Strasbourg, 21. juuni 2007

Lugupeetud ...

aprillil 2005 esitasite Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühenduse nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus puudutas materjale, mille komisjon oli avaldanud, et teavitada reisijaid nende õigustest, mis tulenevad määrusest 261/2004. Samal päeval esitas Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon sama küsimuse kohta kaebuse (kaebus 1476/2005/(BB)GG).

mail 2005 edastasin kaebuse komisjoni presidendile, paludes esitada oma arvamus 31. juuliks 2005. Teid teavitati sellest samal päeval.

augustil 2005 saadetud e-kirjas küsisite, kas komisjoni arvamus on kätte saadud. Komisjon teatas mulle 5. augustil 2005, et tema arvamus lükkub edasi. Minu büroo teavitas Teid sellest e-kirjaga, mis saadeti Teile 8. augustil 2005. Samal päeval saadetud vastuses küsisite, kas ombudsman võtab viivitusest teatamiseks komisjoniga ühendust. Kuna ma ei viibinud puhkusel, teatas minu büroo teile 10. augustil 2005, et enne edasiste meetmete võtmist on vaja oodata ära minu tagasipöördumine.

septembril 2005 teatas komisjon mulle, et arvamus esitatakse peatselt. septembril 2005 saadetud kirjas pikendasin komisjoni tähtaega 30. septembrini 2005. Teid teavitati sellest samal päeval.

Komisjon saatis oma arvamuse 3. oktoobril 2005. Edastasin selle Teile 10. oktoobril 2005 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 21. novembril 2005.

jaanuaril 2006 saatsite e-kirja, milles küsisite, kas juhtumiga seoses on toimunud edasisi arenguid.

13. veebruaril 2006 kutsus ERA lennutranspordipoliitika eest vastutav direktor hr Clarke kokku juhtumiga tegeleva õigusametniku pr Palumbo, et teha ettepanek koosoleku korraldamiseks. Pr Palumbo soovitas hr Clarke'il esitada oma ettepanek kõige paremini kirjalikult. 14. veebruaril 2006 saadetud e-kirjas kinnitas hr Clarke, et ta on valmis ombudsmani juurde tulema, kui seda peetakse kasulikuks.

Arvestades, et oleks mõistlik, kui üks õigusametnik tegeleks nii teie kui ka IACA esitatud paralleelse juhtumiga, määrasin 16. veebruaril 2006 need kaks juhtumit teisele õigusametnikule hr Grillile.

Hr Grill helistas Teile 17. veebruaril 2006, et teavitada Teid toimunud muudatusest ja selgitada Teie tähelepanekute tõlgendamisega seotud küsimust. Hr Grill teavitas teid ka sellest, et on tõenäoline, et tuleb läbi viia täiendavaid uurimisi. 17. veebruaril 2006 saadetud e-kirjas kinnitasite, et G. Grilli esitatud märkuste tõlgendus on õige.

Kirjutasin 3. märtsil 2006 komisjonile, et paluda selle juhtumi kohta täiendavat teavet. Ma palusin, et see teave esitataks 30. aprilliks 2006. Teid teavitati sellest samal päeval.

mail 2006 teatas komisjon mulle, et kahetsusväärselt ei olnud võimalik sellest tähtajast kinni pidada, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et saata oma vastus järgmise kahe nädala jooksul. Oma 22. mai 2006. aasta vastuses võtsin selle kirja teadmiseks, väljendades kahetsust asjaolu üle, et komisjon ei esitanud õigeaegset ja põhjendatud taotlust tähtaja pikendamiseks. Teid teavitati sellest 1. juunil 2006. Samal päeval saatis Clarke e-kirja, milles küsis juhtumi edenemise kohta. Minu büroo vastas samal päeval, esitades vajaliku teabe.

juunil 2006 saatsite e-kirja, milles küsisite, kas komisjon on vastuse kätte saanud. Minu büroo teatas teile telefoni teel, et see nii ei ole.

Komisjon teatas mulle 9. juuni 2006. aasta kirjas, et on tekkinud veel mõningane viivitus, kuid vastus saadetakse nii kiiresti kui võimalik.

11. juulil 2006 saatsin komisjonile meeldetuletuse.

Komisjon saatis mulle 17. juulil 2006 vastuse minu 3. märtsi 2006. aasta kirjale. Edastasin selle Teile 19. juulil 2006 koos palvega esitada oma märkused.

Clarke saatis 21. juulil 2006 e-kirja, milles küsis menetluse edenemise kohta. Minu büroo vastas 24. juulil 2006, esitades vajaliku teabe.

Clarke saatis 17. augustil 2006 e-kirja, milles kinnitas, et on valmis ombudsmaniga kohtuma, kui seda peetakse kasulikuks. septembril 2006 tänas minu büroo hr Clarke'i tema pakkumise eest, kuid teatas talle, et on ebatõenäoline, et kohtumine osutub vajalikuks.

18. augustil 2006 saatsite mulle oma tähelepanekud komisjoni 17. juuli 2006. aasta kirja kohta.

detsembril 2006 saatsite e-kirja, milles küsisite, millal võib oodata ombudsmani otsust. Minu büroo teatas Teile 2. detsembril 2006, et tõenäoliselt võetakse otsus vastu lähiajal.

21. detsembril 2006 esitasin komisjonile kõnealust juhtumit käsitleva soovituse eelnõu.

jaanuaril 2007 esitasite mulle küsimuse menetluslike aspektide kohta. Hr Grill vastas sellele küsimusele 8. jaanuari 2007. aasta e-kirjaga.

Komisjon saatis oma üksikasjaliku arvamuse 3. aprillil 2007 ja ma edastasin selle 16. aprillil 2007 Teile märkuste esitamiseks, mille Te saatsite 23. mail 2007.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

Käesoleva kaebuse esitas Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühendus (European Regions Airline Association), kuhu kuulub üle 60 lennuettevõtja Euroopas (1). See on tihedalt seotud Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni (IACA) kaebusega 1476/2005/(BB)GG.

Kaebus käsitleb Euroopa Komisjoni koostatud ja avaldatud teavet reisijate õiguste kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91. Määrus 261/2004 jõustus 17. veebruaril 2005. Euroopa Kohus kinnitas oma 10. jaanuari 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-344/04, et määrus 261/2004 on kehtiv (3).

Faktilised asjaolud kaebuse esitaja sõnul

Selleks et teavitada reisijaid nende uutest õigustest, mis tulenevad määrusest 261/2004, koostas ja avaldas komisjon teabelehe, plakati ja teabelehe. Komisjon tegi ka lühikese videoesitluse ja avaldas pressiteate, et tähistada määruse jõustumist. Kõik need materjalid tehti kättesaadavaks ka komisjoni veebisaidil.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et infoleht, plakat ja teabeleht sisaldasid mitmeid väiteid reisijate õiguste kohta, mis olid ekslikud ja eksitavad. Seetõttu kirjutasid kaebuse esitaja ja IACA 21. jaanuaril 2005 komisjonile, et paluda nende avalduste parandamist ja teha ettepanek kohtumise korraldamiseks. Komisjon rõhutas oma 4. veebruari 2005. aasta vastuses, et kuigi ta on endiselt veendunud infolehe ja plakati sisu õigsuses, on teksti mõningaid osi vahepeal veidi muudetud. Komisjon lisas: „Te saate aru, et selleks, et teavitada laiaulatuslikke reisijaid nende uutest õigustest lennureisidel, ei saa me kogu määrust kopeerida, vaid peame olema valikulised. See on asjaomastes teabematerjalides selgelt märgitud.”

veebruaril 2005 pöördusid kaebuse esitaja ja IACA uuesti komisjoni poole. Koos kirjaga esitasid kaebuse esitaja ja IACA loetelu väidetest, mida nad pidasid ebatäpseteks (koos selgitusega, miks nad seda seisukohta väljendasid), ning palusid korraldada kiireloomulise koosoleku.

Plakati väited, millele kaebuse esitaja ja IACA vastu vaidlesid, olid järgmised:(4)

Lennureisist mahajätmine ja lennu tühistamine (üldiselt)

(1) "Kui teid jäetakse lennureisist maha või teie lend tühistatakse, peab teie lendu teenindav lennuettevõtja pakkuma teile rahalist hüvitist ja abi."

See sissejuhatav lõik jätab täiesti vale mulje. Ainult väike osa tühistatud lendudest toob kaasa hüvitise maksmise.

Hüvitist ei ole õigus saada järgmistel reisijate kategooriatel:

- reisijad lendudel, mis on tühistatud erakorraliste asjaolude tõttu;

- reisijad, kellele pakutakse alternatiivset transporti mõne tunni jooksul pärast tühistatud lendu; ja

reisijad, kellele teatatakse tühistamisest vähemalt 14 päeva ette.

Lennureisist mahajätmine

(2)(a) "Nende [hüvede] hulka peab kuuluma kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta."

Ümbersuunamine lõppsihtkohta toimub võrreldavatel transporditingimustel. Komisjoni plakat võib tekitada ootuse, et reisija valib oma alternatiivse transpordi vabalt.

Hüvitist võib vähendada poole võrra, kui te ei viibi vastavalt rohkem kui 2, 3 või 4 tundi.

Määruses 261/2004 on sätestatud „hilinemine saabumisel“, mitte väljumisel. Asjaomane avaldus on ebatäpne ja viib seega tarbetute aruteludeni pardalemineku väravas.

(2)(c) "Lennuettevõtja peab teile andma ka: valida kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta (...)”

Vt märkust avalduse 2 punkti a kohta.

Tühistamine

(3)(a) "Lennu tühistamise korral peab lendu teenindav lennuettevõtja andma teile: valida kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta (...)”

Vt märkust avalduse 2 punkti a kohta.

Samuti võib lennuettevõtjal olla kohustus maksta teile hüvitist samal tasemel nagu lennureisist mahajätmise korral, välja arvatud juhul, kui ta teatab teile sellest piisavalt ette.

Viidates ainult ühele kolmest olulisest erandist, usub lugeja peaaegu kindlasti, et muid erandeid ei ole.

Infolehe tekst on järgmine:

„Lennuettevõtja peab võib-olla maksma teile hüvitist samal tasemel kui lennureisist mahajätmise korral, välja arvatud juhul, kui ta teatab teile sellest piisavalt ette ja pakub alternatiivset transporti algajale lähedasel ajal.”

See tekst sisaldab selget viga, arvestades, et lennuettevõtja peab pakkuma kas etteteatamist või alternatiivset transporti esialgse aja lähedal.

Pikaajalised viivitused

(4) "Kohene abi (...), mida lennuettevõtja peab teile andma (...)

Viivitamatu abi mõiste ei ole määrusega kooskõlas, sest see tekitaks reisijates põhjendamatuid ootusi. Abi andmisest võib loobuda, kui lend hilineb veelgi.

Hilisemad nõuded, pagas, vigastused ja surmajuhtumid õnnetusjuhtumite korral

(5) Komisjoni plakat viitab Montréali konventsiooni (5) sätetele, mitte määrusele 261/2004. Selle tekstist on välja jäetud kõik viited konventsioonis nimetatud lennuettevõtjate kaitsesätetele. Säilitada tuleks järgmine välistamisklausel: „Rahvusvaheliste lepingute kohaselt vastutab lennuettevõtja hilinemisest tingitud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et ta tegi kõik endast oleneva kahju vältimiseks või et seda ei olnud võimalik teha. Samuti vastutab ta pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest. Küsige teavet oma lennuettevõtjalt või reisibüroolt.”

Pakettreisid

(6) Plakati sõnastus on eksitav selles mõttes, et teenuse osutamata jätmine ei põhjusta tingimata kahju. Reisijate õigusi käsitleval plakatil ei tohiks olla viidet muule pakettreisi osale kui lend. See tekitab täiendavat segadust.

