Strasbourg, 20. detsember 2006

Lugupeetud professor N.

aprillil 2003 esitasite Euroopa Ombudsmanile kui Itaalia äriühingu M.P.M. Costruzioni edili s.r.l. (edaspidi „M.P.M.”) seaduslikule esindajale kaebuse selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon käsitles dokumentidele juurdepääsu taotlust.

aprillil 2003 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 24. juunil 2003. Edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 29. juulil 2003. Te saatsite täiendava kirja 30. oktoobril 2003 ja 11. mail 2004.

veebruaril ja 23. juulil 2004 saatsin Teile kirjad, milles teavitasin Teid tähtaegadest, mille jooksul teavitan Teid meetmetest, mida kavatsen seoses Teie juhtumiga võtta. Kuid 28. oktoobril 2004 pidin teile teatama, et teie kaebusega tegelemiseks on vaja lisaaega ning et teatan teile meetmetest, mida kavatsen võtta 2004. aasta detsembri lõpuks. novembril 2004 teatasite, et saite kätte minu 28. oktoobri 2004. aasta kirja.

Olles tutvunud komisjoni arvamuse ja Teie tähelepanekutega, pidasin vajalikuks viia läbi täiendavaid uurimisi. Seepärast saatsin 8. detsembril 2004 komisjonile kirja, milles palusin täiendavat teavet, ja teavitasin teid sellest. 5. jaanuari 2005. aasta kirjaga teatasite, et olete kätte saanud minu 8. detsembri 2004. aasta kirja . Komisjon saatis mulle oma vastuse itaaliakeelse tõlke 15. veebruaril 2005 ja 2. märtsil 2005 edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused, mille saatsite mulle 24. märtsil 2005.

16. novembril 2005 adresseerisin soovituse eelnõu komisjonile ja palusin institutsioonil esitada mulle 2006. aasta veebruari lõpuks oma üksikasjalik arvamus soovituse eelnõu kohta. Samal kuupäeval teavitasin Teid sellest ja edastasin Teile teadmiseks soovituse projekti koopia. detsembril 2005 edastasin Teile oma soovituse projekti tõlke itaalia keelde.

Komisjon kirjutas mulle 7. märtsil 2006 kirja, milles ta märkis, et pärast minu soovituse projekti võttis komisjon ühendust Itaalia ametiasutustega, et saada juhtumi kohta teavet. Seetõttu on komisjonil vastuse täiendamiseks aega kuni 30. aprillini 2006.

15. märtsi 2006. aasta kirjas teavitasin komisjoni, et olen otsustanud tema taotlusega nõustuda ja et vastamise uus tähtaeg on vastavalt taotlusele 30. aprill 2006. aprillil 2006 teavitasin Teid sellest.

mail 2006 saatis komisjon veel ühe kirja, milles teavitas minu sekretariaati viivitustest arvamuse edastamisel 22 juhul, millele vastamise tähtaeg oli 30. aprill 2006. Sinu juhtum kuulus nende hulka.

Vastasin komisjonile 22. mail 2006. Oma kirjas avaldasin kahetsust asjaolu üle, et 22 juhtumist, mille puhul komisjoni vastused hilinesid, ei pidanud institutsioon tähtajast kinni ega esitanud õigeaegset ja põhjendatud taotlust tähtaja pikendamiseks.

Sain 20. juunil 2006 itaaliakeelse tõlke komisjoni üksikasjalikust arvamusest minu soovituse eelnõu kohta, mille edastasin Teile 6. juulil 2006 koos kutsega esitada oma märkused, mille saatsite mulle 30. augustil 2006.

Kirjutan Teile, et teavitada Teid tehtud päringute tulemustest. Vabandan selle uurimise lõpuleviimiseks kulunud aja pärast.

Kompromiss

Taustteave

jaanuaril 2002 (1) kuulutas Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) välja pakkumiskutse väikeste ja keskmise suurusega ehitus-, ümberstruktureerimis- ja hooldustöödeks erinevate hoonete ja äravoolusüsteemide jaoks Teadusuuringute Ühiskeskuse Ispra tegevuskohas.

