Kompromissi tagakülg

1. Ignalina rahvusvaheline dekomisjoneerimise toetusfond (IIDSF) loodi 2000. aastal, et toetada Ignalina tuumaelektrijaama dekomisjoneerimist Leedus. IIDSFi haldamine tehti ülesandeks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale (EBRD). Euroopa Komisjon tegi koos 14 kahepoolse doonorriigiga esialgse panuse IIDSFi. Enne Leedu ühinemist ELiga tehti rahastamine kättesaadavaks PHARE programmi raames. Pärast ühinemist sai palju rohkem rahalisi vahendeid kättesaadavaks uue programmi kaudu, mida nimetatakse ühinemislepingu protokolliga nr 4 kehtestatud Ignalina programmiks.

2. Finantsmääruse [1] kohaselt tähendab "ühine haldamine" korda, mille kohaselt ühenduse eelarvest tehakse sissemakseid mitme rahastajaga fondidesse, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid. Ühine haldamine toimub tavaliselt siis, kui abi antakse kolmandatele riikidele. Komisjon jätkas oma panust IIDSFi isegi pärast Leedu ühinemist ELiga ja pärast Ignalina programmi loomist. Komisjon jätkab IIDSFi toetamist, nagu on ette nähtud 2007.–2013. aasta finantsperspektiivis. Ühise haldamise korral on komisjon kohustatud allkirjastama asjaomase rahvusvahelise organisatsiooniga rahalist toetust käsitleva lepingu. Sellise korra eesmärk on tagada ühenduse nõuete täitmine kooskõlas finantsmääruse sätetega, mis käsitlevad läbipaistvust, usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet, meetmete abikõlblikkust ja osalemist, ühenduse rahaliste vahendite kasutamise nähtavust ja juurdepääsu kontrollikojale. Rahalist toetust käsitlevas lepingus määratakse kindlaks programmi põhielemendid, nagu projektide valimine, pakkumismenetlused, kohaldatav õigusraamistik, projekti toetusesaajate kohustused ning komisjoni ja käesoleval juhul EBRD vahelised suhted. Riiklikul tasandil pidi Leedu allkirjastama Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga raamlepingu, et saada juurdepääs IIDSFi rahastamisele. Vahendusorganisatsiooni osalemine ühenduse programmi ühises juhtimises ELis tähendab, et komisjonil ja asjaomase liikmesriigi ametiasutustel ei ole programmi üle otsest kontrolli. Valides EBRD, mis ei ole ühenduse institutsioon, jätab komisjon programmi juhtimise Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ombudsmani kontrolli alt välja. Seetõttu on komisjonil eriline vastutus tagada programmi täielik läbipaistvus ja nõuetekohane rakendamine.

3. septembril 2007 esitas kaebuse esitaja õigusbüroo nimel Euroopa Komisjonile taotluse üldsuse juurdepääsuks dokumentidele kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1049/2001 [2] (edaspidi "määrus 1049/2001"). Kaebuse esitaja taotles juurdepääsu „Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) hallatava Ignalina rahvusvahelise dekomisjoneerimise toetusfondi (IIDSF) ühendusepoolse rahastamise toetuslepingute, sealhulgas kõigi lisade koopiatele”. Kaebuse esitaja taotles juurdepääsu kahele konkreetsele lepingule: enne Leedu ühinemist ELiga sõlmitud rahalist toetust käsitlev leping ja ühinemisjärgne rahalist toetust käsitlev leping.

4. Komisjon kinnitas 18. septembri 2007. aasta e-kirjaga, et on kätte saanud kaebuse esitaja esialgse dokumentidele juurdepääsu taotluse, teatades talle, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 saab ta vastuse 15 tööpäeva jooksul.

5. Kuna komisjon ei vastanud, saatis kaebuse esitaja 11. oktoobril 2007 komisjonile e-kirja, milles teatas, et komisjoni eespool nimetatud kirjas märgitud tähtaeg on möödunud ning et „[k]äesoleval juhul on see sõnum kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 7 lõikega 4 meie kordustaotlus”(esialgne rõhutus).

6. 6. novembril 2007 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tal on vaja pikendada vastamise tähtaega veel 15 tööpäeva võrra, kuna ta ei saanud kogu vajalikku teavet kaebuse esitaja taotluse nõuetekohaseks analüüsimiseks ja lõpliku otsuse tegemiseks.

7. Komisjon teatas 27. novembri 2007. aasta e-kirjaga kaebuse esitajale, et tal ei ole ikka veel võimalik teha tema taotluse kohta lõplikku otsust. Ta märkis, et vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 4 peab ta taotletud dokumentide avalikustamise küsimuses konsulteerima EBRDga.

8. Komisjon vastas kaebuse esitaja kordustaotlusele 4. märtsil 2008. Kõigepealt määratles ta asjaomased dokumendid i) toetuslepinguna, mis sõlmiti enne Leedu ühinemist ELiga (edaspidi „2002. aasta leping“); ning ii) ühinemisjärgne toetusleping (edaspidi „2006. aasta leping“).

