Strasbourg, 14. detsember 2007

Lugupeetud hr R

22. augustil 2006 esitasite Greenpeace'i nimel kaebuse Euroopa ombudsmanile Euroopa Komisjoni vastu seoses komisjoni avaldusega Greenpeace'i aruande "Mürgine lobitöö, kuidas kemikaalitööstus üritab REACH-määrust tappa"kohta.

27. septembril 2006 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Pärast seda, kui komisjoni arvamuse esitamise tähtaega oli kaks korda pikendatud, saatis komisjon oma arvamuse 22. märtsil 2007. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 29. mail 2007.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul võib asjaomased faktid kokku võtta järgmiselt.

Kaebus käsitleb komisjoni avaldust Greenpeace'i aruande "Toksiline lobitöö, kuidas kemikaalitööstus üritab REACH-määrust tappa"(1) kohta.

Kaebuse esitaja sõnul käsitleti Greenpeace’i aruande „Toksiline lobitöö” ühes osas nelja pöördukse efekti juhtumit komisjoni ning keemiatööstuse ja lobirühmade vahel:

„Näiteks [M.], väga aktiivne ja tuntud osaleja REACH-i vastases lobikampaanias, töötas üle 20 aasta Euroopa Komisjonis, kus ta oli aastatel 2002–2004 ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi peadirektor. Alates 2004. aasta oktoobrist töötab ta Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Liidu (UNICE) üldnõunikuna.”

„(...) CEFICi (2) endine REACHi üksuse direktor [P.] töötas kuus aastat ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi kemikaalide üksuses enne CEFICi tööle asumist. Veel üks näide on [K.]. Pärast 14 aastat töötamist [] keemiaettevõttes Bayer AG ja seitse aastat CEFICi lobitöötajana ning kemikaalipoliitika ja regulatiivküsimuste direktori ametikohale jõudmist asus ta hiljuti tööle ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi REACHi üksusesse. [B.], kes alustas 1986. aastal BASF-i tooteohutuse üksuses ja sai 1998. aastal ELi valitsusasjade juhiks, asus 2001. aasta septembris tööle ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi REACH-üksusesse ning seejärel 2004. aastal Saksamaa majandusministeeriumisse, kus ta vastutab endiselt REACH-määruse eest.”

Kaebuse esitaja märkis seejärel, et 4. mail 2006 pressile saadetud avalduses lükkas volinik Verheugeni pressiesindaja Greenpeace'i järeldused tagasi, väites, et

„Kui kolm eraldi välja toodud isikut välja arvata, ei ole kaks neist kunagi REACH-määrusega tegelikult töötanud. Seega on minu jaoks mõistatus, kuidas on võimalik üritada konstrueerida väidet pöördukse efekti, sobimatu käitumise kohta. (...) Leian, et need väited on täiesti alusetud, ebaõiglased ja põhinevad lohakal uurimistööl.

Kaebuse esitaja sõnul oli komisjoni 4. mai 2006. aasta avaldus eksitav, ebatäpne ja laimav. Avalduses ei esitatud üksikasjalikku faktilist teavet ühegi aruandes tõstatatud nelja nn pöördukse efekti juhtumi kohta. Avaldus ei olnud läbipaistev, kuna selles ei selgitatud, millised kaks isikut ei olnud kunagi REACH-määrusega töötanud. Samuti ei selgitanud ta, kas komisjon möönis, et teised isikud töötasid REACH-iga ja et esines "pöördukse efekti" juhtum.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et aruandes esitatud faktid põhinesid põhjalikul uurimisel ja neid toetasid internetis kättesaadavad dokumentaalsed tõendid, sealhulgas komisjoni arhiveeritud veebilehed. Väide, et uuring oli lohakas, kahjustas Greenpeace'i mainet, eriti kuna komisjon ei esitanud ühtegi tõendit, mis oleks aruandes esitatud faktidele vastu vaielnud.

Kaebuse esitaja väitis, et selle asemel, et eitada ja varjata aruandes esitatud fakte, kui meedia neid küsitleb, peaks komisjon teavitama üldsust kõigist juhtumitest, kus komisjonis töötavad isikud on vahetult enne komisjonis töötamist, selle ajal või pärast seda olnud seotud ettevõtete ja organisatsioonidega, kellel on otsene finantshuvi asjaomaste ELi õigusaktide vastu.

Greenpeace kirjutas 2. juunil 2006 komisjonile, paludes tal avalikult parandada volinik Verheugeni pressiesindaja avaldust ja vabandada avalikult Greenpeace'i ees tema maine põhjendamatute väidetega kahjustamise pärast. Komisjon vastas Greenpeace’ile, kuid ei tunnistanud, et eespool esitatud väide oli eksitav, ebatäpne ja laimav. Selle asemel kordas komisjon oma eitamist seoses nn pöördukse efekti juhtumitega, esitamata fakte Greenpeace'i järelduste ümberlükkamiseks. Lisaks on komisjon järjekindlalt eiranud aruandes viidatud neljandat nn pöördukse efekti juhtumit, mis puudutas M-i.

Kaebuse esitaja leiab, et komisjon ei järginud hea halduse põhimõtteid, esitades eksitavaid, ebatäpseid ja laimavaid süüdistusi ning jättes Greenpeace'i taotlustele adekvaatselt vastamata.

Kaebuse esitaja väitis sisuliselt, et komisjon on:

(1) solvas Greenpeace'i uurimistööd, esitades eksitavaid, ebatäpseid ja laimavaid süüdistusi; ja

(2) Suutmatus esitada:

i) üksikasjalik ja faktiline teave aruandes osutatud nelja nn pöördukse efekti juhtumi kohta; ja

ii) Selgitus selle kohta, millised raportis viidatud isikud on komisjoni enda sõnul "mitte kunagi tegelikult REACH-iga töötanud".

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks:

(1) vaadata avalikult läbi volinik Verheugeni pressiesindaja ebatäpne avaldus; ja

(2) Vabandage avalikult Greenpeace'i ees, et ta kahjustas oma mainet põhjendamatute väidetega.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamuse võib kokku võtta järgmiselt.

