Strasbourg, 14. detsember 2007

Lugupeetud hr A.

veebruaril 2006 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „amet”) vastu seoses sellega, et amet ei võimaldanud juurdepääsu ühelegi dokumendile ega käsitlenud nõuetekohaselt maksetaotlust.

Alustasin 15. märtsil 2006 selle kaebuse uurimist ja edastasin selle ameti juhatajale. Amet saatis oma arvamuse 8. juunil 2006. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 18. juulil 2006. 23. jaanuari 2007. aasta kirjaga saatsite mulle oma kaebuse kohta lisateavet.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan viivituse pärast teie juhtumi käsitlemisel.

Kompromiss ja selle tagakülg

Käesoleva etteheite põhielemendid võib kokku võtta järgmiselt. Kaebuse esitaja on advokaat Brüsseli advokatuuris. Ta esindas M-i kohtuasjas (kohtuasi T) Esimese Astme Kohtus (edaspidi „Esimese Astme Kohus”), mis käsitles kahju hüvitamise hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „amet”) vastu. Hagi rahuldati osaliselt ja ühtlustamisametilt mõisteti välja üks viiendik M-i kohtukuludest seoses kohtumenetlusega (1). Pärast 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsust palus kaebuse esitaja M-i advokaadina 5. novembri 2004. aasta kirjas ametil maksta talle 2227,08 eurot, mis vastab ühele viiendikule tema lõivudest ja kuludest (kokku 13 635,43 eurot). Kaebuse esitaja väitis, et selline toimimisviis on normaalne ja kui advokaadile makstakse asjakohane summa, hüvitab ta oma kliendile, kuid jätab endale summa, mille tema klient võib talle võlgneda. M. võlgnes kaebuse esitajale 4635,42 eurot ja teda teavitati sellest 16. juuli 2004. aasta kirjaga. 7. detsembril 2004 sai kaebuse esitaja ametilt kirja, milles märgiti, et M. oli ametile teatanud, et tema ja kaebuse esitaja vahel puudub kokkulepe kaebuse esitaja lõivude lõpliku suuruse kohta kõnealuses juhtumis. Seetõttu ei suutnud amet maksta kaebuse esitajale nõutud rahasummat enne, kui M. oli nõustunud kaebuse esitaja lõivude lõpliku summaga. Kaebuse esitaja järeldas sellest vastusest, et amet edastas tema 5. novembri 2004. aasta kirja M-ile, kuigi M. ei olnud selle adressaat.

Kaebuse esitaja saatis 28. detsembril 2004 M-ile kirja, milles tuletas talle meelde tema võlga. Samal kuupäeval kirjutas kaebuse esitaja uuesti ametile. Selles kirjas kordas ta oma 5. novembri 2004. aasta kirjas esitatud taotlust, rõhutades, et tema kui advokaadi ülesanne on tagada Esimese Astme Kohtu otsuse täitmine ja sellest tulenevalt taotleda vastavalt praegusele tavale nende kulude hüvitamist, mida amet pidi selle otsuse kohaselt tasuma. Samas kirjas lisas kaebuse esitaja, et see funktsioon ei sõltu küsimusest, kas pooled on tasude ja kulude suuruse osas üksmeelel või lahkarvamusel.

30. augusti 2005. aasta kirjas teatas amet kaebuse esitajale, et ta oli maksnud M-ile otse rahasumma, mille viimane oli nimetanud 20 protsendile tema poolt kohtumenetluse käigus kantud kuludest. Ühtlustamisamet rõhutas, et kuna M-il oli õigus saada hüvitist kulude eest, mida ta kandis hagejana Esimese Astme Kohtu menetluses, otsustas amet maksta talle taotletud rahasumma 20 % kulude hüvitamiseks. Seega leidis amet, et ühelt poolt oli ta täitnud oma kohustused, mis tulenevad Esimese Astme Kohtu otsusest kulude hüvitamise kohta, ning teiselt poolt ei kuulunud M-i ja kaebuse esitaja vaheline vaidlus õigusteenuste osutamise üle ameti pädevusse.

