Strasbourg, 25. september 2007

Lugupeetud hr X

augustil 2006 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) töötajate töölevõtmise kohta, eelkõige seoses valikumenetlusega KOM/3644/2002.

25. septembril 2006 edastasin kaebuse OLAFi peadirektorile. Ma teavitasin teid sellest samal päeval.

oktoobril 2006 saatsite mulle kirja, milles tõstatasite mitu küsimust seoses minu uurimise ulatusega. Oma 19. oktoobri 2006. aasta vastuses selgitasin neid küsimusi.

OLAF saatis oma arvamuse ingliskeelse originaalversiooni 11. jaanuaril 2007 ja saksakeelse tõlke 18. jaanuaril 2007. Edastasin selle Teile 22. jaanuaril 2007 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 15. veebruaril 2007.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

Kaebuse esitaja, Euroopa Komisjoni ametnik, teatas, et 1997. aasta alguses pöördus tema poole komisjoni pettustevastane amet „Uclaf”, et arutada võimalikku värbamist. Tema sõnul sai ta 1997. aasta aprillis büroo juhatajalt K-lt teate, mida ta pidi tõlgendama kui tööpakkumist, mille tingimuseks oli organisatsiooniliste ja eelarveliste raskuste ületamine. Kaebuse esitaja sõnul väitis K., et Uclaf on „põhimõtteliselt väga huvitatud”, arvestades, et kaebuse esitaja konkreetne kogemus pakub „märkimisväärset huvi”. Hr K. viitas võimalikule tulevasele töötajate arvu suurendamisele. Kaebuse esitaja väitis siiski, et järgnevatel kuudel ei olnud tal võimalik saada konkreetsemat teavet, mille jooksul Uclaf viitas organisatsioonilistele ja eelarveprobleemidele või edasiste värbamiste külmutamisele. Lisaks märkis ta, et ta ei saanud vastuseid mitmele kirjale ning et kui ta kandideeris vabadele ametikohtadele, ei kutsutud teda kunagi vestlusele.

Pärast seda, kui Uclaf muudeti 1999. aastal OLAFiks, leidis kaebuse esitaja, et tema õiguspärane ootus töölevõtmise suhtes, mille komisjon tema arvates tuvastas, on OLAFile üle antud. Ta teatas, et tal oli kolm kohtumist OLAFi peadirektoriga, kes juhtis taas tähelepanu värbamisega seotud organisatsioonilistele ja eelarveprobleemidele.

Kaebuse esitaja väitis, et hiljem täideti vähemalt üks ametikoht, ilma et seda oleks avaldatud. Tema sõnul on see vastuolus personalieeskirjade artikliga 4. Ta märkis, et seejärel kandideeris ta uuesti sobivatele ametikohtadele OLAFis, kuid edutult.

Valikumenetlus KOM/3644/2002

oktoobril 2002 avaldati menetlus KOM/3644/2002, millega kuulutati välja „Administraator A7/A5 ühenduste finantshuvide kaitset käsitlevate õigusaktide ja poliitika väljatöötamiseks, sõnastamiseks ja järelevalveks” ametikoht OLAFi üksuses A1. Kaebuse esitaja, kes leidis, et tema profiil vastab täielikult ametikohale, esitas taotluse õigel ajal. Ta väitis siiski, et 20 kuu jooksul pärast töölevõtmise menetluse avaldamist ei olnud tal võimalik saada teavet menetluse käigu kohta. Ta märkis, et OLAF ei vastanud tema saadetud 11 kirjale, välja arvatud üks e-kiri, milles OLAFi peadirektor teatas talle, et tema taotlus edastati personaliüksuse juhatajale M-ile.

