Strasbourg, 22. juuni 2006

Lugupeetud hr M.

aprillil 2005 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses Euroopa Komisjoni tegevusega Euroopa-Vahemere partnerluse programmi raames.

2. juunil 2005 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 4. oktoobril 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 10. novembril 2005.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused. Vabandan teie kaebuse menetlemiseks kulunud aja pärast.

Kompromiss

Varasemate kaebuste taust

Kaebuse esitaja valis rahvusvaheliseks eksperdiks Taani Tehnoloogiainstituut (DTI), kes vastutas alltöövõtjana ekspertide valimise eest Euro Maroc Entreprise’i (EME) jaoks. EME on programm, mida komisjon rahastab Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse raames. Rahvusvahelise eksperdina vastutas kaebuse esitaja valitud Maroko äriühingute ümberkujundamisprotsessi koordineerimise ja järelevalve eest ISO sertifikaadi saamise eesmärgil. 2002. aasta mais ja juunis viis ta Marokos läbi kaks missiooni. Ette oli nähtud kolmas lähetus, kuid see lükati edasi ja hiljem tühistati ning tema leping DTIga lõpetati. Ta nõudis EME-lt hüvitist kahju eest, mida ta väidetavalt kandis (18 900 eurot) oma ennetähtaegselt lõppenud lepingu tõttu. Kuna tema kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata, pöördus ta abi saamiseks ombudsmani poole.

Ta esitas oma esimese kaebuse 1. augustil 2003 (kaebus 1425/2003/ELB), mille eset ei tuvastatud, kuna ei olnud selge, kelle vastu kaebuse esitaja soovis kaebust esitada. Seetõttu lõpetati juhtum ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 3 alusel. oktoobril 2003 pöördus kaebuse esitaja uuesti ombudsmani poole, selgitades, et tema kaebus oli esitatud komisjoni delegatsiooni (edaspidi "delegatsioon") vastu Marokos ja et selle eesmärk oli see, et delegatsioon ei võtnud arvesse tema analüüsi projekti kohta. Kättesaadavatest tõenditest ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud komisjoni poole eelnevalt administratiivselt pöördunud ja seetõttu soovitati tal enne ombudsmanile esitatud kaebuse võimalikku uuendamist komisjoniga selles küsimuses ühendust võtta.

Kaebuse esitaja esitas 28. oktoobril 2004 ombudsmanile uue kaebuse (kaebus 3227/2004/DK), väites, et ta oli võtnud ühendust komisjoniga, kes ei olnud siiski võtnud arvesse tema „avaldust”, kui ta tegi otsuse tema hüvitisetaotluse kohta. Jällegi leidis ombudsman, et kaebuse eset ei tuvastatud, sest ei olnud selge, milline oli kaebuse esitaja täpne väide komisjoni (või delegatsiooni) vastu, sest ta ei olnud selgitanud, millist „avaldust“ delegatsioon ei olnud arvesse võtnud. Seetõttu lõpetati juhtum ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 3 alusel.

jaanuaril 2005 esitas kaebuse esitaja uuesti kaebuse ombudsmanile (kaebus 232/2005/DK), esitades täiendavaid dokumente programmi raames tehtud töö kohta. Kuna kaebuse esitaja peamised väited olid muutunud, registreeriti juhtum uue kaebusena. Kaebuse esitaja väitis, et i) komisjon ei olnud osalevate äriühingute valimisel põhjalik; ii) et ta pani valitud äriühingud uskuma, et neil on ISO 9002 sertifikaadi omandamiseks nõutav tase; ning iii) komisjon oli pannud eksperdid uskuma, et nende lepingud kestavad kogu projekti vältel. Siiski ei leidnud ombudsman EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel piisavat alust uurimise algatamiseks, kuna kaebuse esitaja ei olnud esitanud mingeid selgitusi ega tõendeid selle kohta, i) kuidas Maroko äriühingud valiti ja miks komisjon ei olnud selles osas piisavalt põhjalik; ii) kuidas komisjon jättis äriühingutele mulje, et neil on ISO 9002 sertifikaadi omandamiseks nõutav tase; ning iii) kuidas komisjon jättis ekspertidele mulje, et nende kontaktid kestavad kogu projekti vältel.

