Kaebuse taust

1. 2024. aasta mais esitas kaebuse esitaja taotluse [1] üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametile (Europol), paludes, et talle esitataks dokument pealkirjaga „Mastodoniser“.

2. Europol keeldus andmast üldsusele juurdepääsu sellele dokumendile, tuginedes vajadusele kaitsta avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga [2].

3. Seejärel palus kaebuse esitaja Europolil oma otsus läbi vaadata (esitades „kordustaotluse“).

4. 2024. aasta juulis kinnitas Europol, et taotletud dokumendile ei saa anda juurdepääsu, viidates samadele põhjustele, millele ta tugines oma esialgses otsuses.

5. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja pöördus ombudsmani poole.

Uurimine

6. Ombudsman algatas uurimise seoses Europoli keeldumisega anda üldsusele juurdepääs vaidlusalusele dokumendile tervikuna.

7. Uurimise käigus kontrollis ombudsmani uurimisrühm kaebuses käsitletavat dokumenti. Ombudsman andis ka Europolile võimaluse esitada kaebuse kohta märkusi, kuid ei saanud Europolilt ühtegi märkust.

Esitatud argumendid

8. Oma esialgses otsuses märkis Europol, et dokument on „üksnes õigus- ja õiguskaitseasutustele mõeldud käsiraamat, mis sisaldab veebipõhise otsingu- ja uurimisvahendi kasutajasuuniseid. Vastavalt asjaomaste õiguskaitseasutustega kokku lepitud tingimustele ei tohi dokumenti avaldada volitamata isikutele ega üldsusele.“

9. Europol väitis, et avalikustamine kahjustaks avalikku julgeolekut, kuna see „võiks ohustada käimasolevaid või tulevasi uurimisi ja nendega seotud õiguskaitsetegevust küberkuritegevuse valdkonnas, kuna see paljastaks teavet uurijate kasutatavate tehnikate, vahendite ja (strateegiliste) meetmete kohta“.

10. Kordustaotluses väitis kaebuse esitaja, et dokumenti ei näi sisaldavat „salastatud teavet“. Tema arvates näitas see, et dokumentide sisu ei vääri „eriti kaitset“. Pigem leidis ta, et dokumendiga tutvumise võimaldamine on Europoli pädevuses.

11. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ebaseadusliku andmevarguse tõttu kahjustati dokumendi konfidentsiaalsust.

12. Lõpuks leidis kaebuse esitaja, et avalikustamise vastu on suur avalik huvi, kuna võib eeldada, et dokument sisaldab teavet, mis on seotud isikuandmete väidetava ebaseadusliku ja ebaproportsionaalse töötlemisega Europoli poolt.

13. Oma kinnitavas otsuses väitis Europol, et ta on juba esitanud piisavad põhjendused (võimaluse korral) selle kohta, miks dokumenti ei saa avalikustada. Europol lükkas tagasi ka kaebuse esitaja kaks esimest argumenti, kuna need ei olnud asjakohased, ja leidis, et vaidlusalune dokument ei paku suurt avalikku huvi.

14. Ombudsmanile esitatud kaebuses kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et avalikustamise vastu on suur avalik huvi.

Ombudsmani hinnang

15. ELi institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus selle kindlaksmääramisel, kas dokumendi avalikustamine kahjustaks avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeolekuga [3].

16. Ombudsmani uurimise eesmärk oli seega hinnata, kas Europoli hinnangus, millele ta vaidlusaluse dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse tegemisel tugines, on tehtud ilmne viga.

17. Selleks vaatas ombudsmani uurimisrühm dokumendi läbi. Selle põhjal on ombudsman veendunud, et Europol ei eksinud ilmselgelt, kui ta leidis, et vaidlusaluse dokumendi kas või osaline avalikustamine võib ohustada käimasolevaid või tulevasi küberkuritegevuse uurimisi ja seega kahjustada avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga.

18. Lisaks märgib ombudsman, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud avalikke huve ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks. See tähendab, et kui institutsioon leiab, et avalikustamine võib mõnda neist huvidest kahjustada, peab ta juurdepääsu andmisest keelduma. Seega ei saa selles kontekstis arvesse võtta kaebuse esitaja argumente avalikustamisega seotud ülekaaluka üldise huvi võimaliku olemasolu kohta.

19. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et Europolil oli õigus keelduda andmast üldsusele juurdepääsu kogu dokumendile.

20. Arvestades dokumendis sisalduva teabe tundlikku laadi, leiab ombudsman samuti, et Europol põhjendas kaebuse esitajale piisavalt oma otsust keelduda juurdepääsu andmisest.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Europolil ei olnud haldusomavoli, kui ta keeldus võimaldamast üldsusel vaidlusaluse dokumendiga tutvuda.

Kaebuse esitajat ja Europoli teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 11.9.2024

[1] Vastavalt määrusele 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele: http://data.europa.eu/eli/reg/2001/1049/oj (kohaldatakse Europoli suhtes vastavalt määruse (EL) 2016/794 (mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol)) artikli 65 lõikele 1): http://data.europa.eu/eli/reg/2016/794/oj).

[2] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimesele taandele.

[3] Vt näiteks Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta otsus kohtuasjas ClientEarth vs. komisjon, T-644/16: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=203913&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=46943.