5. augusti 2004. aasta kirjas, mille lisas kaebuse esitaja, teatas M. talle, et tema kandidatuur lükati tagasi ja et juba 2002. aastal valiti välja veel üks kandidaat. Hr M. märkis, et viivituse põhjus tema vastuses võib peituda kaebuse esitaja süüdistustes hr M-i ebakompetentsuse ja ebaprofessionaalsuse kohta, mis sisaldusid kaebuse esitaja kirjades OLAFi peadirektorile, milles ta oli samuti palunud peadirektoril lõpetada tema toimiku käsitlemine hr M-i poolt. Lisaks oli kaebuse esitaja hr M-i sõnul süüdistanud teda ebaõigete avalduste tegemises. Kuigi M. oli olukorda selgitanud, ei lõpetanud kaebuse esitaja tema kohta halvustavate märkuste tegemist. Seetõttu märkis M., et kaebuse esitajale, kes ei soovinud temaga rohkem suhelda, peaks olema arusaadav, mida kaebuse esitaja ka ise taotles.

Kaebuse esitaja väitis, et ta oli sellisest reaktsioonist „üllatunud”. Ta lisas, et kui ta küsis OLAFi peadirektori arvamust hr M-i kirja kohta, vastas viimane, et tal ei ole sellele midagi lisada.

Kaebuse esitaja leidis, et isegi kui eeldada, et tal ei olnud õigust töölevõtmisele, oleks tal tööandja hoolsuskohustuse alusel (beamtenrechtliche Fürsorgepflicht) olnud õigus oma kandidatuuri nõuetekohasele läbivaatamisele ja seega vähemalt vestlusele kutsumisele. Kuna OLAF oli kaebuse esitaja sõnul tema kirju 20 kuud eiranud, rikkus ta seda hoolsuskohustust ja siduvaid menetluseeskirju. Eelkõige viitas kaebuse esitaja komisjoni siseliikuvust käsitlevatele suunistele („mobilité inter-service”), mille kohaselt pidi ametisse nimetav asutus teavitama kandidaati ühe nädala jooksul negatiivsest otsusest. M-i tegevusetust nende eeskirjade kohaselt ei saa õigustada "absurdse põhjendusega", et kaebuse esitaja oli teda halvustanud. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et M-il oli õigus personalieeskirjade artikli 24 kohasele kaitsele, kui ta tundis end halvustavalt, ning tal ei olnud õigust kasutada enesekaitse vormi.

Kaebuse esitaja leidis, et nende menetlusvigade tõttu oli valikumenetluse otsus KOM/3644/2002 õigusvastane. Lisaks leidis ta, et mõned valikumenetluses osalenud isikud, eelkõige M., olid tema suhtes erapoolikud ja oleksid pidanud selles valikumenetluses osalemisest hoiduma. Seetõttu väitis ta, et otsus tuleks tagasi võtta ja asendada uue otsusega.

Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus

29. oktoobril 2004 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Oma 25. veebruari 2005. aasta otsuses selle kaebuse kohta viitas OLAF oma ulatuslikule kaalutlusõigusele töölevõtmisel ja ühenduse kohtute asjakohasele kohtupraktikale. Mis puudutab edutamist ja analoogia põhjal töötajate üleviimist, siis pidi ametisse nimetav asutus viima läbi võrdleva hindamise, kasutades meetodit, mida ta pidas kõige sobivamaks.

OLAF selgitas üksikasjalikult, milliseid valitud kandidaadi koolituse ja töökogemuse aspekte ta pidas kaebuse esitaja omadest kaalukamaks.

Seoses kaebuse esitaja õiguspärase ootuse väidetava rikkumisega tuletas OLAF meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üks õiguspärase ootuse olemasolu tingimustest täpne, tingimusteta ja ühtelangev kinnitus. Kuna aga tingimusteta kinnitust ei olnud kunagi (eelkõige K. märgukiri ei sisaldanud täpseid ega tingimusteta avaldusi), ei olnud OLAF kohustatud kaebuse esitaja suhtes teataval viisil tegutsema.

Seoses valikumenetluse (KOM/3644/2002) tulemuste hilise edastamisega kaebuse esitajale tunnistas OLAF, et seda võib tõepoolest pidada hea halduse põhimõtte rikkumiseks. Puudusid aga märgid selle kohta, et see oleks mõjutanud menetlust ennast.

