Strasbourg, 14. november 2007

Lugupeetud hr X

oktoobril 2006 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) vastu. Kaebus käsitles OLAFi väidetavat suutmatust nõuetekohaselt käsitleda Teie kirjavahetust selle institutsiooniga.

8. novembril 2006 teavitasin ma OLAFi peadirektorit Teie kaebusest ja palusin tal esitada selle kohta arvamus 28. veebruariks 2007. OLAF saatis 26. veebruaril 2007 oma arvamuse, mis edastati Teile 27. veebruaril 2007, paludes Teil soovi korral esitada oma märkused.

märtsil 2007 saatsite mulle oma tähelepanekud OLAFi arvamuse kohta.

aprillil 2007 teavitasin Teid, et Teie juhtum määrati sisekorraldusega seotud põhjustel teisele minu õigustalituse liikmele.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave: Kaebus 2672/2006/(ühisraamistik)WP

Kaebuse esitaja esitas 10. augustil 2006 kaebuse Euroopa Ombudsmanile, mis registreeriti numbri 2672/2006/WP all. Oma kaebuses kaebas ta selle üle, kuidas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) käsitles talle esitatud teavet. Kaebuse esitaja selgitas, et ta oli sageli saatnud OLAFile teavet pettuste ja pettusevastase võitlusega seotud küsimuste kohta, peamiselt väljavõtteid Poola ajakirjandusest, et OLAF saaks võtta asjakohaseid meetmeid.

Kaebuse esitaja edastas eespool nimetatud teabe OLAFile oma isiklikul e-posti kontol.

Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et OLAF ei saanud või ei soovinud käsitleda teavet, mille ta oli talle edastanud. Ta selgitas, et OLAFile saadetud 19 teatisest käsitleti nõuetekohaselt ainult ühte. Ülejäänud 18 korral ei järginud OLAF kodanike kirjadele vastamise suhtes kohaldatavaid eeskirju, mis on sätestatud EÜ asutamislepingus, EMÜ nõukogu määruses nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (1) (edaspidi "määrus 1/58"), ja komisjoni hea haldustava eeskirja (edaspidi "eeskiri").

Kuigi kaebuse esitaja juhtis OLAFi tähelepanu ebasobivale vastusele tema kirjavahetusele, keeldus institutsioon probleemi tunnistamast ja otsustas edasise kirjavahetuse temaga peatada.

Kaebuse esitaja palus ombudsmanil kaebus läbi vaadata, sest tema arvates rikuti OLAFi käitumisega kodanike õigust sellele, et nende kirjavahetust käsitletaks asjakohases keeles ja ettenähtud tähtaegade jooksul.

Kaebuse esitaja viitas OLAFi personalistruktuurile, mida ta pidas ebapiisavaks. Ta selgitas, et avaliku teenistuse põhiülesandeid täidavad lepingulised töötajad ning et OLAF ei ole järginud personalieeskirjades ette nähtud töölevõtmismenetlusi. Tema arvates iseloomustasid OLAFi personalipoliitikat menetlusvead, muu hulgas keeldumine nõuetekohaste töölevõtmismenetluste korraldamisest.

Kaebuse esitaja sõnul kujutab OLAFi töötajate ebapiisav keeleoskus endast täiendavat probleemi. Tema arvates töötasid OLAFis koosseisuvälised töötajad, st töötajad, kes ei ole komisjoni kontrolli all. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et selline olukord võib põhjustada võimalikke huvide konflikte, kuna neid esindajaid võidakse kutsuda tegelema oma riigi ametiasutustelt saadud teabega. Kaebuse esitaja viitas konkreetsele juhtumile, mis puudutas OLAFi juurde lähetatud Poola tolliametnikku. Kuigi kaebuse esitaja oli korduvalt püüdnud juhtida OLAFi peadirektori tähelepanu sellele küsimusele, ei olnud probleemi lahendatud.

Kaebuse esitaja kirjeldas oma kaebuses 19 teabeühiku sisu, mille ta oli saatnud OLAFile (2) 2002. aastast kuni 2005. aasta lõpuni, ning institutsiooni vastust, mis peale ühe (3) juhtumi ei vastanud kohaldatavatele eeskirjadele. Ta viitas järgmistele rikkumistele:

• OLAF vastas paljudele tema poolt poola keeles kirjutatud kirjadele inglise keeles, rikkudes sellega OLAFi kohustust vastata kodanike kirjadele saatja valitud keeles, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artikli 21 lõikes 3 ning määruse 1/58 (4) artiklites 2 ja 3;
  
• OLAF ei olnud saatnud oma vastuseid tegevusjuhendis (5) sätestatud 15-päevase tähtaja jooksul;
  
• Mõnele kaebuse esitaja kirjale ei vastatud, rikkudes seadustikku (6);
  
• OLAFi ametnik kohtles teda 2004. aasta märtsis valesti telefonivestluse käigus, kus ametnik sai väidetavalt valesti aru kaebuse esitaja kasutatud keelest, eeldades, et ta räägib vene keelt, kuigi tegelikult rääkis ta poola keelt;
  
• Ühe OLAFi poolakeelse vastuse oli koostanud agent, kes oli varem töötanud Poola tolliameti pressiesindajana ja töötas praegu OLAFis nn välisagendina. Selline olukord võib põhjustada võimalikke huvide konflikte. Kuigi kaebuse esitaja teavitas OLAFit sellest olukorrast 2005. aasta märtsis, ei reageerinud OLAF tema kirjale (7);
  
• OLAFi talitused võtsid kaebuse esitajaga tema büroos viibimise ajal ühendust, hoolimata tema selgesõnalisest nõudmisest, et kogu teave tuleks saata tema isiklikule e-posti aadressile ja et kõik telefonikontaktid peaksid olema tema isiklikul telefoninumbril. Kuigi ta juhtis sellele küsimusele 2005. aasta juulis OLAFi tähelepanu, ei saanud ta sellele vastust;
  
• septembril 2005 juhtis kaebuse esitaja OLAFi tähelepanu veale oma veebisaidi poolakeelses versioonis, mis parandati alles 22. septembril 2005. Tema e-kirjale selles küsimuses ei vastatud;
  
• Pärast kaebuse esitaja kirja, mis sisaldas teavet pettustevastase võitluse konverentsi kohta, sai ta OLAFilt vastuse, milles teatati uurimise algatamise läbivaatamisest. 2005. aasta septembris saatis kaebuse esitaja OLAFile kirja, milles seadis kahtluse alla OLAFi vastuse tema saadetud teabele, kuid ei saanud vastust oma kirjavahetusele.

Arvestades OLAFi ebapiisavat vastust tema kirjadele, kirjutas kaebuse esitaja 3. oktoobril 2005 institutsioonile, et esitada olukorra kohta kaebus. Kaebuse esitaja palus OLAFil muuta viisi, kuidas ta tema kirjavahetust käsitleb. OLAF vastas kaebuse esitaja kirjale 25. oktoobril 2005 ning märkis, et kõigis kaebuse esitaja saadetud kirjades ja sõnumites peale ühe ei leidnud OLAF piisavat alust uurimise algatamiseks. Ta märkis ka, et lõpetab kirjavahetuse kaebuse esitajaga põhjendusel, et tema kirjad on korduvad ja mõttetud, kuna need põhinevad juba tema valduses oleval avalikul teabel.

