Kompromissi tagakülg

1. Kolm Luksemburgi äriühingut (käesoleval juhul kaebuse esitajad, keda koos nimetatakse "Transes") ja üks Iirimaa äriühing [1] soovisid Portugalis ellu viia kaks suuremahulist puhkeküla projekti.

2. Castelo de Vide’i projekti, milles Iiri äriühing osales, kiitsid kõigepealt heaks kõik vastutavad Portugali ametiasutused. aastal aga tühistasid keskvalitsus ja kohalik omavalitsus projekti.

3. Sertã omavalitsusüksuses asuva puhkeküla Aldeia do Almegue projekti kiitsid heaks kõik vastutavad Portugali planeerimisasutused. Aastatel 1999–2003 keeldus keskvalitsus siiski projekti jaoks välja töötatud linnaplaneerimiskava ratifitseerimast. Projektis osalesid Luksemburgi äriühingud.

4. Transesi sõnul tõi kahe eespool nimetatud projekti tühistamine kaasa äriühingute kõrvaldamise Portugali turult. Seetõttu esitas Transes 2003. aasta septembri lõpus Portugali valitsuse ning Castelo de Vide ja Sertã kommuunide vastu kaebuse Portugali kohtule (Coimbra halduskohus). Hagis nõudis Transes rahalist hüvitist kahe projekti tühistamisest tuleneva kahju eest. Transesi arvates näis kohtumenetlus olevat hilinenud.

5. septembril 2004 esitas Transes Euroopa Parlamendile petitsiooni (edaspidi „petitsioon”) ja Euroopa Komisjonile kaebuse (edaspidi „rikkumiskaebus”) seoses Portugali suutmatusega järgida ühenduse õigust (peamiselt EÜ asutamislepingu artikleid 10, 12, 43 ja 56). oktoobril 2004 kohtusid komisjoni ametnikud tema palvel Transesi esindajaga, et selgitada rikkumiskaebuse olemust. Transes saatis 20. detsembril 2004 komisjonile rikkumiskaebuse lisa. Petitsioon ja rikkumiskaebus olid sisult identsed, sisaldasid 45 lehekülge ja neile oli lisatud kolm köidet dokumente. Nad viitasid tavadele, mida Transes pidas ühenduse õigusega vastuolus olevaks.

6. Seoses selliste "tavadega" viitas Transes komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral (KOM/2002/0141 lõplik) (edaspidi "teatis") lisa punktidele 1 ja 2. Nendes punktides on sätestatud, et:

„Kaebus” tähendab mis tahes kirjalikku lähenemist komisjonile, milles osutatakse ühenduse õigusega vastuolus olevatele meetmetele või tavadele, ning et „igaüks võib esitada komisjonile tasuta kaebuse liikmesriigi mis tahes meetme (õigus- või haldusnormi) või tegevuse kohta, mida ta peab ühenduse õiguse sätte või põhimõttega vastuolus olevaks.”(rõhuasetus lisatud)

7. septembril 2004 kinnitas Euroopa Parlament petitsiooni kättesaamist, märkides, et see on registreeritud viitenumbriga 771/2001. Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon teatas 13. aprilli 2005. aasta kirjas Transesile, et petitsioon on vastuvõetav ja et ta on palunud Euroopa Komisjonil viia läbi esialgne uurimine.

8. Komisjon teatas 23. detsembri 2004. aasta kirjas Transesile, et tema rikkumiskaebus registreeriti viitenumbriga 2004/5153, SG(2004) A/9738/3, ning selgitas selliste kaebuste käsitlemise korda. Transes saatis 16. ja 23. märtsil ning 15. novembril 2005 komisjonile lisateavet.

9. mail 2006 teatas petitsioonikomisjon Transesile, et on Euroopa Komisjonilt saadud põhjendatud arvamuse alusel otsustanud petitsiooni käsitlemise lõpetada ja toimiku käsitlemise lõpetada. Kirjale oli lisatud 3. veebruari 2006. aasta teatis parlamendiliikmetele, milles võeti kokku petitsioon ja Euroopa Komisjoni seisukoht. Vastavalt teatisele parlamendiliikmetele „on Euroopa Komisjon seisukohal, et äriühingute tegevus [...] on peamiselt seotud asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumisega, mis on üks petitsiooni esitaja esitatud põhjustest. Seetõttu on komisjon oma allpool esitatud analüüsis keskendunud sellele vabadusele, kuid võib märkida, et sarnane arutluskäik kehtiks ka teiste vabaduste suhtes."Lisaks keelatakse EÜ asutamislepingu artikliga 56 kõik kapitali liikumise piirangud ning artikliga 58 nähakse ette konkreetsed erandid sellest vabadusest. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib vabaduste piiramist õigustada üldistes huvides olevate imperatiivsete nõuetega, mis hõlmavad asulaplaneerimist [2]. Portugalil, nagu ka kõigil teistel liikmesriikidel, on riiklikud õigusaktid, mis reguleerivad asulaplaneerimist. Petitsioon ei sisaldanud väidet, et Portugali peamised planeerimisseadused ja -määrused oleksid vastuolus EÜ asutamislepingu nõuetega. Seetõttu olid Portugali kohtud õiged kohtud, et käsitleda siseriikliku õiguse väidetavaid rikkumisi ning Transesi ja asjaomaste omavalitsuste vaheliste lepingute väidetavaid rikkumisi.

10. 25. oktoobri 2007. aasta kirjas, mis oli adresseeritud komisjoni peasekretariaadile, märkis Transes, et ta ei ole saanud komisjonilt mingit teavet rikkumiskaebuse menetlemise edenemise kohta, ning palus seetõttu sellist teavet. Transes lisas oma tähelepanekud põhjendatud arvamuse kohta, mille Euroopa Komisjon saatis petitsioonikomisjonile 3. veebruaril 2006. Nendes märkustes osutas Transes peamiselt asjaolule, et rikkumiskaebus käsitles ühenduse õigusega vastuolus olevaid "tavasid", mistõttu komisjoni põhjendatud arvamus ei ole rikkumiskaebuse tuuma seisukohast asjakohane. Transes lisas, et juhtumi kitsendamine kapitali vabale liikumisele (EÜ asutamislepingu artikkel 56) on palju vähem asjakohane kui võimalik kitsendamine asutamisvabadusele (EÜ asutamislepingu artikkel 43). Lisaks ei võta selline vähendamine arvesse Transesi tegelikku majandustegevust Portugalis, nimelt rahvusvaheliste turismiteenuste osutamist infrastruktuuri kaudu, millel on samuti kinnisvarakomponent. Lisaks ei käsitleta põhjendatud arvamuses väidetavaid rikkumisi Portugali kohtute menetlustes seoses EÜ asutamislepingu artiklitest 10 ja 12 tulenevate üldiste kohustustega.

11. novembri 2007. aasta kirjas petitsioonikomisjonile vaidlustas Transes Euroopa Komisjoni 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuse ja palus petitsioonikomisjonil petitsiooni käsitlemist uuesti alustada. Kirjale oli lisatud Transesi 25. oktoobri 2007. aasta kiri komisjonile koos Transesi märkustega komisjoni põhjendatud arvamuse kohta.

12. novembril 2007 teatas petitsioonikomisjon Transesile, et on otsustanud petitsiooni uuesti läbi vaadata. Seetõttu edastas ta oma taotluse komisjonile koos lisade ja lisatud CD-ga, mis sisaldab ülevaadet kohtuasjast Portugal.PDF.

13. Komisjon ei vastanud Transesi 25. oktoobri 2007. aasta kirjale. Sellest tulenevalt saatis Transes 6. detsembril 2007 e-kirja ja 12. detsembril 2007 üksikasjaliku kirja kõikidele volinikele [3]. Viimases kirjas esitas Transes i) petitsioonikomisjonile kaebuse komisjoni 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuse kohta; ii) kaebas, et komisjon ei saatnud Transesile mingit teavet rikkumiskaebuse menetlemise seisu kohta ega vastanud Transesi hiljutisele 25. oktoobri 2007. aasta kirjale; ning iii) märkis, et ta oli avaldanud juhtumi Internetis [4].

14. Siseturu ja teenuste peadirektoraat (DG MARKT) vastas Transesi 25. oktoobri 2007. aasta kirjale 6. detsembri 2007. aasta kirjaga, mis saadeti uuesti faksiga 13. ja 17. detsembril 2007. Siseturu ja teenuste peadirektoraat selgitas, et ta oli rikkumiskaebuse läbivaatamise lõpetanud, ning saatis 24. jaanuaril 2006 Transesi esindajale kirja (edaspidi "lõpetamiseelne kiri"), milles teavitas teda oma kavatsusest teha komisjonile ettepanek juhtum lõpetada. Seda tehes andis ta Transesile võimaluse esitada ühe kuu jooksul uut teavet, mis tõendab, et rikkumine on tegelikult toime pandud. Kuna komisjon sellist teavet ei saanud, otsustas ta 4. aprillil 2006 juhtumi lõpetada. 6. detsembri 2007. aasta kirja kohaselt oli sellele lisatud menetluse lõpetamisele eelnev kiri.

