Komplekti juurde kuuluv põhimik

1. Kaebuse esitaja palus 22. mai 2006. aasta faksiga Euroopa Komisjonil, nimelt keskkonna peadirektoraadil (DG ENV), esitada talle „asjakohased dokumendid, mis tõendavad [X-i] tööalast staatust E.C. organisatsioonis, eelkõige juhul, kui ta on täiskohaga töötaja E.C. keskkonna peadirektoraadis, ja tema tööle asumise kuupäeva.”

2. Komisjon kinnitas oma 30. juuni 2006. aasta vastuses, et X on keskkonna peadirektoraadi täistööajaga töötaja. Seoses tema töölevõtmise alguskuupäevaga teatas komisjon, et ta ei saa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)[1] (edaspidi "määrus 45/2001") kohaselt esitada seda teavet ilma X-i selgesõnalise loata.

3. Kaebuse esitaja teatas 28. juuli 2006. aasta faksis, et ta soovib endiselt saada teavet selle kohta, kas X töötas komisjonis neljal konkreetsel kuupäeval (2005. aasta detsembrist kuni 2006. aasta maini), ning märkis, et X võib olla valmis lubama komisjonil anda talle asjakohast teavet.

4. Komisjon märkis oma 21. septembri 2006. aasta vastuses, et X keeldus andmast komisjonile luba eespool nimetatud teabe avaldamiseks. Komisjon kordas, et see luba on vajalik, pidades silmas määrust 45/2001.

5. novembril 2006 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Individuaalse küsimuse all olev osa

6. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon keeldus talle ekslikult esitamast dokumente/teavet, mida ta palus oma 22. mai ja 28. juuli 2006. aasta faksides.

Küsimus

7. Ombudsman algatas 19. jaanuaril 2007 eespool nimetatud süüdistuse uurimise. Oma avakirjas juhtis ta komisjoni tähelepanu Euroopa andmekaitseinspektori taustdokumendile nr 1 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele ja andmekaitse kohta [2]. Ta märkis, et see dokument võib anda kasulikke suuniseid asjaomase küsimuse kohta.

8. Samal ajal ja kooskõlas Euroopa andmekaitseinspektori ja ombudsmani poolt 30. novembril 2006 allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi [3] asjakohaste sätetega teavitas ta sellest juhtumist Euroopa andmekaitseinspektorit. märtsil 2007 tegi Euroopa andmekaitseinspektor ombudsmanile ettepaneku kohaldada määruse 45/2001 [4] artikli 20 lõike 1 punkti c.

9. Komisjon edastas 30. aprillil 2007 oma arvamuse, mis oli koostatud inglise keeles. Komisjon esitas 21. mail 2007 oma arvamuse kreekakeelse tõlke, mis edastati seejärel kaebuse esitajale koos palvega esitada oma märkused. Kaebuse esitaja esitas oma märkused 31. juulil 2007.

10. Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja väitele adekvaatselt vastanud. Seetõttu tegi ta esialgse järelduse haldusomavoli kohta ja pakkus vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 5 komisjonile välja sõbraliku lahenduse.

11. Komisjon taotles 1. juulil ja 30. septembril 2008 ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule vastamise tähtaja pikendamist. Ombudsman sai komisjoni vastuse 8. detsembril 2008.

12. Euroopa andmekaitseinspektor edastas 3. veebruaril 2009 ombudsmanile koopia oma otsusest kaebuse kohta, mille X oli esitanud Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni kavatsusega avaldada tema tööalased andmed kolmandatele isikutele.

13. Komisjon edastas 20. aprillil 2009 täiendavad märkused ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule antud vastuse kohta. Komisjoni vastus ja täiendavad märkused edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, kes esitas need 12. mail 2009.

14. Komisjon esitas 8. juunil 2009 ombudsmani talitustele telefoni teel lisateavet (millele on osutatud allpool punktis 39).

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Väide nõutud teabe esitamata jätmise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

15. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon keeldus ekslikult talle 22. mai ja 28. juuli 2006. aasta faksides nõutud dokumente/teavet edastamast.

16. Kaebuse esitaja märkis, et ta oli esitanud Kreeka kõrgeimale halduskohtuna tegutsevale riiginõukogule tühistamishagi otsuse peale, millega sõlmiti hankeleping inseneride rühmaga, kuhu kuulus ka X. Ta märkis, et tal on käesoleva kohtumenetluse jaoks vaja eespool nimetatud teavet.