Kaebuse esitaja leidis, et OLAF ei olnud tema muredele vastanud, ja esitas ombudsmanile kaebuse, milles palus uurida OLAFi käitumist. Kaebuse esitaja oli teadlik, et osa tema kirjavahetusest OLAFiga toimus enne 2004. aasta augustit ja seetõttu ei toimunud see ombudsmani põhikirjas sätestatud kaheaastase tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja väitis siiski, et ombudsman peaks saama seda teabevahetust oma uurimises arvesse võtta, sest see moodustab lahutamatu osa tema käimasolevast kirjavahetusest OLAFiga ja peegeldab sündmuste põhjuslikku seost, mis hõlmab tema kirjavahetuse hooletut käsitlemist. Ta märkis, et OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta vastuses oli tõepoolest viidatud kogu tema kirjavahetusele.

Kaebuse esitaja selgitas, et ta võttis selles küsimuses ühendust ka vastutava voliniku, Euroopa Parlamendi liikmete ja OLAFi järelevalvekomiteega. Veebruaris 2006 oli tal kohtumine asepresident Kallase kabineti kahe liikmega, kus tema muredega tegeleti tema arvates üsna ebaviisakalt.

Kaebuse esitaja esitas järgmised väited:

1. OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt tema väiteid, milles ta edastas talle pettusega seotud teavet. Selle väite toetuseks väitis ta, et paljudel juhtudel i) ei vastanud OLAF, ii) vastas hilinemisega ja/või iii) ei vastanud saatja valitud keeles. Ta märkis ka, et iv) teatavad OLAFi töötajad eirasid asjaolu, et ta saatis kõnealuse kirjavahetuse eraviisiliselt ja helistas talle oma kabinetis.
   
2. OLAFi personalipoliitika oli ebapiisav. Eelkõige väitis kaebuse esitaja, et on problemaatiline, et i) lepingulised töötajad täidavad OLAFis põhiülesandeid, kuna nad ei ole järginud personalieeskirjades ette nähtud rangeid töölevõtmismenetlusi; ii) teatavatel töötajatel ei olnud piisavat keeleoskust; ning iii) koosseisuvälised töötajad käsitlesid kirjavahetust väidetava pettuse kohta oma päritoluriigi haldusasutustes. Sellega seoses juhtis kaebuse esitaja erilist tähelepanu Poola isiku juhtumile, kes oli varem töötanud Poola ametiasutuse pressiesindajana ja kes tema sõnul tegeles seejärel ELi kirjavahetusega, kritiseerides sama asutust OLAFi heaks töötades.
   
3. OLAF ei viinud värbamismenetlusi nõuetekohaselt läbi.
   
4. OLAF ei võtnud meetmeid, et parandada puudusi, millele kaebuse esitaja oli osutanud seoses oma teabe käsitlemisega, hoolimata asjaolust, et ta oli OLAFit neist sageli teavitanud. Kaebuse esitaja leidis, et seetõttu esineb OLAFis hierarhilise järelevalve ja juhtimise probleem.
   
5. OLAF ei käsitlenud 25. oktoobri 2005. aasta kirjas nõuetekohaselt tema tõstatatud küsimusi, eelkõige seetõttu, et i) kiri oli ebatäpne; ii) OLAF ei tunnistanud vigu, mida ta oli teinud; iii) teave, mille ta oli esitanud, oli ekslikult liigitatud „korduvaks” ja „sisutuks”; ning iv) kiri sisaldas ebaõiglasi märkusi tema positsiooni kohta komisjoni ametniku ja Euroopa kodanikuna.

Kaebuse esitaja väitis, et ELi eelarvet tuleks paremini kaitsta.

Kaebuse esitaja märkis oma kaebuses siiski, et teave tema kontaktide kohta mitme ELi ametnikuga peaks jääma konfidentsiaalseks ja OLAFil ei tohiks olla juurdepääsu kaebuse sellele osale.

Ombudsman teatas 28. septembril 2006 kaebuse esitajale, et kaebuste uurimise algatamisel on tavaks küsida asjaomaselt institutsioonilt arvamust, lisades taotlusele kaebuse koopia. Ombudsman märkis, et kui kaebust käsitletakse konfidentsiaalselt, tähendab see ainult seda, et toimik ei ole kolmandatele isikutele kättesaadav. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et asjaomasel institutsioonil on õigus õiglasele menetlusele ning et selle põhimõtte nõuetekohaseks järgimiseks peab institutsioonil olema täielik juurdepääs kaebusele tervikuna. Kuna kaebuse esitaja oli palunud ombudsmanil mitte avaldada OLAFile teatavat tema kaebuses sisalduvat teavet, jõudis ombudsman järeldusele, et kaebuse esitaja nõutud tingimustel ei saa ta läbi viia uurimist, mis ei austa institutsioonide õigust õiglasele menetlusele.

Oma vastuses kaebuse esitajale selgitas ombudsman, et kui ta soovib oma kaebust edasi menetleda, peaks ta saatma talle kaebuse uue versiooni, milles kogu teabe saaks OLAFile kättesaadavaks teha.

Käesolev kohtuasi: Kaebus 3134/2006/(WP)JMA

Kaebuse esitaja kirjutas 4. ja 5. oktoobril 2006 uuesti ombudsmanile. Ta märkis, et tema taotlus kaebuse osalise konfidentsiaalsuse kohta tuleneb tema soovist olla diskreetne. Ta lisas, et tema kontaktid ametnikega ei olnud salajased ega olnud ombudsmani juhtumi hindamisel asjakohased. Seetõttu väljendas kaebuse esitaja kavatsust oma osalise konfidentsiaalsuse taotlus tagasi võtta ja nõustus oma kaebuse täieliku avalikustamisega OLAFile.

Eespool esitatud teavet arvesse võttes otsustas ombudsman registreerida kaebuse esitaja kirja uue kaebusena (viide 3134/2006/(WP) JMA) ja alustada uurimist.

Ombudsmani uurimine ei käsitlenud siiski kõiki kaebuse esitaja esialgses kaebuses esitatud väiteid ja väidet.

Seoses teise väitega OLAFi personalipoliitika kohta väitis kaebuse esitaja, et OLAFi põhiülesandeid täidavad lepingulised töötajad, keda ei ole tööle võetud pärast personalieeskirjades ette nähtud töölevõtmismenetlusi. Ombudsman oli seisukohal, et enne kaebuse esitamist ei tundunud kaebuse esitaja olevat OLAFile selle juhtumi aspekti tõstatanud. Kaebuse sellele aspektile ei eelnenud seega asjakohaseid administratiivseid lähenemisviise OLAFi suhtes, nagu on nõutud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4. Ombudsman leidis, et see juhtumi aspekt on vastuvõetamatu.

Seoses kaebuse esitaja kolmanda väitega, mille kohaselt OLAF ei viinud nõuetekohaselt läbi töölevõtmismenetlusi, leidis ombudsman, et olukorra kohta ei ole esitatud piisavalt üksikasju. Sellest tulenevalt järeldas ombudsman, et ei ole piisavalt alust algatada uurimist kaebuse selle aspekti suhtes, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 195.

Kaebuse esitaja neljas väide puudutas OLAFi suutmatust võtta meetmeid nende puuduste kõrvaldamiseks, millele kaebuse esitaja oli osutanud seoses talle saadetud teabe käsitlemisega. Sellega seoses oli ombudsman seisukohal, et ei ole selge, kas see väide tõstatas uue ja eraldiseisva küsimuse, nagu on nõutud tema põhikirja artikli 2 lõikes 3, või kas kaebuse esitajale olid eelnenud asjakohased administratiivsed lähenemisviisid OLAFi suhtes, nagu on nõutud artikli 2 lõikes 4. Seetõttu otsustas ombudsman, et neid väiteid ei tohiks tema uurimises arvesse võtta.