9. Seoses 2002. aasta lepinguga selgitas komisjon, et see hõlmas järgmist: i) komisjoni ja EBRD vaheline 2001. aasta jaanuari kirjavahetus 115 miljoni euro suuruse Euroopa Ühenduse kohustuse kohta seoses IIDSFiga; ning ii) 2002. aastal Euroopa Ühenduse ja abisaaja riigi vahel sõlmitud rahastamismemorandum, mis käsitleb 80 miljoni euro suurust Euroopa Ühenduse toetust IIDSFile.

10. aasta lepingu kohta selgitas komisjon, et see koosneb eritingimustest ja neljast lisast (I–IV lisa).

11. Komisjon järeldas, et 2002. aasta lepingule ja 2006. aasta lepingu II lisale on võimalik anda täielik juurdepääs. Ta sai siiski anda vaid osalise juurdepääsu eritingimustele ja 2006. aasta lepingu IV lisale. Juurdepääsu andmisest 2006. aasta lepingu ülejäänud osadele keelduti.

12. aprillil 2008 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile.

Taotluse sisu

13. aprillil 2008 algatas ombudsman uurimise järgmise väite ja nõude kohta:

Komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt oma dokumentidele juurdepääsu taotlust ega vastanud sellele nõuetekohaselt.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks:

1. anda talle juurdepääs 2002. aasta rahastamismemorandumi 1. lisale; ja
2. anda täielik juurdepääs 2006. aasta lepingu dokumentidele.

Nõue

15. Ombudsman palus 29. juunil 2008 komisjonil esitada oma arvamus. Komisjon saatis oma arvamuse 23. juulil 2008. Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale, kutsudes teda üles esitama märkusi. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 13. oktoobril 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotlust ega vastanud sellele nõuetekohaselt

Ombudsmanile esitatud argumendid

16. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema dokumentidele juurdepääsu taotlust ega vastanud sellele nõuetekohaselt, sest i) taotluse käsitlemisel komisjonis esines ülemääraseid ja põhjendamatuid viivitusi; ii) ta esitas valesid ja mittetäielikke dokumente; ning iii) ta ei järginud ühenduse õigusakte, mis käsitlevad konkreetselt dokumentidele juurdepääsu seoses 2006. aasta lepinguga. Kaebuse esitaja selgitas, et ta saatis nimetatud dokumentidele juurdepääsu taotluse 11. septembril 2007, kuid komisjon registreeris selle alles 18. septembril 2007. 11. oktoobril esitas kaebuse esitaja kordustaotluse. Komisjon saatis 6. ja 27. novembril 2007 kaks kontrollvastust. Alles 4. märtsil 2008 saatis ta oma sisulise vastuse. Kaebuse esitaja leidis, et konsulteerimine EBRDga oli põhjendamatu ja liiga pikk ning vastuolus komisjoni otsuse K(2001) 3714 [3] artikli 5 lõikega 5. Lisaks esitas komisjon dokumendid, mis olid tegelikult seotud Slovakkia, mitte Leeduga (vale dokument). Lisaks ei esitanud komisjon kaebuse esitajale fondi eeskirju,[4] mis on rahastamismemorandumi lahutamatu osa (dokumentide puudulik esitamine). Lõpuks kasutas komisjon sobimatult määruse 1049/2001 sätet, mis käsitleb kolmandate isikutega konsulteerimist ja avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega. Seetõttu ei järginud ta asjakohaseid ühenduse õigusnorme.

17. Komisjon märkis oma arvamuses kõigepealt, et taotletud dokumendid on kahepoolsed lepingudokumendid, millele on alla kirjutanud komisjon ja kolmas isik. Kuna nad on dokumentide kaasautorid, kohaldati määruse 1049/2001 artikli 4 lõiget 4. Võttes lisaks arvesse, et nagu on märgitud komisjoni 4. märtsi 2008. aasta vastuses, oli EBRD sõnaselgelt taotletud dokumentide avalikustamise vastu, otsustas komisjon analüüsida iga dokumendi sisu, et hinnata, milliseid osi võib avalikustada, ilma et see kahjustaks EBRD õigustatud huve. Hindamise käigus konsulteeriti komisjoni eri talitustega. See lähenemisviis oli kooskõlas komisjoni otsusega K(2001) 3714. Lisaks rõhutas komisjon, et EBRD on mitme suveräänse riigi asutatud rahvusvaheline organisatsioon ning tema õigustatud huvide eiramine kahjustaks vältimatult ELi suhteid selle rahvusvahelise organisatsiooniga. Seoses kaebuse esitaja väitega, et „ta ei leidnud ühenduse õiguse alusel ühtegi erandit, mis võimaldaks komisjonil pikendada seadusega ettenähtud tähtaegu”, märkis komisjon, et ta ei ole kunagi väitnud, et selline erand on olemas. Komisjon teatas 27. novembri 2007. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta ei suuda tähtajast kinni pidada, esitas põhjendused ja vabandas. Komisjoni viivitus ei rikkunud määruse 1049/2001 artikli 8 lõikega 3 tagatud kaebuse esitaja õigust pöörduda kohtusse või esitada kaebus ombudsmanile, kui institutsioon ei vasta ettenähtud tähtaja jooksul, mida käsitatakse eitava vastusena. Komisjon märkis kokkuvõtteks, et vaatamata EBRD vastuväidetele kasutas ta lisaaega, et anda kaebuse esitajale võimalikult laiaulatuslik juurdepääs asjaomastele dokumentidele.

18. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et on vastuvõetamatu, et komisjonil kulub taotluse registreerimiseks seitse päeva. Lisaks ei vastanud komisjon vastupidiselt määruse 1049/2001 artikli 7 lõikele 1 oma esialgsele taotlusele 15 tööpäeva jooksul alates registreerimise kuupäevast. Võttes arvesse asjaolu, et komisjon väitis, et ta andis täieliku juurdepääsu 2002. aasta lepinguga seotud dokumentidele, leiab kaebuse esitaja, et seetõttu oleks ta saanud need dokumendid avaldada 2006. aasta lepinguga seotud dokumentidest eraldi, vältides 2006. aasta lepinguga seotud pooleliolevast konsultatsioonimenetlusest tingitud edasist viivitust. Olenemata sellest, kas konsultatsioonide alustamine EBRDga oli õige, oleks komisjon pidanud vastavalt komisjoni otsuse K(2001) 3714 artiklile 2 taotluse kohta otsuse tegemisel kinni pidama 30 tööpäeva pikkusest tähtajast. Komisjon väitis, et kaebuse esitaja oleks võinud algatada menetluse kohtus või esitada kaebuse ombudsmanile. Vastuseks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et nii hea haldustava eeskirja artiklis 19 kui ka määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 nõutakse, et: „täieliku või osalise keeldumise korral teavitab institutsioon taotlejat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest”. Komisjon ei teavitanud aga kaebuse esitajat tema kohestest edasikaebamisvõimalustest. Lõpuks märkis kaebuse esitaja, et komisjon saatis oma lõpliku vastuse kolm kuud pärast eelmist kirja ning esialgse taotluse esitamisest oli möödunud peaaegu kuus kuud.

Ombudsmani hinnang

Väidetavalt ülemäärased ja põhjendamatud viivitused kaebuse esitaja taotluse menetlemisel

19. septembril 2007 esitas kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse. septembril 2007 registreeris komisjon taotluse ja teavitas sellest kaebuse esitajat samal päeval saadetud e-kirjaga.

20. Dokumentidele juurdepääsu esialgsete taotluste registreerimise kohta on määruse 1049/2001 artiklis 7 sätestatud:

"1. Dokumendile juurdepääsu taotlus vaadatakse läbi viivitamata. Taotlejale saadetakse vastuvõtuteatis.

21. Ombudsman tuletab meelde, et määruses 1049/2001 ei ole kehtestatud erieeskirju dokumentidele juurdepääsu taotluse registreerimiseks kuluva aja kohta. Ombudsman on siiski seisukohal, et selliste taotluste registreerimisel ei tohiks esineda põhjendamatuid viivitusi, kuna eespool nimetatud kohustust menetleda taotlusi kiiresti ei oleks võimalik saavutada, kui komisjonil oleks kaalutlusõigus küsimuses, millal taotlus tuleks registreerida. (Selline kaalutlusõigus mõjutaks omakorda sellise taotluse menetlemise tähtaega.) Ombudsmani arvates tähendab taotluste kiire menetlemise kohustus seda, et komisjon peaks korraldama oma haldustalitused nii, et registreerimine toimuks tavaliselt hiljemalt esimesel tööpäeval pärast taotluse saamist. Arvestades asjaolu, et komisjonil kulus kaebuse esitaja esialgse taotluse registreerimiseks viis tööpäeva, leiab ombudsman, et komisjon ei täitnud eespool nimetatud kohustust.

22. Esialgsete taotluste menetlemise kohta on määruse 1049/2001 artiklis 7 lisaks sätestatud, et:

„... 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused [...]. 4. Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, on taotlejal õigus esitada kordustaotlus.”

23. Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei vaidle vastu sellele, et komisjoni suutmatus vastata 15 tööpäeva jooksul alates esialgse taotluse registreerimise kuupäevast (18. september 2007) tähendas kõnealuse taotluse kaudset tagasilükkamist ning et see asjaolu andis kaebuse esitajale õiguse esitada kordustaotlus.

24. 11. oktoobril 2007 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse. Komisjon registreeris selle 12. oktoobril 2007 ja teavitas kaebuse esitajat sellest samal päeval e-posti teel. 6. novembril 2007 kirjutas komisjon kaebuse esitajale, et:

„Teie taotlust menetletakse praegu. Kuna me ei ole siiski veel kogunud kõiki elemente, mida on vaja teie taotluse nõuetekohaseks analüüsimiseks, et teha lõplik otsus, ei saa me teie kordustaotlusele ettenähtud tähtaja jooksul vastata. Seetõttu peame seda tähtaega pikendama veel 15 tööpäeva võrra vastavalt määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 2. Uus tähtaeg lõpeb 27. novembril 2007. Vabandan võimalike ebamugavuste pärast, mida see viivitus võib põhjustada.

