Strasbourg, 30. juuli 2008

Lugupeetud hr C.

veebruaril 2006 esitasite Euroopa ombudsmanile Euroopa Komisjoni vastu kaebuse, mis saabus minu talitustesse 6. märtsil 2006. Kaebus käsitles seda, kuidas komisjon tõlgendas dokumendi „Tehniliste assistentide tähtajaliste lepingute suhtes kohaldatavad üldtingimused EÜ humanitaar- ja toidualase koostöö meetmete valdkonnas kolmandates riikides” (edaspidi „üldtingimused”)(1) artiklit 31.

mail 2006 teavitasin ma komisjoni presidenti teie kaebusest ja palusin tal esitada oma arvamus 31. juuliks 2006.

Komisjon taotles 26. juulil 2006 oma arvamuse esitamise tähtaja pikendamist 30. septembrini 2006, põhjendades seda juhtumi keerukusega ja asjaoluga, et sisekonsultatsioonimenetlus osutus oodatust keerulisemaks. 7. septembri 2006. aasta kirjaga andsin taotletud pikenduse ja teavitasin Teid sellest.

23. oktoobril 2006 teavitasin komisjoni presidenti, et ma ei ole komisjoni arvamust veel saanud, ja palusin tal esitada mulle 31. oktoobriks 2006 kas vastuse või teie juhtumile vastamise ajakava. Komisjon teatas mulle 24. oktoobri 2006. aasta kirjas, et vastuse kavand selle juhtumi kohta on esitatud vastutavale volinikule allkirjastamiseks.

novembril 2006 saatis komisjon oma arvamuse inglise keeles ja vabandas viivituse pärast.

17. novembri 2006. aasta e-kirjaga, mida minu talitused tunnistasid 22. novembril 2006, teavitasite mind oma uutest kontaktandmetest.

jaanuaril 2007 saatis komisjon kõnealuse arvamuse tõlke prantsuse keelde ja avaldas kahetsust, et temast mitteolenevatel asjaoludel on tõlke edastamisel tekkinud teatav viivitus.

1. veebruaril 2007 edastasin Teile komisjoni arvamuse prantsuse keeles ja palusin Teil esitada oma märkused 28. veebruariks 2007. Oma kirjas teavitasin Teid oma edasisest kirjavahetusest komisjoniga ja sellest tulenevast tähtaja pikendamisest, samuti sellest, et komisjon viivitas oma arvamuse tõlke esitamisega.

veebruaril 2007 saatsite mulle oma tähelepanekud.

oktoobril 2007 küsisite oma kaebuse staatuse kohta. 16. oktoobril 2007 vastasid minu talitused Teie e-kirjale, teavitades Teid sellest.

22. novembril 2007 teavitasin Teid, et sisemiste ümberkorralduste tõttu anti Teie kaebuse menetlemine üle teisele õigusametnikule.

märtsil 2008 saatsin ma komisjonile ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta. juunil 2008 saatis komisjon mulle oma vastuse sõbraliku lahenduse ettepanekule, mille edastasin Teile märkuste esitamiseks.

2. juulil 2008 edastasite mulle e-posti teel oma tähelepanekud seoses komisjoni vastusega minu ettepanekule leida sõbralik lahendus.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

aprillil 2005 saatis Euroopa Komisjoni EuropAidi büroo kaebuse esitajale ettepanekukirja, milles pakuti talle tehnilise assistendi (üksikeksperdi) ametikohta 20-kuuliseks lähetuseks Senegali reguleerivasse asutusse (Ordonnateur national). Nimetatud kiri on välja antud komisjoni väliskoostöö raames (2). Kirjalik ettepanek sisaldas loetelu peamistest kohaldatavatest lepingusätetest, mis on sätestatud dokumendis "Üldtingimused, mida kohaldatakse kolmandatele riikidele suunatud EÜ humanitaar- ja toidualase koostöö meetmete valdkonna tehniliste assistentide tähtajaliste lepingute suhtes" (edaspidi "üldtingimused")(3) ja teatavates eriklauslites (edaspidi "eritingimused"). Kaebuse esitajat teavitati ettepanekut sisaldavas kirjas, et tal on vastavalt üldtingimuste artikli 31 lõikele 2 õigus saada „elamistoetuse üleviimist väljapoole Euroopat”(„elamistoetuse üleviimine”). See hüvitis, mis moodustas 50 % võrdlussummast, anti muu hulgas ekspertidele, kes olid lepingu sõlmimise ajal juba väljaspool Euroopat asutatud ja asusid pärast tööle asumist elama (teise asukohta väljaspool Euroopat). Kaebuse esitajal paluti saata tagasi ettepanekule lisatud kirja allkirjastatud koopia, teavitades sellega komisjoni oma nõusolekust kohaldatavate eeskirjadega.

Pärast 1. aprilli 2005. aasta kirja saamist ja enne sellele allakirjutamist võttis kaebuse esitaja 4. aprillil 2005 komisjoniga ühendust ja tegi mõned märkused, eelkõige seoses üldtingimuste artikli 31 tõlgendamisega. Ta väitis, et kuna tema elukoht oli komisjoni ettepaneku saatmise ajal tegelikult Euroopas, ei olnud artikli 31 lõige 2 tema suhtes kohaldatav.

aprilli 2005. aasta e-kirjas selgitas komisjon kaebuse esitajale, et ta oli otsustanud määrata talle kõrgema sisseseadmistoetuse asemel „elamistoetuse üleviimise”, sest i) tema eelmine leping komisjoniga oli hiljuti lõppenud; ning ii) ta oli juba kantud mõnda teise komisjoni värbamisnimekirja.

Kaebuse esitaja teatas 14. aprilli 2005. aasta e-kirjas komisjonile, et ta on nõus ettepanekus esitatud tingimustega, kuid väljendas teatavaid kahtlusi seoses tema suhtes kohaldatava elamistoetuse üleviimisega. Ta selgitas, et tema eelmine leping Euroopa Ühendusega Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris lõppes 5. jaanuaril 2005. Kuna tal oli selle lepingu alusel veel mitu puhkusepäeva, naasis ta Belgiasse enne seda kuupäeva, nimelt 10. detsembril 2004. Ta selgitas, et alates 4. jaanuarist 2005 oli tema seaduslik elukoht Belgia linnas, kus ta oli end kohalikus omavalitsuses (kommuun) registreerinud.

Kaebuse esitaja rõhutas, et ta osales 11. jaanuaril 2005 telefonivestluses komisjoni delegatsiooniga Senegalis (edaspidi „delegatsioon”) ja et teda teavitati, et ta valiti eksperdi ametikohale 1. veebruaril 2005. Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et ta elas Euroopas, kui ta sellele ametikohale valiti.

Neid asjaolusid arvesse võttes leidis kaebuse esitaja, et tal on õigus saada üldtingimuste artikli 31 lõikes 1 sätestatud sisseseadmistoetust, mis moodustaks 150 % võrdlussummast, mitte väiksemat elukoha üleviimise toetust, mis moodustaks 50 % võrdlussummast. Kaebuse esitaja küsis komisjonilt, kas vaidlustatud klausli läbivaatamine oleks asjakohane. Komisjon rõhutas siiski, et kavandatavat lepingut ei ole vaja muuta.