Taustteave

Kaebus käsitleb komisjoni 4. mai 2006. aasta vastust meedia küsimustele Greenpeace'i aruande „Mürgine lobitöö, kuidas kemikaalitööstus püüab REACH-määrust tappa” ühe osa kohta. Samal päeval avaldas Financial Times artikli "Kemikaalide ettevõtted "Watered down Law", milles viidati eespool nimetatud aruandele ja kolmele väidetavale pöördukse efekti juhtumile komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi ning keemiatööstuse ja selle lobirühmade vahel. Üks neist juhtumitest oli seotud ajutise töötajaga, kes oli kolinud komisjonist tööstusesse, ning kaks ülejäänud juhtumit olid seotud ajutiste töötajatega, kes olid kolinud tööstusest ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraati. Aruande kohaselt võimaldas selline liikumine neil kolmel isikul mõjutada kemikaale käsitlevaid ELi õigusakte REACH. Aruandes väidetakse, et need ained töötasid otseselt REACH-iga. Vastuseks Financial Timesi artiklit puudutavatele küsimustele lükkas ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi esindaja Greenpeace'i väited tagasi ja märkis muu hulgas, et järeldused põhinesid "lohakal uurimistööl" ja et kaks kolmest aruandes esile toodud agendist ei töötanud tegelikult kunagi REACH-i kallal.

Kaebuse esitaja saatis komisjonile 2. juunil 2006 kirja, milles ta kaebas pressiesindaja eespool nimetatud avalduste üle. Üksikasjalik vastus Greenpeace'i väidetele anti 28. juuni 2006. aasta kirjaga . Kirjas märgiti, et kuna asjaomaste isikute rollist puudub tasakaalustatud ja täpne ülevaade, ei saa komisjon nõustuda Greenpeace’i väidetega pressiesindaja märkuste kohta ning seega ei teki vabandamise küsimust.

Ombudsmanile esitatud kaebus

Komisjon avaldab sügavat kahetsust selle üle, mis tegelikult on Greenpeace’i aruandes nimetatud isikute aususe põhjendamatu kahtluse alla seadmine ning neile isikutele aruandes ja sellega seotud pressikommentaarides nimetatud isikutest põhjustatud tarbetud kannatused. Komisjon usub jätkuvalt, et seda ei ole vaja, seda enam olukorras, kus Greenpeace'i aruandes meenutatakse vaid nende varasemat karjääri, ilma et oleks tõendeid selle kohta, et nad tegutsesid oma vastavatel ametikohtadel sobimatult.

Greenpeace väidab, et pressiesindaja viitas oma aruandes nimetatud neljast isikust ainult kolmele. Seda seetõttu, et pressiesindaja viitas ajalehes Financial Times 4. mail 2006 ilmunud artiklile, milles viidati ainult kolmele isikule.

Mis puudutab Greenpeace’i aruandes kommenteeritud kolme ajutise teenistuja rolli REACHis, siis tuleb märkida, et ettepaneku koostamise ja komisjoni esindamise ülesannet REACHi läbirääkimistel jagasid algusest peale ühiselt ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat ning keskkonna peadirektoraat. Seega on mõlema peadirektoraadi tihedas koostöös töötavad ametnikud koostanud ettevalmistavaid dokumente, vastanud parlamendi küsimustele, tõlgendanud nõudeid jne ning pidanud läbirääkimisi parlamendis ja nõukogus. REACH-määruse koostamisel ja läbirääkimistel võtmerolli täitnud ametnikud olid mõlemad alalised ametnikud, kes töötavad endiselt komisjoni talitustes.

On tõsiasi, et Greenpeace’i aruandes nimetatud kolmest isikust kaks (ajutised teenistujad) ei vastutanud REACH-määruse koostamise ega sellele järgnenud läbirääkimiste eest. Ja kuigi asjaomane kolmas isik tegeles REACH-määruse mõne aspektiga, ei olnud tal selle koostamisel ega läbirääkimistel mingit keskset rolli.

Greenpeace’i mainitud esimese juhtumi puhul oli asjaomane isik tegelikult komisjonist lahkunud enne ettepaneku koostamise algust. Asjaolu, et tema nimi ilmus pärast ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi (kemikaalide üksus) veebisaidil viidatud artikli avaldamist kontaktpunktina lisateabe saamiseks, ei saa usutavalt esitada tõendamaks, et ta vastutas REACH-määruse eest. Selles kontekstis tuleb märkida, et artikkel ise avaldati teise ametniku . nime all. See oli see ametnik, mitte Greenpeace'i nimetatud isik, kes oli sel ajal otseselt vastutav kemikaalirežiimi reformi eest. Pealegi ei olnud REACH-määruse ettepaneku koostamine selles etapis veel alanud.

Teisel juhul asus asjaomane isik komisjonis tööle ajal, mil REACH-määruse ettepanek oli läbirääkimiste väga hilises etapis. Asjaomane isik ei osalenud REACH-määruse üle peetud läbirääkimistel. Tema peamine ülesanne on rakendada ühenduse õiguses ÜRO kemikaalide ülemaailmset ühtlustamis- ja klassifitseerimissüsteemi (GHS). Kuigi käesoleva ettepaneku ettevalmistamise ülesanne on REACHi üksusel, ei ole õige väita, et kuna ta viibis REACHi üksuses ja pidas Viinis kõne konverentsil, kus käsitleti mitmeid REACHi küsimusi, on ta mõjutanud REACHi üle peetavaid läbirääkimisi. Tegelikult puudutas tema Viinis peetud kõne, millele Greenpeace viitas, GHSi, mitte REACHi.

Greenpeace’i aruandes nimetatud kolmanda isiku puhul oli tema ülesanne eksperdina anda tehnilist teavet loomkatsete nõuete ja IT-aspektide kohta, et tagada REACH-määruses nõutud andmete tõhus edastamine. Pressiesindaja tunnistas, et seda isikut võib pidada REACH-määrusega töötanud isikuks.

Pressiesindaja avaldus, et kolmest nimetatud isikust kaks ei töötanud REACH-määrusega, peegeldas seega olukorda õiglaselt.