14. septembri 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja M-il maksta talle võlgnetav summa 4635,42 eurot. Kiri tagastati siiski kaebuse esitajale. 27. septembri 2005. aasta kirjas, mis oli adresseeritud ametile, märkis kaebuse esitaja, et amet ei saa tugineda tema ja M-i vahelistele võimalikele lahkarvamustele, et keelduda kohtukulude tasumisest. Kaebuse esitaja leidis, et amet oli M-i tema ja kaebuse esitaja vahelises vaidluses tegelikult tahtlikult eelistanud, rikkudes kulude maksmise suhtes kohaldatavaid eeskirju. Ameti juhataja kinnitas 10. oktoobri 2005. aasta kirjas sisuliselt eespool nimetatud 30. augusti 2005. aasta kirjas tehtud avaldusi. 26. oktoobri 2005. aasta kirjas, mis oli adresseeritud ameti juhatajale, rõhutas kaebuse esitaja, et M. teavitas ilmselgelt ametit sellest, et tema ja kaebuse esitaja vahel on vaidlus tasude maksmise üle, et amet lahendas selle vaidluse M. kasuks ilma kaebuse esitajaga konsulteerimata ning et põhimõtteliselt katavad kulud advokaaditasud ja need tuleb tavaliselt maksta advokaatidele. Lisaks palus kaebuse esitaja i) koopiat M-i hüvitamistaotlusest ja ii) selgitusi kuupäeva kohta, mil amet oli M-ile kulud tasunud.

22. novembri 2005. aasta kirjas keeldus ameti juhataja võimaldamast kaebuse esitajal tutvuda M-i hüvitamistaotlusega. Sellega seoses märkis president, et dokumentidele juurdepääsu käsitlevate ühenduse õigusnormide kohaselt puudutab taotlus kolmanda isiku dokumenti, mida ei saa kaebuse esitajale edastada ilma dokumendi autori ad hoc loata. Kaebuse esitaja esitas 2. detsembri 2005. aasta kirjaga kaebuse, väites, et a) M-i ei saa pidada kolmandaks isikuks, kuna ta oli ameti ametnik ja teda esindas ta Esimese Astme Kohtus; ning b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(2) (edaspidi "määrus 1049/2001") artiklis 4 sätestatud erandeid tuleks tõlgendada kitsalt. Kaebuse esitaja palus oma taotluses ametil täpsustada ka õiguslikku alust, millel põhineb tema seisukoht, et M. on kolmas isik.

Ameti juhataja jättis 12. jaanuari 2006. aasta kirjaga kaebuse rahuldamata, märkides järgmist. Tema keeldumine taotletud dokumendile juurdepääsu andmisest põhines määrusel 1049/2001 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusel (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (3) (edaspidi "määrus 45/2001"). M. oli ameti suhtes kolmas isik, kuna taotletud dokument ei puudutanud ei M-i ülesannete täitmist ega ameti tegevust, mille heaks ta töötas. Dokument sisaldas isikuandmeid määruse 45/2001 tähenduses ja seetõttu oleks amet kohustatud enne nende avaldamist konsulteerima M-iga. President kinnitas seega, et vastavalt määruse 1049/2001 artiklile 4 on taotletud dokument kolmanda isiku dokument, mida ei saa kaebuse esitajale edastada ilma selle autori, st M-i nõusolekuta, kuna see võib sisaldada isikuandmeid ja selle avalikustamist võib pidada M-i eraellu sekkumiseks.

Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja järgmised väited ja väited:

(1) Amet ei käsitlenud (tahtlikult) tema maksetaotlust nõuetekohaselt.

(2) Amet keeldus ekslikult võimaldamast tal tutvuda M-i hüvitamistaotlusega.

(3) Kaebuse esitajale tuleks anda juurdepääs M-i hüvitamistaotlusele.

(4) Amet peaks talle viivitamata maksma 2 727,08 eurot, mis vastab 20 protsendile kuludest, mida amet pidi maksma Esimese Astme Kohtu otsuse alusel kohtuasjas T.

(5) Amet peaks maksma talle viivist eespool nimetatud summa hilinenud maksmise eest (8 protsenti aastas, arvestatuna alates 7. novembrist 2004).

