Strasbourg, 17. detsember 2007

Lugupeetud hr S.

novembril 2004 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse seoses Teie poolt OLAFile esitatud dokumentidele juurdepääsu kordustaotluse tagasilükkamisega.

13. detsembril 2004 edastasin kaebuse OLAFile.

jaanuaril 2005 esitasite täiendavad väited, mille otsustasin lisada käesolevasse uurimisse.

OLAF saatis oma esimese arvamuse 22. märtsil 2005. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te esitasite 13. aprillil 2005.

OLAF saatis 18. aprillil 2005 oma teise arvamuse. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te esitasite 23. mail 2005.

Ma tegin 29. mail 2006 ettepaneku teie juhtumi sõbralikuks lahendamiseks ja teavitasin teid sellest.

24. augustil 2006 sain OLAFi arvamuse minu sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta. Kuna OLAFi arvamusele lisatud lisades oli viga, pidin selle arvamuse ja selle lisad OLAFile parandamiseks tagastama. OLAF esitas parandatud vastuse 17. novembril 2006. Edastasin selle Teile märkuste esitamiseks, mille Te saatsite 4. detsembril 2006.

Teie käesolevate ja muude esitatud kaebustega seotud eriliste asjaolude tõttu lõpetati uurimine ajavahemikus 14. maist kuni 6. septembrini 2007.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Palun vabandust viivituste pärast, mis on meie poolt teie kaebuse käsitlemisel aset leidnud.

Kompromiss

Kaebuse ombudsmanile esitas 17. novembril 2004 Saksamaa kodakondsusega ühenduse ametnik.

mail 2004 esitas kaebuse esitaja taotluse tutvuda OLAF-i juurdluse OF/2002/0356 täieliku toimikuga ja kõigi dokumentidega, mida toimikus ei olnud, kuid mis puudutasid seda toimikut siiski otseselt. Toimik OF/2002/0356 põhineb kaebuse esitaja esitatud teabel, et tõendada teiste ühenduse ametnike poolset pettust või eeskirjade eiramist (rikkumisest teataja kaebus). Kaebuse esitaja esitas juurdepääsutaotluse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(1) (edaspidi „määrus 1049/2001”) alusel ning administratsiooni üldise kohustuse alusel abistada oma ametnikke (Fürsorgepflicht).

OLAF vastas 11. juunil 2004, teatades kaebuse esitajale, et mitu asjaomast dokumenti on juba tema valduses ja et toimiku teiste osade osas ei ole dokumentide taotlus piisavalt täpne. OLAF viitas määruse 1049/2001 (2) artikli 6 lõikele 2 ja tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks oma taotlust täpsustada, viidates dokumentide autorile, kuupäevale või adressaadile.

Kaebuse esitaja vastas 22. juunil 2004, vaidlustades OLAFi seisukoha, et tema taotlus ei olnud piisavalt täpne. Ta märkis kokkuvõttes, et kuna ta oli taotlenud juurdepääsu kõigile konkreetse toimiku dokumentidele, ei saanud olla mingit kahtlust selles, milliseid dokumente ta oli taotlenud. Dokumentide kohta, mille koopiad olid tal juba olemas, märkis ta, et ta soovib endiselt juurdepääsu nendele dokumentidele, nagu need on toimikus olemas, sest viimane versioon võib sisaldada märkusi või muud käsitsi kirjutatud teavet. Kaebuse esitaja väitis ka, et isegi kui OLAFi seisukoht oli õige ja tema taotlus ei olnud piisavalt täpne, ei olnud täidetud „kohustus aidata” tal dokumente tuvastada (määruse 1049/2001 artikli 6 lõige 2). Ta märkis, et OLAFi ettepanek viidata asjaomaste dokumentide autoritele, kuupäevadele ja adressaatidele ei ole mõttekas, kuna selline üksikasjalik teave on tavaliselt teada ainult neile, kelle valduses dokumendid tegelikult on. Ta tegi ettepaneku, et OLAF peaks talle esitama toimikus sisalduvate dokumentide loetelu. Joonealuses märkuses viitas kaebuse esitaja 12 konkreetsele dokumendile, mille ta oli juba tema valduses olevate dokumentide põhjal tuvastanud. Need hõlmasid selliseid dokumente nagu telefoniteated, otsus alustada asjaomast OLAFi juurdlust, protokollid ja aruteluteated.

OLAF vastas 9. juulil 2004, kinnitades oma varasemat vastust. Ta märkis sisuliselt, et kaebuse esitaja ülesanne on teha kindlaks täpsed dokumendid, millele ta soovib juurde pääseda. Eelkõige leidis OLAF, et ta ei olnud kohustatud esitama oma juurdluse OF/2002/0356 toimikus sisalduvate dokumentide loetelu. Ta leiab, et sellise loetelu koostamine, kõigi dokumentide läbivaatamine, otsustamine, milliseid dokumente võib kaebuse esitajale avaldada, ja kõigi dokumentides sisalduvate isikuandmete kustutamine tähendaks ülemäärast halduskoormust. OLAFi sõnul ei olnud määruses 1049/2001 ette nähtud, et ta peaks kulutama ebaproportsionaalselt palju aega, et anda dokumente taotlevatele isikutele suure hulga dokumentide koopiad.

OLAF märkis ka, et ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja on ühenduse ametnik, ei kohusta teda tegema temaga tihedamat koostööd kui ühegi teise kodanikuga. OLAFi vastuses teatati kaebuse esitajale, et tal on õigus esitada peadirektorile kordustaotlus.

Kaebuse esitaja esitas 11. juulil 2004 OLAFi peadirektorile kordustaotluse, korrates oma varasemat taotlust.

Lisaks väitis kaebuse esitaja, et OLAF oli rikkunud oma kohustust teda ametnikuna abistada.

Kuna kaebuse esitaja vastust ei saanud, saatis ta OLAFile meeldetuletused. OLAF teatas talle 6. augustil 2004, et menetleb tema taotlust võimalikult kiiresti. Vastutav isik oli aga puhkusel ja seetõttu tuli OLAFile vastamise tähtaega 15 päeva võrra pikendada. OLAF vabandas viivituse pärast.

OLAF vastas kaebuse esitajale 2. septembril 2004, lükates tema kordustaotluse tagasi.

12. oktoobril 2004 saatis kaebuse esitaja OLAFile täiendava üksikasjaliku dokumentidele juurdepääsu taotluse. OLAF teatas 3. novembri 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on edastanud tema taotluse kolm osa vastavalt Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele ning et nad saadavad talle eraldi vastused tema taotluse asjaomastele osadele. Kõnealuse juurdepääsutaotluse kolm osa olid i) lepingu tekst, mis puudutas küsimusi, mis olid ajendanud kaebuse esitajat esitama rikkumisest teataja kaebust, mis oli aluseks OLAFi juurdlusele OF/2002/0356; ii) komisjoni peasekretäri teade OLAFi direktorile juurdluse OF/2002/0356 kohta; iii) OLAFi järelevalvekomitee aruanne OF/2002/0356 kohta ja nende koosolekute protokollide väljavõtete koopiad, mille käigus järelevalvekomitee arutas juurdlust OF/2002/0356. 26. novembri 2004. aasta e-kirjaga teavitas kaebuse esitaja OLAFit viivitustest 12. oktoobri 2004. aasta juurdepääsutaotlusele vastamisel. OLAF vastas 2. detsembril 2004, väites sisuliselt, et ta vastas talle 15 päeva jooksul ja pidas seega kinni asjakohastest tähtaegadest.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et:

1. Vastuseks tema 19. mai 2004. aasta taotlusele, mis esitati määruse 1049/2001 alusel, keeldus OLAF ekslikult andmast talle juurdepääsu OF/2002/0356 täielikule toimikule ja dokumentidele, mida toimikus ei olnud, kuid mis puudutasid seda toimikut siiski otseselt.
2. OLAF viivitas põhjendamatult tema dokumentidele juurdepääsu taotluste menetlemisega.
3. OLAF keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu toimikule OF/2002/0356 vastavalt ametnike „abistamiskohustusele” (Fürsorgepflicht).

Täiendavad väited

jaanuaril 2005 esitas kaebuse esitaja täiendavad väited. Ta väitis, et i) OLAFi vastus tema kordustaotlusele määruse 1049/2001 alusel oli valesti koostatud inglise keeles, kuigi tema kordustaotlus oli kirjutatud saksa keeles; ning ii) OLAF keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu nimedele, mis olid kustutatud märgukirjast NT/ls D (2004-AC-4577), mille koopia ta oli vahepeal saanud. Kaebuse esitaja saatis 8. detsembril 2004 e-kirja pealkirjaga „määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohane kordustaotlus”, milles ta taotles juurdepääsu nimedele, mis olid eespool nimetatud dokumendist välja jäetud. Oma 14. jaanuari 2005. aasta vastuses vastas OLAF kaebuse esitaja kordustaotlusele kui isikuandmete edastamise taotlusele vastavalt määruse 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)(3) (edaspidi "määrus 45/2001") artiklile 8. Kõnealuse määruse artikli 8 punktis b, mis reguleerib isikuandmete edastamist vastuvõtjatele, kes ei ole ühenduse institutsioonid ega asutused, on sätestatud, et isikuandmeid edastatakse sellistele vastuvõtjatele üksnes juhul, kui vastuvõtja tõendab andmete edastamise vajalikkust ja kui ei ole põhjust eeldada, et see kahjustaks andmesubjekti õigustatud huve. OLAF järeldas, et kaebuse esitaja ei olnud sellist vajadust tõendanud, ja keeldus seetõttu talle nimedega tutvumise võimaldamisest. Kaebuse esitaja seadis oma 23. jaanuari 2005. aasta e-kirjas kahtluse alla OLAFi otsuse tugineda keeldumisel määrusele 45/2001 ning väitis lisaks, et isegi kui määrus 45/2001 oleks OLAFi vastuse jaoks sobiv õiguslik alus, oleks juurdepääs kustutatud nimedele tulnud anda avalikes huvides. OLAF keeldus 1. veebruari 2005. aasta kirjaga uuesti juurdepääsu andmisest ja kinnitas, et kaebuse esitajal oli õigus, kui ta leidis, et tema 14. jaanuari 2005. aasta kiri ei olnud vastus kordustaotlusele määruse 1049/2001 alusel. OLAF märkis, et algselt määruse (EÜ) nr 1049/2001 (4) artikli 4 lõike 1 punkti b alusel rahuldamata jäetud teabenõuet tuleb tingimata käsitada määruse (EÜ) nr 45/2001 kohase isikuandmetele juurdepääsu taotlusena. OLAF märkis, et eespool nimetatud kaebuse esitaja 8. detsembri 2004. aasta e-kirja ei saanud pidada kordustaotluseks määruse 1049/2001 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

veebruaril 2005 palus ombudsman OLAFil esitada arvamus kahe eespool nimetatud täiendava väite kohta.