Kaebuse esitaja pöördus 8. märtsil 2005 uuesti ombudsmani poole, selgitades lühidalt, miks ta leidis, et osalevad ettevõtted ei olnud programmi jaoks sobivad. Kaebuse esitaja ei esitanud aga mingit teavet, et põhjendada oma kaebust komisjoni vastu, ning ombudsman leidis, et pelgalt selgitus selle kohta, miks osalevad äriühingud ei olnud programmi jaoks sobivad, ei tähenda tingimata, et komisjon oli midagi valesti teinud. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud oma väidete kohta selgitusi ega tõendeid, ei olnud ombudsmanil ikka veel piisavalt alust uurimist algatada. Seetõttu anti kaebuse esitajale teada, et selleks, et ombudsman saaks tema kaebust menetleda, peab ta esitama teabe, mis toetab tema väiteid komisjoni vastu, ja võimaluse korral koopiad asjakohastest tõendavatest dokumentidest, mis võivad tõendada komisjoni otsest osalemist asjaomastes küsimustes.

Käesolev etteheide

Käesolevas kaebuses vastas kaebuse esitaja ombudsmani taotlusele saada selgitusi või tõendeid selle kohta, i) kuidas Maroko äriühingud valiti ja miks komisjon ei olnud selles osas piisavalt põhjalik; ii) kuidas komisjon jättis äriühingutele mulje, et neil on ISO 9002 sertifikaadi omandamiseks vajalik tase; ning iii) kuidas komisjon jättis ekspertidele mulje, et nende lepingud kestavad kogu projekti vältel.

Esimese punkti kohta märkis kaebuse esitaja, et ta ei osalenud osalevate äriühingute valimisel, kuna ta saabus alles sertifitseerimismenetluse lõpuleviimiseks. Tal ei olnud juurdepääsu valikukriteeriumidele, kuid tema jaoks oli ilmne, et tehnilised kirjeldused olid kehtestatud sobimatult, kuna viiel väljavalitud äriühingul ei olnud nõutavat taset sertifikaadi saamiseks. Valitud äriühingute tase ei vastanud seega tasemele, mille komisjon oli eesmärgiks seadnud. Mis puudutab tõendavaid dokumente, siis olid komisjoni käsutuses valikumenetlust reguleerivad eeskirjad.

Mis puudutab teist punkti, siis Maroko autotööstuse ja -ettevõtluse assotsiatsiooni (l'Association Marocaine pour l'Industrie et le Commerce de l'Automobile - AMICA) ajakirjas "Auto Info" avaldatud artiklis kirjeldati, kuidas kümme EME-AMICA partnerlusse kuuluvat ettevõtet pidid saama toetust, et saada teatav ISO sertifikaadi tase, põhjendades sellise sertifikaadi vajalikkust. Kaebuse esitaja sõnul oli algusest peale selge, et kõnealustel äriühingutel puudusid vajalikud tingimused, nagu töötajate pädevus, rahalised vahendid ja juhtkonna valmisolek omandada ISO sertifikaadi tase vaid 12 kuu jooksul.

Kolmanda punkti kohta väitis kaebuse esitaja, et menetluse oleks saanud läbi viia 12 kuu jooksul, kui oleks esitatud õiged tingimused. Seetõttu vaidlustas ta oma lepingu ülesütlemise viisi ja märkis, et ta palus nii EME-l kui ka komisjonil kuulata ära tema argumendid selles küsimuses, kuid tema taotlused jäid vastuseta. Tema hüvitisetaotlus vastas lihtsalt tehtud tööle, mille eest ta ei saanud pärast lepingu lõpetamist arvet esitada, mis ei vastanud Euroopa nõuetekohasele toimimisele omastele mõistetele. Mis puudutab tõendavaid dokumente, siis tugines tema kolmas etteheide komisjonile tema kahele esimesele väitele.

Tema seisukoht lühendatud missiooni kohta põhines eetikakoodeksil, mis reguleerib tema rolli eksperdina, samuti missiooni ACR 128 MAN 4 PC punktil 11, milles sätestati, et konsultandi kohustus on tuua EME-le ametliku tähelepanu märke täitmata jätmisest või muudest probleemidest, mis on seotud ettevõtte missiooni ja selle eesmärkidega.