Mis puudutab asjaolu, et kaebuse esitajat ei kutsutud vestlusele, siis põhimõtteliselt pidi ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustama, millises etapis ja milliste kandidaatidega vestlusi pidada. Lisaks ei olnud sise-eeskirjade kohaselt vestlused vajalikud, kui kandidaati oli hiljuti küsitletud sarnasel ametikohal. OLAF märkis, et käesolevas asjas ei ole ühtegi kandidaati intervjueeritud. Seega järgiti võrdse kohtlemise põhimõtet.

Lisaks oli kaebuse esitajal mitu kohtumist OLAFi peadirektoriga, nii et tema õigust olla ära kuulatud ei olnud rikutud. Kokkuvõttes leidis OLAF, et valikumenetluses ei esinenud vigu.

Ombudsmanile esitatud kaebus

Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et OLAF hindas tema artikli 90 lõike 2 kohast kaebust vääralt. Tema sõnul rõhutas ta üle oma kaalutlusruumi ja viitas asjakohatule kohtupraktikale.

Kaebuse esitaja kritiseeris ka OLAFi suutmatust käsitleda võimaliku kallutatuse küsimust. Lisaks märkis ta, et ilmnes, et OLAF ei olnud algatanud M. suhtes distsiplinaarmenetlust seoses sellega, mida kaebuse esitaja pidas tema ametialaseks hooletuseks.

Sellega seoses viitas kaebuse esitaja kirjale, mille OLAFi peadirektor oli talle saatnud 4. oktoobril 2005. Selles kirjas teatas peadirektor kaebuse esitajale, et töölevõtmise otsus võeti vastu üksnes kandidaatide teenete võrdluse põhjal ja ilma, et see oleks mõjutanud isikuid, keda oleks võinud kaebuse esitaja suhtes kahjustada. Menetluse ainus tähelepanuta jäetud aspekt oli see, et edutuid kandidaate teavitati tulemustest hilinenult. Sellega seoses andis ta korralduse, et edaspidi teavitatakse kandidaate, keda ei ole välja valitud, ametisse nimetava asutuse otsusest kirjalikult ja aegsasti. Peadirektor lisas, et kuna kaebuse esitaja ei olnud asja kohtusse andnud, lootis ta, et see kiri lõpetab kirjavahetuse. Kõiki tulevasi taotlusi peetakse põhjendamatuteks ja neid ei käsitleta.

Kaebuse esitaja tegi ettepaneku, et ombudsman uuriks tema juhtumit struktuurilise probleemi seisukohast. Ta leidis, et OLAF on personaliküsimustes „oma kohtunik”. OLAFit nimetati „sõltumatuks”. Kaebuse esitaja oli siiski seisukohal, et see saab nii olla ainult tema uurimiste puhul. Seetõttu pidas ta problemaatiliseks, et OLAF tegutses tema juhtumi puhul ametisse nimetava asutusena, ilma et tema üle teostaks järelevalvet komisjoni personali peadirektoraat.

Kaebuse esitaja leidis, et OLAFi käitumine on tema karjääri tõsiselt ja kahjulikult mõjutanud, kuna ta uskus, et OLAF võtab ta tööle, ning hoidus seega kandideerimast muudele sobivatele ametikohtadele.

Kokkuvõttes esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

1. OLAF ei tegutsenud vastavalt kaebuse esitaja õiguspärasele ootusele, et ta värvatakse;
2. OLAF tegutses õigusvastaselt, täites teatavaid ametikohti, ilma et ta oleks neid avaldanud;
3. Valikumenetlust KOM/3644/2002 ei käsitletud nõuetekohaselt. Eelkõige väitis kaebuse esitaja, et a) OLAF ei vastanud mitmele tema kirjale ja b) teatavad valikumenetluses osalenud isikud olid tema suhtes erapoolikud;
4. OLAF ei teavitanud kaebuse esitajat õigeaegselt menetluse tulemusest; ja
5. Asjaolu, et OLAF tegutses ametisse nimetava asutusena, oli süstemaatiliselt problemaatiline.

Kaebuse esitaja väitis, et

1. otsus valikumenetluse kohta KOM/3644/2002 tuleks tühistada;
2. talle tuleks maksta hüvitist; ja
3. OLAFil ei tohiks lubada tegutseda ametisse nimetava asutusena.

