Strasbourg, 26. veebruar 2008

Lugupeetud hr S.

novembril 2006 esitasite Euroopa Komisjoni vastu kaebuse seoses erilepinguga nr: 2005/110223 - "Lõpliku kohanemisstrateegia ettevalmistamine Saint Kittsi ja Nevise jaoks vastusena uuele ELi suhkrurežiimile".

detsembril 2006 teavitasid minu talitused Teid telefoni teel sellest, et Teie kaebus on jõudnud ombudsmani sekretariaati ilma lisadeta, ning palusid Teil need uuesti esitada. Samal päeval sain kätte asjakohased dokumendid.

detsembril 2006 teavitasin Teid, et toimiku mahu ja eelseisva puhkuseperioodi tõttu ei ole võimalik Teie kaebuse vastuvõetavuse analüüsi lõpule viia enne 2007. aasta jaanuari lõppu.

jaanuaril 2007 edastasin Teie kaebuse komisjoni presidendile ja palusin vastust 30. aprilliks 2007.

aprillil 2007 teatas komisjon mulle, et Teie kaebusele vastuse ettevalmistamiseks peab ta mitmel korral konsulteerima oma delegatsiooniga Barbadosel ning et see on muutnud talitustevahelised konsultatsioonid üsna pikaks. Seetõttu taotles komisjon oma arvamuse esitamise tähtaja pikendamist 31. maini 2007. 23. aprillil 2007 andsin taotletud pikenduse ja teavitasin Teid sellest.

6. juunil 2007 sain ma komisjoni arvamuse, mille edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 16. juulil 2007.

13. novembril ja 27. detsembril 2007 palusite teavet oma kaebuse staatuse kohta, mille minu talitused saatsid 15. novembril 2007 ja 16. jaanuaril 2008.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse võib kokku võtta järgmiselt.

Kaebuse esitaja töötas konsultandina konsortsiumis, mis vastutas Saint Kittsi ja Nevise lõpliku kohanemisstrateegia koostamise eest vastuseks uuele ELi suhkruturu korraldusele.

7. novembril 2005 allkirjastas konsortsium erilepingu nr: 2005/110223. Konsortsiumi välimissioon algas 9. novembril 2005 ja kestis kuni 16. detsembrini 2005. Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi esitamise tähtaeg oli 24. jaanuar 2006.

Konsortsium esitas 15. detsembril 2005 põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi projekti (edaspidi „põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi projekt”). Lepinguosaliste, st Euroopa Komisjoni Barbadose ja Kariibi mere idaosa delegatsiooni (edaspidi "delegatsioon"), Saint Kittsi ja Nevise valitsuse (edaspidi "GSKN") ja komisjoni märkused tuli saata konsortsiumi juhile (1) 16. jaanuariks 2006.

Konsortsiumi juht sai 16. jaanuaril 2006 GSKNilt ja delegatsioonilt mitmeid märkusi. Erinevate märkuste saamine oli vastuolus raamlepingu BENEF 17. oktoobri 2005. aasta olulise teatega nr 11, milles oli sätestatud, et:

„Ühtsuse ja tõhususe tagamiseks peab projektijuht saatma töövõtjale eri osaliste koostatud ühtsed dokumendid. Samuti peaks ta vältima seda, et [sic] eri poolte märkused väljendavad lahknevaid seisukohti, mis takistavad töövõtjal [sic] aruannet lõplikult vormistada.

Konsortsium palus 19. jaanuaril 2006 GSKNi märkuste kohta selgitusi telefoni teel. GSKNi esindaja keeldus mõnele küsimusele vastamast.

Kuna konsortsium sai ühe konsolideeritud versiooni asemel mitu märkuste kogumit, oli konsortsiumil väga raske põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi lõpule viia. Seetõttu esitas konsortsium 24. jaanuaril 2006, st veel lepingu tähtaja jooksul, põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi mittetäieliku versiooni. Samal päeval esitas delegatsioon pool lehekülge märkusi lõpetamata põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi kohta.

Konsortsium esitas 16. veebruaril 2006 delegatsioonile põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi lõpliku versiooni (edaspidi „lõplik põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem”) kaheksa paberkandjal ja ühe elektroonilise versiooni kujul.

Delegatsiooni juht saatis 16. märtsil 2006 konsortsiumi juhile kirja, milles ta i) kinnitas lõpliku põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi kättesaamist ja ii) teatas, et nii delegatsioon kui ka GSKN leidsid 60 päeva jooksul pärast lõpparuande kättesaamist, et aruanne ei ole rahuldav ega vasta pädevusele. Seetõttu ei kiitnud delegatsioon lõplikku nõustamissüsteemi heaks. Delegatsiooni juht kutsus konsortsiumi juhti üles kommenteerima lisatud negatiivset ülesannete täitmise hindamislehte 15 päeva jooksul. Lisaks teatati kirjas konsortsiumi juhile, et kuni tema märkuste esitamiseni on lõppmakse peatatud.

Konsortsiumi juht esitas 22. märtsil 2006 oma lõpliku arve.

Vastuseks konsultantide küsimustele negatiivse hinnangu põhjuste kohta kordas delegatsiooni juht 23. märtsil 2006 sisuliselt oma varasemaid märkusi ning lisas uuesti delegatsiooni ja GSKNi märkused.

Konsortsiumi juht tegi 6. aprillil 2006 oma liikmetele ettepaneku põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem läbi vaadata, et lahendada delegatsiooni lahendamata probleemid.