Seejärel allkirjastas kaebuse esitaja lepingu ilma kohaldatavaid klausleid muutmata. Lepingu artiklis 7 („Dispositions particulières”), millega muudeti või täiendati üldtingimusi, täpsustati, et kohaldatakse lepingu artikli 31 lõiget 2, milles viidati „elamistoetuse üleviimisele”. Lisaks sisaldas see artikkel veel ühte sätet, mille kohaselt määratakse „elamistoetuse ülekandmise” arvutamiseks kasutatava võrdlussumma protsendimäär kindlaks vastavalt kaebuse esitaja ülalpeetavate pereliikmete kodumaalt lahkumise olukorrale.

Ombudsmanile esitatud kaebuses seadis kaebuse esitaja oma juhtumi puhul kahtluse alla üldtingimuste artikli 31 lõike 2 kohaldamise kehtivuse ja lisas koopia järgmisest: i) 1. aprilli 2005. aasta kiri ettepaneku kohta; ii) leping; iii) üldtingimuste artikkel 31; iv) kirjavahetus komisjoniga; ning v) tõend tema Belgias elamise kohta.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei esitanud talle mõistlikku selgitust oma seisukoha kohta seoses sellega, millist toetust ta peaks saama ja kuidas tuleks toetuse summa arvutada.

Ombudsman palus komisjonil eelkõige selgitada: i) põhjused, miks komisjon leidis, et kaebuse esitaja juhtumi suhtes tuleks kohaldada üldtingimuste artikli 31 lõiget 1, mitte üldtingimuste artikli 31 lõiget 2; ii) lepingu artiklis 7 sisalduva sätte eesmärk, mille kohaselt määratakse „elamistoetuse ülekandmise” arvutamiseks kasutatava võrdlussumma protsendimäär kindlaks vastavalt kaebuse esitaja ülalpeetavate pereliikmete kodumaalt lahkumise olukorrale; iii) kuidas viimati nimetatud sätet on kaebuse esitaja juhtumi puhul tõlgendatud ja kohaldatud.

Nõue

Komisjoni arvamuse
taustteave:

Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja oli varem töötanud tehnilise abilisena (üksikeksperdina) Jordani Läänekaldale ja Gaza sektorisse tehtud kontrollkäigul, nimelt 6. jaanuarist 2002 kuni 5. jaanuarini 2005. Seejärel võeti temaga ühendust seoses uue lepinguga lähetuseks Senegali sama kava alusel. Leping Senegalis pidi algama 5. veebruaril 2005.

Komisjon selgitas ka, et 3. novembril 2004 pakkus komisjon kaebuse esitajale tema esimese Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris sõlmitud lepingu ametlikku pikendamist ühe aasta võrra, st kuni 31. detsembrini 2005. Komisjon selgitas, et kuna kaebuse esitaja pidi 2004. aasta septembris mitteametlikult teada saama, et Senegalis on vaba ametikoht ja et ta on sellele ametikohale sobivate kandidaatide esialgses nimekirjas, lükkas ta 8. novembri 2004. aasta e-kirjaga tagasi komisjoni pikendamispakkumise.

Komisjon rõhutas, et lepingutingimustes eristatakse üldtingimuste artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetust ja artikli 31 lõikes 1 sätestatud sisseseadmistoetust. Komisjon rõhutas asjaolu, et sisseseadmistoetust anti ainult siis, kui isik asus esimest korda elama väljaspool Euroopat („lors de la première installation hors Europe”). Komisjon rõhutas ka, et kaebuse esitajale oli juba makstud sisseseadmistoetust seoses tema lähetusega Jordani Läänekaldale ja Gaza sektorisse, ning tuletas meelde, et kaebuse esitaja taotleb praegu teist sisseseadmistoetust uues lepingus ette nähtud elukoha üleviimise toetuse asemel.

Komisjon selgitas, et 10. detsembril 2004, kui tema leping komisjoniga Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris veel kehtis, pöördus kaebuse esitaja oma järelejäänud puhkust kasutades Euroopasse tagasi. Tema leping Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris lõppes 5. jaanuaril 2005. Komisjon rõhutas, et kaebuse esitajal on õigus saada talle makstud ümberasumistoetust (4).

Pärast eelvaliku läbinud kandidaatide hindamise lõpuleviimist palus delegatsioon 13. jaanuaril 2005 Brüsseli kesktalitustel võtta tööle kaebuse esitaja, et ta saaks alustada tööd 2005. aasta veebruari keskel. veebruaril 2005 tasus komisjon pärast arve ja maksetõendi kättesaamist kaebuse esitaja Lähis-Idast Euroopasse kolimise kulud. Seejärel vahetasid kaebuse esitaja ja komisjoni assistent, kes vastutas tema teise Senegali ametikohale töölevõtmise eest, mitu e-kirja.

Komisjon selgitas, et kaebuse esitaja ei saanud isiklikel põhjustel (abielulahutus) oma uut töökohta kohe alustada ning et komisjon saatis talle ametliku ettepaneku alles 1. aprillil 2005, mitte 2005. aasta veebruaris. Ettepanek sisaldas sätet „elamistoetuse ülekandmise” kohta. Seejärel uuris kaebuse esitaja põhjuseid, miks talle anti seda toetust, mitte nn sisseseadmistoetust. Pärast üksuse juhatajaga konsulteerimist selgitas assistent 4. aprilli 2005. aasta e-kirjas, et sisseseadmistoetust ei ole võimalik saada. Komisjoni sõnul kiitis kaebuse esitaja ettepaneku heaks 18. aprillil 2005.

Lõpuks allkirjastas töölepingu kaebuse esitaja (5). Komisjon selgitas, et lepingu artikli 7 kohaselt oli kaebuse esitajal õigus ainult „elamistoetuse ülekandmisele”. Seetõttu allkirjastas kaebuse esitaja lepingu, olles täielikult teadlik komisjoni seisukohast.

Komisjon lisas oma arvamusele koopia kaebuse esitaja 8. novembri 2004. aasta e-kirjast, milles ta lükkas tagasi komisjoni pakkumise pikendada tema lepingut Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris. Selles e-kirjas selgitas kaebuse esitaja, et ta soovib oma karjääri ümber suunata ja et ta peab 2005. aasta alguses isiklikel põhjustel, eelkõige lahutuse tõttu, Belgiasse tagasi pöörduma.

Üldtingimuste artikli 31 lõike 1 asemel artikli 31 lõike 2 kohaldamise põhjused

Komisjoni sõnul pidi kaebuse esitaja teadma juba 2004. aasta septembris, st kolm kuud enne temaga sõlmitud eelmise lepingu lõppemist, et ta võetakse tõenäoliselt uuesti tööle ja et tema uus leping pidi algama 2005. aasta veebruaris. Komisjon väitis, et kuna tema leping Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris lõpeb 5. jaanuaril 2005, ei saanud ta mõistlikult eeldada, et talle antakse veel üks sisseseadmistoetus. Arvestades väga väikest lõhet esimese lepingu lõppemise ja teise lepingu kavandatud alguse vahel, oli komisjoni jaoks loogiline eeldada, et kaebuse esitaja viib oma elukoha Euroopa-välisest riigist üle teise riiki, selle asemel et asuda elama oma päritoluliikmesriiki ning seejärel uuesti lahkuda ja asuda elama mujale väljaspool Euroopa Liitu. Komisjon oli seisukohal, et kaebuse esitaja isiklikku otsust registreerida end kohalikes omavalitsustes ja asuda elama Belgiasse võib pidada õiguspäraseks, kuid ebatavaliseks, ning et see tundus olevat ajendatud isiklikest põhjustest, mis ei kuulu komisjoni pädevusse, nimelt tema lahutusest. Komisjon ei ole seda otsust mingil juhul välja pakkunud ega toetanud.

