Kompromissi tagakülg

1. Kaebuse esitaja palus 22. mai 2006. aasta faksis Euroopa Komisjonil, nimelt keskkonna peadirektoraadil, esitada talle „asjakohased dokumendid, mis näitavad [X-i] tööalast staatust E.C. organisatsioonis, eelkõige seda, kas ta on E.C. keskkonna peadirektoraadi täistööajaga töötaja, ja tema töösuhte alguskuupäeva”.

2. Komisjon kinnitas oma 30. juuni 2006. aasta vastuses, et X on keskkonna peadirektoraadi täistööajaga töötaja. Mis puudutab tema töösuhte alguskuupäeva, siis teatas komisjon, et ta ei saa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)[1] (edaspidi "määrus 45/2001") esitada seda teavet ilma X-i selgesõnalise loata.

3. Kaebuse esitaja teatas 28. juuli 2006. aasta faksis, et ta soovib endiselt saada teavet selle kohta, kas X töötas komisjonis neljal konkreetsel kuupäeval (2005. aasta detsembrist kuni 2006. aasta maini), ning märkis, et X võib olla valmis lubama komisjonil talle asjakohast teavet esitada.

4. Komisjon märkis oma 21. septembri 2006. aasta vastuses, et X keeldus andmast komisjonile luba eespool nimetatud teabe avaldamiseks. Komisjon kordas, et see luba on vajalik seoses määrusega 45/2001.

5. novembril 2006 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Taotluse sisu

6. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon keeldus talle ekslikult esitamast dokumente/teavet, mida ta palus oma 22. mai ja 28. juuli 2006. aasta faksides.

Nõue

7. jaanuaril 2007 algatas ombudsman uurimise eespool nimetatud väite kohta. Oma avakirjas juhtis ta komisjoni tähelepanu Euroopa andmekaitseinspektori taustadokumendile nr 1 „Üldsuse juurdepääs dokumentidele ja andmekaitse”[2]. Ta märkis, et see dokument võib anda kõnealuses küsimuses kasulikke suuniseid.

8. Samal ajal ja kooskõlas Euroopa andmekaitseinspektori ja ombudsmani poolt 30. novembril 2006 allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi [3] asjakohaste sätetega teavitas ta sellest juhtumist Euroopa andmekaitseinspektorit. märtsil 2007 tegi Euroopa andmekaitseinspektor ombudsmanile ettepaneku kohaldada määruse 45/2001 [4] artikli 20 lõike 1 punkti c.

9. Komisjon edastas 30. aprillil 2007 oma arvamuse, mis oli koostatud inglise keeles. mail 2007 esitas komisjon oma arvamuse tõlke kreeka keelde, mis seejärel edastati kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 31. juulil 2007.

10. Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja väitele adekvaatselt vastanud. Seetõttu tegi ta esialgse järelduse haldusomavoli kohta ja pakkus vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 5 komisjonile välja sõbraliku lahenduse.

11. juulil ja 30. septembril 2008 taotles komisjon ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule vastamise tähtaja pikendamist. 8. detsembril 2008 sai ombudsman komisjoni vastuse.

12. Euroopa andmekaitseinspektor edastas 3. veebruaril 2009 ombudsmanile koopia oma otsusest kaebuse kohta, mille X esitas Euroopa Komisjoni vastu seoses viimase kavatsusega avaldada tema tööalased andmed kolmandatele isikutele.

13. Komisjon edastas 20. aprillil 2009 täiendavad märkused ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule antud vastuse kohta. Komisjoni vastus ja täiendavad märkused edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, mille ta esitas 12. mail 2009.

14. Komisjon esitas 8. juunil 2009 ombudsmani talitustele telefoni teel lisateavet (vt allpool punkt 39).

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide nõutud teabe esitamata jätmise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon keeldus ekslikult talle esitamast dokumente/teavet, mida ta palus 22. mai ja 28. juuli 2006. aasta faksi teel.

16. Kaebuse esitaja märkis, et ta oli esitanud Kreeka riiginõukogule hagi, et tühistada otsus, millega sõlmiti leping inseneride rühmaga, kelle hulka kuulus X. Ta märkis, et ta vajab käesoleva kohtumenetluse jaoks eespool nimetatud teavet.

17. Komisjon väitis oma arvamuses, et ta tegutses kooskõlas määrusega 45/2001. Otsustades, kas taotletud teave tuleks avalikustada, kaalus ta, kas kaalul on andmesubjekti, st X-i eraelu puutumatus; kas avalikustamine võib andmesubjekti oluliselt mõjutada; ning kas avalikustamine oli kooskõlas andmekaitsealaste õigusaktidega.