25. Kordustaotluste kohta on artiklis 8 (kordustaotluste menetlemine) sätestatud:

"1. Kordustaotlus vaadatakse läbi viivitamata. 15 tööpäeva jooksul alates sellise taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab juurdepääsu ... 2. Erandjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib lõikes 1 sätestatud tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejale teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus.”

26. Ombudsmani arvates on selge, et määruses 1049/2001 ette nähtud lühikeste tähtaegade eesmärk on tagada juurdepääsuõiguse täielik järgimine. Nendest tähtaegadest mittekinnipidamine on seega haldusomavoli juhtum. Kuna kaebuse esitaja esitas kordustaotluse 11. oktoobril 2007, pidi komisjon tegema selle kohta otsuse hiljemalt 2. novembril 2007. Komisjon teavitas kaebuse esitajat esialgse tähtaja pikendamisest siiski alles 6. novembril 2007. Ombudsman leiab, et kuigi see viivitus oli piiratud, ei teavitanud komisjon kaebuse esitajat eelnevalt kordustaotlusele vastamise tähtaja pikendamisest.

27. Pärast kordustaotlusele vastamise tähtaja pikendamise otsust oleks komisjon pidanud tegema otsuse hiljemalt 27. novembriks 2007. novembril 2007 kirjutas komisjon kaebuse esitajale:

„[...] teie kordustaotlusele vastamise tähtaega pikendati 15 tööpäeva võrra vastavalt määruse artikli 8 lõikele 2. Pikendatud tähtaeg lõpeb täna. Kahjuks ei ole me ikka veel suutnud teie taotluse analüüsi lõpule viia ja seetõttu ei ole meil veel võimalik teile lõplikku vastust anda. See on eelkõige tingitud asjaolust, et küsimuse nõuetekohaseks hindamiseks ja kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 4 lõikega 4 konsulteerisime EBRDga seoses nende seisukohaga taotletud dokumentide avalikustamise kohta. Võin teile siiski kinnitada, et teeme kõik endast oleneva, et anda teile võimalikult kiiresti lõplik vastus. Ma kahetsen seda täiendavat viivitust ja vabandan siiralt võimalike ebamugavuste pärast, mida see võib põhjustada.

28. Sarnaselt määruse 1049/2001 artiklitele 7 ja 8 on komisjoni otsuse K(2001) 3714 artiklis 2 sätestatud, et „komisjon vastab esialgsetele ja kordustaotlustele viieteistkümne tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimise kuupäevast. Keerukate või mahukate taotluste puhul võib tähtaega pikendada viieteistkümne tööpäeva võrra.”

29. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et ei määruses (EÜ) nr 1049/2001 ega komisjoni otsuses K(2001) 3714 ei nähta ette dokumentidele juurdepääsu (esialgse või kordustaotluse) kohta otsuse tegemise juba niigi pikendatud tähtaja täiendavat pikendamist. Kuna komisjon pikendas kaebuse esitaja kordustaotlusele vastamise tähtaega kahel korral, leiab ombudsman, et komisjon ei järginud ei määrust ega eespool nimetatud komisjoni otsust.

30. Lisaks nõutakse määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 2, et komisjon esitaks taotlejale tähtaja pikendamise üksikasjalikud põhjendused. See, mis kujutab endast piisavalt üksikasjalikku põhjendust eespool nimetatud sätte tähenduses, võib juhtumiti erineda, sõltuvalt asjakohastest asjaoludest. Siiski ei vasta eespool nimetatud nõudele lihtne üldsõnaline viide asjaolule, et komisjon ei ole „kogunud kokku kõiki elemente, mida [ta] vajab [kaebuse esitaja] taotluse nõuetekohaseks analüüsimiseks, et teha lõplik otsus”. Samuti väide, et komisjon „ei ole ikka veel suutnud [kaebuse esitaja] taotluse analüüsi lõpule viia ja seetõttu ei ole tal veel võimalik anda [talle] lõplikku vastust, [eelkõige seetõttu, et] küsimuse õigeks hindamiseks [...] [ta on] konsulteerinud EBRDga seoses nende seisukohaga taotletud dokumentide avalikustamise kohta „ei saa eespool nimetatud kohustust täita. Sellised avaldused ei sisalda piisavaid elemente, mis võimaldaksid kontrollida, kas pikendamine on konkreetsel juhul põhjendatud. Pigem oleksid asjakohased selgitused selle kohta, miks komisjon ei saanud taotluse analüüsimiseks vajalikku teavet või miks tuli konsulteerida kolmanda isikuga ja miks konsulteerimist ei olnud võimalik varem lõpule viia. Käesoleval juhul leiab ombudsman, et komisjoni avaldused ei kujuta endast „üksikasjalikke põhjendusi” määruse 1049/2001 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

31. Lisaks juhib ombudsman tähelepanu sellele, et komisjoni otsuse K(2001) 3714 artikli 5 lõikes 5 on sätestatud:

„Kolmandast isikust autorile, kellega konsulteeritakse, antakse vastamiseks tähtaeg, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva, kuid mis peab võimaldama komisjonil kinni pidada oma vastamistähtaegadest. Kui ettenähtud tähtaja jooksul vastust ei saada või kui kolmandat isikut ei ole võimalik jälgida või kindlaks teha, teeb komisjon otsuse vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandeid käsitlevatele eeskirjadele, võttes arvesse kolmanda isiku õigustatud huve tema käsutuses oleva teabe põhjal.”