Teisest küljest väitis komisjon, et lepinguline otsus anda kaebuse esitajale üksnes „elamistoetuse üleviimise toetust” oli põhjendatud ka komisjoni vastutusega usaldusväärse finantsjuhtimise eest, mis tähendas kulude minimeerimist, kui see oli võimalik.

Lõpuks rõhutas komisjon, et 4. aprilli 2005. aasta e-kirjaga sai kaebuse esitaja enne lepingu allkirjastamist vastuse oma küsimusele elukoha üleviimise toetuse kohaldatavuse kohta. Seetõttu väitis komisjon, et ta nõustus lepinguga, olles täielikult teadlik komisjoni seisukohast selles küsimuses, nagu on märgitud lepingu artiklis 7.

Elukoha üleviimise toetuse arvutamise lähtesummat käsitleva artikli 7 sätte eesmärk

Komisjon selgitas, et lepingu artikli 7 eesmärk oli muu hulgas dokumenteerida pooltevaheline kokkulepe üldtingimuste artikli 31 lõike 2 kohaldamise kohta. Selles artiklis täpsustati, et elukoha üleviimise toetuse arvutamiseks kasutatud võrdlussumma protsent varieerus ja sõltus nende pereliikmete arvust, kes olid koos töötajaga tegelikult kodumaalt lahkunud.

Komisjon väitis, et see artikkel on kooskõlas Euroopa ühenduste ametnike suhtes kohaldatava samaväärse eeskirjaga. Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi "personalieeskirjad")(6) VII lisa artikli 5 lõikes 4 oli sätestatud: „Ametnik, kellel on õigus majapidamistoetusele ja kes ei asu oma perega elama kohta, kus ta töötab, saab ainult poole toetusest, millele tal muidu oleks õigus (...)”.

Mis puudutab kaebuse esitaja konkreetset juhtumit, siis kuna ta oli lahutatud ja ükski ülalpeetav pereliige ei kolinud koos temaga tema töökohta, leidis komisjon, et tal oli õigus saada ainult 50% võrdlussummast. Komisjon selgitas, et selle sätte põhjus oli see, et üksi kolinud töötaja tegelikud kulud oleksid olnud palju väiksemad kui siis, kui kaasatud oleks rohkem inimesi.

Artikli 7 sätete tõlgendamine ja kohaldamine kaebuse esitaja juhtumi puhul

Komisjon märkis, et lepingu artikkel 7, mis käsitleb „elamistoetuse üleviimist”, ei jäta tõlgendamisruumi, kuna see kujutab endast lepingulist kokkulepet üldtingimuste artikli 31 lõike 2 kohaldamise kohta.

Komisjon rõhutas, et arvamuse esitamise ajal ei olnud komisjoni asjaomased talitused veel saanud kaebuse esitaja taotlust selle hüvitise maksmiseks. Taotluse võib esitada pärast seda, kui kuuekuuline katseperiood uues elukohas on lõppenud (7).

Järeldus

Komisjon järeldas, et kaebuse esitaja varasema lepingulise suhte tõttu komisjoniga sama kava alusel ning kahe järjestikuse lepingu vahelise lühikese ajavahemiku tõttu pidas ta tema naasmist Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist Euroopasse ajutiseks ajutiseks korraks. See õigustas üldtingimuste artikli 31 lõike 2 kohaldamist, kuna kaebuse esitaja olukord ei olnud ilmselgelt seotud esimese käitisega väljaspool Euroopat.

Komisjon selgitas, et delegatsioon soovis, et kaebuse esitaja alustaks oma uut lepingut 2005. aasta veebruari keskel, st umbes viis nädalat pärast eelmist lepingut. Kuna see ajavahemik oli ligikaudu võrdne põhipuhkuse kestusega, võib seda kindlasti pidada „lühiajaliseks“ perioodiks, kuigi „lühiaja“ ametlikku määratlust ei olnud.

Eespool öeldut arvesse võttes jäi komisjon oma esialgsele seisukohale, et kaebuse esitajal peaks olema õigus saada üksnes „elamistoetuse üleviimise toetust”, mitte „sisseseadmistoetust”.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes mitu selgitust. Ta rõhutas kõigepealt, et komisjoni eeldus, et „ta pidi teadma, et Senegalis on vaba ametikoht”, on ekslik. Kaebuse esitaja selgitas, et vabade ametikohtade teateid või kandideerimiskutseid üksikute ekspertide töölevõtmiseks ei avaldata Euroopa Liidu Teatajas ega komisjoni veebisaidil. Lisaks selgitas ta, et eelvaliku läbinud kandidaate ei teavitata nende edust eelvalikumenetluses enne, kui komisjon on nendega isiklikult ühendust võtnud.

Kaebuse esitaja selgitas, et tema esimesed kontaktid seoses tehnilise abi missiooniga Dakari toimusid pärast seda, kui ta oli 8. novembril 2004 teavitanud komisjoni oma kavatsusest lahkuda Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist ning pärast tema tagasipöördumist Belgiasse 10. detsembril 2004. Tegelikult võttis 23. detsembril 2004 juba Belgias viibides kaebuse esitajaga telefoni teel ühendust Senegali reguleeriva asutuse osakonnajuhataja.

Kaebuse esitaja selgitas, et esialgu ja pärast seda, kui ta oli tutvunud Senegali lepingu tingimustega, mis saadeti Belgiale faksi teel, kaldus ta sellest pakkumisest keelduma, kuna mitu asjaolu, nagu lepingu liik või see, kas leping allkirjastatakse komisjoni või Senegali rahandusministeeriumiga, ei tundunud talle hiljem selged, ning kuna delegatsioon oli e-kirjaga kinnitanud, et ta saab lepingu, mis on identne tema varasema lepinguga Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris, nimelt individuaalse eksperdilepingu, kinnitas kaebuse esitaja 6. jaanuari 2005. aasta e-kirjaga oma huvi valikumenetluses osalemise vastu.