Nõue

Ombudsmani kaalutlused

Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja teine väide näis olevat seotud sündmustega, mis leidsid aset 2000. aastal või selle paiku ja igal juhul enne 2004. aastat. Arvestades kaheaastast tähtaega, mille jooksul võib ombudsmanile tema põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt kaebusi esitada, leidis ta, et tal ei ole õigust seda väidet uurida.

Kaebuse esitaja viienda väite ja sellega seotud kolmanda väite kohta märkis ombudsman, et kaebuse esitaja ei paistnud olevat seda küsimust OLAFiga suheldes tõstatanud ning et ta ei olnud ka selles küsimuses komisjoniga ühendust võtnud. Kuna kaebuse esitaja ei olnud seetõttu vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 4 kasutanud asjakohaseid eelnevaid administratiivseid lähenemisviise, leidis ombudsman, et ka tema ei saa selle küsimusega tegeleda.

Seetõttu otsustas ombudsman algatada uurimise kaebuse esitaja esimese, kolmanda ja neljanda väite ning tema esimese ja teise väite kohta.

OLAFi arvamus

OLAF tuletas oma arvamuses meelde, et seoses oma kolmanda väite punktiga b väitis kaebuse esitaja, et teatavad valikumenetlusega COM/3644/2002 seotud isikud, eelkõige personaliüksuse juhataja, olid tema suhtes erapoolikud. OLAF leiab siiski, et personaliüksuse juhataja ei osalenud tegelikult valikumenetluses tehtud otsuses.

Seoses kaebuse esitaja muude väidete ja väidetega leidis OLAF, et kaebuse esitaja poolt ombudsmanile esitatud teave ei sisaldanud muid faktilisi asjaolusid ega väiteid peale nende, mida on juba käsitletud ametisse nimetava asutuse otsuses kaebuse esitaja kaebuse kohta vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Seetõttu suunas OLAF ombudsmani sellele otsusele.

Kokkuvõtteks märkis OLAF, et tal on kahju, et 2002. aasta detsembris, kui valikumenetluses KOM/3644/2002 vaidlusalusele ametikohale valiti edukas kandidaat, ei saadetud kaebuse esitajale ühtegi kirja. OLAF vabandas kaebuse esitaja ees sellise järelevalve eest. Muus osas leidis OLAF, et kaebuse esitaja väited ja väited ei olnud põhjendatud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja oli oma märkustes seisukohal, et OLAFi poolt ombudsmanile esitatud teave ei aidanud mingil moel selles küsimuses selgust tuua. Selle asemel oli tema arvamus jätkuks OLAFi lohakale ja pealiskaudsele haldustööle, mis oli juba iseloomustanud valikumenetlust KOM/3644/2002. Kaebuse esitaja rõhutas, et OLAF eiras jätkuvalt tema väidet, et ta ei olnud vastanud suurele hulgale tema kirjadele ja et ta oli saatnud (negatiivse) vastuse alles 20 kuu pärast, kuigi ta oli korduvalt juhtinud viivitusest OLAFi peadirektori ja personaliosakonna juhataja tähelepanu. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et OLAF oli püüdnud probleemi minimeerida, viidates üksnes järelevalvele.

Kaebuse esitaja lisas, et on tähelepanuväärne, et OLAF vabandas tema taotluse ebaõige käsitlemise pärast. Selline sümboolne, kuid õiguslikult tähtsusetu žest, mille tegemiseks kulus OLAFil pealegi viis aastat, ei saanud siiski kompenseerida talle tema karjääriga seoses tekkinud ebasoodsat olukorda, kuna ta tugines teatud aja jooksul sellele, et ta on OLAFisse tööle võetud.