Komisjonil on tõsised kahtlused Greenpeace’i lähenemisviisi suhtes, mis tugineb kõigepealt süüdistuste avalikustamisele ja seejärel süüdistatavatelt nende ümberlükkamise nõudmisele. Selliste süüdistustega silmitsi seistes on oodata, et komisjon annaks jõulise vastuse nende ümberlükkamiseks, mis on täpselt see, mida pressiesindaja tegi. Ümberlükkamine on osa komisjoni pressiesindajate põhitegevusest. Lisaks tuleb mõista, et seda liiki süüdistused, mis näivad olevat esitatud ilma, et oleks piisavalt uuritud asjaomaste isikute täpset rolli ja panust seoses REACH-määrusega, on tõsine löök komisjoni ja tema töötajate usaldusväärsusele. Greenpeace'i süüdistused viitavad sellele, et komisjon on lubanud olukorda, kus kriitilise tähtsusega õigusakti on lubamatult mõjutanud isikud, kellel on varasem kogemus tööstuses või kavatsus jätkata oma karjääri tööstuses. Asjaolud ei anna mõjuvat alust sellisele järeldusele jõudmiseks.

Greenpeace väidab, et vastates ajakirjanduse päringutele asjaomaste isikute kohta, ei teinud pressiesindaja kättesaadavaks üksikasju nende karjääri või töö kohta. Selles kontekstis olid asjaomased isikud Greenpeace’i aruandes ja sellega seotud ajakirjandusartiklites nimetamise tõttu juba kannatanud. Olukorras, kus nende tegevuse täpseid üksikasju komisjonis oli juba kirjeldatud, riskisid nad veelgi rohkem kannatada, kuna üksikasjad nende tausta ja töö kohta muutusid avaliku arutelu küsimuseks. Esindaja lähenemine oli seega mõistlik ja õige.

Mis puudutab isikute komisjoni värbamise allikat, siis ollakse seisukohal, et arvestades selliste sektorite keerukust nagu keemiasektor ning vajadust mõista ja lahendada probleeme, mis nõuavad suurimat tehnilist pädevust ja praktilisi kogemusi, on oluline, et oleks olemas kõrge tehnilise kvalifikatsiooniga ja väga erineva taustaga pädevad töötajad. Ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi puhul on see hõlmanud nii tervishoiu- ja keskkonnataustaga kui ka tööstuse spetsialistide värbamist.

Lisaks on traditsiooniliselt osutunud väga raskeks, kui mitte võimatuks värvata vajaliku kvalifikatsiooni ja kogemustega isikuid tavapärastelt administraatorite avalikelt konkurssidelt. Sellega seoses märgib komisjon, et varem võttis ta selliseid eksperte tööle erikonkursside alusel ja tähtajaliste lepingute alusel. Ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraati tööle võetud isikutel on olnud taust nii tervishoiu- ja keskkonnasektoris kui ka tööstuses.

Greenpeace’i aruandes nimetatud neljas isik oli endine komisjoni peadirektor. Ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi peadirektorina oleks ta vastutanud ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi töö kõigi aspektide eest. See hõlmas ka koos oma keskkonna peadirektoraadi kolleegiga töö jätkamist REACHi ettepaneku vastuvõtmiseks komisjonis, mis oli edukalt täidetud ülesanne. Greenpeace'i raportis näib mure olevat selles, et endiste kolleegidega suheldes oleksid tema ja teised avaldanud lubamatut mõju komisjoni seisukohale pärast komisjonist lahkumist. Aruandes ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis õigustaks selliseid väiteid, mis tegelikult seavad kahtluse alla puudutatud isiku ja ka mitme komisjoni ametniku isikupuutumatuse. Tegelikkus on see, et igasuguse taustaga ja erinevate, sageli vastandlike huvidega sidusrühmad, kes on püüdnud mõjutada kõiki ühenduse institutsioone seoses REACH-määrusega, on teinud väga ulatuslikku lobitööd. Komisjonis REACH-määrusega tegelevad ametnikud on hästi teadlikud kõigi selliste lobistide huvidest ja sellest, kui suurt tähelepanu tuleks pöörata nende ettepanekutele, võttes arvesse ametnike ülekaalukat nõuet kaitsta ühenduse huve.

Komisjon esitab oma arvamuse lõpetuseks seisukoha, et ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi pressiesindaja 4. mail 2006 pressisaalis tehtud avaldus, milles viidati Financial Timesi sama päeva artiklile, ei olnud ebatäpne. See peegeldas olukorda õiglaselt ega solvanud Greenpeace'i uurimistööd, esitades eksitavaid, ebatäpseid ja laimavaid süüdistusi. Seetõttu ei teki küsimust selle avalduse avalikust läbivaatamisest ega avalikust vabandusest.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkused võib kokku võtta järgmiselt.

Kaebuse esitaja avaldab kahetsust, et komisjon jätkab toksilise surverühma aruandes esitatud faktide taandamist nelja isiku usaldusväärsuse põhjendamatuks kahtluse alla seadmiseks. Kaebuse esitaja sõnul paljastab aruanne kemikaalitööstuse püsiva ja ulatusliku mõju Euroopa kemikaalipoliitika reformile. Keemiatööstuse lobitöö taktika kontrollimisel käsitletakse raportis ka nn pöördukse efekti küsimust, st üksikisikute liikumist avaliku teenistuse töökohtadelt lobitöö töökohtadele ja vastupidi. Vastupidiselt komisjoni tõlgendusele ei sea aruanne kahtluse alla nimetatud isikute ausust ega väida, et nad on avalikus teenistuses süüdi. Raportis keskendutakse pigem ettevõtete ja lobiorganisatsioonide huvile võtta tööle endiseid ametnikke, kes teevad seejärel lobitööd samas institutsioonis, kus nad varem töötasid, ning endistele kolleegidele. Aruandes mainiti mitme isiku varasemat tööhõivet, et kontrollida nn pöördukse efekti kohta tehtud tähelepanekuid. Komisjon ei seadnud oma arvamuses nende faktide õigsust kahtluse alla.

Selle asemel, et nõustuda sellega, et nn pöördukse efekt võib kujutada endast õiguskaitset vajavat probleemi, pidades silmas ELi institutsioonide läbipaistvuse parandamist, püüab komisjon kahjustada sõnumitooja, st Greenpeace’i mainet.