Seega jäi kaebuse esitaja oma väidete juurde, et komisjon:

i) ei olnud osalevate ettevõtete valimisel põhjalik;

ii) panid valitud ettevõtted uskuma, et neil on ISO 9002 sertifikaadi omandamiseks vajalik tase; ja

iii) Tehti eksperdid usuvad, et nende lepingud kestavad kogu projekti.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks maksma talle 18 900 eurot hüvitist kahju eest, mida ta kandis oma lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu.

Ombudsmani põhjused uurimise algatamiseks

Ombudsman märkis, et on selgitatud, et kaebus oli suunatud komisjoni vastu, kelle poole kaebuse esitaja oli selles küsimuses pöördunud. Komisjon leidis siiski, et tal ei ole võimalik sellesse küsimusse sekkuda, kuna kaebuse esitaja lepinguline suhe oli seotud alltöövõtjaga. Kaebuse esitaja ei nõustunud komisjoni sellekohaste põhjendustega, väites, et vastutav isik ei saanud temast aru.

Ombudsman leidis, et kuigi kaebuse esitaja ei olnud esitanud üksikasjalikku selgitust selle kohta, miks ta leidis, et komisjon ei tegutsenud kooskõlas väidete suhtes kohaldatavate eeskirjadega, tuleks algatada uurimine, et selgitada ja selgitada lepingulisi suhteid ja kohustusi Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse raames.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjon esitas oma arvamuses kokkuvõtlikult järgmised märkused.

Taustteave

Kaebus käsitles missiooni ACR 128 MAN 4 PC erasektori arenguprogrammi "Euro Maroc Entreprise" raames, mida on Marokos alates 1997. aastast rahastatud MEDA programmi kaudu (1). Missiooni eesmärk oli toetada AMICA viiest äriühingust koosnevat rühma ISO TS 16949 sertifikaadi saamisel.

Selleks sõlmis EME 14. märtsil 2002 lepingu DTIga, kes pidi projekti elluviimiseks välja pakkuma kaks eksperti, ühe rahvusvahelise ja ühe kohaliku. DTI alltöövõtja Challenge Plus sõlmis kaebuse esitajaga lepingu rahvusvahelise eksperdina.

Lepinguga nähti ette, et äriühingud koostavad projekti iga osa lõpus vahearuande, mille missiooni juht esitab EME-le ja AMICA-le. Lõpparuanne tuli esitada EME-le kümne kalendripäeva jooksul alates eksperdi lähetuse viimasest päevast. EME pidi edastama lõpparuande delegatsioonile ning AMICA-le ja asjaomastele äriühingutele. Kui EME on hinnanud ekspertide töö kvaliteeti ja lähetuse tulemusi, võib delegatsioon lõpparuanded heaks kiita.

Projekt, mis pidi algselt kestma 52 nädalat ja 291 päeva tõhusat tööd, algas 2002. aasta aprilli keskel. Projekti esimene osa toimus 14.–24. aprillil 2002, mille jooksul pidid eksperdid iga äriühinguga ühendust võtma. Projekti teises osas, mis toimus 29. maist kuni 8. juunini 2002, koolitasid eksperdid viie ettevõtte töötajaid ja jälgisid nende tööd ühe päeva jooksul.

Pärast seda, kui EME sai kaebuse esitajalt eduaruande, mida AMICA, EME ja delegatsioon pidasid väga ebapiisavaks, kavandati 19. ja 24. juuniks 2002 kaks kohtumist eesmärgiga hinnata missiooni lõpuleviimisel tehtud edusamme.

19. juuni 2002. aasta kohtumisel väljendasid abisaavad äriühingud rahulolematust kaebuse esitaja tulemustega. Kohtumisel osalenud juhtisid tähelepanu probleemidele, mis on seotud eelkõige missiooni metoodika, kavandamise ja järelevalvega rahvusvahelise eksperdi poolt ning samuti kahe eksperdi vahelise koordineerimise puudumisega. Sama seisukoht esitati 24. juuni 2002. aasta koosolekul.