Delegatsiooni juht vastas 7. aprillil 2006, et delegatsioon ei saa konsortsiumi juhi pakkumist vastu võtta, „arvestades dokumendi [GSKN] poolt delegatsioonile esitamise lühikest tähtaega”. Lisaks teatas delegatsiooni juht kaebuse esitajale, et lõppmakset ei tehta ja abikõlblikud kulud võrduvad lähetuse alguses saadud ettemaksega. Delegatsiooni juht lisas oma kirjale i) „Püha Kittsi ja Nevise valitsuse täiendavad märkused dokumendi kavandi kohta”; ii) "Komisjoni (arengu peadirektoraadi ja koostöötalituse EuropeAid) märkused dokumendi kavandi kohta"; iii) "Euroopa Komisjoni delegatsiooni ja konsultatsioonirühma juhi vahelise teabevahetuse järjekord seoses aruande kavandi ja lõpparuandega"; ning iv) „Completed Assignment Performance Evaluation sheet“ (Lõpetatud ülesande täitmise hindamise leht).

Konsortsiumi juht kirjutas 24. aprillil 2006 AIDCO-le, et paluda temalt abi seoses lepingu täitmise ja lõppmaksega. Konsortsiumi juht juhtis tähelepanu sellele, et delegatsiooni märkused viitasid 15. detsembril 2005 esitatud põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi projektile, mitte 16. veebruaril 2006 esitatud lõplikule põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile. Lisaks olid need märkused vastuolus 17. oktoobri 2005. aasta raamlepingu BENEF olulise teatega nr 11, kuna need ei olnud konsolideeritud. Konsortsiumi juht märkis veel, et "lühike ajakava"ei olnud tema meeskonna süü. Ta tegi delegatsioonile ettepaneku põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem tasuta läbi vaadata. Lisaks oli konsortsiumi juht seisukohal, et kui delegatsiooni vastus on eitav, peaks ta nõustuma delegatsiooni 22. märtsi 2006. aasta lõpliku arvega.

AIDCO leidis oma 27. aprilli 2006. aasta vastuses, et kui delegatsioon keeldub maksmast, peab ta esitama punktide kaupa selged märkused selle kohta, millised aruande osad ei ole kohaldatavate suunistega kooskõlas.

mail 2006 kirjutas konsortsiumi juht uuesti AIDCO-le ja kordas oma palvet saada nõu. Lisaks rõhutas ta, et i) ta on seisukohal, et lõplik summa tuleb veel tasuda; ii) ajalisi piiranguid ei põhjustanud konsortsium; ning iii) delegatsioon keeldus andmast talle luba vaadata läbi 16. veebruaril 2006 esitatud lõplik põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem.

juunil 2006 teatas AIDCO delegatsioonile e-posti teel, et: i) ta sai aru, et konsortsiumile ei olnud makstud, sest nõustamissüsteemi projekti ei võetud vastu; ii) delegatsioon lükkas ajaliste piirangute tõttu tagasi töövõtja ettepaneku teha muudatusi; ja iii) need ajalised piirangud ei olnud ilmselt tema süü, vaid „põhjustatud märkuste hilinenud esitamisest, mille pidi esitama kaks korda delegatsioon, kes [sic] ei esitanud konsolideeritud märkusi otse”. AIDCO juhtis delegatsiooni tähelepanu asjaolule, et „märkused tuleb konsolideerida” vastavalt „olulise sõnumi nr 11 kaudu antud juhistele”. Lisaks oli ta seisukohal, et selliseid piiranguid oleks saanud vältida konsolideeritud dokumentide kiire esitamisega, ning kutsus delegatsiooni tungivalt üles võtma meetmeid ja „muutma oma [ ] otsust”.

Delegatsioon vastas AIDCO-le 7. juunil 2006, märkides kokkuvõtlikult, et: i) põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemil puudus konkreetsetes valdkondades nõuetekohane hindamine ja sellest oli konsultantidele korduvalt teatatud; ii) märkustes viidati 24. jaanuari 2006. aasta versioonile, mitte ainult 15. detsembri 2005. aasta versioonile; iii) delegatsiooni, GSKNi ja komisjoni märkused ei olnud ebajärjekindlad ja saadeti ühtse dokumendina märkuste esitamise kokkulepitud kuupäeval, st 16. jaanuaril 2006; iv) konsortsium ei suutnud tõendada, et ta suudab tööd rahuldavalt teha, delegatsioon „kaotas igasuguse usu” temalt vastuvõetavate dokumentide saamisesse ning seetõttu ei näinud mingit põhjust anda talle täiendavat võimalust dokumenti muuta; ning v) arvestades, et töö ei rahuldanud GSKNi ega delegatsiooni, ei olnud lõppmakse tegemine võimalik ja konsortsium ei saanud sellega enam tööd teha (kuna GSKN oli selle lõpule viinud).

AIDCO teatas 21. augustil 2006 konsortsiumi juhile e-kirja teel, et ta tegi delegatsioonile ettepaneku tasuda aruande see osa, mida saab kasutada, või teise võimalusena arvata GSKNi kulutatud aeg tasumata tasudest maha.

Konsortsiumi juht palus 14. septembril 2006 AIDCO-lt täiendavat abi ja suuniseid selle kohta, mida ta saaks teha, et saada tehtud töö eest tasu.