17. Komisjon väitis oma arvamuses, et ta tegutses kooskõlas määrusega 45/2001. Otsustades, kas taotletud teave tuleks avalikustada, kaalus ta, kas kaalul on andmesubjekti, st X-i eraelu puutumatus; kas avalikustamine võib andmesubjekti oluliselt mõjutada; ning kas avalikustamine oli kooskõlas andmekaitseseadusega.

18. Seoses taotlusega kinnitada, et X oli kaebuse esitaja esimese taotluse esitamise ajal töötaja, leidis komisjon, et see teave on avalik ja et selle võib teha kättesaadavaks üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust rikkumata.

19. Seoses taotlusega kinnitada X-i tööle asumise kuupäev komisjonis ja täpsemalt tema tööalane staatus teatavatel kuupäevadel leidis komisjon, et selle teabe esitamine võib oluliselt mõjutada X-i eraelu puutumatust. Seda silmas pidades leidis komisjon, et kohaldatav on määruse 45/2001 [5] artikli 8 punkt b.

20. Lisaks leidis ta, et andmete kaebuse esitajale edastamise vajadust ei ole kindlaks tehtud. Kui Kreeka kohtud nõuavad neid andmeid käimasoleva menetluse raames, on komisjon kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklist 10 tuleneva lojaalse koostöö kohustusega valmis positiivselt läbi vaatama kõik siseriikliku kohtu esitatud juurdepääsutaotlused.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

21. Oma 22. mai 2006. aasta faksis nõudis kaebuse esitaja sõnaselgelt dokumente, mis näitavad muu hulgas X-i Euroopa Komisjonis tööle asumise kuupäeva. Komisjon ei vaielnud vastu sellele, et tal on sellised dokumendid olemas. Selle asemel tugines ta oma vaidlustatud keeldumise toetuseks X-i eraelu puutumatusega seotud huvidele, tema isikuandmete kaitsele vastavalt määrusele 45/2001 [6] ja tema keeldumisele nõustuda sellega, et komisjon avaldab kaebuse esitaja soovitud teabe.

22. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et kohaldatav on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele [7] (edaspidi "määrus 1049/2001").

23. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks: b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega."

24. Oma arvamuses viitas komisjon Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas T-194/04 [8]. Kohus leidis muu hulgas, et:

a) juurdepääs isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele kuulub määruse 1049/2001 [9] kohaldamisalasse;

b) kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand puudutab üksnes isikuandmete avalikustamist, mis kahjustaks üksikisiku eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitset [10];

c) asjaolu, et mõiste "eraelu" on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lai ja et õigus isikuandmete kaitsele võib olla üks eraelu austamise õiguse aspektidest, ei tähenda, et kõik isikuandmed kuuluvad tingimata mõiste "eraelu"alla [11];

d) a fortiori ei saa igasugune isikuandmete avalikustamine kahjustada asjaomase isiku eraelu [12]; ja

e) pelk asjaolu, et dokument sisaldab isikuandmeid, ei tähenda tingimata, et see mõjutab asjaomaste isikute eraelu puutumatust või isikupuutumatust [13].

25. Isiku töölevõtmine ühenduse institutsiooni eeldab selle isiku töölevõtmist rahvusvahelisse avalikku teenistusse. See asjaolu võib olla oluline töölevõetud isiku tööelu ja selles mõttes ka tema eraelu jaoks [14].

26. Rahvusvahelise avaliku teenuse toimimine, nagu ka Euroopa Komisjon, on siiski üldsuse mureküsimus. Järelikult kuulub töölevõetud isiku sellise teenistuse töös osalemise algus vähemalt konfidentsiaalsust nõudvate eriliste asjaolude puudumisel avalikku sfääri ja läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisalasse [15].

27. See tähendab, et komisjoni ametnikul ei ole tavaliselt õigustatud või mõistlikku ootust eraelu puutumatusele, mida kahjustaks määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses see, kui komisjon avaldaks i) ametniku tööleasumise kuupäeva või ii) selle, kas ta oli teatud ajahetkedel ühenduse ametnik või teenistuja. Eriti oli see nii käesolevas asjas kõne all olevas olukorras, kus kaebuse esitaja staatus komisjoni ametnikuna oli juba osa avalikust omandist.

28. Olenemata eespool öeldust nõutakse komisjoni hea haldustava eeskirja punktis 4 ning Euroopa hea haldustava eeskirja [16] artiklis 22 ja artikli 12 lõikes 1 sisalduvate hea haldustava põhimõtetega, et komisjon vastaks adekvaatselt kodanike teabenõuetele. Samade artiklite kohaselt peab komisjon andma kodanikele teavet, mida nad on taotlenud, välja arvatud juhul, kui ta esitab mõjuvad ja piisavad põhjused, miks ta seda ei tee.