Üks kaebuse esitaja klientidest (2), Itaalia äriühing M.P.M. Costruzioni Edili s.r.l. (edaspidi „M.P.M.”), kes oli loonud konsortsiumi veel kolme äriühinguga (edaspidi „konsortsium”), osales hankemenetluses. Konsortsiumi siiski ei valitud.

Ombudsmanile 25. juulil 2002 esitatud kaebuses (1368/2002/IP) väitis kaebuse esitaja, et pakkumismenetlus ei olnud läbipaistev ja Teadusuuringute Ühiskeskus ei vastanud järjepidevalt tema kirjadele alates 17. juunist 2002. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et pakkumust reguleerivate eeskirjade kohaselt oleks tulnud leping sõlmida M. P. M-iga.

30. augustil 2002 teavitas ombudsman komisjoni kaebusest ja palus institutsioonil esitada oma arvamus 2002. aasta novembri lõpuks. Komisjon saatis oma arvamuse 12. novembril 2002. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma märkused 31. detsembril 2002.

Kaebuse esitaja märkustest ilmnes, et 12. novembril 2002 esitas M.P.M. oma vaidluse komisjoniga Itaalia Lombardia halduskohtule.

Selle teabe põhjal otsustas ombudsman juhtumi lõpetada vastavalt ombudsmani põhikirja (3) artikli 2 lõikele 7. Oma 31. detsembri 2002. aasta märkustes oli kaebuse esitaja siiski esitanud uue väite selle kohta, kuidas komisjon käsitles juurdepääsutaotlust, mille ta oli esitanud 31. juulil 2002. Kuna see väide ei olnud osa algsest kaebusest, teatas ombudsman kaebuse esitajale, et ta ei käsitle seda oma otsuses juhtumi 1368/2002/IP kohta. Lisaks teatas ta kaebuse esitajale, et ta võib soovi korral esitada selles küsimuses uue kaebuse.

Kaebus 617/2003/IP

aprillil 2003 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse, mis registreeriti kaebuse nr 617/2003/IP all.

Kaebuse esitaja sõnul olid selle uue kaebuse aluseks olevad asjakohased faktid järgmised:

31. juulil 2002 palus kaebuse esitaja komisjonil anda talle juurdepääs dokumentidele, mis on seotud väikeste ja keskmise suurusega ehitus-, ümberstruktureerimis- ning erinevate hoonete ja äravoolusüsteemide hooldustööde pakkumismenetlusega Teadusuuringute Ühiskeskuse Ispras, mille komisjon algatas 31. jaanuaril 2002. Komisjon võimaldas 28. augustil 2002 tal tutvuda teatud dokumentidega, mida ta oli taotlenud. Ta keeldus siiski andmast kaebuse esitajale juurdepääsu dokumentidele, mis puudutasid pakkumuses osalenud muude äriühingute kui M.P.M. pakkumusi. Komisjon põhjendas oma keeldumist väitega, et need dokumendid on hõlmatud erandiga, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(4) artikli 4 lõikes 2, milles on sätestatud, et "institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku (…) ärihuve".

septembril 2002 esitas kaebuse esitaja komisjoni peasekretärile kordustaotluse taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu saamiseks. Kordustaotluses märkis kaebuse esitaja järgmist:

i) Dokumentidega tutvumise taotlus esitati pärast menetluse lõppu. juuni 1993. aasta direktiivis 93/37/EMÜ,5 muudetud direktiiviga 97/52/EMÜ,6 millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, on sätestatud, et pakkumiste konfidentsiaalsus säilib kuni nende hindamiseni. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud aga ühtegi õigusnormi, mille kohaselt tuleks see konfidentsiaalsus pärast asjaomase menetluse lõppu säilitada. Lisaks kohaldatakse vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 7 erandeid dokumentidele juurdepääsu üldpõhimõttest ainult selle aja jooksul, mil kaitse on dokumendi sisu põhjal õigustatud.