Lõpuks leidis ombudsman seoses kaebuse esitaja väitega, et ei ole selge, kuidas kaebuse esitaja soovis, et kaebust mõistetaks. Seetõttu otsustas ombudsman seda oma põhikirja artikli 2 lõike 3 alusel käesolevasse uurimisse mitte kaasata.

Seetõttu paluti OLAFil esitada arvamus kaebuse esitaja järgmiste väidete kohta:

1. OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt tema väiteid, milles ta edastas talle pettusega seotud teavet. Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et paljudel juhtudel i) jättis OLAF vastamata; ii) vastas hilinemisega ja/või iii) ei vastanud saatja valitud keeles. Ta märkis ka, et iv) teatavad OLAFi töötajad eirasid asjaolu, et ta saatis kõnealuse kirjavahetuse eraviisiliselt ja helistas talle oma kabinetis.
   
2. OLAFi personalipoliitika oli ebapiisav. Eelkõige väitis kaebuse esitaja, et on problemaatiline, et i) teatavatel töötajatel ei ole piisavat keeleoskust ja ii) koosseisuvälised töötajad tegelevad kirjavahetusega, milles väidetakse pettust nende päritoluriigi haldusasutustes. Sellega seoses juhtis kaebuse esitaja erilist tähelepanu Poola isiku juhtumile, kes oli varem töötanud Poola ametiasutuse pressiesindajana ja kes tema sõnul tegeles hiljem ELi kirjavahetusega, milles kritiseeriti sama asutust.
   
3. OLAF ei käsitlenud 25. oktoobri 2005. aasta kirjas nõuetekohaselt tema tõstatatud küsimusi, eelkõige seetõttu, et i) kiri oli ebatäpne; ii) OLAF ei tunnistanud vigu, mida ta oli teinud; iii) teave, mille ta oli esitanud, oli ekslikult liigitatud „korduvaks” ja „sisutuks”; ning iv) kiri sisaldas ebaõiglasi märkusi.

Oma avakirjas OLAFile märkis ombudsman, et mõned kaebuse esitaja viidatud sündmused leidsid aset enne 2004. aasta augustit, st väljaspool tema põhikirja artikli 2 lõikes 4 sätestatud kaheaastast kaebuste esitamise tähtaega. Kaebuse esitaja väitis siiski, et on olemas „sündmuste põhjuslik seos”, mistõttu tuleks arvesse võtta ka neid varasemaid sündmusi. Ombudsman küsis OLAFi arvamust selles küsimuses.

Nõue

OLAFi arvamus

OLAF selgitas oma arvamuses juhtumi tausta. Ta märkis, et kaebuse esitaja oli edastanud Poola ajakirjandusartiklid OLAFi kesksele postiaadressile 19 korral . veebruaril ja 7. aprillil 2005 saatis ta OLAFi peadirektorile ingliskeelsed e-kirjad, milles kaebas OLAFile edastatud ajakirjandusartiklite kohta tagasiside puudumise üle. Ta sai vastused inglise keeles vastavalt 23. veebruaril 2005 ja 14. aprillil 2005. aprillil 2005 kinnitas OLAF kaebuse esitaja sama päeva teatise kättesaamist (poola keeles). Tunnustamise oli poola keelde tõlkinud lähetatud riiklik ekspert. Lisaks saadeti 2005. aasta juunist septembrini kuus eraldi vastuvõtuteatist. 2005. aasta maist septembrini saatis kaebuse esitaja OLAFi peadirektorile veel viis kirja, milles ta kaebas OLAFi suutmatuse üle i) vastata mõnele oma kirjavahetusele sobivas keeles ja ii) vastata teistele tema saadetud teadetele. OLAF ei vastanud neile täiendavatele kirjadele.

OLAFi töötajad võtsid 30. augustil 2005 kaebuse esitajaga tema büroos ühendust ja küsisid, kas tal on täiendavat teavet tema saadetud ajakirjandusartiklites kirjeldatud asjaolude kohta. Kaebuse esitaja ei saanud esitada lisateavet. septembril 2005 juhtis kaebuse esitaja OLAFi tähelepanu veale selle veebisaidil .. Seejärel parandas OLAF vea, kuid ei vastanud sellele kirjale muul viisil. 25. oktoobri 2005. aasta kirjas teatas OLAF kaebuse esitajale, et lõpetab edasise kirjavahetuse temaga.

Enne kaebuse esitaja iga väite käsitlemist selgitas OLAF, et ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt tuleb kaebus esitada kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse esitaja sai asjakohastest faktidest teada. Kuna ombudsman sai kaebuse kätte 2006. aasta augustis, tuleks kõiki 2004. aasta augustile eelnenud faktidel põhinevaid väiteid OLAFi arvates pidada vastuvõetamatuks. OLAF märkis, et kaebuse esitaja oli viidanud sündmuste põhjuslikule seosele, mis on siseriikliku haldusõiguse põhimõte. See põhimõte ei saa siiski olla ülimuslik ombudsmani põhikirja ja selles sätestatud eeskirjade suhtes.

OLAF viitas kaebuses esitatud väidetele:

(1) Kaebuse esitaja esitatud ajakirjandusartiklite käsitlemine OLAFi poolt: OLAFi arvates oli kaebuse esitaja jaoks odav ja lihtne esitada ajakirjandusartikleid elektroonilisel kujul. OLAFi jaoks tekitas nende artiklite vastuvõtmine aga märkimisväärse halduskoormuse, kuna tema talitused olid kohustatud need teated registreerima, läbi lugema, kättesaamist kinnitama, sageli tõlkima, töötlema ja neile vastama ning võtma lisateabe saamiseks ühendust kaebuse esitajaga. OLAF peab vastavalt oma eriülesannetele hindama iga saadud teavet, et teha kindlaks, kas see sisaldab viiteid pettusele, korruptsioonile või muule tema pädevusse kuuluvale tõsisele eeskirjade eiramisele. Ainuüksi ajakirjandusartiklite edastamisel OLAFile ei ole aga tõenäoliselt mingit lisaväärtust, sest OLAF ise jälgib oma volitustega seotud ajakirjandusartikleid.

aasta jaanuarist septembrini edastas kaebuse esitaja OLAFile elektrooniliselt 15 Poola ajakirjandusartiklit. Tema kaaskirjades oli lihtsalt märgitud, et ta esitab artiklid, kuid ei juhtinud OLAFi tähelepanu nende konkreetsetele aspektidele, ei esitanud kinnitavat teavet ega nõudnud OLAFilt konkreetset vastust. Isegi kui eeldada, et neid teateid võib pidada „kirjadeks” koodeksi 4. jao (juurdlustega tegelemine) tähenduses, vastas OLAF neile 23. veebruari ja 14. aprilli 2005. aasta kirjadega. OLAFi arvates oleks igasugune lisapingutus reageerida kaebuse esitaja jätkuvale ajakirjandusartiklite edastamisele olnud ebaproportsionaalne.

Vastuseks kaebuse esitaja 8. septembri 2005. aasta teatisele, milles teavitati OLAFit veast tema veebisaidil, parandas OLAF vea. OLAF vabandas, et ei saatnud kaebuse esitajale selle kohta vastust. Parandades aga oma veebisaidil olevat vigast linki, tunnustas OLAF täielikult kaebuse esitaja kirjavahetust.

Vastuse keele osas olid kaebuse esitaja 22. veebruari ja 7. aprilli 2005. aasta e-kirjad inglise keeles ning OLAFi 23. veebruari ja 14. aprilli 2005. aasta kirjad olid samuti inglise keeles.