18. Seoses taotlusega kinnitada, et X oli kaebuse esitaja esimese taotluse esitamise ajal töötaja, leidis komisjon, et see teave oli avalik ja et selle võib teha kättesaadavaks üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust rikkumata.

19. Seoses taotlusega kinnitada X-i komisjonis töötamise alguskuupäev ja täpsemalt tema tööalane staatus teatavatel kuupäevadel leidis komisjon, et selle teabe esitamine võib oluliselt mõjutada X-i eraelu puutumatust. Seda silmas pidades leidis komisjon, et kohaldatakse määruse 45/2001 [5] artikli 8 punkti b.

20. Lisaks leidis ta, et andmete kaebuse esitajale edastamise vajadus ei ole kindlaks tehtud. Kui Kreeka kohtud nõuavad neid andmeid käimasoleva menetluse raames, on komisjon kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklist 10 tuleneva lojaalse koostöö kohustusega valmis rahuldama kõik liikmesriigi kohtu esitatud juurdepääsutaotlused.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

21. 22. mai 2006. aasta faksis palus kaebuse esitaja sõnaselgelt dokumente, mis muu hulgas näitaksid X-i Euroopa Komisjonis töötamise alguskuupäeva. Komisjon ei vaidlustanud seda, et tal olid sellised dokumendid. Selle asemel tugines ta vaidlustatud keeldumise põhjendamiseks X-i eraelu puutumatusega seotud huvidele, tema isikuandmete kaitsele määruse 45/2001 [6] alusel ja tema keeldumisele nõustuda sellega, et komisjon avalikustab kaebuse esitaja soovitud teabe.

22. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et kohaldada tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele [7] (edaspidi "määrus 1049/2001").

23. Määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud: „Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks: ... b) eraelu puutumatus ja isikupuutumatus, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.”

24. Oma arvamuses viitas komisjon Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas T-194/04 [8]. Kohus leidis muu hulgas, et:

a) juurdepääs isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele kuulub määruse (EÜ) nr 1049/2001 [9] kohaldamisalasse;

b) kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand puudutab üksnes isikuandmete avalikustamist, mis kahjustaks üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust [10];

c) asjaolu, et mõiste "eraelu" on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lai ning et õigus isikuandmete kaitsele võib olla üks eraelu puutumatuse õiguse aspektidest, ei tähenda, et kõik isikuandmed kuuluvad tingimata mõiste "eraelu"alla [11];

d) a fortiori ei saa igasugune isikuandmete avalikustamine kahjustada asjaomase isiku eraelu [12]; ja

e) ainuüksi asjaolu, et dokument sisaldab isikuandmeid, ei tähenda tingimata, et see mõjutab asjaomaste isikute eraelu puutumatust või isikupuutumatust [13].

25. Isiku töölevõtmine ühenduse institutsiooni tähendab tema töölevõtmist rahvusvahelisse avalikku teenistusse. See asjaolu võib olla oluline töölevõetud isiku tööelus ja selles mõttes ka tema eraelus [14].

26. Rahvusvahelise avaliku teenuse toimimine, nagu Euroopa Komisjon, on siiski üldsuse mure. Järelikult kuulub töölevõetud isiku sellise teenistuse toimimises osalemise algus vähemalt saladust nõudvate eriasjaolude puudumisel avalikku sfääri ja läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisalasse [15].

27. See tähendab, et komisjoni ametnikul ei ole tavaliselt õigustatud või põhjendatud ootust eraelu puutumatuse suhtes, mida kahjustataks määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses, kui komisjon avalikustaks i) tema töösuhte alguskuupäeva või ii) selle, kas ta oli teataval ajahetkel ühenduse ametnik/esindaja. Eriti oli see nii sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, kus kaebuse esitaja staatus komisjoni ametnikuna oli juba üldkasutatav.

28. Eespool öeldust olenemata nõutakse komisjoni hea haldustava eeskirja punktis 4 ning Euroopa hea haldustava eeskirja [16] artiklis 22 ja artikli 12 lõikes 1 sätestatud hea haldustava põhimõtete kohaselt, et komisjon vastaks asjakohaselt kodanike esitatud teabenõuetele. Samade artiklite kohaselt peab komisjon andma kodanikele teavet, mida nad on taotlenud, välja arvatud juhul, kui ta esitab mõjuvad ja piisavad põhjused seda mitte teha.

