse korral riiklike õigusasutuste ülesanne on tagada, et uurimisaluse isiku kaitseõigusi, sealhulgas õigust olla ära kuulatud, austatakse.

82. Hea halduse mõiste on siiski laiem kui seaduslikkuse mõiste. Kuigi ei olnud ebaseaduslik, et OLAF edastas oma järeldused Ühendkuningriigi ametiasutustele, andmata kaebuse esitajale ametlikku õigust olla ära kuulatud, ei tähenda see automaatselt, et OLAF ei oleks pidanud kooskõlas hea halduse põhimõtetega teavitama kaebuse esitajat tema vastu esitatud väidetest ja neid väiteid toetavatest tõenditest enne, kui ta oli lõplikult vormistanud oma seisukoha nende väidete ja tõendite kohta. Ombudsman on seisukohal, et oma järelduste kontrollimise ja vaidlustamisega saab OLAF suurendada nende kindlust ja kehtivust.

83. Ombudsman võtab teadmiseks OLAFi avalduse, et ta arutas oma järeldusi kaebuse esitajaga 27. ja 28. juulil 2009 toimunud lõplikel koosolekutel. OLAF märgib, et nendel koosolekutel viitasid uurijad sellele, et kaebuse esitaja ei pidanud varade nõuetekohast inventuuri, ning kahe kõrvallepingu avastamisele, mis nägid ette varade tagastamise kaebuse esitajale pärast projekti lõppemist, hoolimata asjaolust, et ELi eeskirjad nõudsid varade üleandmist abi saavale riigile ja/või kohalikule partnerile. Ombudsman nõustub, et kaebuse esitaja teavitamine sellise kohtumise kaudu ei vastaks OLAFilt nõutavatele standarditele, kui ta oleks seadusega kohustatud andma kaebuse esitajale ametliku õiguse olla ära kuulatud. OLAF järgis siiski piisavalt eespool punktis 82 meenutatud hea halduse põhimõtet, andes kaebuse esitajale sellise koosoleku kaudu vajalikku teavet tema vastu esitatud väidete ja neid väiteid toetavate tõendite kohta.

84. Eespool esitatud analüüs põhineb menetlusel, millega OLAF edastas oma järeldused Ühendkuningriigi uurimisasutustele. Kuna see akt ei kujutanud endast kaebuse esitaja huve kahjustavat akti Euroopa Kohtu praktika tähenduses, ei tekkinud sellega seoses mingit formaalset õigust olla ära kuulatud. OLAF ei esitanud oma järeldusi siiski üksnes Ühendkuningriigi uurimisasutustele. Komisjon teavitas ka kolmandatest isikutest rahastajaid. OLAF teatas 17. detsembri 2009. aasta kirjas, milles ta teavitas kaebuse esitajat juurdluse lõpuleviimisest, et „juurdluse lõpetamisel edastatakse järeldused asjaomastele haldus-, finants- ja võimalikele kohtulikele järelmeetmetele. OLAF teavitab rahastajaid, kellega ta on juurdluse käigus koostööd teinud.”

85. 16. märtsi 2010. aasta kirjas põhjendas OLAF oma teatist kaebuse esitaja rahastajatele järgmiselt: „OLAF teeb regulaarselt koostööd teiste rahastajatega ja sageli vastastikkuse põhimõtte alusel. Haldusjuurdluse üldiste tulemuste edastamisel rõhutavad uurijad alati süütuse presumptsiooni.„Selles kirjas väidab OLAF, et tal on õigus jagada oma järeldusi vastastikkuse põhimõtte alusel.

86. Määruse 1073/1999 artiklis 10 on sätestatud: "Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 ning määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätete kohaldamist, võib amet igal ajal edastada asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele välisjuurdluste käigus saadud teavet."Mõistet "asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused"ei ole määruses 1073/99 määratletud. Seda väljendit tuleb siiski mõista nii, et see viitab üksnes asutustele, kes on pädevad algatama või jätkama juurdlust või algatama kohtumenetlust asjaomase isiku suhtes.

87. Seetõttu ei näe ombudsman määruses 1073/1999 õiguslikku alust, millele OLAF saaks tugineda, et jagada oma järeldusi vastastikkuse põhimõtte alusel. Määrus sisaldab üksnes õigust edastada teavet „liikmesriikide pädevatele asutustele”. OLAF tunnistas kaudselt, et antud juhul ei kuulu asjaomane rahastaja „pädeva asutuse” kategooriasse. Sellest tulenevalt leiab ombudsman, et OLAF tegutses rahastajatele oma järelduste edastamisel väljaspool oma volitusi.