OLAF vabandas, et ei järginud kaebuse esitaja väidetavat taotlust, et temaga võetaks ühendust kodus, mitte tema kabinetis, kuid märkis, et kontaktid toimusid tööajal, ning kuna kaebuse esitaja oli edastanud ainult pressiteavet, ei paistnud, et kaebuse esitajal oleks olnud konkreetselt vaja, et austataks tema õigust eraelu puutumatusele tema kabinetis.

(2) OLAFi personalipoliitika: OLAF märkis, et tal on ligikaudu 400 töötajat. Personalieeskirjade artikli 28 kohaselt võib ametniku ametisse nimetada üksnes tingimusel, et ta esitab tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel. Lisaks on artikli 45 lõikes 2 sätestatud, et enne esimest edutamist pärast töölevõtmist peavad ametnikud tõendama, et nad on võimelised töötama kolmandas keeles, mis kuulub EÜ asutamislepingu artiklis 314 osutatud keelte hulka. Kooskõlas komisjoni poliitikaga eeldatakse, et kõik töötajad arendavad oma keeleoskust edasi. Samasuguseid nõudeid kohaldatakse ajutiste teenistujate ja lepinguliste töötajate suhtes (Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 12 lõike 2 punkt e ja artikli 82 lõike 3 punkt e).

OLAFi juurdlusülesandeid täidetakse sageli tihedas koostöös liikmesriikide pädevate õiguskaitseasutustega. OLAFis töötavad töötajad, kellel on eriteadmised riiklikust kriminaal- ja menetlusõigusest, uurimismeetoditest ja jälitusteabest. Seda personalivajadust ei ole alati võimalik rahuldada avalike konkursside või alaliste ametnike töölevõtmisega. Sel põhjusel võtab OLAF tööle ka ajutisi teenistujaid, abiteenistujaid, lepingulisi töötajaid ja lähetatud riiklikke eksperte. Nende konfidentsiaalsuskohustused on sisuliselt samad, mis alalistel ametnikel. OLAF märkis, et tema arvates ei väitnud kaebuse esitaja, et asjaomane isik on seda kohustust rikkunud. Võimaliku huvide konflikti kohta märkis OLAF, et asjaomase isiku roll piirdub repliigi tõlkimisega ega hõlma OLAFile antud pädevuse kasutamist.

(3) OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta vastus kaebuse esitajale: OLAF on seisukohal, et tema kiri kaebuse esitajale oli asjakohane, kuna selles põhjendati temaga edasise kirjavahetuse katkestamist, kuna kaebuse esitaja teabevahetus oli korduv ja mõttetu ning kuulus seega tegevusjuhendi 4. jao kohaldamisalasse. OLAF ei tunnistanud oma vastuses, et ta oli teinud vea. OLAFi talitused koguvad strateegilise ja operatiivteabe saamiseks teavet paljudest avalikest allikatest. Lisaks jälgib kommunikatsiooniüksus meediat, et hinnata OLAFi tegevust käsitlevaid ajakirjandusartikleid. Seetõttu oli OLAFile juhtivates Poola ajalehtedes avaldatud artiklite edastamisest tema volituste täitmiseks vähe kasu. OLAF leidis, et kuna kaebuse esitaja oli talle üheksa kuu jooksul edastanud 15 artiklit, oli vastuvõtuteatise ja vastuse vajadus üksnes korduv toiming.

OLAFi arvates oli kaebuse esitaja ainus eesmärk poolakeelse vastuse taotlemisel toetada tema väidet, et institutsioonil ei olnud piisavalt vahendeid uutest liikmesriikidest pärit juhtumite käsitlemiseks. Oma arvamuses jättis OLAF ombudsmani otsustada, kas ta peaks vabandama, et ei vastanud kaebuse esitaja poolakeelsele kirjale.

OLAF väljendas siiski kahetsust, et ta ei ole saatnud konkreetset vastust kaebuse esitaja 8. septembri 2005. aasta kirjale ning et ta ei ole täitnud tema taotlust, et temaga võetaks ühendust pigem kodus kui tema kabinetis. Muus osas leidis OLAF, et kaebus ei olnud piisavalt põhjendatud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja kordas oma märkustes kaebuses esitatud argumente.

Kaebuse esitaja lisas, et kodanikud võivad tunda end hirmutatuna, kui OLAF võtab tööle liikmesriikide ametiasutuste ametnikke, kuna selline olukord võib põhjustada eeskirjade eiramist ja heidutada väärtuslikke teabeallikaid omavaid isikuid selle teabega institutsiooni poole pöördumast. Kaebuse esitaja arvates peaksid ELi haldusasutused võtma kõik mõistlikud meetmed informaatorite kaitsmiseks.

Kaebuse esitaja väitis, et teavet saatvad kodanikud väärivad vastust. Tema arvates ei ole ajakirjandusartiklite asjakohasuse põhjalik uurimine kodanike ülesanne. Vastupidi, kui kodanikud teeksid ise uuringuid või annaksid pikki selgitusi, kalduks OLAF arvama, et nad sekkuvad tema tegevusvaldkonda. Selle tulemusena ei oleks OLAFit aidata soovivatel teadlikel ja kaasatud kodanikel võimalik seda teha.

Kaebuse esitaja küsis, miks ei peaks OLAFil olema suutlikkust vastata teavet saatvatele kodanikele. Ta lisas, et hästi korraldatud struktuurides tegeletakse suurema osa kodanike kirjadega viisakate standardkirjade abil, mis on kättesaadavad mitmes keeles, mis ei tekita mingil juhul täiendavat töökoormust. Jättes sarnase tava järgimata, näitas OLAF üles ebasõbralikku suhtumist kodanike kirjavahetusse.

Kuigi OLAF oli väitnud, et mitu kaebuse esitaja saadetud kirja olid korduvad, leidis ta, et neid kirju ei saa sellistena liigitada, kuna iga kirja sisu erines teiste kirjade sisust. Tema arvates oli samuti meelevaldne väita, et ta edastas 2005. aasta jaanuarist septembrini 15 Poola ajakirjandusartiklit, valides vaid konkreetse ajavahemiku. Tema arvates oleks olnud täpsem märkida, et alates 2002. aasta augusti lõpust kuni 2005. aasta septembri lõpuni oli ta saatnud 19 teabeelementi, mis tähendab, et keskmiselt oli ta saatnud teavet kord kahe kuu jooksul. Kaebuse esitaja rõhutas, et 18 tema kirjavahetust on käsitletud ebapiisavalt.

Kaebuse esitaja ei nõustunud üldse OLAFi väitega, et ta võis kuritarvitada oma õigust sellele, et tema kirjadele vastatakse tema kirjavahetuse keeles. Ta juhtis tähelepanu sellele, et OLAF ei saanud ega tahtnud vastata tema poolakeelsele kirjavahetusele vahetult enne ja isegi pärast ühinemist.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Teatavad kaebuse esitaja kirjad OLAFile saadeti enne 2004. aasta augustit. Seega toimus see rohkem kui kaks aastat enne kaebuse esitamist. Kaebuse esitaja väidab, et ombudsmanil peaks olema lubatud seda teabevahetust oma uurimises arvesse võtta, kuna see kajastas sündmuste põhjuslikku seost seoses tema kirjavahetuse hooletu käsitlemisega. Ta märgib, et OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta vastuses viidati tõepoolest kogu tema kirjavahetusele.

1.2 OLAF väidab oma arvamuses, et kuna kaebus esitati ombudsmanile 2006. aasta augustis, tuleks kõiki 2004. aasta augustile eelnenud faktidel põhinevaid väiteid pidada vastuvõetamatuks, arvestades Euroopa Ombudsmani . põhikirja artikli 2 lõikes 4 sätestatud kaheaastast tähtaega. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et „sündmuste põhjuslik seos”, millele kaebuse esitaja viitab, on siseriikliku haldusõiguse põhimõte, mis ei saa olla ülimuslik Euroopa Ombudsmani põhikirja ja selles sätestatud eeskirjade suhtes.