(6) Kaebuse esitajale tuleks hüvitada (summas 15 000 eurot) mittevaraline kahju, mida ta on ameti vigade tõttu kandnud.

Nõue

Oma arvamuses kaebuse kohta väljendas amet esiteks teatavat muret kaebuse vastuvõetavuse üle. Seejärel lükkas ta tagasi kaebuse esitaja väited ja väited. Seoses väitega, et kaebuse esitaja maksetaotlust ei ole nõuetekohaselt käsitletud, kordas ta sisuliselt 30. augusti 2005. aasta ja 10. oktoobri 2005. aasta kirjades esitatud argumente, mille ta oli kaebuse esitajale saatnud. Seoses väitega, et ta keeldus võimaldamast kaebuse esitajal tutvuda M-i hüvitamistaotlusega, märkis ühtlustamisamet eelkõige, et ta oli vastavalt nõukogu määruse nr 40/94 artiklile 118a koostoimes määruse nr 1049/2001 artiklitega 3 ja 4 (lõiked 1, 2 ja 4) kohustatud konsulteerima M-iga küsimuses, kas asjaomase dokumendi avalikustamine kahjustaks tema eraelu. 26. oktoobri 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja, et tema juurdepääsutaotlust käsitletaks konfidentsiaalsena. See takistas ametil küsida hr M-i arvamust avalikustamise võimaluse kohta ja eelkõige selle kohta, kas tema arvates on kohaldatav üks määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 või 2 sätestatud eranditest. Seega ei saanud amet kaebuse esitaja taotlust rahuldada.

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes oma väidete juurde. Samuti lükkas ta tagasi ameti ettepaneku, et kaebus võib olla vastuvõetamatu.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Oma arvamuses kaebuse kohta väljendas amet teatavat muret kaebuse vastuvõetavuse üle, viidates EÜ asutamislepingu artiklile 195 (4) ning Euroopa Ombudsmani põhikirja (5) artikli 1 lõikele 3 ja artikli 2 lõikele 7. Ta märkis, et kaebuse esitaja taotlused olid seotud Esimese Astme Kohtu otsuse täitmisega (kohtuasi T), mille peale oli esitatud apellatsioonkaebus (kohtuasi C). Kaebuse esitaja lükkas oma märkustes tagasi ameti ettepaneku, et kaebus võib olla vastuvõetamatu. Seejärel teatas ta ombudsmanile, et Euroopa Kohus lükkas kaebuse tagasi.

1.2 Sellega seoses piisab, kui märkida, et ombudsmani hinnangut kaebuse esitaja väidete põhjendatusele ei saa mingil juhul pidada Esimese Astme Kohtu poolt kohtuasjas T tehtud otsuse või Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C tehtud määruse usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Seda küsimust ei käsitletud eespool nimetatud kohtuotsustes, mis käsitlesid ameti ja M.-i vahelist töövaidlust. Sellest järeldub, et ameti tõstatatud vastuvõetavuse küsimused ei ole EÜ asutamislepingu artikli 195 ning Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 1 lõike 3 ja artikli 2 lõike 7 seisukohast põhjendatud.

2 Väide, et amet ei käsitlenud (tahtlikult) nõuetekohaselt kaebuse esitaja maksetaotlust

2.1 Advokaadist kaebuse esitaja esindas M-i Esimese Astme Kohtu menetluses olevas kohtuasjas. Juhtum käsitles ameti vastu esitatud kahju hüvitamise hagi. Hagi rahuldati osaliselt ja ühtlustamisametilt mõisteti välja 20% M-i kohtukuludest seoses kohtumenetlusega. Näib, et pärast seda kohtuotsust tekkis M-i ja kaebuse esitaja vahel vaidlus viimase tasude maksmise üle. Pärast selle kohtuotsuse kuulutamist 28. oktoobril 2004 palus kaebuse esitaja M-i advokaadina 5. novembri 2004. aasta kirjas ametil maksta talle 2227,08 eurot, mis vastab ühele viiendikule tema lõivudest ja kuludest (kokku 13 635,43 eurot). 7. detsembril 2004 sai kaebuse esitaja ametilt kirja, milles märgiti, et M. oli ametile teatanud, et tema ja kaebuse esitaja vahel puudub kokkulepe kaebuse esitaja lõivude lõpliku suuruse kohta kõnealuses juhtumis. Seetõttu ei suutnud amet maksta kaebuse esitajale nõutud rahasummat enne, kui M. oli nõustunud kaebuse esitaja lõivude lõpliku summaga.

