Komplekti juurde kuuluv põhimik

1. Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, osales avalikul konkursil EPSO/AD/26/05, mis korraldati õigusvaldkonna administraatoritele. Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) teatas talle 7. detsembril 2006, et ta pääseb konkursi viimasesse etappi, st alates 23. jaanuarist 2007 toimuvatele suulistele eksamitele. Samal päeval teatas kaebuse esitaja EPSO-le, et ta on rase ja sünnitab 11. märtsil 2007. Seetõttu palus ta, et tema eksam kavandataks varaseimale võimalikule kuupäevale, kuid mitte hiljem kui 9. veebruarile 2007. EPSO märkis oma 14. detsembri 2006. aasta vastuses, et kandidaadid, kelle emakeel on saksa keel, kutsutakse tõenäoliselt vestlusele kas 1.–8. märtsini 2007 või 29. märtsist kuni 2. maini 2007, ning et tema vestlust ei ole võimalik pidada enne 9. veebruari 2007.

2. Kaebuse esitaja sai 20. detsembril 2006 kutse suulisele eksamile 16. aprillil 2007. Ta kirjutas 23. detsembril 2006 EPSO-le, paludes EPSO-l lükata tema intervjuu edasi 9. veebruarile 2007 või hilfsweise’ile pärast 30. aprilli 2007, kui see ei ole võimalik. 18. jaanuaril 2007 saatis ta meeldetuletuse. EPSO teatas talle 19. jaanuaril 2007, et ainus alternatiivne kuupäev, mida ta talle pakkuda saab, on 3. mai 2007, kuna vestluste ajakava on väga tihe. Kaebuse esitaja nõustus selle pakkumisega.

3. Kaebuse esitaja sooritas 3. mail 2007, kaheksa nädalat pärast sünnitust (tema laps sündis 7. märtsil 2007) suulise eksami. mail 2007 teatati talle, et tema nime ei kanta konkursi reservnimekirja, kuna ta ei saanud suuliseks eksamiks nõutavat minimaalset punktide arvu (25 punkti 50st), vaid ainult 24 punkti.

Individuaalse küsimuse all olev osa

4. Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

(1) EPSO lükkas ekslikult tagasi tema taotluse, et tema suuline eksam toimuks enne 9. veebruari 2007.

Selle väite toetuseks esitas ta järgmised argumendid.

a) EPSO vastutas ajakava koostamisega seotud raskuste eest, kuna konkurss hilines.

b) Asjaolu, et ta pidi nõustuma lapse sünnist hilisema kuupäevaga, oli diskrimineeriv, kuna ta ei olnud võimeline eksamiks nõuetekohaselt ette valmistuma ja pidi eksamipäeval tegelema raskustega, millega ükski meeskandidaat ei oleks kokku puutunud.

c) EPSO ei oleks pidanud oma eksamit planeerima personalieeskirjade artiklis 58 ette nähtud 14-nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse ajale. Tema sõnul tuleks seda kaitseperioodi kohaldada EPSO konkurssidel osalevate kandidaatide suhtes samamoodi nagu ametnike suhtes.

d) EPSO pidi kutsuma kõik žüriiliikmed ja tõlgid ainult tema juurde, arvestades, et tema eksam 3. mail 2007 osutus konkursi viimaseks ja sellel kuupäeval ainsaks, mistõttu ei oleks EPSO pidanud tegema täiendavaid korralduslikke jõupingutusi, et planeerida tema eksam enne 9. veebruari 2007.

(2) EPSO ei käsitlenud tema kirjavahetust selles küsimuses nõuetekohaselt.

Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et:

a) oma esimeses, 14. detsembri 2006. aasta e-kirjas ja 20. detsembril 2006 saadud kutses ei võtnud EPSO arvesse tema eriolukorda;

b) EPSO vastas tema 23. detsembri 2006. aasta kirjale hilinemisega ja alles pärast meeldetuletust; ja

c) kui EPSO pakkus talle alternatiivset kuupäeva, ei võtnud ta arvesse tema argumente, mis puudutasid tema lapse sünnikuupäevast varasemat eksamikuupäeva.

Kaebuse esitaja väitis, et:

1. EPSO peaks tunnistama, et on tema eriolukorda valesti käsitlenud, ja vabandama tema ees puuduste pärast, mida ta pidi taluma;
2. EPSO peaks katma tema, tema lapse ja lapsehoidja reisikulud;
3. EPSO peaks võtma vastu ametliku poliitika seoses kandidaatidega, kes on rasedad või äsja sünnitanud;
4. EPSO peaks vastu võtma sise-eeskirjad, milles sätestatakse ajavahemik, mille jooksul tuleb kandidaatide taotlustele vastata. Lisaks tuleks nendes eeskirjades nimetada kontaktisik, kellele kandidaadid saavad esitada kaebuse, kui EPSO vastus hilineb;
5. Kui EPSO lükkab taotluse tagasi, ei peaks ta mitte ainult saatma standardvastuseid, vaid võtma seisukoha kandidaadi argumentide suhtes; ja
6. EPSO kirjavahetust ei tuleks allkirjastada mitte ainult „Teie EPSO meeskond”, vaid selles tuleks märkida ka vastuse koostanud ametniku nimi ja tema telefoninumber.

Küsimus

5. Kaebuse esitaja teise väite kohta märkis ombudsman, et EPSO-l ei olnud veel piisavalt aega oma seisukoha kindlaksmääramiseks. Seetõttu oli see väide Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt vastuvõetamatu.

6. Kaebuse esitaja väited 4–6 puudutasid kandidaatide taotluste käsitlemist EPSO poolt üldiselt. Kuna näib, et kaebuse esitaja ei tõstatanud neid küsimusi oma varasemates kontaktides EPSOga, leidis ombudsman, et tema neljas väide on vastuvõetamatu ka tema põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt. Tema viies ja kuues väide näisid siiski olevat tihedalt seotud kaebuse esitaja enda konkreetsete kogemustega. Seetõttu leidis ombudsman, et temalt ei tohiks nõuda, et ta kasutaks selles osas EPSO suhtes täiendavaid eelnevaid halduslikke lähenemisviise.

7. Ombudsman palus seega EPSO-l esitada arvamus kaebuse esitaja väidete ja väidete 1, 3, 5 ja 6 kohta.

8. Oma märkustes EPSO arvamuse kohta pöördus kaebuse esitaja tagasi oma teise nõude juurde, mis puudutas reisikulude hüvitamist. Arvestades, et EPSO oli vahepeal hüvitanud kaebuse esitaja reisikulud, kuid keeldus seda tegemast saatva isiku reisikulude katmiseks, lisas ombudsman oma uurimisse järgmise väite ja järgmise nõude:

(3) EPSO keeldus ekslikult hüvitamast sellise saatva isiku reisikulusid, kes osales kaebuse esitaja lapse suulisel eksamil.

Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et a) saatja kohalolek oli hädavajalik ja b) tema olukord oli võrreldav puudega kandidaadi olukorraga, kes vajas eksamil osalemiseks saatjat. Kaebuse esitaja väitis, et tuleks hüvitada saatva isiku reisikulud summas 78 eurot.

9. Kaebuse esitaja täiendava väite ja väite edasise uurimise käigus palus ombudsman EPSO-lt lisateavet ka nelja faktiküsimuse kohta, mis tema arvates vajasid selgitamist.