29. Käesoleval juhul tugines komisjon määruse 45/2001 [17] artiklile 8, mis käsitleb isikuandmete edastamist vastuvõtjatele, kes ei ole ühenduse institutsioonid ega asutused ja kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46 [18].

30. Komisjon ei selgitanud siiski, miks ta leidis, et kaebuse esitaja suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46, mida kohaldatakse üksnes „isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad kataloogi või kui need kavatsetakse hiljem sellesse kanda”(direktiivi 95/46 artikli 3 lõige 1).

31. Määruse 45/2001 artikkel 9 käsitleb isikuandmete edastamist vastuvõtjatele, kes ei ole ühenduse institutsioonid ega asutused ja kelle suhtes ei kohaldata direktiivi 95/46. See näib olevat praeguses olukorras kohaldatav, eelkõige seetõttu, et see võimaldab sellist edastamist, kui „see on vajalik või õiguslikult nõutav olulise avaliku huviga seotud põhjustel või õigusnõuete koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks“(määruse 45/2001 artikli 9 lõike 6 punkt d). See näib nii olevat isegi juhul, kui andmesubjekt ei ole edastamisega nõus.

32. Komisjoni ettepanek, et selline vajadus oleks kindlaks tehtud ainult siis, kui pädev siseriiklik kohus temalt sellist teavet küsiks, tundus põhjendamatult piirav. Lisaks ei pruukinud komisjoni lähenemisviis olla kooskõlas kohaldatavate siseriiklike eeskirjadega, mis käsitlevad õigusnõuete põhjendamist, tõendamiskoormist ja kohtute volitusi uurida küsimusi komisjoni osutatud viisil.

33. Ülaltoodut arvesse võttes jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjon ei esitanud vaidlustatud keeldumiseks mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi, mis kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 5 kohaselt peab ombudsman otsima koos asjaomase institutsiooniga võimaluse piires lahendust haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. Seetõttu tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

„... komisjon võiks oma vaidlustatud keeldumise uuesti läbi vaadata ja esitada kaebuse esitajale dokumendid/teabe, mida ta edutult nõudis, välja arvatud juhul, kui ta esitab mõjuvad ja piisavad põhjused selle tegemata jätmiseks.”

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

34. Oma esimeses, 8. detsembri 2008. aasta vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis komisjon, et uus kohtupraktika ja „tõlgendav seisukoht” sundisid teda muutma oma suhtumist teatavate komisjoni ametnikele kuuluvate isikuandmete avalikku laadi. Komisjon juhtis tähelepanu ka sellele, et ta konsulteeris seoses käesoleva juhtumiga Euroopa Andmekaitseinspektoriga. Seejärel kinnitas Euroopa andmekaitseinspektor 11. septembril 2008, et taotletud andmeid võib avaldada kolmandatele isikutele.

35. Komisjon teavitas seega asjaomast ametnikku oma kavatsusest kõnealune teave avalikustada. Seetõttu esitas kõnealune ametnik 10. oktoobril 2008 Euroopa andmekaitseinspektorile kaebuse komisjoni eespool nimetatud kavatsuse kohta.

36. Eespool toodut arvesse võttes otsustas komisjon peatada eespool nimetatud teabe kaebuse esitajale avaldamise otsuse mõju seniks, kuni Euroopa andmekaitseinspektor on teinud otsuse asjaomase ametniku kaebuse kohta.

37. Euroopa andmekaitseinspektor kinnitas 3. veebruaril 2009, et kõnealused andmed võib avalikustada.

38. Oma täiendavas vastuses ombudsmani 20. aprilli 2009. aasta sõbraliku lahenduse ettepanekule muutis komisjon siiski oma seisukohta. Võttes arvesse, et asjaomane ametnik teatas komisjonile, et ta kavatseb esitada Esimese Astme Kohtule Euroopa andmekaitseinspektori 3. veebruari 2009. aasta otsuse peale hagi, otsustas komisjon mitte avaldada teavet kaebuse esitajale enne, kui kohus on teinud otsuse ajutiste meetmete kohaldamise kohta.

39. Komisjon teatas 8. juunil 2009 ombudsmani talitustele, et asjaomane ametnik esitas Esimese Astme Kohtule hagi. Tema hagi ese on nõue tühistada Euroopa andmekaitseinspektori 3. veebruari 2009. aasta otsus, milles Euroopa andmekaitseinspektor järeldas, et määruse 1049/2001 kohaselt võib komisjon teha kolmandale isikule kättesaadavaks taotletud isikuandmed tema töötamise kohta komisjonis.