Kaebuse esitaja saatis 28. detsembril 2004 M-ile kirja, milles tuletas talle meelde tema võlga. Samal kuupäeval kirjutas kaebuse esitaja uuesti ametile. Selles kirjas kordas ta oma 5. novembri 2004. aasta kirjas esitatud taotlust, rõhutades, et tema kui advokaadi ülesanne on tagada Esimese Astme Kohtu otsuse täitmine ja sellest tulenevalt taotleda vastavalt praegusele tavale nende kulude hüvitamist, mida amet pidi selle otsuse kohaselt tasuma. Samas kirjas lisas kaebuse esitaja, et see funktsioon ei sõltu küsimusest, kas pooled on tasude ja kulude suuruse osas ühel meelel või lahkarvamusel. 30. augusti 2005. aasta kirjas teatas amet kaebuse esitajale, et ta oli maksnud M-ile otse rahasumma, mille viimane oli nimetanud 20 protsendile tema poolt kohtumenetluse käigus kantud kuludest. Ühtlustamisamet rõhutas, et kuna M-il oli õigus saada hüvitist kulude eest, mida ta kandis hagejana Esimese Astme Kohtu menetluses, otsustas amet maksta talle taotletud rahasumma 20 % kulude hüvitamiseks. Seega leidis amet, et ühelt poolt oli ta täitnud oma kohustused, mis tulenevad Esimese Astme Kohtu otsusest kulude hüvitamise kohta, ning teiselt poolt ei kuulunud M-i ja kaebuse esitaja vaheline vaidlus õigusteenuste osutamise üle ameti pädevusse.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et amet ei olnud (tahtlikult) tema maksetaotlust nõuetekohaselt menetlenud. Ta leidis, et amet oli võtnud M-i poole vaidluses M-iga. Tema arvates lükkas amet selle väite tagasi, korrates sisuliselt eespool esitatud argumente. Kaebuse esitaja jäi oma märkustes oma väite juurde.

2.2 Ombudsman märgib esiteks, et Esimese Astme Kohtu kodukorra (edaspidi "kodukord") artikli 91 punkti b kohaselt loetakse hüvitatavateks kuludeks "menetlusega seotud poolte vältimatud kulud, eelkõige sõidu- ja elamiskulud ning esindajate, nõustajate ja advokaatide töötasud". Kodukorra artikli 92 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui hüvitatavate kulude üle tekib vaidlus, teeb asja menetlev esimese astme kohus asjaomase poole taotlusel ja pärast vastaspoole ärakuulamist määruse, mis ei kuulu edasikaebamisele.” Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt:

a) hüvitatavad kulud piirduvad esiteks Esimese Astme Kohtu menetlusega seotud kuludega ja teiseks selleks vajalike kuludega;

b) kui puuduvad tasumäärasid sätestavad ühenduse õigusnormid, peab kohus vabalt hindama kohtuasja asjaolusid, võttes arvesse menetluse eset ja laadi, selle tähtsust ühenduse õiguse seisukohast, samuti kohtuasjaga seotud raskusi, asjaga seotud esindajatele või nõustajatele tehtud töö mahtu ning poolte majanduslikku huvi menetluses;

c) kohtul ei ole õigust määrata kindlaks tasusid, mida pooled peavad maksma oma advokaatidele, kuid ta võib määrata kindlaks nende tasude summa, mille võib sisse nõuda poolelt, kellelt kohtukulud välja mõistetakse;

d) Euroopa Kohus ei ole kohtukulude kindlaksmääramise taotluse üle otsustamisel kohustatud arvesse võtma siseriiklikke advokaaditasude astmestikke ega asjaomase poole ja tema esindajate või nõustajate vahel tasude kohta sõlmitud kokkuleppeid (6).