Kaebuse esitaja saatis 10. oktoobril 2006 AIDCO-le e-kirja, milles ta märkis, et on vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et delegatsiooni poolt 2006. aasta jaanuaris konsultantidele esitatud märkused ei olnud tõepoolest konsolideeritud, kuna GSKNi märkused vajasid selgitamist ja konsultandid ei saanud seda kunagi. Samas e-kirjas selgitas ta ka seda, et vaatamata eespool nimetatud tõenditele ei tegele AIDCO enam selle küsimusega. Kaebuse esitaja seisukohast oli see vastuvõetamatu ning kujutas endast tõsist menetluslikku ja lepingulist kuritarvitamist. Kaebuse esitaja kandis rahalist kahju ja kahjustas oma mainet. Seetõttu palus ta AIDCO-komisjonil talle teada anda, kas delegatsioon kavatseb tühistada konsultantide aruande tagasilükkamise selle ametliku heakskiitmise kasuks, hõlbustades seeläbi kõigi tasumata tasude maksmist. Kaebuse esitaja jõudis järeldusele, et kui ta ei saa 31. oktoobriks 2006 positiivset vastust, esitab ta ametliku kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

6. novembril 2006 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon, st delegatsioon ja AIDCO, ei suutnud:

1. järgima nõuetekohaseid menetlusi märkuste esitamiseks aruande „St. Kittsi ja Nevise lõplik kohanemisstrateegia vastusena uuele ELi suhkruturu korraldusele” esialgse versiooni kohta; ja
2. võtma nõuetekohaselt arvesse konsultantide ettepanekut vaadata läbi Saint Kittsi ja Nevise lõplik kohanemisstrateegia vastuseks ELi uuele suhkruturu korraldusele.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks:

1. tühistada konsultantide aruande tagasilükkamise otsus; ja
2. maksma talle kokku 2268,44 eurot, mis vastab tasumata tasudele ja intressidele.

4. detsembril 2006 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et eespool nimetatud 10. oktoobri 2006. aasta e-kirjale ei ole ikka veel vastatud.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Komisjon selgitas kõigepealt, et Saint Kitts ja Nevis on AKV riikide liige ning samuti suhkruprotokollile alla kirjutanud. Suhkruprotokollile allakirjutanuna oli tal kuni viimase ajani soodustingimustel juurdepääs ELi suhkruturule. Suhkruturu korralduse reform nõudis Saint Kitti ja Nevise riikliku suhkrusektori kohandamist. Selleks et aidata GSKNil uue olukorraga toime tulla, korraldati väga lühikese etteteatamisajaga Euroopa Komisjoni rahastatav lühiajaline finantsabi, nimelt Saint Kittsi ja Nevise kohanemisstrateegia ettevalmistamine vastuseks ELi uuele suhkruturu korraldusele. Komisjon otsustas, et see ülesanne tuleks sõlmida erilepingu kaudu ühega 1. osa (maaelu areng ja toiduohutus) raamlepingu töövõtjatest, kes oli edukalt osalenud hankemenetluses „Mitme töövõtjaga sõlmitav raamleping tehnilise abi lühiajaliseks osutamiseks üksnes Euroopa Komisjoni välisabi saavatele kolmandatele riikidele” (Europeaid/1119860/C/SV multi, edaspidi „raamleping”).

Seega sõlmis konsortsiumi juht (Scanagri A/S Denmark) 7. novembril 2005 GSKNi nimel tegutsenud komisjoniga erilepingu 2005/110223 „Lõpliku kohanemisstrateegia ettevalmistamine Saint Kittsi ja Nevise jaoks vastusena uuele ELi suhkruturu korraldusele” (3) komisjoni suhkruprotokolliga ühinenud riikide jaoks, keda mõjutab ELi suhkruturu korralduse reform. Kaebuse esitaja oli üks neljast konsultandist, kelle konsortsiumi juht selle konkreetse ülesande täitmiseks tööle võttis. Lepingut reguleerisid üldtingimused, raamlepingu üldtingimused ja lepingu eritingimused, milles määrati kindlaks töövõtja osutatavad teenused. Tööjuhendi kohaselt jagati ülesanne kaheks etapiks: i) tõhusa kohanemisstrateegia võimaluste erimenüü kindlaksmääramine, et käsitleda reformi mõju majanduslikul, sotsiaalsel ja keskkonnaalasel tasandil; ning ii) saavutada riiklikul tasandil konsensus konkreetse kohanemisvõimaluse ja 2006. aastaks kavandatud abi keskendatuse suhtes ning arendada see välja täiemahuliseks ühtseks strateegiaks. Lepingu ja üldtingimuste artikli 28 kohaselt tehti 82 442 euro suurune eelmakse. See makse moodustas 60 % lepingu kogumaksumusest ehk 137 404 eurot.

Kronoloogiline taust (4)

detsembril 2005, st algselt kokkulepitud tähtaja jooksul, saatis delegatsioon konsortsiumi juhile oma esialgsed märkused, milles kirjeldati üksikasjalikult strateegia projekti puudusi.

22. detsembril 2005 nõustus konsortsiumi juht lükkama edasi nii delegatsiooni märkuste esitamise aruande projekti kohta kui ka lõpparuande esitamise vastavalt 16. ja 20. jaanuarini 2006. Ülesande täitmise tähtaeg lükati seega edasi 23. detsembrilt 2005 30. jaanuarile 2006.

jaanuaril 2006 saatis GSKN delegatsioonile kirja projekti läbivaatamise kohta. Ta oli üldiselt seisukohal, et „raporti projekti kvaliteet on tunduvalt madalam sellest, mida võiks eeldada nii olulise dokumendi puhul”. Oma kirja punktides 24 ja 25 rõhutas GSKN, et:

„[...] aruandes ei ole õigesti määratletud ega sidusalt kokku võetud asjakohase kohanemisstrateegia elemente (...), kui dokument [] võetakse vastu ja rakendatakse sellisena, nagu see [oli ] see [] suurendaks märkimisväärselt kaost ja segadust (...) Eespool öeldut silmas pidades esitas St Kitts & Nevis [] nüüd kiiresti komisjonile oma mured seoses kohanemisstrateegia dokumendi eelnõuga ning sooviks rõhutada, et aruanne [] ei kajasta täpselt ei riiki ega selle vajadusi “.