Nõue

OLAFi arvamus

OLAF saatis oma arvamuse ombudsmanile veidi enne ombudsmani 26. jaanuari 2005. aasta taotluse saamist arvamuse saamiseks kaebuse esitaja täiendavate väidete kohta. Esimeses arvamuses käsitleti seega ainult esialgseid väiteid.

Oma esimeses arvamuses tegi OLAF kokkuvõtlikult järgmised märkused.

Seoses kaebuse esitaja esimese väitega kinnitas OLAF sisuliselt kaebuse esitaja taotluste tagasilükkamist, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool (edaspidi „kaebus”).

Mis puudutab teist etteheidet, et OLAF viivitas põhjendamatult tema dokumentidega tutvumise taotluse menetlemisega, siis OLAF kirjeldas taotluste menetlemist järgmiselt.

juuni 2004. aasta kirjaga vastas OLAF kaebuse esitaja esialgsele dokumentidele juurdepääsu taotlusele (19. mai 2004), paludes selgitusi selle kohta, milliseid dokumente ta täpselt taotleb. Kirjas oli märgitud, et kaebuse esitaja valduses on juba palju toimikus olevaid dokumente, sealhulgas kõik dokumendid, mille ta oli OLAFile esitanud, tema vestluse protokoll OLAFi ametnikuga ja juhtumi lõpparuande toimetatud versioon, mille OLAF oli talle esitanud vastuseks varasemale dokumentidega tutvumise taotlusele. Kirjas märgiti siiski, et toimiku ülejäänud dokumentide osas ei olnud tema taotlus piisavalt täpne ning et vastavalt määruse 1049/2001 artikli 6 lõikele 2 ja komisjoni otsuse 2001/937 artikli 2 kolmandale lõigule nõudis OLAF täiendavat teavet, et oleks võimalik kindlaks teha täpsed dokumendid, mida ta taotles (näiteks kuupäev, autor, adressaat jne).

22. juuni 2004. aasta e-kirjaga (mille OLAF registreeris 30. juunil 2004, mis tähendab, et institutsiooni vastuse esitamise tähtaeg oli 22. juuli 2004) vastas kaebuse esitaja selgitustaotlusele. Ta kordas, et soovib juurdepääsu kõigile toimikus olevatele dokumentidele ja kõigile nendega seotud dokumentidele. Ta lisas joonealusesse märkusesse ka loetelu viidetest dokumentidele, mille ta oli saanud teistest tema valduses olevatest dokumentidest, kuid rõhutas, et ta taotleb juurdepääsu kõigile toimikus olevatele dokumentidele.

9. juuli 2004. aasta kirjaga lükkas OLAF kaebuse esitaja esialgse taotluse tagasi põhjendusel, et taotlus ei olnud piisavalt täpne. Ta märkis, et toimikutaotlus on seotud suure hulga dokumentidega ja et iga dokumendi läbitöötamine, et teha kindlaks, kas see on kaebuse esitaja taotluse seisukohast tegelikult asjakohane, kas on kohaldatud erandeid, ning kustutada dokumendi osad, mis võivad olla erandiga hõlmatud, tekitaks põhjendamatu halduskoormuse.

6. augusti 2004. aasta kirjaga pikendas OLAF vastamise tähtaega 15 tööpäeva võrra vastavalt määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 2. OLAF vastas kordustaotlusele 2. septembri 2004. aasta kirjaga, andes kaebuse esitajale täieliku või osalise juurdepääsu mitmele tema esitatud nimekirjas olevale dokumendile.

Nagu eespool näidatud, pidas OLAF kinni õigusraamistiku tähtaegadest, välja arvatud kordustaotlusele vastamisel, mis hilines mitu päeva.

Seoses viivitustega, mis olid seotud kaebuse esitaja 12. oktoobri 2004. aasta taotlusega, märkis OLAF, et kooskõlas komisjoni määruse (EÜ) nr 1049/2001 (5) kohaldamise üksikasjalike eeskirjade artikliga 3 oli ta nõuetekohaselt edastanud tema taotluse kolm osa vastavalt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele.

Seoses kolmanda väitega, et OLAF keeldus ekslikult andmast kaebuse esitajale juurdepääsu toimikule OF/2002/0356 vastavalt ametnike „abistamiskohustusele” (Fürsorgepflicht), väitis OLAF sisuliselt, et käesoleval juhul ei andnud tema ametnike „abistamiskohustus” kaebuse esitajale mingit dokumentidele juurdepääsu õigust lisaks õigusele, mis tal oli määruse 1049/2001 alusel.

Kaebuse esitaja märkused

OLAFi arvamus edastati kaebuse esitajale, kes jäi oma kaebuse juurde. Väidetavate viivituste kohta väitis kaebuse esitaja, et mis tahes vajadus edastada juurdepääsutaotlus komisjonisiseselt ei tohi põhjustada viivitusi sellele vastamisel.

OLAFi arvamus täiendavate väidete kohta

OLAF esitas 29. märtsil 2005 oma arvamuse kaebuse esitaja täiendavate väidete kohta, et i) OLAFi vastus tema kordustaotlusele määruse 1049/2001 alusel oli valesti koostatud inglise keeles, kuigi tema kordustaotlus oli kirjutatud saksa keeles; OLAF keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu nimedele, mis olid kustutatud märgukirjast NT/ls D (2004-AC-4577), mille koopia ta oli vahepeal saanud.

OLAF tegi kokkuvõttes järgmised märkused.

Seoses esimese täiendava väitega tunnistas OLAF, et komisjoni hea haldustava eeskirja lõikes 4 ja Euroopa hea haldustava eeskirja artiklis 13 nõutakse, et ühenduse ametlikus keeles institutsioonile kirjutav üldsuse liige peaks saama vastuse samas keeles. Kaebuse esitaja ei olnud aga mitte ainult üldsuse esindaja, vaid ka komisjoni ametnik. Institutsioonidel on kohustus edastada ametnikule teda isiklikult puudutav otsus keeles, mida asjaomane isik valdas (kohtuasi T-197/98 R vs. komisjon(6)). Kaebuse esitaja oli piisavalt tõendanud oma inglise keele oskust; ta on korduvalt kirjutanud komisjonile ja ombudsmanile inglise keeles; ta oli OLAFi ametnikega suuliselt suhelnud inglise keeles; ning ta oli varasematel juhtudel ilma vastuväideteta nõustunud OLAFi ametliku kirjavahetusega, mis puudutas tema ingliskeelsetele dokumentidele juurdepääsu taotlusi. Seega ei olnud kahtlust, et kaebuse esitaja oli täielikult võimeline inglise keelt lugema, rääkima ja mõistma. Kuna ta ei olnud kunagi varem inglise keeles suhtlemisele vastu vaielnud, on tema sellekohane väide alusetu. Selleks et täita hea haldustava eeskirjade vorminõudeid, esitas OLAF siiski asjaomase kirjavahetuse saksakeelsed tõlked.

Teise täiendava väite kohta märkis OLAF, et ta andis kaebuse esitajale määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b alusel osalise juurdepääsu kõnealusele dokumendile pärast seda, kui ta oli kustutanud selles dokumendis sisalduvad nimed. Selle erandiga nähakse ette, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks „eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega”.

Kaebuse esitaja oli esitanud veel ühe taotluse väljajäetud nimede kohta. Kuna tema taotlus puudutas selgelt ja eranditult kõnealuses dokumendis väljajäetud isikute nimede avalikustamist, tõlgendas OLAF seda isikuandmete edastamise taotlusena määruse 45/2001 artikli 8 alusel. Kõnealuse määruse artikli 8 punktis b, mis reguleerib isikuandmete edastamist vastuvõtjatele, kes ei ole ühenduse institutsioonid ja asutused, vastavalt direktiivile 95/46/EÜ, on sätestatud, et isikuandmeid edastatakse sellistele vastuvõtjatele üksnes juhul, kui vastuvõtja tõendab andmete edastamise vajalikkust ja kui ei ole põhjust eeldada, et see kahjustaks andmesubjekti õigustatud huve.