32. On selge, et komisjon ei saa dokumentidega tutvumise taotluse käsitlemisega viivitamist põhjendada vajadusega konsulteerida kolmandate isikutega. Kuna komisjon ei esitanud oma lõplikku vastust kaebuse esitaja 11. oktoobri 2007. aasta kordustaotlusele enne 4. märtsi 2008, st peaaegu viis kuud pärast selle esitamist, leiab ombudsman, et komisjon ei ole järginud määruse 1049/2001 sätteid dokumentidele juurdepääsu taotluste kiire menetlemise kohta.

33. Üldisemalt leiab ombudsman, et allpool esitatud põhjustel esines ülemääraseid ja põhjendamatuid viivitusi kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse käsitlemisel komisjoni poolt. Eelkõige leiab ta, et komisjon:

• rikkus määruse 1049/2001 artiklit 7, võttes kaebuse esitaja esialgse taotluse registreerimiseks aega viis tööpäeva;
• rikkus määruse 1049/2001 artiklit 8, kuna ei teavitanud kaebuse esitajat eelnevalt kordustaotlusele vastamise tähtaja pikendamisest;
• oli vastuolus määruse 1049/2001 kahe eespool nimetatud artikliga, pikendades kordustaotluse kohta otsuse tegemise juba pikendatud tähtaega;
• rikkus määruse 1049/2001 artikli 8 lõiget 2, kuna ei esitanud üksikasjalikke põhjendusi tähtaegade pikendamise kohta; ja et see
• esitas oma lõpliku vastuse kaebuse esitaja 11. oktoobri 2007. aasta kordustaotlusele alles 4. märtsil 2008, st peaaegu viis kuud hiljem, ning see kujutas endast ülemäärast ja põhjendamatut viivitust.

34. Sellega seoses viitab ombudsman kaebusele 3697/2006/PB, mis käsitles sarnaseid asjaolusid. Kaebust lõpetavas otsuses tuvastas ta ka haldusomavoli juhtumeid seoses sellega, et komisjon ei järginud eespool nimetatud sätteid. Seetõttu esitas ta oma 22. oktoobri 2007. aasta otsuses asjakohased kriitilised ja täiendavad märkused. Komisjon vastas 19. jaanuari 2009. aasta kirjaga ombudsmanile seoses tema kriitiliste ja täiendavate märkustega kaebuse 3697/2006/PB kohta. Oma repliigis märkis ta, et dokumentidele juurdepääsu taotlused registreeritakse tavaliselt kättesaamisel või esimesel tööpäeval pärast kättesaamist ning registreerimisega viivitamine võib olla tingitud üksnes erandlikest asjaoludest. Komisjon nõustus ombudsmaniga, et dokumentidele juurdepääsu taotlejat tuleks teavitada vastamistähtaja pikendamisest enne selle tegelikku lõppemist. Lõpuks nõustus ta ka sellega, et ta peab andma asjaomasele hagejale üksikasjalikumaid selgitusi tähtaja pikendamise põhjuste kohta.

35. Pidades silmas komisjoni vastust ombudsmani märkustele tema otsuses kaebuse 3697/2006/PB kohta, mis on kättesaadav ombudsmani veebisaidil ja mis on hilisem kui eespool nimetatud puudused, loodab ombudsman, et komisjon menetleb tulevasi dokumentidele juurdepääsu taotlusi vastavalt tavadele, millele ta vastuses viitas. Neid asjaolusid arvestades ei pea ombudsman vajalikuks teha kriitilist märkust eespool punktis 33 esitatud järelduste kohta.

Valede dokumentide esitamine

36. Kaebuse esitaja sõnul esitas komisjon talle rahastamismemorandumi A lisa („Rahastamismemorandumiga seotud üldtingimused”), milles nimetatakse abisaajana Slovakkia valitsust. Kaebuse esitaja taotlus puudutas siiski Leedut. Komisjon väljendas oma arvamuses kahetsust selle ebatäpsuse pärast. Ta märkis siiski, et kõnealune dokument on tüüpdokument, milles on loetletud üldtingimused. Selle sisu jääb samaks, olenemata vastuvõtjariigist. Kaebuse esitaja märkis, et vaatamata eespool esitatud selgitustele ei ole ta veel saanud õigeid dokumente.