15. Menetluse lõpetamisele eelnev kiri oli adresseeritud M. [X]... liinile [Y]... Heinerschei Luxembourg”. Siseturu ja teenuste peadirektoraat märkis selles, et „teie esitatud teabe ja täiendava teabe põhjal, mida me oleme saanud koguda, ei kavatse me teha ettepanekut, et komisjon algataks rikkumismenetluse, kuna Portugal ei ole järginud ühenduse õigust.” Menetluse lõpetamisele eelnenud kirja kohaselt põhines juhtumi lõpetamise otsus asjaolul, et hoolimata Transesi esitatud ammendavast teabest Portugali linnaprojektidele loa andmise menetluste ja meetodite kohta ning Transesi raskustest Portugalis erinevate linnaprojektide puhul, ei olnud komisjonil pädevust juhtumiga tegeleda, kuna ta tõstatas küsimusi Portugali õiguse väära kohaldamise kohta Portugali ametiasutuste poolt. Lisaks väideti rikkumiskaebuses, et Portugali haldus- ja õiguspraktikas esineb sisulist diskrimineerimist, viitamata asjakohasele siseriiklikule õigusele, mis oleks võinud rikkuda ühenduse õigust. Seetõttu ei olnud võimalik tõendada EÜ asutamislepingu rikkumist Portugali õigusega. Lisaks, mis puudutab Transesi väidetavat diskrimineerimist, siis ükski komisjonile esitatud teave ei võimaldanud tal tõendada sellise diskrimineerimise olemasolu. Komisjon viitas EÜ asutamislepingu artiklile 43 ja Euroopa Kohtu praktikale,[5] mille kohaselt tuleb liikmesriikide kodanikke, kes soovivad asuda elama teise liikmesriiki, isegi kui tegevuskoht on teisejärguline, kohelda võrdselt vastuvõtva liikmesriigi kodanikega ning igasugune diskrimineerimine, isegi kui see on piiratud laadi, on keelatud. Diskrimineerimisega oleks tegemist siis, kui Transesiga sarnases olukorras olevaid äriühinguid koheldaks erinevalt. Asjaolu, et mõned Portugali projektid olid samas valdkonnas heaks kiidetud, ei saa siiski olla piisav tõend diskrimineerimise kohta, sest need projektid erinesid Transesi projektidest. Seetõttu soovitas komisjon Transesil esitada hagi siseriiklikele kohtutele, kellel lasub esmane vastutus ühenduse õiguse kohaldamise eest.

16. Komisjon esitas 6. detsembri 2007. aasta kirjas sisuliselt sama teabe nagu 24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelses kirjas. Ta lisas, et Transesi 25. oktoobri 2007. aasta kiri ei sisaldanud ühtegi asjaolu, mis võiks muuta Euroopa Komisjoni 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuses Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile esitatud järeldust, et Portugali kohtud on õige koht siseriikliku õiguse väidetavate rikkumiste käsitlemiseks. Ta lisas, et kui Transes leiab, et Portugal on rikkunud tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, on tal võimalus esitada taotlus Euroopa Inimõiguste Kohtule.

17. Transes teatas 17. detsembri 2007. aasta kirjas komisjonile, et ta sai menetluse lõpetamisele eelneva kirja alles sel päeval ega olnud seda varem näinud. . Transes märkis, et oli mõistetav, et menetluse lõpetamisele eelnev kiri ei jõudnud temani, kuna see kiri saadeti mittetäielikule aadressile „M. [X] [...] marsruut [Y] [...] Heinerschei Luxembourg”. Õige aadress oleks pidanud olema "[X] Transes Holding SA ... marsruut [Y]... Heinerscheid Luxembourg”. See on Transesi kontori aadress, mitte tema esindaja isiklik aadress. Transes lisas, et on hea ja üldine tava, et kui avalik-õiguslik asutus saadab teate, mis annab võimaluse vaidlustada otsus teatava tähtaja jooksul, tagab ta, et saaja saab selle otsuse kätte õigel ajal, tavaliselt tähitud kirjaga. Transes lubas uurida menetluse lõpetamisele eelnevat kirja ja saata selle kohta komisjonile märkused.

18. Siseturu ja teenuste peadirektoraat vastas Transesi 6. detsembri 2007. aasta e-kirjale, 12. detsembri 2007. aasta kirjale ja veel ühele 13. detsembri 2007. aasta e-kirjale 3. jaanuari 2008. aasta kirjaga, mis saadeti samuti faksiga 7. jaanuaril 2008. Vastuses korrati põhimõtteliselt teatavaid komisjoni varasemates kirjades sisalduvaid selgitusi.

19. jaanuaril 2008 saatis Transes kõikidele volinikele ja peasekretariaadile üksikasjaliku „konkursi” komisjoni kahe põhjendatud arvamuse vastu, mis käsitlesid rikkumiskaebust, st i) 24. jaanuaril 2006 Transesile saadetud menetluse lõpetamise eelses kirjas sisalduva arvamuse vastu; ning ii) Euroopa Komisjoni 3. veebruari 2006. aasta kirjas Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile esitatud arvamus. Konkursil korrati taotlust, et komisjon algataks Portugali suhtes rikkumismenetluse. Transes saatis petitsioonikomisjonile ka konkursi koopia.

20. Siseturu ja teenuste peadirektoraat kinnitas oma 21. veebruari 2008. aasta vastuses, et ei ole võimalik tõendada EÜ asutamislepingu rikkumist Portugali õigusega. Samuti märgiti, et komisjonil ei ole üldisi volitusi sekkuda üksikjuhtumitesse, mis hõlmavad õiguste rikkumist üldise õigusemõistmise valdkonnas, kohtusüsteemi ebatõhusust ja sellega seotud küsimusi, millel ei ole mingit seost ühenduse õigusega. Seoses väidetavate "tavadega", mis rikuvad ühenduse õigust, viitas komisjon Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt "rikkumist saab tuvastada üksnes piisavalt dokumenteeritud ja üksikasjalike tõenditega siseriiklike haldusasutuste ja/või kohtute väidetava tegevuse kohta, mille eest asjaomane liikmesriik vastutab. Sellega seoses tuleb lisada, et kuigi riigi tegevus, mis seisneb ühenduse õiguse nõuetega vastuolus olevas halduspraktikas, võib kujutada endast liikmesriigi kohustuste rikkumist EÜ artikli 226 tähenduses, peab see halduspraktika olema teataval määral järjepidev ja üldine . "[6] Lisaks "on komisjon see, kes peab esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et kohus saaks tuvastada, et kohustust ei ole täidetud, ning ta ei saa tugineda ühelegi eeldusele [7]" (komisjoni lisatud rõhutus). Põhjalikule rikkumiskaebusele ja lisatud dokumentidele vaatamata puuduvad tõendid selle kohta, et Transesi projektid Portugalis tühistati äriühingute kodakondsuse tõttu. Komisjon kordas, et asjaolu, et mõned Portugali projektid on samas valdkonnas heaks kiidetud, ei saa olla piisav tõend diskrimineerimise kohta, kuna projektid erinevad Transesi projektidest. Ka selle üle, kas loa andmise või sellest keeldumise otsus on õiguspärane, otsustavad Portugali kohtud.

21. Transes väljendas 27. veebruari 2008. aasta kirjas oma mittenõustumist, milles ta seadis kahtluse alla ka komisjoni väite, et juhtumil puudub seos ühenduse õigusega. Transes palus ka üksikasju komisjoni menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas [8] nimetatud"kogutud teabe"kohta koos kõigi komisjoni poolt rikkumiskaebuse kohta koostatud hindamisaruannetega. Ta viitas komisjoni viidatud kohtupraktikale ja märkis, et arvestades tõendatud ebavõrdset kohtlemist, kõnealuse tegevuse süstemaatilisust pika aja jooksul (alates 1999. aastast) ning vähemalt kahe eri projekti ja nelja eri äriühingu osalemist kahes liikmesriigis, oli etteheidetav tegevus kindlasti järjepidev ja teataval määral üldine.

22. Komisjon kinnitas 14. märtsi 2008. aasta kirjas, et juhtum lõpetati 4. aprillil 2006 ja et Transesi hiljutistes kirjades esitatud teave ei võimaldanud tal algatada Portugali suhtes rikkumismenetlust. Komisjon ei vastanud Transesi taotlustele seoses „kogutud teabe” ja hindamisaruannetega.

23. Seetõttu kordas Transes 19. märtsil 2008 oma taotlusi eespool nimetatud teabe ja dokumentide saamiseks.

24. Oma 25. aprilli 2008. aasta vastuses märkis komisjon, et tema otsus juhtum lõpetada põhines Transesi esitatud teabel,„mille kohta tegime Internetis ka täiendavaid uuringuid. Selguse huvides olgu märgitud, et komisjoni talitused andsid oma hinnangu kaebuse ja muude Teie esitatud dokumentide põhjal. Kõnealuse juhtumiga ei olnud seotud muid komisjoni ega kolmandate isikute dokumente.” Samuti lisas komisjon koopia oma ametlikust rikkumismenetluse vormist. Vormi ANALYSE JURIDIQUE osas on märgitud:

„...il ressort que les problèmes rencontrés par le plaignant résultent d'une violation de la législation portugaise par les autorités portugaises, sans que la législation portugaise en elle-même n'apparaisse comme étant en violation des articles 43 et 49 CE. Par ailleurs, le plaignant n'a pas fourni d'éléments permettant de démontrer l'existence d'un traitement discriminatoire à son encontre."