Lisaks leidis kaebuse esitaja, et ei saa kindlalt eeldada, et OLAF õpib oma „menetluseeskirjade tahtlikust rikkumisest”, arvestades, et vastutavate isikute suhtes ei ole meetmeid võetud, vaid et OLAFi peadirektor on selle asemel „varjanud” oma töötajaid. Kaebuse esitaja leidis, et see on eriti tõsine, sest OLAF loodi selleks, et teostada järelevalvet ELi institutsioonide tegevuse seaduslikkuse üle.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja, kes on Euroopa Komisjoni ametnik, väitis, et pärast 1997. aastal toimunud kirjavahetust komisjoni toonase pettustevastase võitluse ameti "Uclaf" juhiga eeldas ta õigustatult, et komisjon võtab ta tööle. Tema sõnul kanti see ootus üle Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) pärast selle loomist 1999. aastal. Eelkõige leidis kaebuse esitaja, et ta oleks tulnud tööle võtta valikumenetluse KOM/3644/2002 raames, mis tema väitel ei toimunud kooskõlas menetlusnormidega. Pärast personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohast edutut kaebust pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole. Kokkuvõttes esitas ta järgmised väited: 1) OLAF ei tegutsenud vastavalt tema õiguspärasele ootusele, et ta võetakse tööle; (2) OLAF tegutses õigusvastaselt, täites teatavaid ametikohti ilma neid avaldamata; (3) valikumenetlust KOM/3644/2002 ei käsitletud nõuetekohaselt, eelkõige seetõttu, et a) OLAF ei vastanud kaebuse esitaja mitmele kirjale ja b) teatavad valikumenetluses osalenud isikud olid tema suhtes erapoolikud; (4) OLAF ei teavitanud kaebuse esitajat õigeaegselt menetluse tulemusest; ning 5) asjaolu, et OLAF tegutses ametisse nimetava asutusena, oli süstemaatiliselt problemaatiline. Kaebuse esitaja väitis, et 1) otsus valikumenetluse kohta KOM/3644/2002 tuleks tühistada; 2) talle tuleks maksta hüvitist; ning et (3) OLAFil ei tohiks lubada tegutseda ametisse nimetava asutuse või ametiisikuna.

1.2 Ombudsman leidis, et ta ei saa kaebuse esitaja teist väidet käsitleda, kuna ombudsmanile kaebuse esitamise tähtaeg, mis on sätestatud tema põhikirja artikli 2 lõikes 4, on ületatud. Lisaks ei olnud ombudsmanil õigust uurida kaebuse esitaja viiendat väidet ja sellega seotud kolmandat väidet, kuna neile ei eelnenud asjakohaseid eelnevaid halduslikke lähenemisviise OLAFile, nagu on nõutud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4. Seega algatas ombudsman uurimise kaebuse esitaja esimese, kolmanda ja neljanda väite ning tema esimese ja teise väite kohta.

1.3 Järgnevas otsuses peab ombudsman kasulikuks kõigepealt arutada OLAFi väidetavat tegevusetust vastavalt kaebuse esitaja õiguspärastele ootustele (esimene väide) ja seejärel hinnata menetluslikke küsimusi, mille kaebuse esitaja tõstatas seoses valikumenetlusega KOM/3644/2002. Viimase puhul uurib ombudsman kõigepealt valikumenetluses osalevate isikute väidetavat erapoolikust (väide 3 b); seejärel hinnata OLAFi väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat õigeaegselt menetluse tulemusest (neljas väide); ning lõpuks OLAFi väidetav suutmatus vastata kaebuse esitaja kirjadele (väide 3a). Lõpuks tegeleb ombudsman kaebuse esitaja väidetega.

2 Väidetav tegevusetus õiguspärase ootuse alusel

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et alates 1997. aastast eeldas ta õiguspäraselt, et Uclaf ja seejärel OLAF võtavad ta tööle. Selle seisukoha toetuseks viitas ta eelkõige Uclafi juhilt K-lt 1997. aasta aprillis saadud teatele, milles viimane märkis, et Uclaf on kaebuse esitajast „põhimõtteliselt väga huvitatud”, kuna tema konkreetne kogemus pakub „märkimisväärset huvi”. Kaebuse esitaja poolt ombudsmanile esitatud kaebusest ilmnes, et ta leidis, et kuna teda ei võetud K. algatusel tööle, oleks ta tulnud tööle võtta ühe tema kandideerimisavalduse alusel vabadele ametikohtadele järgnevatel aastatel ja hiljemalt valikumenetluse KOM/3644/2002 raames.