Kaebuse esitaja märkis, et telefonivestlus eksperdi ametikoha täitmiseks Senegalis toimus 11. jaanuaril 2005. Komisjon teatas talle 1. veebruaril 2005, et ta on edukas. Ta selgitas, et kuigi esialgu oleksid komisjon, Senegali ametiasutused ja tema ise võinud eelistada, et missioon algaks varem, alustas ta alles 6. mail 2005. Viivitus oli tingitud tema toimiku levitamisest komisjonis, tema arstliku läbivaatuse tulemuste hilisest edastamisest ja dokumentide kogumisest. Vahepeal sai kaebuse esitaja 2005. aasta veebruaris projektiettepaneku. Kaebuse esitaja märkis, et ta kontrollis 22. veebruaril 2005 üldtingimuste artikli 31 kohaldamist käsitlevat klauslit ja esitas oma toimiku täiendamise eest vastutavale komisjoni ametnikule e-posti teel mitu märkust.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et lepingu ja seega ka selle eri artiklite vastuvõtmine ja allkirjastamine ei tähenda nende artiklite osas tingimusteta kokkulepet. Ta väitis, et kuna komisjon oli talle tema toimiku eest vastutava ametniku kaudu suuliselt teatanud, et lepingu ettepanek tuleb täielikult allkirjastada (edaspidi „laiendatult”), ei tulnud selle üksikasjade üle pärast allkirjastamist läbi rääkida. Lahkarvamuste korral tõlgendaks komisjon kaebuse esitaja kõhklusi ühepoolselt kui tõendit tema keeldumise kohta ja oleks seejärel võtnud ühendust eelvaliku läbinud kandidaatide nimekirja järgmise kandidaadiga.

Kaebuse esitaja teatas, et ta kirjutas lepingule alla 25. aprillil 2005. Ta leidis, et on üllatav, et komisjon eeldab, et ta viib oma elukoha üle Euroopa-välisesse riiki neljaks kuuks, nimelt 5. jaanuarist kuni 6. maini 2005.

Kaebuse esitaja selgitas, et põhjus, miks ta registreeris end Belgia kohalikes omavalitsustes 2005. aasta jaanuaris, oli seotud Belgia õiguses sätestatud nõuetega töötushüvitiste kohta. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta on olnud töötu ja ilma sissetulekuta alates 5. jaanuarist 2005 ning et selleks, et tal oleks õigus töötushüvitisele ja et ta kuuluks riiklikusse meditsiinisüsteemi, peab tal olema ametlik elukoht Belgias ja ta peab olema kättesaadav Belgias töötamiseks.

Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et kuna delegatsioon oli kaasatud tema värbamisse, võis ta esitada selles küsimuses täiendavaid üksikasju.

Ombudsmani jõupingutused sõbraliku lahenduse saavutamiseks ja edasised arengud

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute hoolikat kaalumist leidis ombudsman, et komisjon ei olnud kaebuse esitaja väitele ja väitele adekvaatselt vastanud.

Asjakohaste küsimuste põhjendatud analüüsi põhjal, mida kirjeldatakse üksikasjalikult allpool esitatud otsuse punktides 1.4–1.19, tegi ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja (8) artikli 3 lõikega 5 komisjonile ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta. Kokkuvõttes soovitas ta komisjonil kaaluda võimalust leppida kaebuse esitajaga kokku, et tema lepingut muudetakse nii, et see kajastaks üldtingimuste artikli 31 lõiget 1, ning et seetõttu tuleks talle määrata asjakohane sisseseadmistoetus.

Oma vastuses ombudsmanile nõustus komisjon sõbraliku lahenduse ettepanekuga. Ta märkis eelkõige, et eriti asjakohased on järgmised ombudsmani tähelepanekud:

1. artikli 31 lõikes 2 on sätestatud faktiline tingimus, mis oleks olnud täidetud üksnes juhul, kui lepinguosaline oleks Senegali tööle asumisel elanud väljaspool Euroopat;
2. Kaebuse esitaja on selgelt tõendanud, et ta oli asunud elama Belgiasse vähemalt viis kuud enne lepingu algust Senegalis.
3. Juhul kui mitu lepingut katkevad ja üksikekspert asub vahepeal elama Euroopasse, on võimalik talle iga järgneva lepingu puhul uuesti määrata „esimese väljaspool Euroopat asuva sisseseadmise“ toetus.
4. [Kodanike] õiguspärased ootused on eriti olulised siis, kui teine lepinguosaline on komisjoni suhtes nõrgemal läbirääkimispositsioonil.
5. Käesoleval juhul ei olnud võimalik kulusid vähendada, täites samal ajal kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi seoses [lepingu] üldtingimuste kohaldamisega.
6. Kui komisjon leiab, et üldtingimusi tuleks muuta, võib ta sellised muudatused sisse viia.”

Komisjon märkis ka, et kaebuse esitaja ei olnud saanud komisjonilt ühtegi juriidilist kohustust enne teise lepingu allkirjastamist 25. aprillil 2005. Seega oli tema Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris sõlmitud lepingu ning Senegalis sõlmitud lepingu vahe kolm kuud ja kakskümmend päeva (5. jaanuarist kuni 25. aprillini). Lisaks oli vahe esimese lepingu lõppemisega seotud reisi ja teise missiooni tööleasumisega seotud reisi vahel veelgi suurem ja ulatus peaaegu viie kuuni (10. detsembrist 2004 kuni 6. maini 2005). Lisaks oli kaebuse esitajal mõistlik asuda elama oma päritolukohta, oodates teist lepingut. Kokkuvõttes oli tal enne teise lepingu allkirjastamist vaid mitteametlik teave komisjoni plaanide kohta. Kumbki pool ei võtnud mingeid kohustusi. Komisjon võttis samuti teadmiseks asjaolu, et ta paigutas oma asjad ümber Euroopasse, mitte Lähis-Idast Senegali.

Sellega seoses leidis komisjon, et Euroopa Ombudsmani ettepanek on mõistlik.

Komisjon märkis, et ta annab asjaomastele teenistustele korralduse kanda kaebuse esitajale üle juba makstud elamistoetuse (869 eurot) ja sisseseadmistoetuse vahe. See otsus hõlmab 1738 euro suurust lisamakset.

Oma märkustes komisjoni vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et on komisjoni vastusega rahul. Ta märkis, et komisjon on talle tasumata summa juba üle kandnud. Kaebuse esitaja tänas ombudsmani tehtud töö eest.

Otsus

1 Komisjoni suutmatus esitada oma seisukoha kohta mõistlikke selgitusi

1.1 1. aprillil 2005 sai kaebuse esitaja Euroopa Komisjonilt kirja ettepanekuga töötada tema heaks 20-kuulisel lähetusel Senegali reguleerivasse asutusse ("riigi Ordonnateur"). Kirjalik ettepanek sisaldas tema tulevase lepingu peamiste sätete loetelu. Ettepaneku kohaselt oleks kaebuse esitajal õigus "elamistoetuse ülekandmisele väljapoole Euroopat"("elamistoetuse ülekandmine"), nagu on sätestatud "Tehniliste assistentide tähtajaliste lepingute suhtes kohaldatavad üldtingimused EÜ humanitaar- ja toidualase koostöö meetmete valdkonnas kolmandates riikides" ("üldtingimused")(9) artikli 31 lõikes 2. Seda hüvitist, mis moodustas 50 % võrdlussummast, anti ekspertidele, kes olid lepingu sõlmimise ajal juba asutatud väljaspool Euroopat asuvas riigis ja kes pidid uuele ametikohale asumiseks oma elukoha teise riiki üle viima.

Kaebuse esitajal paluti saata tagasi ettepaneku allkirjastatud koopia, teavitades sellega komisjoni, et ta on kohaldatavate eeskirjadega nõus. Seejärel tuli sõlmida tähtajaline leping.