Lõpuks tunnistab komisjon oma arvamuses, et kaks aruandes nimetatud isikut (B. ja M.) tegelesid REACH-määrusega. See kinnitus hilines kümme kuud ja selgitab vaid osaliselt 4. mail 2006 tehtud ebaselget avaldust, mille kohaselt kaks aruandes nimetatud isikut „ei olnud REACH-määrusega tegelikult kunagi töötanud”. Kaebuse esitaja on siiski jätkuvalt mures selle pärast, et komisjon püüab oma arvamuses väita, et ükski ülejäänud kahest isikust (P. ja J.) ei töötanud REACHiga ning et seetõttu kajastas pressiesindaja avaldus olukorda õiglaselt. Kaebuse esitaja leiab, et komisjoni sellekohane väide on ebatäpne ja eksitav. Komisjon kasutab mõiste „töö” väga kitsast määratlust, piirates „REACH-määrusega” tehtava töö peamise vastutusega seadusandliku ettepaneku koostamise ja sellele järgnevate läbirääkimiste eest. Selle määratluse põhjal leiab komisjon, et ametnikke, kes töötasid REACHiga tegelevas komisjoni üksuses REACHi aspektidega ja kes esindasid ametlikult komisjoni REACHi valdkonnas, ei saa tegelikult pidada REACHiga töötanud ametnikeks. Kaebuse esitajal on raske mõista, kuidas komisjoni sellekohane määratlus on seotud terve mõistuse ja arusaamisega.

Kaebuse esitaja leiab, et mõiste "töö" kitsa tõlgendamisega kasutab komisjon nii kunstlikku määratlust, et see rikub mitmel juhul hea haldustava põhimõtteid ja objektiivsuse nõuet. Esiteks on mõiste "teos" väga kitsa ja kunstliku määratluse kasutamine komisjoni poolt vastuolus selle sõna üldise kasutamisega ning komisjon ei kasuta muul viisil sellist erimääratlust. Erimääratluse kasutamine käesoleval juhul on seega vastuolus üldsuse õiguspäraste ja mõistlike ootustega, et administratsioon peaks suhtlema selgel, järjepideval ja läbipaistval viisil. Teiseks eeldatakse komisjoni avalduses, et ainult seadusandliku ettepaneku koostajal ja ametlikul läbirääkijal on mõju sellele ettepanekule, mis ei kajasta tegelikku poliitikakujundamist komisjonis (3).

Mis puudutab P. ja J. konkreetseid juhtumeid, siis väidab komisjon, et asjaolu, et P. nimetati komisjoni ametlikus väljaandes REACH-i kontaktisikuks, ei tähenda, et ta tegelikult REACH-iga töötas. Komisjon ei selgitanud siiski, miks P. tuleks nimetada kontaktisikuks küsimuses, milles ta ei töötanud. Lisaks väidab komisjon, et P.-d ei saa pidada REACH-iga tegelenuks, kuna ta lahkus komisjonist ja liitus CEFIC-ga enne, kui komisjon hakkas 2001. aastal seadusandlikku ettepanekut koostama. Komisjon jätab mainimata, et P. vastutas nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/769EMÜ (liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangutega)(4) eest, mis sai REACH-määruse lahutamatuks osaks. Samuti osales ta otseselt tulevase kemikaalipoliitika valge raamatu strateegias, mille komisjon avaldas 2001. aasta veebruaris. On üldteada, et ELi otsustusprotsessi tavapärase osana eelneb uute õigusaktide koostamisele märkimisväärne ettevalmistav töö. REACHi puhul eelnes seadusandliku ettepaneku koostamisele 1998. aastal komisjoni aruanne kehtivate kemikaale käsitlevate õigusaktide toimimise kohta (5) ja 2001. aastal valge raamat tulevase kemikaalipoliitika strateegia kohta (6). aasta valges raamatus sätestati REACHi peamised põhimõtted ja struktuur, sealhulgas nimetus. Komisjoni argument, et P. ei tegelenud REACH-määrusega, ei ole seega põhjendatud.

Komisjon tunnistab, et J. töötab REACH-üksuses ja pidas kõne Viinis toimunud konverentsil, kus käsitleti mitut REACH-küsimust. Komisjon väidab siiski veel kord, et nendest asjaoludest ei piisa järeldamaks, et J. töötas REACH-määruse kallal.

Lisaks leiab kaebuse esitaja, et komisjon on oma arvamuses esitatud teabe suhtes väga valikuline. Selles keskendutakse pr J. vastutusele GHSi eest, mis on selles kontekstis ebaoluline, ning jäetakse täielikult välja igasugune teave tema REACHiga seotud kohustuste kohta. Greenpeace’i uuringu kohaselt osales J. komisjonis REACH-määruse teemalistel kõrgetasemelistel kohtumistel ja esindas komisjoni regulaarselt ka väljaspool REACH-määrust. Seda teavet näib kinnitavat e-kirjavahetus, millele Greenpeace on saanud juurdepääsu dokumentidele juurdepääsu taotluse kaudu. Kõnealusest e-kirjavahetusest nähtub selgelt, et 2005. aastal delegeeris komisjoni REACHi üksuse juhataja J.-le vastutuse teatavate näost-näkku kohtumiste eest keemiatööstusega pärast tööstuse taotlusi arutada „REACHi määruse eelnõu” ja „ettepaneku hetkeseisu”. Komitee „kerjab veendumust”, et komisjon kaitseb jätkuvalt oma väidet, et J. ei „töötanud” REACH-määrusega.

Kaebuse esitaja leiab, et komisjon ei ole oma väidet tõendanud ja peaks seetõttu tagasi võtma oma süüdistuse, et aruanne sisaldas „põhjendamatuid väiteid” ja et see põhines „lohakal uurimistööl”. Komisjoni väide, et kaks aruandes nimetatud isikut ei töötanud REACH-määrusega, oli ebatäpne ja eksitav.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Euroopa Ombudsman soovib rõhutada, kui olulised on mõned käesoleva kaebusega seotud küsimused, mis on seotud läbipaistvusega lobitöös, mida tehakse Euroopa Liidu seadusandlike menetluste käigus. Selle küsimuse olulisust on tunnistanud Euroopa Komisjon oma Euroopa läbipaistvuse algatuse raames (7). Ombudsmanil oli ka võimalus oma hiljutises otsuses (8) rõhutada, kui oluline on tagada lobitöös osalevate inimeste piisav läbipaistvus.