2.2 Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohases otsuses kaebuse esitaja kaebuse kohta tuletas OLAF meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üks õiguspärase ootuse olemasolu tingimustest täpne, tingimusteta ja ühtelangev kinnitus. Kuna aga OLAFi sõnul ei olnud kunagi olemas tingimusteta kinnitust, ei olnud OLAF kohustatud kaebuse esitaja suhtes teataval viisil tegutsema. Eelkõige väitis OLAF, et K. märgukiri ei sisaldanud täpseid ega tingimusteta avaldusi. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta OLAF täiendavaid märkusi ei esitanud.

2.3 Ombudsman tuletab meelde, et õiguspärase ootuse kaitse on hea halduse põhimõte, mis on sätestatud Euroopa hea halduse tava eeskirja (1) artikli 10 lõikes 2. Ta märgib, et käesoleval juhul liitis kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudega oma väite, et OLAF ei tegutsenud vastavalt tema õiguspärasele ootusele. Sellistel juhtudel on ombudsman asunud seisukohale, et kaebuse esitaja peab tõendama, et tema olukord vastab ühenduse kohtute kehtestatud tingimustele, mis käsitlevad lepinguvälist vastutust õiguspärase ootuse rikkumise korral (2). Ühenduse kohtute väljakujunenud praktika kohaselt peavad olema täidetud kolm tingimust. Esiteks peavad ühenduse ametiasutused olema huvitatud isikule andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekiks õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega (3).

2.4 Kuna kaebuse esitaja seisukoht, et ta eeldas õiguspäraselt, et OLAF võtab ta tööle, põhineb teatel, mille ta sai K-lt 1997. aastal, märgib ombudsman, et talle ei ole edastatud selle teate koopiat. Seetõttu peab tema hinnang põhinema selles teates sisalduval tsitaadil, mille kaebuse esitaja oma kaebuses lisas. See tsitaat ei sisalda aga täpset ja tingimusteta tööpakkumist. Selle asemel, nagu OLAF oma otsuses õigesti märkis, näib K. olevat andnud märku üksnes üldisest huvist võtta kaebuse esitaja tööle, viitamata ühelegi konkreetsele ametikohale. Ombudsmanile esitatud märkustes ei ole kaebuse esitaja viidanud ühelegi asjaolule ega argumendile, mis toetaks temapoolset märgukirja tõlgendamist. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma seisukohta, et K. teade tekitas temas õiguspärase ootuse, et ta võetakse tööle.

2.5 Kuivõrd kaebuse esitaja seisukoht puudutab tema korduvaid kandideerimisavaldusi, ei ole ta esitanud ühtegi täpsustust selle kohta, millised OLAFi avaldused või käitumine oleksid võinud tekitada õiguspärase ootuse, et ta võetakse tööle. On ilmne, et asjaolu, et kandidaadil on teatava töö jaoks vajalik kvalifikatsioon ja kogemus, ei tähenda, et tal on õigus eeldada töölevõtmist. Seoses valikumenetlusega KOM/3644/2002 ei ole kaebuse esitaja viidanud ühelegi OLAFi kinnitusele, et ta võetakse tööle.

2.6 Nende kaalutluste põhjal leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma seisukohta, et OLAF on rikkunud tema õiguspäraseid ootusi töölevõtmisel. Ombudsman ei tuvasta kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

3 Väidetavad menetluslikud puudused

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et valikumenetlust KOM/3644/2002 ei ole menetluslikust seisukohast nõuetekohaselt käsitletud. Ta väitis, et teatavad menetlusega seotud isikud, eelkõige personaliosakonna juhataja M., olid tema suhtes erapoolikud ja oleksid seega pidanud selles menetluses osalemisest hoiduma. Lisaks väitis ta, et OLAF ei teavitanud teda menetluse tulemusest õigeaegselt, nagu on nõutud komisjoni sisemist liikuvust käsitlevates eeskirjades, vaid tegi seda alles 20 kuu pärast. Samuti väitis ta, et OLAF ei vastanud mitmele tema saadetud kirjale. Kaebuse esitaja väitis, et otsus menetluse KOM/3644/2002 kohta tuleks tühistada ja talle tuleks maksta hüvitist.