37. Ombudsman märgib, et 23. oktoobril 2009 saatis komisjon talle tema konkreetse taotluse alusel koopia Leeduga sõlmitud rahastamismemorandumitega seotud üldtingimustest [5]. Samuti selgitas ta, et kuna see dokument sisaldab standardsete rahastamismemorandumite üldtingimusi, on need Leedu ja Slovakkia puhul samad. Ta lisas, et ta edastas kaebuse esitajale Slovakkiat käsitleva dokumendi, kuna Leedut käsitleva dokumendi A lisa oli puudulik, nimelt puudus lehekülg 7 ja sellele järgnevad leheküljed, ning elektroonilist versiooni ei ole olemas. Ta rõhutas, et ainus erinevus slovaki- ja leedukeelse versiooni vahel on mõiste „saaja“ määratlus dokumendi esimeses reas. Pidades silmas käesoleva dokumendi esitamist ja eespool esitatud selgitusi, leiab ombudsman, et komisjon on astunud asjakohaseid samme kaebuse selle aspekti lahendamiseks.

Dokumentide puudulik esitamine

38. Kaebuse esitaja märgib, et oma 4. märtsi 2008. aasta vastuses väitis komisjon, et ta oli andnud täieliku juurdepääsu 2002. aasta lepingule. Viimane hõlmab eritingimusi (C lisa), milles viidatakse täiendavale lisale, fondi eeskirjadele. Kaebuse esitajale ei esitatud siiski fondi eeskirju. Seetõttu ei võimaldanud komisjon taotletud dokumentidele täielikku juurdepääsu. Komisjon selgitas oma arvamuses, et tema arvates on fondi eeskirjadele juurdepääsu küsimus hõlmatud tema vastusega 2006. aasta lepingule juurdepääsu taotlusele. Kuna täielikust juurdepääsust 2006. aasta lepingu eritingimustele sõnaselgelt keelduti, järeldas kaebuse esitaja ekslikult, et komisjon andis kõigepealt kaudselt juurdepääsu ja seejärel keeldus sõnaselgelt juurdepääsu andmisest fondi eeskirjadele.

39. Ombudsman märgib, et oma 4. märtsi 2008. aasta vastuses märkis komisjon, et 2002. aasta leping koosnes järgmisest:

1. jaanuari 2001. aasta kirjavahetus komisjoni ja EBRD vahel 115 miljoni euro suuruse Euroopa Ühenduse kohustuse kohta seoses IIDSFiga; ja
2. Euroopa Ühenduse ja abisaaja riigi vahel 2002. aastal sõlmitud rahastamismemorandum, mis käsitleb Euroopa Ühenduse 80 miljoni euro suurust toetust IIDSF fondile.

Komisjon andis neile dokumentidele täieliku juurdepääsu.

40. Ombudsman märgib ka, et samas vastuses määratles komisjon 2006. aasta lepingu komisjoni ja EBRD vahel 2006. aastal allkirjastatud kahepoolse lepingulise dokumendina. Leping põhineb rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud standardsel rahalist toetust käsitleval lepingul, mis on avalikult kättesaadav internetis [6]. Eritingimused, millele kaebuse esitaja viitas, põhinevad standardtekstil koos muutujatega, mis on eriomased individuaalsetele lepingutele. Kuna see sisaldab „poolte vahel kokku lepitud eritingimusi ja EBRD-le eriomast teavet” ning kuna EBRD keeldus dokumendile selle olemuse tõttu juurdepääsu andmast, eelistas komisjon „mitteavalikustamist”.

41. Eespool öeldut silmas pidades mõistab ombudsman kaebuse esitaja argumenti nii, et komisjon eksis, väites, et ta andis täieliku juurdepääsu 2002. aasta lepingule, kuna ta ei andnud juurdepääsu fondi eeskirjadele, mis on selgelt selle lepingu osa. Ombudsman leiab, et see väide ei ole alusetu, eeldades, et fondi eeskirju, millele juurdepääsu ei antud, tuleb pidada 2002. aasta lepingu osaks. Komisjon näib siiski väitvat, et üldsuse juurdepääsu fondi eeskirjadele käsitleti 2006. aasta lepinguga tutvumise taotluse läbivaatamisel, kuna nimetatud eeskirjad on osa nii 2002. kui ka 2006. aasta lepingust. Kahtlemata oleks vastus kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusele võinud olla selles osas selgem, kuid kuna ombudsman hindab juurdepääsu sisulist aspekti üksikasjalikumalt allpool, ei pea ta vajalikuks juhtumi seda aspekti põhjalikumalt uurida.