10. EPSO vastus sellele taotlusele edastati kaebuse esitajale, kes esitas selle kohta oma tähelepanekud.

11. oktoobril 2008 tegi ombudsman kaebuse esitaja eelneval nõusolekul ettepaneku leida sõbralik lahendus. EPSO vastas sellele ettepanekule 3. detsembril 2008. EPSO vastus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, mille ta esitas 9. veebruaril 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

12. Järgmistes punktides esitatakse kõigepealt ombudsmani analüüs kaebuse kohta, mis viib sõbraliku lahenduse ettepanekuni (A). Analüüsi alustatakse kaebuse esitaja väidetega, et EPSO lükkas ekslikult tagasi tema taotluse korraldada eksam enne tema lapse sündi ning et EPSO ei käsitlenud tema kirjavahetust nõuetekohaselt. Seejärel vaatab ta läbi sellest tuleneva kinnituse ja vabanduse nõude. Reisikulude hüvitamise ja rasedaid või äsja sünnitanud kandidaate käsitleva ametliku poliitika väljatöötamisega seotud nõudeid käsitletakse eraldi.

13. Seejärel esitab ombudsman sõbraliku lahenduse ettepaneku (B), EPSO arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekud selle ettepaneku kohta (C). Seejärel esitab ombudsman oma hinnangu selle juhtumiga seotud arengute kohta, mis toimusid pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut (D), ja jõuab lõpuks oma järeldusteni (E).

A. Ombudsmani analüüs, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

(1) Eksami läbiviimisest ebaõige keeldumine enne kandidaadi lapse sündi

14. Esiteks väitis kaebuse esitaja, et EPSO oli vastutav tema vestluse ajakavaga seotud raskuste eest, kuna konkurss hilines. Ta teatas ombudsmanile, et oli planeerinud oma rasedust viisil, mis tema arvates võimaldaks tal enne lapse sündi suulisel eksamil osaleda. Nii toimides järgis ta algselt konkursiks ette nähtud ajakava, mis nägi ette, et suulised eksamid toimuvad alates 2006. aasta septembrist. Tegelikult toimusid need aga alles alates 2007. aasta jaanuarist.

15. EPSO ei esitanud oma arvamuses viivituse kohta märkusi. Vastuseks ombudsmani taotlusele saada täiendavat teavet viivituse ulatuse ja põhjuste kohta rõhutas EPSO, et kõnealuse konkursi korraldamine on eriti keeruline, sest i) on olnud raske leida eksamineerijaid väga spetsiifilistele küsimustele, mis esitati kirjalikel eksamitel konkursiteates ette nähtud 11 keeles, ning ii) tuleb kontrollida suure arvu taotluste vastuvõetavust (kokku 544 taotlust). EPSO väitis, et konkursi kestus on selle keerukuse loogiline tagajärg. Ta lisas, et kaebuse esitaja väide, et oluline viivitus ei olnud põhjendatud, ei olnud põhjendatud. Vastuseks ombudsmani küsimusele, kas EPSO oli võtnud meetmeid viivituse võimalike negatiivsete tagajärgede hüvitamiseks, märkis EPSO, et ta ei mõista, kuidas menetluse kestus oleks võinud kandidaate ebasoodsasse olukorda seada. Seetõttu puudus vajadus kompensatsioonimeetmete järele.

16. Kaebuse esitaja väitis oma seisukohtades, et kui viivitust ei oleks olnud, oleks ta saanud suulise eksami teha ilma probleemideta ja ilma hiljuti sünnitamise hormonaalsete tagajärgedeta. Seega tekitas viivitus talle selgelt ebasoodsa olukorra.

17. Ombudsman märkis, et EPSO esitas asjaomases konkursiteates [1] järgmise ligikaudse ajakava: „Konkursile kulub umbes üheksa kuud alates konkursile registreerimise kinnitamise kuupäevast, sõltuvalt kandidaatide arvust. Täielik teave on kättesaadav EPSO veebisaidil." Arvestades, et registreerumise lõpptähtaeg oli 29. september 2005 ja et kaebuse esitajat teavitati tema suulise eksami tulemustest 10. mail 2007, ei ole kahtlust, et konkurss hilines oluliselt.

18. Lisaks ei põhinenud põhjused, millele EPSO menetluse kestusega seoses tugines, erakorralistel või ootamatutel asjaoludel, vaid kahel asjaolul, millest EPSO pidi olema teadlik enne menetluse algust. Nii nende keelte arv, milles kirjalikke eksameid võidi sooritada, kui ka nende taotluste arv, mille vastuvõetavust tuli kontrollida, olid kindlaks määratud konkursiteates. Seega, kui viivitus oleks olnud tingitud ainult kahest EPSO esitatud põhjusest, oleks ta võinud kõigepealt teatada teistsuguse, ligikaudse ajakava.

19. Ombudsman tunnistas, et konkursiteates esitatud ajakava oli vaid soovituslik ning et avalike konkursside puhul, mis hõlmavad sama palju kandidaate ja keeli kui kõnealune, on viivitusi raske vältida. Vastupidiselt EPSO seisukohale on siiski ilmne, et menetluse ootamatul pikkusel võisid olla osalejatele kahjulikud tagajärjed. Iga osaleja, kes oli koostanud kaebuse esitajaga sarnased kavad, mis põhinesid EPSO väljakuulutatud ligikaudsel ajakaval, oleks ajakava ületamise korral võinud sattuda raskustesse.

20. Seetõttu leidis ombudsman, et sellise olulise viivituse korral, nagu on kõne all käesolevas asjas, peaks EPSO pöörama erilist tähelepanu võimalikele viivitusest tulenevatele probleemidele, millele kandidaadid tema tähelepanu juhivad. Seda arvesse võttes uuris ombudsman, kuidas EPSO käsitles kaebuse esitaja probleemi.

21. Teiseks väitis kaebuse esitaja, et asjaolu, et ta pidi nõustuma vestluse kuupäevaga, mis oli hilisem tema lapse sünnist, oli diskrimineeriv, sest ta ei suutnud eksamiks nõuetekohaselt valmistuda ja eksamipäeval pidi ta tegelema raskustega, millega ükski meeskandidaat ei oleks kokku puutunud. Eelkõige viitas ta unepuudusele pärast lapse sündi, vastsündinuga reisimisega seotud stressile ja korralduslikele probleemidele ning nähtusele nimega Stilldemenz, mis mõnede teadlaste sõnul põhjustab mälukaotust ja keskendumisvõimetust ning võib olla tingitud une puudumisest.

22. EPSO tuletas oma arvamuses meelde, et diskrimineerimisega on tegemist siis, kui isikut koheldakse halvemini kui teist isikut, kuigi ta on sarnases olukorras. Ta leidis, et kaebuse esitajat koheldi täpselt samamoodi nagu kõiki teisi kandidaate, sest talle anti nagu kõigile teistele kandidaatidele võimalus muuta suulise eksami kuupäeva, kui tal ei olnud võimalik ettenähtud kuupäeval eksamit sooritada. EPSO teatas talle, et tema eksamit ei ole võimalik planeerida 9. veebruarist 2007 varasemale kuupäevale.

23. Suulisteks eksamiteks rühmitati kandidaadid keelte kaupa, et tagada suuline tõlge nende vastavatesse keeltesse. Suulise tõlke taotlused tuli esitada mitu nädalat enne kandidaatide kutsumist. Enne 9. veebruari 2007 intervjueeriti prantsuse, inglise, taani ja rootsi keelt kõnelevaid kandidaate. Arvestades, et iga päev oli võimalik vestelda kaheksa kandidaadiga, oli täiesti võimatu lisada ajakavasse täiendavat vestlust, mis oleks pealegi tulnud läbi viia teises keeles. Seetõttu pakkus EPSO kaebuse esitaja 23. detsembri 2006. aasta taotluse alusel talle vastavalt tema teisele soovitusele alternatiivseks kuupäevaks 3. mai 2007. Kaebuse esitaja nõustus selle alternatiivse kuupäevaga. Seetõttu leidis EPSO, et ta on täielikult järginud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, võttes arvesse korralduslikke piiranguid, mida talle avaldas suur ja mitmekeelne konkurss.