3.2 OLAF väitis oma arvamuses, et hr M. ei osalenud valikumenetluses KOM/3644/2002 tehtud otsuses. OLAF avaldas kahetsust, et 2002. aasta detsembris, st eduka kandidaadi valimise ajal, ei saadetud kaebuse esitajale ühtegi kirja. Ta vabandas kaebuse esitaja ees selle "järelevalve" pärast.

3.3 Oma märkustes oli kaebuse esitaja seisukohal, et OLAF eiras jätkuvalt tema väidet, et ta ei olnud vastanud suurele hulgale tema kirjadele ja et ta oli saatnud (negatiivse) vastuse alles 20 kuu pärast, kuigi ta oli korduvalt juhtinud viivitusele OLAFi peadirektori ja M-i tähelepanu. Kaebuse esitaja lisas, et on tähelepanuväärne, et OLAF vabandas tema taotluse ebaõige käsitlemise pärast. Ta leidis siiski, et see sümboolne žest, mille tegemiseks kulus OLAFil viis aastat, ei saa kompenseerida talle tema karjääriga seoses tekkinud halvemust, kuna ta tugines teatud aja jooksul tööle võtmisele. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et ei saa kindlalt eeldada, et OLAF õpib oma „menetluseeskirjade tahtlikust rikkumisest”, arvestades, et vastutavate isikute suhtes ei ole meetmeid võetud, vaid et OLAFi peadirektor on selle asemel „varjanud” oma töötajaid.

3.4 Valikumenetlusega KOM/3644/2002 seotud isikute väidetava erapoolikuse kohta märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole kommenteerinud OLAFi väidet, et personaliosakonna juhataja ei olnud kaasatud kandidaadi valimise otsuse tegemisse. Mis tahes muude valikuga seotud isikute kohta, keda võidi tema suhtes kahjustada, ei ole kaebuse esitaja esitanud mingit teavet selle kohta, kes need isikud võisid olla ja miks ta leidis, et nad võisid olla tema suhtes erapoolikud. Seetõttu leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kandidaadi valimisega seotud isikuid kahjustati. Ombudsman ei tuvasta selles osas haldusomavoli.

3.5 Seoses OLAFi väidetava suutmatusega teavitada kaebuse esitajat õigeaegselt menetluse tulemustest märgib ombudsman, et OLAF tunnistas, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat 2002. aasta detsembris, kui valituks osutus edukas kandidaat. Arvestades kaebuse esitaja arvukaid kontakte OLAFiga, mis eelnesid tema kaebusele ombudsmanile, ei ole ombudsman täiesti veendunud, et OLAF kvalifitseerib selle tegevusetuse järelevalveks. Ombudsmanil on siiski hea meel märkida, et OLAF vabandas kaebuse esitaja teavitamata jätmise pärast. Lisaks märgib ombudsman, et OLAFi peadirektor teatas oma 4. oktoobri 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on andnud korralduse, et edaspidi teavitatakse edutuid kandidaate ametisse nimetava asutuse otsusest kirjalikult ja aegsasti. Ombudsmanil ei ole põhjust kahelda, et seda deklaratsiooni on rakendatud. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