Nendel koosolekutel otsustati AMICA taotlusel püüda kaebuse esitajat asendada. Seetõttu lükati projekti kolmas osa edasi ja EME esitas 28. juuni 2002. aasta kirjaga DTI-le taotluse kaebuse esitaja asendamiseks. juulil 2002 teavitas EME delegatsiooni võetud meetmetest.

septembril 2002. aastal Maroko kaubandus- ja tööstusministeeriumi, AMICA, EME ja delegatsiooni esindajate kohtumisel lepiti kokku, et võttes arvesse asjaolu, et DTI ei olnud veel pakkunud välja kaebuse esitaja asendamist ning et esialgseid missiooni eesmärke ei ole ülejäänud aja jooksul võimalik saavutada, taotleb EME missiooni lõpetamist ja pakkumismenetluse taaskäivitamist. EME esitas delegatsioonile vastava loataotluse 10. septembri 2002. aasta kirjaga.

oktoobril 2002 andis delegatsioon loa lähetuse lõpetamiseks vastavalt raamlepingute menetluskäsiraamatule ja juhtumi asjaolusid arvestades.

Seetõttu tuli lähetus lõpetada pärast 22 kalendripäeva pikkust tööaega. Kõnealune otsus edastati DTI-le 3. oktoobri 2002. aasta faksiga, milles EME palus DTI-l esitada ka kahe konsultandi lõplikud lähetusaruanded. DTI edastas 28. jaanuaril 2003 delegatsioonile lõplikud kontrollkäigu aruanded ja kreeditarve kogu ettemakse tagasimaksmiseks. DTI saatis 11. märtsil 2003 delegatsioonile uue kreeditarve, piirates ekspertidele pro rata temporis tehtava makse alusel hüvitatavat summat. Delegatsioon teatas 4. aprilli 2003. aasta faksiga DTI-le, et osaline hüvitamine ei ole vastuvõetav, esitades selle põhjused.

Käesolev etteheide

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjonil ei olnud kaebuse esitajaga lepingulist suhet. Komisjonil oli leping ainult DTIga ja kaebuse esitaja töötas alltöövõtjana mitmel alltasandil.

Valikumenetlust järgiti nõuetekohaselt ja komisjon ei olnud kunagi kinnitanud, et valitud äriühingud vastasid sertifitseerimiskriteeriumidele algusest peale. Ekspertidel paluti üksnes täpselt määratleda tehnilised ja juhtimisprobleemid, millega ettevõtted silmitsi seisavad, ja tekkinud raskused ning koostada sertifitseerimisprotsessi algatamise tööplaan.

Teistsugust valikut ei olnud võimalik teha, sest AMICA liikmeks olevate autotootjate arv ei olnud suurem kui umbes viiskümmend. Seega valis ta välja need, kellel oli parim võimalus edu saavutada, võttes arvesse nende olukorda ja sertifitseerimisetappe, mis olid muutunud vajalikuks uue ISO TS-normi kohustusliku iseloomu tõttu.

Kõik osalejad (AMICA, EME projektijuhtimisüksus, delegatsioon ja toetust saavad äriühingud) olid teadlikud asjaolust, et sertifitseerimise saamise protsess oli pikk ja nõudis vähemalt 12 kuud, võttes arvesse, et raamlepingus AMS 450 määrati lähetuste kestuseks üks aasta.

Oleks võinud soovida, et ettevõtete tehniline ja juhtimistase oleks olnud kõrgem. Tuleb siiski tunnistada, et teised eksperdid on edukalt toetanud teisi AMICA äriühinguid sama kestusega sama liiki missioonidel. Lisaks said mõned kontserni äriühingud, keda kaebuse esitaja pidi abistama, varsti pärast kaebuse esitaja missioonilt lahkumist oma ISO TS 16949 sertifikaadi, mida toetasid teised EME raames värvatud eksperdid. Seda tehti sama metoodikat ja lähenemisviisi järgides.

Ajakirja Auto Info artikkel, millele kaebuse esitaja viitas, oli kirjutatud üldsusele ja selle sisu tuli tõlgendada nende kontekstis, see tähendab, et see andis ainult väga üldise pildi ISO sertifikaadi saamise menetlusest. Lisaks ei vastuta komisjon AMICA avalduste eest.