24. Oma märkustes rõhutas kaebuse esitaja, et ta ei esitanud kahte alternatiivset kuupäeva ettepanekut. Ta viitas üksnes ajavahemikule pärast 30. aprilli 2007, et tuua esile hetk, enne mida oleks eksami sooritamine olnud täiesti mõeldamatu. Selle eesmärk oli vältida EPSO edasisi sobimatuid kuupäevasoovitusi, mis oleksid pidanud olema EPSO-le selged, kuna ta kasutas sõna „hilfsweise”. Ta oli oma olukorrast EPSO-le juba väga selgelt teada andnud oma esimeses teates, mille ta saatis enne vestluse kuupäeva. EPSO ei viidanud aga ühelegi konkreetsele põhjusele, miks ta ei saanud tema taotlust rahuldada. Mis puudutab EPSO argumenti, et ta oli tema teise ettepaneku heaks kiitnud, siis väitis kaebuse esitaja, et tal ei olnud selles etapis muud valikut kui see vastu võtta.

25. Vastuseks ombudsmani taotlusele saada üksikasjalikumat teavet teatas EPSO talle, et võttes arvesse teiste samal ajal korraldatavate konkursside suulise tõlke nõudeid, tuleb suulise tõlke taotlused esitada vähemalt kuus nädalat enne vestluste algust. Käesoleval juhul taotles EPSO ametlikult suulist tõlget 14. detsembril 2006, olles lõpetanud töövestluste planeerimise keelte kaupa.

26. Vastuseks ombudsmani küsimusele, miks ei olnud enne 9. veebruari 2007 võimalik korraldada vestlusi rohkem kui ühes keeles päevas, märkis EPSO, et suulise tõlke teenuste kasutamise ratsionaliseerimiseks rühmitas ta kandidaadid keelte kaupa. Tavapärane oli alustada nendest kandidaatidest, kes ei vajanud suulist tõlget, käesoleval juhul inglise ja prantsuse keelt kõnelevatest kandidaatidest. Ainus võimalus, mida EPSO kasutas, oli kutsuda kaebuse esitaja vestlusele 3. mail 2007, s.o päev pärast viimaseid korrapäraseid suulisi eksameid. Samal päeval intervjueeriti veel viit kandidaati, kes ei saanud kavandatud kuupäeval eksamil osaleda.

27. Vastuseks ombudsmani küsimusele, miks EPSO ei saanud kaebuse esitaja juhtumi erilisi asjaolusid arvestades teha erandit reeglist, mille kohaselt küsitletakse iga päev kaheksat kandidaati, märkis EPSO, et tõlkide tööaja kokkuleppe tõttu oleks see olnud võimatu. Selle konventsiooni kohaselt võivad tõlgid töötada hommikul neli tundi ja pärastlõunal veel neli tundi, kusjuures kohustuslik vaheaeg on poolteist tundi. Kõnealuste suuliste eksamite ajakava nägi ette, et esimene kandidaat kutsutakse kell 9.00 ja viimane kell 17.30. Üldiselt lõpetas valikukomisjon oma vestlused umbes kell 18.30.

28. Oma märkustes tuletas kaebuse esitaja meelde, et ta teavitas EPSOt oma olukorrast 7. detsembril 2006, mis oleks võimaldanud EPSO-l enne suulise tõlke taotluse esitamist 14. detsembril 2006 uurida võimalust küsitleda teda kas esimese kandidaadina hommikul või viimase kandidaadina õhtul enne 9. veebruari 2007.

29. Ombudsman leidis, et küsimus, kas kaebuse esitajat koheldi teistest kandidaatidest erinevalt, ei sõltunud mitte võimalusest muuta tema vestluse kuupäeva, millele EPSO oma arutluskäigus tugines, vaid kuupäevast, mil EPSO talle lõpuks pakkumise tegi. Mis puudutab seda kuupäeva, siis oli ilmne, et kaebuse esitajal tekkisid raskused, mida teistel kandidaatidel ei oleks olnud, nimelt korralduslikud ja psühholoogilised tagajärjed, mis tulenesid vajadusest valmistuda eksamiks vahetult pärast lapse sündi ja reisida koos imikuga. Seetõttu oli selge, et kaebuse esitajat koheldi teistest kandidaatidest erinevalt.

30. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on erinev kohtlemine diskrimineeriv, kui seda ei õigusta objektiivsed tegurid [2]. Kaebuse esitaja puhul oleks erinevat kohtlemist välditud, kui tema vestlus oleks vastavalt tema soovidele kavandatud 9. veebruarile 2007. Seetõttu pidi ombudsman uurima, kas EPSO-l oli võimalik kaebuse esitaja eksamit sellisel kuupäeval planeerida.

31. Sellega seoses tuleb arvesse võtta, et suuliste eksamite korraldamine võimaldab palju suuremat paindlikkust kui kirjalike eksamite korraldamine. Kõigi kandidaatide kirjalikud eksamid peavad toimuma samal ajal, mis tähendab, et harva on võimalik täita individuaalseid taotlusi ajakava muutmiseks. Suulised eksamid toimuvad aga üldjuhul pikema aja jooksul, mis võib – nagu käesolevas asjas – kesta mitu kuud. Seega, nagu EPSO ise märkis, on võimalik teha teatavaid muudatusi ajakavas, et püüda täita kandidaatide põhjendatud taotlusi.

32. Ombudsman ei olnud veendunud EPSO seisukohas, et tal on võimatu korraldada kaebuse esitajaga vestlust enne 9. veebruari 2007. Kõigepealt teavitas kaebuse esitaja EPSOt oma olukorrast 7. detsembril 2006, nädal enne seda, kui EPSO esitas suulise tõlke taotluse. Tema argument, et EPSO oleks seega saanud oma kava kohandada, ei näi olevat alusetu. Lisaks, isegi kui nõustuda, et EPSO suuliste eksamite sisemine kavandamine oli selles etapis nii kaugele jõudnud, et seda ei oleks saanud enne suulise tõlke taotluste esitamist muuta, kahtles ombudsman, kas kaebuse esitaja vestlust ei oleks olnud võimalik lisada muus keeles toimuvate vestluste plokki. Arvestades, et EPSO-l oli võimalik korraldada suuline tõlge kaebuse esitaja 3. mai 2007. aasta vestlusele, mis toimus väljaspool saksakeelseid vestlusi, ei olnud ombudsman veendunud, et sellist suulist tõlget oleks olnud võimatu korraldada 9. veebruarile 2007 eelneval kuupäeval. Mis puudutab võimalust teha erand reeglist vestelda kaheksa kandidaadiga päevas, siis ei olnud ombudsman ka EPSO seisukohas veendunud. Eelkõige ei oleks seda võimalust mõjutanud tõlkide piiratud tööaeg, kuna näib, et inglise ja prantsuse keeles toimunud küsitluste puhul ei kasutatud suulist tõlget ning et kaebuse esitaja küsitluse jaoks oleks olnud vaja kasutada muud tõlki kui taani ja rootsi keele küsitluste puhul.

33. Mis puudutab asjaolu, et kaebuse esitaja ise juhtis oma 23. detsembri 2006. aasta kirjas EPSO tähelepanu sellele, et 30. aprill 2007 on „varaseim võimalik kuupäev” vestluseks pärast oma lapse sündi, siis leidis ombudsman, et EPSO-le peab olema selge, et kaebuse esitaja ei nimetanud seda kuupäeva samaväärseks alternatiiviks enne 9. veebruari 2007 toimunud vestlusele. Oma 23. detsembri 2006. aasta kirjas kirjeldas ta „peaaegu ületamatuid raskusi”, mis tema arvates olid hilisema kuupäeva vastu. Ta kasutas ka sõna hilfsweise, mis ombudsmani arvates tegi selgeks, et ta soovitas hilisemat kuupäeva ainult juhul, kui vestlust on enne lapse sündi täiesti võimatu korraldada.