Sellele järgnenud 23. jaanuari 2005. aasta e-kirjas OLAFile väitis kaebuse esitaja, et EÜ asutamislepingu artiklis 255 ja määruses 1049/2001 on sätestatud vajadus need isikuandmed talle edastada. OLAF selgitas oma 2. veebruari 2005. aasta kirjas, et see argument on ekslik, kuna need sätted kehtestavad dokumentidele juurdepääsu õiguse põhimõtted, tingimused ja piirangud. Üks tingimus oli artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandid (sealhulgas eraelu puutumatuse erand).

Kaebuse esitaja väitis ka, et ta peaks saama andmed vastavalt määruse 45/2001 artikli 8 punktile a, kuna tal on neid vaja, et kontrollida, kas OLAF tegutses juurdluse läbiviimisel sõltumatult. OLAF selgitas, et vastavalt artikli 5 punktile a, mis käsitleb töötlemise seaduslikkust (mis oli seotud artikli 8 punktis a sätestatud vajalikkuse nõudega), kohaldatakse artikli 8 punkti a üksnes avalik-õiguslike asutuste suhtes, kes vastutavad „avalikes huvides olevate ülesannete täitmise eest Euroopa ühenduste asutamislepingute või nende alusel vastu võetud muude õigusaktide alusel”. OLAF selgitas ka, et kaebuse esitaja poolt artikli 8 punkti a alusel esitatud argumenti andmete saamise vajalikkuse kohta ei saa tõlgendada nii, et see vastaks artikli 8 punktis b sätestatud vajalikkuse nõudele. Seda seetõttu, et asutamislepingutes ega muudes ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud, et Euroopa kodanikul või komisjoni ametnikul, kes on andnud OLAFile teavet, on õigus saada isikuandmeid, et kontrollida, kas OLAF tegutses juurdluse läbiviimisel sõltumatult. Seadusandja oli andnud selle ülesande OLAFi järelevalvekomiteele.

Seega ei olnud määruse 45/2001 artikli 8 punkti b esimene tingimus täidetud ja seetõttu oli OLAFil isikuandmete kaitse määruse kohaselt keelatud avaldada kaebuse esitajale nimesid.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes OLAFi arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja kokkuvõtlikult järgmised märkused.

Esimese väite kohta märkis kaebuse esitaja, et OLAF peaks otsustama, kas teda tuleks seoses määruse 1049/2001 alusel esitatud üldsuse juurdepääsu taotlusega kohelda nagu kõiki teisi kodanikke või mitte. Ta lisas, et OLAFi viidatud kirjavahetus ja teated puudutasid erinevaid juhtumeid ja olid seega asjakohatud. Ta väitis, et OLAF peaks vabandama selle eest, et ta väidetavalt ei vastanud tema kordustaotlusele saksa keeles.

Seoses teise väitega oli kaebuse esitaja vahepeal esitanud kaebuse Euroopa Andmekaitseinspektorile. mail 2005 jättis Euroopa andmekaitseinspektor kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et määrus 45/2001 ei ole kohaldatav. Seega oli selge, et OLAF oli kohaldanud asjakohatut õiguslikku alust oma otsusele jätta asjaomane teave avalikustamata.

Oma 19. mai 2005. aasta otsuses kaebuse esitaja kaebuse vastuvõetavuse kohta märkis Euroopa andmekaitseinspektor, et kaebuse esitaja oli esitanud kaebuse David O'Sullivanile adresseeritud märgukirja kohta, mille Bruener saatis 13. aprillil 2004. Olete taotlenud teatisele piiramatut juurdepääsu, viidates määrusele (EÜ) nr 1049/2001, ning vaidlustate asjaolu, et OLAF on andnud ainult osalise juurdepääsu nimede mustastamise teel."Euroopa andmekaitseinspektor juhtis tähelepanu sellele, et "[a]sina tead, et määruse (EÜ) nr 45/2001 reguleerimisala on sätestatud artiklis 3, milles on sätestatud kaks tingimust, millest mõlemad peavad olema täidetud. Artiklis on sätestatud:

1. Käesolevat määrust kohaldatakse isikuandmete töötlemise suhtes kõikides ühenduse institutsioonides ja asutustes, kui töötlemine toimub sellise tegevuse käigus, mis täielikult või osaliselt kuulub ühenduse õiguse reguleerimisalasse.

2. Käesolevat määrust kohaldatakse isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad kataloogi või kui nad kavatsetakse hiljem sellesse kanda.

Artikli 3 lõike 2 puhul tuleb eristada isikuandmeid, mis on kataloogis või mida kavatsetakse sinna lisada, isikuandmetest, mis on ainult osa paberdokumendi tekstist. Ükski teie kaebustest ei vasta artikli 3 lõike 2 kriteeriumidele. Seetõttu ei ole määrus 45/2001 kohaldatav ja kaebused ei kuulu Euroopa andmekaitseinspektori pädevusse.”

OMBUDSMAN on võimeline leidma sõbraliku lahuse

Pärast poolte argumentide hoolikat kaalumist tegi ombudsman 12. mail 2006 OLAFile ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta seoses kaebuse esitaja esimese ja teise väitega. Asjakohaste küsimuste analüüsi põhjal tegi ombudsman OLAFile järgmise ettepaneku (7):

1. OLAF võiks kaaluda uuesti oma keeldumist anda kaebuse esitajale juurdepääs toimikus OF/2002/0356 sisalduvatele dokumentidele.
2. OLAF võiks kaaluda määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud meetmete võtmist seoses kaebuse esitaja taotlusega tutvuda kõigi muude dokumentidega, mis ei sisaldu küll juurdluse OF/2002/0356 toimikus, kuid puudutavad siiski otseselt seda toimikut.
3. OLAF võiks kaaluda kaebuse esitaja 8. detsembri 2004. aasta e-kirja läbivaatamist kordustaotlusena vastavalt määrusele 1049/2001 ja anda kaebuse esitajale juurdepääs asjaomase dokumendi osadele, välja arvatud juhul, kui ta esitab kooskõlas käesoleva määrusega mõjuvad ja piisavad põhjused seda mitte teha.
4. OLAF võiks kaaluda kaebuse esitajalt vabanduse palumist selle eest, et ta ei käsitlenud viivitamata tema 19. mai 2004. aasta üldsuse juurdepääsu taotlust.
5. OLAF võiks kaaluda kaebuse esitaja ees vabandamist seoses viivitusega tema 12. oktoobri 2004. aasta avaliku juurdepääsu taotluse käsitlemisel, välja arvatud juhul, kui OLAF esitab kaebuse esitajale mõjuvad ja piisavad põhjendused oma otsuse kohta anda tema taotluse kolm osa üle vastavalt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele.

OLAF esitas oma arvamuse sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta 21. juulil 2006, lisades suure hulga dokumente, millele ta andis osalise juurdepääsu mitmekesise teabe väljajätmise kaudu. Kuid tühjendamine oli läbi viidud nii, et tegelikult võis näha suurt osa teabest, mida must tint oleks pidanud varjama. Seetõttu tagastas ombudsman need dokumendid OLAFile, paludes tal see viga parandada. OLAF esitas 13. novembril 2006 dokumendid uuesti, seekord nii tühjalt, et musta tindiga kaetud teave ei olnud enam nähtav.

Ombudsmani 12. mai 2006. aasta kirjas esitatud konkreetsete ettepanekute kohta tegi OLAF kokkuvõtte: a) järelduse, et tegelikkuses on võimalik anda ulatuslikum juurdepääs; b) märkis, et lisaks toimikus endas sisalduvatele dokumentidele ei ole muid asjakohaseid dokumente; c) tunnistas, et kaebuse esitaja kordustaotlusele oleks tegelikult tulnud vastata määruse 1049/2001, mitte andmekaitset käsitleva määruse 45/2001 alusel, kuid andmekaitsega seotud probleemid takistasid endiselt avalikustamist; d) tunnistas viivituse toimumist ja vabandas selle pärast; e) väitis, et oli tegutsenud õiguspäraselt, edastades kaebuse esitaja eespool nimetatud kolm juurdepääsutaotlust teistele komisjoni talitustele. Kaebuse esitaja väitis oma 4. detsembri 2006. aasta märkustes, et OLAFi vastus oli ebapiisav ega olnud kooskõlas ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekus viidatud kohtupraktikaga.

Otsus

1 Väide, et OLAFi sisejuurdluse OF/2002/0356 täieliku toimikuga tutvumise võimaldamisest keelduti ekslikult

1.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAF keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu OLAFi sisejuurdluse OF/2002/0356 täielikule toimikule, mis põhines kaebuse esitaja enda esitatud "valesti puhutud" kaebusel. Kaebuse esitaja esitas juurdepääsutaotluse määruse 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) alusel.

1.2 OLAF väitis sisuliselt, et kaebuse esitaja ülesanne on teha kindlaks täpsed dokumendid, millele ta soovib juurde pääseda, ning et määruses 1049/2001 ei ole ette nähtud, et OLAF peaks kulutama ebaproportsionaalselt palju aega taotlejale suure hulga dokumentide koopiate andmisele.

1.3 Oma sõbraliku lahenduse ettepaneku asjaomases osas ei nõustunud ombudsman OLAFi eespool esitatud argumentidega. Ta leidis, et a) OLAF teadis selgelt, millisele juurdlustoimikule kaebuse esitaja viitas, ja seetõttu oli kaebuse esitaja taotlus esitatud „piisavalt täpselt” määruse 1049/2001 artikli 6 lõike 1 tähenduses; b) Esimese Astme Kohtu otsuses VIK (8) sätestatud tingimused ülemäärase "halduskoormuse" tõendamiseks ei olnud täidetud. Neid kaalutlusi arvesse võttes järeldas ombudsman, et OLAFi vaidlusalune keeldumine ei olnud põhjendatud. Ta tegi ettepaneku, et OLAF võiks kaaluda uuesti oma keeldumist anda kaebuse esitajale juurdepääs toimikus OF/2002/0356 sisalduvatele dokumentidele.

