Kompromissi tagakülg

1. Käesoleva kaebuse esitas nelja Euroopa Parlamendi ametniku (edaspidi "kaebuse esitajad") nimel ametiühing. See puudutab nende õiguse kaotamist sekretariaaditoetusele pärast 1. maid 2004, mil jõustusid uued personalieeskirjad. See toetus C-kategooria ametnikele oli ette nähtud 30. aprillini 2004 kehtinud personalieeskirjade VII lisa artiklis 4a. Muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 21 ja 65 alusel oli see analoogia alusel kohaldatav ka ajutistele teenistujatele ja abiteenistujatele. Neli kaebuse esitajat olid 2004. aasta aprillis kas abiteenistujad või ajutised töötajad, kuid nende töösuhe katkes (1–4 ½ kuud) pärast 1. maid 2004.

2. Ametisse nimetav asutus rahuldas 2007. aastal kaebuse, mille oli esitanud endine ajutine teenistuja palgaastmel AST 3, kellest sai pärast avaliku konkursi läbimist uute personalieeskirjade alusel AST 2 ametnik, kuid kes kaotas õiguse sekretariaaditoetusele. Ametisse nimetav asutus laiendas seda meedet kõigile teenistujatele, kes a) vastasid uute personalieeskirjade XIII lisa artiklis 18 sätestatud tingimustele (st said 2004. aasta aprillis sekretariaaditoetust) ja b) muutusid ametnikeks pärast ajutise teenistujana töötamist, mis hõlmas eelkõige 2004. aasta aprilli. Ametisse nimetav asutus või ametiisik kohaldas seda meedet siiski kitsendavalt, jättes välja juhtumid, kus töösuhe katkes (isegi väga lühikeseks ajaks) pärast 1. maid 2004.

3. Käesolevas asjas olid neli kaebuse esitajat sellises olukorras:

• A. oli ajutine teenistuja, kes võeti tööle tähtajatu lepingu alusel, mis allkirjastati 2002. aasta veebruaris. Ta sai sekretariaaditoetust 2004. aasta aprillis ja tema leping lõppes 31. juulil 2004. Alates 20. septembrist 2004 võeti ta tööle abiteenistujana ja ta ei saanud sekretariaaditoetust. 1. juulil 2006 sai temast AST 1 ametnik.
• B. töötas 2004. aasta aprillis abiteenistujana ja sai sekretariaaditoetust. Tema leping lõppes 30. aprillil 2004. 10. mail 2004 võeti ta uuesti tööle abiteenistujana ja ta ei saanud sekretariaaditoetust. 1. märtsil 2007 sai temast AST 1 ametnik.
• C. oli 2004. aasta aprillis abiteenistuja ja sai sekretariaaditoetust. Tema leping lõppes 31. mail 2004. septembril 2004 võeti ta tööle alalisel ametikohal töötava ajutise teenistujana ja ta ei saanud sekretariaaditoetust. 1. juunil 2006 võeti ta tööle ametnikuna.
• D. oli 2004. aasta aprillis abiteenistuja ja sai sekretariaaditoetust. Tema leping lõppes 31. augustil 2004. Alates 1. septembrist 2004 kuni 31. jaanuarini 2007 töötas ta ajutise teenistujana ja sai sel ajavahemikul sekretariaaditoetust. Pärast nelja ja poole kuu pikkust töökatkestust võeti ta alates 16. juunist 2007 ametnikuna tööle ja talle ei makstud sekretariaaditoetust.

4. Kaebuse esitajad esitasid 15. juunil ja 2. augustil 2007 ametisse nimetavale asutusele artikli 90 lõike 2 alusel kaebused otsuste peale keelduda neile sekretariaaditoetuse maksmisest. Ametisse nimetav asutus jättis 9. novembril 2007 need neli kaebust rahuldamata, rõhutades, et kui teenistuja lõpetas oma töösuhte isegi ajutiselt pärast 1. maid 2004, oli administratsioonil õigus ja isegi kohustus kohaldada uue lepingu sõlmimisel uute personalieeskirjade sätteid.

Taotluse sisu

5. Oma 19. märtsi 2008. aasta kirjas uurimise algatamise kohta palus ombudsman parlamendil esitada arvamus järgmise väite ja väite kohta.