ii) Nagu on ette nähtud määruse 1049/2001 artikli 4 lõikega 4, konsulteerib institutsioon kolmandate isikute dokumentide puhul kolmanda isikuga, et hinnata, kas erand on kohaldatav, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata.

iii) M. P. M-il oli eriline huvi tutvuda asjaomaste dokumentidega, kuna ta oli üks hankemenetluses osalejatest ja kuna see oli tema kaitseõiguste seisukohast oluline.

novembri 2002. aasta kirjaga lükkas komisjon kaebuse esitaja kordustaotluse tagasi.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et: i) kordustaotluse menetlemisel ei pidanud komisjon kinni määruses (EÜ) nr 1049/2001 ettenähtud tähtajast ning ii) komisjoni otsus mitte võimaldada talle täielikku juurdepääsu taotletud dokumentidele oli ebaõiglane ja ebapiisavalt põhjendatud.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks oma seisukoha läbi vaatama ja andma talle täieliku juurdepääsu taotletud dokumentidele.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses kaebuse kohta märkis komisjon järgmist:

31. juulil 2002 esitas kaebuse esitaja kui Teadusuuringute Ühiskeskuse korraldatud hankemenetluses osalenud M. P. M-i seaduslik esindaja dokumentidele juurdepääsu taotluse.

5. augustil 2002 palus Teadusuuringute Ühiskeskus kaebuse esitajal täpsustada oma taotlust, mis Teadusuuringute Ühiskeskuse sõnul oli sõnastatud üldsõnaliselt. Kaebuse esitaja vastas 6. augustil 2002. Ta täpsustas dokumente, millele ta oli taotlenud juurdepääsu, ja rõhutas, et tema taotlus põhineb ka Itaalia seadusel, mis käsitleb kodanike õigust teabele, et kaitsta nende õigusi administratsiooni ees.

Teadusuuringute Ühiskeskus vastas kaebuse esitajale 28. augustil 2002. Teadusuuringute Ühiskeskus esitas kaebuse esitajale Teadusuuringute Ühiskeskuse tehniliste teenistuste täieliku aruande hangete ja lepingute nõuandekomiteele ning selle lisad. Need dokumendid hõlmasid järgmist:

• pakkujate esindajatega peetud tehnilise koosoleku protokoll;
• pakkujate nimekiri;
• valikukomisjoni aruanne;
• hindamiskomisjoni aruanne;
• hangete ja lepingute nõuandekomitee arvamus; ja
• lepingu projekt.

Kaebuse esitajale keelduti siiski andmast juurdepääsu pakkujate ettepanekutele, sest Teadusuuringute Ühiskeskuse sõnul oleks nendes ettepanekutes sisalduva teabe avalikustamine kahjustanud pakkujate ärihuvide kaitset.

Kaebuse esitaja esitas 6. septembril 2002 komisjoni peasekretärile kordustaotluse ja palus juurdepääsu dokumentidele, millele Teadusuuringute Ühiskeskus oli 28. augustil 2002 juurdepääsu keelanud. Kaebuse esitaja väitis, et tema taotlus põhines ka Itaalia õigusaktidel ja et M. P. M-il on privilegeeritud õigus tutvuda nende dokumentidega, kuna need on olulised tema kaitsmiseks Lombardia halduskohtus toimuva kohtumenetluse raames. Kaebuse esitaja oli ka seisukohal, et Teadusuuringute Ühiskeskus oleks pidanud konsulteerima teiste asjaomaste ettevõtjatega, enne kui ta otsustas, et kaebuse esitaja taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks nende ärihuve.