3.6 Seoses OLAFi väidetava suutmatusega vastata kaebuse esitaja mitmele kirjale tuletab ombudsman meelde, et hea halduse põhimõtete kohaselt peavad ametiasutused tagama, et neile küsimuste või taotlustega lähenevad isikud saavad vastuse mõistliku aja jooksul. Seda põhimõtet ei tuleks kohaldada mitte ainult üldsuse, vaid ka teiste institutsioonide või talituste ametnike suhtes. Kaebuse esitaja lisas oma kaebusele koopiad paljudest e-kirjadest, mis saadeti ajavahemikus 2003. aasta veebruarist kuni 2004. aasta maini mitmele OLAFi ametnikule, kellele ta ei tundu olevat vastust saanud, välja arvatud üks vastuvõtuteatis. OLAF ei ole seda küsimust kommenteerinud ei oma otsuses kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta ega oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta. OLAFi personaliüksuse juhataja M. selgitas oma 5. augusti 2004. aasta kirjas, et tema vastuse puudumine oli tingitud kaebuse esitaja jätkuvatest süüdistustest tema ebakompetentsuse ja ebaprofessionaalsuse kohta. On tõsi, et mõned kaebuse esitaja e-kirjad hr M-ile ja OLAFi peadirektorile sisaldavad sellist kriitikat. Ombudsman leiab siiski, et kirjavahetuse kriitiline toon ei õigusta iseenesest sellisele kirjavahetusele vastamata jätmist. Lisaks ei selgitaks ilmne vastuolu M-i ja kaebuse esitaja vahel igal juhul, miks kaebuse esitaja ei näi olevat saanud vastust teistelt isikutelt, kelle poole ta oma taotlustega pöördus. Kuna OLAF ei ole selgitanud ega vabandanud, järeldab ombudsman, et OLAFi suutmatus vastata kaebuse esitaja poolt 2003. aasta veebruarist kuni 2004. aasta maini valikumenetlusega KOM/3644/2002 seoses saadetud taotlustele kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Kriitiline märkus tehakse allpool.

4 Kaebuse esitaja väited

4.1 Arvestades asjaolu, et ombudsmanil ei ole andmeid selle kohta, et valikumenetluse KOM/3644/2002 tulemust oleks mõjutanud OLAFi käitumine kaebuse esitaja suhtes, leiab ombudsman, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma nõuet valikumenetluse KOM/3644/2002 otsus tühistada.

4.2 Seoses kaebuse esitaja nõudega, et talle tuleks maksta hüvitist, leiab ombudsman, et kuna kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tal oli õiguspärane ootus, et OLAF ta tööle võtab, ja kuna ilmneb, et valikumenetluse KOM/3644/2002 tulemust ei mõjutanud ombudsmani tuvastatud haldusomavoli juhtum, ei ole alust nõuda kahju hüvitamist.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib, et OLAF ei ole toime pannud haldusomavoli seoses kaebuse esitaja väitega, et ta ei tegutsenud vastavalt tema õiguspärasele ootusele, et ta värvatakse, ega seoses tema väitega, et teatavad valikumenetluses KOM/3644/2002 osalenud isikud olid tema suhtes erapoolikud.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et teda ei teavitatud valikumenetluse tulemustest õigeaegselt, leiab ombudsman, et edasised uurimised selles küsimuses ei ole õigustatud.

Seoses OLAFi väidetava suutmatusega vastata kaebuse esitaja kirjadele tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Hea halduse põhimõtete kohaselt peavad ametiasutused tagama, et isikud, kes neile küsimuste või taotlustega lähenevad, saavad vastuse mõistliku aja jooksul. Seda põhimõtet ei tuleks kohaldada mitte ainult üldsuse, vaid ka teiste institutsioonide või talituste ametnike suhtes. Selgituse või vabanduse puudumisel kujutab OLAFi suutmatus vastata teabenõuetele, mille kaebuse esitaja saatis 2003. aasta veebruarist kuni 2004. aasta maini seoses valikumenetlusega KOM/3644/2002, endast haldusomavoli juhtumit.

Arvestades, et see kohtuasja aspekt puudutab menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, ei ole asjakohane püüda leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka OLAFi peadirektorit.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Seadustiku artikli 10 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Ametnik austab üldsuse õiguspäraseid ja mõistlikke ootusi seoses institutsiooni varasema käitumisega.”

(2) Vt järgmised otsused, mis on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil: otsus kaebuse 548/2002/GG kohta (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/020548.htm); otsus kaebuse 1330/2004/PB kohta (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/041330.htm); ja otsus kaebuse 272/2005/(OV)DK kohta (http://www.ombudsman.europa.eu/decision/en/050272.htm).

(3) Vt kohtuasi T-203/97: Forvass vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-129 ja II-705, punkt 70; otsus kohtuasjas T-199/01: G vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I-A-217 ja II-1085, punkt 38); Otsus kohtuasjas T-347/03: Branco vs. komisjon (EKL 2005, lk II-2555, punkt 102).