29. Käesoleval juhul tugines komisjon määruse 45/2001 [17] artikli 8 sätetele, mis käsitlevad isikuandmete edastamist muudele vastuvõtjatele kui ühenduse institutsioonidele või asutustele, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46 [18].

30. Komisjon ei selgitanud siiski, miks ta leidis, et kaebuse esitaja suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46, mis on kohaldatav üksnes „isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad kataloogi või kui need kavatsetakse hiljem sellesse kanda”(direktiivi 95/46 artikli 3 lõige 1).

31. Määruse 45/2001 artikkel 9 käsitleb isikuandmete edastamist muudele vastuvõtjatele kui ühenduse institutsioonidele või asutustele, kelle suhtes ei kohaldata direktiivi 95/46. See näib olevat kohaldatav praeguses olukorras, eelkõige seetõttu, et see võimaldab selliseid andmeedastusi, „kui need on vajalikud või õiguslikult nõutavad olulistel avaliku huviga seotud põhjustel või õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks”(määruse 45/2001 artikli 9 lõike 6 punkt d). See näib nii olevat isegi juhul, kui andmesubjekt ei ole edastamisega nõus.

32. Komisjoni väide, et selline vajadus oleks tuvastatud üksnes juhul, kui pädev siseriiklik kohus oleks temalt sellist teavet küsinud, tundus põhjendamatult piirav. Lisaks ei pruukinud komisjoni lähenemisviis olla kooskõlas kohaldatavate siseriiklike eeskirjadega, mis käsitlevad õigusnõuete põhjendamist, tõendamiskoormist ja kohtute volitusi uurida küsimusi komisjoni osutatud vahendite abil.

33. Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjon ei esitanud vaidlustatud keeldumiseks mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi, mis kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Seetõttu tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

„... komisjon võiks oma vaidlustatud keeldumise uuesti läbi vaadata ja esitada kaebuse esitajale dokumendid/teabe, mida ta edutult taotles, välja arvatud juhul, kui ta esitab mõjuvad ja piisavad põhjused seda mitte teha.”

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

34. Oma 8. detsembri 2008. aasta esimeses vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis komisjon, et uus kohtupraktika ja „tõlgendav seisukoht” on muutnud tema suhtumist komisjoni ametnike teatavate isikuandmete avalikku laadi. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et ta konsulteeris seoses käesoleva juhtumiga Euroopa andmekaitseinspektoriga. Seejärel kinnitas Euroopa andmekaitseinspektor 11. septembril 2008, et taotletud andmeid võib avaldada kolmandatele isikutele.

35. Komisjon teavitas seega asjaomast ametnikku oma kavatsusest kõnealune teave avalikustada. Seetõttu esitas see ametnik 10. oktoobril 2008 Euroopa andmekaitseinspektorile kaebuse komisjoni eespool nimetatud kavatsuse kohta.

36. Eespool öeldut silmas pidades otsustas komisjon peatada eespool nimetatud teabe kaebuse esitajale avaldamise otsuse mõju seniks, kuni Euroopa andmekaitseinspektor on teinud otsuse asjaomase ametniku kaebuse kohta.

37. Euroopa andmekaitseinspektor kinnitas 3. veebruaril 2009, et kõnealuseid andmeid võib avalikustada.

38. Oma 20. aprilli 2009. aasta täiendavas vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule muutis komisjon siiski oma seisukohta. Arvestades, et asjaomane ametnik teatas komisjonile oma kavatsusest esitada Euroopa Andmekaitseinspektori 3. veebruari 2009. aasta otsuse peale hagi Esimese Astme Kohtule, otsustas komisjon mitte avaldada teavet kaebuse esitajale enne, kui kohus on teinud otsuse ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta.

39. Komisjon teatas 8. juunil 2009 ombudsmani talitustele, et asjaomane ametnik on esitanud hagi Esimese Astme Kohtule. Tema hagi ese on nõue tühistada Euroopa Andmekaitseinspektori 3. veebruari 2009. aasta otsus, milles Euroopa Andmekaitseinspektor järeldas, et vastavalt määrusele 1049/2001 võib komisjon teha kolmandale isikule kättesaadavaks taotletud isikuandmed tema töötamise kohta komisjonis.

40. Oma märkustes komisjoni esimese vastuse kohta juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjoni viivitus nõutud teabe avalikustamisel oli tahtlik ja selle eesmärk oli kaitsta oma ametnikku. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et teda on diskrimineeritud ja koheldud teisejärgulise kodanikuna.