1.4 OLAF vaatas oma vastuses vaidlustatud otsuse allpool kirjeldatud viisil uuesti läbi.

Esiteks tuvastas OLAF toimikus OF/2002/0356 järgmised dokumendikategooriad (kokku 256 lehekülge):

1. Märkused toimiku kohta: 39
2. Asutusesisene kirjavahetus (komisjon/OLAF või OLAF) 147
3. OLAFi ja kaebuse esitaja vaheline väline kirjavahetus 27
4. OLAFi ja ombudsmani vaheline väline kirjavahetus 14
5. Väline kirjavahetus, muu 17
6. Ametlikud juhtumidokumendid (9) 8
7. Juhtumi dokumentide koostamine 1
8. Kaebuse esitajaga 1 toimunud vestluse kassetid
9. Kohtuotsus 1
10. CCAMi dokumendid 1

Seejärel jõudis OLAF juurdepääsu andmise võimaluse kohta järgmistele järeldustele:

Kaebuse esitaja valduses olid ilmselgelt kõik 3. kategooria dokumendid (mille ta oli saatnud OLAFile või saanud OLAFilt). OLAF uuris dokumente kõigis muudes kategooriates ja leidis, et kaebuse esitaja valduses oli juba palju neid dokumente, sealhulgas:

• kolm 1. kategooria märgukirja (mille OLAF esitas vastusena kaebuse esitaja 11. juuli 2004. aasta kordustaotlusele),
• mõned või kõik 4. kategooria dokumendid (mille ombudsman on käesoleva juhtumi käigus esitanud) ja
• neli 6. kategooriasse kuuluvat dokumenti (sealhulgas esialgse teabe hindamine, sisejuurdluse algatamise otsus, uurija määramine ja juhtumi lõpparuande toimetatud versioon, mille OLAF esitas vastuseks kaebuse esitaja 11. juuli 2004. aasta kordustaotlusele).

OLAF jõudis järeldusele, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel võib ta anda juurdepääsu kõigile 5. ja 9. kategooria dokumentidele ning 4. ja 6. kategooria ülejäänud dokumentidele. Kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga b ja artikli 4 lõike 2 esimese taandega tuleks üksikisikute ja äriühingute nimed siiski välja jätta.

Sõbraliku lahenduse leidmiseks oleks OLAF valmis avaldama kaebuse esitajale tema isiklikuks tarbeks kategooria 8 kassetid. Kuna OLAFil ei olnud tehnilisi vahendeid nende kassettide reprodutseerimiseks, lubati kaebuse esitajal kuulata kassette OLAFi ruumides.

OLAF oli siiski jõudnud järeldusele, et kõik kategooriatesse 1, 2 ja 7 kuuluvad dokumendid on hõlmatud ühe või mitme määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandiga. Eelkõige tuleb silmas pidada järgmist:

• Kategooriasse 1 kuuluvad dokumendid on toimiku märkused, mille on koostanud uurimise OF/2002/0356 eest vastutav uurija. Neid dokumente ei saanud avalikustada, sest need on hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandiga. Nende dokumentide avalikustamine paljastaks uurija ja teiste vastutavate ametnike mõtteprotsessid ja otsused uurimise arengu ja suuna kohta nii sisulistes kui ka halduslikes aspektides. See kahjustaks tõsiselt OLAFi otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja ei olnud osutanud ühelegi ülekaalukale avalikule huvile selliste dokumentide avalikustamise vastu ning OLAF ei olnud sellisest huvist teadlik.
• Kategooriasse 2 kuuluvad dokumendid on kirjavahetus OLAFi töötajate vahel või nende vahel või OLAFi ja komisjoni vahel seoses juurdlusega OF/2002/0356. Neid dokumente ei saanud avalikustada, sest need olid hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandiga. Nende dokumentide avalikustamine paljastaks OLAFi ja asjaomaste komisjoni talituste seisukohad seoses kõnealuse juurdlusega, mille tulemusel võetakse vastu juurdlusega seotud asutusesisesed otsused. See kahjustaks tõsiselt OLAFi otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja ei olnud osutanud ühelegi ülekaalukale avalikule huvile selliste dokumentide avalikustamise vastu ning OLAF ei olnud sellisest huvist teadlik.
• Kategooriasse 7 kuuluv dokument oli juhtumi lõpparuande kavand. Seda dokumenti ei saanud avalikustada, sest see oli hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandiga. Selle dokumendi avalikustamine tooks esile OLAFi sisearutelud seoses leidude ja järeldustega, mida tuleks kajastada käesoleva dokumendi lõplikus versioonis. See kahjustaks tõsiselt OLAFi otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja ei olnud osutanud ühelegi ülekaalukale avalikule huvile selle dokumendi avalikustamise vastu ja OLAF ei olnud sellisest huvist teadlik.

Lisaks kehtisid kõigi nende kolme kategooria dokumentide või nende osade suhtes järgmised erandid:

• eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega (artikli 4 lõike 1 punkt b);
• Füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuvid (artikli 4 lõike 2 esimene taane).

1.5 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes sisuliselt a) seda, et OLAFi vastus ei vastanud kohtupraktikas sätestatud põhjendamisnõuetele; b) asjaolu, et tal oli juba mõne dokumendi versioon, ei ole oluline, kuna OLAFi valduses olevad versioonid võivad sisaldada lisateavet, näiteks käsitsi kirjutatud märkmeid; c) ulatuslikum juurdepääs teenis ülekaalukaid üldisi huve ja seisnes huvis teada saada, kas OLAF viis oma juurdluse läbi nõuetekohaselt ja kas OLAF tegutses komisjonist täiesti sõltumatult; d) OLAFi märkus, et ta ei olnud tehniliselt võimeline kassetti kopeerima, ei olnud üldse usaldusväärne; ning e) OLAFi esitatud dokumentide kustutamine oli suures osas täiesti seosetu ja arusaamatu.

1.6 Ombudsman märgib kõigepealt, et OLAF nõustus sisuliselt tema asjakohase sõbraliku lahenduse ettepanekuga, kuna ta vaatas uuesti läbi oma keeldumise anda kaebuse esitajale juurdepääs toimikus OF/2002/0356 sisalduvatele dokumentidele ja võimaldas juurdepääsu märkimisväärsele hulgale selles toimikus sisalduvatele dokumentidele.

Pärast vaidlustatud otsuse uuesti läbivaatamist otsustas OLAF siiski uute põhjenduste alusel keelata juurdepääsu mitmele dokumendile või nende osadele. Sellega seoses püüdis OLAF oma vastuses tema sõbraliku lahenduse ettepanekule kõrvaldada puudused, mis tuvastati tema vaidlustatud keeldumise põhjendustes. Ombudsman uurib seejärel, kas see katse oli edukas.

1.7 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik kontroll olema oma olemuselt spetsiifiline. Esiteks ei saa ainuüksi asjaolu, et dokument puudutab erandiga kaitstud huvi, õigustada selle erandi kohaldamist. Sellist kohaldamist saab põhimõtteliselt õigustada üksnes siis, kui institutsioon on eelnevalt hinnanud esiteks seda, kas dokumendiga tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult kaitstud huvi, ning teiseks seda, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjaoludel ei esine ülekaalukat üldist huvi dokumendi avalikustamise vastu. Lisaks peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte ainult oletuslik. Järelikult peab hindamine, mille institutsioon peab erandi kohaldamiseks läbi viima, toimuma konkreetselt ja see peab nähtuma otsuse põhjendustest(10). Dokumentide hindamine kategooriate alusel, mitte nendes dokumentides sisalduva konkreetse teabe alusel, on põhimõtteliselt ebapiisav, kuna institutsioonilt nõutav hindamine peab võimaldama tal konkreetselt hinnata, kas viidatud erand on tegelikult kohaldatav kogu nendes dokumentides sisalduva teabe suhtes(11).

Lisaks tuleb määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (12).

Kaebuse esitaja valduses olevad teatud dokumendid

1.8 Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis OLAF, et kaebuse esitaja valduses olid juba teatavad dokumendid, mis leiti toimikust OF/2002/0356. Seetõttu ei rahuldanud ta kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust asjakohases osas. Seetõttu oli OLAFil kohustus esitada keeldumise kohta mõjuvad ja piisavad põhjendused, sealhulgas viide asjakohasele õiguslikule alusele. OLAF viitas siiski üksnes eespool nimetatud faktilisele asjaolule (nagu ta seda nägi), st asjaolule, et need dokumendid olid kaebuse esitaja valduses. Ta ei viidanud oma eespool nimetatud keeldumise õiguslikule alusele ning määruse artikkel 4 ei sisalda ühtegi OLAFi lähenemisviisis soovitatud erandit. Lisaks vaidlustas kaebuse esitaja, kes ei olnud kohustatud näitama üles erilist huvi taotletud dokumentidele juurdepääsu saamiseks,(13) oma märkustes OLAFi eespool kirjeldatud lähenemisviisi ja märkis, et ta soovib endiselt juurdepääsu nendele dokumentidele. Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et OLAFi katse oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule kõrvaldada puudused tema vaidlustatud keeldumise põhjendustes ei olnud edukas, kuna see põhines asjaolul, et kaebuse esitajal olid ilmselt juba teatavad toimikus OF/2002/0356 sisalduvad dokumendid.