2.3 Eespool öeldut arvesse võttes märgib ombudsman järgmist. Esiteks ei näi kaebuse esitaja olevat vaidlustanud ameti seisukoha õigsust, mille kohaselt oli M-il kui kõnealuse kohtumenetluse osalisel ja mitte kaebuse esitajal (kui M-i advokaadil) õigus saada ametilt hüvitist 20 % kulude eest, mis M-il tekkisid seoses Esimese Astme Kohtu menetlusega. Kodukorra artikkel 86 ja sellele järgnevad artiklid, mis käsitlevad kohtukulude tasumist, ei näi loovat õigust saada hüvitist nende poolte advokaatide kasuks, kellel on õigus kohtukulud sisse nõuda. Lisaks, vastavalt eespool nimetatud eeskirjadele, nagu neid on tõlgendanud Esimese Astme Kohus, olid ameti kantavad kulud „menetlusega seoses [M-i] vältimatud kulud”(rõhuasetus lisatud), mis võisid, kuid ei pruugi kattuda rahasummaga, mida kaebuse esitaja nõudis M-ilt kohtumenetluse raames teenuste osutamise eest, või rahasummaga, mis on ette nähtud kaebuse esitaja ja M-i vahel sõlmitud lepingus. Samadest eeskirjadest tuleneb, et kuna amet jõudis M-iga kokkuleppele M-ile kohtukuludena makstava rahasumma suhtes ja tegi vastava makse M-ile, tuleb asuda seisukohale, et amet on täitnud Esimese Astme Kohtu otsuse (kohtuasjas T) seoses kulude tasumisega. Sellega seoses tuleb samuti märkida, et näib, et ühtlustamisametile ei ole teatatud kohtuotsusest või muust siduvast aktist, mis kohustaks teda hoiduma selle makse tegemisest M-ile, et tagada maksed, mida M. võib olla kohustatud kaebuse esitajale tegema.

2.4 Eespool öeldut silmas pidades ei tundu, et amet oleks kaebuse esitaja ja M-i vahelises vaidluses M-i poolele asunud. Asjaolu, et amet ja M. jõudsid kokkuleppele "[M-i] vältimatute kulude suhtes seoses menetlusega", ei tähenda, nagu väidab kaebuse esitaja, et amet võttis seisukoha küsimuses, kas M. võlgnes kaebuse esitajale 4635,42 eurot. Lisaks vastas amet (7. detsembril 2004) kaebuse esitaja maksetaotlusele (5. novembri 2004. aasta kiri), selgitades, et ta ei saa maksta kaebuse esitaja nõutud rahasummat, kuna M. oli teatanud ametile, et tema ja kaebuse esitaja vahel puudub kokkulepe kaebuse esitaja lõivude lõpliku summa kohta. Seda tehes näib, et amet tegutses mõistlikult. Samuti leidis amet põhjendatult, et selline kokkulepe ei olnud vajalik selleks, et määrata kindlaks „menetlusega seoses [M-i] kantud vältimatud kulud” ja täita oma asjaomast kohtukulude tasumise kohustust vastavalt Esimese Astme Kohtu otsusele. Nagu eespool märgitud, võivad need kulud langeda, kuid ei pruugi langeda kokku sellises lepingus ette nähtud rahasummaga.

2.5 Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud. Seega ei tuvasta ombudsman sellele väitele vastavat haldusomavoli juhtumit.

3 Väide, et amet keeldus ekslikult võimaldamast kaebuse esitajal tutvuda M-i hüvitamistaotlusega

3.1 Advokaadist kaebuse esitaja esindas M-i Esimese Astme Kohtu menetluses olevas kohtuasjas. Juhtum käsitles ameti vastu esitatud kahju hüvitamise hagi. Hagi rahuldati osaliselt ja ühtlustamisametilt mõisteti välja üks viiendik M-i kohtukuludest kohtumenetluses. Näib, et pärast seda kohtuotsust tekkis M-i ja kaebuse esitaja vahel vaidlus viimase tasude maksmise üle. 30. augusti 2005. aasta kirjas teatas amet kaebuse esitajale, et ta on maksnud otse M-ile rahasumma, mille kohta M oli täpsustanud, et see vastab 20 protsendile kuludest, mis tal tekkisid seoses eespool nimetatud kohtumenetlusega. 26. oktoobri 2005. aasta kirjas, mis oli adresseeritud ameti juhatajale, palus kaebuse esitaja koopiat M-i hüvitamistaotlusest.