Seejärel konsulteeris komisjon asjaomaste äriühingutega ja jõudis selle konsultatsiooni põhjal järeldusele, et nende esitatud teabe avalikustamine mõjutaks nende ärihuve.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei vastanud tema kinnitavale väitele määruse 1049/2001 artiklis 8 ette nähtud tähtaja jooksul, tunnistas institutsioon, et tema vastus oli tõepoolest hilinenud. Dokumentidega tutvumise kordustaotlus saabus faksi teel 6. septembril 2002. Võttes aga arvesse aega, mis on vajalik taotlusega seotud ettevõtjatega konsulteerimiseks, otsustas komisjon pikendada kaebuse esitajale vastuse esitamiseks vajalikku tähtaega 15 tööpäeva võrra. Kaebuse esitajat teavitati sellest 26. septembri 2002. aasta kirjaga. Vastamise lõpptähtaeg oli seega 18. oktoober 2002. Vastus kaebuse esitajale saadeti siiski 13. novembril 2002, st 17 tööpäeva hiljem. Komisjon avaldas kahetsust kõnealuse juhtumi puhul tekkinud viivituse üle ja selgitas, et see oli tingitud konsultatsiooniprotsessiks vajalikust ajast. Viivitus ei piiranud siiski kaebuse esitaja õigusi, kuna määruse 1049/2001 artikli 8 kohaselt käsitatakse ettenähtud tähtaja jooksul vastamata jätmist eitava vastusena ja see annab taotlejale õiguse pöörduda esimese astme kohtu poole või esitada kaebus ombudsmanile.

Seoses kaebuse esitaja väitega, et otsus mitte võimaldada talle täielikku juurdepääsu kõigile taotletud dokumentidele oli ebaõiglane ja ebapiisavalt põhjendatud, ei kohaldatud komisjoni valduses olevate dokumentide suhtes Itaalia õigusakte, millele kaebuse esitaja oma kaebuses viitas. Käesoleval juhul kohaldati määrust 1049/2001, millega ei anta huvitatud isikutele konkreetseid juurdepääsuõigusi. Määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ei ole taotleja kohustatud oma taotlust põhjendama. Taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamise või keelamise otsus ei saa seega põhineda hageja konkreetsetel huvidel. Kui dokument avalikustatakse määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaselt, muutub see avalikuks ja sellega saab tutvuda iga teine taotleja.

Määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand kaitseb füüsilise või juriidilise isiku ärihuve. Asjaomases hankemenetluses osalenud ettevõtjate esitatud dokumendid sisaldasid konfidentsiaalset äriteavet ja sellise teabe avalikustamine oleks kahjustanud nende ärihuve. Kaebuse esitaja kliendi huvi saada juurdepääs nendele dokumentidele oli erahuvi ja seda ei saa pidada ülekaalukaks avalikuks huviks. Kaebuse esitaja taotluse üle otsustamisel pidi komisjon leidma õiglase tasakaalu ühelt poolt kaebuse esitaja kliendi õigustatud huvi vahel mõista teise äriühinguga lepingu sõlmimise põhjuseid ja teiselt poolt pakkujate õiguspäraste ootuste vahel, et pakkumise eesmärgil esitatud teavet käsitletakse nõuetekohaselt. Komisjon leidis, et Teadusuuringute Ühiskeskus oli esitanud kaebuse esitajale kõik asjakohased dokumendid, milles selgitati järgitud menetlust, pakkumuste hindamise kriteeriume, ettepaneku hindamist ja nõuandekomitee lõplikku järeldust.

Lisaks on määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud, et kolmanda isiku dokumendi puhul tuleb dokumendi avalikustamisel konsulteerida dokumendi autoriga, „välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata”. Kaebuse esitaja esialgse taotluse menetlemisel ei konsulteerinud Teadusuuringute Ühiskeskus ettevõtjatega, kes olid taotletud dokumentide autorid, kuna ta leidis, et määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand on kohaldatav. Kui kaebuse esitaja esitas kordustaotluse, toimus selline konsulteerimine, et anda uus hinnang selle kohta, kas taotletud dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud asjaomaste äriühingute ärihuve.

Lõpuks tuletas komisjon meelde, et kaebuse esitaja klienti M.P.M. ei valitud, sest ta ei vastanud ühele pakkumiskutses väljakuulutatud valikukriteeriumile. Teiste äriühingute esitatud dokumentide sisu ei oleks seega selles suhtes asjakohane.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon esitas oma arvamuse inglise, mitte itaalia keeles, mille ta valis vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 21. Seetõttu pidi ta tõlkima komisjoni arvamuse itaalia keelde oma kliendi M.P.M. jaoks, kelle nimel ta ombudsmanile kaebuse esitas.