Enne kaebuse esitajaga sõlmitud lepingu lõpetamist võttis EME kõik vajalikud meetmed, et vältida projekti lõpetamist. Hoolimata sellekohasest taotlusest ei pakkunud DTI kaebuse esitajale asendajat. Lisaks ei olnud alltöövõtt mitmel tasandil, mille kaudu kaebuse esitaja tööle võeti, 14. märtsi 2002. aasta lepingus sõnaselgelt ette nähtud. Lisaks ületas alltöövõtt 30 % lepingu maksumusest, nagu on lubatud raamlepingute AMS 450 menetlusjuhendis. Nende asjaolude tõttu tühistas delegatsioon lähetuse ja nõudis DTI-lt ettemakse tagasimaksmist. Äriühing, kellega DTI lepingu sõlmis, maksis lõpuks kogu summa tagasi, tunnistades, et lähetus ei toimunud täielikult nõuetekohaselt ja kooskõlas lepingu tingimustega.

Komisjon ei pannud konsultandid kunagi uskuma, et nende lepingud kestavad tingimata kogu projekti vältel. Kuigi kaebuse esitaja väitis, et ta võttis lähetuse ajal ühendust delegatsiooniga, et selgitada võimalikke lepingulisi ja kohapealseid probleeme, võttis ta need ühendust kirjalikult alles pärast seda, kui oli saanud teada lähetuse tühistamisest. Komisjon ei kinnitanud oma 28. oktoobri 2002. aasta, 16. veebruari ja 17. mai 2004. aasta kirjades kaebuse esitajale eksperdilepingu kestust.

Lisaks olid DTI ja AMS 450 lepingutes klauslid, millega nähti algusest peale ette võimalus lepingud tühistada, kui osutatud teenustega ei olda rahul.

Raamlepingu AMS 450 menetlusjuhendi 4. peatükis on sätestatud:

„Lisaks võib [programmihaldusüksus] põhjendatud ja kirjaliku taotluse alusel ning delegatsiooni toetusel missiooni läbiviimise ajal taotleda asendamist, kui ta leiab, et ekspert ei ole pädev või kui ta ei täida oma ülesandeid vastavalt lepingule. Kui töövõtja ei suuda pakkuda samaväärse kvalifikatsiooni ja/või kogemusega asendajat, võib hankija:

- otsustab lepingu lõpetada, kui ta leiab, et projekti nõuetekohane elluviimine on ohus, makstes vajaduse korral tasu teostatud päevade ja tehtud kulutuste eest pro rata temporis põhimõttel või olulise rahulolematuse korral tasuta;

- Või kui ta leiab, et see ei ole nii, nõustuda asendamisega, andes võimaluse pidada uuesti läbirääkimisi madalama lepinguhinna üle, et kajastada pakutavale oskusteabele vastavat tasumäära, kui see on esialgsest pakkumusest madalam.

Töötajate vahetusest tulenevad lisakulud peaks kandma töövõtja. Missiooni kogusumma jääb esialgselt kavandatud töö tegemiseks samaks, välja arvatud eelmises lõikes osutatud hinnakärped."(2)

Seega tegutses komisjon missiooni rakendamise lõpetamise otsuse tegemisel õiguspäraselt ja täielikus kooskõlas menetluskäsiraamatuga.

Kaebuse esitaja palus, et talle hüvitataks aeg, mis kulus teabeürituste ettevalmistamiseks, mida kunagi ei toimunud (80 tundi 110 euro eest, st 8 800 eurot); ettevõtjatega kohtumiste ettevalmistamiseks kulunud aja eest (10 tundi 110 eurot ehk 1100 eurot); ja töö eest, mille eest ta ei saanud arvet esitada („klientide kaotus blokeeritud päevade tõttu [teabekoosolekute ettevalmistamine], mida ei tehtud, 9000 eurot“).

Eespool öeldu põhjal oli siiski selge, et komisjonil ei olnud kohustust kaebuse esitajale maksta. Lisaks on Euroopa Kohtu praktikas seoses võimalike lepinguväliste võlasuhetega sätestatud, et "[k]ui ühenduse vastutus tekib, peab hageja tõendama mitte ainult asjaomasele institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasust ja kahju tegelikkust, vaid ka põhjusliku seose olemasolu selle tegevuse ja väidetava kahju vahel"(3). Käesoleval juhul see nii ei olnud, võttes arvesse asjaolu, et komisjon tegutses mõistlikult ja kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes kokkuvõtlikult järgmised märkused:

Oli selge, et tema ja komisjon ei käsitlenud seda küsimust samast vaatenurgast. Kuid eksperdina ei saanud ta öelda midagi muud kui fakte. Meenutades tollal kehtinud kvaliteedisüsteemide auditeerimise juhtpõhimõtteid, oli selge, et ta oli oma kohustused täitnud, teised audiitorid aga mitte.