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja lõike 2 esimese taande kohaldamine (andmekaitse)

1.9 Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis OLAF, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b või lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand hõlmab mõningaid või kõiki kolme dokumendikategooriasse kuuluvaid dokumente, mida ta nimetas toimikus OF/2002/0356, või nende dokumentide osi. Ta täpsustas ka, et vastavalt eespool nimetatud sätetele kustutas ta nende isikute ja äriühingute nimed, kes sisaldusid teatud dokumentides, mis kuulusid teistesse kategooriatesse, millega ta võimaldas tutvuda.

Sellega seoses piisab, kui märkida, et need avaldused ei vasta ilmselgelt eespool punktis 1.7 nimetatud põhjendatud analüüsi nõudele. Samuti tuletatakse meelde, et ainuüksi asjaolu, et dokument sisaldab isikuandmeid, näiteks isikute nimesid, ei tähenda, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b säte on kohaldatav (14). Ombudsman järeldab seega, et OLAFi katse oma vastuses tema sõbraliku lahenduse ettepanekule kõrvaldada puudused tema vaidlustatud keeldumise põhjendustes ei olnud edukas niivõrd, kuivõrd see põhines määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja lõike 2 esimese taande sätetel.

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohaldamine

1.10 Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis OLAF, et toimikus OF/2002/0356 nimetatud kolme dokumendikategooria kõik dokumendid (a) uurija koostatud toimiku märkused, b) OLAFi töötajate või OLAFi ja komisjoni vaheline kirjavahetus ning c) juhtumi lõpparuande kavand) kuuluvad määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandi alla. Selle seisukoha toetuseks väitis OLAF, et avalikustamine paljastaks uurija ja teiste vastutavate ametnike mõtteprotsessi ja otsused, samuti OLAFi sisearutelud või asjaomaste komisjoni talituste arutelud, ning et selline avalikustamine kahjustaks tõsiselt asjaomaseid otsustusprotsesse.

1.11 Sõltumata küsimusest, kas asjaomased dokumendid sisaldavad "arvamusi" määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses, ja komisjoni ebapiisavast arutluskäigust selles küsimuses, ei vasta komisjoni eespool esitatud argument eespool punktis 1.7 nimetatud põhjendatud uurimise nõudele. Sellise laiapõhjalise argumendiga nõustumine viiks tegelikult järelduseni, et administratsioon võib üldiselt keelduda sisekasutuseks mõeldud arvamusi sisaldavate dokumentide avalikustamisest isegi pärast asjakohase otsuse tegemist põhjendusel, et avalikustamine kahjustaks tema huvi mitte avaldada oma "sisemisi mõtteid" ja "mõtteprotsesse". Seda lähenemisviisi ei saa ilmselgelt kummutada artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandi kitsa tõlgendamise põhimõttega ning see eirab määruse 1049/2001 vastu võtnud ühenduse seadusandja tahet. Ombudsman järeldab seega, et OLAFi katse oma vastuses tema sõbraliku lahenduse ettepanekule kõrvaldada puudused tema vaidlustatud keeldumise põhjendustes ei olnud edukas niivõrd, kuivõrd see põhines määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisel lõigul.

1.12 Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et OLAF ei ole esitanud mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi selle kohta, miks ta keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu mitmetele dokumentidele või toimiku OF/2002/0356 dokumentide osadele. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

2 Väidetav vale keeldumine võimaldamast tutvuda kõigi dokumentidega, mida toimikus ei olnud, kuid mis puudutasid seda toimikut siiski otseselt

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAF keeldus ekslikult andmast talle juurdepääsu OF/2002/0356 täielikule toimikule ja kõigile dokumentidele, mida toimikus ei olnud, kuid mis puudutasid seda toimikut siiski otseselt.

2.2 Oma ettepanekus sõbraliku lahenduse kohta leidis ombudsman, et OLAF oli põhjendatult järeldanud, et juurdepääsutaotluse see osa ei ole piisavalt täpne, kuna kõik otseselt seda toimikut puudutavad dokumendid sisalduvad eeldatavasti samas toimikus. Ombudsman leidis siiski ka, et OLAF oleks pidanud seejärel paluma kaebuse esitajal selgitada oma taotlust selles küsimuses ja abistama kaebuse esitajat selles kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 6 lõikega 2. Selline toimimisviis oleks andnud kaebuse esitajale võimaluse selgitada, mida ta pidas silmas toimikuga „otseselt seotud” dokumentide all, ning oleks andnud OLAFile võimaluse kaebuse esitajat selles abistada, teavitades teda mis tahes dokumentide olemasolust, mis on juurdluse OF/2002/0356 seisukohast olulised, kuid mida ei ole lisatud käesoleva juurdluse toimikusse. Sellest tulenevalt leidis ombudsman, et OLAFi suutmatus võtta määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 2 sätestatud meetmeid seoses kaebuse esitaja taotlusega tutvuda kõigi muude dokumentidega, mis ei sisaldu küll juurdluse OF/2002/0356 toimikus, kuid puudutavad seda toimikut siiski otseselt, võib kujutada endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tegi ta ettepaneku, et OLAF võiks kaaluda määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 2 sätestatud meetmete võtmist seoses kaebuse esitaja taotlusega tutvuda kõigi muude dokumentidega, mis ei sisaldu küll juurdluse OF/2002/0356 toimikus, kuid puudutavad siiski otseselt seda toimikut.

2.3 OLAF märkis oma vastuses, et ainus abi, mida ta saab kaebuse esitajale selles küsimuses anda, on öelda talle, et OLAFi poliitika on lisada juurdlustoimikusse kõik juurdlusega seotud dokumendid, nagu on selgitatud OLAFi käsiraamatu punktides 3.1.4 ja 4.2. Seega ei olnud OLAF teadlik ühestki juurdlusega OF/2002/0356 seotud dokumendist peale nende, mis sisaldusid selle juurdluse toimikus.

2.4 Kaebuse esitaja vaidlustas oma märkustes OLAFi eespool esitatud väited. Ta märkis, et konkreetsed tõendid ja teatavad sündmused näitavad, et lisaks toimikus sisalduvatele dokumentidele peab olema ka muid dokumente. Näiteks oli ta teadlik OLAFi ja komisjoni vahelisest muust kirjavahetusest (mis ilmselt ei sisaldunud toimikus), mis puudutas käesolevas asjas käsitletavat OLAFi juurdlust, ning samuti asjaolust, et Euroopa Parlament kutsus OLAFi direktori selle juurdlusega seotud ärakuulamisele, mis eeldatavasti viis dokumentide koostamiseni. Sarnane tähelepanek kehtis näiteks Euroopa Parlamendi liikmete esitatud küsimuste kohta.

2.5 Ombudsman kordab, et kaebuse esitaja juurdepääsutaotluses kasutatud väljend "[dokumendid], mis puudutavad otseselt" toimikut OF/2002/0356 ,, ei olnud piisavalt täpne. Seepärast soovitas ta oma sõbraliku lahenduse ettepanekus OLAFil võtta kaebuse esitajaga ühendust ja täita määruse 1049/2001 artikli 6 lõikest 2 tulenevaid kohustusi. Nende sammude asemel vastas OLAF, et ta ei ole teadlik ühestki muust juurdlusega OF/2002/0356 seotud dokumendist peale nende, mis sisalduvad selle juurdluse toimikus. Kaebuse esitaja täpsustas oma seisukohtades, et sellised dokumendid on eelkõige need, mis on seotud OLAFi direktori ärakuulamisega Euroopa Parlamendis seoses kõnealuse juurdlusega. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et OLAFi suutmatus võtta määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 2 sätestatud meetmeid seoses kaebuse esitaja taotlusega tutvuda kõigi muude dokumentidega, mis ei sisaldu küll juurdluse OF/2002/0356 toimikus, kuid puudutavad siiski otseselt seda toimikut, kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

3 Väide, et OLAF keeldus ekslikult andmast juurdepääsu märgukirjast NT/ls D kustutatud nimedele (2004-AC-4577)

3.1 Määruse 1049/2001 alusel andis OLAF kaebuse esitajale osalise juurdepääsu märgukirjale NT/ls D (2004-AC-4577), olles selles kustutanud teatavad nimed. Kaebuse esitaja saatis 8. detsembril 2004 e-kirja pealkirjaga „määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohane kordustaotlus”, milles ta taotles juurdepääsu nimedele, mis olid eespool nimetatud dokumendist välja jäetud. OLAF otsustas käsitleda taotlust andmekaitset käsitleva määruse 45/2001 alusel. OLAF põhjendas, et kuna asjaomane dokument oli osaliselt avalikustatud ja kuna tühjad osad olid üksikisikute nimed, oli selles küsimuses esitatud kordustaotlus sisuliselt isikuandmete taotlus ja seega kohaldati määrust 45/2001 andmekaitse kohta.