25. mail 2008 edastas Euroopa Komisjon petitsioonikomisjonile oma teise põhjendatud arvamuse petitsiooni kohta pärast petitsioonikomisjoni 28. novembri 2007. aasta otsust petitsiooni käsitlemist uuesti alustada [9]. Põhjendatud arvamuses selgitas Euroopa Komisjon, miks ta liigitas rikkumiskaebuse EÜ asutamislepingu artikli 43 alusel, jõudes samadele järeldustele nagu oma 3. veebruari 2006. aasta esimeses põhjendatud arvamuses petitsioonikomisjonile [10].

26. Peasekretariaadi kaudu volinike kolleegiumile saadetud 7. mai 2008. aasta kirjas märkis Transes, et üheleheküljeline rikkumisvorm, mille komisjon esitas, sisaldas üksnes rikkumiskaebuse ühelauselist kirjeldust, ühelauselist õiguslikku analüüsi ja ühelauselist järeldust. Transes lisas, et komisjoni eespool nimetatud 25. aprilli 2008. aasta vastuse põhjal saab ta üksnes järeldada, et komisjon ei ole rikkumiskaebusele kunagi andnud nõuetekohast õiguslikku hinnangut, sest puudub õiguslik hindamisaruanne. Transes järeldas, et otsus juhtum lõpetada oli poliitiline otsus.

Muutused pärast kaebuse esitamist ombudsmanile

27. Komisjon vastas Transesi 7. mai 2008. aasta kirjale 20. juunil 2008 [11]. Ta selgitas, et ametliku rikkumisvormi eesmärk ei olnud esitada rikkumiskaebuse eseme üksikasjalik analüüs, vaid esitada õiguslik alus sellele vastuseks kavandatud meetmele. Täiendavate selgituste saamiseks oma otsuse kohta viitas komisjon oma 24. jaanuari 2006. aasta kirjadele (st menetluse lõpetamisele eelnevale kirjale), 6. detsembri 2007. aasta kirjale, 3. jaanuari 2008. aasta kirjale, 21. veebruari 2008. aasta kirjale, 14. märtsi 2008. aasta kirjale ja 25. aprilli 2008. aasta kirjale.

28. Transes osutas oma märkustes oma 8. oktoobri 2008. aasta kirjale, milles ta teavitas Euroopa Komisjoni, et petitsioonikomisjon on otsustanud petitsiooni käsitlemist jätkata, ning palus Euroopa Komisjonil petitsioon ja rikkumiskaebus uuesti läbi vaadata ning koguda Portugali ametiasutustelt teavet. Transes osutas ka komisjoni vastusele eespool nimetatud 10. veebruari 2009. aasta kirjale, milles komisjon teatas Transesile, et ta hakkab Portugali ametiasutustelt teavet ja tõendeid koguma.

29. Transes viitas ka oma 3. novembri 2008. aasta kirjale komisjoni presidendile, milles ta tegi kokkuvõtte a) rikkumiskaebuse aluseks olevatest asjaoludest ja b) Transesi vastuväidetest selle kohta, kuidas komisjon rikkumiskaebust käsitles, ning palus tal menetlusse astuda [12].

Taotluse sisu

30. Transes esitas 13. juunil 2008 ombudsmanile kaebuse.

31. septembril 2008 algatas ombudsman uurimise seoses kaebuse esitaja järgmiste väidetega:

(1) Komisjoni 24. jaanuari 2006. aasta arvamuses äriühingutele ja 3. veebruari 2006. aasta arvamuses Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile viidatakse vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 43 ja 56, kuigi need käsitlevad sama rikkumiskaebust.

(2) Komisjon ei tegutsenud talle 24. jaanuari 2006. aasta kirja saatmisel vajaliku hoolsusega ega taganud ka oma 4. aprilli 2006. aasta menetlust lõpetava otsuse nõuetekohast täitmist.

(3) Komisjon ei vastanud tema 12. detsembri 2007. aasta ja 7. mai 2008. aasta kirjadele.

32. EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel [13] otsustas ombudsman, et tal ei ole piisavalt alust uurida järgmist väidet ja sellega seotud väidet [14]:

Rikkudes oma teatist Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega, ei käsitlenud komisjon tema kaebust ühenduse õigust rikkuvate "tavade" kohta.

Komisjon peaks tagama ühenduse õigusest tulenevate äriühingute õiguste austamise.

33. Ombudsmanile esitatud kaebus sisaldas ka kokkuvõtet konkursist, mille Transes adresseeris komisjonile 8. jaanuaril 2008 seoses kahe põhjendatud arvamusega rikkumiskaebuse kohta: 24. jaanuaril 2006 Transesile saadetud lõpetamiseelses kirjas ja 3. veebruaril 2006 petitsioonikomisjonile saadetud kirjas sisalduv kiri. Kokkuvõttes märkis Transes muu hulgas, et "võistlus" näitas diskrimineerivaid tavasid " kolmes erinevas alamjuhtumis",[15] kusjuures viimast alamjuhtumit -Fundo de Turismo PITER programmi"[16] ei maininud isegi rikkumiskaebuse "läbivaatajad". Samuti märkis Transes oma tähelepanekutes komisjoni arvamuse kohta käesolevas uurimises, et rikkumiskaebus sisaldas „neli eraldi alamjuhtumit”: Almegue’i kohtuasi, Castelo de Vide’i kohtuasi, Fundo de Turismo kohtuasi ja Portugali kohtute kohtuasi. Komisjoni arvamuses käsitleti siiski ainult Almegue'i ja Castelo de Vide'i juhtumit. Transes kordas, et Fundo de Turismo juhtum oli seotud Portugali rahalise stimuleerimisprogrammiga (PITER), mida rahastas Euroopa Ühendus ja mille kohta on teavet komisjonilt. Portugali kohtuasjaga seoses on alates 2001. aastast toimunud neli kohtumenetlust. Ükski neist ei taganud õiguskindlust, nõuetekohast kohtumenetlust ega Transesi õiguste kaitset. Kohtud ja eelkõige Coimbra halduskohus viivitasid süstemaatiliselt menetlusega.

34. Ombudsman märgib, et oma 21. veebruari 2008. aasta vastuses konkursile käsitles komisjon tegelikult Fundo de Turismo juhtumit. Komisjon täpsustas, et selles kirjas esitatud arutluskäik kehtib ka Castelo de Vide projektist keeldumise kohta PITER-programmi osas. Lisaks märkis Euroopa Komisjon juba oma 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuses Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile järgmist: „Seonduv probleem, mis tõstatati seoses sellega, et projektile ei antud turismi eriabi [...], on taas faktiväited, mida saavad uurida ainult Portugali kohtud.” Komisjon käsitles Transesi muret Portugali kohtute pärast ka oma 6. detsembri 2007. aasta, 3. jaanuari 2008. aasta ja 21. veebruari 2008. aasta kirjades. Lõpetuseks märgib ombudsman veel kord, et petitsioonikomisjon on jätkanud petitsiooni läbivaatamist. Lisaks näib, et komisjon jätkas rikkumiskaebuse uurimist ja palus Portugali ametiasutustel esitada 9. märtsil 2009 täiendavaid tõendeid ja teavet [17]. Seega piirdub ombudsman käesolevas otsuses üksnes küsimustega, mis kuuluvad käesoleva uurimise kohaldamisalasse, st küsimustega, mida käsitletakse allpool punktides A–C.

35. Transes selgitas oma tähelepanekutes teatavaid küsimusi ja esitas oma parandused seoses mõne komisjoni avaldusega. Näiteks petitsioonile ja rikkumiskaebusele alla kirjutanud isik ei olnud Transesi advokaat, vaid selle endine peadirektor, kes tegutses Transesi nimel selle esindaja ja koordinaatorina. Samuti edastas Transes rikkumiskaebuse komisjonile füüsilise isiku, mitte posti teel. Lisaks ei ole komisjon kunagi saatnud ühtegi kättesaamistõendit Transesi kirjade, fakside, e-kirjade ja aruannete kohta, nagu on nõutud Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklis 14. Transes oli seisukohal, et enamik komisjoni vastustest ei käsitlenud tema tõstatatud probleeme ja küsimusi ning et komisjoni arvamuses sisalduv ülevaade teabevahetusest oli puudulik ja ebatäpne. See oli nii eelkõige seetõttu, et ei olnud mainitud olulisi kirju, mille Transes saatis komisjonile 8. oktoobril 2008 ja 3. novembril 2008. Lõpuks viitas Transes rikkumise vormile, mille komisjon lisas oma 25. aprilli 2008. aasta kirjale. Selle kirja kohaselt oli vorm lisatud volinike kolleegiumi 4. aprilli 2006. aasta otsusele juhtumi lõpetamise kohta. Transes esitas järgmised küsimused: i) Miks mainiti vormi veerus „Päritolu tasandik (2 dern.):” kahte tähte 2008. aastast; ning ii) mis oli 13. oktoobri 2005. aasta otsus SG(2005)13/10/2005, mida on mainitud veerus pealkirjaga „Otsuste ajalugu (6 dernières’i otsust):”, mida Transesile kunagi ei edastatud.

36. Seoses nende erinevate märkustega rõhutab ombudsman, et selleks, et mitte viivitada oma otsuse tegemisega käesoleva kaebuse kohta, puudutab käesolev uurimine ainult kolme väidet, mida käsitletakse allpool punktides A–C. Kui Transes soovib esitada kaebuse lisaküsimuste kohta, võib ta esitada ombudsmanile uue kaebuse. Euroopa Ombudsmani põhikirja [18] artikli 2 lõike 4 kohaselt peab sellisele uuele kaebusele eelnema asjakohane administratiivne lähenemine komisjonile.