Kaebuse esitajad väitsid, et keeldudes andmast neile uute personalieeskirjade alusel õigust sekretariaaditoetusele, tegutses parlament valesti, meelevaldselt ning rikkus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

Kaebuse esitajad nõudsid, et parlament määraks neile uuesti sekretariaaditoetuse alates kuupäevast, mil nad uuesti ametisse asusid.

Nõue

6. Kaebus edastati arvamuse saamiseks Euroopa Parlamendile. Parlament saatis oma arvamuse 22. juulil 2008. Arvamus edastati kaebuse esitajatele, kes saatsid oma märkused 17. novembril 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Sekretäritasu maksmisest väidetavalt põhjendamatu keeldumine

Ombudsmanile esitatud argumendid

7. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid kaebuse esitajad, et ombudsman peaks soovitama Euroopa Parlamendi administratsioonil maksta neile sekretariaaditoetust alates kuupäevast, mil nad oma ülesandeid uuesti täitma asusid. Kaebuse esitajad esitasid 11 argumenti, et toetada oma seisukohta, et neil peaks olema õigus sekretariaaditoetusele. Need argumendid võib kokku võtta järgmiselt.

8. Sekretäritoetuse õigusliku aluse kohta tuletasid kaebuse esitajad meelde, et endiste personalieeskirjade VII lisa artiklis 4a oli ette nähtud, et sekretariaaditoetust kohaldatakse ka muude teenistujate suhtes. Lisaks on uute personalieeskirjade XIII lisa artiklis 18 ette nähtud sekretariaaditoetuse maksmise jätkamine. Kaebuse esitajad viitasid ka muude teenistujate teenistustingimuste lisa artiklile 1, milles on sätestatud, et personalieeskirjade XIII lisa sätteid kohaldatakse analoogia põhjal 30. aprillil 2004 tööle võetud muude teenistujate suhtes. Seoses hüvitisesaajate mõistega, kellel oli 2004. aasta aprillis õigus saada sekretariaaditoetust, juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et seadusandja ei näinud XIII lisa artiklis 18 ette ühtegi eritingimust. Samuti ei tohiks asjaolu, et 2004. aasta aprillis toetust saanud teenistuja katkestas tahtmatult oma teenistuse, mõjutada hüvitise saajaks olemise mõistet.

9. Kaebuse esitajate sõnul tegutses parlament valesti, meelevaldselt ja pani toime ka haldusomavoli, kui ta tühistas sekretariaaditoetuse kahe lepingu vahelise töökatkestuse tõttu, mille ta ise kehtestas ja mis oli tingitud kaebuse esitajate tahtest sõltumatutest struktuurielementidest. Sellega rikuti õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

10. Kaebuse esitajad viitasid ka seadusandja kavatsustele ja tuletasid meelde personalieeskirjade reformi ajalugu, eelkõige tolleaegse komisjoni asepresidendi Kinnocki avaldusi, kes oli nende arvates lubanud sekretariaaditoetuse säilitamist. Nad väitsid, et parlamendi seisukoht, mille kohaselt teenistujaid, kelle töösuhe on pärast 1. maid 2004 lühiajaliselt katkenud, tuleb käsitada „uute töötajatena”, kellel ei ole õigust saada sekretariaaditoetust, on vastuvõetamatu.

11. Kaebuse esitajad viitasid ka nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse raamkokkulepet tähtajalise töö kohta,[1] ja asjakohasele kohtupraktikale, milles ühenduse kohtud omistasid erilist tähtsust tööhõive stabiilsusele ning võtsid arvesse lepingute kestust ja pikendamist. Kaebuse esitajate arvates ei saa nende teenistuse katkemist parlamendis pidada nende töösuhte täielikuks katkemiseks. Seda seetõttu, et nende teenistusse asumine oli mõlema poole, eelkõige parlamendi huvides. Lisaks väitsid kaebuse esitajad, et teenused on tegelikult järjepidevad, kuna nad jätkavad sama tööd sama üksuse juhataja juures ja samas büroos.