1.3 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 on sätestatud:

„Kaebus esitatakse kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks (...)”(8).

Ombudsman märgib, et kaebuses osutatud asjaolud hõlmavad kaebuse esitaja ja OLAFi vahelist kirjavahetust 31. augustist 2002 kuni 3. oktoobrini 2005 (9). Osa teabevahetusest toimus rohkem kui kaks aastat enne kaebuse esitamise kuupäeva (10). Ombudsman on teadlik asjaolust, et kaebuse esitaja mainis seda teabevahetust, et illustreerida OLAFi ebaadekvaatset käitumist.

Ombudsman on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole esitanud eraldi konkreetseid väiteid iga eraldi kirjavahetuse kohta OLAFiga, vaid on esitanud ühe väite, et vastused tema kirjadele olid ebapiisavad. Eespool öeldut arvesse võttes on ombudsman jõudnud järeldusele, et on asjakohane kaaluda kõiki kaebuse esitaja esitatud tõendeid tervikuna. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebus vastab tema põhikirja artikli 2 lõikes 4 sätestatud tingimustele.

2 OLAFi väidetav suutmatus nõuetekohaselt käsitleda kaebuse esitaja kirjavahetust

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et OLAF ei käsitlenud nõuetekohaselt tema väiteid, milles ta edastas talle pettusega seotud teavet. Selle väite toetuseks väidab kaebuse esitaja, et paljudel juhtudel i) ei vastanud OLAF, ii) vastas hilinemisega ja/või iii) ei vastanud saatja valitud keeles. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et iv) teatavad OLAFi töötajad, kes helistasid talle tema büroos, mitte tema isiklikul telefoninumbril, eirasid asjaolu, et ta saatis kõnealuseid kirju eraviisiliselt.

2.2 OLAF selgitab, et ajavahemikus 2005. aasta jaanuarist kuni 2005. aasta septembrini edastas kaebuse esitaja oma talitustele elektroonilisel kujul 15 Poola ajakirjandusartiklit, ilma et oleks mingit teavet selle kohta, et ta ootaks vastust. OLAF väidab, et neile teadetele vastati 23. veebruaril 2005 ja 14. aprillil 2005 ning et mis tahes täiendavad jõupingutused kaebuse esitaja jätkuvale ajakirjandusartiklite edastamisele reageerimiseks oleksid olnud ebaproportsionaalsed.

Vastuseks kaebuse esitaja 8. septembri 2005. aasta teatisele, milles teavitati OLAFit veast tema veebisaidil, parandas OLAF vea. OLAF vabandas ka selle eest, et ta ei saatnud kaebuse esitajale selle kohta vastust.

Vastuse keele kohta väidab OLAF, et kaebuse esitaja 22. veebruari ja 7. aprilli 2005. aasta e-kirjad olid inglise keeles ning OLAFi 23. veebruari ja 14. aprilli kirjad olid samuti inglise keeles.

OLAF vabandab siiski selle eest, et ta ei järginud kaebuse esitaja taotlust, et temaga võetaks ühendust kodus, mitte tema kontoris.

2.3 Kaebuse esitaja on oma märkustes seisukohal, et kodanikud, kes saadavad potentsiaalselt asjakohast teavet, väärivad vastust, ning küsib, miks ei peaks OLAFil olema suutlikkust vastata kodanikele, kes saadavad teavet tema talitustele. Ta rõhutab, et tema poolakeelsetele kirjadele OLAFile ei vastatud selles keeles.

Kaebuse esitaja e-kirjadele vastamata jätmine

2.4 Ombudsman märgib, et avalikkusega suhtlemisel kohaldab OLAF analoogia põhjal komisjoni hea haldustava eeskirja (11) (edaspidi "eeskiri"). Seadustiku 4. jaos (Tegelemine päringutega) on sätestatud:

„Kirjavahetus

Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 21 saavad komisjonile kirjutavad üldsuse esindajad vastuse keeles, milles oli nende esialgne kiri, tingimusel et see oli kirjutatud ühes Euroopa Liidu ametlikest keeltest.

Vastus komisjonile adresseeritud kirjale saadetakse viieteistkümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai.

(...)

Elektronpost

Töötajad vastavad e-kirjadele viivitamata (...).

Kui aga e-posti sõnum on oma olemuselt samaväärne kirjaga, käsitletakse seda vastavalt kirjavahetuse käsitlemise suunistele ja selle suhtes kohaldatakse samu tähtaegu. (...)“.

2.5 Ombudsman märgib, et kaebuses nimetatud ajavahemikul, st 31. augustist 2002 kuni 3. oktoobrini 2005, võttis kaebuse esitaja OLAFiga ühendust 19 korral. Ta lisas oma e-kirjadele mitmete ajalehtede ajakirjandusartiklid, mis käsitlesid teavet võimalike pettusejuhtumite kohta.

Ombudsman märgib, et kõigil juhtudel oli nende ajakirjandusartiklitega kaasas kaebuse esitaja (või tema abikaasa) lühike teatis OLAFile. Nendes teadetes kirjeldas kaebuse esitaja (või tema abikaasa) esitatavat materjali ja palus konkreetselt institutsioonil võtta uudistele reageerimiseks asjakohaseid meetmeid.

Näib, et OLAF tunnistas teatavaid kaebuse esitaja kirju, kuid ei vastanud kogu kaebuse esitaja kirjavahetusele, nimelt 7. mai 2004. aasta, 7. aprilli 2005. aasta, 26. aprilli 2005. aasta, 13. juuli 2005. aasta ja 8. augusti 2005. aasta kirjavahetusele.

2.6 Ombudsman on seisukohal, et alati ei ole vaja, et institutsioon või asutus vastaks kirjavahetusele, mille puhul on selge, et see on mõeldud "teadmiseks". Ombudsman ei leia siiski, et kaebuse esitaja kirjavahetus OLAFiga oli mõeldud teavitamiseks. Pigem sõnastas kaebuse esitaja oma kirjavahetuses konkreetsed taotlused. Ombudsman on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt institutsioonile saadetud elektroonilisi sõnumeid tuleks seega käsitada teadetena. Seega oleks iga teade pidanud saama kirjaliku vastuse vastavalt tolliseadustiku 4. jaole.

Ombudsman märgib, et nagu näitas OLAFi 23. märtsi 2005. aasta vastus kaebuse esitajale, tunnistas OLAF, et kogu kaebuse esitaja kirjavahetusele oleks tulnud vastata, ning tunnistas, et OLAFi suutmatus seda teha oli kahetsusväärne (12).

Ombudsman märgib ka, et nagu kaebuse esitaja on märkinud, oleks OLAF võinud järgida teiste ühenduse institutsioonide ja asutuste eeskuju, kus enamikku kodanike kirjadest käsitletakse viisakate standardkirjade abil, mis on kättesaadavad mitmes keeles. Ombudsman nõustub kaebuse esitajaga, et selline lähenemisviis ei too mingil juhul kaasa ebamõistlikku töökoormust.

Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et kuna OLAF ei vastanud kaebuse esitaja märkustele, ei järginud ta tegevusjuhendi 4. jagu. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Kaebuse esitaja e-kirjadele vastamisega viivitamine

2.7 Vastavalt koodeksi , punktile 4 tuleb vastus komisjonile adresseeritud kirjale saata 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai.

Kättesaadava teabe põhjal näib, et OLAFi vastuseid kaebuse esitaja kirjavahetusele (13) ei saadetud talle eespool nimetatud tegevusjuhendi sättes ette nähtud 15-päevase tähtaja jooksul.

Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Kaebuse esitaja e-kirjadele vastamise keel

2.8 Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 21 ja tegevusjuhendi 4. jaole on üldsuse esindajatel, kes kirjutavad komisjonile, õigus saada vastus nende esialgse kirja keeles, tingimusel et see on kirjutatud ühes Euroopa Liidu ametlikest keeltest.

Kättesaadava teabe põhjal näib, et kaebuse esitaja saatis suurema osa oma kirjavahetusest OLAFile poola keeles. OLAFi vastused mõnele poolakeelsele teatisele koostati siiski inglise keeles (14).

Ombudsman tuletab sellega seoses meelde, et nagu on märgitud eespool punktis 2.6, oleks OLAF võinud kirjavahetusega tegeleda viisakate standardkirjade abil, mis on kättesaadavad mitmes keeles.

Ombudsman on seisukohal, et jättes vastamata kaebuse esitaja kirjavahetusele algse e-kirja keeles, ei järginud OLAF EÜ asutamislepingu artiklit 21 ja tegevusjuhendi 4. jagu.

Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Aadress, kus kaebuse esitajaga ühendust võeti

2.9 Ombudsman tuletab meelde, et kaebuse esitaja on ELi ametnik. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et vastavalt personalieeskirjade artikli 22 punktile a on ametnikel kohustus teavitada OLAFit kirjalikult oma ülesannete täitmisega seotud mis tahes teabest, mille alusel võib eeldada võimaliku ebaseadusliku tegevuse olemasolu, sealhulgas pettus või korruptsioon, mis kahjustab ühenduste huve. Siiski ei ole väidetud, et kaebuse esitaja edastas OLAFile teavet, mis oli seotud tema konkreetsete ülesannete täitmisega ametnikuna. Seega ei saa eeldada, et kaebuse esitaja kirjavahetus oli personalieeskirjade artikli 22 punkti a kohaldamisalasse kuuluv kirjavahetus.

Ametnikel, nagu ka teistel kodanikel, on siiski õigus pöörduda OLAFi poole, et teavitada teda mis tahes tegevusest, mis nende arvates võib olla vastuolus ühenduste huvidega. Arvestades tema kirjavahetuse eset, mis ei näi olevat seotud tema konkreetsete ülesannete täitmisega ametnikuna, tuleb eeldada, et kui kaebuse esitaja kirjutas OLAFile, tegutses ta eraviisiliselt.

Asjaolu, et kodanik kirjutas OLAFile eraviisiliselt, ei tähenda tingimata OLAFi automaatset kohustust võtta kaebusega ühendust isiklikul aadressil, telefoninumbril või e-posti teel. Ombudsman on seisukohal, et kui kaebuse esitaja ei oleks esitanud konkreetset taotlust, ei oleks OLAFil olnud sobimatu võtta kaebuse esitajaga ühendust tema töönumbril.

Käesoleval juhul ilmneb siiski, et kui kaebuse esitaja palus OLAFil kasutada tulevaste kontaktide jaoks konkreetselt oma isiklikku e-posti aadressi ja isiklikku telefoninumbrit. See isiklik e-posti aadress ja isiklik telefoninumber sisaldusid kogu tema kirjavahetuses.

Vaatamata kaebuse esitaja selgesõnalisele taotlusele märgib ombudsman, et OLAF võttis temaga ühendust tema ametialasel e-posti aadressil ja helistas talle tema ametialasel telefoninumbril. Ombudsman on seisukohal, et OLAF oleks pidanud temaga ühendust võtma, võttes nõuetekohaselt arvesse tema esitatud taotlust. Ombudsman peab kahetsusväärseks, et OLAF ei võtnud arvesse kaebuse esitaja sõnaselget taotlust.

Kuna OLAF on tunnistanud, et ta ei järginud kaebuse esitaja taotlust, et temaga võetaks ühendust pigem tema isiklikul e-posti aadressil või isiklikul telefoninumbril kui tema büroos, ning on selle järelevaatamise pärast vabandanud, ei pea ombudsman vajalikuks juhtumi selle aspektiga seoses täiendavaid uurimisi läbi viia.

3 OLAFi personalipoliitika ebapiisavus

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et OLAFi personalipoliitika oli ebapiisav. Eelkõige väidab kaebuse esitaja, et oli problemaatiline, et i) teatavatel töötajatel ei olnud piisavat keeleoskust ja ii) koosseisuvälised töötajad tegelesid kirjavahetusega, milles väideti pettust nende päritoluriigi haldusasutustes.

Sellega seoses juhib kaebuse esitaja erilist tähelepanu Poola isiku juhtumile, kes oli enne OLAFis töötamist töötanud Poola ametiasutuste pressiesindajana. Kaebuse esitaja väitis, et see Poola kodanik käsitles OLAFile saadetud kirjavahetust seoses tema endise tööandja vastu esitatud kaebusega.

3.2 OLAF väidab, et tema personalivajadusi ei saa alati rahuldada avalike konkursside või alaliste ametnike töölevõtmisega. Seetõttu võtab ta tööle ka ajutisi teenistujaid, abiteenistujaid, lepingulisi töötajaid ja lähetatud riiklikke eksperte, kelle konfidentsiaalsuskohustused on samad mis alalistel ametnikel.

Keeleoskuse osas tuletab OLAF meelde, et tema ametnikud järgivad personalieeskirjade artiklit 28, nii et nad nimetatakse ametisse üksnes tingimusel, et nad esitavad tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku oskuse ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma ülesannete täitmiseks vajalikul tasemel. Lisaks peavad nad enne edutamist pärast töölevõtmist vastavalt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 2 tõendama, et nad on võimelised töötama kolmandas keeles, mis kuulub EÜ asutamislepingu artiklis 314 nimetatud keelte hulka. Samasuguseid nõudeid kohaldatakse ajutiste töötajate ja lepinguliste töötajate suhtes (vastavalt ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 12 lõike 2 punkt e ja artikli 82 lõike 3 punkt e).

Seoses kaebuses nimetatud ametnikuga märgib OLAF, et tema arvates ei viidanud kaebuse esitaja sellele, et asjaomane ametnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võimaliku huvide konflikti kohta märgib OLAF, et asjaomase isiku roll piirdus vastuskirja tõlkimisega, mis ei hõlmanud OLAFile antud pädevuse kasutamist.

OLAFi personalipoliitika

3.3 Ombudsman märgib, et nagu ühenduse kohtud on otsustanud, on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma personalivajaduste rahuldamiseks kõige sobivamate vahendite valikul (15).

Kaebuse esitaja on viidanud mitmele konkreetsele olukorrale, mis tema arvates seavad kahtluse alla konkreetsete ametnike või teenistujate nõuetekohase käitumise, põhjendamata ühtegi konkreetset juhtumit, kus selline väärkäitumine aset leidis. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud OLAFi personalipoliitika kohta täiendavat asjakohast teavet, leiab ombudsman, et ta ei saa järeldada, et OLAF ületas oma kaalutlusõigust personalivajaduste rahuldamiseks kõige sobivamate vahendite valimisel.

Kättesaadava teabe põhjal leiab ombudsman, et puuduvad tõendid, mis võiksid viia OLAFi üldise personalipoliitika kahtluse alla seadmiseni. Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ilmne haldusomavoli.

OLAFi töötajate keeleoskus

3.4 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja väitel on paljudel OLAFi ametnikel "ebapiisav" keeleoskus . Kaebuse esitaja näib oma väidet toetavat asjaoluga, et mõnedele kirjadele, mille ta OLAFile poola keeles kirjutas, vastati inglise keeles.