Välja arvatud 3. väite punkt b, sisaldab komisjoni teabeleht samu väiteid kui tema plakat.

Oma 23. veebruari 2005. aasta vastuses kordas komisjon oma seisukohta, et muudatusi ei ole vaja teha. Koosoleku korraldamise taotlusele ei vastatud.

Seoses komisjoni tehtud videoesitlusega leidis kaebuse esitaja, et see sisaldas kolme järgmist eksitavat väidet:(6)

1. „Alates 2005. aastast ei peaks reisijad läbima pikki menetlusi oma õiguste kaitsmiseks Euroopa lennujaamades. Hilinemiste, tühistamiste ja ülebroneerimise eest makstakse kohest ja automaatset hüvitist.
2. „Kolmandaks peavad lennuettevõtjad pakkuma samasugust hüvitist [nagu see, mida makstakse seoses ülebroneerimisega] ja vajaduse korral hoolitsema reisijate eest lennu viimasel hetkel tühistamise korral.”
3. „Kui hilinemine on pikem kui viis tundi, peab lennuettevõtja hüvitama ka pileti hinna (...)”

Kaebuse esitaja sõnul on märkus 1 ebatäpne, kuna hilinemise eest ei tule kunagi hüvitist maksta ja kui hüvitist tuleb maksta määruse 261/2004 alusel, ei pea seda kohe maksma.

Avaldustes 1 ja 2 ei mainita, et reisijatel ei ole õigust hüvitisele järgmisel kolmel juhul:

• reisijaid teavitatakse tühistamisest vähemalt 14 päeva ette;
• reisijaid teavitatakse tühistamisest vähem kui 14 päeva enne lendu, kuid neile pakutakse marsruudi muutmist, mis võimaldab neil jõuda sihtkohta algse kavandatud saabumisaja lähedal; või
• tühistamise põhjuseks on erakorralised asjaolud.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et väidetes 1 ja 2 ei ole mainitud, et hüvitist võib vähendada kuni 50 %, ning et väide 3 on ebatäpne, kuna see viitab sellele, et viietunnise hilinemise korral tuleb alati maksta täielik hüvitis. Kaebuse esitaja sõnul kohustab määrus 261/2004 lennuettevõtjaid pakkuma tagasimaksmist üksnes juhul, kui reisija otsustab reisi mitte jätkata, ja seejärel ainult reisi selle osa puhul, mida ei ole läbitud (välja arvatud juhul, kui lennul ei ole reisija esialgse reisikavaga võrreldes enam mingit eesmärki, millisel juhul tuleb kogu summa tagasi maksta).

veebruaril 2005 avaldas komisjon pressiteate (IP/05/181: „Õhutransport: Euroopa tugevdab reisijate õigusi), millele oli lisatud dokument, milles esitati teemaga seotud küsimused ja vastused.

Vastus küsimusele 10 oli sõnastatud järgmiselt:

„Fog või muud ilmastikutingimused, nagu vihm, tormid, lumi jne, kujutavad endast vaid harva erandlikke asjaolusid. Erakorraliste asjaolude puhul erandi kasutamiseks peab lennuettevõtja kõigepealt tõendama, et ta on võtnud kõik mõistlikud meetmed, et vältida reisijatele nende ilmastikutingimuste tõttu põhjustatud probleeme. Praegune tehnoloogiline areng võimaldab lennukil peaaegu kõigil juhtudel õhku tõusta või maanduda kõige raskemates ilmastikutingimustes. On uskumatu, et lennuettevõtjad jätkavad, nagu varemgi, selle erandi väärkasutamist, väites seda igal juhul.

Kaebuse esitaja sõnul oli see väide ebatäpne järgmistel põhjustel: i) õhusõidukitootjad teatavad sageli, et nende õhusõidukeid ei tohiks ohutuse tagamiseks teatavates ilmastikutingimustes lennata, ning lennuettevõtjad järgivad rangelt seda nõuannet; ii) paljud õhusõidukid ei ole sertifitseeritud töötama teatavates halbades ilmastikutingimustes; iii) mitte kõik lennumeeskonna liikmed ei ole kvalifitseeritud lendama teatavates halbades ilmastikutingimustes; iv) kõikidel lennujaamadel ei ole vahendeid, mis võimaldaksid õhusõidukitel teatavate halbade ilmastikutingimuste korral lahkuda ja saabuda; ning v) väga halva nähtavuse korral piiravad lennujaamad ohutusega seotud põhjustel sageli õhusõidukite liikumist. Sellised piirangud takistavad sageli õhusõidukite väljumist lennujaamast, kuigi neil on sellistes tingimustes tegutsemise sertifikaat ja lennumeeskond on piisavalt kvalifitseeritud.

Kaebuse esitaja ja tema liikmed olid mures ka selle pärast, mida nad pidasid tõsiseks süüdistuseks, nimelt selle pärast, et lennuettevõtjad kasutavad sobimatult ilmastikutingimuste ettekäänet "mis tahes asjaoludel", mida nad pidasid põhjendamatuks ja põhjendamata süüdistuseks.

Seetõttu kirjutasid kaebuse esitaja ja IACA 18. veebruaril 2005 komisjonile eespool nimetatud avalduste kohta pressiteates ja sellele lisatud dokumendis. Seejärel muutis komisjon asjaomast teksti. Muudetud versioonist jäeti välja algse versiooni küsimus 10. Oma 21. märtsi 2005. aasta vastuses 18. veebruari 2005. aasta kirjale märkis komisjon siiski, et ta ei nõustu kaebuse esitaja ja IACA arvamusega, et asjaomased avaldused on ebatäpsed ja tuleks tagasi võtta.

Ombudsmanile esitatud kaebus

Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses tõstatas kaebuse esitaja Euroopa hea haldustava eeskirjale viidates järgmised viis küsimust:

1. Keeldudes muutmast oma infolehte, plakatit ja teabelehte seoses määrusega, et eemaldada või muuta avaldusi, mis võivad reisijaid eksitada ning viia lennuettevõtja töötajate ja reisijate vahelise vastasseisuni ning tarbetute ja kulukate kohtuvaidlusteni, on komisjon tegutsenud ebaõiglaselt ja ebamõistlikult ning on seega rikkunud tolliseadustiku artiklit 11.
2. Kuna komisjon ei ole muutnud teabelehel, plakatitel ja teabelehtedel esitatud eksitavaid väiteid või muul viisil nõuetekohaselt põhjendanud nende jätkuvat ilmumist ning ei ole vastanud kaebuse esitaja koosoleku korraldamise taotlusele, ei ole komisjon olnud teenistusvalmi, ligipääsetav ega võimalikult abivalmis ning on seetõttu vastuolus tolliseadustiku artikliga 12.
3. Komisjon on toime pannud täiendavaid tolliseadustiku artikli 12 rikkumisi, jättes selgitamata, miks ta peab algse pressiteate 10. küsimuses esitatud avaldusi õigeks (ehkki ta on need ilmselt tagasi võtnud - näidates sellega, et need ei olnud "korrektsed"), üritades kõrvale heita oma pressiteate õiguspärast kriitikat, esitades ebamääraseid ja põhjendamata süüdistusi tuvastamata vedajate kohta, jättes vabandamata oma vigade eest ja teavitamata kaebuse esitajat tema õigusest esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile vastavalt tolliseadustiku artiklile 19.
4. Arvestades, et komisjon ei oleks pidanud tegema palju uuringuid, kui üldse, et anda õigeaegne vastus kaebuse esitaja 18. veebruari 2005. aasta kirjale, vastates kuu aega hiljem, ei vastanud komisjon "mõistliku tähtaja" jooksul. Seega rikub komisjon ka tolliseadustiku artiklit 17.
5. Komisjoni videoesitlus sisaldas kolme eksitavat väidet.

Kaebuse esitaja väitis, et ombudsman peaks saatma komisjonile kaks soovitust, kutsudes institutsiooni üles eemaldama kõik eksitavad avaldused oma teabelehelt, plakatilt, teabelehelt ja videoesitluselt ning vabandama kaebuse esitaja liikmete ees tarbetute kulude eest, mida nad on kandnud komisjoni avaldatud materjalis segadusse sattunud reisijate põhjendamatute väidete menetlemisel.

Nõue

Ombudsmani lähenemisviis

mail 2005 edastas ombudsman kaebuse komisjonile ja palus selle kohta arvamust. Järelevaatamise tõttu mainiti komisjonile ja kaebuse esitajale saadetud kirjades siiski ainult esimest, teist ja neljandat väidet.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Taustteave

Määrus 261/2004 asendab varasema määruse, millega anti reisijatele õigused üksnes lennureisist mahajätmise korral. Sellega suurendatakse reisijate õigusi lennureisist mahajätmise korral ning tunnustatakse esimest korda reisijate õigusi (hüvitis ja abi) tühistamise või pikaajalise hilinemise korral.

Määrusega 261/2004 kohustatakse lennuettevõtjaid andma reisijatele teavet nende õiguste kohta. Selle teabe täiendamiseks ja tugevdamiseks võttis komisjon endale kohustuse teavitada reisijaid nende õigustest kooskõlas seisukohaga, mille ta oli võtnud oma 16. veebruari 2005. aasta teatises "Reisijate õiguste tugevdamine Euroopa Liidus"(7).

Teavituskampaania jõustus 16. veebruaril 2005. Mitmed volinikud, Euroopa Parlamendi liikmed ja komisjoni talituste ametnikud olid jaganud osa sellest teabematerjalist lennujaamades.

Euroopa hea haldustava eeskiri, millele kaebuse esitaja viitas, ei ole komisjonile siduv. Komisjoni kodukord sisaldas siiski lisana Euroopa Komisjoni töötajate üldsusega suhtlemisel rakendatava hea haldustava eeskirja (edaspidi "komisjoni eeskiri")(8).

Komisjoni kampaania lennureisijate õigustest teavitamiseks oli näide kaasaegsete kommunikatsioonivahendite kasutamisest, mis esitati kõigile arusaadavas keeles.

Komisjon oli veendunud tema levitatud materjalide sisu õigsuses ja vaidlustas kaebuse esitaja väite, et need materjalid sisaldasid eksitavat teavet. Selleks et kodanikud oleksid oma õigustest teadlikud, tuli asjakohane materjal teha neile arusaadaval viisil kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks. Määruse 261/2004 keerukuse tõttu leidis komisjon, et see peab olema valikuline. See oli asjaomastes teabematerjalides selgelt välja toodud. Eelkõige oli igas levitatavas eri liiki materjalis selgelt öeldud, et see „annab ülevaate asjaomastest ELi õigusaktidest“. Seega oli enesestmõistetav, et teatavate õiguste või sätete kirjeldus ei olnud nii üksikasjalik kui määruse enda tekst.

Materjal oli hoolikalt koostatud. Eriarvamust konkreetse väite õigsuse osas ei saa mingil juhul tõlgendada nii, et komisjon tegutses muul viisil kui „erapooletult, õiglaselt ja mõistlikult” või ei olnud „teenusekeskne, kättesaadav või võimalikult abivalmis”.

Ei ole tehtud ühtegi viga, mis kahjustaks üldsuse või asjaomaste lennuettevõtjate õigusi või huve.

Teabelehe, plakati ja teabelehe osas tegutses komisjon alati teenistusvalmilt, kuulates ära kaebuse esitaja esitatud märkused. Nagu komisjon 4. veebruari 2005. aasta kirjas tunnistas, oli ta materjale veidi muutnud, et muuta need täpsemaks, kui seda oli veel võimalik teha, nagu plakati puhul, võttes arvesse, et mõned dokumendid olid juba trükitud kampaania jaoks, mis oli juba käimas selleks ajaks, kui lennuettevõtjad olid oma murest teatanud. Komisjon oli kohe lisanud samad selgitused muude materjalide kohta (teabelehed, teabeleht ja teave internetis).