Nõue

37. Komisjon esitas oma arvamuse prantsuse keeles 18. detsembril 2008. Ta esitas 21. jaanuaril 2009 ingliskeelse tõlke. Transes saatis oma märkused 17. märtsil 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väidetavad lahknevad põhjendused komisjoni 24. jaanuari 2006. aasta ja 3. veebruari 2006. aasta arvamustes

Ombudsmanile esitatud argumendid

38. Transes väitis, et menetluse lõpetamisele eelnenud 24. jaanuari 2006. aasta kirjas Transesile ja 3. veebruari 2006. aasta kirjas petitsioonikomisjonile sisalduvad komisjoni põhjendatud arvamused viitavad vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 43 ja 56, kuigi need on seotud sama rikkumiskaebusega.

39. Oma arvamuses käesoleva uurimise kohta tunnistas komisjon, et Transes võis olla üllatunud, kui sai temalt kaks põhjendatud arvamust, millel oli erinev õiguslik alus. Komisjon eitas siiski, et tema seisukoht on vastuoluline. Komitee rõhutas, et need kaks arvamust, millel on küll erinevad õiguslikud alused, täiendavad üksteist, ning väljendas sama seisukohta ja järeldust, mis olid järgmised:

1. Transes ei tuvastanud ühenduse õiguse rikkumist Portugali õigusaktidega;
2. Transes ei esitanud ühtegi tõendit enda suhtes diskrimineeriva tegevuse kohta. Vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusele võib komisjon lugeda liikmesriigi tegevuse, mis seisneb ühenduse õiguse nõuetega vastuolus olevas haldustavas, liikmesriigi kohustuste rikkumiseks EÜ asutamislepingu artikli 226 tähenduses üksnes juhul, kui kõnealune haldustava on teataval määral järjekindel ja üldine [19]. Transesi esitatud teabe põhjal ei suutnud komisjon tuvastada Portugali ametiasutuste järjekindlat või üldist diskrimineerivat tegevust; ja
3. Transesi kirjeldatud teod kuulusid Portugali kohtute pädevusse, kes ainsana saavad hinnata, kas Portugali õigust on rikutud (näiteks ehitusloa ebaõiglane tühistamine). Komisjoni ülesanne ei olnud paluda Portugali ametiasutustel avaldada arvamust kohaliku vaidluse lahendamise kohta.

40. Lisaks selgitas Euroopa Komisjon, et ta kasutas kahte erinevat õiguslikku alust, sest ta soovis anda Transesile ammendava vastuse, mis hõlmaks kõiki rikkumiskaebuses ja petitsioonis nimetatud õiguslikke aluseid. Sellega seoses märkis komisjon, et rikkumiskaebus põhines peamiselt EÜ asutamislepingu artiklil 43 (Transesi esitatud dokumentide ja Transesi esindajaga 29. oktoobri 2004. aasta koosolekul peetud arutelude põhjal). Teisest küljest mainiti petitsioonis mitut õiguslikku alust, nimelt EÜ asutamislepingu artikleid 10, 12, 43, 56, 81, 82 ja 87. Seetõttu keskendus komisjon rikkumiskaebuse menetlemisel EÜ asutamislepingu artikli 43 (asutamisvabadus) võimalikele rikkumistele. Oma vastuses petitsioonikomisjonile keskendus komisjon EÜ asutamislepingu artiklile 56 (kapitali vaba liikumine), märkides, et sarnased argumendid kehtivad ka teiste vabaduste kohta [20]. Seega kehtis see artiklit 43 käsitlevate argumentide kohta, mis on üksikasjalikult esitatud komisjoni lõpetamiseelses kirjas. Seetõttu vastas komisjon Transesile vastavalt Transesi kirjades ja komisjoniga peetud arutelude käigus esitatud õiguslikele alustele.

41. Seejärel märkis Euroopa Komisjon, et Transes saatis 12. novembril 2007 petitsioonikomisjonile taotluse petitsiooni taasavamiseks, millele oli lisatud Transesi tähelepanekud Euroopa Komisjoni 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuse kohta petitsioonikomisjonile. Nendes märkustes väljendas Transes oma mittenõustumist juhtumi ulatuse kitsendamisega kapitali vabale liikumisele (EÜ asutamislepingu artikkel 56), mis oli tema arvates palju vähem asjakohane kui võimalik kitsendamine asutamisvabadusele (EÜ asutamislepingu artikkel 43). Seetõttu edastas Euroopa Komisjon 5. mail 2008 petitsioonikomisjonile oma teise arvamuse, milles ta selgitas rikkumiskaebuse menetlemise lõpetamise põhjuseid EÜ asutamislepingu artikli 43 alusel. Need põhjused olid identsed komisjoni 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuses esitatud põhjustega, märkides, et: i) Portugali õigusaktid ei olnud vastuolus ühenduse õigusega; ii) diskrimineerivaid tavasid ei tõendatud; ning iii) vaidlus kuulus Portugali kohtute pädevusse.

42. Transes lükkas oma märkustes tagasi komisjoni väited, et tema arvamused täiendavad üksteist, ning väljendas sama seisukohta ja järeldust. Transes juhtis peamiselt tähelepanu sellele, et komisjoni arvamus ombudsmanile sisaldas täiendavaid põhjendusi, mida ei olnud 2006. aasta kahes põhjendatud arvamuses mainitud, nimelt punktis 2 sisalduvat viidet kohtupraktikale, mille kohaselt kujutab halduspraktika endast liikmesriigi kohustuste rikkumist ainult siis, kui see on teataval määral järjepidev ja üldine. Lisaks piirab komisjon ekslikult kaebuse esitamise põhjuseid, lisades sõna "halduslik", samas kui komisjoni teatise kohaselt võib igaüks esitada kaebuse liikmesriigi mis tahes meetme (seadus, määrus või haldusmeede) või tegevuse kohta. Transesi sõnul tähendaks „täiendav”, et mõlemad arvamused on tingimata ja/või määratluse kohaselt mittetäielikud; Ainult koos on nad täielikud. Need kaks erinevat arvamust, mis põhinevad kahel erineval õiguslikul argumendil, ei ole siiski üksteist täiendavad, vaid erinevad ja sõltumatud. Need ei ole üksteist täiendavad, sest: i) nad käsitlevad täpselt sama juhtumit ja samu asjaolusid; ii) selles viidatud EÜ asutamislepingu artiklid ei täienda samuti teineteist, vaid neil on oma konkreetne õiguslik toime ja neid võib eraldi kasutada; iii) need sisaldavad sama soovitust juhtum lõpetada; ning iv) petitsioonid ja rikkumiskaebused on kaks eraldiseisvat õiguslikku menetlust, mis ei täienda üksteist. Lisaks viitavad kaks erinevat arvamust sellele, et Euroopa Parlamenti ja volinike kolleegiumi ei teavitatud enne otsuste tegemist täielikult.

43. Transes lükkas tagasi ka avalduse, mille kohaselt komisjon keskendus õiguslikele alustele, mille Transes esitas oma kirjades ja komisjoniga peetud arutelude käigus. Transesi sõnul olid petitsioon ja rikkumiskaebus faktide ja õigusliku aluse poolest identsed. Lisaks toimus ainult üks arutelu, mis toimus komisjoniga 29. oktoobril 2004 toimunud kohtumisel. Sellel kohtumisel palusid komisjoni ametnikud addendum’it, milles tõstetaks esile Portugali riigi tegevust, „kuna segu kohalike omavalitsuste tegevusega oli keeruline.” Seetõttu märkis Transes 6. detsembri 2004. aasta addendum’is selgelt (selle kokkuvõtte leheküljel 4): „Lõpuks ei asenda käesolev lisa midagi [rikkumiskaebuses] märgitust [...]. Seega on selge, et petitsiooni ja rikkumiskaebuse õiguslikud alused on identsed ja neid ei ole kunagi muudetud.

44. Transes lükkas faktiliselt ebaõigena tagasi ka komisjoni väite, et ta soovib anda Transesile ammendava vastuse, mis hõlmab kõiki rikkumiskaebuses ja petitsioonis nimetatud õiguslikke aluseid. Transesi sõnul käsitles komisjon oma põhjendatud arvamuses Euroopa Parlamendile selgesõnaliselt ainult EÜ asutamislepingu artikleid 12, 81, 82 ja 87. Põhjendatud arvamuses esitatud komisjoni väidet, et „sarnast arutluskäiku kohaldatakse ka teiste vabaduste suhtes”, ei saa võtta tõsiselt ja kindlasti mitte seoses EÜ asutamislepingu artikliga 43, mis koos EÜ asutamislepingu artikliga 10 on sobiv õiguslik alus.

45. Seoses Euroopa Komisjoni 5. mai 2008. aasta teise põhjendatud arvamusega petitsioonikomisjonile märkis Transes, et see dokument ei ole talle teada. Kuid see asjaolu ei muutnud midagi seoses tema seisukohaga. Lisaks ei veennud dokument ka Euroopa Parlamenti, kuna ta otsustas 6. oktoobril 2008 petitsiooni käsitlemist jätkata ja palus seetõttu Euroopa Komisjonil uuesti meetmeid võtta.