3.2 Ameti juhataja keeldus 22. novembri 2005. aasta kirjas kaebuse esitaja taotlust rahuldamast põhjendusel, et kohaldatavate ühenduse õigusaktide kohaselt on tegemist kolmanda isiku dokumendiga, mida ei saa kaebuse esitajale edastada ilma dokumendi autori ad hoc loata. 2. detsembri 2005. aasta kirjaga esitas kaebuse esitaja kaebuse (kordustaotluse), väites, et a) M-i ei saa pidada kolmandaks isikuks, kuna ta oli ameti ametnik ja teda esindas ta Esimese Astme Kohtus; b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(7) (edaspidi "määrus 1049/2001") artiklis 4 sätestatud erandeid tuleks tõlgendada kitsalt. Kaebuse esitaja palus oma taotluses ametil täpsustada ka õiguslikku alust, millel põhineb tema seisukoht, et M. on kolmas isik.

Ameti juhataja lükkas 12. jaanuari 2006. aasta kirjaga kordustaotluse tagasi, märkides järgmist. Tema keeldumine taotletud dokumendile juurdepääsu andmisest põhines määrusel 1049/2001 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusel (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (8) (edaspidi "määrus 45/2001"). M. oli ameti suhtes kolmas isik, kuna taotletud dokument ei puudutanud ei M-i ülesannete täitmist ega ameti tegevust, mille heaks ta töötas. Dokument sisaldas isikuandmeid määruse 45/2001 tähenduses ja seetõttu oleks amet kohustatud enne nende avaldamist konsulteerima M-iga. President kinnitas seega, et vastavalt määruse 1049/2001 artiklile 4 on taotletud dokument kolmanda isiku dokument, mida ei saa kaebuse esitajale edastada ilma selle autori, st M-i nõusolekuta, kuna see võib sisaldada isikuandmeid ja selle avalikustamist võib pidada M-i eraellu sekkumiseks.

3.3 Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et amet keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu M-i hüvitamistaotlusele. Selle väite toetuseks väitis ta, et a) M. ei ole ameti suhtes kolmas isik, kuna ta on ameti ametnik ja esitas hüvitamistaotluse pärast kohtuotsust, millega lahendati tema ja ameti vaheline vaidlus; b) kõnealune dokument ei puudutanud kuidagi M-i eraelu ega sisaldanud isikuandmeid, kuna tegemist oli lihtsalt maksenõudega.

3.4 Ühtlustamisamet lisas oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse tagasilükkamise põhjendamiseks, et vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (9) (edaspidi "määrus nr 40/94") artiklile 118a koostoimes määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklitega 3 ja 4 (lõiked 1, 2 ja 4) on ta kohustatud konsulteerima M-iga küsimuses, kas asjaomase dokumendi avalikustamine kahjustaks tema eraelu, eelkõige tema ärihuve vastavalt määrusele (EÜ) nr 45/2001. Tõepoolest oli selge, et kaebuse esitaja soovis juurdepääsu sellele kolmanda isiku dokumendile kaebuse esitaja ja M-i vahelises eraõiguslikus ärivaidluses. 26. oktoobri 2005. aasta kirjas palus kaebuse esitaja, et tema juurdepääsutaotlust käsitletaks konfidentsiaalsena. See takistas ametil küsida hr M-i arvamust avalikustamise võimaluse kohta ja eelkõige selle kohta, kas tema arvates on kohaldatav üks määruse 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 või 2 sätestatud eranditest. Seega ei saanud amet kaebuse esitaja taotlust rahuldada. Lisaks palus kaebuse esitaja ombudsmanil käsitleda tema juhtumit konfidentsiaalselt.

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes oma väite juurde.

3.5 Vastavalt määruse (EÜ) nr 40/94 artiklile 118a kohaldatakse ameti valduses olevate dokumentide suhtes määrust (EÜ) nr 1049/2001.