40. Oma märkustes komisjoni esimese vastuse kohta juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjoni viivitus taotletud teabe avalikustamisel oli tahtlik ja selle eesmärk oli kaitsta komisjoni ametnikku. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et teda on diskrimineeritud ja koheldud „teise klassi kodanikuna”.

41. Tema arvates ei puudutanud taotletud teave, st kuupäev, mil asjaomane ametnik alustas komisjonis töötamist, isikuandmeid. Vastupidi, taotletud teave oli oluline läbipaistvuse ja õigluse kaitsmiseks.

Ombudsmani hinnang pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

42. Ombudsman väljendab sügavat kahetsust praeguse olukorra üle ja mõistab kaebuse esitaja pettumust, mida ta väljendas oma tähelepanekutes, et „kolm aastat on juba möödunud ja tema kaebusele ei ole leitud lahendust”.

43. Ombudsman märgib, et asjaomane ametnik esitas Esimese Astme Kohtule hagi, mis puudutas käesoleva etteheite eset, st komisjonis töötamise kuupäeva avalikustamist.

44. Ülaltoodut arvesse võttes tuletab ombudsman meelde, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 195 annab talle õiguse võtta vastu kaebusi, mis käsitlevad haldusomavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 7 on samuti sätestatud, et kui ombudsman peab esitatud faktide suhtes poolelioleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu kuulutama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt kuni selle ajani läbi viidud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta.„Sellistel asjaoludel ei saa ombudsman teha muud kui lõpetada kaebuse läbivaatamist ja esitada seni läbi viidud uurimine ilma edasiste meetmeteta.

C. Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman kaebuse järgmise järeldusega:

Ombudsman lõpetab kaebuse läbivaatamise ja lõpetab seni läbi viidud uurimise edasisi meetmeid võtmata.

Täiendav märkus

Ombudsman loodab, et komisjon teavitab kaebuse esitajat tema ametniku esitatud apellatsioonkaebuse tulemustest, mis on praegu Esimese Astme Kohtus menetlemisel.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 11. august 2009

---

[1] EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 331.

[2] „Public Access to Documents and Data Protection“ (Üldsuse juurdepääs dokumentidele ja andmekaitse), taustdokumentide sari, juuli 2005, nr 1.

[3] ELT 2007, C 27, lk 21.

[4] Artikli 20 lõike 1 punktis c on sätestatud: „Ühenduse institutsioonid ja organid võivad piirata artikli 4 lõike 1, artikli 11, artikli 12 lõike 1, artiklite 13–17 ja artikli 37 lõike 1 kohaldamist, kui selline piirang on vajalik, et tagada:

[...]

c) andmesubjekti kaitse või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse;

[5] Artikli 8 punktis b on sätestatud: "Ilma et see piiraks artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist, edastatakse isikuandmeid üksnes vastuvõtjatele, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ rakendamiseks vastu võetud siseriiklikke õigusakte,

[...]

b) kui vastuvõtja tõendab andmete edastamise vajalikkust ja kui ei ole põhjust arvata, et andmesubjekti õigustatud huve võidakse kahjustada.”

[6] Vt joonealune märkus 1.

[7] EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331.

[8] Kohtuasi T-194/04, Bavaria Lager vs. komisjon, EKL 2007, lk II-04523.

[9] Vt joonealune märkus 8, punkt 107.

[10] Vt joonealune märkus 8, punkt 128.

[11] Vt joonealune märkus 8, punkt 118.

[12] Vt joonealune märkus 8, punkt 119.

[13] Vt joonealune märkus 8, punkt 123.

[14] Vt joonealune märkus 8, punkt 114.

[15] Vt Euroopa andmekaitseinspektori taustdokument nr 1 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele ja andmekaitse kohta, lk 52, taustdokumentide sari, juuli 2005, nr 1.

[16] Seadustiku artiklis 22 on muu hulgas sätestatud: "1. Ametnik [...] annab üldsusele teavet, mida nad taotlevad [...]. Ametnik hoolitseb selle eest, et edastatud teave oleks selge ja arusaadav [...]. 3. Kui ametnik ei või taotletud teavet konfidentsiaalsuse tõttu avaldada, teatab ta kooskõlas käesoleva seadustiku artikliga 18 asjaomasele isikule põhjused, miks ta ei saa seda teavet edastada.”

Tolliseadustiku artikli 12 lõikes 1 on sätestatud: „Ametnik peab suhetes avalikkusega olema teenistusvalmis, korrektne, viisakas ja kättesaadav. Kirjavahetusele vastates püüab ametnik olla võimalikult abivalmis ning vastata esitatud küsimustele võimalikult täielikult ja täpselt.”

[17] Vt joonealune märkus 5.

[18] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).