OLAFi töötajate keeleoskuse kohta on personalieeskirjade artiklis 28 sätestatud:

„Ametniku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et […] esitab tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.”

Sellega seoses märgib ombudsman, et asjaolu, et OLAFi teatavad töötajad ei pruugi rääkida poola keelt, ei ole oluline, kui iga ametnik vastab personalieeskirjades sätestatud nõuetele, nimelt et ta suudab nõutaval tasemel suhelda vähemalt kahes ametlikus keeles.

Ombudsman märgib ka, et konkreetset küsimust, kas OLAF suutis täita oma kohustust suhelda kodanikega nende valitud ametlikes keeltes, on juba käsitletud eespool punktis 2.8. Ombudsman märgib, et OLAF peab otsustama, kuidas seda kohustust kõige paremini täita. Asjaolu, et OLAF võib otsustada seda kohustust täita, kasutades oma personaliressursse, sealhulgas ajutisi teenistujaid, abiteenistujaid, lepingulisi töötajaid ja lähetatud riiklikke eksperte, ei ole asjakohane, kui OLAF täidab tõhusalt oma kohustust suhelda kodanikega nende valitud ametlikes keeltes. Ombudsman märgib ka, et kui OLAFil endal ei ole piisavalt töötajaid, on õiguspärane täita see kodanike ees olev kohustus OLAFi tõlketeenuste kasutamise kaudu.

Seetõttu on ombudsman jõudnud järeldusele, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ilmne haldusomavoli.

OLAFi poolt lähetatud riiklikele ekspertidele määratud töö

3.5 Ombudsman tuletab meelde, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 11 on kõigil ELi ametnikel ja teenistujatel lojaalsuskohustus, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Ametnik täidab oma kohustusi ja tegutseb ainult ühenduste huve silmas pidades; ta ei taotle ega võta vastu juhiseid üheltki oma institutsiooni väliselt valitsuselt, asutuselt, organisatsioonilt ega isikult. Ta täidab talle pandud ülesandeid objektiivselt, erapooletult ja kooskõlas lojaalsuskohustusega ühenduste ees.”

Lisaks käsitletakse personalieeskirjade artikli 11 punktis a ELi ametnike võimalike huvide konfliktide küsimust järgmiselt:

„Ametnik ei tegele oma kohustuste täitmisel, välja arvatud allpool sätestatud juhtudel, küsimustega, milles tal on otseselt või kaudselt tema sõltumatust kahjustada võivad isiklikud huvid, eelkõige perekondlikud ja finantshuvid.”

Eespool nimetatud eeskirjad on sõna-sõnalt esitatud komisjoni otsuse (millega kehtestatakse eeskirjad riiklike ekspertide lähetamise kohta komisjoni)(16) artiklis 7.

3.6 Eespool nimetatud õigusnorme silmas pidades märgib ombudsman, et ELi ametnike ja lähetatud riiklike ekspertide lojaalsuskohustus on sõnastatud väga laialt. Seega kehtib see kohustus kõigi talle pandud ülesannete täitmise suhtes. See kohustus kehtib ka ametniku institutsiooniväliselt valitsuselt, asutuselt, organisatsioonilt või isikult saadud võimalike juhiste kohta, olenemata sellest, kas kõnealune töötaja on seotud teda mõjutada sooviva valitsuse, asutuse, organisatsiooni või isikuga või on asjaomase riigi kodanik.

Lisaks märgib ombudsman, et asjaolu, et esindaja tegeleb oma liikmesriiki puudutava küsimusega, ei ole iseenesest võimaliku huvide konflikti põhjus, sest selline olukord tekiks ainult juhul, kui esindajal oleks selles küsimuses isiklik huvi, mis võib kahjustada tema sõltumatust selle küsimusega tegelemisel.

3.7 Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja ei ole esitanud teavet, mis võiks panna teda arvama, et kõnealusel lähetatud riiklikul eksperdil oli isiklik huvi talle määratud kirjavahetuse vastu.

Täiendavate tõendite puudumisel leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ilmne haldusomavoli.

4 OLAFi vastus kaebuse esitaja 25. oktoobri 2005. aasta kirjale

4.1 Kaebuse esitaja väidab, et OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta kiri vastuseks tema 3. oktoobri 2005. aasta kirjale, milles ta kirjeldas OLAFi ebapiisavaid meetmeid seoses alates 2002. aastast esitatud teabega ja nõudis olukorra parandamist, ei käsitlenud nõuetekohaselt tema tõstatatud küsimusi. See oli nii eelkõige seetõttu, et i) kiri oli ebatäpne, ii) OLAF ei tunnistanud vigu, mida ta oli teinud, iii) tema esitatud teave oli ekslikult liigitatud „korduvaks“ ja „sisutuks“ ning iv) kiri sisaldas ebaõiglasi märkusi tema positsiooni kohta ELi ametniku ja Euroopa kodanikuna.

4.2 OLAF väidab, et tema 25. oktoobri 2005. aasta vastus oli asjakohane, kuna selles põhjendati igasuguse edasise kirjavahetuse lõpetamist kaebuse esitajaga põhjusel, et see oli koodeksi , punkti 4 kohaselt korduv ja mõttetu. OLAFi arvates oli Poola juhtivates ajalehtedes avaldatud ajakirjandusartiklite saamisest tema volituste täitmiseks vähe kasu. OLAF leiab, et tema repliigis ei tehtud ühtegi viga.

4.3 Ombudsman vaatas hoolikalt läbi nii kaebuse esitaja 3. oktoobri 2005. aasta kirja OLAFile kui ka OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta vastuse.

Kaebuse esitaja selgitas oma 3. oktoobri 2005. aasta kirjas, et alates 2002. aastast on ta oma isikliku postiaadressi ja e-posti konto kaudu sageli saatnud OLAFile ajakirjanduses kättesaadavat teavet pettusega seotud küsimuste kohta. Kaebuse esitaja mainis 18 kirjavahetust, mida ta pidas OLAFiga 31. augustist 2002 kuni 28. septembrini 2005, mis näitas, et OLAF oli tema arvates käsitlenud tema kirjavahetust pealiskaudselt ja õigusvastaselt. Kaebuse esitaja märkis, et OLAF ei olnud sageli tema kirjadele vastanud; saadud vastused saadeti tükk aega pärast tegevusjuhendis ette nähtud kahenädalast tähtaega; ning et nendel juhtudel ei olnud vastused koostatud tema algse kirjavahetuse keeles. Kaebuse esitaja märkis ka, et vaatamata sellele, et OLAF juhtis sellele probleemile tähelepanu, ei olnud olukord paranenud. Seetõttu palus ta OLAFil võtta asjakohaseid meetmeid ja vastata tema muredele.

OLAF märkis oma 25. oktoobri 2005. aasta vastuses, et kaebuse esitaja oli mitu aastat saatnud OLAFile poolakeelseid ajakirjandusartikleid, mis pärast hindamist ei viinud ühegi juurdluse algatamiseni, välja arvatud ühel juhul. OLAF teatas kaebuse esitajale, et ta otsustas edaspidi mitte jätkata temaga kirjavahetust vastavalt juhendi 4. jaole, kuna tema kirjad olid korduvad, sisaldasid samu küsimusi ega aidanud kaasa OLAFi tööle. OLAF lisas, et kaebuse esitaja kirjades kritiseeriti põhjendamatult institutsiooni toimimist, eriti seoses selle personali värbamise poliitikaga.