41. Tema arvates ei puudutanud nõutud teave, st kuupäev, mil asjaomane ametnik komisjonis tööle asus, isikuandmeid. Vastupidi, taotletud teave oli oluline läbipaistvuse ja õigluse kaitsmiseks.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

42. Ombudsman kahetseb sügavalt praegust olukorda ja mõistab kaebuse esitaja pettumust, mida ta väljendas oma tähelepanekutes, et „kolm aastat on juba möödunud ja tema kaebusele ei ole leitud lahendust”.

43. Ombudsman märgib, et asjaomane ametnik esitas Esimese Astme Kohtule hagi, mis puudutas käesoleva etteheite eset, st komisjonis töötamise kuupäeva avalikustamist.

44. Eespool öeldut arvesse võttes tuletab ombudsman meelde, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 195 annab talle õiguse võtta vastu kaebusi „[...] haldusomavoli juhtude kohta ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks.” Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 7 on samuti sätestatud, et „[...] kui ombudsman peab esitatud faktidega seotud käimasoleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle käsitlemise, esitatakse tema poolt seni läbi viidud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta.”. Sellistel asjaoludel ei saa ombudsman teha muud, kui lõpetada kaebuse läbivaatamine ja esitada seni läbi viidud uurimine ilma edasiste meetmeteta.

C. Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Ombudsman lõpetab selle kaebuse läbivaatamise ja lõpetab seni läbiviidud uurimise ilma edasisi meetmeid võtmata.

Järgmine reis

Ombudsman loodab, et komisjon teavitab kaebuse esitajat oma ametniku esitatud apellatsioonkaebuse tulemusest, mis on praegu Esimese Astme Kohtus menetlemisel.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 11. august 2009

---

[1] EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.

[2] Üldsuse juurdepääs dokumentidele ja andmekaitse, taustdokumentide sari, juuli 2005, nr 1.

[3] ELT 2007, C 27, lk 21.

[4] Artikli 20 lõike 1 punktis c on sätestatud: „Ühenduse institutsioonid ja organid võivad piirata artikli 4 lõike 1, artikli 11, artikli 12 lõike 1, artiklite 13–17 ja artikli 37 lõike 1 kohaldamist, kui selline piirang on vajalik, et tagada:

[...]

c) andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse;

[5] Artikli 8 punktis b on sätestatud: "Ilma et see piiraks artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist, edastatakse isikuandmeid vastuvõtjatele üksnes vastavalt direktiivi 95/46/EÜ rakendamiseks vastu võetud siseriiklikele õigusaktidele,

[...]

b) kui vastuvõtja tõendab andmete edastamise vajalikkust ja kui ei ole põhjust eeldada, et see võib kahjustada andmesubjekti õigustatud huve.”

[6] Vt joonealune märkus 1.

[7] EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

[8] Kohtuasi T-194/04, Bavaria Lager vs. komisjon, EKL 2007, lk II-04523.

[9] Vt joonealune märkus 8, punkt 107.

[10] Vt joonealune märkus 8, punkt 128.

[11] Vt joonealune märkus 8, punkt 118.

[12] Vt joonealune märkus 8, punkt 119.

[13] Vt joonealune märkus 8, punkt 123.

[14] Vt joonealune märkus 8, punkt 114.

[15] Vt Euroopa andmekaitseinspektori taustdokument nr 1 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele ja andmekaitse kohta, taustdokument nr 1, juuli 2005, lk 52.

[16] Seadustiku artiklis 22 on muu hulgas sätestatud: "1. Ametnik [...] annab üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teavet, mida nad taotlevad [...]. Ametnik hoolitseb selle eest, et edastatud teave oleks selge ja arusaadav [...]. 3. Kui ametnik ei või taotletud teavet selle konfidentsiaalsuse tõttu avalikustada, teatab ta kooskõlas käesoleva seadustiku artikliga 18 asjaomasele isikule põhjused, miks ta ei saa teavet edastada.”

Seadustiku artikli 12 lõikes 1 on sätestatud: „Ametnik on avalikkusega suhtlemisel teenistusvalmi, korrektne, viisakas ja ligipääsetav. Kirjadele vastates püüab ametnik olla võimalikult abivalmis ning vastata esitatud küsimustele võimalikult täielikult ja täpselt.”

[17] Vt joonealune märkus 5.

[18] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).