34. Lisaks, nagu märkis kaebuse esitaja, ei saa hilisema kuupäevaga nõustumist tema vastu kasutada, sest tal ei olnud selles etapis muud valikut, kui sellega nõustuda.

35. Ülaltoodut arvesse võttes leidis ombudsman, et EPSO ei olnud tõendanud, et tal oli võimatu määrata kaebuse esitaja läbivaatuse kuupäevaks enne 9. veebruari 2007. Seega oleks EPSO keeldumine määrata eksami toimumisajaks selline kuupäev võinud olla diskrimineeriv ja kujutada endast seega haldusomavoli juhtumit.

36. Kolmandaks väitis kaebuse esitaja, et EPSO ei oleks pidanud tema eksamit planeerima personalieeskirjade artiklis 58 ette nähtud 14-nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse ajale. Tema sõnul tuleks seda kaitseperioodi kohaldada EPSO konkurssidel osalevate kandidaatide suhtes samamoodi nagu ametnike suhtes.

37. EPSO rõhutas oma arvamuses, et säte, millele kaebuse esitaja viitab, on kohaldatav ühenduste ametnike ja muude teenistujate suhtes. Konkursside asjakohastes eeskirjades ei olnud siiski ette nähtud, et kandidaate – olenemata sellest, kas nad on ametnikud/muud teenistujad või mitte – ei saa kutsuda rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal eksamile. Mis puudutab rasedus- ja sünnituspuhkust, siis ei olnud kutsetegevusega tegeleva isiku olukord võrreldav konkursil osaleva kandidaadi olukorraga.

38. Oma märkustes asus kaebuse esitaja seisukohale, et kui konkursieeskirjades ei ole samaväärset sätet, näitab see, et nendes eeskirjades on lünk. Sellistel juhtudel oli tavapärane õiguspraktika kaaluda analoogset olukorda reguleerivate sätete kohaldamist analoogia alusel. Tema olukord vastsündinu emana oli sarnane äsja sünnitanud ametniku olukorraga, sest lapse eest hoolitsemise faktilised asjaolud olid samad. Ta leidis, et isegi a fortiori loogika kohaldamine on asjakohane. Kui ametnik tuli töölt vabastada, et ta saaks oma lapse eest hoolitseda, tuli seda kaitset a fortiori kohaldada konkursi kandidaadi suhtes, kes soovis saada ametniku õiguslikku staatust.

39. Ombudsman väljendas poolehoidu kaebuse esitaja seisukohale, et tuleks kehtestada eeskiri tema olukorras olevate kandidaatide kaitsmiseks. Tema arvates vajasid naised selles olukorras selgelt kaitset. Ta leidis siiski ka, et tal ei ole vaja uurida, kas kaebuse esitaja argument, et personalieeskirjade artiklit 58 saab ja tuleks kohaldada analoogia alusel, on põhjendatud. Seda seetõttu, et ta oli juba tuvastanud võimaliku haldusomavoli juhtumi seoses eespool nimetatud väidetava diskrimineerimisega.

40. Seetõttu leidis ombudsman, et tal ei ole vaja kaebuse esitaja esitatud väidet edasi käsitleda.

41. Neljandaks väitis kaebuse esitaja, et EPSO pidi kutsuma kõik konkursikomisjoni liikmed ja tõlgid ainult tema juurde, kuna tema 3. mai 2007. aasta eksam osutus konkursi viimaseks ja sellel kuupäeval ainsaks, mistõttu ei oleks EPSO pidanud tegema rohkem korralduslikke jõupingutusi, et planeerida tema eksam enne 9. veebruari 2007.

42. Oma arvamuses kordas EPSO, et suulised eksamid tuli kavandada mitu nädalat ette, peamiselt suulise tõlke teenuste reserveerimise tõttu, ning et kaebuse esitaja intervjuud ei olnud võimalik kavandada enne 9. veebruari 2007. EPSO rõhutas, et 3. mail 2007 ei intervjueerinud konkursikomisjon mitte ainult kaebuse esitajat, vaid ka viit teist kandidaati, kes ei saanud ettenähtud kuupäeval vestlusel osaleda.

43. Oma märkustes tunnistas kaebuse esitaja, et tema vestluse kavandamine enne 9. veebruari 2007 võis nõuda täiendavaid korralduslikke ja rahalisi jõupingutusi. Tema arvates tuli sellega siiski nõustuda, et vältida tema diskrimineerimist.

44. Kaebuse esitaja märkustest ilmnes, et ta ei jäänud oma neljanda väite aluseks oleva arutluskäigu juurde. Seetõttu ja võttes arvesse ombudsmani järeldusi kaebuse esitaja teise väite kohta, leidis ta, et tal ei ole vaja seda väidet edasi käsitleda.

(2) Väide, et kirjavahetust ja sellega seotud nõudeid ei käsitletud nõuetekohaselt

45. Põhjendamaks oma väidet, et EPSO ei käsitlenud tema kirjavahetust nõuetekohaselt, väitis kaebuse esitaja, et EPSO i) ei võtnud oma esimeses, 14. detsembri 2006. aasta e-kirjas ja 20. detsembril 2006 saadud kutses arvesse tema eriolukorda; ii) vastas hilinenult oma 23. detsembri 2006. aasta kirjale ja alles pärast meeldetuletust; ning iii) ei võtnud talle alternatiivset kuupäeva pakkudes arvesse tema argumente selle kohta, et kontrollimiskuupäev on varasem kui tema lapse sünnikuupäev. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et kui EPSO lükkab taotluse tagasi, ei peaks ta mitte ainult saatma standardvastuseid, vaid võtma seisukoha kandidaadi argumentide suhtes. Lisaks leidis ta, et on irooniline, et EPSO oli lõpetanud oma sõnumi, millega lükati tema taotlus tagasi sõnadega „Aitäh mõistva suhtumise eest”. Kaebuse esitaja väitis ka, et EPSO kirjavahetust ei tuleks allkirjastada mitte ainult „Teie EPSO meeskond”, vaid selles tuleks märkida ka vastuse koostanud ametniku nimi ja tema telefoninumber.

46. Oma arvamuses kinnitas EPSO kaebuse esitajale, et ta oli tema olukorrast teadlik. Just seetõttu oli ta püüdnud leida tema suulise eksami kuupäeva, mis oli talle võimalikult mugav. EPSO teatas 14. detsembri 2006. aasta vastuses kaebuse esitajale, et tema vestlust ei ole võimalik pidada enne 9. veebruari 2007. Samuti teavitas ta teda ajavahemikest, mille jooksul toimuvad vestlused saksa keelt kõnelevate kandidaatidega. Kaebuse esitaja 23. detsembri 2006. aasta kiri registreeriti alles 3. jaanuaril 2007, pidades silmas tema kontorite sulgemist jõulupuhkuse ajal. Hea haldustava eeskirja kohaselt oli tal eespool nimetatud kirjale vastamiseks aega 15 tööpäeva alates registreerimise kuupäevast. Oma 19. jaanuari 2007. aasta vastuses täitis EPSO täielikult oma sellekohase kohustuse. EPSO lisas, et kaebuse esitaja taotles oma 23. detsembri 2006. aasta kirjas, et tema vestluse kuupäev muudetaks kas enne 9. veebruari 2007, mille kohta EPSO oli juba märkinud, et see ei ole võimalik, või pärast 30. aprilli 2007. Seetõttu näitas tema ettepanek korraldada vestlus 3. mail 2007, et ta oli tema taotlust arvesse võtnud.