Mis puudutab videoesitlust ,, siis kaebuse esitaja ei olnud komisjonile teadaolevalt kunagi teatanud kolmest väidetavalt eksitavast väitest. Seega võib seda etteheidet pidada selles osas vastuvõetamatuks. Videos esitatud uute õiguste selgitus piirdus ligikaudu pooleteise minutiga. Oli ilmne, et teatavaid õigusi ei saa seega esitada kogu nende õigusliku keerukuse ulatuses. Lisaks ei tehtud videot selleks, et anda reisijatele õiguslik vahend oma õiguste kaitsmiseks liikmesriigi kohtus või pädevates riiklikes asutustes, vaid selleks, et anda üldine ülevaade ELi uuest poliitikast. Videoesitlus sisaldas vastutuse välistamise klauslit järgmises sõnastuses: „Euroopa Komisjon ega ükski komisjoni nimel tegutsev isik ei vastuta selles videos sisalduva teabe võimaliku kasutamise eest. Komisjon ei ole selles videos väljendatud seisukohti vastu võtnud ega mingil viisil heaks kiitnud ning neid ei tohiks kasutada komisjoni seisukohtade väljendamiseks.”

Pressiteates sisalduva „erandlike asjaolude klausli” osas oli kaebus vastuvõetamatu. Asjassepuutuva fraasi tõlgendamine, mis väidetavalt ei saanud konkreetse teo laadi tõttu põhjustada haldusomavoli, oli Euroopa Kohtu menetluse ese kohtuasjas C-344/04. Selleks et mitte mõjutada Euroopa Kohtu arutelusid selles küsimuses ja võttes arvesse teatavate lennuettevõtjate ühenduste taotlust, otsustas komisjon asjaomase avalduse oma veebisaidilt tagasi võtta, jäädes samal ajal oma tõlgenduse juurde nimetatud klausli kohta.

Komisjon ja tema ametnikud tegutsesid teenistusvalmilt, korrektselt, viisakalt ja kättesaadavalt. Ulatuslik kirjavahetus, milles komisjon osales, näitas tema valmisolekut suhelda kodanikega ja neile vastata ning kuulata tööstusharu esitatud argumente.

Komisjon ei olnud kunagi keeldunud kaebuse esitajaga kohtumisest. Vastupidi, volinik Barrot kohtus kaebuse esitaja esindajatega, kuigi määruse 261/2004 rakendamisega seotud küsimusi ei arutatud.

18. veebruari 2005. aasta kirja kohta saadeti 4. märtsil 2005 tähtajaline vastus. Selline toimimisviis oli põhjendatud, kuna oli vaja konsulteerida teiste komisjoni talitustega. Vastus saadeti 21. märtsil 2005, kõigest 10 tööpäeva hiljem. Seega järgiti komisjoni seadustiku artiklit 4.

Oma arvamuses viitas komisjon enda ja kaebuse esitaja vahelisele edasisele kirjavahetusele, mille koopiad ta esitas ombudsmanile.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

On üllatav, et komisjon keeldus järgimast ELi demokraatlikult valitud organi poolt vastu võetud tegevusjuhendit, vaid tugines selle asemel oma 2000. aastal avaldatud tegevusjuhendile.

Komisjoni õigust avaldada teavet reisijate õiguste kohta ei vaidlustatud. Vaidlus puudutas selle teabe sisu. Komisjoni enda 16. veebruari 2005. aasta teatises, millele komisjon oli viidanud, rõhutati, et uute õiguste kehtestamine oleks kasulik ainult siis, kui reisijaid nendest õigustest „õigesti” teavitataks (punkt 44).

Ühendkuningriigi lennutranspordi kasutajate nõukogu, mis on Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud ametlik sõltumatu organ, mis esindab lennureisijate huve, märkis, et kaks kolmandikku talle esitatud kaebustest määrusest 261/2004 tulenevate õiguste kohta olid põhjendamatud. Kaebuse esitaja oli ka kuulnud suurematelt lennuettevõtjatelt, et reisijad tsiteerisid sageli komisjoni teabelehe sissejuhatavaid lauseid: „Kui teid jäetakse lennureisist maha või teie lend tühistatakse, peab teie lendu teenindav lennuettevõtja pakkuma teile rahalist hüvitist ja abi. Need õigused kehtivad tingimusel, et olete õigeaegselt registreerinud kõik lennud, sealhulgas tellimuslennud." Selle avaldusega eksitati paljusid reisijaid ning selle tulemuseks oli pretsedenditu kaebuste arv lennuettevõtjatele, tarbijaorganisatsioonidele ja eeldatavasti ka komisjonile endale. See näitas, et komisjoni väide, mille kohaselt ei ole tehtud ühtegi viga, mis oleks kahjustanud üldsuse või asjaomaste lennuettevõtjate õigusi või huve, on kehtetu.

Plakatil tehtud muudatused ei kajastunud mitme nädala jooksul Internetis kättesaadava infolehe versioonis.

Vastab tõele, et komisjonile ei esitatud ühtegi kaebust videoesitluse . kohta. Kuna aga trükiste osas ei olnud edusamme tehtud, näisid sellised lähenemisviisid mõttetud.

Mis puudutab pressiteadet, siis on komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide ekslik. Asjassepuutuva fraasi tõlgendamine ei olnud Euroopa Kohtu menetluse ese. Oma 21. märtsi 2005. aasta kirjas piirdus komisjon sellega seoses esitatud vastuväidete tagasilükkamisega, esitamata täiendavaid selgitusi. See ei olnud teenusekeskne, objektiivne ja erapooletu vastus.

Kaebuse esitaja oli kõige tugevamalt vastu väitele, et komisjon ei olnud kunagi keeldunud temaga kohtumisest. jaanuari, 7. veebruari ja 23. märtsi 2005. aasta kirjades soovitati või taotleti kohtumist. Kuna komisjon jättis kaebusele vastamata, keeldus ta kaebuse esitajaga selles küsimuses kohtumast.

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes komisjoni vastu järgmised täiendavad väited:

komisjoni arvamus ise sisaldas ebatäpset või eksitavat teavet;

- komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja muresid objektiivselt ega erapooletult;

komisjon ei põhjendanud kaebuse esitaja kahtluste tagasilükkamist; ja

- komisjonile saadetud mitmele muule kirjale (mis olid komisjoni arvamuses loetletud) ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul vastatud.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani taotlus täiendava arvamuse ja lisateabe saamiseks

Seetõttu saatis ombudsman 3. märtsil 2006 komisjonile kirja, milles palus täiendavat arvamust ja lisateavet.

Taotlus käsitles järgmisi küsimusi:

(1) Esialgse kaebuse ulatuse täpsustamine

Oma avakirjas komisjonile palus ombudsman komisjonil esitada arvamuse kaebuse esitaja viiest väitest kolme kohta, samuti tema esitatud väidete kohta.

Tegelikult oli kaebuse esitaja esitanud veel kaks väidet.

Ombudsman märkis, et oma arvamuses oli komisjon käsitlenud mõningaid (kuid mitte kõiki) küsimusi, mida ei olnud tema avakirjas mainitud. Selleks et oleks võimalik uurida kõiki kaebuse esitaja tõstatatud küsimusi, selgitas ombudsman, et käesolev uurimine hõlmas kõiki viit kaebuse esitaja esitatud väidet. Ombudsman palus komisjonil esitada täiendava arvamuse aspektide kohta, mida ta ei olnud veel käsitlenud.

(2) Uued väited

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja komisjoni vastu järgmised väited:

komisjoni arvamus ise sisaldas ebatäpset või eksitavat teavet;

- komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja muresid objektiivselt ega erapooletult;

komisjon ei põhjendanud kaebuse esitaja kahtluste tagasilükkamist; ja

- komisjoni poolt komisjonile saadetud mitmele muule kirjale (mis olid loetletud komisjoni arvamuses) ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul vastatud.

Esmapilgul ilmnes seega, et kaebuse esitaja kavatses esitada täiendavaid väiteid. Lähemal uurimisel selgus siiski, et kõik küsimused peale ühe üksnes kordasid ja tugevdasid juba esitatud väiteid. Tegemist oli viimase erandiga, mille puhul väidet, et ettenähtud tähtaja jooksul ei ole vastatud, laiendati edasistele kirjadele. Arvamuses esitatud teabe (millele kaebuse esitaja oli viidanud) kontrollimine näitas, et see uus väide võib puudutada ainult kahte täiendavat kirja (mis saadeti 23. märtsil ja 6. mail 2005).

17. veebruaril 2006 toimunud telefonivestluses ombudsmani bürooga kinnitasid kaebuse esitaja advokaadid, et eespool esitatud tõlgendus on õige.

Seetõttu palus ombudsman komisjonilt täiendavat arvamust täiendava väite kohta, et ta ei vastanud 23. märtsi ja 6. mai 2005. aasta kirjadele ettenähtud tähtaja jooksul.

(3) Täiendava teabe nõudmine

Ombudsman palus komisjonil esitada talle ka järgmise teabe:

1. Kas komisjon võiks esitada koopia (või väljatrüki) originaalversioonist ning plakati, infolehe ja teabelehe muudetud versioonidest nii veebis kättesaadavate versioonide kui ka nende dokumentide trükitud versioonide kohta? Kas komisjon võiks täpsustada ka seda, millal asjaomased muudatused tehti ?
2. Kas komisjon võiks käsitleda konkreetseid küsimusi, mille tõstatasid kaebuse esitaja ja IACA oma 7. veebruari 2005. aasta kirja lisas ??
3. Ombudsman märgib, et komisjon peab kaebust vastuvõetamatuks selles osas, mis puudutab komisjoni koostatud ja levitatud videoesitlust, kuna kaebuse esitaja ei olnud neile küsimustele varem tähelepanu juhtinud. Tuleks siiski meenutada, et ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 nõutakse, et kaebusele eelneksid „asjakohased” eelnevad lähenemisviisid. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes tõhusalt, et videoesitluse küsimuses komisjoniga ühenduse võtmine ei ole asjakohane, võttes arvesse komisjoni vastust plakatit, teabelehte ja teabelehte käsitlevatele varasematele lähenemisviisidele. Ombudsmani arvates tundub see argument olevat mõistlik. Kas komisjon võiks seetõttu käsitleda kaebuse esitaja märkusi seoses videoesitlusega ??
4. Pressiteate osas väidab komisjon, et kaebuse see aspekt on vastuvõetamatu, kuna asjassepuutuv küsimus oli kohtuasja C-304/04 ese. Kas komisjon võiks täpsustada, miks kaebuse esitaja väidet pressiteate kohta tuleks selles osas pidada vastuvõetamatuks, eriti seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon oli esitanud "ebamääraseid ja põhjendamatuid süüdistusi tuvastamata vedajate kohta" ?

Komisjoni vastus

Koos oma vastusega esitas komisjon koopia plakati, infolehe ja teabelehe muudetud versioonidest. Ta selgitas, et plakati ja voldiku originaalversioonid toimetati tema talitustele kätte 22. detsembril 2004 ning muudetud versioonid 2. veebruaril (plakat) ja 17. märtsil 2005 (voldik).

Komisjon esitas järgmised täiendavad märkused:

Plakati ja infolehe osas viitas vastutuse välistamise klausel dokumentide kokkuvõtlikule iseloomule. Kõik õigusvaidlused peaksid põhinema üksnes asjaomastel õigusaktidel.

Plakati ja voldiku avasõnastus ei jätnud vale muljet. Esiteks käsitleti rahalise hüvitise maksmise konkreetseid tingimusi hiljem ja üksikasjalikumalt plakatitel ja teabelehtedel. Teiseks saab küsimusele, kas hüvitis on kohaldatav vaid vähestel juhtudel, vastata üksnes faktiliste asjaolude põhjal. Kaebuse esitaja sellist teavet siiski ei esitanud. Kolmandaks ei olnud tühistamised süstemaatiliselt hõlmatud määruse 261/2004 artikli 5 lõikes 3 sätestatud „erandlike asjaolude” klausliga.