Lisaks võttis kaebuse esitaja teadmiseks asjaolu, et komisjon tunnistas, et tema vastus kordustaotlusele viibis. Ta märkis siiski, et komisjon teavitas teda oma suutmatusest vastata tähtaja jooksul alles siis, kui see tähtaeg oli juba möödunud, ega põhjendanud seda viivitust. See on vastuolus määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 8 lõikega 2, milles on sätestatud, et „[l]õikes 1 sätestatud tähtaega võib pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejale teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus”. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et ta sai komisjoni vastuse alles 27. novembril 2002. Vastupidi sellele, mida komisjon oma arvamuses rõhutas, kandis tema klient M. P. M. kahju, kuna komisjon ei vastanud tähtaja jooksul, kuna ta ei olnud teadlik asjakohastest asjaoludest, mida oleks saanud arvesse võtta Itaalia halduskohtus kohtumenetluse algatamisel, mille tähtaeg oli 12. november 2002. Kaebuse esitaja leidis ka, et komisjon eksis, kinnitades, et vastamisega viivitamine ei kahjustanud tema kliendi õigusi.

Väite kohta, mis puudutab komisjoni otsust tema dokumentidele juurdepääsu taotluse kohta, märkis kaebuse esitaja, et komisjon jääb samale seisukohale, mille ta oli võtnud oma 13. novembri 2002. aasta kirjas. Kaebuse esitaja sõnul ei põhjendanud komisjon, miks taotletud dokumentide avalikustamine võis kahjustada pakkujate ärihuve, kuna pakkumismenetlus oli juba läbi viidud. Kaebuse esitaja väitis, et selline kahjustamine oleks võinud olla võimalik asjaomase menetluse ajal, kuid mitte pärast selle lõpetamist. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu ka sellele, et äriühingu bilanss, mis oli üks dokumentidest, millele komisjon ei võimaldanud juurdepääsu, on Itaalias avalik dokument. Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et komisjonipoolne avalikule dokumendile juurdepääsu keelamine on vastuoluline. Lisaks leidis ta, et taotletud dokumentide laadi arvestades ei ole vajalik, et komisjon konsulteeriks nende koostajatest kolmandate isikutega.

Lõpuks palus kaebuse esitaja ombudsmanil kasutada kõiki vahendeid, mis on ette nähtud tema põhikirjas ja haldusomavoli juhtumite rakendussätetes.

Täiendava teabe
taotlemine

Ombudsman leidis, et käesoleva kaebuse uurimise jätkamiseks on vaja küsida komisjonilt lisateavet. Seetõttu saatis ta 8. detsembril 2004 komisjonile kirja, paludes institutsioonil kommenteerida kaebuse esitaja märkusi ja täpsemalt kaebuse esitaja väidet, et mõned dokumendid (või nende osad), millele ta juurdepääsu taotles, olid avalikud dokumendid Itaalias ning et seetõttu oli vastuoluline, et komisjon keelas üldsuse juurdepääsu avalikule dokumendile.

Komisjoni vastus

Oma vastuses märkis komisjon, et Itaalia õiguse kohaselt peab enamik äriühinguid esitama oma bilansi äriregistrile (Registro delle Imprese) ning et iga isik võib taotleda juurdepääsu neile bilanssidele igalt Itaalia kaubanduskojalt, olenemata äriühingu registreerimise kohast. Iga huvitatud isik võib seega hõlpsasti saada kogu teabe äriühingu bilansi kohta oma kohalikult kaubanduskojalt.

Komisjoni sõnul võisid sellised bilansid sisalduda hankeid korraldavate äriühingute esitatud dokumentides. Komisjonil ei olnud aga võimalik kindlaks teha, millised dokumendid olid või oleksid pidanud olema kantud äriregistrisse. Institutsioonil ei olnud võimalik teha vahet dokumentidel, millele üldsusel võis olla juurdepääs kaubanduskodade kaudu, ja dokumentidel, mida ei saa avalikustada vajaduse tõttu kaitsta hankeid korraldavate äriühingute ärihuve.