3.2 Oma sõbraliku lahenduse ettepanekus ei nõustunud ombudsman OLAFi ülaltoodud lähenemisviisiga. Kõigepealt märkis ta, et vastavalt määruse 1049/2001 artikli 7 lõikele 2 võib kordustaotluse esitada juhul, kui asjaomane institutsioon on andnud taotletud dokumendile ainult osalise juurdepääsu. Lisaks tuleb märkida, et määruses (EÜ) nr 1049/2001 ei ole kusagil sätestatud, et dokumentidele juurdepääsu taotlust või asjakohast kordustaotlust tuleks (või võib) käsitleda lihtsa isikuandmetele juurdepääsu taotlusena niivõrd, kuivõrd see puudutab selliseid andmeid sisaldavaid dokumente, ning seega ei vaadata seda läbi mitte määruse (EÜ) nr 1049/2001, vaid pigem määruse (EÜ) nr 45/2001 alusel. Sellega seoses selgitatakse EÜ asutamislepingu artikli 286 alusel vastu võetud määruses 45/2001, et „dokumentidele juurdepääsu, sealhulgas isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele juurdepääsu tingimusi reguleerivad EÜ asutamislepingu artikli 255 alusel vastu võetud eeskirjad [...]”(15) nimelt dokumentidele juurdepääsu käsitlevad eeskirjad, eelkõige määrus 1049/2001. Eespool toodut arvesse võttes tuleb määrust (EÜ) nr 1049/2001 käsitada määruse (EÜ) nr 45/2001 suhtes erinormina (lex specialis) seoses taotlustega juurdepääsuks „isikuandmeid” käsitlevatele dokumentidele viimati nimetatud määruse artikli 2 punkti a tähenduses. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja eespool nimetatud 8. detsembri 2004. aasta e-kirja pealkirjaga „määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohane kordustaotlus” oleks tulnud sellisena käsitleda ja OLAF oleks pidanud selle määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel läbi vaatama. Seega näib, et OLAFi suutmatus käsitleda seda e-kirja kordustaotlusena ja hinnata selle põhjendatust määruse 1049/2001 alusel kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Seega tehti asjakohane ettepanek sõbraliku lahenduse leidmiseks. Täpsemalt tegi ombudsman ettepaneku, et OLAF võiks kaaluda kaebuse esitaja 8. detsembri 2004. aasta e-kirja läbivaatamist kordustaotlusena määruse 1049/2001 alusel ning anda kaebuse esitajale juurdepääsu asjaomase dokumendi osadele, välja arvatud juhul, kui ta esitab kooskõlas kõnealuse määrusega mõjuvad ja piisavad põhjused seda mitte teha.

3.3 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule leida sõbralik lahendus tunnistas OLAF, et kaebuse esitaja kordustaotlust oleks tulnud käsitleda määruse 1049/2001, mitte määruse 45/2001 alusel. Ta vabandas selle vea pärast.

3.4 OLAF keeldus siiski andmast taotletud juurdepääsu, mis puudutas täielikku juurdepääsu asjaomasele dokumendile, sealhulgas selles nimetatud isikute nimesid. Ta märkis, et ta ei jaga ombudsmani seisukohta, et „määrust (EÜ) nr 1049/2001 tuleb seoses isikuandmetega seotud dokumentidele juurdepääsu taotlustega viimati nimetatud määruse artikli 2 punkti a tähenduses pidada määruse (EÜ) nr 45/2001 suhtes lex specialis’eks”. Ta märkis, et vastupidi, dokumentidele juurdepääsu õigus ning õigus eraelu puutumatusele ja andmekaitsele on sama laadi, sama tähtsad ja sama ulatusega ning seetõttu tuleb neid kohaldada koos; igal konkreetsel juhul tuleb leida tasakaal seoses juurdepääsutaotlusega isikuandmeid sisaldavale avalikule dokumendile. Ühest küljest on üldsuse õigus tutvuda dokumentidega määruse 1049/2001 alusel üldiselt piiramatu ja automaatne ega sõltu juurdepääsu taotleva isiku erilise huvi tõendamisest. Tavaliselt ei ole taotluse esitaja kohustatud taotlust põhjendama. Teisest küljest võib isikuandmeid õiguspäraselt avaldada üksnes kooskõlas eraelu puutumatuse õiguse aluspõhimõtetega ja isikuandmete töötlemist reguleerivate erisätetega. Määruse 45/2001 sätetes on täpsustatud, et isikuandmeid taotlev isik peab tõendama selliste andmete avaldamise vajalikkust ning OLAF peab olema veendunud, et see ei kahjusta asjaomase isiku huve. Konkreetsed vahendid üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse ning eraelu puutumatuse ja andmekaitse ühitamiseks on sätestatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b, mida tuleks tõlgendada kõnealuse määruse põhjenduse 11 valguses, mille kohaselt „erandite hindamisel peaksid institutsioonid kõikides liidu tegevusvaldkondades võtma arvesse isikuandmete kaitset käsitlevates ühenduse õigusaktides sätestatud põhimõtteid”. Määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 8 punktis b on sätestatud kaks isikuandmete edastamise tingimust: a) et „vastuvõtja tõendab andmete edastamise vajalikkust” ja b) et „ei ole alust eeldada, et see kahjustaks andmesubjekti õigustatud huve”. OLAF rõhutas, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma vajadust neid andmeid saada. Lisaks, isegi kui kaebuse esitaja saaks tõendada vajalikkust, oli OLAF seisukohal, et sellisel juhul võib edastamine kahjustada andmesubjekti õigustatud huve. Seega oleks OLAF kohustatud sel põhjusel juurdepääsu keelama. Ametialases kontekstis esinevate isikuandmete avalikustamine võib kahjustada asjaomase isiku eraelu puutumatust. Sellega seoses märkis OLAF, et määruse 45/2001 ja määruse 1049/2001 koostoime on kaalul kolmes Esimese Astme Kohtus pooleli olevas kohtuasjas (sealhulgas kohtuasi T-194/04, The Bavarian Lager Co. Ltd. vs. komisjon), ning palus ombudsmanil oodata ära asjakohased kohtuotsused, enne kui ta võtab selle kohta vastu lõpliku otsuse.

Oma märkustes lükkas kaebuse esitaja OLAFi eespool esitatud väited tagasi.

3.5 Ombudsman märgib, et Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas The Bavarian Lager (16) sisaldab mitmeid seisukohti, mis ühelt poolt kinnitavad tema sõbraliku lahenduse ettepanekus esitatud asjakohase analüüsi õigsust ja teiselt poolt viivad OLAFi eespool esitatud argumentide kesksete elementide tagasilükkamiseni. Täpsemalt leidis Esimese Astme Kohus muu hulgas järgmist: a) juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele reguleeritakse määrusega (EÜ) nr 1049/2001, mis tähendab, et kui isikuandmeid edastatakse käesoleva määruse artikli 2 (millega nähakse ette kõigi liidu kodanike õigus tutvuda dokumentidega) rakendamiseks, kuulub olukord kõnealuse määruse kohaldamisalasse ning seetõttu ei pea taotleja tõendama avalikustamise vajalikkust määruse (EÜ) nr 45/2001 (17) artikli 8 punkti b tähenduses; b) kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand puudutab üksnes isikuandmete avalikustamist, mis kahjustaks üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust (18); c) asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on mõiste "eraelu" lai ja et õigus isikuandmete kaitsele võib olla üks eraelu puutumatuse õiguse aspektidest, ei tähenda, et kõik isikuandmed kuuluvad tingimata mõiste "eraelu"(19) alla; d) a fortiori ei saa igasugune isikuandmete avalikustamine kahjustada asjaomase isiku eraelu (20); e) ainuüksi asjaolu, et dokument sisaldab isikuandmeid, ei tähenda tingimata, et see mõjutab asjaomaste isikute eraelu puutumatust või isikupuutumatust (21); f) selleks, et teha kindlaks, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erand on kohaldatav konkreetsel juhul, mis puudutas isikute nimede kustutamist komisjoni ametnike, Ühendkuningriigi ametnike ja Marche Communi Brasseurs’i konföderatsiooni esindajate vahelise koosoleku protokollist, oli vaja analüüsida, kas üldsuse juurdepääs sellel koosolekul osalejate nimedele võis tegelikult ja konkreetselt kahjustada asjaomaste isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust(22); g) mitte iga kutsealane tegevus ei ole täielikult ja tingimata kaitstud õigusega eraelu puutumatusele (23); h) kõnealuste nimede avalikustamine ei toonud kaasa koosolekul osalenud isikute eraellu sekkumist ega kahjustanud nende eraelu ja isikupuutumatuse kaitset (24).

3.6 Arvestades eespool punktis 3.2 märgitut ning eespool nimetatud Esimese Astme Kohtu osalusi ja punktis 1.7 osutatud põhjendatud hinnangu üldnõudeid, peab ombudsman ilmseks, et OLAF ei ole esitanud mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi kõnealusele dokumendile täieliku juurdepääsu andmisest keeldumiseks. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

4 Väide, et on rikutud "hoolitsemiskohustust"

4.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAFi keeldumine juurdepääsu andmisest dokumentidele kujutab endast ka tema kui ametniku huvidega arvestamise kohustuse (edaspidi "kohustus" / "kõnealune kohustus") rikkumist.

4.2 Ombudsman märgib, et see kohustus, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, viitab "ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes personalieeskirjadega kehtestatud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalule".(25) Käesolev juhtum käsitleb kaebuse esitaja õigust tutvuda dokumentidega, nagu on sätestatud määruses 1049/2001, mitte personalieeskirjades. Näib, et see kohustus ei pane administratsioonile sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas täiendavaid kohustusi dokumentidele juurdepääsu võimaldamiseks. Seega järeldab ombudsman, et kaebuse esitaja eespool esitatud väitele vastavat haldusomavoli ei ole esinenud.

5 Väide, et vastus inglise keeles on väär

5.1 Kaebuse esitaja väitis, et OLAF on oma haldusomavoli tõttu vastanud tema kordustaotlusele inglise keeles, kuigi see taotlus oli koostatud saksa keeles.