Pärast 1. aprilli 2005. aasta lepingu projekti kättesaamist ja enne sellele allakirjutamist võttis kaebuse esitaja 4. aprillil 2005 komisjoniga ühendust ja esitas mõned märkused eelkõige üldtingimuste artikli 31 tõlgendamise kohta. Ta märkis, et kuna komisjoni ettepaneku tegemise ajal oli tema elukoht tegelikult Euroopas, ei olnud artikli 31 lõige 2 tema juhtumi suhtes kohaldatav(10).

aprilli 2005. aasta e-kirjas selgitas komisjon kaebuse esitajale, et ta oli otsustanud määrata talle kõrgema sisseseadmistoetuse asemel „elamistoetuse üleviimise”, sest i) tema eelmine leping komisjoniga oli hiljuti lõppenud ja ii) ta oli juba kantud mõnda teise komisjoni töölevõtmisnimekirja.

Kaebuse esitaja selgitas, et alates 4. jaanuarist 2005 oli tema seaduslik elukoht Belgia linnas, kus ta oli end registreerinud kohalikus omavalitsuses (kommuun). Kaebuse esitaja rõhutas, et ta pidas 11. jaanuaril 2005 telefoniintervjuu komisjoni delegatsiooniga Senegalis (edaspidi „delegatsioon”) ning et 1. veebruaril 2005 teatati talle, et ta on valitud üksikeksperdi ametikohale. Kaebuse esitaja selgitas, et nii kuupäeval, mil ta valiti üksikeksperdi ametikohale (1. veebruar 2005), kui ka kuupäeval, mil ta sellele ametikohale lahkus (6. mai 2005), oli tema seaduslik elukoht Belgias ja et see oli olnud nii alates 4. jaanuarist 2005.

Kaebuse esitaja teatas 14. aprilli 2005. aasta e-kirjas komisjonile, et ta nõustub ettepanekus esitatud tingimustega, kuid väljendas teatavaid kahtlusi seoses oma õigusega selles sisalduvale elukoha üleviimise toetusele.

veebruaril 2006 esitas kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmanile kaebuse komisjoni vastu seoses komisjoni tõlgendusega üldtingimuste artikli 31 kohta (11).

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei esitanud talle mõistlikku selgitust oma seisukoha kohta seoses sellega, millist toetust ta peaks saama ja kuidas tuleks toetuse summa arvutada.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja oli varem, nimelt 6. jaanuarist 2002 kuni 5. jaanuarini 2005, töötanud tehnilise assistendina (üksikeksperdina) lähetusel Jordani Läänekaldale ja Gaza sektorisse. Seejärel võeti temaga ühendust, et sõlmida sama tehniliste assistentide skeemi alusel uus leping lähetuseks Senegali, mis pidi algama 5. veebruaril 2005.

Komisjon selgitas, et 3. novembril 2004 pakkus ta kaebuse esitajale tema esimese Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris sõlmitud lepingu ametlikku pikendamist ühe aasta võrra, st kuni 31. detsembrini 2005. Komisjon selgitas, et kuna kaebuse esitaja pidi 2004. aasta septembris mitteametlikult teada saama, et Senegalis on vaba ametikoht ja et ta on sellele ametikohale sobivate kandidaatide esialgses nimekirjas, lükkas ta 8. novembri 2004. aasta e-kirjaga tagasi komisjoni pakkumise eespool nimetatud üheaastase pikendamise kohta.

Komisjon selgitas, et delegatsioon oli lootnud, et kaebuse esitaja alustab oma lepingu kallal tööd 2005. aasta veebruari keskel, st umbes viis nädalat pärast eelmise lepingu lõppemist. Kuna see ajavahemik oli ligikaudu võrdne tema põhipuhkuse kestusega, võib seda kindlasti pidada „lühiajaliseks“, kuigi „lühiaja“ ametlikku määratlust ei olnud.

Komisjon oli seisukohal, et kaebuse esitaja isiklikku otsust registreerida end kohalikes ametiasutustes ja asuda elama Belgiasse võib pidada õiguspäraseks, kuid ebatavaliseks, ning et see tundus olevat ajendatud isiklikest põhjustest, mis ei kuulu komisjoni pädevusse, nimelt tema lahutusest.

Komisjon märkis ka, et elukoha üleviimise toetuse arvutamiseks kasutatud võrdlussumma varieerus ja sõltus nende pereliikmete arvust, kes olid koos töötajaga tegelikult kodumaalt lahkunud. Mis puudutab kaebuse esitaja konkreetset juhtumit, siis kuna ta oli lahutatud ja ükski ülalpeetav pereliige ei kolinud koos temaga tema töökohta, leidis komisjon, et tal oli õigus saada ainult 50% võrdlussummast. Komisjon selgitas, et selle sätte põhjus oli see, et üksi kolinud töötaja tegelikud kulud oleksid olnud palju väiksemad kui siis, kui kaasatud oleks rohkem inimesi. See peegeldas ametnike suhtes kohaldatavat sätet, mis on sätestatud personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4.

Komisjon väitis, et lepinguline otsus anda kaebuse esitajale üksnes elukoha üleviimise toetust oli põhjendatud ka tema vastutusega usaldusväärse finantsjuhtimise eest, mis tähendas kulude minimeerimist alati, kui see oli võimalik.

Lõpuks rõhutas komisjon, et kaebuse esitaja oli saanud vastuse oma küsimusele elukoha üleviimise toetuse kohaldatavuse kohta enne käesoleva lepingu allkirjastamist, mida ta tegi e-posti teel 4. aprillil 2005. Seetõttu väitis komisjon, et ta nõustus lepinguga, olles täielikult teadlik komisjoni seisukohast selles küsimuses, nagu on märgitud lepingu artiklis 7.

Eespool öeldut arvesse võttes jäi komisjon oma esialgsele seisukohale, et kaebuse esitajal peaks olema õigus saada üksnes „elamistoetuse üleviimise toetust”, mitte „sisseseadmistoetust”.

1.3 Kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et komisjoni eeldus, et "ta pidi teadma, et Senegalis on vaba ametikoht", oli ekslik. Sellega seoses selgitas ta, et eelvaliku läbinud kandidaate ei teavitata nende edust eelvalikuprotsessis enne, kui komisjon on nendega isiklikult ühendust võtnud.

Kaebuse esitaja teatas, et ta allkirjastas uue lepingu 25. aprillil 2005.

Kaebuse esitaja rõhutas, et ta on olnud töötu ja ilma sissetulekuta alates 5. jaanuarist 2005 ning et selleks, et tal oleks õigus saada töötushüvitist ja et ta oleks hõlmatud riikliku meditsiinisüsteemiga, peab tal olema ametlik elukoht Belgias ja ta peab olema kättesaadav Belgias töötamiseks.

1.4 Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta märkis ombudsman, et komisjon oli jõudnud järeldusele, et võttes arvesse kaebuse esitaja varasemaid lepingulisi suhteid komisjoniga Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris ning pidades silmas lühikest ajavahemikku kahe lepingu vahel, pidas ta kaebuse esitaja naasmist Jordani Läänekaldalt ja Gaza sektorist Euroopasse "ajutiseks ajutiseks meetmeks". Ta leidis seega, et üldtingimuste artikli 31 lõige 2 on kohaldatav tema Senegalis ametisse nimetamise suhtes.