Komisjon leidis, et ta kohaldas määrust 1049/2001 õigesti, leides, et asjaomased dokumendid on hõlmatud asjaomase erandiga (7).

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni vastuse kohta leidis kaebuse esitaja, et komisjon oli tema seisukohta sisuliselt kinnitanud. Lisaks leidis ta, et komisjoni seisukohaga tema taotluse kohta saada juurdepääs asjaomastele dokumentidele ei saa nõustuda. Kaebuse esitaja sõnul on vastuvõetamatu komisjoni väide, et tal ei ole võimalik eristada dokumente, millele üldsusel võib olla juurdepääs kaubanduskodade kaudu, ja dokumente, mida ei saa avalikustada, välja arvatud juhul, kui nõustutakse, et komisjon ei ole eeldatavasti teadlik liikmesriikides kohaldatavast siseriiklikust õigusest. Kaebuse esitaja sõnul oli komisjonil nii inimressursside kui ka struktuuride osas kõik võimalused saada asjakohast teavet dokumentidele juurdepääsu taotluste kohta.

Seoses sellega, et komisjon ei pidanud tema kordustaotluse käsitlemisel kinni määruses 1049/2001 ette nähtud tähtajast, märkis kaebuse esitaja, et institutsioon ei olnud rohkem märkusi esitanud.

Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde ja nõudis, et ombudsman kasutaks kõiki vahendeid, mis on ette nähtud tema põhikirjas ja haldusomavoli juhtumeid käsitlevates rakendussätetes.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

16. novembril 2005 esitas ombudsman vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma 13. novembri 2002. aasta otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta ja võimaldama juurdepääsu nendele dokumentidele või nende osadele, mis ei ole hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga, või esitama piisavalt üksikasjalikud selgitused näitamaks, et mõned või kõik need dokumendid või nende osad on kõnealuse erandiga hõlmatud.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel.

1. Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjoni otsus keelduda taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu andmisest oli ebaõiglane, märgib ombudsman, et kaebuse esitaja väidetav ebaõiglus näib seisnevat selles, et ta tõlgendas valesti määrust 1049/2001, millega reguleeritakse üldsuse juurdepääsu Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.

Lisaks märgib ombudsman, et komisjon märkis oma arvamuses, et käesoleval juhul oli kohaldatav õigusakt määrus 1049/2001 ning et Itaalia õigusaktid, millele kaebuse esitaja oli viidanud oma dokumentidele juurdepääsu taotluses ja ombudsmanile esitatud kaebuses, ei olnud asjakohased ja neid ei saanud seetõttu arvesse võtta. Oma märkustes ei ole kaebuse esitaja esitanud märkusi komisjoni väite kohta selles küsimuses. Komisjoni seisukoht näib olevat õige.

Neil asjaoludel piirdub ombudsmani uurimine seega selle kindlakstegemisega, kas määrust 1049/2001 on järgitud.

2. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 eesmärk on rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu üldsuse õigus pääseda juurde dokumentidele ning sätestada sellise juurdepääsu üldpõhimõtted ja piirangud vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 255 lõikele 2. Määrus 1049/2001 sisaldab siiski teatavaid erandeid, mida ühenduse kohtute väljakujunenud praktika kohaselt tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt antakse üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs komisjoni valduses olevatele dokumentidele (8).

Üks neist eranditest on ette nähtud artikli 4 lõike 2 esimeses taandes, milles on sätestatud, et „institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku (…) ärihuve”.

3. Seoses tema kordustaotluse komisjonipoolse käsitlemise menetluslike aspektidega leiab ombudsman, et komisjoni otsus konsulteerida nende dokumentide autoriks olnud kolmandate isikutega, et hajutada kõik kahtlused asjaomaste dokumentide laadi suhtes ja uurida võimalust anda esialgsest ulatuslikum juurdepääs, ei olnud määrusega 1049/2001 vastuolus. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon ei ole juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli toime pannud. Lisaks märgib ta, et kaebuse esitaja ise näis oma kordustaotluses väitvat, et komisjon peaks konsulteerima asjaomaste kolmandate isikutega, et hinnata, kas erand on käesoleval juhul kohaldatav.