Ta ei olnud kunagi öelnud, et valitud ettevõtted vastasid sertifitseerimise kriteeriumidele algusest peale. Ta avastas ainult, et neil ei olnud ISO 9002:1994 sertifikaadi jaoks nõutavat taset ja seetõttu oleks raske saada ISO TS 16949 sertifikaati 12 või 18 kuu jooksul.

Ta küsis lähetuse jätkumise kohta telefoni teel EME-le 18. juunil 2002, e-posti teel EME-le 28. juunil 2002 ja kirja teel delegatsioonile 23. juulil 2002.

Ta lõpetas oma märkused väitega, et ta ei soovi oma kaitses kaugemale minna, leides, et ta tegutses heas usus.

Otsus

1 Väited, mis on seotud äriühingute valimisega ja nende arusaamisega olukorrast

1.1 Kaebus käsitleb Euroopa Komisjoni tegevust Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluse programmi raames. Kaebuse esitaja valis rahvusvaheliseks eksperdiks Taani Tehnoloogiainstituut (DTI), kes vastutas alltöövõtjana ekspertide valimise eest Euro Maroc Entreprise’i (EME) jaoks. EME on programm, mida komisjon rahastab Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse raames. Rahvusvahelise eksperdina vastutas kaebuse esitaja valitud Maroko äriühingute ümberkujundamisprotsessi koordineerimise ja järelevalve eest ISO sertifikaadi saamise eesmärgil. 2002. aasta mais ja juunis viis ta Marokos läbi kaks missiooni. Ette oli nähtud kolmas lähetus, kuid see lükati edasi ja hiljem tühistati ning tema leping DTIga lõpetati.

1.2 Kaebuse esitaja ei osalenud osalevate ettevõtete valimisel, kuna ta saabus alles sertifitseerimismenetluse lõpuleviimiseks. Tal ei olnud juurdepääsu valikukriteeriumidele, kuid ta leidis, et tehnilised kirjeldused olid kehtestatud ebasobivalt, kuna tema arvates ei olnud viiel väljavalitud äriühingul nõutavat taset sertifikaadi omandamiseks. Valitud äriühingute tase ei vastanud seega tasemele, mille komisjon oli eesmärgiks seadnud. Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud osalevate äriühingute valimisel piisavalt põhjalik.

1.3 Lisaks viitas kaebuse esitaja Maroko Autotööstuse ja Ettevõtluse Assotsiatsiooni (AMICA) ajakirjas "Auto Info" avaldatud artiklile, milles kirjeldatakse, kuidas kümme EME-AMICA partnerlusse kuuluvat ettevõtet peaksid saama toetust teatava ISO sertifikaadi saamiseks, ning põhjendatakse sellise sertifikaadi vajalikkust. Kaebuse esitaja sõnul oli algusest peale selge, et kõnealustel äriühingutel puudusid vajalikud tingimused, nagu töötajate pädevus, rahalised vahendid ja juhtkonna valmisolek omandada ISO sertifikaadi tase vaid 12 kuu jooksul. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli pannud valitud äriühingud uskuma, et neil on kõnealuse ISO sertifikaadi omandamiseks vajalik tase.

1.4 Komisjon tuletas meelde, et kaebus käsitles missiooni erasektori arenguprogrammi "Euro Maroc Entreprise" raames, mida Marokos rahastati alates 1997. aastast MEDA programmi kaudu. Missiooni eesmärk oli toetada AMICA viiest äriühingust koosnevat rühma ISO TS 16949 sertifikaadi saamisel. Selleks sõlmis EME lepingu DTIga, kes pidi projekti rakendamiseks välja pakkuma kaks eksperti, ühe rahvusvahelise ja ühe kohaliku eksperdi. DTI alltöövõtja Challenge Plus sõlmis kaebuse esitajaga lepingu rahvusvahelise eksperdina.