Ombudsmani hinnang

46. Kõigepealt viitab ombudsman Transesi argumendile, mis on kokku võetud eespool punktis 43 ja mille kohaselt olid rikkumiskaebus ja petitsioon faktide ja õiguslike aluste poolest identsed ning neid ei muudetud rikkumiskaebuse 6. detsembri 2004. aasta lisaga. Sellest tulenevalt ei nõustu ombudsman komisjoni väitega, mis on kokku võetud eespool punktis 40 ja mille kohaselt mõjutas tema valikut kahe põhjendatud arvamuse erinevate õiguslike aluste vahel Transes, kes rõhutas rikkumiskaebuses ja petitsioonis erinevaid õiguslikke aluseid. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon tegi oma valiku seoses erinevate õiguslike aluste kasutamisega. Ta uurib allpool komisjoni valikut, võttes arvesse hea halduse nõudeid.

47. Komisjon käsitles 24. jaanuari 2006. aasta menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas väidetava diskrimineerimise küsimust seoses asutamisvabadusega. Ta viitas EÜ asutamislepingu artiklile 43 ja Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb liikmesriikide kodanikke, kes soovivad asuda elama teise liikmesriiki, isegi kui tegevuskoht on teisejärguline, kohelda samamoodi nagu vastuvõtva liikmesriigi kodanikke. Seevastu petitsioonikomisjonile esitatud 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuse kohaselt, mille koopia Euroopa Komisjon esitas, „on Euroopa Komisjon seisukohal, et viidatud ettevõtete tegevus on sisuliselt seotud asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumisega, mis on üks petitsiooni esitaja esitatud põhjustest. Seetõttu on ta oma allpool esitatud analüüsis keskendunud sellele vabadusele, kuid võib märkida, et sarnane arutluskäik kehtiks ka teiste vabaduste suhtes”(rõhuasetus lisatud). Ombudsman leiab, et oleks olnud kasulik, kui komisjon oleks sõnaselgelt maininud EÜ asutamislepingu artiklit 43, millele ta rajas oma põhjendused menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas, samuti käesolevas põhjendatud arvamuses petitsioonikomisjonile.

48. Sellega seoses võtab ombudsman teadmiseks komisjoni arvamuses käesoleva uurimise kohta esitatud väited, mille kohaselt kaks põhjendatud arvamust täiendavad üksteist. Tema arvates oleks komisjon võinud selle kavatsuse selgeks teha palju varem, nimelt kahes põhjendatud arvamuses. Nende kuupäevad - 24. jaanuar ja 3. veebruar 2006 - näitavad, et need koostati peaaegu samal ajal ja et komisjonil oleks olnud võimalik seda juba selles etapis selgitada.

49. Sellega seoses on Euroopa Komisjoni töötajate üldsusega suhtlemisel rakendatava hea haldustava eeskirja (edaspidi „komisjoni eeskiri”) punktis 3 sätestatud, et „[k]omisjoni otsuses tuleks selgelt esitada selle aluseks olevad põhjused ning see tuleks edastada asjaomastele isikutele ja pooltele. Üldiselt tuleks otsuseid täielikult põhjendada." [21] Lisaks on komisjoni eeskirjade punktis 1 sätestatud, et "[k]omisjon peab oma haldustegevuses olema järjepidev ..."[22] Euroopa hea haldustava eeskiri [23] sisaldab sarnaseid sätteid vastavalt artiklites 18 ja 10.

50. Täpsemalt nõutakse komisjoni juhendi punktis 3 täielikku põhjendust. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et komisjon oleks võinud mõlemas põhjendatud arvamuses viidata nii EÜ asutamislepingu artiklitele 43 kui 56, kui ta oleks leidnud, et mõlemad artiklid on kohaldatavad rikkumiskaebuse ja petitsiooni suhtes. Siiski otsustas ta käsitleda EÜ asutamislepingu artiklit 43 menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas ja EÜ asutamislepingu artiklit 56 petitsioonikomisjonile esitatavas põhjendatud arvamuses.

51. Sellisel juhul oleks komisjon võinud arvesse võtta oma kohustust, mis sisaldub ka komisjoni juhendi punktis 3, teavitada asjaomaseid isikuid ja osapooli - antud juhul Transesi ja petitsioonikomisjoni - ning anda neile võimalikult täielikku teavet. Seetõttu oleks Euroopa Komisjon võinud menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas viidata petitsioonikomisjonile esitatud põhjendatud arvamuses kasutatud põhjendustele ja vastupidi. Komisjon oleks võinud mõlemale dokumendile lisada ka vastava muu dokumendi koopia. Kaebuse toimikus olevast teabest ja dokumentidest ilmneb siiski, et Transesi teavitati 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamusest alles petitsioonikomisjoni 5. mai 2006. aasta kirjaga. Samuti ilmneb, et petitsioonikomisjoni teavitati menetluse lõpetamisele eelnevast 24. jaanuari 2006. aasta kirjast alles 8. jaanuari 2008. aasta kirjaga, millega Transes saatis talle koopia oma „konkursist” kahe põhjendatud arvamuse vastu.

52. Ombudsman leiab siiski, et käesoleva uurimise käigus esitas komisjon kahe põhjendatud arvamuse kohta asjakohased selgitused. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud. Ta teeb selle kohta siiski järgmise märkuse.

53. Ombudsman võtab teadmiseks Transesi tähelepaneku, et komisjoni arvamus käesoleva kaebuse kohta sisaldab täiendavat põhjendust, mida ei ole nimetatud kahes 2006. aasta põhjendatud arvamuses. See seisneb viites kohtupraktikale, mille kohaselt on haldustava liikmesriigi kohustuste rikkumine üksnes siis, kui see on teataval määral järjepidev ja üldine. Sellega seoses märgib ombudsman veel kord, et komisjon viitas eespool nimetatud kohtupraktikale esimest korda oma 21. veebruari 2008. aasta kirjas Transesile. Ombudsman viitab siiski oma 3. septembri 2008. aasta, 17. novembri 2008. aasta ja 19. veebruari 2009. aasta kirjadele, milles ta teatas Transesile, et komisjoni 21. veebruari 2008. aasta kirjas sisalduvate selgituste ja viidete valguses ei leidnud ta piisavat alust, et uurida väidetavat suutmatust käsitleda rikkumiskaebust ühenduse õigust rikkuva tegevusena.

54. Lõpuks ei nõustu ombudsman Transesi tähelepanekuga, et oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta piirab komisjon ekslikult rikkumiskaebuse esitamise põhjused "haldustavadega". Ombudsman märgib, et komisjon mainib haldustavasid, viidates samas asjakohasele kohtupraktikale, mis käsitleb tõepoolest haldustavasid.

55. Ombudsman ei nõustu ka Transesi tähelepanekuga, et oma 3. veebruari 2006. aasta põhjendatud arvamuses Euroopa Parlamendile käsitles komisjon selgesõnaliselt ainult EÜ asutamislepingu artikleid 12, 81, 82 ja 87. Ta märgib sellega seoses, et põhjendatud arvamuse esimesel leheküljel märgib komisjon, et ta „on seisukohal, et viidatud äriühingute tegevus on sisuliselt seotud asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumisega [...]. EÜ asutamislepingu artikkel 56 keelab kõik kapitali liikumise piirangud.”

B. Väidetav hooletus 24. jaanuari ja 4. aprilli 2006. aasta kirjade saatmisel

24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelne kiri

56. Oma kaebuses ombudsmanile väitis Transes, et komisjon ei tegutsenud oma 24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelse kirja saatmisel vajaliku hoolsusega. Transes väitis, et ta sai selle kirja kätte alles 17. detsembri 2007. aasta hommikul faksi teel ega olnud seda enne seda kuupäeva kunagi näinud. Kiri saadeti kõigepealt mittetäielikule aadressile: „M. [X]... marsruut [Y]... Heinerschei Luxembourg", õige aadressi asemel "[X] Transes Holding SA ... marsruut [Y]... Heinerscheid Luxembourg”. See selgitas, miks Transes ei saanud kirja kätte õigel ajal, vaid alles siis, kui komisjon saatis selle uuesti 2007. aasta detsembris. Lisaks on hea ja üldine tava, et kui avalik-õiguslik asutus saadab teate, mis annab võimaluse otsus teatava tähtaja jooksul vaidlustada, tagab ta, et saaja saab selle otsuse kätte õigel ajal, tavaliselt tähitud kirjaga. Transes kordas oma märkustes, et komisjon saatis lõpetamiseelse kirja otse oma esindajale, kontoriaadressile, kus esindaja ei ela või on postiteenistustele teada, ega lisanud aadressiväljale äriühingu nime. Seda hoolimata asjaolust, et Transesi 15. novembri 2005. aasta kiri komisjonile „esitas kõik selle äriühingu sidekoordinaadid ...” Transes tundis huvi, miks komisjon ei saatnud seda olulist kirja ka faksi või e-posti teel. Transes väljendas isegi kahtlust, et komisjon ei olnud kirja kunagi saatnud, sest komisjon ei väitnud, et kiri saadeti talle posti teel tagasi. Kui see oleks tagasi saadetud, ei oleks komisjon seda uuesti saatnud, näiteks faksi või e-posti teel.