Konkreetselt dokumentidele juurdepääsu käsitlevate ühenduse õigusaktide eiramine seoses 2006. aasta lepinguga

42. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud kohustatud EBRDga konsulteerima, kuna 2006. aasta lepingu ja kõik selle lisad on koostanud komisjon ning osa neist on koostanud isegi komisjon. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaselt on konsulteerimine nõutav üksnes juhul, kui asjaomane dokument pärineb kolmandalt isikult või selle on koostanud kolmas isik. Kuna eritingimuste puhul see nii ei ole, ei järginud komisjon ühenduse õigusaktide asjakohaseid sätteid. Lisaks, olenemata sellest, kas komisjonil oli õigus EBRDga konsulteerida, tugines komisjon ekslikult määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandile, nimelt sellele, et 2006. aasta lepingu avalikustamine kahjustaks avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega. Lisaks on küsitav komisjoni väide, et avalikustamine vähendaks EBRD valmisolekut teha koostööd Euroopa Ühendusega ning kahjustaks ühenduse strateegiat suhetes selle rahvusvahelise organiga. EBRD on rahvusvaheline organisatsioon, mis peab oma asutamislepingu kohaselt tegema tihedat koostööd oma liikmetega, sealhulgas Euroopa Ühendusega.

43. Komisjon tunnistas oma arvamuses, et tema talitused koostasid eritingimused ja II lisa (millele anti täielik juurdepääs). Ta märkis siiski, et ülejäänud dokumendid pärinesid EBRD-lt. Lisaks märkis ta, et eritingimused kajastavad EBRDga peetud läbirääkimiste tulemusi ja koosnevad sellest, milles lepinguosalised on kokku leppinud. EBRD on seega lepingu kaasautor. Seetõttu leidis komisjon, et EBRD-l on määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel õigus olla konsulteeritud. Lisaks tunnistas kaebuse esitaja ise, et fondi eeskirjad on EBRD koostatud dokument. Seoses avaliku huvi kaitsega väitis komisjon, et EBRD on Euroopa Ühenduse oluline partner. Nad teevad koostööd mitmes riigis, aidates kaasa majandusarengule ja hallates programme ühenduse nimel. Suhted nendega põhinevad vastastikusel usaldusel ja koostööl. Kui komisjon avalikustaks dokumendid, eirates EBRD soove, läheks see nende põhimõtetega vastuollu ja kahjustaks suhteid EBRDga. Tegelikult märkis ühenduse seadusandja määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandi kehtestamisega, et arvesse tuleb võtta kolmandate isikute arvamust. Komisjon leiab, et EBRD-l on paremad võimalused hinnata, kas temalt pärinevate või tema kaasautorlusel põhinevate dokumentide avalikustamine kahjustaks tema õigustatud huve.

44. Konsulteerimise kohta märgib ombudsman kõigepealt, et määruse 1049/2001 artikli 4 („Erandid“) lõikes 4 on sätestatud:

"4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõikes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata.”

Sellega seoses juhib ombudsman tähelepanu sellele, et ühenduse institutsioonidel on kohustus, mitte võimalus konsulteerida kolmandate isikutega, kui saadakse taotlusi juurdepääsuks kolmandate isikute dokumentidele, välja arvatud juhul, kui institutsioonile on selge, kas juurdepääs tuleks anda või mitte. Lisaks, isegi kui taotletud dokument ei ole rangelt võttes kolmanda isiku dokument, ei mõista ombudsman, miks ühenduse institutsioonid ei peaks sellisele dokumendile juurdepääsu taotluse käsitlemisel saama konsulteerida teiste organitega seoses nende enda hinnanguga taotlusele, ilma et kohaldataks rangelt määruse 1049/2001 artikli 4 lõiget 4. Selline konsulteerimine suurendaks kindlasti võimalust, et ühenduse institutsioonid, sealhulgas komisjon, saavad määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud erandi kohaldatavuse hindamisel esitada objektiivsema arvamuse. Ombudsman märgib siiski, et selliseid võimalikke konsultatsioone ei saa kasutada komisjoni otsustamismenetluse viivituste õigustamiseks.

45. Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon ei rikkunud määrust 1049/2001, kui ta konsulteeris EBRDga 2006. aasta lepingu võimaliku avalikustamise üle.

46. Avalike huvide kaitse kohta seoses rahvusvaheliste suhetega märgib ombudsman, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 (Erandid) on sätestatud:

"1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

a) avalik huvi seoses järgmisega:

... ühenduse või liikmesriigi rahvusvahelised suhted.

47. Ombudsman märgib, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud erandid on sõnastatud kohustuslikult. Seega on institutsioonid kohustatud keelduma juurdepääsu võimaldamisest dokumentidele, mis kuuluvad mõne erandi alla, kui on tõendatud, et asjakohased asjaolud on olemas [7]. Lisaks märgib ombudsman, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus juurdepääsu keelava otsuse puhul, mis põhineb muu hulgas avalike huvide kaitsel seoses rahvusvaheliste suhetega [8]. Seega peab kontroll selles kontekstis piirduma menetlusnormidest ja põhjendamiskohustusest kinnipidamise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega [9]. Põhjendamiskohustusega seoses tuletab ombudsman meelde, et kuigi asjaomane institutsioon peab igal üksikjuhul tõendama, et dokumendid, millele juurdepääsu taotletakse, kuuluvad tõepoolest määruses 1049/2001 loetletud erandite alla, võib olla võimatu esitada põhjendusi, mis õigustaksid konfidentsiaalsuse vajadust iga üksiku dokumendi puhul, avaldamata dokumendi sisu ja jättes seega erandi ilma selle eesmärgist [10].