47. Tüüpkirjade kasutamise osas möönis EPSO, et suuliste eksamite kutsed on standardsed. See ei olnud aga nii kirjade puhul, mida vahetati kandidaatidega, kes olid esitanud konkreetse taotluse. Kaebuse esitaja juhtumi puhul võtsid EPSO talitused teadmiseks põhjused, miks kaebuse esitaja taotles vestluse kuupäeva muutmist, ning teavitasid teda sellise muutmise võimalustest. Vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale, et EPSO ei võtnud tema argumentide suhtes seisukohta, muudeti tema vestluse kuupäeva just tema argumentide põhjal.

48. Allkirja „Teie EPSO meeskond” kohta selgitas EPSO, et avalikel konkurssidel osalevatel kandidaatidel on võimalik temaga suhelda spetsiaalse e-posti aadressi kaudu. Ühe postkasti olemasolu konkursi kohta tagas, et kogu e-postiga tegeles konkursi eest vastutav meeskond.

49. Kaebuse esitaja väitis oma seisukohtades, et EPSO vastas talle mõne lühikese lausega, võtmata seisukohta tema argumentide suhtes. Lisaks oli täiesti selge, et EPSO ei olnud tema olukorrast teadlik, sest tema esimene töövestluse ettepanek tehti 16. aprilliks 2007, vaid viis nädalat pärast tema lapse eeldatavat sünnikuupäeva. Sõltuvalt tegelikust sünnikuupäevast oleks see kuupäev võinud olla nii vähe kui kolm nädalat pärast sündi. Isegi pärast tema 23. detsembri 2006. aasta kirja ei võtnud EPSO tema argumentide suhtes seisukohta ja vastas talle ühe lühikese lausega. Sellega seoses rõhutas kaebuse esitaja, et oluline ei ole mitte ainult sisu, vaid ka viis, kuidas EPSO vastab sellistele taotlustele nagu tema oma. Kui EPSO-l oleks olnud täiesti võimatu tema taotlust täita, oleks ta tundnud, et teda võetakse tõsisemalt, kui EPSO oleks selgitanud tema konkreetse juhtumiga seotud korralduslikke probleeme, selle asemel et viidata tavapärastele asjaoludele, nagu tihe konkursside ajakava. Kui EPSO oleks seda teinud, ei oleks tal ehk olnud vaja ombudsmanile kaebust esitada. Mis puudutab EPSO vastust tema 23. detsembri 2006. aasta kirjale, siis lisas kaebuse esitaja, et isegi kui see oleks saadetud hea haldustava eeskirjas ette nähtud tähtaja jooksul, oleks sellisel kiireloomulisel juhul olnud asjakohane anda kiirem vastus, arvestades, et tema taotlus puudutas kuupäeva lähitulevikus.

50. Oma kirjas, milles ta palus EPSO-lt lisateavet, juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et ta ei mõista veel täielikult, kuidas konkreetse konkursi kirjavahetuse jaoks spetsiaalse e-posti aadressi loomine võib takistada EPSO töötajatel kandidaatidele saadetavates vastustes oma nime ja telefoninumbrit märkimast. Ta tuletas meelde, et Euroopa hea halduse tava eeskirjas sätestatud hea halduse põhimõtete kohaselt peavad ametnikud olema üldsusega suhtlemisel kättesaadavad (artikkel 12) ning et kodanike kirjavahetuse käsitlemisel märgivad institutsioonid selle ametniku nime ja telefoninumbri, kes asjaga tegeleb (artiklid 14 ja 15). Ta palus EPSO-l selgitada oma seisukohta selles küsimuses.

51. Oma vastuses märkis EPSO, et komisjoni hea haldustava eeskiri, mida ta kohaldas, nägi ette, et elektronpostiga tegeletakse vastavalt telefonisidet käsitlevas osas kirjeldatud suunistele. Selles jaos oli sätestatud, et „töötajad peavad telefonile vastates end või oma osakonda identifitseerima”. EPSO vastuses e-posti aadressilt, millele kaebuse esitaja oli kirjutanud, oli tegelikult märgitud vastuse eest vastutav talitus, nagu on ette nähtud tegevusjuhendis. See ei vähendanud kandidaadi võimalust EPSO talitustega uuesti ühendust võtta. Vastupidi, meeskonna loomine tagas, et ühe selle liikme võimalik puudumine ei takistanud õigeaegset vastust sellisele kirjavahetusele. EPSO lisas siiski, et ta on täiesti teadlik sellest, kui oluline on pakkuda kandidaatidele head teenust. Selles mõttes oli asja eest vastutava isiku nime mainimine kandidaatidele saadetud vastuses hea tava. Seepärast ja tulevase EPSO kontaktkeskuse loomise raames, mille eesmärk oleks veelgi parandada EPSO osutatavate teenuste kvaliteeti, kavatses komisjon keskpikas perspektiivis muuta oma menetlusi, et süstemaatiliselt märkida vastutava isiku nimi. Kirjavahetuse käsitlemise optimeerimiseks peavad kandidaadid siiski saatma oma kirjad kontaktkeskusega seotud spetsiaalsetesse postkastidesse.

52. Seoses viimati nimetatud aspektiga tuletas ombudsman meelde, et seoses e-kirjavahetusega on EPSO viidatud komisjoni juhendis samuti sätestatud, et „kui e-kiri on oma olemuselt kirjale vastav, käideldakse seda vastavalt kirjavahetuse käsitlemise suunistele ja selle suhtes kohaldatakse samu tähtaegu”. Nendes suunistes on ette nähtud, et „vastuses tuleks nimetada küsimuse eest vastutav isik ja märkida, kuidas temaga ühendust võtta”. Kaebuse esitaja kõnealune e-kiri, mis saadeti 7. detsembril 2006, oli koostatud ametliku kirja vormis ning selles oli esitatud kaebuse esitaja täielik aadress ja telefoninumber. Seetõttu leidis ombudsman, et kui EPSO oleks kohaldanud komisjoni juhendit, oleks ta pidanud kaebuse esitaja e-kirja võrdsustama kirjaga.

53. Ombudsman leidis siiski, et tal ei ole vaja seda küsimust edasi käsitleda, sest EPSO teatas, et ta muudab selles osas oma praktikat. Tal oli hea meel märkida, et EPSO tunnistas, et kandidaatide kirjavahetusega tegelenud isiku nime märkimine võib parandada EPSO teenuse kvaliteeti, ning tervitas EPSO kavatsust seda märkimist süstemaatiliselt esitada. Võttes arvesse EPSO korduvat viidet nõudele saata kirjad konkreetsele e-posti aadressile, tundus olevat kasulik lisada, et ombudsmani arvates ei näi sellel nõudel olevat mingeid negatiivseid tagajärgi. Vastupidi, EPSO argument, et postkastisüsteem tagab kandidaatidele õigeaegsed vastused isegi töötajate puudumise korral, tundus täiesti mõistlik.

54. Siiski oli raske mõista, miks muutus praktikas saab toimuda üksnes EPSO kontaktkeskuse loomise raames ja seega ainult keskpikas perspektiivis. Ombudsmani arvates oleks muudatuse rakendamiseks vaja vaid lihtsat juhist kõigile EPSO töötajatele. Nii saaksid käimasolevatel EPSO konkurssidel osalevad kandidaadid kohe kasu haldusstandardite selgest paranemisest.