Mis puudutab lennureisist mahajätmist, siis ei olnud võimalik mõista, kuidas võib sõnastus „võib” (mis viitab ainult võimalusele) tekitada ootuse, et reisijal on õigus vabalt valida oma alternatiivne transport.

Tühistamise osas oli vahepeal muudetud ka infolehte. Asjaolu, et muudetud versioon oli kättesaadav veidi hiljem kui plakati muudetud versioon, oli tingitud trükikodade piiratusest.

Seoses sõna „viivitamata” kasutamisega pikaajaliste viivituste korral antava abi puhul täpsustati kõnealuse abi tingimusi plakati ja voldiku vastavale alapealkirjale järgnevas lõigus. Lisaks on määruse nr 261/2004 artikli 6 lõike 1 sõnastuses („Kui tegutsev lennuettevõtja põhjendatult eeldab, et lend hilineb pärast kavandatud väljumisaega [...]”) märgitud, et juhul, kui asjaomast lennuettevõtjat on hilinemisest eelnevalt teavitatud, tuleb meetmed võtta tükk aega enne tegelikku ja kinnitatud hilinemist. Sõnastus „eeldatavad” tähendab, et lennuettevõtja peaks korraldama ja osutama kohapealset abi niipea, kui ta saab teavet selle kohta, et lend hilineb vähemalt kaks tundi, ning majutama reisijad vastavalt ja vahetult, aegsasti enne kahetunnist hilinemist.

Sellise lõigu puudumine, mis viitaks võimalikule abist keeldumisele juhul, kui selle andmine lükkaks lendude käitamist veelgi rohkem edasi, on tingitud sellest, et komisjon peab olema oma teabevahetuses valikuline, nagu on märgitud plakati ja teabelehe vastutuse välistamise klauslis. Igal juhul oli praktikas ebatõenäoline, et reisijatele abi andmine põhjustaks lennu edasilükkamise.

Teabe lisamine Montréali konventsiooni ja pakettreise broneerinud klientide õiguste kohta oli mõttekas ja kasulik.

Videoesitluse puhul ei teavitanud kaebuse esitaja ega IACA komisjoni kunagi teabest, mis nende arvates oli eksitav. Videoesitlus sisaldas väljavõtteid üksikisikutega peetud vestlustest ja nende isikute seisukohad ei kajastanud tingimata komisjoni seisukohti, nagu vastutuse välistamise klauslis oli selgitatud. Seetõttu ei kavatsenud komisjon videoesitluse sisu kommenteerida.

Seoses pressiteatest välja jäetud tekstiga ei olnud võimalik üldiselt vastata küsimusele, kas ilmastikutingimused kvalifitseeruvad „erakorralisteks asjaoludeks” määruse 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses. Iga konkreetset olukorda tuli analüüsida juhtumipõhiselt. Sellega seoses tuleb märkida, et tõendamiskoormis lasub lennuettevõtjatel. Komisjon kirjutas 10. märtsil 2005 kõikidele lennuettevõtjate ühendustele, et tuletada neile meelde nende kohustust mitte kuritarvitada artikli 5 lõiget 3. Oli selge, et kuigi õigus ohutule lennule kehtib igas olukorras, ei tohiks mõistet „erakorralised asjaolud“ kasutada ettekäändena tarbijakaitse vähendamiseks.

Vastused kaebuse esitaja 23. märtsi 2005. aasta kirjale saadeti faksi teel 24. märtsil 2005 ning need saabusid samal päeval komisjoni energeetika ja transpordi peadirektoraati (DG TREN). See registreeriti komisjoni posti keskregistris 29. märtsil 2005 ja määrati pädevale üksusele 31. märtsil 2005. Komisjoni koodeksi kohaselt oli see võrdluskuupäev, mil ametnikud pidid 15 tööpäeva jooksul reageerima. Tuleb märkida, et ajavahemikus 24.–29. märts 2005 olid komisjoni talitused lihavõttepühade tõttu suletud. Vastus registreeriti väljamineva kirjavahetusena 25. aprillil 2005, seega 16 tööpäeva pärast kaebuse esitaja kirja kättesaamist komisjoni pädevasse talitusse. Üks päev ei tundu olevat suur viivitus.

Kaebuse esitaja 6. mai 2005. aasta kirjale vastati 26. mail 2005, üheksa tööpäeva pärast selle määramist transpordi ja energeetika peadirektoraadi pädevale üksusele 12. mail 2005.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

Selgeid tõendeid haldusomavoli kohta oli kolmes valdkonnas:

• veebruaril 2005 ja pärast seda jagas komisjon tarbijatele tuhandeid infolehti, mis sisaldasid olulist viga, millest komisjon oli juba mitu nädalat teadlik olnud,
• komisjon on tänaseni hoidnud oma veebisaidil videoesitlust, mis sisaldab olulisi vigu ja mida ta keeldub läbi vaatamast, ning
• komisjon ei soovinud neid küsimusi kaebuse esitajaga arutada, oli võtnud ebapiisavaid parandusmeetmeid ja kavatses läbivaadatud versioonid esitada alles 2007. aastal.

Üldsuse suhtumine komisjoni kui ELi pressiesindajasse kehtestas teabematerjalide koostamisel hoolsuskohustuse. Komisjon ei saanud loobuda oma kohustusest avaldada täpset teavet vastutuse välistamise klausliga, milles öeldakse, et „õiguslikud nõuded või hagid peaksid põhinema üksnes asjaomastel õigusaktidel“.

Ombudsman peaks paluma komisjonil võtta viivitamata meetmeid, et vältida kaebuse esitaja liikmete edasist kahjustamist.

Komisjon tunnistas, et ta muutis oma algset plakatit millalgi pärast 22. detsembrit 2004 ja sai 2. veebruaril 2005 uued plakatid. Tundub mõistlik eeldada, et muudatusest teatati printeritele hiljemalt 2005. aasta jaanuari alguses. Komisjon oli aga 17. veebruaril 2005 mitmes Euroopa lennujaamas teabelehti massiliselt levitanud. Kõik need infolehed sisaldasid originaalplakatil olevat teksti, kuna muudetud tekstiga uued infolehed jõudsid komisjoni alles 17. märtsil 2005. Muudatus kõrvaldas ühe olulise vea. Komisjon jättis siiski käsitlemata põhimõttelise küsimuse, miks ta oli teadlikult korraldanud massilise reklaamikampaania teabega, mida ta sel ajal teadis olevat ebatäpne. Ebapiisav oli tugineda lahtiütlustele, kui teave on levitamise ajal teadaolevalt ebatäpne. Sellised standardid ei olnud tööstuses vastuvõetavad ja need ei tohiks olla vastuvõetavad Euroopa institutsioonides.

Videoesitlus, mis on kättesaadav komisjoni veebisaidil, sisaldab jutustaja ametlikku arvamust koos intervjuudega komisjoni ametnike, transpordiorganisatsioonide esindajate ja reisijatega. Videoesitluse mõistlik vaatleja eeldaks, et ametlik jutustaja ja komisjoni ametnikud esindavad määrust täpselt, ning eeldaks, et vastutuse välistamise klauslit kohaldatakse ainult teiste vestluste suhtes.

Kirjavahetuse vastuste puhul olid olulisemad kaebuse muud aspektid. See aspekt lisati üksnes selleks, et illustreerida komisjoni teenusevalmiduse puudumist. On üllatav, et komisjon leidis, et otse komisjoni ametnikule saadetud kirjale vastamise tähtaeg ei alanud siis, kui ametnik selle kirja kätte sai, vaid alles pärast seda, kui see oli saadetud keskregistrisse, logitud ja ametnikule tagastatud – protsess, mis ilmselt võtab kolm tööpäeva. Ombudsmanil paluti kontrollida, kas komisjoni tõlgendus vastab vastuvõetavale standardile ja kas see poliitika ise näitab komisjoni teenusevalmiduse puudumist.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

Ombudsman esitas 21. detsembril 2006 komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks võimalikult kiiresti parandama ombudsmani tuvastatud ebatäpsed ja eksitavad avaldused ning esitama kaebuse esitajale oma vabandused.

Soovituse eelnõu põhjused võib kokku võtta järgmiselt:(9)

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja viis väidet ja mitu väidet. Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta laiendas kaebuse esitaja ühe väite ulatust.

1.2 Kuigi kaebuse esitaja on esitanud viis erinevat väidet, leidis ombudsman, et kõik need väited puudutasid kahte põhiküsimust, nimelt 1) komisjoni teabematerjalides esitatud teatavate väidete väidetavat ebatäpsust ja eksitavat laadi ning 2) komisjoni väidetavat suutmatust neid väiteid parandada. Teise aspektiga seoses leidis kaebuse esitaja, et komisjon ei tegutsenud teenistusvalmilt. Oma märkustes selle kohta, kuidas komisjon toetub käesolevas juhtumis tehtud täiendavatele uurimistele, selgitas kaebuse esitaja, et tema täiendav väide, et komisjon ei vastanud teatavatele kirjadele sobiva aja jooksul, oli esitatud illustreerimaks seda, mida kaebuse esitaja pidas komisjoni puudulikuks teenindusvalmiduseks. Võttes aga arvesse, et see väide tekitas teatavaid lisaküsimusi, pidas ombudsman asjakohaseks käsitleda seda küsimust eraldi.

Uurimise ulatus ja teatavad menetlusküsimused

1.3 Kaebuse esitaja vaidlustas oma kaebuses ka asjaolu, et komisjon ei olnud teda teavitanud tema õigusest esitada kaebus ombudsmanile. Kuigi ombudsman oli sõnaselgelt kutsunud komisjoni üles esitama arvamust juhtumi selle aspekti kohta, hoidus komisjon seda tegemast. Ombudsman avaldas kahetsust, et komisjon ei olnud seda küsimust selgitanud. Võttes aga arvesse, et kaebuse esitajal oli igal juhul võimalik pöörduda ombudsmani poole ja et ta ei olnud oma märkustes selle küsimuse juurde tagasi pöördunud, asus ombudsman seisukohale, et juhtumi selle aspekti uurimist ei ole vaja jätkata.

1.4 Komisjon väljendas oma arvamuses kahtlust kaebuse vastuvõetavuse suhtes osas, mis puudutab 1) videot ja 2) pressiteadet. Komisjon tegi ettepaneku, et seoses videoesitlusega ei olnud kaebuse esitaja kasutanud asjakohaseid eelnevaid lähenemisviise, nagu on nõutud ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4. Lisaks väitis ta, et pressiteadet puudutav küsimus oli kohtuasja C-344/04 menetluses alakohtulik.

1.5 Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 nõutakse, et enne ombudsmani poole pöördumist tuleb kasutada asjakohaseid eelnevaid lähenemisviise. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja pöördus komisjoni poole 21. jaanuaril ja 7. veebruaril 2005, nõudes plakati ja infolehe parandamist. Lisaks märkis ta, et ühe erandiga oli komisjon keeldunud neid taotlusi rahuldamast, käsitlemata ühtegi üksikasjalikku märkust, mille kaebuse esitaja oli sellega seoses esitanud. Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja tõhusalt, et videoesitluse küsimuses ei ole asjakohane komisjoniga ühendust võtta, võttes arvesse komisjoni vastust plakatit, teabelehte ja teabelehte käsitlevatele varasematele lähenemisviisidele. Ombudsman leidis, et see argument on veenev. Kuna komisjon oli juba selgitanud, et ta ei näe põhjust muuta tema poolt kirjalikult avaldatud teabematerjale, oli väga tõenäoline, et ta reageerib samamoodi mis tahes taotlustele muuta muid selliseid materjale (10). Sellises olukorras ei saanud kaebuse esitajalt oodata, et ta pöörduks komisjoni poole seoses videoesitlusega. Seetõttu lükkas ombudsman tagasi komisjoni seisukoha, et kaebuse see osa on vastuvõetamatu.