5.2 Ombudsman mõistab OLAFi arvamust tunnistada, et määruse 1049/2001 kohaselt oli olemas õiguslik kohustus anda kaebuse esitajale vastus saksa keeles. Lisaks märgib ombudsman, et vastuseks kaebuse esitaja väitele esitas OLAF lõpuks oma asjakohase vastuse saksakeelse tõlke. Eeltoodut arvestades on kohtuasja see osa sisuliselt lahendatud, mistõttu ei ole vaja seda täiendavalt analüüsida.

6 Väidetav viivitus juurdepääsutaotluste käsitlemisel

6.1 Ombudsman uuris oma sõbraliku lahenduse ettepanekus kahte viivitusega seotud küsimust: 1) kaebuse esitaja 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotluse käsitlemine OLAFi poolt; (2) OLAF annab kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kolm osa üle teistele komisjoni talitustele.

Viivitused 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotluse menetlemisel

6.2 Käesoleval juhul saatis kaebuse esitaja 19. mail 2004 OLAFile faksiga oma esialgse juurdepääsutaotluse (mille OLAF registreeris 26. mail 2004).

11. juunil 2004, s.o 12 tööpäeva pärast taotluse registreerimist, palus OLAF määruse 1049/2001 (26) artikli 6 lõikele 2 viidates kaebuse esitajal selgitada oma taotlust toimikus sisalduvate dokumentide osas,

Kaebuse esitaja vastas sellele taotlusele 22. juuni 2004. aasta hommikul (OLAF registreeris selle 30. juunil 2004).

OLAF lükkas kaebuse esitaja 19. mai 2004. aasta taotluse tagasi 9. juulil 2004, st 13 tööpäeva pärast kaebuse esitaja eespool nimetatud vastust.

6.3 Oma sõbraliku lahenduse ettepanekuni viinud analüüsis märkis ombudsman esiteks, et kõnealuse määruse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et "[k]ui taotluse registreerimisest on möödunud 15 tööpäeva, võimaldab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile [...] või esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused ning teavitab taotlejat tema õigusest esitada kordustaotlus vastavalt käesoleva artikli lõikele 2".

Sellest tulenevalt leidis ombudsman, et taotlus selgituste saamiseks määruse artikli 6 lõike 2 alusel kujutab endast sisuliselt institutsiooni otsust, et taotlust ei saa vastu võtta, sest see ei ole esitatud „piisavalt täpselt, et institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha”, nagu on nõutud määruse artikli 6 lõikes 1. Selline taotlus tähendab seega tingimata esialgses sõnastuses esitatud taotluse rahuldamata jätmist. Seega tuleb selgitusnõue, mis on sõnastatud vastavalt määruse 1049/2001 artikli 6 lõikele 2 (ja kooskõlas institutsiooni „kohustusega abistada” taotlejat tema taotluse selgitamisel), esitada põhimõtteliselt 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest, st määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Lisaks tuleb sellises taotluses vastavalt määruse artikli 7 lõike 1 eespool nimetatud sätetele teavitada taotlejat konkreetsetest põhjustest, miks tema taotlus ei ole „piisavalt täpne”, ning tema õigusest esitada kordustaotlus institutsiooni otsuse kohta käsitleda taotlust kui sellist. Kui hageja esitab vastuseks komisjoni (või OLAFi) sellisele taotlusele institutsioonile teabe, mille eesmärk on selgitada tema taotlust, peaks institutsioon vastavalt eespool nimetatud komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsuse(27) lisa artiklile 2 tegema taotluse kohta otsuse (mis on esitatud teabe põhjal sisuliselt ümber sõnastatud) 15 tööpäeva jooksul alates täiendava teabe saamise kuupäevast.

Käesoleval juhul esitas OLAF oma selgitustaotluse 11. juunil 2004, st 12 tööpäeva jooksul pärast kaebuse esitaja avaliku juurdepääsutaotluse registreerimist ja seega eespool nimetatud 15-tööpäevase tähtaja jooksul. See taotlus ei olnud aga toimikus OF/2002/0356 sisalduvate dokumentide osas põhjendatud (vt eespool punkt 1.3). Lisaks ei teavitanud OLAF kaebuse esitajat tema õigusest esitada kordustaotlus oma otsuse peale, et tema taotlus ei ole piisavalt täpne. Seejärel ei käsitlenud OLAF kaebuse esitaja 22. juuni 2004. aasta vastust, milles vaidlustati selgesõnaliselt kõnealuse otsuse nõuetekohasus, kordustaotlusena. OLAF lükkas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse selle ebamäärasuse tõttu sõnaselgelt tagasi 9. juulil 2004, st rohkem kui 30 tööpäeva pärast kaebuse esitaja taotluse registreerimist. Neil asjaoludel tundus, et OLAF ei olnud täitnud määruse 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustust menetleda viivitamata kaebuse esitaja 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotlust. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Ombudsman tegi seega ettepaneku, et OLAF võiks kaaluda kaebuse esitaja ees vabandamist, kuna viimane ei käsitlenud viivitamata tema 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotlust.

6.4 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta väitis OLAF, et on järginud määruse 1049/2001 asjakohaseid sätteid, välja arvatud asjaolu, et vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele lükati nelja päeva võrra edasi. OLAF vabandas neljapäevase viivituse pärast.

6.5 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et OLAFi vabandust eespool nimetatud neljapäevase viivituse eest võib aktsepteerida, kuid märkis ka, et ombudsman oli tegelikult tuvastanud muid viivitusi. Lisaks sellele ja võttes arvesse OLAFi käitumist tema suhtes, väitis kaebuse esitaja, et kahtleb OLAFi vabanduse siiruses.

6.6 Ombudsman võtab teadmiseks OLAFi seisukoha jääda oma seisukoha juurde, et ta on järginud määruse 1049/2001 asjakohaseid sätteid. Ta peab siiski kahetsusväärseks, et OLAF on täielikult hoidunud ombudsmani tuvastatud konkreetsete ja konkreetsete viivituste tegelikust käsitlemisest (vt punkt 6.3 eespool).

6.7 Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et OLAF ei täitnud määruse 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustust menetleda viivitamata kaebuse esitaja 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotlust. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga. Ombudsman esitab allpool asjakohase kriitilise märkuse.

Kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kolme osa üleandmine OLAFi poolt

6.8 Seoses kaebuse esitaja 12. oktoobri 2004. aasta juurdepääsutaotlusega märkis OLAF, et vastavalt komisjoni määruse 1049/2001 (28) kohaldamise üksikasjalike eeskirjade artiklile 3 otsustas ta õigesti edastada tema taotluse kolm osa vastavalt Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele. Kaebuse esitaja vaidlustab selle otsuse, mis põhjustas viivitusi tema taotluse menetlemisel.

6.9 Läbivaatamise käigus, mis viis ombudsmani ettepanekuni leida sõbralik lahendus, märkis ombudsman järgmist.

Määrust 1049/2001 kohaldatakse kolme ühenduse institutsiooni, st parlamendi, nõukogu ja komisjoni suhtes. OLAF kuulub komisjoni, kuid on kohustatud täitma oma juurdlusülesandeid täiesti sõltumatult (29). Komisjoni üksikasjalikes eeskirjades määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kohta on seega sätestatud erieeskirjad OLAFi tegevusega seotud juurdepääsutaotluste käsitlemise kohta. OLAFi viidatud säte, komisjoni otsuse 2001/937 artikkel 3, sätestab järgmist (rõhuasetus lisatud):

„Kui taotlus käsitleb komisjoni otsuse 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom (millega asutatakse Euroopa Pettustevastane Amet) artikli 2 lõigetes 1 ja 2 osutatud OLAFi tegevust käsitlevaid dokumente, teatab peadirektor või asjaomase talituse juhataja või peasekretariaadis selleks määratud direktor või OLAFis määratud direktor taotlejale vastusest tema taotlusele.”

Komisjoni otsuse 1999/352 artikli 2 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„Artikkel 2

Ameti [st OLAFi] ülesanded

1. Amet kasutab komisjoni volitusi korraldada välist haldusjuurdlust, et tugevdada võitlust pettuse, korruptsiooni ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu ning ettevõtjate muu ühenduse sätteid rikkuva tegevuse vastu.

Amet vastutab sisehaldusjuurdluste läbiviimise eest, mille eesmärk on:

a) võidelda pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu,

b) uurida ametialase tegevusega seotud raskeid asjaolusid, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste rikkumist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- ja vajaduse korral kriminaalmenetluse või analoogse kohustuste rikkumise institutsioonide ja asutuste liikmete, organite juhtide või töötajate poolt, kelle suhtes ei kohaldata Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ega ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi.

Amet kasutab komisjoni volitusi, nagu need on määratletud aluslepingute raames kehtestatud sätetes, arvestades aluslepingutes sätestatud piiranguid ja tingimusi.

Komisjon või teised institutsioonid või asutused võivad ametile usaldada juurdlusi muudes valdkondades.