Määruse 1049/2001 artiklis 3 on sätestatud, et käesoleva määruse kohaldamisel tähendab "kolmas isik" iga füüsilist või juriidilist isikut või iga üksust väljaspool asjaomast institutsiooni, sealhulgas liikmesriike, muid ühenduse või ühenduseväliseid institutsioone ja organeid ning kolmandaid riike."

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud: „Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks: (...) b) eraelu puutumatus ja isikupuutumatus, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.”

Sama määruse artikli 4 lõikes 2 on sätestatud: „Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks: füüsilise või juriidilise isiku ärihuve (...), välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”

Kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 4 on sätestatud: „Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõikes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avaldada.”

Määruse 45/2001 artiklis 2 on sätestatud, et käesoleva määruse kohaldamisel on"isikuandmed" igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta (...) ; tuvastatav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige isikukoodi põhjal või tema ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal.”

3.6 Lisaks leidis Esimese Astme Kohus kohtuasjas T-194/04 (10) tehtud otsuses muu hulgas järgmist: a) juurdepääs isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele kuulub määruse (EÜ) nr 1049/2001 (11) kohaldamisalasse; b) selle määruse artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erand puudutab üksnes isikuandmete avalikustamist, mis kahjustaks üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust (12); c) asjaolu, et mõiste "eraelu" on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lai ning et õigus isikuandmete kaitsele võib olla üks eraelu puutumatuse õiguse aspektidest, ei tähenda, et kõik isikuandmed kuuluvad tingimata mõiste "eraelu"(13) alla; d) a fortiori ei saa igasugune isikuandmete avalikustamine kahjustada asjaomase isiku eraelu (14); e) ainuüksi asjaolu, et dokument sisaldab isikuandmeid, ei tähenda tingimata, et see mõjutab asjaomaste isikute eraelu puutumatust või isikupuutumatust (15).

3.7 Käesoleval juhul jättis amet kaebuse esitaja kordustaotluse sisuliselt rahuldamata, tuginedes järgmisele põhjendusele, mille ta esitas oma arvamuses kaebuse kohta: i) kõnealune dokument, see tähendab M-i kulude hüvitamise taotlus, oli kolmanda isiku dokument; ii) dokument sisaldas isikuandmeid määruse 45/2001 tähenduses ja võib olla kohaldatav määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand; iii) seetõttu oleks amet kohustatud konsulteerima M-iga ja saama temalt avalikustamiseks nõusoleku; iv) amet ei saanud seda konsultatsiooni jätkata, sest kaebuse esitaja oli määranud oma juurdepääsutaotluse konfidentsiaalseks.

3.8 Punkti i osas nõustub ombudsman ameti seisukohaga, et kõnealune dokument on kolmanda isiku dokument määruse 1049/2001 artikli 3 ja artikli 4 lõike 4 tähenduses. Selle dokumendi koostas M. mitte ameti ametnikuna, vaid eraisikuna ja Esimese Astme Kohtu menetluse poolena. Sellest tulenevalt peaks amet käesoleva määruse artikli 4 lõike 4 kohaselt konsulteerima hr M-iga, et hinnata, kas tuleks kohaldada artikli 4 lõigetes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et taotletud dokument tuleks avalikustada või et seda ei tohiks avalikustada.

3.9 Seoses elemendiga ii on kaebuse esitaja väitnud, et dokument ei saa sisaldada isikuandmeid, sest tegemist on lihtsalt maksetaotlusega. Selle väitega ei saa nõustuda. Dokument viitas ilmselt konkreetsele rahasummale, mida M. taotles - ja hiljem sai (16) - ja mis vastas 20 protsendile kuludest, mida ta kandis seoses Esimese Astme Kohtus toimunud kohtumenetlusega (17). See teave on „isikuandmed” määruse 45/2001 artikli 2 tähenduses.

Kaebuse esitaja väitis ka, et kõnealune dokument ei olnud M-i eraelu seisukohast mingil viisil asjakohane. Ka selle väitega ei saa nõustuda. Kaebuse esitajale eespool nimetatud isikuandmete edastamist seoses nende kohtukulude kindlaksmääramise ja tasumisega M-ile, mida tal oli eraisikuna ja Esimese Astme Kohtu menetluse poolena õigus tagasi saada, võib mõistlikult pidada sekkumiseks M-i õigusesse eraelu puutumatusele (18).