1.2 Nagu on tunnistatud Euroopa läbipaistvuse algatuses, on lobitöö küsimus seotud ka Euroopa Liidu praeguste või endiste ametnike ja teenistujate käitumisega ning seda küsimust on sõnaselgelt käsitletud ja käsitletud ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste (9) kohaldatavates sätetes. ELi töötajate kutse-eetikat reguleeritakse nende õigusaktidega, milles määratakse kindlaks institutsioonides töötavate ametnike ja teenistujate ning Euroopa avalikust teenistusest lahkunud endiste ametnike ja teenistujate ülesanded ja kohustused. On selge, et nende nõuetekohane ja põhjalik rakendamine asjaomastes institutsioonides on oluline osa strateegiast, mis on vajalik, et tagada kõrgete läbipaistvusstandardite saavutamine, mida EL peab kaasaegse halduse legitiimsuse osaks.

1.3 Ombudsman soovib siiski algusest peale selgitada, et tema uurimise eesmärk ei ole teha kindlaks, kas selliseid eeskirju ja kohustusi on praeguses olukorras järgitud, st kas komisjon tegutses kooskõlas kohaldatavates määrustes sätestatud kohustustega ja kohaldas neid nõuetekohaselt oma praeguste või endiste ametnike ja teenistujate suhtes. See ei olnud kaebuse esitaja esitatud kaebuse ese ja seda ei ole käesolevas uurimises käsitletud. Ombudsman tuletab samuti meelde, et kaebuse esitaja ise väljendas seisukohta, et vastupidiselt komisjoni tõlgendusele ei sea kõnealune aruanne kahtluse alla nimetatud isikute ausust ega väida, et nad on avalikus teenistuses süüdi. Kaebuse esitaja on pigem märkinud, et aruandes keskendutakse ettevõtete ja lobiorganisatsioonide huvile võtta tööle endiseid ametnikke, kes teevad seejärel lobitööd samas institutsioonis, kus nad varem töötasid, samuti endiseid kolleege. Ombudsman märgib siiski ka seda, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ega põhjendanud ühtegi konkreetset väidet selle kohta, et komisjon või selle endised ametnikud ei ole täitnud eespool nimetatud kohustusi, mis on sätestatud personalieeskirjades.

1.4 Ombudsmani uurimine käesolevas kaebuses piirdub seega kaebuse esitaja väite käsitlemisega, et komisjon"esitas pressikonverentsil oma pressiesindaja kaudu ebatäpseid, eksitavaid ja laimavaid süüdistusi seoses Greenpeace'i avaldatud uuringuga "Toxic Lobby, How the Chemicals Industry is trying to kill REACH"".

2 Väide, et Greenpeace'i uurimistööd solvasid eksitavad, ebatäpsed ja laimavad süüdistused

2.1 Kaebus käsitleb komisjoni avaldust Greenpeace'i aruande "Mürgine lobitöö, kuidas kemikaalitööstus üritab REACH-määrust tappa"(10) ("aruanne")(11) kohta. Nagu kaebuse esitaja märkis, käsitleti ühes käesoleva aruande osas nelja nn pöördukse efekti juhtumit (12) komisjoni ning keemiatööstuse ja lobirühmade vahel. Kaebuse esitaja leiab, et nn pöördukse efekti tava on problemaatiline. Näib, et 4. mail 2006 tegi volinik Verheugeni pressiesindaja seoses eespool nimetatud aruande pöördukse efekti käsitleva osaga järgmise avalduse: „Kolm väljavalitud isikut ei ole tegelikult kunagi REACH-määrusega töötanud. Seega on minu jaoks mõistatus, kuidas on võimalik üritada konstrueerida väidet pöördukse efekti, sobimatu käitumise kohta. (...) Leian, et need väited on täiesti alusetud, ebaõiglased ja põhinevad lohakal uurimistööl.

Greenpeace kirjutas 2. juunil 2006 komisjonile, paludes tal avalikult parandada pressiesindaja avaldust ja vabandada avalikult Greenpeace’i ees tema maine kahjustamise eest põhjendamatute väidete esitamisega. Komisjon vastas Greenpeace’ile, kuid kaebuse esitaja leiab, et ta ei tunnistanud, et pressiesindaja avaldus oli eksitav, ebatäpne ja laimav. Selle asemel kordas komisjon oma eitamist seoses nn pöördukse efekti juhtumitega, esitamata fakte Greenpeace'i järelduste ümberlükkamiseks. Lisaks on komisjon järjekindlalt eiranud aruandes viidatud neljandat pöördukse efekti juhtumit, mis puudutas hr M-i. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon oli solvanud Greenpeace'i uurimistööd, esitades eksitavaid, ebatäpseid ja laimavaid süüdistusi.

2.2 Oma arvamuses lükkas komisjon kaebuse esitaja väite tagasi. Kokkuvõttes väljendas ta sügavat kahetsust selle üle, mida ta tegelikult pidas aruandes nimetatud isikute aususe põhjendamatuks kahtluse alla seadmiseks. Komisjon on seisukohal, et Greenpeace'i aruandes ei tehta muud, kui meenutatakse asjaomaste isikute varasemat karjääri, ilma et oleks tõendeid selle kohta, et nad tegutsesid oma vastavatel ametikohtadel ebakorrektselt. On tõsiasi, et kaks aruandes nimetatud ajutist teenistujat (P. ja J.) ei vastutanud REACH-määruse koostamise ega sellele järgnenud läbirääkimiste eest. Ja kuigi asjaomane kolmas isik tegeles REACH-määruse mõne aspektiga, ei olnud tal selle koostamisel ega läbirääkimistel mingit keskset rolli. Pressiesindaja avaldus, et kolmest nimetatud isikust kaks ei töötanud REACH-määrusega, peegeldas seega olukorda õiglaselt. Komisjonil on tõsised kahtlused Greenpeace’i lähenemisviisi suhtes, mis tugineb kõigepealt süüdistuste avalikustamisele ja seejärel süüdistatavatelt nende ümberlükkamise nõudmisele. Selliste süüdistustega silmitsi seistes on oodata, et komisjon annaks jõulise vastuse nende ümberlükkamiseks, mis on täpselt see, mida pressiesindaja tegi. Ümberlükkamine on osa komisjoni pressiesindajate põhitegevusest.