1.6. Ombudsmani põhikirja artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et ombudsman ei tohi sekkuda kohtuasjade menetlemisse. Põhikirja artikli 2 lõikes 7 on sätestatud juhud, mil ombudsman peab uurimise lõpetama esitatud asjaolusid käsitleva kohtumenetluse tõttu. Ombudsman ei saanud siiski aru, miks need eeskirjad peaksid olema käesolevas asjas asjakohased, arvestades, et ei Euroopa Kohtule esitatud hagi ega Euroopa Kohtu otsus ei näi puudutavat asjaomast pressiteadet ega küsimust, millele kaebuse esitaja kritiseeritud lõik viitas. Seetõttu palus ombudsman oma 3. märtsi 2006. aasta kirjas komisjonil selgitada, miks seda kaebuse aspekti tuleks siiski pidada vastuvõetamatuks. Ombudsman märkis, et komisjon ei käsitlenud seda küsimust oma vastuses. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et miski ei viita sellele, et kaebuse seda aspekti tuleks pidada vastuvõetamatuks.

1.7 Selle küsimuse sisu kohta märkis ombudsman, et kaebuse esitaja oli sisuliselt vastu komisjoni pressiteates esitatud järgmisele avaldusele: „Praegune tehnoloogiline areng võimaldab lennukil peaaegu kõigil juhtudel õhku tõusta või maanduda kõige raskemates ilmastikutingimustes. On uskumatu, et lennuettevõtjad jätkavad, nagu varemgi, selle erandi väärkasutamist, väites seda igal juhul.“

1.8 Kaebuse esitaja väitis, et selle väite esimene lause on mitmel põhjusel ebatäpne. Ombudsman leidis, et komisjoni avaldus ja kaebuse esitaja seisukoht ei pruugi olla vastuolulised. Igal juhul märkis ombudsman, et 23. märtsil 2005 komisjonile saadetud kirjas tänas kaebuse esitaja komisjoni võetud meetmete eest ja märkis, et oli „meeldiv”, et asjaomane avaldus oli pressiteatest eemaldatud. Vastab tõele, et komisjoni 21. märtsi 2005. aasta kirjas märgiti ka seda, et komisjon ei jaga kaebuse esitaja argumente asjaomase lause kohta. Siiski tundus, et kaebuse esitaja palus 25. aprillil 2005 saadetud kirjas, st rohkem kui kaks nädalat pärast ombudsmanile kaebuse esitamist, selgitust komisjoni selle seisukoha põhjuste kohta.

1.9 Teise lause osas nõustus ombudsman kaebuse esitaja hinnanguga, et see sisaldab tõsist süüdistust, nimelt et lennuettevõtjad kasutavad sobimatult ilmastikutingimuste ettekäänet, et püüda vältida oma määrusest 261/2004 tulenevaid kohustusi. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjon eemaldas vaidlusaluse avalduse oma pressiteatest pärast seda, kui kaebuse esitaja oli sellele vastu vaielnud. Ombudsmanile esitatud tõenditest ilmnes, et eespool nimetatud 23. märtsi 2005. aasta kirjas väljendas kaebuse esitaja seisukohta, et komisjoni 10. märtsi 2005. aasta kirjas esitati „üldised väited lennuettevõtjate kehvade tulemuste kohta reisijate teenindamisel kogu sektoris lendude tühistamise korral”. Ombudsman märkis siiski, et komisjoni 10. märtsi 2005. aasta kirja ei näi olevat mainitud ei kaebuses ega kaebuse esitaja märkustes.

1.10 Neid kaalutlusi silmas pidades leidis ombudsman, et käesolevas otsuses ei ole vaja käsitleda juhtumi seda aspekti, mis puudutab komisjoni pressiteadet. Kaebuse esitajal oli siiski õigus esitada ombudsmanile selles küsimuses uus kaebus.

Euroopa hea haldustava eeskiri

1.11 Komisjon väitis oma arvamuses, et Euroopa hea haldustava eeskiri, millele kaebuse esitaja viitas, ei ole talle siduv, kuid juhtumit saab hinnata Euroopa Komisjoni töötajate üldsusega suhtlemisel rakendatava hea haldustava eeskirja (edaspidi "komisjoni eeskiri") alusel, mis on komisjoni kodukorra (11) lisa. Oma märkustes väljendas kaebuse esitaja üllatust asjaolu üle, et komisjon keeldus vastutamast ELi demokraatlikult valitud organi vastu võetud tegevusjuhendi eest, kuid tugines selle asemel oma 2000. aastal avaldatud tegevusjuhendile.

1.12 Tuleb märkida, et 6. septembril 2001 vastu võetud resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament ombudsmani üles kohaldama haldusomavoli uurimisel Euroopa hea halduse tava eeskirja (12), et tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (13) artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele. Ombudsmani lähenemisviis põhines seega Euroopa hea haldustava eeskirja sätetel, võttes vajaduse korral siiski nõuetekohaselt arvesse komisjoni eeskirja.

1.13 Käesolev kohtuasi puudutas eelkõige küsimust, kas komisjon täitis oma kohustust tegutseda teenistusvalmi administratsioonina. Sellega seoses tundis ombudsman kohustust märkida, et komisjon esitas oma arvamuse kaebuse kohta rohkem kui kaks kuud pärast määratud kuupäeva. Tema vastus täiendavatele uurimistele esitati rohkem kui kaks ja pool kuud pärast ombudsmani määratud kuupäeva. Lisaks ei käsitletud selles vastuses mõningaid ombudsmani poolt komisjonile esitatud küsimusi. Kuigi need asjaolud ilmselgelt ei mõjutanud käesoleva juhtumi hindamist, soovis ombudsman juhtida tähelepanu sellele, et komisjon oleks võinud anda oma teenistusvalmiduse väitele suurema usaldusväärsuse, kui ta oleks käsitlenud käesolevat juhtumit kiiremini.

Ombudsmani lähenemisviis väitele, et komisjon tegi ebatäpseid ja eksitavaid avaldusi

1.14 Ombudsman leidis, et ELi institutsioonide ja asutuste hea haldustava on hoolitseda selle eest, et nende esitatud väited oleksid täpsed ja mitte eksitavad, ning parandada viivitamata kõik võimalikud vead. Ebatäpse või eksitava avalduse tahtlik või ettevaatamatu esitamine on seega haldusomavoli. Lisaks on ebatäpse või eksitava avalduse parandamisest keeldumine ka haldusomavoli, isegi kui algne viga ei olnud tahtlik ega hooletus. Ombudsman nõustus, et komisjonil oli õigus, kui ta juhtis tähelepanu sellele, et pelk lahkarvamus konkreetse avalduse õigsuses ei ole tõend haldusomavoli kohta. Ombudsman leidis siiski, et on asjakohane, et ta kontrolliks uurimise käigus objektiivselt, kas ühenduse institutsiooni või asutuse avaldused on ebatäpsed või eksitavad. Selles kontekstis tuleb mõistet „eksitav” (mille suhtes komisjon erandi tegi) mõista objektiivselt, st nii, et isikud, kellele see on adresseeritud, tõlgendavad teatavat avaldust tõenäoliselt ebatäpselt.

1.15 Käesolevas asjas ei paistnud esialgne etteheide viitavat sellele, et komisjon kavatses asjasse puutuvate teabematerjalide esialgseid kavandeid ette valmistades neid eksitada või et ta tegutses hooletult. Ombudsmani uurimises keskenduti seetõttu kaebuse esitaja vastuväidete objektiivsele täpsusele.

2 Väidetavalt ebatäpsed ja eksitavad väited teabematerjalides

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et plakat, teabeleht, teabeleht ja videoesitlus, mille komisjon koostas selleks, et teavitada reisijaid nende õigustest, mis tulenevad määrusest 261/2004, sisaldasid ebatäpseid ja eksitavaid avaldusi. Kaebuse esitaja sõnul ei tegutsenud komisjon seega õiglaselt ja mõistlikult, nagu on nõutud Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklis 11. Asjaomased vastuväited esitati üksikasjalikult komisjonile 7. veebruaril 2005 saadetud kirja lisas ja kaebuses endas.

Üldised küsimused

2.2 Kõigepealt tuleb rõhutada, et ombudsman nõustus täielikult komisjoni väitega, et reisijaid tuleb teavitada nende õigustest, mis tulenevad määrusest 261/2004, ning et seetõttu on asjakohane, et komisjon algatab ise teavituskampaania. Ombudsmani uurimine ei puudutanud seega komisjoni otsust anda teavet uute õiguste kohta (mis kahtlemata tugevdavad lennureisijate positsiooni olulisel määral), vaid esitatud teabe sisu.

2.3 Määrus 261/2004 sisaldas lennureisijate õigusi käsitlevaid üksikasjalikke eeskirju. Seetõttu pidas ombudsman ilmseks, et komisjoni esitatud teabematerjal ei saanud ega pidanudki olema täielik, tingimusel et esitatud teave oli täpne ega võinud olla eksitav. Reisijad, kes soovisid saada üksikasjalikumat teavet, said loomulikult tutvuda määruse 261/2004 tekstiga või küsida pädevatelt asutustelt nõu.

2.4 Lisaks nõustus ombudsman, et selleks, et teave oleks kasulik, tuleb see esitada arusaadavas keeles. Tegelikult ei saa selles valdkonnas ülehinnata vajadust anda selget ja arusaadavat teavet. Reisijad, keda mõjutab mõni määrusega 261/2004 hõlmatud probleem, soovivad tavaliselt (ja arusaadavalt), et neile antaks võimalikult kiiresti ja selgelt teada, millised on nende õigused. Selleks et teabematerjal oleks kasulik, peab see olema võimalikult kokkuvõtlik ja arusaadav.

2.5 Lisaks leidis ombudsman, et õiguspärane soov anda kasulikku teavet selgitas suurepäraselt asjaolu, et komisjoni koostatud käesolevas asjas kõne all olev materjal sisaldas ka teavet võimalike täiendavate kahjunõuete kohta, mille eest lennuettevõtja võib Montréali konventsiooni alusel vastutada (st hilinemisest, pagasi hävimisest, kahjustumisest, kaotsiminekust või hilinemisest ning vigastusest või surmast põhjustatud kahju). Ombudsmani arvates ei olnud ka teave, mille komisjon oli selle kohta avaldanud, eksitav.

2.6 Sama kaalutlus kehtib ka puhkusepakette broneerinud isikute õigustest teavitamise kohta. Ombudsman ei näinud, kuidas plakati ja infolehe asjakohaseid avaldusi võiks pidada ebatäpseteks või tõenäoliselt eksitavateks.

2.7 Oma arvamuses ja vastuses ombudsmani edasistele uurimistele rõhutas komisjon eriti asjaolu, et tema avaldatud teave sisaldas lahtiütlusi. Ombudsman märkis, et nii plakat kui ka teabeleht rõhutasid, et nad esitasid ainult kokkuvõtte asjaomastest ELi õigusaktidest, ning jätkasid seejärel järgmiselt: „Kõik vaidluse korral esitatavad õiguslikud nõuded või võetavad meetmed peaksid põhinema üksnes asjaomastel õigusaktidel.”