57. Komisjon märkis oma arvamuses, et ta saatis menetluse lõpetamisele eelneva kirja Transesi poolt rikkumiskaebuses esitatud aadressil ([...] marsruut Y, [...] Heinerscheid, Luksemburg). Komisjoni sõnul jätkas Transes selle aadressi kasutamist oma kirjavahetuses kuni 29. jaanuari 2008. aasta kirjani, milles ta teavitas komisjoni uuest postiaadressist (...). Kui komisjon sai kätte Transesi 25. oktoobri 2007. aasta kirja, milles paluti teavet rikkumiskaebuse tulemuste kohta, teavitas ta Transesi nõuetekohaselt juhtumi lõpetamisest 6. detsembri 2007. aasta kirjaga, millele oli lisatud 24. jaanuari 2006. aasta menetluse lõpetamisele eelneva kirja koopia. 6. detsembri 2007. aasta kiri saadeti postile tagasi vale aadressi tõttu. Seetõttu saatis komisjon 13. ja 17. detsembril 2007 faksi teel selle kirja koopia ning lisas viimasele faksile menetluse lõpetamisele eelneva kirja koopia.

aprilli 2006. aasta otsus

58. Transes väitis ka, et komisjon ei taganud oma 4. aprilli 2006. aasta menetluse lõpetamise otsuse nõuetekohast täitmist.

59. Komisjon kordas sellega seoses, et Transes ei vastanud oma 24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelsele kirjale selles sätestatud neljanädalase tähtaja jooksul. Komisjon viitas oma menetlusjuhendile (SEK(2005)254/5) (edaspidi "juhend"), mille kohaselt tehakse ettepanek rikkumismenetlus lõpetada, kui kaebuse esitaja ei vasta või kui tema märkused ei sunni osakonda oma seisukohta läbi vaatama. Vajaduse korral teavitatakse kaebuse esitajat komisjoni otsusest. Komisjon ei saanud Transesilt teavet menetluse lõpetamisele eelnenud 24. jaanuari 2006. aasta kirjas määratud neljanädalase tähtaja jooksul ja Transes saatis talle kirja alles 25. oktoobril 2007. Seetõttu eeldas ta, et Transes oli rikkumiskaebusest loobunud. Uue teabe puudumise tõttu ei pidanud komisjon asjakohaseks saata Transesile volinike kolleegiumi otsust juhtumi lõpetamise kohta, sest ta oli juba selgitanud oma otsust juhtumi lõpetamise kohta menetluse lõpetamisele eelnevas kirjas.

60. Transes märkis, et komisjon oleks pidanud teda teavitama volinike kolleegiumi 4. aprilli 2006. aasta otsusest juhtumi lõpetamise kohta ning et komisjoni argumendid selle tegemata jätmise kohta on ebaõiged ja teatisega vastuolus. Teatise lisa punktis 10 on sätestatud, et kui kaebuse esitaja ei vasta kirjale, milles teda teavitatakse kaebuse menetlemise lõpetamise ettepanekust, teeb komisjoni talitus ettepaneku juhtum lõpetada. Sellisel juhul teavitatakse kaebuse esitajat komisjoni otsusest. Lisaks on teatise lisa punktis 9 sätestatud, et kui komisjoni ametnikud teevad volinike kolleegiumile ettepaneku juhtum lõpetada, teeb komisjon otsuse omal äranägemisel. See on veel üks põhjus, miks kaebuse esitajat tuleb komisjoni lõplikust otsusest teavitada. Lisaks, ajal, mil komisjon otsustas 4. aprilli 2006. aasta otsust Transesile mitte saata, ei teadnud ta, et Transes saadab kirja alles 25. oktoobril 2007. Lõpuks tegi Transes rikkumiskaebuse esitamisel nii palju jõupingutusi ja saatis komisjonile 15. novembril 2005 isegi täiendava aruande, et komisjon ei saanud mõistlikult eeldada, et Transes ei kommenteeri poolteist kuud hiljem saadetud lõpetamiseelset kirja või loobub rikkumiskaebusest.

61. Lõpuks leidis Transes oma märkustes ka seda, et komisjoni otsus juhtumi lõpetamise kohta ei ole õiguslikult kehtiv, sest Transesil ei olnud võimalust lõpetamiseelset kirja vaidlustada.

Ombudsmani hinnang

24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelne kiri

62. Ombudsman märgib, et rikkumiskaebuse punktis 1 on esitatud kaebuse esitajate nimed, st neli Transesi äriühingut. Punkt 2 kannab pealkirja "2. KOHALDATAVAD, MILLEGA ESITATUD:", ja sisaldab järgmist teavet:

„[X]

... Marsruut [Y]

... Heinerscheid

Luksemburg”

63. Käesoleva kaebusega seotud toimikus olevast teabest ja dokumentidest nähtub, et komisjon saatis menetluse lõpetamisele eelneva kirja eespool nimetatud aadressil, mis on esitatud rikkumiskaebuses. Väike tüpograafiline viga küla nimes („Heinerschei”, mitte „Heinerscheid”) ei saanud ombudsmani arvates põhjustada kirja kättetoimetamata jätmist.

64. Ombudsman leiab, et Transesi põhjendatud hüpotees on see, et kirja tõenäoliselt ei edastatud, sest aadress (mis on Transesi äriühingute kontoriaadress, mitte nende esindaja isiklik aadress) oleks pidanud sisaldama äriühingu nime. Ombudsman leiab siiski, et Transesi kohustus oli nõuetekohaselt täita rikkumiskaebuse punkt 2, lisades äriühingu nime, kui ta pidas seda oluliseks. Komisjoni ei saa pidada vastutavaks selle eest, et Transes seda ei teinud.

65. Transes viitas oma märkustes oma 15. novembri 2005. aasta kirjale kui kirjale, mis sisaldab ühe kaebuse esitanud Transesi äriühingu kõiki suhtluskoordinaate. Ombudsman märgib, et see kiri on kirjutatud Transes International SA kirjaplangile. See sisaldab siiski Transesi esindaja allkirja eespool nimetatud aadressi all, ilma äriühingu nime nimetamata. Seetõttu järeldab ombudsman, et sarnaselt rikkumiskaebusele ei ole ka selles kirjas komisjonile piisavalt märgitud, et ta peaks aadressiväljale lisama äriühingu nime.

66. Lõpuks märgib ombudsman, et pärast Transesi 25. oktoobri ja 17. detsembri 2007. aasta taotlusi saatis komisjon talle 17. detsembril 2007 faksiga menetluse lõpetamisele eelneva kirja koopia.

67. Eespool nimetatud põhjustel ei tuvasta ombudsman Transesile 24. jaanuari 2006. aasta menetluse lõpetamisele eelneva kirja saatmisel haldusomavoli seoses komisjonipoolse nõuetekohase hoolsuse väidetava puudumisega. Samuti ei ole ombudsmanil põhjust kahtlustada, et komisjon ei ole seda kirja saatnud, nagu Transes oma seisukohtades välja pakkus.

68. Ombudsman nõustub Transesiga, et menetluse lõpetamisele eelneva kirja esitamata jätmist oleks saanud vältida, kui komisjon oleks selle saatnud tähitud kirjaga või ka faksi või e-posti teel. Ombudsman märgib siiski ka seda, et oma teatises ei kohustunud komisjon kasutama tähtkirja ega saatma kirjavahetuse koopiaid ka elektrooniliselt. Seetõttu teeb ombudsman selle kohta järgmise märkuse.

aprilli 2006. aasta otsus

69. Komisjon põhjendas Transesi teavitamata jätmist volinike kolleegiumi 4. aprilli 2006. aasta otsusest juhtum lõpetada järgmiselt: i) asjaolu, et Transes ei vastanud 24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelsele kirjale ega esitanud muud uut teavet; ning ii) käsiraamatu teatavad sätted. Nende sätete kohaselt tehakse ettepanek juhtum lõpetada, kui kaebuse esitaja ei vasta või kui tema märkused ei sunni osakonda oma seisukohta uuesti läbi vaatama. Vajaduse korral teavitatakse kaebuse esitajat komisjoni otsusest.

70. Kõigepealt tuletab ombudsman meelde, et haldusmeetmed, mida komisjon kohustus kohaldama suhetes kaebuse esitajatega seoses rikkumismenetlusega, on esitatud Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatise lisas. Sisekäsiraamat, millele komisjon oma arvamuses viitas, ei saa asendada komisjoni eespool nimetatud kohustusi [24].

71. Teatise lisa punkti 10 esimeses ja kolmandas lõigus on sätestatud:

„[...] kui komisjoni talitus kavatseb teha ettepaneku kaebuse menetlemise lõpetamise kohta, teatab ta sellest kaebuse esitajale eelnevalt kirjaga, milles ta esitab juhtumi lõpetamise ettepaneku põhjused ja palub kaebuse esitajal esitada oma märkused [...].

Kui kaebuse esitaja ei vasta või kui kaebuse esitajaga ei saa tema vastutusel olevatel põhjustel ühendust võtta, tehakse ettepanek juhtum lõpetada. Sellisel juhul teavitatakse kaebuse esitajat komisjoni otsusest.” (rõhuasetus lisatud)

Seega on selge, et komisjon oleks pidanud Transesi teavitama volinike kolleegiumi 4. aprilli 2006. aasta otsusest juhtum lõpetada.

72. Teatise lisa punkti 9 kolme esimese lõigu kohaselt:

„Pärast kaebuse uurimist võivad komisjoni ametnikud paluda volinike kolleegiumil esitada ametlik teade menetluse algatamise kohta kõnealuse liikmesriigi suhtes või juhtum lõplikult lõpetada.

Komisjon teeb selles küsimuses otsuse oma äranägemisel. See kaalutlusõigus ei hõlma mitte ainult rikkumismenetluse algatamise või lõpetamise soovitavust, vaid ka kaebuse valikut.