1.5 Komisjon väitis, et valikumenetlust järgiti nõuetekohaselt ja et ta ei olnud kunagi väitnud, et valitud äriühingud vastasid sertifitseerimiskriteeriumidele algusest peale. Ekspertidel paluti üksnes täpselt määratleda tehnilised ja juhtimisprobleemid, millega ettevõtted silmitsi seisavad, ja tekkinud raskused ning koostada sertifitseerimisprotsessi algatamise tööplaan. Komisjoni sõnul ei olnud võimalik teha teistsugust valikut, kuna AMICA liikmeks olevate autotootjate arv ei olnud suurem kui umbes viiskümmend. Seega valis ta välja need, kellel oli parim võimalus edu saavutada, võttes arvesse nende olukorda ja sertifitseerimisetappe, mis olid muutunud vajalikuks uue ISO TS-normi kohustusliku iseloomu tõttu.

1.6 Lisaks väitis komisjon, et kõik osalejad, nimelt AMICA, EME projektijuhtimisüksus, komisjoni delegatsioon Marokos (edaspidi "delegatsioon") ja toetust saavad ettevõtted olid teadlikud asjaolust, et sertifitseerimisprotsess oli pikk ja nõudis vähemalt 12 kuud, võttes arvesse, et raamlepingus AMS 450 määrati lähetuste kestuseks üks aasta. Komisjon tunnistas soovi, et äriühingute tase oleks olnud kõrgem. Ta märkis siiski, et teised eksperdid toetasid edukalt teisi AMICA äriühinguid sama kestusega sama liiki lähetustel. Lisaks said mõned kontserni äriühingud, keda kaebuse esitaja pidi abistama, varsti pärast kaebuse esitaja missioonilt lahkumist oma ISO TS 16949 sertifikaadi, mida toetasid teised EME raames värvatud eksperdid. Seda tehti sama metoodikat ja lähenemisviisi järgides. Lisaks oli kaebuse esitaja viidatud ajakirja Auto Info artikkel kirjutatud üldsusele ja selle sisu tuli tõlgendada nende kontekstis, see tähendab, et see andis ainult väga üldise pildi ISO sertifikaadi saamise menetlusest. Lisaks ei vastuta komisjon AMICA avalduste eest.

1.7 Osalevate ettevõtete valiku kohta märgib ombudsman, et komisjon tunnistas soovi, et valitud ettevõtete tase oleks olnud kõrgem, kuid et teistsugust valikut ei olnud võimalik teha, kuna AMICA liikmeks olevate autoettevõtete arv oli väike ja seega jäi valida need, kellel oli parim võimalus edu saavutada, arvestades nende olukorda ja sertifitseerimisetappe. Ombudsman leiab, et komisjoni esitatud selgitus, mida kaebuse esitaja ei ole kahtluse alla seadnud, on mõistlik. Lisaks märgib ombudsman, et komisjoni sõnul said mõned äriühingud kontsernist, keda kaebuse esitaja pidi abistama, varsti pärast kaebuse esitaja missioonilt lahkumist oma ISO TS 16949 sertifikaadi, mida toetasid teised EME raames tööle võetud eksperdid. Eespool öeldut silmas pidades ei leia ombudsman tõendeid, mis viitaksid komisjoni haldusomavolile seoses osalevate äriühingute valimisega.

1.8 Seoses valitud ettevõtete arusaamaga olukorrast märgib ombudsman, et AMICA avaldab komisjoni toetusel ajakirja "Auto Info". Ombudsman peab siiski mõistlikuks komisjoni seisukohta, et ta ei vastuta ajakirja sisu eest, mis pealegi ei näi viitavat sellele, et komisjon oleks tekitanud valitud äriühingutele erilisi ootusi. Seetõttu ei leia ombudsman tõendeid, mis viitaksid sellele, et komisjon pani valitud ettevõtted uskuma, et neil on kõnealuse ISO sertifikaadi omandamiseks vajalik tase. Lisaks tuletab ombudsman komisjoni esitatud selgitusest, mida kaebuse esitaja ei ole kahtluse alla seadnud, meelde, et mõned ettevõtted näivad olevat olnud vähemalt lähedal kõnealuse ISO sertifikaadi saamiseks vajalikule tasemele. Seega leiab ombudsman, et komisjon ei ole toime pannud haldusomavoli.