2.8 Ombudsman leidis, et see teave on kasulik ja asjakohane, sest see suunab isikut, kes soovib oma õigusi ametlikumalt kasutada, asjaomaseid eeskirju üksikasjalikult kontrollima. Asjaolu, et komisjon kasutas selles kontekstis väljendit „disclaimer”, võib tähendada ka seda, et komisjon soovis väita, et ebatäpsete või eksitavate väidete esinemine tema teabematerjalides oleks ebaoluline, kuna „disclaimers” tegi selgeks, et komisjon ei vastuta esitatud teabe täpsuse eest. Kui see oleks tõepoolest komisjoni seisukoht, ei saaks ombudsman sellega nõustuda. Esiteks tuleks märkida, et lahtiütluse tekstis ei viidata esitatud teabe võimalikule ebatäpsusele. Teiseks, kuna teavituskampaania eesmärk oli anda lennureisijatele kasulikku teavet, oleks ebatäpsete või eksitavate avalduste tegemine selles materjalis vastuolus teabe eesmärgiga. Kolmandaks ja mis kõige tähtsam, komisjon ise rõhutas vajadust esitada teave kättesaadaval ja arusaadaval kujul. Kui nende lõikude eesmärk, millele komisjon viitas kui lahtiütlustele, oleks olnud selgitada, et komisjoni esitatud teave ei pruugi olla täpne, ei oleks komisjon seda ilmselgelt teinud nii selgeks ja arusaadavaks kui vaja.

2.9 Videoesitlusega seotud vastutuse välistamise klauslit tuli käsitleda eraldi (vt punkt 2.20 allpool).

Plakatil esitatud teave

2.10 Plakati kohta märkis kaebuse esitaja, et järgmised väited on ebatäpsed või eksitavad:(14)

(1) "Kui teid jäetakse lennureisist maha või teie lend tühistatakse, peab teie lendu teenindav lennuettevõtja pakkuma teile rahalist hüvitist ja abi."

(2)(a) "Nende [hüvede] hulka peab kuuluma kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta."

Hüvitist võib vähendada poole võrra, kui te ei viibi vastavalt rohkem kui 2, 3 või 4 tundi.

(2)(c) "Lennuettevõtja peab teile andma ka: valida kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta (...)”

(3)(a) "Lennu tühistamise korral peab lendu teenindav lennuettevõtja andma teile: valida kas piletiraha tagasimaksmine (vajaduse korral tasuta tagasilend algsesse väljumiskohta) või alternatiivne transport lõppsihtkohta (...)”

Samuti võib lennuettevõtjal olla kohustus maksta teile hüvitist samal tasemel nagu lennureisist mahajätmise korral, välja arvatud juhul, kui ta teatab teile sellest piisavalt ette.

(4) "Kohene abi (...), mida lennuettevõtja peab teile andma (...).

2.11 Seoses avaldusega 1 leidis ombudsman, et asjaomases avalduses soovitati maksta hüvitist ("peab") iga lennu tühistamise korral. Nagu kaebuse esitaja õigesti märkis, oli see väide ebatäpne, sest määrusega 261/2004 on ette nähtud õigus hüvitisele ainult siis, kui teatavad tingimused on täidetud. Lisaks leidis ombudsman, et asjaomase avalduse sõnastus võib reisijaid eksitada. On tõsi, et plakati (ja infolehe) tekst sisaldas veel ühte lõiku, mis sisaldas palju nüansirikkamat teavet, nimelt punkti 3 alapunkti b. Arvestades selle avalduse sõnastust („võib”), oli ombudsmanil veelgi raskem mõista, miks sissejuhatavas avalduses kasutati kohustuslikku keelt („peab”). Lisaks oli plakati (ja infolehe) eesmärk anda kiiret teavet. Võib kergesti ette kujutada, et lennureisija, kes saab teada, et tema lend on tühistatud, ja kes hakkab lugema komisjoni esitatud teksti, rahuldub avasõnavõtu lugemisega ja pöördub kohe lennuettevõtja töötajate poole, et esitada kahju hüvitamise nõue. Ombudsman märkis lisaks, et kaebuse esitaja oli esitanud teavet, mis viitas sellele, et asjaomane avaldus võis tõepoolest eksitada märkimisväärset arvu lennureisijaid.

2.12 Mis puudutab punkti 3 alapunkti b, siis on juba märgitud, et see on vähem kategooriline kui punkt 1. Kaebuse esitaja väitis siiski, et viidates ainult ühele kolmest olulisest erandist, usub lugeja peaaegu kindlasti, et muid erandeid ei ole. Ombudsman vaatas nimetatud avalduse hoolikalt läbi. Vastab tõele, et sõna "võib" kasutamine tähendas, et hüvitist ei tule maksta kõikidel lennu tühistamise juhtudel ja et seega on erandeid. Tekstis mainiti siiski ainult ühte neist eranditest. Seetõttu leidis ombudsman, et seda teksti lugev reisija oleks sunnitud uskuma, et see on ainus selline erand ja et tal on õigus hüvitisele tingimusel, et sellest ei ole piisavalt ette teatatud. Seda järeldust tugevdas kaalutlus, et teksti lugevate reisijate vigade riski oleks olnud väga lihtne kõrvaldada mõne sõna lisamisega.

2.13 Eespool öeldut silmas pidades jõudis ombudsman järeldusele, et väited 1 ja 3b on ebatäpsed ja eksitavad. Muude väidete osas leidis ombudsman, et need ei näi olevat taunitavad.

Teabeleht

2.14 Arvestades, et infolehe tekst vastas plakati tekstile, kehtisid samad järeldused, millele jõuti punktides 2.10-2.13.

2.15 Ainus erinevus puudutas punkti 3 alapunkti b. Esialgu oli selle avalduse tekst infolehes järgmine:

„Lennuettevõtja peab võib-olla maksma teile hüvitist samal tasemel kui lennureisist mahajätmise korral, välja arvatud juhul, kui ta teatab teile sellest piisavalt ette ja pakub alternatiivset transporti algajale lähedasel ajal.”

2.16 Kaebuse esitaja märkis õigesti, et see tekst sisaldas selget viga, kuna lennuettevõtja pidi pakkuma kas etteteatamist või alternatiivset transporti esialgse aja lähedal.

2.17 Seetõttu järeldas ombudsman, et selle avalduse esialgne sõnastus infolehes oli ebatäpne. Ta märkis, et sõnastust on hiljem muudetud ja see vastab nüüd plakati sõnastusele. Kuid nagu eespool selgitatud (vt punkt 2.12), oli ka see uus sõnastus ebatäpne ja eksitav.

Videoesitluse
kohta

2.18 Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni videoesitlus sisaldas järgmist kolme eksitavat väidet:

1. „Alates 2005. aastast ei peaks reisijad läbima pikki menetlusi oma õiguste kaitsmiseks Euroopa lennujaamades. Hilinemiste, tühistamiste ja ülebroneerimise eest makstakse kohest ja automaatset hüvitist.
2. „Kolmandaks peavad lennuettevõtjad pakkuma samasugust hüvitist [nagu see, mida makstakse seoses ülebroneerimisega] ja vajaduse korral hoolitsema reisijate eest lennu viimasel hetkel tühistamise korral.”
3. Kui hilinemine on pikem kui viis tundi, peab lennuettevõtja hüvitama ka pileti hinna (...)”.

2.19 Nagu eespool märgitud, leidis komisjon oma arvamuses, et kaebus on selles osas vastuvõetamatu. Vastuseks ombudsmani täiendavatele uurimistele, milles tal paluti käsitleda juhtumi seda aspekti, väitis komisjon, et videoettekanne sisaldas väljavõtteid üksikisikutega tehtud vestlustest ning et nende isikute seisukohad ei kajastanud tingimata komisjoni seisukohti, nagu oli selgitatud vastutuse välistamise klauslis. Komisjon lisas, et ta ei kavatse seega video sisu kommenteerida.

2.20 Ombudsman leidis, et ei ole vaja käsitleda küsimust, kas viis, kuidas komisjon vastas tema edasistele selleteemalistele uurimistele, oli piisav. Ombudsmani arvates ei olnud komisjoni seisukoht mingil juhul veenev. Ombudsman vaatas asjaomast videot, mis on kättesaadav komisjoni veebisaidil. Selle kontrolli põhjal leidis ombudsman, et mõistlik isik, kes seda videoesitlust vaatab, eeldaks, et vastutuse välistamise klausel kehtib ainult teiste küsitletud isikute suhtes peale komisjoni ametnike, mitte jutustaja enda tehtud avalduste suhtes. Neil asjaoludel oli vaja uurida, kas avaldused, millele kaebuse esitaja vastu vaidleb, olid tõepoolest ebatäpsed või eksitavad.

2.21 Kaebuse esitaja väitis, et väide (1) oli ebatäpne, kuna hilinemise eest ei tulnud kunagi hüvitist maksta ja kui hüvitist tuli maksta määruse 261/2004 alusel, ei tulnud seda kohe maksta. Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja tõlgendus määrusele 261/2004 oli selgelt õige. Komisjoni videoesitluses esitatud asjakohane väide oli seega ebatäpne ja eksitav.

2.22 Lisaks väitis kaebuse esitaja, et väited 1 ja 2 olid ebatäpsed, kuna neis ei mainitud, et reisijatel ei ole õigust hüvitisele kolmel juhul, nimelt i) kui reisijatele teatatakse tühistamisest vähemalt 14 päeva ette; ii) kui reisijaid teavitatakse tühistamisest vähem kui 14 päeva enne lendu, kuid neile pakutakse marsruudi muutmist, mis võimaldab neil jõuda sihtkohta algse kavandatud saabumisaja lähedal; ning iii) kui tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud. Arvestades, et asjaomased avaldused jätavad tõepoolest mulje, et lennu tühistamise korral tuleb maksta hüvitist, leidis ombudsman, et kaebuse esitaja vastuväide on põhjendatud. Kuigi komisjonilt ei saanud eeldada, et ta selgitaks asjaomaseid eeskirju üksikasjalikult oma videoesitluses, oleks olnud lihtne asjaomaseid väiteid kvalifitseerida ja seega kõrvaldada arusaamatused, mida tekst kõige tõenäolisemalt põhjustab, näiteks lisades sõnad „välja arvatud juhul, kui kohaldatakse teatavaid erandeid“.

2.23 Seoses avaldusega (3) leidis ombudsman siiski, et kaebuse esitaja vastuväited ei olnud põhjendatud.

Järeldus

2.24 Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et järgmised plakatil, voldikul ja videos esitatud väited olid ebatäpsed või eksitavad:

• plakati ja infolehe kehtiva versiooni märkus 1 ja lõike 3 punkt b;
• selgitus 3 b infolehe algversioonis; ja
• videoesitluses esitatud väited 1 ja 2.

2.25 Komisjoni suutmatus neid ebatäpseid või eksitavaid väiteid parandada kujutas endast haldusomavoli.

3 Väidetav suutmatus tegutseda õiglaselt ja mõistlikult ning olla teenistusvalmid, ligipääsetavad ja abivalmid

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et keeldudes tegemast vajalikke muudatusi oma teabelehes, plakatis ja teabelehes, et eemaldada või muuta avaldusi, mis võivad reisijaid eksitada ning viia lennuettevõtja töötajate ja reisijate vahelise vastasseisuni ning tarbetute ja kulukate kohtuvaidlusteni, tegutses komisjon ebaõiglaselt ja põhjendamatult ning rikkus seega Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklit 11. Lisaks väitis ta, et kuna komisjon ei muutnud teabelehes, plakatis ja teabelehes esitatud ebatäpseid või eksitavaid väiteid või ei põhjendanud muul viisil nõuetekohaselt nende jätkuvat ilmumist ning ei vastanud kaebuse esitaja koosoleku korraldamise taotlusele, ei olnud komisjon teenistusvalmi, ligipääsetav ega võimalikult abivalmis ning rikkus seega tolliseadustiku artiklit 12.