4.4 Ombudsman märgib, et mõningaid aspekte, mida kaebuse esitaja kirjeldas oma 3. oktoobri 2005. aasta kirjas OLAFile, on tema uurimises juba käsitletud, eelkõige seoses sellega, et OLAF ei vastanud mõnele kaebuse esitaja kirjavahetusele; saata oma vastused tegevusjuhendis ette nähtud tähtaja jooksul; vastata originaalkirjas kasutatud keeles; ning võtta taotluse korral kaebuse esitajaga ühendust tema kodusel aadressil.

Ombudsman on nendes küsimustes võtnud seisukoha vastavalt punktides 2.6, 2.7, 2.8 ja 2.9. Neid tulemusi ei ole vaja korrata.

4.5 Kaebuse esitaja on kaevanud ka OLAFi 25. oktoobri 2005. aasta vastuses sisalduva täiendava aspekti üle, mis puudutab institutsiooni otsust lõpetada igasugune edasine teabevahetus temaga vastavalt juhendi 4. jaole.

Seoses juhtumi selle aspektiga tuletab ombudsman meelde, et juhendi punkti 4 lõpus on sätestatud järgmine:

„Käesolevaid [tolliseadustiku] eeskirju ei kohaldata kirjavahetuse suhtes, mida võib põhjendatult pidada sobimatuks näiteks seetõttu, et see on korduv, kuritahtlik ja/või mõttetu. Seejärel jätab komisjon endale õiguse selline kirjavahetus lõpetada.”

Kuna tegevusjuhendis ei ole määratletud, mida tuleks mõista korduva, kuritahtliku ja/või mõttetu kirjavahetusena, on ombudsman seisukohal, et kuna nende tingimuste kohaldamine võib piirata kodanike EÜ asutamislepingu artiklis 21 sätestatud õigust oma kirjavahetusele vastata, tuleks neid tõlgendada kitsalt.

4.6 Ombudsman peab mõistlikuks, et OLAF jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja saadetud materjalid ei aita kaasa tema talituste võimalike uurimiste läbiviimisele, arvestades asjaolu, et oma kirjavahetuses edastas kaebuse esitaja OLAFile ajakirjanduses juba avaldatud teabe. Kokkuvõttes ei ole OLAFi otsusel, et kirjavahetus on korduv või mõttetu, tagasiulatuvat mõju.

Ombudsman on teadlik ka asjaolust, et kaebuse esitaja tegutses nende materjalide saatmisel kindlasti heas usus ja püüdis OLAFit tõeliselt aidata. Sellega seoses avaldab ombudsman kahetsust ka selle üle, et OLAFi vastus kaebuse esitajale, milles teda teavitati tema otsusest edasine kirjavahetus peatada, oli sõnastatud äkiliselt. Ombudsmani arvates oleks OLAF võinud esitada oma seisukoha kaebuse esitaja kirjavahetuse lisaväärtuse puudumise kohta kodanikusõbralikumal viisil.

Arvestades probleemi olemust ja seda, et OLAF on oma arvamuses tunnistanud vigade esinemist, ei pea ombudsman õigustatuks jätkata juhtumi selle aspekti uurimist.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman on jõudnud järeldusele, et OLAF ei käsitlenud kaebuse esitaja kirjavahetust nõuetekohaselt juhendi 4. jaos sätestatud viisil, kuna:

i) OLAF ei vastanud üldse mõnedele kaebuse esitaja kirjadele, nimelt 7. mai 2004. aasta, 7. aprilli 2005. aasta, 26. aprilli 2005. aasta, 13. juuli 2005. aasta ja 8. augusti 2005. aasta kirjadele;

ii) OLAFi vastuseid mõnele kaebuse esitaja kirjavahetusele (17) ei saadetud tegevusjuhendis ette nähtud 15-päevase tähtaja jooksul;

iii) OLAFi vastused mõnedele kaebuse esitaja poolakeelsetele teadetele ei olnud koostatud algse e-kirja keeles, vaid inglise keeles,(18) millega rikuti EÜ asutamislepingu artiklit 21.

Kaebuse esitaja kirjavahetuse mittenõuetekohane käsitlemine kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka OLAFi peadirektorit ja komisjoni asepresidenti Kallast.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 17, 6.10.1958, lk 385–386.

(2) Kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta, 7. mai 2004. aasta, 11. jaanuari 2005. aasta, 12. jaanuari 2005. aasta, 3. märtsi 2005. aasta, 7. aprilli 2005. aasta, 26. aprilli 2005. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 13. juuli 2005. aasta, 20. juuli 2005. aasta, 22. juuli 205, 8. augusti 2005. aasta, 15. septembri 2005. aasta, 21. septembri 2005. aasta, 28. septembri 2005. aasta ja 3. oktoobri 2005. aasta teatised OLAFile.

(3) OLAFi vastus kaebuse esitaja 20. juuli 2005. aasta kirjale.

(4) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 2005. aasta, 15. septembri 2005. aasta, 21. septembri 2005. aasta ja 28. septembri 2005. aasta kirjadele.

(5) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta, 11. jaanuari 2005. aasta, 12. jaanuari 2005. aasta, 3. märtsi 2005. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 205 ja 3. oktoobri 2005. aasta kirjadele.

(6) OLAF ei vastanud kaebuse esitaja 7. mai 2004. aasta, 7. aprilli 2005. aasta, 26. aprilli 2005. aasta, 13. juuli 2005. aasta ja 8. augusti 2005. aasta kirjadele.

(7) OLAFi vastus kaebuse esitaja 3. märtsi 2005. aasta kirjale.

(8) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113/15).

(9) Kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta, 7. mai 2004. aasta, 11. jaanuari 2005. aasta, 12. jaanuari 2005. aasta, 3. märtsi 2005. aasta, 7. aprilli 2005. aasta, 26. aprilli 2005. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 13. juuli 2005. aasta, 20. juuli 2005. aasta, 22. juuli 205, 8. augusti 2005. aasta, 15. septembri 2005. aasta, 21. septembri 2005. aasta, 28. septembri 2005. aasta ja 3. oktoobri 2005. aasta teatised OLAFile.

(10) Need olid kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta ja 7. mai 2004. aasta teated OLAFile.

(11) komisjoni eeskiri Euroopa Komisjoni töötajate hea haldustava kohta üldsusega suhtlemisel; EÜT L 267, lk 63; ELT eriväljaanne 01/03, lk 337.

(12) Vt OLAFi peadirektori 23. märtsi 2005. aasta kiri kaebuse esitajale.

(13) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta, 11. jaanuari 2005. aasta, 12. jaanuari 2005. aasta, 3. märtsi 2005. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 205 ja 3. oktoobri 2005. aasta kirjadele.

(14) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 2005. aasta, 15. septembri 2005. aasta, 21. septembri 2005. aasta ja 28. septembri 2005. aasta kirjadele.

(15) Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-3315, punkt 113); otsus kohtuasjas T-144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-3381, punkt 113); Liidetud kohtuasjad 341/85, 251, 258, 259, 262 ja 266/86, 222 ja 232/87: Van der Stijl jt vs. komisjon (EKL 1989, lk 511, punkt 11).

(16) K(2006) 2033, 1. juuni 2006.

(17) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 2. detsembri 2003. aasta, 11. jaanuari 2005. aasta, 12. jaanuari 2005. aasta, 3. märtsi 2005. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 205 ja 3. oktoobri 2005. aasta kirjadele.

(18) OLAFi vastus kaebuse esitaja 31. augusti 2002. aasta, 3. juuni 2005. aasta, 6. juuni 2005. aasta, 20. juuni 2005. aasta, 22. juuli 2005. aasta, 15. septembri 2005. aasta, 21. septembri 2005. aasta ja 28. septembri 2005. aasta kirjadele.