2 Väide, mis on seotud ekspertide arusaamaga olukorrast ja sellega seotud väitega

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli pannud eksperdid uskuma, et nende lepingud kestavad kogu projekti . ulatuses. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks maksma talle 18 900 eurot hüvitist kahju eest, mida ta kandis oma lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu.

2.2 Komisjon väitis, et ta ei pannud konsultandid kunagi uskuma, et nende lepingud kestavad tingimata kogu projekti vältel. Kuigi kaebuse esitaja väitis, et ta võttis lähetuse ajal ühendust delegatsiooniga, et selgitada võimalikke lepingulisi ja kohapealseid probleeme, võttis ta need ühendust kirjalikult alles pärast seda, kui oli saanud teada lähetuse tühistamisest. Lisaks olid DTI ja AMS 450 lepingutes klauslid, mis nägid algusest peale ette võimaluse lepingud tühistada, kui osutatud teenustega ei olda rahul. Komisjon lisas, et kui ta otsustas missiooni täitmise lõpetada, tegutses ta õiguspäraselt ja täielikus kooskõlas menetluskäsiraamatuga. Pärast seda, kui EME sai kaebuse esitajalt eduaruande, mida AMICA, EME ja delegatsioon pidasid väga ebapiisavaks, korraldati kaks kohtumist, mille käigus abi saanud äriühingud näitasid üles rahulolematust kaebuse esitaja tulemustega. Selle tulemusena lükati projekti kolmas osa edasi ja EME esitas taotluse kaebuse esitaja asendamiseks DTI-ga. Delegatsiooni teavitati võetud meetmetest. Lõpuks andis delegatsioon loa lähetus lõpetada vastavalt raamlepingute menetluskäsiraamatule ja võttes arvesse juhtumi asjaolusid.

2.3 Lisaks väitis komisjon, et tal ei olnud kaebuse esitajaga otsest lepingulist suhet ega kohustust talle maksta. Seoses võimalike lepinguväliste võlasuhetega on Euroopa Kohtu praktikas sätestatud, et "[k]ui ühenduse vastutus tekib, peab hageja tõendama mitte ainult asjaomasele institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasust ja kahju tegelikkust, vaid ka põhjusliku seose olemasolu selle tegevuse ja väidetava kahju vahel"(4). Komisjon märkis, et käesoleval juhul see nii ei ole, võttes arvesse asjaolu, et ta tegutses mõistlikult ja kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

2.4 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja, kellega sõlmis lepingu komisjoni alltöövõtja, ei näi seadvat kahtluse alla komisjoni väidet, et nii DTI lepingus kui ka raamlepingus AMS 450 ja menetlusjuhendis nähti ette võimalus lepingud tühistada ja asendada eksperdid, kui nad ei ole osutatud teenustega rahul. Käesolev uurimine ei ole ombudsmanile esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et komisjon oleks pannud eksperdid uskuma, et nende lepingud alltöövõtjatega kestavad olenemata asjaoludest kogu projekti vältel. Seetõttu ei tuvasta ombudsman komisjoni haldusomavoli seoses kaebuse selle aspektiga. Ombudsman tuletab sellega seoses meelde, et käesolevas uurimises ei käsitleta küsimust, kas kaebuse esitaja tulemused olid rahuldavad.

2.5 Seoses kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudega märgib ombudsman, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab kaebuse esitaja tõendama, et komisjon on tegutsenud ebaseaduslikult ja et tema tegevus on põhjustanud talle kahju. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi argumenti tõendamaks, et komisjon tegutses lähetuse lõpetamise lubamisel ebaseaduslikult. Kaebuse esitaja väide peab seega läbi kukkuma.

3 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Ombudsman märgib, et MEDA programm on Euroopa Liidu peamine rahastamisvahend Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse rakendamiseks, vt http://europa.eu.int/comm/external_relations/euromed/meda.htm.

(2) Ombudsmani talituste tõlge inglise keelde.

(3) Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-7/96: Perillo vs. komisjon (EKL 1997, lk II-1061, punkt 41).

(4) Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-7/96: Perillo vs. komisjon (EKL 1997, lk II-1061, punkt 41).