2.3 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes kokkuvõtlikult, et vastupidiselt komisjoni tõlgendusele ei seata aruandes kahtluse alla nimetatud isikute ausust ega väideta, et nad on avalikus teenistuses süüdi. Raportis keskendutakse pigem ettevõtete ja lobiorganisatsioonide huvile palgata endisi ametnikke, kes teevad lobitööd samas institutsioonis ja kolleegidega, kellega nad varem töötasid. Aruandes mainiti mitme isiku varasemat tööhõivet, et kontrollida nn pöördukse efekti kohta tehtud tähelepanekuid. Selle asemel, et nõustuda, et nn pöördukse efekti tava võib kujutada endast probleemi, mis nõuab heastamist, pidades silmas ELi institutsioonide läbipaistvuse parandamist, püüab komisjon kahjustada sõnumitooja, st Greenpeace’i mainet. Kaebuse esitaja esitas ka teatavaid argumente selle kohta, et P. ja J. töötasid tegelikult REACH-määruse kallal.

2.4 Ombudsman tuletab meelde kaebuse esitaja väidet, et komisjoni pressiesindaja avaldus "oli Greenpeace'i suhtes ebatäpne, eksitav ja laimav". Kõnealune avaldus, mille sisu kumbki pool ei ole vaidlustanud, oli järgmine:

„Kolm väljavalitud isikut ei ole tegelikult kunagi REACH-määrusega töötanud. Seega on minu jaoks mõistatus, kuidas on võimalik üritada konstrueerida väidet pöördukse efekti, sobimatu käitumise kohta. (...) Leian, et need väited on täiesti alusetud, ebaõiglased ja põhinevad lohakal uurimistööl.

Ombudsman analüüsib kõigepealt, kas komisjoni avalduse esimene osa, mis käsitleb asjaolu, et „kolm eraldi välja toodud isikut, kellest kaks ei ole tegelikult kunagi REACHiga töötanud. Seega on minu jaoks mõistatus, kuidas on võimalik üritada luua väidet pöördukse efekti, sobimatu käitumise kohta, "on kaebuse esitaja väitel ebatäpne ja eksitav.

2.5 Ombudsmani arvates võib raportit põhjendatult pidada viiteks sellele, et pöördukse efekti osas tuvastatud isikutel oli olnud mõjukas roll kemikaalitööstuse püüdlustes"REACH-i tappa". Sellega seoses oli komisjoni pressiesindajal mõistlik käsitleda nende isikute "töö" küsimust seoses komisjoni REACH-määruse ettepanekuga, kuna aruannet võib mõistlikult mõista viitena nende isikute osalemisele komisjoni REACH-määruse ettepaneku koostamisel ja läbirääkimistel (ühenduse institutsioonides).

2.6 Komisjon märkis oma vastuses Greenpeace'i 2. juuni 2006. aasta kirjale, et kaks kolmest Financial Times'i artiklis nimetatud isikust, kellele pressiesindaja oma märkustes vastas, ei olnud seotud REACHi käsitleva komisjoni seadusandliku ettepaneku koostamise ega selle üle läbirääkimiste pidamisega. Seejärel märkis komisjon, et selles artiklis samuti nimetatud kolmanda isiku puhul oli tema osalus väiksem kui mitme teise otseselt REACH-määrusega seotud ametniku oma.

Oma arvamuses kaebuse kohta selgitas komisjon veel, et Greenpeace’i mainitud esimesel juhul oli asjaomane isik (P.) tegelikult komisjonist lahkunud enne ettepaneku koostamise algust. Asjaolu, et tema nimi oli pärast komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi (kemikaaliüksus) veebisaidil viidatud artikli avaldamist kontaktpunktiks lisateabe saamiseks, ei saa usutavalt esitada tõendamaks, et ta vastutas REACH-määruse eest. See oli ametnik, kelle nimel artikkel avaldati, mitte Greenpeace'i nimetatud isik, kes oli sel ajal otseselt vastutav kemikaalide režiimi reformi eest. Pealegi ei olnud REACH-määruse ettepaneku koostamine selles etapis veel alanud. Teisel juhul asus asjaomane isik (J.) komisjonis tööle ajal, mil REACH-määruse ettepanek oli läbirääkimiste väga hilises etapis. Asjaomane isik ei osalenud REACH-määruse üle peetud läbirääkimistel. Tema peamine ülesanne oli rakendada ühenduse õiguses ÜRO kemikaalide ülemaailmset ühtlustamis- ja klassifitseerimissüsteemi (GHS). Kuigi käesoleva ettepaneku ettevalmistamise ülesanne on REACHi üksusel, ei ole õige väita, et kuna ta viibis REACHi üksuses ja pidas Viinis kõne konverentsil, kus käsitleti mitmeid REACHi küsimusi, on ta mõjutanud REACHi üle peetavaid läbirääkimisi. Tegelikult puudutas tema Viinis peetud kõne, millele Greenpeace viitas, GHSi, mitte REACHi.

2.7 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei näi olevat esitanud konkreetseid ja nõuetekohaselt põhjendatud argumente, mis tõendaksid komisjoni avalduste ebatäpsust seoses P. ja J. mitteosalemisega ettepaneku koostamisel ja läbirääkimistel. Ombudsman märgib sellega seoses, et kaebuse esitaja on oma märkustes lihtsalt esitanud teatavaid argumente selle kohta, et i) P. oli tegelenud direktiiviga, mis hõlmas küsimusi, mida käsitleti ka REACH-määruse kontekstis; ii) pr P. osales komisjoni 2001. aasta valge raamatu „Tulevase kemikaalipoliitika strateegia” ettevalmistamises; iii) J. pidas kõne REACHi teemadel ja esindas komisjoni kohtumistel keemiatööstuse esindajatega seoses REACHiga. Kaebuse esitaja väitis ka, et J. osales komisjonis REACH-määruse teemalistel kõrgetasemelistel kohtumistel. Kaebuse esitaja ei ole siiski esitanud konkreetset toetavat teavet, et seada komisjoni väidete tõepärasus põhjendatud kahtluse alla. Seetõttu tundub mõistlik, et pressiesindaja on öelnud, et "[r]egarding kolm üksikisikut eraldi, kaks neist ei ole kunagi tegelikult töötanud REACH."