3.10 Mis puudutab punkti iii, siis tuleb esiteks märkida, et vastupidi sellele, mida amet märkis oma vastuses kordustaotlusele, võis taotletud dokumendi kaebuse esitajale edastada isegi ilma M-i nõusolekuta.

Teiseks toimub selline konsulteerimine, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata. See tähendab, et konsulteerimine on vajalik, kui ei ole selge, et ükski erand ei ole kohaldatav või et tuleks kohaldada vähemalt ühte erandit. Sellega seoses tuletab ombudsman meelde oma märkusi eespool punktis 3.9 ja asjaolu, et määruse 45/2001 kohaselt oleks isikuandmete taotletud avaldamine seaduslik, kui hr M. annaks oma ühemõttelise nõusoleku. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et ei olnud ebamõistlik, kui amet leidis, et ei olnud selge, kas määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandit oleks tulnud kohaldada või mitte.

3.11 Punkti iv osas ei ole ta vaidlustanud kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse konfidentsiaalsust ning seda kinnitavad ombudsmanile esitatud dokumendid (19). Lisaks ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ameti asjakohast väidet, et kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse konfidentsiaalsus ei võimaldanud tal küsida M-i arvamust avalikustamise võimalikkuse kohta, ning see on mõistlik.

3.12 Eeltoodu põhjal järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud. Seega ei tuvasta ombudsman sellele väitele vastavat haldusomavoli juhtumit.

4 Nõuded

4.1 Lähtudes käesoleva otsuse punktides 2.5 ja 3.12 esitatud järeldustest, on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja väited ei ole põhjendatud.

5 Kokkuvõte

Kaebuse uurimise põhjal ei tuvastanud ombudsman kaebuse esitaja väidetele vastavat haldusomavoli juhtumit. Seetõttu lõpetab ta juhtumi.

Otsusest teavitatakse ka Siseturu Ühtlustamise Ameti juhatajat.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Esimese Astme Kohtu otsuses ei määratud kindlaks hüvitatavate kulude tegelikku summat.

(2) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(3) EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.

(4) EÜ asutamislepingu artiklis 195 on muu hulgas sätestatud, et „ombudsman viib läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks”.

(5) Põhikirja artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et „ombudsman ei või sekkuda kohtuasjade menetlemisse ega seada kahtluse alla kohtuotsuse põhjendatust”.

Põhikirja artikli 2 lõikes 7 on sätestatud, et „[k]ui ombudsman peab esitatud fakte käsitlevate käimasolevate või lõpetatud kohtumenetluste tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse kõigi seni tehtud uurimiste tulemused lõplikult.“

(6) Vt näiteks kohtuasi 178/98 DEP Fresh Marine vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3127, punktid 26–28, 33 ja 41.

(7) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(8) EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.

(9) EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3). Artikkel 118a (Juurdepääs dokumentidele) lisati nõukogu 18. juuni 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1653/2003, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 245, lk 36; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), artikliga 1.

(10) 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(11) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon, punkt 107.

(12) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon, punkt 128.

(13) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon, punkt 118.

(14) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon, punkt 119.

(15) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon, punkt 123.

(16) Sellega seoses tuletatakse meelde, et amet teatas kaebuse esitajale enne tema juurdepääsutaotluse esitamist, et ta maksis M-ile taotletud summa.

(17) Amet ei ole selgitanud, kas kõnealune dokument sisaldas ka andmeid kulude üksikasjade kohta.

(18) Vt liidetud kohtuasjad C-465/00, C-138/01 ja C-139/01: Österreichischer Rundfunk jt (EKL 2003, lk I-4989, punkt 74).

(19) Kaebuse esitaja 26. oktoobri 2005. aasta kiri, milles ta esitas dokumendile juurdepääsu taotluse, kannab märkust "Confidentielle et personnelle". Kaebusele oli lisatud selle kirja koopia.