1.5 Ombudsman võttis teadmiseks üldtingimuste peamised väljavõtted, nimelt artikli 31, mis on sõnastatud järgmiselt:(12)

„Artikkel 31 – Käitamise ja taaspaigaldamisega seotud saastekvoodid

Olenevalt tema alalise lähetuse asukohast väljaspool Euroopat saab lepinguosaline ühe või teise järgmistest sisseseadmistoetustest:

31.1 Sisseseadmistoetus

Kui ta asub lepingu alguses tööle väljaspool Euroopat, saab lepinguosaline, kes pidi oma lähetuse tõttu kolima oma elukoha Euroopast väljaspool Euroopat asuvasse riiki, esimese sisseseadmistoetuse väljaspool Euroopat, mis moodustab 150% võrdlussummast. (...)

31.2 Elukoha üleviimine väljapoole Euroopat

Elamistoetuse võib üle kanda lepinguosalisele, kes asub teenistusse asudes juba väljaspool Euroopat, kui ta on lähetuse tõttu kohustatud oma elukohta üle viima. (…)

(Ombudsmani lisatud rõhutus).

1.6 Ombudsman tuletas meelde, et kaebuse esitaja ei väitnud mitte seda, et komisjon rikkus temaga sõlmitud lepingut, vaid pigem seda, et komisjon oleks pidanud tema komisjoniga sõlmitud lepingu puhul kohaldama üldtingimuste artikli 31 lõiget 1, mitte artikli 31 lõiget 2.

1.7 Ombudsman märkis, et hea halduse põhimõtted nõuavad, et ühenduse institutsioonid ja asutused austaksid kolmandate isikute õiguspäraseid ootusi. Ombudsman leidis, et tehes üldtingimused kättesaadavaks huvitatud isikutele, sealhulgas kaebuse esitajale, loob komisjon õiguspärase ootuse, et üldtingimusi kohaldatakse nõuetekohaselt. Järeldus, et üldtingimusi ei ole selliselt kohaldatud, võib viia ombudsmani järelduseni, et tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

1.8 Ombudsman märkis, et üldtingimuste artikli 31 esimeses lauses on sätestatud, et lepinguosalisel, kelle alaline lähetus toimub väljaspool Euroopat, on õigus saada "üht või teist järgmistest sisseseadmistoetustest", st kas artikli 31 lõikes 1 sätestatud sisseseadmistoetust või artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetust. Kokkuvõttes ei võimalda üldtingimused olukorda, kus kumbagi hüvitist ei kohaldata.

Üldtingimuste artikli 31 lõige 2

1.9 Ombudsman märkis, et üldtingimuste artikli 31 lõikes 2 kirjeldatud"elamistoetuse üleviimise"saamiseks peab lepinguosaline olema lepingu alusel tööle asudes juba asunud väljaspool Euroopat. Artikli 31 lõikes 2 on seega sätestatud faktiline kriteerium, mis on täidetud üksnes juhul, kui lepingupool elas Senegalis lepingu alusel tööle asumise ajal väljaspool Euroopat.

Kaebuse esitaja asus ametlikult elama Belgiasse 4. jaanuaril 2005. Delegatsioon korraldas 11. jaanuaril 2005 kaebuse esitajaga telefonivestluse. Kaebuse esitajale teatati, et ta valiti eksperdi ametikohale 1. veebruaril 2005. Kaebuse esitaja sai komisjoni ettepaneku kirja 1. aprillil 2005 ja kirjutas seejärel lepingule alla. Ta asus oma ametikohale Senegalis 6. mail 2005.

Ombudsman märkis, et Senegali ametikoha läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise kõigis olulistes etappides elas kaebuse esitaja Euroopas. Ombudsman jõudis seetõttu järeldusele, et kuna kaebuse esitaja elukoht oli Senegali tööleasumise ajal selgelt Euroopas, ei saa tema juhtumi suhtes kohaldada üldtingimuste artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetust. Seda oleks saanud taotleda vaid juhul, kui komisjon oleks astunud samme kaebuse esitajaga uue lepingu sõlmimiseks ajal, mil kaebuse esitaja elas veel väljaspool Euroopat.

1.10 Ombudsman märkis, et kuigi komisjon võis eeldada, et kaebuse esitaja viib oma elukoha otse ühest Euroopa-välisest riigist teise, põhineb üldtingimuste artikli 31 lõike 2 kohaldamine faktilisel hinnangul lepinguosalise elukoha kohta ajal, mil ta oma ametikohale asub. Ombudsman oli seega arvamusel, et kaebuse esitaja oli kontrollitavate faktide põhjal selgelt tõendanud, et ta oli asunud elama Belgiasse vähemalt viis kuud enne lepingu algust Senegalis, nimelt 4. jaanuarist 2005 kuni 6. maini 2005.

Seetõttu jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjoni eeldus kaebuse esitaja elukoha kohta ja sellest tulenev otsus, et kaebuse esitaja suhtes kohaldatakse üldtingimuste artikli 31 lõiget 2, ei ole õiged.

Üldtingimuste artikli 31 lõige 1

1.11 Seoses üldtingimuste artikli 31 lõike 1 kohaldamisega märkis ombudsman, et artikli 31 lõikes 1 kasutatud väljend "esimene sisseseadmistoetus väljaspool Euroopat"tekitab teatavaid tõlgendamisraskusi, eriti seoses viitega "esimesele sisseseadmistoetusele".

Komisjon väitis oma märkustes, et kaebuse esitajale oli seoses tema lähetusega Jordani Läänekaldale ja Gaza sektorisse juba makstud sisseseadmistoetust. Ombudsman järeldab sellest avaldusest, et komisjon tõlgendab mõistet „esimene sisseseadmine” nii, et seda hüvitist saab tehnilise assistendi karjääri jooksul taotleda ainult üks kord.

1.12 Eespool öeldut silmas pidades ei olnud ombudsman veendunud komisjoni tõlgenduses. Ombudsman tuletas meelde, et nagu on märgitud eespool punktis 1.8, on üldtingimuste artikli 31 esimeses lauses sätestatud, et lepinguosalisel on õigus saada „üht või teist järgmistest sisseseadmistoetustest”, st kas „sisseseadmistoetust”, mis on sätestatud artikli 31 lõikes 1, või „elamistoetuse ülekandmist”, mis on sätestatud artikli 31 lõikes 2. Kui see on aga õige, viiks komisjoni tõlgendus artikli 31 kohta paradoksaalse stsenaariumini, mille kohaselt i) artikli 31 lõikes 1 sätestatud sisseseadmistoetust ei saa kohaldada, kui üksikekspert on varem saanud sisseseadmistoetust vastavalt artikli 31 lõikele 1 ning on teatava aja jooksul lõpetanud töötamise komisjoni delegatsioonides ja asunud elama Euroopasse; ning ii) artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetust ei saa kohaldada, kuna eksperdi elukoht oleks tema tööleasumise ajal Euroopas. Sellisel üksikeksperdil ei oleks kokkuvõttes õigust ei artikli 31 lõikes 1 sätestatud sisseseadmistoetusele ega artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetusele. Selline tõlgendus oleks selgelt vastuolus artikli 31 sissejuhatava lausega, milles on sätestatud, et „[o]lenevalt tema alalise lähetuse asukohast väljaspool Euroopat saab lepinguosaline ühe või teise järgmistest sisseseadmistoetustest (...)”. Eespool öeldut arvesse võttes ei saanud ombudsman nõustuda komisjoni tõlgendusega.