55. Seoses EPSO poolt kaebuse esitaja 23. detsembri 2006. aasta kirjale antud vastuse õigeaegsusega tuleb märkida, et vastavalt komisjoni hea haldustava eeskirjale tuleb vastus kirjale „ saata viieteistkümne tööpäeva jooksul alates kirja kättesaamise kuupäevast”. Ombudsman ei teadnud, millal kaebuse esitaja kiri EPSO-le kätte toimetati ja mis kuupäevast alates tuleb arvutada 15-päevane ajavahemik. Igal juhul leidis ta, et asjaolu, et EPSO kontorid olid jõulupuhkuse ajaks suletud, ei saa kuidagi õigustada vastamistähtaja pikendamist. Isegi kui EPSO pidas kinni komisjoni hea haldustava eeskirjas sätestatud tähtajast, ei tohiks seda tähtaega kohaldada mehaaniliselt. Institutsioon peaks neile vastamisel oma prioriteetide kindlaksmääramisel pigem arvesse võtma kirjavahetuse suhtelist kiireloomulisust. Käesoleval juhul oli selge, et kaebuse esitaja ootas kiiresti vastust, kuna ta oli taotlenud, et tema vestlus toimuks lähitulevikus. Kui see taotlus oleks rahuldatud, oleks tal olnud vaid väga piiratud aeg eksamiks valmistumiseks.

56. Võttes aga arvesse, et see menetlusküsimus oli tihedalt seotud kaebuse sisulise aspektiga, mille kohta tehakse sõbraliku lahenduse ettepanek, leidis ombudsman, et ta ei pea juhtumi selle aspekti suhtes edasisi meetmeid võtma.

57. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et EPSO ei võtnud arvesse tema eriolukorda ja argumente, pidas ombudsman kasulikuks korrata EPSO vastuste sisu. Tema 14. detsembri 2006. aasta esimene vastus oli sõnastatud järgmiselt:

„Kallis kandidaat, aitäh e-kirja eest! Kiri, milles on märgitud suulise katse kuupäev, avaldatakse põhimõtteliselt 18. detsembri nädalal. Ainus märk, mida saame teile anda, on see, et kandidaadid, kelle emakeel on saksa keel, sooritavad tõenäoliselt suulise katse kas ajavahemikul 1.8.2007 või 29..3.2007–02.2.2007. Kahjuks ei ole see võimalik enne 9. veebruari 2007. Tänan mõistva suhtumise eest. Parimate soovidega, Teie EPSO meeskond”.

Tema 19. jaanuari 2007. aasta vastuses oli märgitud:

„Kallis pr ..., tänan teid kirja eest. Olles uurinud võimalust muuta teie intervjuu kuupäeva, saame pakkuda teile ainult 3. mail kell 9.00, sest meie ajakava on väga tihe. Palun kinnitage e-posti teel, kas saate kavandatud kuupäeval vestlusel osaleda. Mõne päeva pärast leiate oma EPSO profiilist uue kutse. Lugupidamisega, Teie EPSO meeskond"[3].

58. Ombudsmani arvates ei kujutanud need vastused endast standardvastuseid, kuna need põhinesid kaebuse esitaja esitatud teabel ja sisaldasid vastust tema konkreetsele taotlusele. Seetõttu puudus kaebuse esitaja väitel, et EPSO ei peaks saatma standardvastuseid kandidaatidele, kes on tema olukorras, piisav faktiline alus.

59. Ombudsman leidis siiski, et EPSO vastused kaebuse esitajale olid väga ebarahuldavad. Tema arvates oleks olnud hea haldustava, kui EPSO, olles teadlik konkursi olulisest viivitusest ja oma 7. detsembri 2006. aasta e-kirjast, oleks tunnistanud kaebuse esitaja raskusi ja pidanud temaga kiiresti nõu, et leida tema vestluse kuupäev, mis oleks talle vastuvõetav ja konkursi keerukat korraldust arvestades teostatav. EPSO-le oleks pidanud olema selge, et tema üsna napp ja ebaisikuline vastus ei rahuldaks kaebuse esitajat ning et eelkõige tema väidet „Tänan teid mõistva suhtumise eest” tajus kaebuse esitaja olukorras olev isik tõenäoliselt isegi iroonilisena. Isegi pärast seda, kui kaebuse esitaja oli oma olukorda 23. detsembril 2006 saadetud üksikasjalikus kirjas täiendavalt selgitanud, ei kasutanud EPSO siiski isiklikumat lähenemisviisi, viidates konkreetsetele põhjustele, miks ta ei suutnud kaebuse esitaja taotlust rahuldada, vaid viitas üksnes konkursi üsna ilmsele „tihedale ajakavale”.

60. Seetõttu järeldas ombudsman, et kuna EPSO ei vastanud tema konkreetsetele argumentidele suulise eksami aja muutmise võimaluste kohta, ei käsitlenud ta kaebuse esitaja kirjavahetust nõuetekohaselt. See oleks võinud olla veel üks haldusomavoli juhtum.

61. Ülaltoodut arvesse võttes leidis ombudsman, et tal ei ole vaja uurida kaebuse esitaja väidet, et tema kutse intervjuule 14. aprillil 2007 näitas selgelt, et EPSO ei olnud tema olukorrast aru saanud.

(3) Kinnituse ja vabanduse nõue

62. Kaebuse esitaja väitis, et EPSO peaks tunnistama tema eriolukorra ebaõiget käsitlemist ja vabandama tema ees ebasoodsate asjaolude pärast, mida ta pidi taluma.

63. EPSO märkis oma arvamuses, et ta ei jaga kaebuse esitaja arvamust, et ta kohtles teda valesti. Tegelikult oli EPSO püüdnud rahuldada tema taotlust nii hästi kui võimalik, võttes arvesse tema juhtumi konkreetseid asjaolusid ja märkimisväärseid korralduslikke probleeme, mis olid seotud 283 vestluse kavandamisega.

64. Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde.

65. Ombudsman leidis võimalikke haldusomavoli juhtumeid seoses EPSO keeldumisega kavandada kaebuse esitaja läbivaatus 9. veebruarile 2007 eelnevale kuupäevale ning seoses kaebuse esitaja kirjavahetuse käsitlemisega.

66. Nende järelduste põhjal tundus kaebuse esitaja väide, et EPSO peaks tunnistama tema eriolukorra ebaõiget käsitlemist, olevat põhjendatud. Seda käsitleti sõbraliku lahenduse ettepanekus (vt allpool).

67. Esmapilgul näis õigustatud ka kaebuse esitaja vabandusnõue. Oma sõbraliku lahenduse ettepaneku tegemisel leidis ombudsman siiski, et ta ei pea seda väidet enam hindama, kui EPSO nõustub allpool esitatud sõbraliku lahenduse ettepanekuga ja rahuldab seega kaebuse esitajat.

(4) Väide ebaõige reisikulude hüvitamisest keeldumise ja sellega seotud nõude kohta

68. Kaebuse esitaja väitis, et EPSO keeldus ekslikult hüvitamast teda saatva isiku reisikulusid, kes osales tema lapse suulisel eksamil. Selle väite toetuseks väitis ta, et i) selle isiku kohalolek on hädavajalik ja et ii) tema olukord on võrreldav puudega kandidaadi olukorraga, kes vajab eksamil osalemiseks saatjat. Kaebuse esitaja väitis, et tuleks hüvitada saatva isiku reisikulud summas 78 eurot.

69. EPSO märkis oma arvamuses, et asjaomastes eeskirjades, st sätetes, mis käsitlevad kandidaatide reisi- ja elamiskulude katmiseks antavat abi, nõutakse Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) korraldatavate konkursside, pädevustestide ja muude valikumenetluste kirjalikke teste, nähakse ette üksnes kutsutud kandidaatide reisikulude hüvitamine. Seda kinnitati haldusjuhtide 15. veebruari 2008. aasta otsusega. Kandidaatide teavitamiseks oli EPSO lisanud suulisele eksamile kutsele sätete koopia. Lisaks teatas EPSO 23. jaanuari 2007. aasta e-kirjaga kaebuse esitajale vastuseks tema konkreetsele taotlusele, et saatva isiku reisikulusid ei ole võimalik hüvitada. EPSO lisas, et kuna sõidukulud hüvitatakse ainult suulistel eksamitel osalejatele, ei ole hüvitist õigus saada ka puudega kandidaati saatval isikul.