Nagu eelnevalt konsortsiumi juhiga kokku lepitud, saatis delegatsioon 16. jaanuaril 2006 konsortsiumi juhile GSKNi ja komisjoni peakorteri täielikud dokumendid koos oma varasemate, 19. detsembri 2005. aasta märkustega.

Konsortsiumi juht palus 17. jaanuaril 2006 delegatsioonilt selgitusi, mille delegatsioon esitas 18. jaanuaril 2006.

Konsortsiumi juht esitas muudetud aruande 24. jaanuaril 2006 e-posti teel ja teatas, et aruande paberkoopiad saadetakse 30. jaanuaril 2006. Konsultandid ei suutnud majanduse mitmekesistamise võimalusi ammendavalt hinnata, kuigi seda nõuti tööjuhendis. Seetõttu saatis delegatsioon konsortsiumi juhile loetelu parandamist vajavatest valdkondadest, eelkõige võla täiendava analüüsi. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et talle esitatud märkustes ei selgitatud, miks selliseid valdkondi ei ole käsitletud.

Konsortsiumi juht püüdis 26. jaanuaril 2006 selgitada, miks mõnda valdkonda ei olnud võimalik käsitleda, ning ei nõustunud delegatsiooni hinnanguga teiste valdkondade kohta.

GSKN otsustas juba selles etapis vastutada strateegia ettevalmistamise eest konsortsiumist sõltumatult, arvestades, et dokumendi komisjonile esitamise tähtaeg oli 28. aprill 2006.

Pärast seda, kui komisjon oli uuesti hinnanud osutatud teenuste kvaliteeti, tegi ta 14. märtsil 2007 kirja teel ettepaneku leida rahumeelne lahendus ja tegi ettepaneku maksta konsortsiumi juhile 26 750 euro suurune lisamakse, et lahendada küsimus.

märtsil 2007 nõustus konsortsiumi juht uute maksetingimustega, kiites selle küsimuse lõpliku lahendusena heaks.

Komisjoni seisukoht kaebuse esitaja väidete ja väidete kohta

(1) Komisjon rõhutas, et tal ei olnud kaebuse esitajaga lepingulist suhet, sest lepingupooled olid komisjon ja konsortsium. Kaebuse esitaja oli konsortsiumi juhi palgatud konsultant.

(2) Komisjon oli seisukohal, et „raamlepingu oluline sõnum nr 11” oli üksnes soovitus (5). Komisjoni sõnul ei olnud olulised sõnumid siduvad ja neil oli sama väärtus kui korduma kippuvatel küsimustel. Need sõnumid koostas AIDCO, et tagada raamlepingu tõhus ja järjepidev rakendamine. Ükski kõnealuse erilepingu suhtes kohaldatav klausel ei näinud hankijale ette kohustust esitada aruande kohta konsolideeritud märkusi. Üldtingimuste artikli 27 lõikes 2 viidati üksnes „märkustele”. Komisjoni arvates oli oluline, et eri poolte märkused edastataks üheaegselt ja et need oleksid omavahel kooskõlas.

Komisjon tunnistas, et ühelt poolt GSKNi märkuste lähenemisviis ja üksikasjalikkus ning teiselt poolt komisjoni märkused olid teataval määral erinevad. Komisjoni arvates ei tähendanud see siiski eriarvamuste olemasolu, vaid kajastas lihtsalt erinevaid rahulolematuse väljendamise viise. GSKN saatis 13. jaanuaril 2006 delegatsioonile üldised märkused ning komisjon esitas üksikasjaliku loetelu puudustest ja käsitletavatest teemadest. Nii komisjon kui ka GSKN nõustusid sisuga, st et aruandes puudus põhjalik analüüs ja see oli pigem vajaduste hindamine kui strateegia. Selle struktuuri ja keelt saaks parandada; olid katmata alad; Ettepanekuid ei tehtud piisavalt.

Lisaks leidis komisjon, et konsortsiumi juhiga peetud kirjavahetuses piirdus AIDCO asjaomaste üldpõhimõtete kinnitamisega, nagu vajadus selgitada aruande tagasilükkamist või kõigi märkuste koos edastamise põhimõte.

(3) Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et erilepingus ei olnud hankijale ette nähtud kohustust lubada tagasilükatud aruande läbivaatamist. Läbivaatamistaotluse menetlemisel oli komisjonil seega kaalutlusruum selle hindamisel, kas selline läbivaatamine oli asjakohane või mitte.

Komisjon avaldas kahetsust, et kaebuse esitajale jäi mulje, et aruanne ja selle sisu võeti reservatsioonideta täielikult vastu, kuid juhtis tähelepanu ka sellele, et ta ei varjanud kunagi oma rahulolematust. Vastupidi, selle sõnumid väljendasid mõtet, et üldine analüüs on väga nõrk ja et veel on palju arenguruumi. jaanuaril 2006 saadud dokumendi lõplikku versiooni ei peetud 2005. aasta detsembris esitatud versiooniga võrreldes märkimisväärseks edasiminekuks. Konsultantide 26. jaanuari 2006. aasta täiendavas teates, mis saadeti vastuseks delegatsiooni selgitustaotlusele, pakuti välja, et nad ei saa enam midagi teha delegatsiooni ja GSKNi tõstatatud küsimuste lahendamiseks. Kui delegatsioon sai 6. aprillil 2006 konsortsiumilt taotluse strateegia projekti läbivaatamiseks, peeti mõttetuks jätkata juba niigi pikka protsessi, mis ei andnud vastuvõetavat lõpptulemust, sest i) konsortsiumi juht ise oli tunnistanud oma soovimatust käsitleda mõningaid soovitatud muudatusi ja ii) GSKNile määratud tähtaja möödumiseni jäi väga vähe aega. aprilli ja 7. juuni 2006. aasta kirjades põhjendas delegatsioon nõuetekohaselt oma otsust mitte anda konsortsiumile uut võimalust strateegia projekti läbivaatamiseks.