1.13 Üldtingimuste artikli 31 lõike 1 alternatiivne tõlgendus, mis oleks kooskõlas artikli 31 esimese lause tähendusega ja artikli 31 kui terviku tähendusega, tähendaks, et kui üksikekspert sõlmib rea järjestikuseid lepinguid väljaspool Euroopat, saab üksikekspert ainult "esimese väljaspool Euroopat asuva käitise toetust"seoses esimesega nendest järjestikustest lepingutest. Kui aga lepingute seeria katkeb ja üksikekspert asub vahepeal elama Euroopasse, on jällegi võimalik määrata eksperdiga sõlmitava mis tahes järgneva lepingu eest „esimene sisseseadmistoetus väljaspool Euroopat”.

Ombudsmani pakutud tõlgendus ei näi olevat vastuolus artikli 31 lõike 1 ilmse eesmärgiga, milleks on hüvitada üksikutele ekspertidele kulud, mis neil tekkisid seoses Euroopast mujale kui Euroopasse tööle asumisega. Kokkuvõttes ei pidanud ombudsman ilmseks, et üksikekspert, kes on pärast lepingu või rea lepingute täitmist väljaspool Euroopat asunud uuesti elama Euroopasse, kannaks väljaspool Euroopat asumise tõttu vähem kulusid kui üksikekspert, kellele pakuti esimest korda oma karjääri jooksul lepingut väljaspool Euroopat.

1.14 Ombudsman märkis, et komisjon väitis ka, et 4. aprilli 2005. aasta e-kirjaga sai kaebuse esitaja vastuse oma küsimusele elukoha üleviimise toetuse kohaldatavuse kohta enne lepingu allkirjastamist. Seetõttu väitis komisjon, et ta nõustus lepinguga, olles täielikult teadlik komisjoni seisukohast, nagu see on esitatud lepingu artiklis 7.

1.15 Ombudsman rõhutas kõigepealt, et kaebuse esitaja oli teinud komisjonile teatavaks oma kahtlused seoses lepingu sättega, mis käsitleb elamistoetuse ülekandmist. Kaebuse esitaja märkis ka, et kuna komisjon teavitas teda suuliselt tema toimiku eest vastutava ametniku kaudu sellest, et lepingu ettepanek tuleb täielikult allkirjastada, ei ole selle üksikasjad läbiräägitavad. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et lahkarvamuste korral tõlgendab komisjon kaebuse esitaja kõhklusi tõendina selle kohta, et ta keeldub lepinguga nõustumast.

1.16 Ombudsman nõustus, et komisjonil on lepingutesse lisatavate sätete ja lepingute üle peetavate läbirääkimiste osas ulatuslik kaalutlusõigus. Lisaks nõustus ombudsman, et komisjon võib tavaliselt püüda parandada oma lepingulist positsiooni läbirääkimiste teel. Komisjoni kaalutlusõigust lepingute üle peetavatel läbirääkimistel võib siiski piirata, kui ta sätestab üldsusele kättesaadavates dokumentides, näiteks "Üldtingimused, mida kohaldatakse tähtajaliste lepingute suhtes tehniliste assistentide puhul EÜ humanitaar- ja toidualase koostöö meetmete valdkonnas kolmandates riikides", üldtingimused, mida kohaldatakse konkreetse lepingukategooria suhtes. Sellisel juhul tekib õiguspärane ootus, et komisjon peab läbirääkimisi käesolevate üldtingimuste piires.

1.17 Hea halduse põhimõtete kohaselt peab komisjon austama kodanike õiguspäraseid ootusi. Sellised õiguspärased ootused on eriti olulised siis, kui teine lepinguosaline on komisjoni suhtes suhteliselt nõrgal läbirääkimispositsioonil, mis näib olevat nii üksikute ekspertide puhul.

1.18 Seejärel jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjon tõlgendas kaebuse esitajaga seotud konkreetseid fakte valesti. Kokkuvõttes eeldas ta ekslikult, et ta ei asu pärast Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris sõlmitud lepingu lõppemist Euroopasse elama. Seejärel juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et selle tagajärjel kohaldas komisjon vääralt üldtingimuste artiklit 31, andes kaebuse esitajale artikli 31 lõikes 2 sätestatud elukoha üleviimise toetust, mitte artikli 31 lõikes 1 sätestatud sobivamat sisseseadmistoetust. Seega jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjon rikkus kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi. Sellega seoses tegi ombudsman ettepaneku leida sõbralik lahendus, nimelt et komisjon võiks kaaluda kaebuse esitajaga kokkuleppele jõudmist, et tema lepingut muudetakse nii, et see kajastaks üldtingimuste artikli 31 lõiget 1, ning et seetõttu tuleks talle määrata asjakohane sisseseadmistoetus.

Ombudsman märkis ka, et komisjon väitis lisaks, et lepinguline otsus anda kaebuse esitajale „elamisõiguse üleviimise toetust” oli põhjendatud ka komisjoni vastutusega usaldusväärse finantsjuhtimise eest, mis tähendas kulude minimeerimist,„kui see oli võimalik”. Ombudsman märkis sellega seoses, et kuigi on selge, et komisjon peab kulusid võimaluse korral vähendama, ei ole käesoleval juhul võimalik kulusid vähendada, täites samal ajal kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi seoses üldtingimuste kohaldamisega kaebuse esitaja suhtes.

Lõpuks märkis ombudsman, et komisjonil on üldtingimustes sisalduvate sätete osas ulatuslik kaalutlusõigus. Kui komisjon leiab, et üldtingimusi tuleks muuta, võib ta sellised muudatused sisse viia. Õiguspärase ootuse põhimõtet silmas pidades peaks selline muudatus siiski mõjutama üksnes lepinguid, mis on sõlmitud pärast selliste muudatuste tegemist.

1.19 Oma vastuses ombudsmanile nõustus komisjon ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekuga. Ta märkis eelkõige, et eriti asjakohased on järgmised ombudsmani tähelepanekud.

1. artikli 31 lõikes 2 on sätestatud faktiline tingimus, mis oleks olnud täidetud üksnes juhul, kui lepinguosaline oleks Senegali tööle asumisel elanud väljaspool Euroopat;
2. Kaebuse esitaja on selgelt tõendanud, et ta oli asunud elama Belgiasse vähemalt viis kuud enne lepingu algust Senegalis.
3. Juhul kui mitu lepingut katkevad ja üksikekspert asub vahepeal elama Euroopasse, on võimalik talle iga järgneva lepingu puhul uuesti määrata „esimese väljaspool Euroopat asuva sisseseadmise“ toetus.
4. [Kodanike] õiguspärased ootused on eriti olulised siis, kui teine lepinguosaline on komisjoni suhtes nõrgemal läbirääkimispositsioonil.
5. Käesoleval juhul ei olnud võimalik kulusid vähendada, täites samal ajal kaebuse esitaja õiguspäraseid ootusi seoses [lepingu] üldtingimuste kohaldamisega.
6. Kui komisjon leiab, et üldtingimusi tuleks muuta, võib ta sellised muudatused sisse viia.”