2.8 Lisaks märgib ombudsman, et komisjon on andnud mõistlikke selgitusi oma asjakohaste värbamistavade kohta. Komisjon märkis sellega seoses, et arvestades keemiasektori keerukust ning vajadust mõista ja lahendada probleeme, mis nõuavad suurimat tehnilist pädevust ja praktilisi kogemusi, on väga oluline, et oleks olemas pädevad töötajad, kellel on kõrge tehniline kvalifikatsioon ja väga mitmekesine taust. Lisaks on komisjoni sõnul traditsiooniliselt osutunud väga raskeks, kui mitte võimatuks võtta administraatorite tavapäraste avalike konkursside kaudu tööle vajaliku kvalifikatsiooni ja kogemustega isikuid, mistõttu on varem olnud vajalik võtta selliseid eksperte tööle erikonkursside alusel ja tähtajaliste lepingutega.

Seetõttu järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada, et kõnealune avaldus oli ebatäpne ja eksitav.

2.9 Ombudsman peab siiski kaaluma, kas kõnealuse avalduse teist osa võib pidada Greenpeace'i laimavaks ("Ma leian täiesti, et need väited on alusetud, ebaõiglased ja põhinevad lohakal uurimistööl"). Võttes arvesse poolte esitatud argumente ja dokumente, märgib ombudsman järgmist. Aruandes esitatud kontekstis(13) võib mõistet "pöördukse efekt" mõistlikult pidada selliseks, mis seab kahtluse alla asjaomaste isikute isikupuutumatuse ja neile personalieeskirjade artiklitega 11 ja 16 pandud kohustuste nõuetekohase täitmise(14).

2.10 Seetõttu mõistab ombudsman ja peab vastuvõetavaks, et komisjoni pressiesindaja tõlgendas aruannet eespool kirjeldatud viisil ja leidis, et see sisaldab väidet "ebasobiva käitumise"kohta eespool nimetatud tähenduses. Ombudsman märgib siiski, et nagu komisjon õigesti märkis, ei toetanud seda väidet aruandes ükski konkreetne nõuetekohaselt põhjendatud argument. Põhjendatud argumentide puudumine võib mõistlikult selgitada, miks komisjoni pressiesindaja, kellel ajakirjanikud palusid seda küsimust pressikonverentsil ja oma kohustusi täites kommenteerida, reageeris sellele küsimusele jõuliselt, öeldes, et „raportis esitatud väited olid põhjendamatud, ebaõiglased ja põhinesid lohakal uurimistööl”. Komisjoni pressiesindaja jõuline vastuväide, arvestades konkreetseid asjaolusid, ei tähenda siiski, et komisjon oleks Greenpeace'i laimanud. Lisaks selgitas komisjon oma 28. juuni 2006. aasta vastuses kaebuse esitajale oma seisukohta, väljendades „tõsiseid kahtlusi Greenpeace’i lähenemisviisi suhtes, mis tugineb kõigepealt süüdistuste avalikustamisele ja seejärel süüdistatavatelt nende ümberlükkamise nõudmisele”. Kuigi kaebuse esitaja võis selgitada, et aruande eesmärk ei olnud seada kahtluse alla nimetatud isikute ausust ega väita, et nad panid avalikus teenistuses toime mis tahes vea, on mõistetav ja mõistlik, et lugejad oleksid saanud aruannet selles tähenduses tõlgendada. Seetõttu on mõistetav ja mõistlik, et komisjon võttis seisukoha, mida ta mainis kaebuse esitajale 28. juunil 2006 saadetud kirjas.

2.11 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väide, et komisjoni avaldus oli ebatäpne, eksitav ja laimav, ei ole põhjendatud ning seetõttu ei leia ta, et komisjon oleks kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli toime pannud.

3 Väited, et komisjon ei esitanud teavet ja selgitusi

3.1 Kaebuse esitaja sõnul ei esitanud komisjoni pressiesindaja 4. mai 2006. aasta avalduses üksikasjalikku faktilist teavet ühegi aruandes tõstatatud nelja nn pöördukse efekti juhtumi kohta ega esitanud ühtegi tõendit, mis oleks vastuolus aruandes esitatud faktiliste väidetega. Lisaks ei olnud avaldus läbipaistev, kuna selles ei selgitatud, millised kaks isikut ei olnud kunagi REACH-määrusega töötanud. Samuti ei selgitanud ta, kas komisjon möönis, et teised isikud töötasid REACH-iga ja et esines "pöördukse efekti" juhtum. Greenpeace kirjutas komisjonile selles küsimuses 2. juunil 2006. Komisjoni vastuses korrati siiski, et ta eitab nn pöördukse efekti juhtumeid, esitamata fakte Greenpeace'i järelduste ümberlükkamiseks. Lisaks on komisjon järjekindlalt eiranud aruandes viidatud neljandat nn pöördukse efekti juhtumit, mis puudutas M-i.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud esitanud i) üksikasjalikku faktilist teavet aruandes osutatud nelja nn pöördukse efekti juhtumi kohta; ning ii) selgitus selle kohta, millised aruandes osutatud isikud on komisjoni enda sõnul "mitte kunagi tegelikult REACH-määrusega töötanud".