4. Seoses kaebuse esitaja väitega, et kordustaotluse menetlemisel ei pidanud komisjon kinni määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud tähtajast, leidis ombudsman, et esines oluline viivitus ja et komisjon ei olnud seega tegutsenud kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 8 lõikega 2. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.

5. Mis puudutab kohtuasja sisu, siis dokumendid, millega tutvumise võimaldamisest komisjon keeldus, koosnesid peamiselt pakkumistest, mille olid teinud muud äriühingud kui M.P.M., kes osalesid asjaomases hankemenetluses. Arvestades dokumentide laadi, võib põhjendatult eeldada, et need sisaldasid teavet (näiteks pakutud hindu), mille avalikustamine võis mõjutada asjaomaste äriühingute ärihuve. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erand on käesoleval juhul kohaldatav, on põhimõtteliselt õige.

6. Seoses kaebuse esitaja väitega, et teiste ettevõtjate ärihuve oleks saanud mõjutada üksnes avalikustamine asjaomase menetluse ajal, kuid mitte pärast selle lõppu, on ombudsman seisukohal, et nendes dokumentides sisalduvat teavet arvestades ei tundu ebamõistlik eeldada, et oht kahjustada hankemenetluses osalenud ettevõtjate ärihuve võib püsida ka pärast pakkumismenetluse lõppu.

Näib asjakohane märkida, et käesolev väide on suunatud komisjoni 13. novembri 2002. aasta otsuse vastu lükata tagasi kaebuse esitaja kordustaotlus tutvuda asjaomast pakkumust käsitlevate dokumentidega. Ombudsmani uurimine peab seega keskenduma selle otsuse õigsuse uurimisele. Siiski ilmneb, et pakkumismenetlus lõppes alles 17. juulil 2002, st vähem kui neli kuud enne komisjoni otsuse vastuvõtmist. Seega ei ole 2002. aasta juuli otsusest möödunud aeg asjakohane, et teha kindlaks, kas komisjoni 13. novembri 2002. aasta otsuse puhul oli tegemist haldusomavoliga.

7. Seoses määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga tuleb märkida, et sama artikli kohaselt tuleb taotlejale võimaldada juurdepääs dokumentidele isegi juhul, kui asjakohane erand kehtib juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Nagu ombudsman on varasemates otsustes juba otsustanud, tuleneb asjaomase sätte ülesehitusest ja sõnastusest, et ülekaaluka üldise huvi olemasolu avalikustamiseks peab üldjuhul kindlaks tegema juurdepääsu taotlev isik (9). Käesoleval juhul on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et taotletud dokumentide avalikustamiseks oli ülekaalukas üldine huvi.

Ombudsman märgib, et oma kordustaotluses väitis kaebuse esitaja, et tema äriühingul oli eriline huvi saada juurdepääs asjaomastele dokumentidele, kuna ta osales hankemenetluses ja juurdepääs nendele dokumentidele oli tema kaitseõiguste seisukohast oluline. Siiski ei kujutaks selline huvi (kui see on tõendatud) endast igal juhul avalikku huvi, mis võiks olla määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandi suhtes ülimuslik.

8. Lisaks soovib ombudsman rõhutada, et nagu komisjon õigesti märkis, ei anna määrus 1049/2001 huvitatud isikutele konkreetseid juurdepääsuõigusi. Juurdepääsutaotluse põhjused ei ole seega määruse 1049/2001 kohaselt asjakohased ning juurdepääsutaotlus ei sõltu seega taotleja konkreetse või õigustatud huvi olemasolust.

Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni väide, mille kohaselt M.P.Miga samas hankemenetluses osalenud teiste ettevõtjate esitatud dokumentide sisu ei olnud kaebuse esitaja kliendi jaoks asjakohane, ei ole käesoleva juhtumi puhul asjakohane.

9. Ombudsman tuletab siiski meelde, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 6 on sätestatud, et „kui mõni lõikes 1 või 2 sätestatud erand hõlmab ainult osa taotletud dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osa”.