GSKN pidi esitama oma strateegia 28. aprilliks 2006, seega ei oleks olnud praktiline ega realistlik lubada konsultantidel teha täiendavaid jõupingutusi dokumendi parandamiseks pärast seda, kui nad olid juba selgitanud, et nad tegid asjaolusid arvestades kõik võimaliku. Delegatsioon teatas 24. jaanuari 2006. aasta kirjas GSKNile, et kui komisjon ei pea kinni oma strateegia esitamise tähtajast, kaotab ta suhkruprotokollis 2006. aastaks sätestatud rahalise toetuse meetmed. GSKN teatas 13. veebruaril 2006 delegatsioonile, et ta on võtnud endale kohustuse koostada dokument ise.

(4) Kokkuvõttes lükkas komisjon kaebuse esitaja väited tagasi. Ta rõhutas, et oma 16. ja 23. märtsi kirjades konsortsiumi juhile; 7. aprill; 7. juuni; ning 12. septembril 2006 põhjendas komisjon üksikasjalikult oma otsust lükata tagasi konsultantide aruanne ja mitte nõustuda strateegia eelnõu edasise läbivaatamisega. Arvestades, et konsultandid ei olnud suutnud suuniseid järgida, oli komisjon vastavalt üldtingimuste artikli 27 lõikele 2 kohustatud tegema negatiivse otsuse.

Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et eespool esitatud põhjendusi arvesse võttes hindas delegatsioon, et 82 442 euro suurune ettemakse katab kõik hüvitatavad kulud ja 42 % kutsetasudest. Kuigi lõpparuanne ei olnud vastuvõetav, võttis komisjon arvesse, et konsortsiumi juht pidas kinni kõigist kokkulepitud tähtaegadest ja konsultandid olid valmis lõpparuande läbi vaatama, kuigi delegatsioon ei olnud seda lubanud. Konsortsiumijuhile vastuvõetava lõppmakseni jõudmiseks otsustas delegatsioon seega suurendada kutsetasude makset ainult 42 %-lt 70 %-le, kusjuures viimane summa oli 65 828 eurot. Pärast osutatud teenuste väärtuse ümberhindamist otsustas komisjon maksta 42–70 % kutsetasust (st 26 750 eurot). Konsortsiumi juht oli muudetud ettepanekuga nõus.

Seega oli komisjon avatud kompromissile kaebuse esitaja tööandjaga ja teda ei saanud pidada vastutavaks võimalike maksete eest, mida viimane võis kaebuse esitajale maksta. Kui need maksed olid põhjendatud, vastutas nende eest üldiselt konsortsiumi juht. Seega, kui kaebuse esitaja peaks leidma, et teda on koheldud ebaõiglaselt, soovitab komisjon tal võtta ühendust konsortsiumi juhiga, kellega tal oli lepinguline suhe.

Seetõttu järeldas komisjon, et pärast toimiku ümberhindamist ja pärast seda, kui ta oli lahendanud küsimuse töövõtjaga, kelle konsultant kaebuse esitaja oli, leidis ta, et tema talitused on toiminud nõuetekohaselt ning järginud tema suhtes siduvaid eeskirju ja põhimõtteid. Komisjoni arvates ei esinenud seega ühtegi haldusomavoli juhtumit.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkused võib kokku võtta järgmiselt.

Esiteks leidis kaebuse esitaja, et komisjoni arvamus sisaldas märkimisväärsel hulgal vigu ja väljajätmisi, ning kokkuvõttes ei käsitlenud ta oma kaebuse põhipunkte. Täpsemalt oli ta kaebuse esitaja arvates i) jätnud käsitlemata kaebuse esitaja väite, et komisjon oli rikkunud tema enda menetlusi; ning ii) näitas, et aruande tagasilükkamisega soovis delegatsioon kasutada konsultante patuoinastena oma vigade puhul, a) tellides konsultatsiooni (erileping 2005/110223) ilma piisava ettevalmistuseta ja b) ei hallanud lepingut tõhusalt seoses GSKNi kohanemisstrateegia esitamise tähtajaga.

Kaebuse esitaja lisas, et kuigi oli üsna ebaselge, mida delegatsioon ja GSKN täpselt ootasid, töötasid konsultandid järjepidevalt ja heas usus, et täita aruande koostamisega seotud nõudeid.

Kaebuse esitaja arvates oli komisjoni arvamuses selgitatud, et ajal, mil konsultandid püüdsid aruannet täiendada, et pidada kinni muudetud tähtajast 30. jaanuar 2006, otsustas GSKN „võtta endale ülesandeks koostada strateegia sõltumatult, ilma konsultantide täiendava toetuseta, arvestades, et dokumendi Euroopa Komisjonile esitamise tähtaeg oli 28. aprill 2006.” Selgus, et see otsus oli ajendatud delegatsiooni juhi 24. jaanuari 2006. aasta kirjast GSKNile, milles juhiti tema tähelepanu ajalistele piirangutele. GSKNi 13. veebruari 2006. aasta kirjas ei mainitud konsultantide aruande vastuvõetavust, vaid viidati pigem GSKNi algatusele strateegia ümbersõnastamiseks vastavalt delegatsiooni juhi nõuandele.