3.2 Komisjon väitis, et pressiesindaja viitas aruandes nimetatud neljast isikust ainult kolmele, sest tema avaldus põhines Financial Timesi ajakirjandusartiklil, milles viidati ainult kolmele isikule. Lisaks olid asjaomased isikud Greenpeace’i aruandes ja sellega seotud ajakirjandusartiklites nimetamise tõttu juba kannatanud. Olukorras, kus nende tegevuse täpseid üksikasju komisjonis oli juba kirjeldatud, riskisid nad veelgi rohkem kannatada, kuna üksikasjad nende tausta ja töö kohta muutusid avaliku arutelu küsimuseks. Pressiesindaja lähenemisviis, mis seisnes selles, et ta ei teinud kättesaadavaks täiendavaid üksikasju oma karjääri või töö kohta, oli seega mõistlik ja õige. Komisjon väljendas suurt kahtlust Greenpeace’i lähenemisviisi suhtes, mis tugineb kõigepealt süüdistuste avalikustamisele ja seejärel süüdistatavatelt nende ümberlükkamise nõudmisele.

3.3 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon tunnistas lõpuks oma arvamuses kaebuse kohta, et kaks aruandes nimetatud isikut (B. ja M.) tegelesid REACH-määrusega. Kaebuse esitaja sõnul hilines see kinnitus kümme kuud ja selgitas vaid osaliselt volinik Verheugeni pressiesindaja 4. mai 2006. aasta ebaselget avaldust, et kaks aruandes nimetatud isikut „ei ole REACH-määrusega tegelikult kunagi töötanud”.

3.4 Võttes arvesse käesoleva otsuse punktis 1 esitatud järeldusi, peab ombudsman mõistlikuks komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt komisjon ei pidanud toetama 4. mail 2006 pressisaalis tehtud avaldust kaebuse esitaja väites esitatud teabe ja tõenditega. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses komisjoni haldusomavoli.

4 Kaebuse esitaja väited

4.1 Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon peaks 1) avalikult läbi vaatama volinik Verheugeni pressiesindaja ebatäpse avalduse; ning 2) vabandada avalikult Greenpeace’i ees, et ta on põhjendamatute väidetega kahjustanud oma mainet.

4.2 Arvestades ombudsmani järeldust käesoleva otsuse punktides 1 ja 2, ei pea ombudsman vajalikuks jätkata kaebuse esitaja väidete käsitlemist.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) REACH on uus Euroopa kemikaalide määrus (määrus 1907/2006, ELT 2006, L 396, lk 1) ja tähistab kemikaalide registreerimist, hindamist ja autoriseerimist. Vt http://ec.europa.eu/comm/environment/chemicals/reach.htm ja http://ec.europa.eu/enterprise/reach/index_en.htm. Toksilise lobitöö aruanne on kättesaadav aadressil http://www.greenpeace.org/toxiclobby.

(2) Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu.

(3) Kaebuse esitaja viitab sellega seoses komisjoni endise üksuse juhataja professor Ludwig Krämeri ekspertarvamusele, milles ta märgib, et „kemikaalidega tegeleva haldusasutuse kõrval arutatakse erinevaid küsimusi nii haldusüksuses endas kui ka selle üksuse ning direktori ja peadirektori vahel. Seega ei ole määrav, et konkreetne ametnik ei ole REACH-määruse tegelik koostaja. Tal on palju võimalusi oma arvamuse edastamiseks - ja kui tal on praktilisi kogemusi, kuna ta on pärit tööstusest, on sellel veelgi suurem kaal." "Ekspertarvamus" esitati Greenpeace'ile komisjoni pöördukse efekti uurimise raames.

(4) EÜT 1976, L 262, lk 201.

(5) SEK(1998)1986.

(6) KOM(2001)88.

(7) Vt komisjoni roheline raamat Euroopa läbipaistvuse algatuse kohta KOM(2006)194.

(8) Vt Euroopa Ombudsmani otsus kaebuse 3269/2005/TN kohta, mis on kättesaadav tema veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/053269.htm).

(9) Personalieeskirjade artiklis 11 on sätestatud: „Ametnik täidab oma kohustusi ja tegutseb ainult ühenduste huve silmas pidades; ta ei taotle ega võta vastu juhiseid üheltki oma institutsiooni väliselt valitsuselt, asutuselt, organisatsioonilt ega isikult. Ta täidab talle pandud ülesandeid objektiivselt, erapooletult ja kooskõlas lojaalsuskohustusega ühenduste ees. (...)“.

Personalieeskirjade artiklis 16 on sätestatud: „Ametnik on pärast teenistusest lahkumist jätkuvalt kohustatud käituma ausalt ja diskreetselt teatavate ametissenimetamiste või soodustuste vastuvõtmisel.

Ametnikud, kes kavatsevad töötada tasustataval või mittetasustataval kutsealal kahe aasta jooksul pärast teenistusest lahkumist, teatavad sellest oma institutsioonile. Kui see tegevus on seotud ametniku poolt viimase kolme teenistusaasta jooksul tehtud tööga ja võib viia konfliktini institutsiooni õigustatud huvidega, võib ametisse nimetav asutus või ametiisik teenistuse huve silmas pidades kas keelata ametnikul seda teha või anda oma nõusoleku mis tahes tingimustel, mida ta peab sobivaks. (...)“.

Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 11 on sätestatud, et „[a]jutiste teenistujate suhtes kohaldatakse analoogia põhjal [...] personalieeskirjade artiklite 11–26 sätteid, mis käsitlevad ametnike õigusi ja kohustusi”.

(10) REACH tähistab "kemikaalide registreerimist, hindamist ja autoriseerimist"ning käsitleb uut EÜ kemikaalimäärust. Vt http://ec.europa.eu/comm/environment/chemicals/reach.htm ja http://ec.europa.eu/enterprise/reach/index_en.htm.

(11) Toksilise lobitöö aruanne on kättesaadav aadressil http://www.greenpeace.org/toxiclobby.

(12) Ombudsman võtab mürgise lobitöö aruande põhjal teadmiseks, et Greenpeace'i arvates on nn pöördukse efekti taktika see, kui riigiasutuste ametnikud ja tööstuse lobistid kauplevad omavahel töökohtadega.

(13) Ombudsman märgib näiteks, et aruande nn pöördukse efekti osa illustreerib likvideerimisnukk ja et aruande esilehel on marionett, mida opereerib isik, kelle nägu ei ole nähtav.

(14) Vt joonealune märkus 9.