88. OLAFi otsus edastada rahastajatele teavet oli kaebuse esitajat kahjustav meede, muu hulgas seetõttu, et kaebuse esitaja sõnul viis see selleni, et üks rahastaja lõpetas selle rahastamise. See tähelepanek tõstatab seejärel küsimuse, kas OLAF oleks pidanud andma kaebuse esitajale õiguse olla ära kuulatud enne tema huve kahjustava akti vastuvõtmist.

89. Ombudsman on eespool märkinud, et rahastajate teavitamise otsusel puudus õiguslik alus. Seetõttu ei seisne selle otsuse probleem mitte selles, et see tehti ilma õigust olla ära kuulatud austamata, vaid pigem selles, et see üldse tehti.

90. Selle asemel, et kritiseerida OLAFit selle eest, et ta ei andnud kaebuse esitajale õigust olla ära kuulatud enne rahastajatega ühenduse võtmist, lõpetab ombudsman seega selle väite uurimise, tehes kriitilise märkuse OLAFi otsuse kohta teavitada kaebuse esitaja rahastajaid oma järeldustest.

E. Väide, et OLAF esitas uurimistulemuste kokkuvõtte kättesaadavuse kohta vastuolulist teavet

Ombudsmanile esitatud argumendid

91. Kaebuse esitaja väitis, et OLAF lubas esitada oma järelduste kokkuvõtte pärast külastusi kaebuse esitaja büroosse. Kaebuse esitaja leidis, et seda kinnitab talle 16. märtsil 2010 saadetud kiri, milles on öeldud, et „aruande võimaliku kokkuvõtte [OLAFi esindajad] mainisid teile, et sellise kokkuvõtte võib teha kättesaadavaks, kuid see sõltub OLAFi otsusest ja juurdluse tulemustest”. Kaebuse esitaja sõnul kinnitab selline avaldus, et arutati võimalust esitada kokkuvõte. Kaebuse esitaja lisas, et ta ei mõista, miks OLAF ei teinud kokkuvõtet kättesaadavaks.

92. OLAF märkis, et 2009. aasta juulis toimunud kohtumisel ja 16. märtsi 2010. aasta kirjas selgitas ta, et sõltuvalt juurdluse tulemustest ja OLAFi otsusest võimalike järelmeetmete kohta võib olla võimalik saada kokkuvõte OLAFi järeldustest. OLAF märkis, et ei näe selles väites midagi vastuolulist.

93. Kaebuse esitaja kahtles taas, miks kokkuvõte esitati alles nüüd, pärast seda, kui selle saamiseks oli kulutatud palju aega ja vaeva.

Ombudsmani hinnang

94. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et üldsuse usalduse suurendamiseks on oluline, et institutsioonid oleksid oma teabevahetuses järjepidevad.

95. Ombudsman märgib siiski, et antud juhul ei ole OLAF kunagi andnud kaebuse esitajale mingit positiivset lubadust esitada oma järelduste kokkuvõte. Ombudsman ei tuvasta selle väitega seoses haldusomavoli.

F. Väide, et OLAF rikkus Inglise õigust seoses küsitletute õigustega pettuste uurimisel

Ombudsmanile esitatud argumendid

96. Kaebuse esitaja väitis, et OLAFi käitumine juurdluse ajal oli vastuolus Inglise õiguses sätestatud nõuetekohase menetluse põhimõtetega. Kui Ühendkuningriigi ametiasutused küsitlevad isikut seoses võimaliku kuriteoga, tuleb teda hoiatada, teavitada tema õigusest küsida õigusnõustamist ja õigusest vaikida. See on oluline põhiseaduslik õigus ning see sisaldub politsei ja kriminaaltõendite seaduses. Sarnased kohustused on lisatud OLAFi käsiraamatusse seoses teadete lugemise / tunnistajate hoiatamisega.

Ombudsmani hinnang

97. Kaebuse esitaja väide Inglise õiguse kohta on seotud määruse 1073/1999 artikli 9 lõikega 2. Selles on sätestatud, et aruannete koostamisel „võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud menetlusnõudeid. Selle alusel koostatud aruanded on vastuvõetavad tõendid selle liikmesriigi haldus- või kohtumenetluses, kus nende kasutamine osutub vajalikuks, samal viisil ja samadel tingimustel kui riiklike inspektorite koostatud haldusaruanded. Nende suhtes kohaldatakse samu hindamiseeskirju, mida kohaldatakse riiklike haldusinspektorite koostatud haldusaruannete suhtes, ning need on selliste aruannetega samaväärsed.”