48. Seoses eelöelduga märgib ombudsman, et oma 4. märtsi 2008. aasta vastuses selgitas komisjon, et:

„Asjaomase kahepoolse lepingu ülejäänud osi (st I ja III lisa ning eritingimuste ja IV lisa avalikustamata osi) ei saa avalikustada, sest need on seotud poolte vahel kokku lepitud eritingimustega ja sisaldavad EBRD-le eriomast teavet. Nende osade avalikustamine kahjustaks selgelt Euroopa Ühenduse suhteid Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga, arvestades viimase väljendatud selget vastuseisu avalikustamisele. Ühelt poolt vähendaks see EBRD soovi teha koostööd Euroopa Ühendusega ja teiselt poolt kahjustaks see ühenduse strateegiat suhetes selle rahvusvahelise organiga. See ei mõjutaks mitte ainult kehtivaid lepinguid, vaid võib mõjutada ka tulevasi läbirääkimisi sarnastel teemadel [EBRD-ga]. Lisaks avaldaks see negatiivset mõju ühenduse suhetele kolmandate riikidega, kus EBRD tegutseb ühenduse vahendite toel. Nendel põhjustel mõjutaks asjaomaste osade vabastamine tõsiselt praeguseid ja tulevasi suhteid nii EBRD kui ka nimetatud kolmandate riikidega, kahjustades seega avalike huvide kaitset seoses EÜ rahvusvaheliste suhetega mõlema nimetatud osalejaga.”

49. Eespool kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon esitas piisavalt täpsed selgitused taotletud dokumendile juurdepääsu andmisest keeldumise kohta. Lisaks leiab ombudsman, et komisjon, olles konsulteerinud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga ning saanud teada viimase selgesõnalisest vastuseisust avalikustamisele,[11] järeldas õigesti, et 2006. aasta lepingu avalikustamine võib tõepoolest kahjustada avalike huvide kaitset seoses tema rahvusvaheliste suhetega Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga. Lõpuks ei ole vaidlustatud otsuses tehtud ilmset hindamisviga seoses avalike huvide kaitsega rahvusvaheliste suhete valdkonnas.

50. Eespool nimetatud põhjustel leiab ombudsman, et komisjon kohaldas nõuetekohaselt määruse 1049/2001 asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad konsultatsioone EBRDga ja avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega. Seetõttu ei tuvasta ombudsman vastavat haldusomavoli juhtumit.

51. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman ühtegi haldusomavoli juhtumit seoses kaebuse esitaja argumentidega, mis käsitlevad valede ja mittetäielike dokumentide esitamist, kolmandate isikutega konsulteerimist käsitlevate ühenduse õigusaktide eiramist või avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega. Seetõttu ei saa kaebuse esitaja väidet rahuldada.

C. Järeldused

Selle kaebuse uurimise põhjal ja nagu on täpsemalt kirjeldatud ombudsmani otsuse punktis 33, tuvastas ombudsman mitu puudust seoses sellega, kuidas komisjon menetles kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotlust. Tavaolukorras oleks ombudsman selliste puuduste tuvastamise tõttu teinud kriitilise märkuse.

Pidades aga silmas komisjoni vastust ombudsmani märkustele kaebuse 3697/2006/PB kohta tehtud otsuses, mis on hilisem käesolevas otsuses tuvastatud puudustest, loodab ombudsman, et komisjon menetleb tulevasi dokumentidele juurdepääsu taotlusi vastavalt selles vastuses osutatud tavadele. Neid asjaolusid arvestades ei pea ombudsman käesoleval juhul vajalikuks teha kriitilist märkust otsuse punktis 33 esitatud järelduste kohta.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 2. detsember 2009

---

[1] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, mida on muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[3] Komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus, millega muudetakse komisjoni töökorda (teatavaks tehtud numbri K(2001) 3714 all) (EÜT L 345, lk 94), mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) kohaldamist.

[4] Nagu on osutatud rahastamismemorandumi C lisa erisätetes.

[5] Selle koopia edastatakse kaebuse esitajale koos käesoleva otsusega.

[6] Koostöötalituse EuropeAid veebisaidil (http://ec.europa.eu/europeaid/index_en.htm).

[7] Vt kohtuasi T-110/03: Sison vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-1429, punkt 51.

[8] Vt otsus kohtuasjas T-110/03: Sison vs. nõukogu, punkt 46.

[9] Vt otsus kohtuasjas T-110/03: Sison v. nõukogu, punkt 47 (esimese astme kohtu kontrolli ulatuse kohta).

[10] Vt otsus kohtuasjas T-110/03: Sison vs. nõukogu, punkt 60.

[11] Ombudsman nõustub komisjoni väitega, et EBRD-l oli paremad võimalused hinnata, kas temalt pärinevate või tema kaasautorlusel põhinevate dokumentide avalikustamine tuleks avalikustada või kas selline avalikustamine kahjustaks tema õigustatud huve.