Kaebuse esitajaid teavitatakse kirjalikult komisjoni otsusest, mis on tehtud seoses nende kaebusega, ja kõigist hilisematest komisjoni otsustest selles küsimuses.”(rõhuasetus lisatud)

Seega on selle sätte kohaselt isegi juhul, kui komisjoni ametnikud teevad ettepaneku juhtum lõpetada, volinike kolleegiumil kaalutlusõigus otsustada, kas ta selle tõepoolest lõpetab või mitte. Seetõttu peab ombudsman mõistlikuks Transesi tähelepanekut, et arvestades ka eespool nimetatud kaalutlusõigust, oleks komisjon pidanud Transesi teavitama sellest, et 4. aprillil 2006 otsustas volinike kolleegium juhtumi tõepoolest lõpetada.

73. Eeltoodust tuleneb, et komisjoni suutmatus teavitada Transesit volinike kolleegiumi 4. aprilli 2006. aasta otsusest kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

74. Pärast Transesi 25. oktoobri 2007. aasta taotlust saatis komisjon Transesile 6. detsembri 2007. aasta kirja ja saatis selle 13. detsembril 2007 faksiga uuesti. Selles kirjas teavitas komisjon Transesi nii oma 24. jaanuari 2006. aasta lõpetamiseelsest kirjast kui ka 4. aprilli 2006. aasta otsusest juhtum lõpetada. Seetõttu leiab ombudsman, et sõbralik lahendus või soovituse projekt ei ole eespool nimetatud haldusomavoli juhtumi puhul põhjendatud. Seetõttu teeb ta allpool kriitilise märkuse.

75. Ombudsman saab komisjoni arvamusest aru, et käsiraamat sisaldab sätteid, mis ei pruugi olla kooskõlas teatise lisa artiklite 9 ja 10 kohaste komisjoni kohustustega teavitada kaebuse esitajat lõplikust otsusest rikkumismenetluse lõpetamise kohta. Täpsemalt ilmneb käsiraamatust, et kui kaebuse esitaja ei vasta menetluse lõpetamisele eelnevale kirjale, teavitatakse teda komisjoni otsusest rikkumismenetlus lõpetada üksnes „käesoleval juhul asjakohasel juhul”. Seetõttu teeb ombudsman selle kohta täiendava märkuse.

76. Lõpuks ei nõustu ombudsman Transesi tähelepanekuga, et komisjoni 4. aprilli 2006. aasta otsus juhtumi lõpetamise kohta ei oleks õiguslikult kehtiv, sest Transesil ei olnud võimalust lõpetamiseelset kirja vaidlustada. Ombudsman tuletab sellega seoses meelde oma eespool punktides 62–68 esitatud järeldusi põhjuste kohta, miks Transes ei saanud lõpetamiseelset kirja ega saanud sellele reageerida.

C. 12. detsembri 2007. aasta ja 7. mai 2008. aasta kirjadele väidetavalt vastamata jätmine

77. Transes väitis, et komisjon ei vastanud tema 12. detsembri 2007. aasta ja 7. mai 2008. aasta kirjadele.

78. Komisjon nõudis oma arvamuses, et ta vastaks eespool nimetatud kirjadele, lisades, et ta saatis vastused Transesi esitatud aadressidele. Komisjoni 3. jaanuari 2008. aasta kiri oli ühine vastus Transesi 6. detsembri 2007. aasta e-kirjale, 12. detsembri 2007. aasta kirjale ja veel ühele 13. detsembri 2007. aasta e-kirjale. Lisaks 3. jaanuari 2008. aasta vastuse saatmisele tavapostiga saatis komisjon selle 7. jaanuaril 2008 ka faksiga; tavapostiga saadetud kiri tagastati kui kättetoimetamatu. Komisjon vastas Transesi 7. mai 2008. aasta kirjale 20. juuni 2008. aasta kirjaga, mis saadeti samuti faksi teel 23. juunil 2008.

79. Transes juhtis oma märkustes peamiselt tähelepanu sellele, et ta saatis 12. detsembri 2007. aasta kirja kõigile Commissionersile isiklikult, faksi või e-posti teel, ning asus seisukohale, et „nendele kirjadele ei ole vastatud ega neid registreeritud.” Komisjoni 3. jaanuari 2008. aasta vastus oli adresseeritud isiklikult Transesi esindajale X-ile, kes tavaliselt allkirjastas rikkumiskaebusega seotud kirjad, kuid ei allkirjastanud 12. detsembri 2007. aasta kirja (sellele kirjale kirjutas alla Transes Holding SA direktor). Seoses komisjoni vastusega tema 7. mai 2008. aasta kirjale märkis Transes, et ta sai selle vastuse alles 23. juunil 2008, st pärast kaebuse esitamist ombudsmanile.

Ombudsmani hinnang

detsembri 2007. aasta kirja kohta

80. Kaebuse toimikus olevatest dokumentidest nähtub, et komisjon vastas Transesi 12. detsembri 2007. aasta kirjale 3. jaanuari 2008. aasta kirjaga. Nagu komisjon oma arvamuses märkis, oli tegemist ühise vastusega, mis saadeti vastuseks Transesi 6. detsembri 2007. aasta e-kirjale, 12. detsembri 2007. aasta kirjale ja veel ühele 13. detsembri 2007. aasta e-kirjale.

81. Ombudsman võtab teadmiseks Transesi avalduse käesoleva kaebuse leheküljel 4, et 3. jaanuari 2008. aasta kirjas, mis saadeti samuti 7. jaanuaril 2008 faksiga, vastas komisjon tema 6. detsembri 2007. aasta e-kirjale,„b) komisjon ei vastanud 12. detsembril 2007 saadetud üksikasjalikule kirjale”. Ombudsman võtab samuti teadmiseks Transesi tähelepaneku, et ta saatis oma 12. detsembri 2007. aasta kirja isiklikult kõigile volinikele, kuid „nendele kirjadele ei ole vastatud ega neid registreeritud”.

82. Selle kohta märkis komisjon oma 3. jaanuari 2008. aasta vastuse esimeses lõigus:

„Täname Teid 6. detsembri e-kirja eest, mis saadeti Euroopa Komisjoni presidendile Barrosole ja tema kolleegidele Wallströmile, Piebalgsile, McCreevyle, Frattinile, Ferrero-Waldnerile, Verheugenile, Barrotile, Figelile, Potocnikule, Kovacsile, Orbanile, Michelile, Kyprianoule, Rehnile, Mandelsonile, Kallasele, Dimasile, Spidlale, Grybauskaitele, Huebnerile, Fischer Boelile, Kunevale, Kroesile, Teie 12. detsembri 2007. aasta kirja eest, mis oli adresseeritud Barrosole, Wallströmile, Piebalgsile, McCreevyle, Frattinile, Ferrero-Waldnerile, ning Teie e-kirja eest, mis saadeti siseturu peadirektoraadi peadirektorile ... 13. detsembril 2007 ja milles osutati Teie kaebusele, mis registreeriti numbri all 2004/53.15.

83. Seega on ilmne, et komisjoni eespool nimetatud 3. jaanuari 2008. aasta vastus anti nii vastusena Transesi 6. detsembri 2007. aasta e-kirjale kui ka Transesi 12. detsembri 2007. aasta kirjale. Arvestades, et e-kirjal ja kirjal oli sarnane sisu ja need saadeti lühikese aja jooksul, peab ombudsman mõistlikuks komisjoni lähenemisviisi vastata neile ühiselt. Samuti peab ombudsman mõistlikuks, et komisjon saatis selle ühise vastuse vastusena 12. detsembri 2007. aasta kirjale, mille Transes saatis üksikutele volinikele, selle asemel et lasta üksikutel volinikel saata eraldi vastused.

84. Komisjon märkis oma 3. jaanuari 2008. aasta vastuses, et Transesi 12. detsembri 2007. aasta kiri saadeti ainult mõnele volinikule. Transes märkis vastupidi, et ta saatis kirja kõigile volinikele. Transes ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta tegelikult saatis 12. detsembri 2007. aasta kirja kõikidele volinikele, vaid lisas selle asemel koopia volinik Verheugenile adresseeritud kirjast koos faksi saatmise aruandega. Komisjoni 3. jaanuari 2008. aasta vastuses ei mainita volinik Verheugenit 12. detsembri 2007. aasta kirja adressaatide hulgas. Võttes aga arvesse, et komisjon saatis sisulise vastuse, mis näib olevat mõeldud vastusena volinikele saadetud Transesi eespool nimetatud kirjale, ei pea ombudsman asjakohaseks selle küsimusega edasi tegeleda.

85. Lõpuks võtab ombudsman teadmiseks Transesi tähelepaneku, mille kohaselt saadeti komisjoni 3. jaanuari 2008. aasta vastus isiklikult Transesi esindajale X-le, kes ei kirjutanud alla Transesi 12. detsembri 2007. aasta kirjale (sellele kirjale kirjutas alla Transes Holding SA direktor). Ombudsman leiab siiski, et komisjonil oli mõistlik adresseerida X-ile oma 3. jaanuari 2008. aasta ühine vastus, sest Transes Holding SA direktori allkirjaga viidatakse 12. detsembri 2007. aasta kirjas X-ile kui kontaktisikule.

86. Eespool nimetatud põhjustel leiab ombudsman, et 12. detsembri 2007. aasta kirjale väidetavalt vastamata jätmisega seoses ei ole edasised uurimised põhjendatud.