98. Ombudsman märgib, et Ühendkuningriigi õigus- ja haldusasutused peavad kindlaks tegema, kas OLAFi aruanne on Ühendkuningriigis algatatud haldus- või kohtumenetluses lubatav tõend. Seda tehes saavad Ühendkuningriigi õigus- ja haldusasutused kontrollida, kas OLAFi aruanne vastab samadele hindamiseeskirjadele, mida kohaldatakse Ühendkuningriigi haldusinspektorite koostatud haldusaruannete suhtes. Kui Ühendkuningriigi ametiasutused lükkaksid OLAFi järeldused ja neid järeldusi toetavad tõendid tagasi põhjendusega, et need ei ole Inglise õiguse kohaselt vastuvõetavad tõendid, võiks ombudsman kaebuse esitaja väite kindlasti uuesti läbi vaadata. Kuna aga Ühendkuningriigi ametiasutused ei ole sellist seisukohta esitanud, ei saa ombudsman selle väite kohta otsust teha. Seetõttu ei ole selle väite edasine uurimine põhjendatud.

Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste kriitiliste märkustega:

1) OLAF ei järginud OLAFi käsiraamatus küsitluste läbiviimise kohta sätestatud menetlussuuniseid.

2) OLAF ei taganud, et tema töötajad esitaksid OLAFi ülesannete täitmisel kirjalikud volitused.

3) OLAF edastas oma järeldused ekslikult kolmandast isikust rahastajatele.

Kaebuse esitajat ja OLAFit teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 28. mai 2013

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[3] Vt ELi toimimise lepingu artikli 317 esimene lõik: „Komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ja määratud assigneeringute piires kooskõlas artikli 322 alusel kehtestatud määruste sätetega ning võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid. Liikmesriigid teevad komisjoniga koostööd, et tagada assigneeringute kasutamine usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt.”

[4] Õigus heale haldusele, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning süütuse presumptsioon ja kaitseõigus on kaitstud vastavalt ELi põhiõiguste harta artiklitega 41, 47 ja 48.

[5] Vt Euroopa Ombudsmani otsuse (millega lõpetatakse Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 1935/2008/FOR uurimine) punktid 116 ja 134 (kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/decision.faces/en/4164/html.bookmark)

[6] Vt kohtuasi 90/74: Deboeck vs. komisjon, EKL 1975, lk 1123; kohtuasi 30/78: Distillers Company vs. komisjon, EKL 1980, lk 2229, punkt 26; ja otsus kohtuasjas T-50/91: De Persio vs. komisjon (EKL 1992, lk II-2365, punkt 24).

[7] kohtuasi 8/72: Vereeniging van Cementhandelaren vs. komisjon, EKL 1972, lk 977, punktid 11–12; kohtuasi 55/69: Cassella Farbwerke vs. komisjon, EKL 1972, lk 887, punkt 5; Kohtuasi 52/69: Ciba-Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 5.

[8] Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas 8/72: Vereeniging von Cementhandelaren vs. komisjon, punkt 13; Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas 55/69: Cassella Farbwerke vs. komisjon, punkt 5; Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas 52/69: Ciba-Geigy vs. komisjon, punkt 5.

[9] Kohtuasi T-444/07: Centre de promotion de l’emploi par la micro-entreprise (CPEM) vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, EKL 2009, lk II-02121.

[10] Vt ka otsus kohtuasjas T‑210/01: General Electric vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5575, punkt 632 ja seal viidatud kohtupraktika).

[11] Vt põhiõiguste harta artikli 41 lõige 2.

[12] Vt kohtuasi C-521/04 Hans-Martin Tillack vs. komisjon [2005] EKL I-03103; ja liidetud kohtuasjad F-5/05 ja F-7/05: Antonello Violetti jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I-A-1-83 ja II-A-1-473).

[13] kohtuasi 60/81: International Business Machines Corporation vs. komisjon, EKL 1981, lk 02639, punkt 9; ja liidetud kohtuasjad T-32/89 ja T-39/89, Georges Marcopoulos vs. Euroopa Kohus, EKL 1990, lk II-00281, punkt 21.