2. Amet vastutab komisjoni toetuse eest liikmesriikidega pettustevastase võitluse valdkonnas tehtavas koostöös.”

OLAFi edastatud juurdepääsutaotluse kolm osa puudutasid i) lepingu teksti, mis oli seotud küsimustega, mis olid ajendanud kaebuse esitajat esitama rikkumisest teataja kaebust, mis oli aluseks OLAFi juurdlusele OF/2002/0356; ii) komisjoni peasekretäri teade OLAFi direktorile seoses juurdlusega OF/2002/0356; ning iii) OLAFi järelevalvekomitee aruanne OF/2002/0356 kohta ja nende koosolekute protokollide väljavõtete koopiad, mille käigus järelevalvekomitee arutas juurdlust OF/2002/0356. Näib, et vaidlust ei ole selles, et need dokumendid olid seotud ühega komisjoni otsuse 1999/352 artikli 2 lõikes 1 nimetatud tegevustest, nimelt "sisemiste haldusjuurdlustega". Võttes arvesse komisjoni otsuse 2001/937 laia sõnastust – „kui taotlus puudutab artikli 2 lõigetes 1 ja 2 osutatud OLAFi tegevust käsitlevaid dokumente”–, asus ombudsman seisukohale, et OLAFi pelk viide komisjoni otsuse 2001/937 artiklile 3 ei selgita iseenesest piisavalt OLAFi otsust viia kõnealune üleviimine läbi. Seega hõlmas see otsus, mis ei tundunud olevat piisavalt põhjendatud, haldusomavoli juhtumit. Seega tegi ombudsman OLAFile ettepaneku kaaluda võimalust paluda kaebuse esitajalt vabandust viivituse pärast tema 12. oktoobri 2004. aasta avaliku juurdepääsu taotluse käsitlemisel, välja arvatud juhul, kui OLAF esitab kaebuse esitajale mõjuvad ja piisavad põhjendused oma otsuse kohta anda tema taotluse kolm osa üle vastavalt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele.

6.10 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta väitis OLAF, et on järginud asjakohaseid sätteid, kuid ei käsitlenud ombudsmani eespool esitatud analüüsi konkreetseid punkte.

6.11 Ombudsman võtab teadmiseks OLAFi seisukoha jääda oma seisukoha juurde, et ta on järginud asjakohaseid sätteid. Ta peab siiski kahetsusväärseks, et OLAF on tegelikult hoidunud käsitlemast tema eespool esitatud analüüsi konkreetseid punkte.

6.12 Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et OLAFi otsus anda kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kolm osa üle vastavalt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud ning kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit. Ombudsman esitab allpool asjakohase kriitilise märkuse.

7 Kokkuvõte

Selle kaebuse uurimise põhjal ja pärast OLAFi vastust tema asjakohasele sõbraliku lahenduse ettepanekule leiab ombudsman, et

1. kaebuse esitaja neljandale väitele vastavat haldusomavoli ei esinenud;
2. kaebuse esitaja viienda väitega seotud küsimus on lahendatud;
3. et küsimus on lahendatud seoses kaebuse esitaja esimese väitega, kuivõrd OLAF andis kaebuse esitajale juurdepääsu mitmele toimikus OF/2002/0356 sisalduvale dokumendile;
4. käesoleva otsuse punktides 1.12, 2.5, 3.6, 6.7 ja 6.12 tuvastatud haldusomavoli juhtumid.

Ombudsmani arvates ei ole asjakohane jätkata juhtumi käsitlemist, koostades nende haldusomavoli juhtumite kohta soovituse projekti. Ta märgib, et ta on tegelenud märkimisväärse hulga kaebustega, mille kaebuse esitaja on esitanud komisjoni (sealhulgas OLAFi, mis on komisjoni osa) vastu. Need juhtumid annavad tunnistust nendevahelisest üldisemast ja intensiivsemast vaidlusest, mille kontekstis on institutsioon enamasti kindlalt seisnud oma (sageli põhimõtteliste) seisukohtade eest ja neid rõhutanud, isegi kui ombudsman ei ole neid põhjendatud analüüsi põhjal põhjendatuks pidanud. Ta tuletab meelde, et ta on juba teinud põhjendatud sõbraliku lahenduse ettepaneku seoses eespool nimetatud haldusomavoli juhtumitega ilma positiivse tulemuseta, peamiselt OLAFi kalduvuse tõttu nõuda oma seisukohti, selle asemel et vastata nõuetekohaselt ombudsmani tähelepanekutele ja järeldustele ning järgida määruse 1049/2001 asjakohaseid nõudeid, nagu neid on tõlgendanud ühenduse kohtud. Lisaks on käesoleva uurimise käigus toimunud olulisi arenguid, arvestades Esimese Astme Kohtu seisukohti Bavarian Lageri otsuses, mis on olulised käesoleva kohtuasja olulistes aspektides. Sellega seoses oleks OLAFile määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel esitatud uus juurdepääsutaotlus menetluslikust seisukohast tõenäoliselt palju ökonoomsem kui ombudsmani soovituse projekt. Samuti märgitakse, et volinik Kallas palus hiljuti Euroopa Ombudsmanil saata talle koopiad kogu kirjavahetusest OLAFiga, mis kehtib ka käesoleva otsuse kohta.

Eespool toodut arvesse võttes lõpetab ombudsman juhtumi järgmiste kriitiliste märkustega (5):

1. OLAF ei ole esitanud mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi selle kohta, miks ta keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu mitmele toimikus OF/2002/0356 sisalduvale dokumendile või nende osadele. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.
2. OLAFi suutmatus võtta määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud meetmeid seoses kaebuse esitaja taotlusega tutvuda kõigi muude dokumentidega, mis ei sisaldu küll juurdluse OF/2002/0356 toimikus, kuid puudutavad seda toimikut siiski otseselt, kujutab endast haldusomavoli juhtumit.
3. OLAF ei esitanud mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi, miks ta keeldus andmast täielikku juurdepääsu märgukirjale NT/ls D (2004-AC-4577). Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.
4. OLAF ei täitnud määruse 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustust menetleda viivitamata kaebuse esitaja 19. mai 2004. aasta juurdepääsutaotlust. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.
5. OLAFi otsus anda kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kolm osa üle vastavalt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, komisjoni peasekretariaadile ja OLAFi järelevalvekomiteele ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud ning kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(2) Kui taotlus ei ole piisavalt täpne, palub institutsioon taotlejal taotlust selgitada ja abistab taotlejat selles, andes näiteks teavet avalike dokumendiregistrite kasutamise kohta.

(3) EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98.

(4) "1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
(...)
b) eraelu puutumatus ja isikupuutumatus, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.

(5) 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom: Komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus, millega muudetakse komisjoni töökorda (teatavaks tehtud numbri K(2001) 3714 all), EÜT L 345, lk 94.

(6) Kohtuasi T-197/98 R vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-55 ja II-241, punkt 46.

(7) Lisaks juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et ombudsmani rakendussätete artikli 6 kohaselt ei puuduta sõbraliku lahenduse ettepanek kaebuse esitaja kolmandat algset väidet (mis käsitleb „abistamiskohustuse“ väidetavat rikkumist) ega esimest täiendavat väidet (mis käsitleb kaebuse esitaja kordustaotlusele antava vastuse keelt), mille hinnang esitatakse tema otsuses käesoleva uurimise lõpetamise kohta.

(8) Otsus kohtuasjas T-2/03: Verein für Konsumenteninformation (EKL 2005, lk II-1121, punktid 112–115). Kohtuotsus avaldati 13. aprillil 2005, st pärast OLAF-i vaidlustatud otsust ja tema arvamust käesolevas asjas.

(9) OLAFi käsiraamatu punktis 3.4 on sätestatud ametlike dokumentide kogum, mis tuleb koostada juurdluse käigus ja mis põhineb käsiraamatus esitatud vormidel, sealhulgas juurdluse algatamine, juurdlusasutus, juhtumi lõpparuanne ja juhtumi lõpetamise teatis.

(10) Vt 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-36/04: API vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 54 (viitavad kohtuasjad). Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjenduse üldine laad, samuti selle lühidus või sõnastus võivad viidata konkreetse analüüsi läbi viimata jätmisele üksnes siis, kui on objektiivselt võimalik põhjendada iga dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumist, avalikustamata dokumendi sisu või selle olulist osa ning jättes seega erandi ilma selle eesmärgist. Vt eespool viidatud kohtuasi T-36/04, punkt 67.

(11) Vt kohtuasi T-36/04, op.cit., punkt 56.

(12) Vt 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-36/04: API vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 54 (viitavad kohtuasjad).

(13) Vt kohtuasi T-110/03, Sison vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-1429, punktid 51 ja 53.

(14) 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), punkt 123.

(15) Vt preambuli põhjendus 15.

(16) 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-194/04: Bavaria Lager vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(17) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punktid 100, 107 ja 138.

(18) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 128.

(19) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 118.

(20) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 119.

(21) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 123.

(22) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 120.

(23) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 131.

(24) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas T-194/04: Bavarian Lager vs. komisjon, punkt 131.

(25) Vt nt kohtuasi 298/93 P, K v. Euroopa Kohus, EKL 1994, lk I-3009, punkt 38: „Administratsiooni hoolitsemiskohustus […] kajastab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis on kehtestatud personalieeskirjadega ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes. Sellise tasakaalu eriline tagajärg on see, et kui ametiasutus teeb otsuse ametniku olukorra kohta, peaks ta arvesse võtma kõiki tegureid, mis võivad tema otsust mõjutada, ning seda tehes peaks ta arvesse võtma mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase isiku huve.”

(26) "1. Dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis, sealhulgas elektrooniliselt, ühes EÜ asutamislepingu artiklis 314 osutatud keeltest ja piisavalt täpselt, et institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha. Hageja ei ole kohustatud taotlust põhjendama.

2. Kui taotlus ei ole piisavalt täpne, palub institutsioon taotlejal taotlust selgitada ja abistab taotlejat selles, andes näiteks teavet avalike dokumendiregistrite kasutamise kohta.

3. „Kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib asjaomane institutsioon taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus.”

(27) Vt joonealune märkus 5.

(28) 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom: Komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus, millega muudetakse komisjoni töökorda (teatavaks tehtud numbri K(2001) 3714 all), EÜT L 345, lk 94.

(29) Komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsus 1999/352, millega asutatakse Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), EÜT L 136, lk 20, artikkel 3.