70. Kaebuse esitaja ei esitanud EPSO arvamuse selle aspekti kohta tähelepanekuid.

71. Ombudsman märkis, et sätted, mille koopia EPSO lisas oma arvamusele, ei näe tõepoolest ette kolmandate isikute sõidukulude hüvitamist. Lisaks tuletas ta meelde, et ELi institutsioonide ja asutuste ülesanne on tagada ühenduse vahendite ökonoomne kasutamine.

72. Ombudsmani arvates ei olnud siiski eeskirju, mis keelaksid lisamakse tegemise sellistel erandjuhtudel nagu kaebuse esitaja omad. Ta tuletas meelde, et kaebuse esitaja raskused olid tingitud viivitusest konkursil ja sellest, et EPSO ei planeerinud kaebuse esitaja eksamit enne 9. veebruari 2007. Neil asjaoludel ja võttes arvesse kaebuse esitaja nõutud väga väikest summat (78 eurot), leidis ombudsman, et hea haldustava oleks see, kui EPSO hüvitaks talle selle summa ex gratia.

(5) Rasedaid ja rinnaga toitvaid naisi puudutava ametliku poliitika nõue

73. Kaebuse esitaja väitis ka, et EPSO peaks võtma vastu ametliku poliitika seoses kandidaatidega, kes on rasedad või äsja sünnitanud.

74. EPSO märkis oma arvamuses, et testide ja kirjalike eksamite osas on ta juba võtnud erimeetmeid rasedate ja hiljuti sünnitanud kandidaatide suhtes. Kandidaatidele, kelle eeldatav sünnikuupäev oli kirjalike testide kuupäeva lähedal, pakkus ta eraldi ruume testide sooritamiseks, et tagada nende turvalisus näiteks enneaegse sünnituse või ruumide evakueerimise korral. Samuti andis see lisaruumi, et võimaldada hiljuti sünnitanud kandidaatidel oma lapsi rinnaga toita. Seetõttu oli EPSO seisukohal, et ta juba võtab asjakohaseid ja mõistlikke meetmeid, järgides seega proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtteid.

75. Oma märkustes märkis kaebuse esitaja, et tema arvates on huvitav teada, et selliseid erimeetmeid juba võetakse. Ta küsis siiski, kus need meetmed on sätestatud ja miks teda neist ei teavitatud, kui ta teatas EPSO-le oma rasedusest. Eraldi ruum rinnaga toitmiseks oleks talle erilist huvi pakkunud. Ta eeldas siiski, et EPSO võttis neid meetmeid juhtumipõhiselt. Kui see tähendaks, et asjaomaseid kandidaate ei teavitata võimalikest meetmetest, soovis ta kinnitada oma nõuet, et EPSO võtaks vastu ametliku poliitika, mis tuleks teha kättesaadavaks kõigile kandidaatidele.

76. Vastuseks ombudsmani taotlusele saada täiendavat teavet kõnealuste meetmete ulatuse ja nende kohaldamise kohta märkis EPSO, et kandidaatide selgesõnalise taotluse alusel võidakse konkursi igas etapis (arvutitestid, kirjalikud eksamid, suulised eksamid) võtta mõistlikul määral erimeetmeid. EPSO tuletas samuti meelde, et ta nõustub muutma suuliste eksamite kuupäeva vastavalt võimalustele. Ta täpsustas, et meetmed võeti vastavalt vajadustele, mida kandidaadid ise tajusid.

77. Vastuseks ombudsmani küsimusele selle kohta, kuidas ta teavitas kandidaate nendest meetmetest, märkis EPSO, et konkursiteates on sätestatud, et ebasoodsas olukorras olevad kandidaadid peavad teavitama teda meetmetest, mida nad peavad vajalikuks, et hõlbustada nende osalemist eksamitel. Lisaks võisid kandidaadid taotlusvormidel märkida märkeruudu, et nad on ebasoodsas olukorras, mis nõuab erimeetmeid. EPSO poliitikat puuetega kandidaatide suhtes kohaldati analoogia põhjal kõigi kandidaatide suhtes, kes leidsid, et nende konkursil osalemise võimaldamiseks on vaja võtta erimeetmeid. Kandidaatide otsustada jäeti, kas nad peavad selliste meetmete võtmist asjakohaseks või vajalikuks.

78. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et ta ei tundnud end raseduse tõttu puudega isikuna ja seetõttu ei märgistanud ta taotlusvormi lahtrit.

79. Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et rasedatel ja hiljuti sünnitanud kandidaatidel võimaldatakse osaleda EPSO avalikel konkurssidel tingimustel, mis on võimalikult lähedased teiste kandidaatide tingimustele. Ombudsmanil oli hea meel märkida, et EPSO juba võtab selle eesmärgi saavutamiseks teatavaid erimeetmeid. Konkreetsed meetmed, millele EPSO viitas, tundusid olevat mõistlikud ja asjakohased.

80. Need meetmed ei saa siiski olla täielikult tõhusad, kui asjaomaseid kandidaate ei teavitata nende kättesaadavusest. Seetõttu leidis ombudsman, et meetmeid ei tuleks arutada mitte ainult kandidaadi konkreetse taotluse alusel, vaid kandidaate tuleks süstemaatiliselt teavitada nende kättesaadavusest. Lisaks ei saa eeldada, et rasedad kandidaadid mõistavad kandideerimisavalduse seda osa, mis puudutab puuetega kandidaate, nii, et see on analoogia alusel kohaldatav nende olukorrale. Isegi kui seda tehti tõenäoliselt tahtmatult, ei olnud kohane väita, et rasedust tuleks pidada puudele vastavaks või sarnaseks.

81. Ombudsman leidis seega, et kaebuse esitaja nõue kehtestada ametlik poliitika seoses kandidaatidega, kes on rasedad või äsja sünnitanud, on täielikult põhjendatud.

82. Sellega seoses oli kasulik märkida, et vastuseks ombudsmani täiendavale märkusele sarnase kaebuse kohta, mis hõlmas sisekonkurssi,[4] teavitas Euroopa Parlament ombudsmani mitmest algatusest, mille ta oli teinud rinnaga toitvate naiste konkurssidel osalemise tingimuste läbivaatamiseks:

„Esiteks on kõikidesse parlamendi poolt otse korraldatud konkursiteadetesse lisatud lühike lõik, et juhtida konkreetses olukorras (nt rasedad, rinnaga toitvad) kandidaatide tähelepanu vajadusele täita taotlusvormi asjakohane osa hoolikalt, et parlament saaks teha kõik vajalikuks peetavad korraldused. Teiseks muutis parlament kutsekirju, et tuletada kandidaatidele meelde, kui oluline on teavitada meid võimalikest erilistest asjaoludest. Kolmandaks võib konkursside ja valikumenetluste üksus konkreetsetel juhtudel testide ja katsete kuupäevi kohandada. Lõpuks on parlament palunud EPSO-l kaaluda võimalust kasutada sama tava kõigi EPSO avalike konkursside puhul.”

Ombudsman mõistis, et parlamendi ja EPSO vahelised arutelud selle ettepaneku üle on käimas.

83. Ombudsman tervitas parlamendi algatust pöörduda EPSO poole selle ettepanekuga, mis on tema arvates hea näide parimate tavade jagamisest ELi institutsioonide ja asutuste vahel. Seetõttu toetas ta parlamendi lähenemisviisi ja uskus, et EPSO kaalub ettepanekut hoolikalt, mis võiks olla ka aluseks tema vastusele tema ettepanekule leida sõbralik lahendus.