1.20 Komisjon märkis ka, et kaebuse esitaja ei olnud enne teise lepingu allkirjastamist 25. aprillil 2005 saanud komisjonilt kinnitust, et ta nimetatakse ametisse Senegalis. Seega oli tema Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris sõlmitud lepingu ning Senegalis sõlmitud lepingu vahe kolm kuud ja kakskümmend päeva (5. jaanuarist kuni 25. aprillini). Lisaks oli vahe esimese lepingu lõppemisega seotud reiside ja teise missiooni tööleasumisega seotud reiside vahel veelgi suurem ja ulatus peaaegu viie kuuni (10. detsembrist 2004 kuni 6. maini 2005). Lisaks oli kaebuse esitajal mõistlik asuda elama oma päritolukohta teist lepingut oodates. Kokkuvõttes oli tal enne teise lepingu allkirjastamist vaid mitteametlik teave komisjoni plaanide kohta. Komisjon võttis samuti teadmiseks asjaolu, et ta paigutas oma asjad ümber Lähis-Idast Euroopasse, mitte Lähis-Idast Senegali.

1.21 Selles kontekstis pidas komisjon Euroopa Ombudsmani ettepanekut mõistlikuks. Komisjon märkis, et ta annab asjaomastele teenistustele korralduse kanda kaebuse esitajale üle juba makstud elamistoetuse (869 eurot) ja sisseseadmistoetuse vahe. Selle otsusega maksti kaebuse esitajale täiendavalt 1738 eurot.

1.22 Oma märkustes komisjoni vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et on komisjoni vastusega rahul. Ta märkis, et komisjon on talle tasumata summa juba üle kandnud. Kaebuse esitaja tänas ombudsmani tehtud töö eest.

2 Lepingu artikli 7 eesmärk, mis on seotud võrdlussumma protsendi arvutamisega ja selle kohaldamisega kaebuse esitaja juhtumi suhtes

2.1 Kuigi kaebuse esitaja peamine väide puudutas üldtingimuste artikli 31 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist, palus ta selgitada ka lepingu artikli 7 "eesmärki". Lepingu artiklis 7 on sätestatud, et „elamistoetuse ülekandmise” arvutamisel kasutatava võrdlussumma protsendimäär määratakse kindlaks vastavalt kaebuse esitaja ülalpeetavate pereliikmete kodumaalt lahkumise olukorrale.

Samuti küsis ta, kuidas on tema juhtumi puhul tõlgendatud ja kohaldatud lepingu artiklit 7.

2.2 Komisjon selgitas oma arvamuses, et tasumisele kuuluva võrdlussumma protsent sõltub nende pereliikmete arvust, kes on koos töötajaga tegelikult kodumaalt lahkunud. Mis puudutab kaebuse esitaja konkreetset juhtumit, siis kuna ta oli lahutatud ja ükski ülalpeetav pereliige ei kolinud koos temaga tema töökohta, leidis komisjon, et tal oli õigus saada ainult 50% võrdlussummast.

Komisjon märkis, et see säte on samaväärne ametnike suhtes kohaldatava sättega, mis sisaldub personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4.

2.3 Kaebuse esitaja konkreetsed faktilised asjaolud ajendasid ombudsmani eeldama, et see küsimus ei ole käesoleval juhul praktiliselt asjakohane. Vaidlust ei ole selle üle, et Senegalis tööle asudes oli kaebuse esitaja vallaline ja tal ei olnud ülalpeetavaid lapsi. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja puhul võrdlussumma protsent tema perekondliku olukorra põhjal erinev. Seetõttu ei ole selle küsimuse edasine uurimine põhjendatud.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani uurimise tulemusel selgus, et kaebusele on jõutud sõbraliku lahenduseni. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Käesolevast otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Originaalprantsuse keeles: "Dispositions générales applicables aux Contrats de travail à durée déterminée des Assistants techniques pour les actions de coopération au bénéfice des pays tiers et dans le cadre de l'aide humanitaire ou alimentaire de la Commission européenne."

(2) Ametikohta pakuti programmi „Programmation et la gestion de marchés au Senegal“raames.

(3) Originaalprantsuse keeles: "Dispositions générales applicables aux Contrats de travail à durée déterminée des Assistants techniques pour les actions de coopération au bénéfice des pays tiers et dans le cadre de l'aide humanitaire au alimentaire de la Commission européenne."

(4) Ümberasumistoetus on sätestatud üldtingimuste artikli 31 lõikes 3 töövõtjatele, kes lahkuvad lepingu lõppedes komisjoni teenistusest ja riigist väljaspool Euroopat, kuhu nad on määratud, tingimusel et lepinguosaline on komisjoni teenistuses olnud vähemalt kaks aastat (sealhulgas puhkus). See toetus moodustab 50% võrdlussummast ja seda makstakse lepingu lõppemise kuupäeval.

(5) Komisjon ei täpsustanud, millisel kuupäeval kaebuse esitaja lepingule alla kirjutas.

(6) Selles artiklis osutatakse sisseseadmistoetusele.

(7) Üldtingimuste artikli 31 lõike 2 punktis 4 on elukohavahetuse toetuse kohta sätestatud (algses prantsuskeelses versioonis): „Toutefois, elle n'est définitivement acquise au Contractant qu'après accomplissement d'un minimum de six mois complets de service dans le nouveau pays d'emploi (sauf si le Contractant n'a pas été en mesure d'accomplir cette période de service complète pour des raisons imputables à la Commission).”

(8) "Ombudsman püüab võimaluse korral koos asjaomase institutsiooni või asutusega leida lahenduse haldusomavoli juhtumi kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks."

(9) Vt joonealune märkus 2.

(10) Ombudsman mõistab, et üldtingimuste artikli 31 lõikes 2 sätestatud elamistoetuse ülekandmine on väiksem kui üldtingimuste artikli 31 lõikes 2 sätestatud sisseseadmistoetus.

(11) Vt joonealune märkus 2.

(12) Ombudsmani talituste tõlge originaalprantsuse keelest. Algses tekstis on märgitud:

"Artikkel 31 - MÄÄRAB L'INSTALLATION ET LA REINSTALLATION

Selon la localisation de son affectation permanente hors Europe, le Contractant perçoit l'une ou l'autre des indemnités d'installation suivantes:

31.1 Indemnité d'installation

Lors de sa prise de fonctions hors Europe au début de son Contrat, le Contractant tenu, du fait de son affectation, de transférer sa résidence d'Europe vers un pays situé hors Europe perçoit une indemnité de premier installation hors Europe égale à 150% du Montant de Référence. (…)

31.2 Transfert de résidence hors Europe

Une indemnité de transfert de résidence peut être octroyée au Contractant, déjà établi hors Europe lors de sa prise de fonctions mais tenu, du fait de son affectation, de transférer sa résidence. (…)".