7. mai 2008. aasta kiri

87. Ombudsman märgib, et Transes ei saanud ombudsmanile kaebuse esitamise kuupäevaks (13. juuni 2008) komisjonilt vastust oma 7. mai 2008. aasta kirjale. Komisjon vastas sellele kirjale siiski 20. juunil 2008 ja saatis 23. juunil 2008 faksi teel ka oma vastuse koopia. Komisjon lisas oma arvamusele vastuse koopia.

88. Seetõttu ei tuvasta ombudsman haldusomavoli seoses 7. mai 2008. aasta kirjale väidetavalt vastamata jätmisega.

D. Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal teeb ombudsman järgmise kriitilise märkuse:

Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile ühenduse õiguse rikkumise korral kaebuse esitajaga suhtlemist käsitleva teatise (KOM/2002/0141 (lõplik)) (edaspidi „teatis”) lisa punktides 9 ja 10 kohustus komisjon teavitama kaebuse esitajaid oma lõplikest otsustest rikkumisjuhtumite lõpetamise kohta.

Eespool nimetatud kohustusi rikkudes ei teavitanud komisjon Transesi sel ajal oma 4. aprilli 2006. aasta otsusest juhtum lõpetada. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Täiendavad märkused

(1) Ombudsman julgustab komisjoni käsitlema rikkumiskaebuste käsitlemisel ja Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni asjaomastele taotlustele vastamisel kõigis oma põhjendatud arvamustes kõiki õiguslikke aluseid, mida ta peab asjakohaseks. Kui Euroopa Komisjon soovib oma põhjendatud arvamustes kaebuse esitajale ja petitsioonikomisjonile keskenduda erinevatele õiguslikele alustele, võiks ta seda igas arvamuses selgitada ning tagada, et kaebuse esitajat ja petitsioonikomisjoni teavitatakse sellest.

(2) Kui komisjon teavitab kaebuse esitajaid oma kavatsusest rikkumiskaebused lõpetada ja palub neil esitada oma märkused, võib ta kaaluda asjakohaste kirjade saatmist tähitud kirjaga, et tagada nende nõuetekohane kättetoimetamine. Teise võimalusena võiks komisjon kaaluda asjaomaste kirjade koopiate saatmist ka e-posti või faksi teel.

(3) Komisjon võiks kaaluda oma menetlusjuhendi (SEK(2005)254/5) muutmist, et tagada selle sätete täielik kooskõla komisjoni kohustusega teavitada kaebuse esitajat lõplikust otsusest lõpetada rikkumismenetlus vastavalt teatise lisa artiklitele 9 ja 10.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 10. september 2009

---

[1] Petitsioonist ilmneb, et neli Euroopa Parlamendile esitatud äriühingut ja nende poolt Euroopa Komisjonile esitatud kaebus näitasid, et Iiri äriühing kuulus ka kontserni Transes. Ombudsman mõistab, et Iiri äriühingut enam ei eksisteeri. Ombudsmanile esitatud kaebuse kohaselt ei jäänud Iiri äriühing „Portugali tegevusest ellu”. Seetõttu viitab mõiste "Transes" Iiri äriühingule ainult siis, kui see on asjakohane.

[2] otsus kohtuasjas C-302/97: Konle (EKL 1999, lk I-3099, punkt 40); otsus kohtuasjas C-300/01: Salzmann (EKL 2003, lk I-4899, punkt 44); Liidetud kohtuasjad C-515/99, C-519/99–C-524/99 ja C-526/99–C-540/99: Reisch jt (EKL 2002, lk I-2157, punkt 34).

[3] Transes esitas volinik Verheugenile adresseeritud kirja koopia.

[4] http://www.portugal-outside-the-european-community-law.eu

[5] Otsus kohtuasjas C-270/83: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1986, lk 273, punkt 21.

[6] Otsus kohtuasjas C-287/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2005, lk I-3761, punktid 28–29).

[7] Otsus kohtuasjas C-194/01: komisjon v. Austria, EKL 2004, lk I-4579, punkt 34.

[8] Vt eespool punktis 15 esitatud tsitaat.

[9] Vt eespool punkt 12.

[10] Oma arvamuses ombudsmani uurimise kohta juhtis Euroopa Komisjon tähelepanu ka oma kolmandale põhjendatud arvamusele, mille ta saatis petitsioonikomisjonile 26. septembril 2008 pärast seda, kui Transes saatis petitsioonikomisjonile 6. mail 2008 samasuguse kirja, mille ta saatis 7. mail 2008 volinike kolleegiumile. Kolmandas põhjendatud arvamuses kinnitas komisjon põhimõtteliselt oma kahes eelmises põhjendatud arvamuses väljendatud seisukohta.

[11] Komisjon lisas selle vastuse koopia oma arvamusele ombudsmani uurimise kohta.

[12] Kuna komisjon ei vastanud sellele kirjale, esitati ombudsmanile eraldi kaebus, mis registreeriti viitenumbriga 816/2009/BU. Pärast ombudsmani sekkumist saatis komisjon 29. mail 2009 Transesile vastuse. Vastuses viitas komisjon oma varasemale, 10. veebruari 2009. aasta kirjale, mida on mainitud eespool punktis 28. Komisjon kordas, et ta saatis 9. märtsil 2009 kirja, et koguda Portugali ametiasutustelt täiendavaid tõendeid ja teavet, millele Portugali ametiasutused ei vastanud 8. maiks 2009 määratud tähtaja jooksul. Seetõttu tuletas komisjon neile meelde nende kohustust saata vastus. Ta lisas, et kui ta järgnevatel päevadel vastust ei saa, algatab ta Portugali suhtes rikkumismenetluse, et panna Portugalile EÜ asutamislepingu artiklist 10 tulenevad kohustused. Komisjon lubas hoida Transesi kursis edasiste arengutega.

[13] "Ombudsman viib vastavalt oma kohustustele läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks ..."

[14] Ombudsman selgitas oma 3. septembri 2008. aasta kirjas, milles ta teavitas Transesi uurimise algatamisest, et tema eespool nimetatud otsus põhineb asjaolul, et 21. veebruari 2008. aasta kirjas Transesile käsitles komisjon nõuetekohaselt väidetavaid ühenduse õigusega vastuolus olevaid "tavasid". Ta viitas asjakohasele kohtupraktikale ja selgitas, et Transesi esitatud tõendid ei olnud piisavad, et komisjon saaks algatada rikkumismenetluse diskrimineeriva halduspraktika tõttu. Pärast Transesi 10. septembri, 8. oktoobri ja 18. detsembri 2008. aasta täiendavaid kirju kinnitas ombudsman käesoleva uurimise ulatuse kindlaksmääramist 17. novembri 2008. aasta ja 19. veebruari 2009. aasta kirjadega.

[15] Ombudsman märgib, et see teave on mõnevõrra vastuolus i) Transesi 27. veebruari 2008. aasta kirjas komisjonile esitatud avaldusega, mille kohaselt käsitleb rikkumiskaebus "kaht peamist juhtumit ...; välja arvatud osajuhtum, mis käsitleb PITER-programmi”; ja ii) Transes'i märkustes esitatud väide, mille kohaselt rikkumiskaebus sisaldab "neli eraldiseisvat alamjuhtumit".

[16] Ombudsman märgib, et rikkumiskaebuse punkti 10 ja punkti 53 kohaselt tähendab "PITER" projekti "Projecto Integrado Turistico Estruturante de Base Regional". "Konkursi" leheküljel 23 on märgitud: "Kohtuasjas käsitletakse Castelo de Vide projekti ebaõiget tagasilükkamist Fundo de Turismo (IFT) EÜ rahastatava PITER-programmi jaoks aastatel 1999/2000 ..."

[17] Nagu on märgitud komisjoni 10. veebruari 2009. aasta kirjas Transesile.

[18] "Kaebusele [...] peavad eelnema asjakohased administratiivsed lähenemisviisid asjaomastele institutsioonidele ja asutustele."

[19] Otsus kohtuasjas C-287/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2005, lk I-3761, punktid 28–29).

[20] Vt eespool punktis 9 esitatud tsitaat.

[21] EÜT 2000, L 267, lk 64. Vt teine ja kolmas lõik pealkirja „Otsuste põhjendamise kohustus” all.

[22] Vt viimane lõik pealkirja "Järjepidevus"all.

[23] Käesolev Euroopa tegevusjuhend on kättesaadav ombudsmani veebisaidil:

http://www.ombudsman.europa.eu/resources/code.faces

[24] Ombudsmanile teadaolevalt ei avaldatud käsiraamatut Euroopa Liidu Teatajas, samuti ei ole see kättesaadav Internetis. Ombudsman sai käsiraamatule viidata ainult komisjoni peasekretariaadi 2005. aasta tegevusaruandes, mis on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/atwork/synthesis/aar/2005/doc/sg_aar.pdf. Leheküljel 10 märgitakse iga-aastases tegevusaruandes, et „Rikkumismenetluste haldamise käsiraamat SEK(2005)254/4 võeti vastu 2005. aasta märtsis. Sellega ajakohastatakse mõningaid eeskirju ja luuakse teenuste jaoks kasulik konsolideeritud võrdlusvahend. Käsiraamatut muudeti täiendavalt – SEK(2005)254/5 konkreetsete punktide kohta pärast EÜ asutamislepingu artikli 228 kohaldamist käsitleva uue teatise vastuvõtmist”(rõhuasetus lisatud).