3.2 Ombudsman märkis, et 7. veebruaril 2005 komisjonile saadetud kirjas taotlesid kaebuse esitaja ja IACA "kiireloomulist kohtumist" komisjoniga. Komisjoni 23. veebruari 2005. aasta vastuses seda taotlust ei käsitletud. Loomulikult ei saa välistada, et komisjonil võisid olla õiguspärased põhjused mitte nõustuda sel ajal kaebuse esitajaga kohtumisega. Komisjoni 23. veebruari 2005. aasta kirjas ei selgitatud siiski, miks kohtumist ei peetud vajalikuks või asjakohaseks, vaid lihtsalt ignoreeriti seda taotlust. Neil asjaoludel asus ombudsman seisukohale, et jättes vastamata kaebuse esitaja kiireloomulisele koosoleku korraldamise taotlusele, ei olnud komisjon olnud nii teenistusvalmi ja viisakas, kui ta oleks pidanud olema.

3.3. Ombudsman jõudis ka järeldusele, et jättes parandamata või tagasi võtmata ebatäpsed või eksitavad avaldused, millele kaebuse esitaja oli komisjoni tähelepanu juhtinud, ei tegutsenud komisjon ka mõistlikult ja õiglaselt ning ei näidanud üles samasugust teenindusvalmidust, juurdepääsetavust ja abivalmidust, nagu see oleks asjaolusid arvestades vajalik olnud. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

4 Kirjadele ettenähtud tähtaja jooksul väidetavalt vastamata jätmine

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud tema 18. veebruari 2005. aasta, 23. märtsi 2005. aasta ja 6. mai 2005. aasta kirjadele sobiva aja jooksul. Kaebuse esitaja arvates rikub komisjon seega ka Euroopa hea haldustava eeskirja artiklit 17.

4.2 Komisjon oli seisukohal, et ta on täitnud komisjoni eeskirjade artiklis 4 sätestatud asjakohased kohustused.

4.3 Euroopa hea halduse tava eeskirja artiklis 17 on sätestatud, et üldsuse esindajate kirjadele vastatakse "mõistliku aja jooksul, viivitamata ja igal juhul hiljemalt kahe kuu jooksul alates nende kättesaamise kuupäevast".

4.4 Komisjoni seadustiku artiklis 4 on muu hulgas sätestatud:

„Vastus komisjonile adresseeritud kirjale saadetakse 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai. (...) Kui vastust ei ole võimalik saata 15 tööpäeva jooksul, (...) peaks vastutav töötaja saatma vahevastuse, märkides kuupäeva, milleks adressaat võib oodata vastuse saatmist (...)”.

4.5 Tuleb märkida, et kuigi Euroopa hea halduse tava eeskirjas mainitakse ainult kuupäeva, mil vastus tuleb saata hiljemalt (st kaks kuud pärast kirja kättesaamist), ei ole komisjoni eeskirjas sätestatud absoluutset tähtaega ja seega oleks võimalik saata vastus isegi pärast kahe kuu möödumist, tingimusel et kodanikule on saadetud kinnituskiri. Komisjoni eeskiri on siiski täpsem kui Euroopa hea halduse tava eeskiri, kuna sellega nähakse ette, et selline kinnituskiri või vastus ise, kui kinnituskiri ei ole vajalik, tuleb saata 15 tööpäeva jooksul.

4.6 Ombudsman leidis, et kui puuduvad konkreetsed asjaolud, mis nõuaksid kirja kiiret menetlemist, on 15 tööpäeva pikkune tähtaeg "mõistlik tähtaeg" Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 17 tähenduses. Eriasjaolude puudumisel ei oleks seega tegemist haldusomavoliga, 1) kui vastus saadetakse 15 tööpäeva jooksul või 2) kui 15 tööpäeva jooksul saadetakse ainult vahevastus, kuid vastus ise antakse mõistliku tähtaja jooksul. Teisest küljest leidis ombudsman, et on asjakohane tuvastada haldusomavoli juhtumite puhul, kus komisjon ei järginud oma tegevusjuhendit.

4.7 Eespool öeldu põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et 18. veebruari ja 23. märtsi 2005. aasta kirjade puhul haldusomavoli ei esinenud.

4.8 Kaebuse esitaja 23. märtsi 2005. aasta kirja kohta märkis ombudsman, et komisjon oli asunud seisukohale, et käesoleval juhul tegutses ta kooskõlas oma koodeksi artikliga 4. Siiski möönis komisjon ise samas avalduses, et tema enda arvutuste kohaselt hilines tema vastus üks päev. Kuigi see viivitus oleks piiratud, oli haldusomavoli siiski toimunud, isegi kui nõustuda komisjoni enda lähenemisviisiga tähtaegade arvutamisele antud juhul. Ombudsman leidis, et teenistusmeelne ja viisakas administratsioon oleks sellistel asjaoludel vabandanud, selle asemel et püüda tekkinud tegevusetust halvustada.

4.9 Ombudsman leidis siiski, et seda küsimust ei ole vaja üksikasjalikumalt uurida, kuna ta ei saa nõustuda komisjoni arvutuste aluseks oleva lähenemisviisiga käesoleval juhul. Komisjon väitis, et 15 tööpäeva pikkune vastamistähtaeg algab siis, kui kiri, mis on registreeritud komisjoni posti keskregistris, antakse üle pädevale üksusele. Komisjoni eeskirja artikkel 4 sellist reeglit siiski ei sisalda, vaid sätestab lihtsalt, et tähtaeg algab „kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte saab”. Kuna komisjon nõustus, et tema energeetika ja transpordi peadirektoraat on vastutav talitus ja et asjaomane kiri saabus sinna 24. märtsil 2005, hakkas 15 tööpäeva pikkune tähtaeg kulgema alates sellest päevast. Isegi kui eeldada, et arvessevõetav tähtaeg oli alles 29. märts 2005 (st esimene tööpäev pärast lihavõttepühade vaheaega), oleks komisjoni vastus saadetud vähemalt kolm tööpäeva pärast komisjoni enda tegevusjuhendis nõutud 15 tööpäeva pikkuse tähtaja möödumist.

4.10 Neil asjaoludel leidis ombudsman, et komisjoni suutmatus vastata kaebuse esitaja 23. märtsi 2005. aasta kirjale mõistliku aja jooksul kujutab endast haldusomavoli.

5 Kaebuse esitaja väited

5.1 Kaebuse esitaja väitis, et ombudsman peaks saatma komisjonile kaks soovitust, kutsudes institutsiooni üles eemaldama kõik eksitavad avaldused oma teabelehelt, plakatilt, teabelehelt ja videoesitluselt ning vabandama kaebuse esitaja liikmete ees tarbetute kulude eest, mida nad on kandnud komisjoni avaldatud materjalis segadusse sattunud reisijate põhjendamatute väidete menetlemisel.

Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta täiendavatele uurimistele lisas kaebuse esitaja, et ombudsman peaks paluma komisjonil võtta viivitamata meetmeid, et vältida edasist kahju oma liikmetele.

5.2 Eespool esitatud järeldusi silmas pidades leidis ombudsman, et kaebuse esitaja nõue, et komisjon võtaks parandusmeetmeid, on punktis 2.24 esitatud plakati, infolehe ja video esitluse osas põhjendatud.

5.3 Kaebuse esitaja oli esitanud mitmeid tõendeid toetamaks oma väidet, et komisjoni esitatud ebatäpne ja eksitav teave eksitas reisijaid. Kuigi kaebuse esitaja antud teave ei olnud selles kontekstis väga täpne, pidas ombudsman väga tõenäoliseks, et asjaomaste avalduste ebatäpne ja eksitav sõnastus oli tõepoolest põhjustanud reisijate ja lennuettevõtjate vahel märkimisväärse arvu vaidlusi, mida oleks olnud lihtne vältida, kui komisjon oleks esitanud täpset teavet. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et teenistusvalmid, viisakad ja kättesaadavad haldusasutused peaksid tõepoolest vabandama.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Komisjon teatas oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmanile, et ta on tema soovituse projekti teadmiseks võtnud ning et kõnealune teabeleht, plakat, teabeleht ja videoettekanne on juba komisjoni veebisaidilt eemaldatud. Komisjon märkis, et esitatakse asendusteave. Ta lisas, et juba enne soovituse projekti oli ta alustanud teabematerjali läbivaatamist, et ajakohastada selle sisu ja võtta arvesse uusi ühenduse õigusakte selles valdkonnas. Komisjon märkis, et uued teabematerjalid saadeti märkuste esitamiseks asjaomastele sidusrühmadele, sealhulgas kaebuse esitajale.

Kirjavahetuse osas rõhutas komisjon, et ta ei ole kunagi keeldunud kirjalikult vastamast kõikide asjaomaste lennuettevõtjate ühenduste kirjadele. Eelkõige oli kaebuse esitaja saatnud komisjonile väga lühikese aja jooksul enne ja pärast 17. veebruari 2005 seitse eraldi kirja, millele kõigile oli vastatud komisjoni juhendis sätestatud tähtaja jooksul, välja arvatud ühele kirjale, millel oli olnud väga lühike viivitus.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

Komisjoni võetud meetmeid tervitati. Komisjon ei olnud aga võtnud kõiki asjakohaseid meetmeid ning ombudsmanil paluti soovitada Euroopa Parlamendile esitatavas lõpparuandes täiendavaid konkreetseid meetmeid.

Kõik ebatäpsed ja eksitavad väljaanded olid komisjoni veebisaidil alles pärast 10. jaanuari 2007. Pärast ombudsmani 10. jaanuari 2007. aasta pressiteadet tema soovituse projekti kohta eemaldati kõik need väljaanded komisjoni veebisaidilt. Kaebuse esitaja tervitas seda hilinenud tegevust.

Kaebuse esitaja uskus siiski, et komisjon ei olnud teavitanud oma plakatit eksponeerivaid lennujaamu sellest, et plakat sisaldab ebatäpset ja eksitavat teavet. Selgus, et seda plakatit eksponeeriti endiselt paljudes ELi lennujaamades.

Komisjon saatis need plakatid lennujaamadesse 2005. aasta alguses, paludes need välja panna. Lennujaamad on need kuvanud üksnes komisjoni taotluse tõttu. Arvestades ombudsmani soovituse projekti, oleks komisjon pidanud lennujaamadele teatama, et plakatid olid valed ja et need tuleks tagasi võtta.

Kaebuse esitaja pidas seda soovituse projektis kaudselt käsitletud konkreetseks punktiks. Seetõttu palus ta ombudsmanil esitada konkreetne soovitus, et komisjon annaks lennujaamadele korralduse oma plakatid tagasi võtta. Komisjon peaks sellise juhise andma võimalikult kiiresti ning tuleks kehtestada tähtaeg, mille jooksul komisjon peab sellise juhise andma.

Kaebuse esitaja tervitas komisjoni algatust jagada uue teabe esialgset teksti lennuettevõtjate ühendustega enne selle avaldamist ja küsida neilt tagasisidet. Komisjoni eelnõu sisaldas palju vigu ja eksitavaid väljajätmisi. Enamik lennuettevõtjate ühendusi, sealhulgas kaebuse esitaja, olid teinud koostööd ja esitanud komisjonile ühiseid märkusi. Komisjon võttis vastu kõik kaebuse esitaja soovitud muudatused.

Kaebuse esitaja oli pettunud, et komisjon oleks pidanud koostama nii kehva originaalteksti. Arvestades komisjoni ilmseid raskusi lühikeste, kuid täpsete tekstide koostamisel, palus kaebuse esitaja ombudsmanil taotleda komisjonilt kinnitust, et ta konsulteerib lennuettevõtjate ühendustega ja tegutseb nende panuse põhjal enne uue plakati muutmist või uue materjali tootmist. Sellised meetmed võivad takistada selle küsimuse edasist tõstatamist ombudsmaniga.

Komisjon ei vabandanud kaebuse esitaja ees ega viidanud oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti sellele osale. Ombudsmanil paluti selle küsimusega tegeleda.