Delegatsiooni juhi 7. aprilli 2006. aasta kirjas, milles märgiti, et delegatsioon „ei saa nõustuda [konsortsiumijuhi] pakkumisega konsultantidele strateegia edasiseks läbivaatamiseks praeguses etapis, võttes arvesse GSKN-i poolt delegatsioonile dokumendi esitamise lühikest tähtaega”, ei selgitatud, et 2006. aasta jaanuaris tehtud otsused on muutnud konsultantide kogu edasise panuse nende teadmata asjakohatuks.

Lisaks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et komisjoni arvamuses ei olnud ühtegi viidet asjaolule, et delegatsioon oli 20. jaanuaril 2006 saatnud konsultantidele AIDCO märkused FASi projekti kohta, st eraldi 16. jaanuaril 2006 saadetud peamistest märkustest. Samuti ei võtnud komisjon seisukohta kaebuse esitaja väidete suhtes, et delegatsioon oli kokkuvõttes tunnistanud, et GSKNi märkused vajavad selgitamist. Kui delegatsioon ei oleks olnud teadlik GSKNi kriitika alusest, ei oleks ta saanud teada, kas selle kriitika põhjused olid kooskõlas tema enda või komisjoni märkustega. Seetõttu ei saanud märkusi arvesse võtta.

Lisaks viitas kaebuse esitaja komisjoni väidetele, et konsultandid ei olnud vastanud tema nõudele „võlga täiendavalt analüüsida”. Kaebuse esitaja sõnul oli delegatsioon just selles küsimuses edastanud konsortsiumi GSKNile, kes hiljem ei soovinud või ei suutnud selgitusi anda; seda asjaolu tunnistas delegatsioon oma 24. jaanuari 2006. aasta e-kirjas. Isegi oma pikemates märkustes, mis esitati pärast aruande tagasilükkamist, ei täpsustanud GSKN seda küsimust, väites lihtsalt, et strateegias „ei võetud arvesse võlgnevuse küsimust”, mis kaebuse esitaja arvates oli faktiliselt vale.

Komisjoni seisukoht, et raamlepingu oluline sõnum nr 11 ei olnud hankijale siduv, oli vastuolus seisukohaga, mida väljendas AIDCO oma 6. juuni 2006. aasta e-kirjas delegatsioonile. Kuna komisjon nõustus igal juhul, et „oluline [] oli see, et erinevate asjaomaste isikute märkused [] saadeti samal ajal koos ja [] olid järjepidevad”, ei vastanud tema tegevus ilmselgelt nendele kriteeriumidele.

Lisaks väljendas kaebuse esitaja seisukohta, et komisjon oli ekslikult järeldanud, et konsortsiumi juhi 26. jaanuari 2006. aasta vastuses „antakse teada, et nad ei saa tõstatatud küsimuste (...) lahendamiseks enam midagi ette võtta”. Ta juhtis tähelepanu sellele, et i) mitmes küsimuses märgiti sõnumis, et konsortsium vajab täiendavaid selgitusi selle kohta, mida komisjon nõudis; ning ii) märkis kokkuvõtteks, et rühm on valmis vastama edasiste muudatuste taotlustele. Seega ei saa väita, et otsus lahendamata küsimusi edasi mitte käsitleda tulenes konsultantide mis tahes keeldumisest teha koostööd. Pigem ilmnes muudest avaldustest ja dokumentidest, et otsus mitte küsida täiendavaid selgitusi konsultantide aruandega seotud lahendamata küsimuste kohta tehti seetõttu, et dokument oli muutunud muudel põhjustel ebaoluliseks. Lisaks osutas konsortsiumi juht vajadusele selgitada komisjoni poolt 16. jaanuaril 2006 esitatud märkustes „makromajanduslike küsimuste täpsustamise ja analüüsimise” taotlust. Sellist selgitust ei saadud enne, kui delegatsioon oli konsortsiumile teatanud, et aruanne on tagasi lükatud ja et ta ei nõustu selle edasiste muudatustega. Kui konsortsiumi juhile oleks antud võimalus sellele hilinenud selgitusele vastata, oleksid konsultandid juhtinud tähelepanu sellele, et ettepanek, et nad oleksid pidanud andma „hinnangu [EÜ suhkruturu korralduse muudatuste] makromajanduslike mõjude kohta lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis (...) kooskõlas suunistega”, oli St. Kittsi puhul muutunud ülearuseks, arvestades, et selle suhkrutööstus oli juba 2005. aasta juulis suletud.

Seega jõudis kaebuse esitaja järeldusele, et komisjoni arvamus andis alust arvata, et see otsus tehti muudel põhjustel kui aruande kvaliteet või konsultantide tulemuslikkus.

Kaebuse esitaja lisas, et komisjon märkis õigesti, et vastutus tema tasude maksmise eest lasub konsortsiumi juhil. Talle täielikult maksmata jätmist põhjendati siiski sellega, et delegatsioon lükkas aruande tagasi ja tegi sellega seotud otsuse jätta lepingujärgsed tasud täies ulatuses maksmata. Seega oli vaja see tagasilükkamine tühistada ja kinnitada aruandega nõustumist, et võimaldada kõigi maksmata lõivude täielikku tasumist. Töövõtjad olid leppinud komisjoniga kokku kokkuleppes, mis saavutati pärast seda, kui kaebuse esitaja esitas ombudsmanile kaebuse, mis põhines makstavate tasude osakaalu suurenemisel, mis oli suurem kui algselt pakutud. Kaebuse esitaja ei olnud siiski selle lepingu osaline ja seetõttu ei näinud ta põhjust nõustuda väiksema summaga kui tema kaebuses nõutud kogusumma, millele tuleks nüüd lisada täiendav intress, võttes arvesse selle töötlemise pikaajalist viivitust.