B. Ettepanek sõbraliku lahenduse kohta

84. Eespool esitatud analüüsi põhjal tegi ombudsman EPSO-le ettepaneku kaaluda järgmist:

1. tunnistades, et ta ei ole kaebuse esitaja eriolukorda nõuetekohaselt käsitlenud;
2. kaebuse esitajaga suulisel eksamil kaasas olnud isiku sõidukulude ex gratia hüvitamine (78 eurot); ja
3. võtta vastu ametlik poliitika rasedate ja rinnaga toitvate naiste EPSO avalikel konkurssidel osalemise tingimuste kohta. See poliitika peaks kajastama võrdse kohtlemise põhimõtet.

C. Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

Kinnitus selle kohta, et EPSO ei käsitlenud kaebuse esitaja olukorda nõuetekohaselt

85. Pärast hoolikat kaalumist jäi EPSO seisukohale, et ta on võtnud kõik asjakohased ja mõistlikud meetmed, et kaebuse esitaja soove nii palju kui võimalik täita. Ta tuletas meelde, et suuliste eksamite korraldamine on keeruline küsimus ja et arvesse tuleb võtta tõlkijate kättesaadavust. Ta kinnitas ombudsmanile siiski, et tavaliselt püüab ta nii palju kui võimalik rahuldada erinõuetega kandidaatide soove ja vajadusi.

86. Kaebuse esitaja väljendas oma pettumust EPSO seisukoha suhtes. Tema arvates oli vastupidine tõsi, nagu nähtub sagedasest ja pikaleveninud kirjavahetusest selles küsimuses.

Saatva isiku reisikulude hüvitamine

87. EPSO tuletas meelde, et sätted, mille kohaselt hüvitatakse kandidaatide reisikulud, ei näe ette suulistel eksamitel osalevaid kandidaate saatvate isikute reisikulude hüvitamist ning et sellest teavitati kaebuse esitajat ja kõiki teisi kandidaate. Ta märkis siiski, et ta on teadlik sellest, kui oluline on hõlbustada toetust vajavate kandidaatide juurdepääsu eksamitele. Seetõttu teatas ta oma kavatsusest vaadata läbi praegu kohaldatavad reisikulude hüvitamise eeskirjad, kuna need ei võimalda praegu selliseid erandeid teha. Selle põhjal nõustus EPSO ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku selle osaga ja maksis kaebuse esitajale tagasi 78 eurot.

88. Oma märkustes kinnitas kaebuse esitaja, et raha kanti tema kontole, ja avaldas tänu EPSO sellekohase otsuse eest.

Ametlik poliitika seoses rasedate ja rinnaga toitvate naistega

89. Oma arvamuses sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta märkis EPSO, et ta omistab jätkuvalt suurt tähtsust võrdse kohtlemise põhimõttele ja kehtestab seetõttu kandidaatidele erikorra, mis neid nõuab. EPSO võttis arvesse ka Euroopa Parlamendi esitatud teavet, millele ombudsman osutas oma sõbraliku lahenduse ettepanekus. Selle põhjal leppis nõukogu kokku, et kandidaatidele tehakse tulevastes konkursiteadetes kättesaadavaks rohkem teavet.

90. Uue elektroonilise taotlussüsteemi kohaselt, mis toimib alates 2009. aasta märtsist, antakse kandidaatidele võimalus teha märge kasti, kui esinevad erilised asjaolud, mis võivad eksamil raskusi tekitada. Samuti palutakse kandidaatidel anda teavet selle kohta, milliseid meetmeid on nende arvates vaja võtta, et hõlbustada nende osalemist eksamitel.

91. Kaebuse esitaja ei esitanud EPSO arvamuse selle aspekti kohta märkusi.

D. Ombudsmani hinnang pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

92. Ülaltoodust ilmneb, et ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekut ei ole täielikult heaks kiidetud. Sõbraliku lahenduse ettepanekut saab pidada edukaks ainult siis, kui kõik ettepanekud on heaks kiitnud nii kaebuse esitaja kui ka institutsioon. Seetõttu peab ombudsman hindama, kas kaebuses käsitletud küsimustega seoses on vaja võtta täiendavaid meetmeid. Selleks uurib ombudsman allpool kõiki käesoleva ettepaneku elemente, et leida sõbralik lahendus.

Saatva isiku reisikulude hüvitamine

93. Ombudsmanil on hea meel märkida, et EPSO on hüvitanud kaebuse esitajat saatva isiku reisikulud tema suulisel eksamil, et käia tema lapse juures, nagu ta soovitas oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta. Lisaks märgib ta, et EPSO on otsustanud läbi vaadata eeskirjad, mis konkreetsetes olukordades erandeid ette nägemata tekitasid käesoleval juhul probleeme. Ombudsman hindab asjaolu, et EPSO püüab aktiivselt tulevikuküsimusi parandada.

94. Sellest tulenevalt järeldab ombudsman, et puudub alus eespool nimetatud väite ja väite edasiseks uurimiseks.

Ametlik poliitika seoses rasedate ja rinnaga toitvate naistega

95. Ombudsman väljendab heameelt EPSO otsuse üle teavitada kõiki kandidaate võimalusest taotleda tulevastes konkursiteadetes erimeetmete võtmist. Samuti on tal hea meel märkida, et vastuseks tema sõbraliku lahenduse ettepanekule on EPSO võtnud arvesse parlamendi algatust.

96. Võib kahelda, kas kandidaatide teavitamine sellest, et taotluse alusel võib võtta erimeetmeid, kujutab endast tegelikult ametlikku poliitikat kaebuse esitaja väidetud ja sõbraliku lahenduse ettepanekus soovitatud tähenduses. Seega, kui puudub ametlik dokument, milles neid meetmeid kirjeldatakse, ei pruugi kõik kandidaadid olla nende ulatusest teadlikud. Ombudsman leiab siiski, et EPSO valitud lahendust võib pidada rahuldavaks. Seetõttu ei näe ta põhjust juhtumi seda aspekti täiendavalt uurida.

Kinnitus selle kohta, et EPSO ei ole kaebuse esitaja olukorraga nõuetekohaselt tegelenud

97. Ombudsman avaldab kahetsust, et EPSO ei suutnud tunnistada, et ta ei ole kaebuse esitaja eriolukorda nõuetekohaselt käsitlenud. Tema arvates oli selline kinnitus ilmselgelt vajalik. Lisaks leiab ombudsman, et kui EPSO oleks esitanud kaebuse esitajale ka vabanduse, oleks see olnud kooskõlas hea halduse põhimõttega. Seetõttu leiab ta, et haldusomavoli, mille ta sellega seoses tuvastas, ei ole kõrvaldatud. Siiski tuleks arvesse võtta asjaolu, et i) EPSO on teinud koostööd seoses kahe muu aspektiga, mis tõstatati sõbraliku lahenduse ettepanekus, ja ii) kaebuse esitaja ei ole nõudnud vabandust. Seetõttu leiab ombudsman, et seda küsimust ei oleks asjakohane käsitleda soovituse projekti koostamisega. Selle asemel teeb ta allpool vastava kriitilise märkuse.

E. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise kriitilise märkusega:

EPSO keeldus ekslikult kaebuse esitaja eksami ajastamisest 9. veebruarist 2007 varasemale kuupäevale ning ei käsitlenud nõuetekohaselt tema kirjavahetust, kuna ta ei vastanud piisavalt tema konkreetsetele argumentidele suulise eksami aja muutmise kohta. Tegemist on haldusomavoliga.

Kaebuse esitajat ja EPSOt teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 6. oktoober 2009

---

[1] ELT 2005, C 178 A, lk 3.

[2] Otsus kohtuasjas 171/88: Rinner-Kühn (EKL 1989, lk 2743).

[3] Ombudsmani talituste tõlge saksakeelsest originaalist.

[4] Kaebus 3278/2004/ELB. Ombudsmani otsus selle juhtumi kohta on kättesaadav tema veebisaidil www.ombudsman.europa.eu/decision/en/043278.htm.