Otsus

1 Kaebuse esitaja juhtum

1.1 Käesoleva kaebuse esitas Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühendus (European Regions Airline Association), kuhu kuulub üle 60 lennuettevõtja Euroopas. See on tihedalt seotud Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni (IACA) kaebusega 1476/2005/(BB)GG. Mõlemad kaebused käsitlevad Euroopa Komisjoni koostatud ja avaldatud teavet reisijate õiguste kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (15). Määrus jõustus 17. veebruaril 2005.

1.2 Selleks et teavitada reisijaid nende uutest õigustest, mis tulenevad määrusest 261/2004, koostas ja avaldas komisjon teabelehe, plakati ja teabelehe. Komisjon tegi ka lühikese videoesitluse ja avaldas pressiteate, et tähistada määruse jõustumist. Kõik need materjalid olid kättesaadavad ka komisjoni veebisaidil.

1.3 Kaebuse esitaja ja IACA leidsid, et see teabematerjal sisaldas ebatäpseid ja eksitavaid väiteid. Seetõttu kutsusid nad komisjoni üles need väited eemaldama või neid parandama. Komisjon leidis siiski, et tema avaldatud teave oli täpne. Välja arvatud üks konkreetne märkus, mida muudeti plakatil (ja seejärel ka infolehes), keeldus komisjon seega sisulisi muudatusi tegemast.

1.4 Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja mitmeid väiteid ja väiteid. Ombudsman leidis, et kõik need väited puudutavad kahte põhiküsimust, nimelt 1) komisjoni teabematerjalides esitatud teatavate avalduste väidetavalt ebatäpset ja eksitavat laadi ning 2) komisjoni väidetavat suutmatust neid avaldusi parandada. Kaebuse esitaja selgitas, et tema täiendav väide, (3) et komisjon ei vastanud teatavatele kirjadele sobiva aja jooksul, oli esitatud illustreerimaks seda, mida kaebuse esitaja pidas komisjoni puudulikuks teenindusvalmiduseks seoses asjaomaste avalduste tagasivõtmisega. Võttes aga arvesse, et see väide tekitas teatavaid lisaküsimusi, pidas ombudsman asjakohaseks käsitleda seda küsimust eraldi.

1.5 Kaebus saadeti arvamuse saamiseks komisjonile. Kaebuse esitaja esitas selle arvamuse kohta tähelepanekuid. Seejärel pidas ombudsman vajalikuks paluda komisjonilt selle juhtumi kohta lisateavet. Kaebuse esitaja esitas komisjoni vastuse kohta märkusi.

1.6 Sel viisil kogutud tõendite põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et komisjoni haldusomavoli esines tõepoolest järgmistes aspektides:

(1) Plakati, infolehe ja video järgmised väited olid ebatäpsed või eksitavad:

• plakati ja infolehe kehtiva versiooni märkus 1 ja lõike 3 punkt b;
• selgitus 3 b infolehe algversioonis; ja
• videoesitluses esitatud väited 1 ja 2.

(2) Komisjoni suutmatus neid ebatäpseid või eksitavaid väiteid parandada kujutas endast haldusomavoli.

(3) Jättes vastamata 7. veebruaril 2005 esitatud kiireloomulisele koosoleku korraldamise taotlusele, ei olnud komisjon nii teenistusvalmis ja viisakas, kui ta oleks pidanud olema.

(4) Jättes parandamata või tagasi võtmata ebatäpsed või eksitavad avaldused, millele kaebuse esitaja oli komisjoni tähelepanu juhtinud, ei tegutsenud komisjon mõistlikult ja õiglaselt ning ei näidanud üles samasugust teenindusvalmidust, juurdepääsetavust ja abivalmidust, nagu see oleks antud olukorras vajalik olnud.

(5) Komisjon ei vastanud kaebuse esitaja 23. märtsi 2005. aasta kirjale mõistliku aja jooksul.

(6) Komisjon ei vabandanud toimunud haldusomavoli pärast.

1.7 Seetõttu esitas ombudsman 21. detsembril 2006 komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks võimalikult kiiresti parandama ombudsmani tuvastatud ebatäpsed ja eksitavad avaldused ning esitama kaebuse esitajale oma vabandused.

1.8 Komisjon teatas oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmanile, et ta on tema soovituse projekti teadmiseks võtnud ning et kõnealune teabeleht, plakat, teabeleht ja videoettekanne on juba komisjoni veebisaidilt eemaldatud. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et koostatakse asendusteave ja et uued teabematerjalid saadeti märkuste esitamiseks asjaomastele sidusrühmadele, sealhulgas kaebuse esitajale.

1.9 Oma märkustes tervitas kaebuse esitaja komisjoni võetud meetmeid ja lisas, et komisjon oli nõustunud kõigi märkustega, mille ta oli esitanud uue teabematerjali kohta. Kaebuse esitaja leidis siiski, et lahendada tuleb veel kolm küsimust: (1) Plakati vana versioon oli paljudes ELi lennujaamades endiselt eksponeeritud. Ombudsmanil paluti esitada konkreetne soovitus, et komisjon peaks andma lennujaamadele korralduse need plakatid eemaldada. (2) Komisjoni uue teabematerjali eelnõu sisaldas palju vigu ja eksitavaid väljajätmisi. Seetõttu peaks ombudsman nõudma komisjonilt, et ta konsulteeriks lennuettevõtjate ühendustega ja tegutseks vastavalt nende panusele enne uue plakati muutmist või uue materjali tootmist. (3) Komisjon ei olnud kaebuse esitaja ees vabandanud ega viidanud oma üksikasjalikus arvamuses soovituse eelnõu sellele osale. Ombudsmanil paluti selle küsimusega tegeleda.

1.10 Esimese kommentaariga seoses tuletab ombudsman meelde, et tema soovituse projektis kutsuti komisjoni üles parandama ebatäpseid ja eksitavaid avaldusi, mille ta oli oma teabematerjalides tuvastanud. Arvestades, et näib, et komisjon saatis plakati vana versiooni ELi lennujaamadesse ja palus neil plakatid oma ruumides välja panna, leiab ombudsman, et selleks, et tema soovituse projekt oleks kasulik, tuleb seda mõista nii, et see hõlmab vajadust teavitada neid lennujaamu sellest, et plakati vana versioon on asendatud uue versiooniga ja et nendes lennujaamades tuleks väljapanekut vastavalt muuta. Ombudsman loodab siiski, et komisjon astub vajalikud sammud selles suunas, kui tema tähelepanu sellele küsimusele on käesoleva otsusega juhitud. Ombudsman kutsub komisjoni üles esitama talle selle küsimuse kohta aruande 31. juuliks 2007, et ombudsman saaks otsustada, kas vastupidiselt tema praegustele ootustele on selles osas vaja võtta täiendavaid meetmeid.

1.12 Kaebuse esitaja teise märkuse kohta leiab ombudsman, et asjaomased avaldused kujutavad endast tegelikult uut väidet. Kuigi ombudsman on teadlik asjaolust, et see väide tuleneb kogemustest, mis kaebuse esitajal on komisjoniga käesoleval juhul olnud, märgib ta, et sellele väitele ei tundu olevat eelnenud konkreetseid eelnevaid lähenemisviise komisjonile. Igal juhul on ombudsman seisukohal, et uurimise selles lõppjärgus ei oleks asjakohane laiendada oma uurimist sellele täiendavale nõudele. Kaebuse esitajal on õigus esitada selle küsimuse kohta uus kaebus pärast seda, kui ta on eelnevalt pöördunud komisjoni poole.

1.13 Seoses kaebuse esitaja tõstatatud kolmanda küsimusega tuleb märkida, et ombudsmani soovituse projekt sisaldas kahte aspekti: i) komisjon peaks parandama ombudsmani tuvastatud ebatäpsed ja eksitavad avaldused ning ii) komisjon peaks esitama kaebuse esitajale oma vabandused. Kuna soovituse projekt oli selgelt ja täpselt sõnastatud, tuleb asjaolu, et komisjon ei käsitlenud teist selles käsitletud aspekti, mõista kui soovituse projekti selle osa kaudset tagasilükkamist.

1.14 Ombudsman avaldab kahetsust komisjoni seisukoha üle selles küsimuses. Seega peab ombudsman selle küsimusega veel tegelema.

1.15 Kui ilmneb viga, mis mõjutab negatiivselt üldsuse liikme õigusi või huve, on hea haldustava selle vea pärast vabandada (16). Käesoleva juhtumi puhul peab ombudsman väga tõenäoliseks, et asjaomaste avalduste ebatäpne ja eksitav sõnastus on põhjustanud reisijate ja lennuettevõtjate vahel märkimisväärse arvu vaidlusi, mida oleks olnud lihtne vältida, kui komisjon oleks esitanud täpset teavet. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et teenistusvalmid, viisakad ja kättesaadavad haldusasutused oleksid pidanud tõepoolest vabandama. Komisjoni suutmatus seda teha kujutab endast haldusomavoli.

2 Kokkuvõte

2.1 Ombudsmani poolt kõnealuse kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Kui ilmneb viga, mis mõjutab negatiivselt üldsuse liikme õigusi või huve, on hea haldustava selle vea pärast vabandada (17). Käesoleva juhtumi puhul pidas ombudsman väga tõenäoliseks, et asjaomaste avalduste ebatäpne ja eksitav sõnastus on põhjustanud reisijate ja lennuettevõtjate vahel palju vaidlusi, mida oleks olnud lihtne vältida, kui komisjon oleks esitanud täpset teavet. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et teenistusvalmid, viisakad ja kättesaadavad haldusasutused oleksid pidanud tõepoolest vabandama. Komisjoni suutmatus seda teha kujutab endast haldusomavoli.

2.2 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

2.3 Oma 1998. aasta aruandes juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta (18). aasta aruanne esitati Euroopa Parlamendile, kes kiitis selle heaks.

2.4 Ombudsman on seisukohal, et käesoleval juhul ei oleks asjakohane esitada parlamendile eriaruannet. Kuigi on kahetsusväärne, et komisjon keeldus kaebuse esitaja ees vabandamast, tuleks arvesse võtta ka asjaolu, et komisjon vastas ombudsmani soovituse projektile juhtumi sisu kohta, parandades ombudsmani tuvastatud ebatäpsed ja eksitavad avaldused.

2.5 Seetõttu saadab ombudsman kõnealuse otsuse koopia komisjonile ja lisab lühikokkuvõtte 2007. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

2.6 Otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Kaebuse edastas ombudsmanile Londonis asuv advokaadibüroo. Ombudsman eeldas esialgu, et kaebuse esitas see advokaadibüroo. Ombudsmanile esitatud kirjas on siiski selgelt öeldud, et kaebuse esitajaks tuleb pidada Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühendust.

(2) ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(3) Kohtuasi C-344/04: IATA ja ELFAA vs. Department for Transport (EKL 2006, lk I-403).

(4) Komisjoni avaldused on esitatud kaldkirjas. Kaebuse esitaja ja IACA esitatud väited on esitatud tavakirjas.

(5) Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsioon (edaspidi „Montreali konventsioon”) kiideti heaks Euroopa Liidu Nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega (EÜT 2001, L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491).

(6) Ombudsmanile esitatud kaebusele oli lisatud videoesitluse ärakiri.

(7) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule, KOM(2005) 46 (lõplik).

(8) Vt komisjoni kodukorra (EÜT 2000, L 308, lk 26) lisa.

(9) Soovituse projekti täistekst on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(10) Komisjoni seisukoht käesolevas uurimises kinnitab, et kaebuse esitaja oletus oli õige.

(11) Vt komisjoni kodukorra (EÜT 2000, L 308, lk 26) lisa.

(12) Kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(13) EÜT 2000, C 364, lk 1.

(14) See loetelu ei sisalda väiteid, mida on eespool juba arutatud.

(15) ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(16) Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 12 lõige 2.

(17) Vt Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 12 lõige 2.

(18) 1998. aasta aruanne, lk 27-28.