Otsus

1 Etteheide

1.1 Kaebuse esitaja oli konsultant, kelle palkas konsultantide konsortsium, kellega Euroopa Komisjon sõlmis lepingu Saint Kittsi ja Nevise lõpliku kohanemisstrateegia koostamiseks vastusena ELi uuele suhkruturu korraldusele. Pärast konsortsiumi aruande saamist andsid komisjoni delegatsioon Barbadosel ja Kariibi mere idaosas (edaspidi „delegatsioon”) ning Saint Kittsi ja Nevise valitsus (edaspidi „GSKN”) konsultantide tööle negatiivse hinnangu. Seetõttu teavitas delegatsioon konsortsiumi juhti oma kavatsusest see tagasi lükata.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon, st delegatsioon ja AIDCO, ei suutnud:

1. järgima nõuetekohaseid menetlusi märkuste esitamiseks aruande „St. Kittsi ja Nevise lõplik kohanemisstrateegia vastusena uuele ELi suhkruturu korraldusele” esialgse versiooni kohta; ja
2. võtma nõuetekohaselt arvesse konsultantide ettepanekut vaadata läbi Saint Kittsi ja Nevise lõplik kohanemisstrateegia vastuseks ELi uuele suhkruturu korraldusele.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks:

1. tühistada konsultantide aruande tagasilükkamise otsus; ja
2. maksma talle kokku 2268,44 eurot, mis vastab tasumata tasudele ja intressidele.

1.2 Komisjon märkis kokkuvõttes, et i) tal ei olnud kaebuse esitajaga lepingulist suhet; ii) konsortsiumi juht nõustus 20. märtsil 2007 oma ettepanekuga lahendada küsimus 26 750 euro suuruse makse tegemisega, suurendades seega konsortsiumi kutsetasude maksmist 42 %-lt 70 %-le ehk 65 828 eurole; ning iii) maksmata tasude korral peaks kaebuse esitaja pöörduma konsortsiumi juhi poole. Lisaks on komisjon seisukohal, et iv) puudusid lepingulised sätted, mis näeksid ette märkuste kohustusliku konsolideeritud versiooni; see, mis oli olemas, oli vaid soovitus; ning v) delegatsioon ei olnud kohustatud läbi vaatama aruannet, mida tema ja GSKN pidasid mitterahuldavaks.

1.3 Ombudsman märgib esiteks, et kokkuvõttes ei vaidle kaebuse esitaja vastu sellele, et lepingu allkirjastanud pooled olid komisjon ja konsortsiumi juht. Seetõttu märgib ombudsman, et kokkuvõttes möönab kaebuse esitaja, et tema ja komisjoni vahel ei ole lepingulist suhet ning et selline suhe on olemas konsortsiumi kui sellise ja komisjoni vahel.

1.4 Seoses kaebuse esitaja väidetega, mis näivad tegelikult puudutavat komisjoni ja konsortsiumi vahelist lepingulist suhet, juhib ombudsman tähelepanu sellele, et üldiselt lepinguliste suhetega seotud kaebuste puhul on tal õigus piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra kohta on põhjendatud. Sellega seoses võtab ombudsman teadmiseks komisjoni selgituse, et kokkuvõttes i) puudusid lepingulised sätted, millega oleks ette nähtud märkuste kohustuslik konsolideeritud versioon; mis oli olemas, oli soovitus; ning ii) delegatsioonil ei olnud kohustust läbi vaadata aruannet, mida peeti mitterahuldavaks.

1.5 Ombudsman võtab teadmiseks kaebuse esitaja seisukoha, et i) GSKNi märkused, mille delegatsioon esitas 16. jaanuaril 2006, vajasid selgitamist, mida konsortsiumile kunagi ei esitatud; ja ii) 20. jaanuaril 2006, st pärast seda, kui delegatsioon ja GSKN olid saatnud peamised märkused, saatis delegatsioon konsortsiumile ka AIDCO märkused. Ombudsman on siiski seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada, et komisjoni selgitused, et i) puudusid lepingulised sätted, millega oleks ette nähtud märkuste kohustuslik konsolideeritud versioon, vaid üksnes soovitus; ning et ii) delegatsioonil ei olnud kohustust läbi vaadata aruannet, mida peeti mitterahuldavaks ja mis oli ilmselgelt põhjendamatu. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja väidete edasine uurimine ei ole põhjendatud.

1.6 Seoses komisjoni väitega, et kokkuvõttes ei olnud"oluline sõnum nr 11"siduv ja sellel oli sama väärtus kui korduma kippuval küsimusel, märgib ombudsman, et komisjoni enda sõnul oli see sõnum "soovitus". Ombudsman peab samuti kasulikuks juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et kui komisjon peaks sellised soovitused koostama, on mõistlik, et töövõtjad eeldavad, et ta neid järgib. Ombudsmani arvates on see nii seda enam, kui komisjoni enda sõnade kohaselt koostatakse selline soovitus „raamlepingu tõhusa ja ühetaolise rakendamise tagamiseks”. Ombudsmani arvates võib töövõtjate õiguspärast ootust, et komisjon järgib tema soovitusi, nõuetekohaselt arvestamata jätmine mitte ainult tekitada ebakindlust nende suhetes komisjoniga, vaid ka tõsiselt õõnestada kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu.