12. Lõpuks juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et oli midagi meelevaldset ja pahatahtlikku (prantsusekeelses originaalis: "une attitude maléfique") kogu asja kohta. Nende sõnul oli tõepoolest võimalik järeldada, et parlamendi administratsioon tühistas sekretariaaditoetuse, jättes lepingud kohe pikendamata. Sellega seoses juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et tegelikult saavutas administratsioon kokkuhoidu nende palkadelt, kui nad ei pikendanud oma lepinguid päeval, mil need lõppesid (näiteks suvevaheaegadel).

13. Oma arvamuses tegi parlament järgmised märkused:

i) Sekretäritoetuse "toetusesaaja" mõiste kohta uute personalieeskirjade XIII lisa artikli 18 tähenduses

14. Kaebuse esitajad ei saanud taotleda uut õigust sekretariaaditoetusele, sest nad kõik olid lõpetanud töötamise parlamendis erinevaks ajavahemikuks enne, kui nad pärast 1. maid 2004 uuesti tööle võeti. Ta märkis, et seda seisukohta õigustab XIII lisa artikli 18 esimese lõigu sõnastus ja eelkõige tegusõna „hoidma”. Parlamendi arvates tuleneb sellest sättest, et seadusandja soovis, et töötajal säiliks õigus sekretariaadihüvitisele töösuhte raames, mis põhineb ühel või mitmel lepingul või lepingu pikendamisel. Seega, kui teenistuja lahkus teenistusest isegi ajutiselt pärast 1. maid 2004, oli administratsioonil õigus, kui mitte kohustus, kohaldada muudetud personalieeskirjade sätteid uue töölepingu sõlmimisel. Käesoleval juhul katkesid kõigi nelja kaebuse esitaja teenistusperioodid pärast 1. maid 2004, ulatudes ühest kuust kuni nelja ja poole kuuni. Rahalised õigused, mille teenistuja parlamendi ees omandas, määrati süstemaatiliselt kindlaks selle lepingu laadi alusel, mille ta institutsiooniga sõlmis. Selle põhjal määras parlament iga kord, kui teenistuja teenistusse asus, kindlaks teenistuja töötasu ja kõik hüvitised, millele tal oli õigus. Parlament on siiski seisukohal, et kui leping lõpeb, ilma et seda pikendataks või uuendataks, lõpevad töötaja õigused parlamendi suhtes. Seega, kui teenistuja teenistusaeg katkeb pärast 1. maid 2004, kaotab ta õiguse sekretariaaditoetusele, kui ta sõlmib parlamendiga uue töölepingu. See on tingitud asjaolust, et õigus aegus, kui lõppes tema eelmine tööleping.

ii) Mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete väidetavat rikkumist parlamendi poolt

15. Parlament märkis, et kaebuse esitajate argument õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete väidetava rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi õiguskindluse põhimõtte rakendamine piirata ühenduse seadusandja tegevusulatust. Sellega seoses on kohtupraktikas kinnitatud, et ühenduse seadusandja võib „igal ajal teha personalieeskirjades sätestatud eeskirjadesse muudatusi, mida ta peab teenistuse huvidega kooskõlas olevaks”. Samuti võib ta „võtta tulevikus vastu asjaomastele ametnikele vähem soodsaid sätteid, tingimusel et ta kehtestab piisava kestusega üleminekuperioodi”. Ametnikel „ei ole seega õigust eeldada, et personalieeskirjad jäävad selliseks, nagu need on nende töölevõtmise ajal”[2]. Lisaks väitis parlament, et tema töötajad ei saa tugineda sellele, et nende kasuks kohaldatakse jätkuvalt personalieeskirjade varasemaid sätteid, millega nad olid hõlmatud oma varasemate lepingutega. Sellised varasemad sätted, kui need parlamendiga uue töölepingu sõlmimise ajal enam ei kehti, ei saa kujutada endast asjaomastele töötajatele tagatud õigust. Sellest tulenevalt tuleb lepingulisi töötajaid, kes võeti uuesti tööle pärast 1. maid 2004, pidada uuteks töötajateks, kelle suhtes kohaldatakse uusi personalieeskirju.

16. Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimist parlamendi poolt, siis märkis parlament, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 18 temapoolne tõlgendamine ei riku seda põhimõtet. Ühenduse kohtute praktika kohaselt on „õigus õiguspärase ootuse kaitsele [...] igal isikul, kes satub olukorda, kus on ilmne, et ühenduse haldusasutus on volitatud ja usaldusväärsetest allikatest antud täpsete, tingimusteta ja ühtelangevate tagatistega tekitanud temas tõelisi ootusi”. Lisaks on kõnealuses kohtupraktikas sätestatud, et „need tagatised peavad olema kooskõlas personalieeskirjade ja kohaldatavate seadustega”[3]. Käesoleval juhul ei saa ei parlamendisisestest üldistest rakendussätetest ega parlamendi asjaomaste osakondade otsustest järeldada õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Parlament märkis, et tema poolt personalieeskirjade XIII lisa artikli 18 sätetele antud tõlgendust ei ole kunagi kahtluse alla seadnud institutsioonisisesed lahknevad tavad. Kaebuse esitajad ei saanud tugineda Euroopa Parlamendi pädevate asutuste antud "täpsetele, tingimusteta ja järjepidevatele kinnitustele", et põhjendada personalieeskirjade XIII lisa artikli 18 ekslikku tõlgendamist. Parlament ei ole kunagi võtnud kohustusi, mis tagaksid tema lepingulistele töötajatele sekretariaaditoetuse maksmise käesolevas kaebuses kirjeldatud asjaoludega sarnastel asjaoludel.

iii) Direktiivi 1999/70/EÜ väidetav rikkumine parlamendi poolt

17. Parlament rõhutas, et direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 249 kolmandale taandele. Sellest järeldub, et direktiivi 1999/70/EÜ ei saa kohaldada ühenduse institutsiooni ja tema töötajate vahelistele töösuhetele, mida reguleerivad personalieeskirjad. Lisaks ei sisaldanud direktiiv 1999/70/EÜ ühtegi viidet selliste rahaliste õiguste säilitamisele nagu sekretariaaditasu.

18. Kaebuse esitajad märkisid oma märkustes, et parlament tõlgendas uute personalieeskirjade XIII lisa artiklit 18 väga kitsalt. Nad rõhutasid taas, mida nad peavad oma töösuhete järjepidevuseks, juhtides tähelepanu näiteks sellele, et töötajad, kes on varem töötanud samas institutsioonis, on valikumenetlusest vabastatud, et nad ei pea uuesti töölevõtmisel läbima uut meditsiinilist testi ning et puhkuseõigused kantakse üle ühelt lepingult teisele.

19. Kaebuse esitajad rõhutasid ka artiklis 18 sisalduvaid sõnu „kellel oli 1. maile 2004 eelnenud kuul õigus kindlasummalisele toetusele”, väites, et need tugevdavad soodustatud isiku mõistet. Seadusandja kavatsus oli seega selgelt säilitada sekretariaaditasu kõigile töötajatele, kes said seda enne 1. maid 2004. Viidates parlamendi viidatud kohtupraktikale, juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et artiklis 18 kasutatud mõisted ise sisaldasid täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Kaebuse esitajad väitsid veel, et sellised kinnitused anti neile, sest nende üksuse juhatajad olid veendunud ka artikli 18 kohaldatavuses, kui nad püüdsid veenda neid uute lepingutega nõustuma.

20. Kaebuse esitajate sõnul olid lepingute uuendamine, ümberkvalifitseerimine ja järjestikuste lühiajaliste lepingute sõlmimine vaid erandid reeglist, mille kohaselt tuleb lepingud sõlmida määramata ajaks.

Ombudsmani hinnang

21. Kuni 30. aprillini 2004 kehtinud personalieeskirjade VII lisa artiklis 4a oli sätestatud, et „C-kategooria ametnikule, kes töötab koopiamasinakirjutaja, lühimasinakirjutaja, teleksioperaatori, varitypisti, tegevsekretäri või põhisekretärina, võib maksta kindlasummalist toetust”(sekretariaaditoetus). Kuni 30. aprillini 2004 kehtinud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 21 oli sätestatud: Personalieeskirjade VII lisa punkti 4a, mis käsitleb [...] ajutiste kindlasummaliste toetuste maksmist, kohaldatakse [ajutiste töötajate suhtes] analoogia põhjal.” Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 65 oli sätestatud: Personalieeskirjade VII lisa punkti 4a, mis käsitleb [...] ajutiste kindlasummaliste toetuste maksmist, kohaldatakse [abiteenistujate suhtes] analoogia põhjal.”

22. Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, tunnistati kehtetuks personalieeskirjade VII lisa artikkel 4a. Uute personalieeskirjade XIII lisa („Üleminekumeetmed”) artikli 18 esimeses lõigus on sätestatud, et „[a]bisaajad, kellel oli 1. maile 2004 eelnenud kuul õigus personalieeskirjade VII lisa endises artiklis 4a nimetatud kindlasummalisele toetusele, säilitavad selle ad personam kuni palgaastmeni 6 [...]”. Lõpuks on muude teenistujate teenistustingimuste uue versiooni ainsa lisa artikli 1 esimeses lõigus sätestatud, et „personalieeskirjade XIII lisa sätteid kohaldatakse analoogia põhjal 30. aprillil 2004 tööle võetud muude teenistujate suhtes”.

23. Seoses kaebuse esitaja väitega, et parlament käitus valesti, märgib ombudsman, et kõigi nelja kaebuse esitaja töösuhe katkestati ja nad alustasid seejärel uusi lepinguid või võeti ametnikena tööle pärast 1. maid 2004. Seetõttu tuli nende õiguslikku olukorda hinnata uute personalieeskirjade alusel, mis ei näe enam ette sekretariaaditoetust. XIII lisa (Üleminekumeetmed) artiklis 18 on siiski ette nähtud erand, et hüvitisesaajad, kellel oli 2004. aasta aprillis õigus sekretariaaditoetusele, saaksid seda isiklikult säilitada kuni palgaastmeni 6. Vaidlust ei ole selle üle, et kõigil neljal kaebuse esitajal oli õigus saada ja nad said 2004. aasta aprillis sekretariaaditoetust ning seega vastasid nad artikli 18 esimesele tingimusele. Asjaolu, et käesolevas artiklis kasutatakse sõna „jätkama”, tähendab siiski, et teenuse osutamine peab jätkuma ka pärast 1. maid 2004. Sellest tulenevalt ei ole teenistujatel, kes sarnaselt kaebuse esitajatega said hüvitist 2004. aasta aprillis, kuid lõpetasid seejärel mõneks ajaks töötamise parlamendis ja võeti seejärel uuesti tööle pärast 1. maid 2004, olgu siis ametnikuna või lepingu alusel, põhimõtteliselt õigust saada uuesti sekretariaaditoetust. Parlament ei ole seega käitunud valesti. Selle tulemusena ei leitud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

24. Õiguskindluse põhimõtte väidetava rikkumise kohta märgib ombudsman, et Avaliku Teenistuse Kohus tõlgendas seda põhimõtet seoses uute personalieeskirjade jõustumisega. Oma 23. aprilli 2008. aasta otsuses kohtuasjas F-103/05 [4] otsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse seadusandjal õigus teha personalieeskirjadesse mis tahes muudatusi, mida ta peab teenistuse huvidega kooskõlas olevaks, ning võtta tulevikus vastu asjaomastele ametnikele ebasoodsamaid sätteid, tingimusel et ta kehtestab piisava kestusega üleminekuperioodi. Sekretariaaditoetuse osas on ühenduse seadusandja artiklis 18 tõepoolest ette näinud üleminekumeetmed, tagades, et kuni palgaastmeni 6 jäävad töötajad, kes said sekretariaaditoetust 2004. aasta aprillis, saaksid seda ka pärast 1. maid 2004. Parlament ei rikkunud seega õiguskindluse põhimõtet seoses õigusega sekretariaaditasule. Seetõttu ei tuvastatud ka juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli.

25. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumise kohta märgib ombudsman, et kaebuse esitajad viitasid personalieeskirjade reformi ajaloole, eelkõige tolleaegse Euroopa Komisjoni asepresidendi Kinnocki avaldustele. Kaebuse esitajate sõnul lubas Kinnock säilitada kaebuse esitajate olukorras olevate isikute sekretariaaditoetuse. Näib siiski, et väljavõttes dokumendist „Fiches explicatives sur l'accord du 19 mai 2003”, millele kirjutas alla asepresident Kinnock ja mida kaebuse esitajad oma kaebuses tsiteerisid, oli sõnaselgelt öeldud järgmist: „Indemnité de secrétariat: jätkata à être perçue ad personam par les bénéficiaires actuels jusqu'au hinne 6 compris; supprimée pour le nouveau personnel”(ombudsmani lisatud rõhuasetus). Selgub, et seadusandja kavatsus oli ilmselgelt mitte laiendada sekretariaaditoetust uutele värvatud töötajatele. Kaebuse esitajad ei ole seega tõendanud, et K. Kinnocki avaldused andsid täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi selle kohta, et töötajad, kes võeti uuesti tööle pärast teenistuste katkestamist pärast 1. maid 2004, võivad samuti saada uuesti sekretariaaditoetust. Pealegi näib ilmne, et komisjoni ametnike võimalikud avaldused ei saa olla asjakohane kinnitusallikas, millele parlamendi ametnikud saaksid tugineda. Seoses kaebuse esitajate märkustes esitatud väitega, et artikli 18 sõnastus ise sisaldab täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, viitab ombudsman oma eespool esitatud kaalutlustele selle artikli tõlgendamise kohta. Seega ei ole tuvastatud ühtegi haldusomavoli juhtumit seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumisega.

26. Seoses kaebuse esitajate väitega, mis põhineb direktiivil 1999/70/EÜ, märgib ombudsman, et selle direktiiviga jõustatakse ELi liikmesriikides tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkulepe tähtajaliste töölepingute kohta. Parlament märkis õigesti, et direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele, mitte ELi institutsioonidele. See ei tähenda siiski, et direktiivi sisu ei ole ELi institutsioonide jaoks asjakohane. On tõepoolest vaieldav, et kui EL võtab vastu töötajate kaitset käsitlevad sätted, mida liikmesriigid peavad järgima, peavad liidu institutsioonid tagama oma töötajatele sarnases olukorras samaväärse kaitse. Ombudsman leiab siiski, et käesoleval juhul ei ole vaja seda küsimust üksikasjalikumalt uurida, kuna kaebuse esitajad ei ole igal juhul täpsustanud, miks nad leiavad, et parlamendi lähenemisviis ei ole direktiiviga kooskõlas. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

27. Seoses kaebuse esitajate väitega, et parlamendi käitumises oli midagi meelevaldset ja pahatahtlikku (un attitude maléfique), leiab ombudsman, et kaebuse esitajad näivad väitvat, et parlament kuritarvitas võimu. Võib juhtuda, et kaebuse esitajate tuginemisel direktiivile 1999/70/EÜ on sama eesmärk, arvestades, et direktiivi eesmärk on vältida kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamisest. Ombudsman leiab, et selline kuritarvitus oleks tõepoolest olemas, kui töösuhte katkemise ainus eesmärk oleks jätta asjaomane teenistuja ilma õigusest sekretariaaditoetusele. A. ja B. puhul katkes teenistus väga lühikeseks ajaks, st vastavalt üheks kuuks, 19 päevaks ja 9 päevaks. Kaebuse esitajad väitsid ka, ilma et parlament oleks neile vastu vaielnud, et pärast teenistuse katkemist naasevad nad samale töökohale, töötades sama üksuse juhataja juures ja samas kabinetis. Ombudsman on siiski seisukohal, et ainuüksi nendest asjaoludest ei piisa, et tuvastada parlamendipoolset võimu kuritarvitamist. Lisaks näitab asjaolu, et parlament nõustus maksma toetust isikutele, kes nimetati ametnikeks pärast 1. maid 2004, tingimusel et nende töösuhet ei katkestatud, et institutsioon ei püüdnud tahtlikult palga pealt kokku hoida. Kuna puuduvad muud käegakatsutavad tõendid, mis toetaksid kaebuse esitajate väidet parlamendi väidetava pahatahtliku suhtumise kohta, ei ole juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli tuvastatud.

28. Eespool öeldut arvesse võttes ei saa nõustuda ka kaebuse esitajate väitega.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal järeldab ombudsman, et parlamendis ei ole esinenud haldusomavoli. Seetõttu lõpetab ta kohtuasja.

Kaebuse esitajaid ja parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 20. aprill 2009

[1] Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).

[2] aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas F-103/05: Pickering vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 115).

[3] Otsus kohtuasjas T-237/00: Reynolds vs. parlament (EKL 2005, lk I-A-385, punkt 5).

[4] Eespool viidatud kohtuasi F-103/05: Pickering vs. komisjon.