1.7 Käesoleval juhul märgib ombudsman siiski, et 14. märtsil 2007, st ombudsmani uurimise käigus, saatis delegatsiooni juht konsortsiumi juhile kirja, milles tegi ettepaneku lepingu finantsarvelduse kohta (6). Ombudsman märgib ka, et 20. märtsil 2007 nõustus ombudsman finantsarveldusega kui viimase ja viimase maksega (7). Eespool nimetatud finantsarveldust silmas pidades leiab ombudsman, et edasised uurimised komisjoni tegevuse kokkusobivuse kohta soovitusega „Oluline sõnum nr 11” ei ole põhjendatud.

1.8 Kaebuse esitaja väidete osas mõistab ombudsman, et kaebuse esitaja arvates põhjustas komisjoni väidetav tegevus konsortsiumiga sõlmitud lepingulise suhte raames talle rahalist kahju ja kahjustas tema mainet.

1.9 Ombudsman võtab teadmiseks kaebuse esitaja seisukoha, et just delegatsiooni 24. jaanuari 2006. aasta kiri GSKNile, milles juhiti viimase tähelepanu sellele, et EÜ finantsabi kaotamise eest määratava karistuse kohta komisjonile põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi esitamise tähtaeg oli lühike, ajendas GSKNi koostama strateegiat konsortsiumist sõltumatult. Sellega seoses võtab ombudsman siiski teadmiseks ka komisjoni avaldused, et ta võttis eespool punktis 1.7 nimetatud rahastamislepingu puhul arvesse asjaolu, et konsortsium pidas kinni kõikidest kehtestatud tähtaegadest ja oli valmis aruannet muutma. Ombudsman tervitab seda algatust ja leiab, et komisjon on astunud samme, mis on kokkuvõttes vähendanud finantsmõju, mida tema negatiivne hinnang konsortsiumi tööle oli avaldanud.

1.10 Ombudsman usub ka, et eespool nimetatud finantsarveldusel, mis seisneb konsortsiumi kutsetasude suurendamises 42 %-lt 70 %-le, on olnud positiivne mõju kaebuse esitaja esialgsele nõudele tasuda tasumata tasud koos intressidega. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väidete edasine uurimine ei ole põhjendatud.

2 Kokkuvõte

2.1 Eespool punktides 1.5, 1.7 ja 1.10 esitatud põhjustel leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väidete ja nõuete täiendav uurimine ei ole õigustatud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Komisjon tegi kindlaks, et konsortsiumi juht on äriühing nimega „Scanagri A/S Denmark“.

(2) Ombudsman mõistab projektijuhi all delegatsiooni ametnikku.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 266/2006, millega kehtestatakse kaasnevad meetmed suhkruprotokolliga ühinenud riikide jaoks, keda mõjutab ELi suhkruturu korralduse reform (ELT 2006, L 50, lk 1).

(4) Ombudsman märgib, et komisjoni kronoloogilised viited kordavad suures osas kaebuse esitaja viiteid. Seetõttu võtab ombudsman käesolevas osas kokku kronoloogilised viited, mida i) kaebuse esitaja ei ole maininud; või ii) erinevad kaebuse esitaja viidetest ja on käesoleva uurimise seisukohast asjakohased.

(5) Komisjoni sõnul on raamlepingu oluline sõnum nr 11 järgmine: „ühtsuse ja tõhususe tagamiseks peab projektijuht saatma töövõtjale eri osaliste esitatud ühtsed märkused. Ta peaks vältima seda, et [sic] erinevate poolte kommentaar [sic] esitab lahkarvamusi, mis takistavad töövõtjal [sic] aruannet lõplikult vormistada.”

(6) Kirjas, mille komisjon lisas oma märkustele ja mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, on esitatud järgmised väited: „Alates meie [kirjavahetusest, mis algas delegatsiooni 16. märtsi 2006. aasta kirjaga, milles teavitati konsortsiumi juhti lõpparuande tagasilükkamisest ja lõppmakse tasumata jätmisest], on küsimus tõstatatud meie komisjoni peakorteri ja Euroopa Ombudsmaniga. Viimane ei ole oma uurimisele veel lahendust leidnud. Kuid žestina vaidluse rahumeelseks lõpetamiseks olen valmis tegema teile ettepaneku järgmise korra kohta: Sõlmiti nõustamisleping maksimumsummas 137 404 eurot, millest hüvitati 43 364 eurot ja kutsetasu 94 040 eurot. Teile maksti 60% lepingu summast, nimelt 82 442 eurot. See kattis kõik hüvitatavad kulud ja 42% kutsetasudest. Teen oma talitustele ülesandeks teha 26 750 euro suurune lõppmakse, mis suurendaks vastuvõetavate kutsetasude osakaalu 70%-ni. Palun kinnitage, et olete sellega nõus ja aktsepteerite seda makset lõppmaksena.”

(7) Kirjas, mille komisjon lisas oma märkustele ja mis edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, on esitatud järgmised väited: „Mul on hea meel Teile teatada, et mul on olnud võimalus arutada Teie pakkumist lahendada meie vaidlus seoses lõppmaksega äriühingu direktoriga, kes meie (...) [c]onsortiumi liikmena vastutas erilepingu 2005/110223 tegeliku täitmise eest. Oleme jõudnud järeldusele, et võime nõustuda teie ettepanekuga ja võtta vastu teie pakkumise 26 750 euro suuruse makse tegemiseks ning et võime aktsepteerida seda summat kui selle erilepingu viimast ja viimast makset. Palun võtke vastu minu siiras vabandus kõigi põhjustatud ebamugavuste pärast.