Oma vastuses kaebuse esitaja kordustaotlusele märkis komisjon, et osaline juurdepääs ei ole võimalik, sest asjaomased dokumendid on täielikult hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga.

10. Vastuses ombudsmani 8. detsembri 2004. aasta kirjale tunnistas komisjon siiski, et Itaalia õiguse alusel üldsusele kättesaadavad bilansid võisid sisalduda hankeid korraldavate äriühingute esitatud dokumentides. Seetõttu on ombudsman seisukohal, et nende dokumentide puhul ei olnud põhjust keelduda kaebuse esitajale juurdepääsu andmisest.

11. Ombudsman võtab teadmiseks komisjoni väite, et tal ei olnud võimalik eristada dokumente, millele üldsusel oleks võinud olla juurdepääs kaubanduskodade kaudu, dokumentidest, mida ei saa avaldada, kuna on vaja kaitsta hankeid korraldavate äriühingute ärihuve.

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimene taane lubab komisjonil siiski üksnes keelata juurdepääsu nendele dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks asjaomase füüsilise või juriidilise isiku ärihuve. Tõendamiskoormis lasub seega selgelt komisjonil. Juurdepääs tuleb seega anda juhul, kui komisjon ei suuda tõendada, et kõnealune erand on kohaldatav. Lisaks tuleks märkida, et komisjonil oli võimalus pöörduda äriühingute poole, kes olid esitanud asjaomased dokumendid, või Itaalia ametiasutuste poole, kui ta leidis, et ta vajab selles küsimuses täiendavaid selgitusi, et käsitleda kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust.

12. Seoses võimalusega anda juurdepääs asjaomaste dokumentide muudele osadele kui juurdepääs bilanssidele, mis võivad olla üldsusele kättesaadavad Itaalia õiguse alusel, piirdus komisjon märkusega, et osaline juurdepääs ei ole võimalik, kuna kaebuse esitaja taotletud dokumendid sisaldasid ärihuve mõjutavat teavet ja seetõttu tuleks nende suhtes kohaldada artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandit. Hea halduse põhimõtted nõuavad siiski, et isikut kahjustav otsus peab olema piisavalt üksikasjalikult põhjendatud, et huvitatud isikud saaksid teada põhjused, millel asjaomane otsus põhineb, ja et pädevad asutused saaksid teostada oma kontrolli.

Käesoleval juhul märgib ombudsman, et komisjon piirdus väitega, et osalist juurdepääsu ei saa anda, andmata teavet selle kohta, kas asjaomane erand, millele tuginetakse, hõlmab taotletud dokumentide kõiki osi.

13. Eeltoodu põhjal on ombudsman seisukohal, et komisjon ei ole nõuetekohaselt käsitlenud kaebuse esitaja esitatud dokumentidele juurdepääsu taotlust. See järeldus põhineb kaalutlustel, et esiteks on komisjon ise nõustunud sellega, et mõned tema valduses olevad dokumendid võivad olla Itaalia õiguse kohaselt avalikud dokumendid, mistõttu ei tundu sellistele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumine olevat põhjendatud; teiseks ei ole komisjon piisavalt põhjendanud oma keeldumist anda osaline juurdepääs asjaomaste dokumentide muudele osadele.

Ombudsman mõistab, et kõigi taotletud dokumentide individuaalne läbivaatamine eesmärgiga teha kindlaks, milliseid neist võib avalikustada, võib kujutada endast komisjoni jaoks tõsist halduskoormust. Komisjon ei ole siiski tõendanud, et kõnealune uurimine kujutaks endast käesoleval juhul ebaproportsionaalset halduskoormust. Samuti tuleb märkida, et määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 3 on ette nähtud, et kui taotlus käsitleb väga pikki dokumente või väga paljusid dokumente, võib institutsioon taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et ta oli uuesti läbi vaadanud kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse seoses i) juurdepääsuga hankeid korraldavate äriühingute bilanssidele, kuna need dokumendid on Itaalia õiguse kohaselt avalikud, ja ii) osalise juurdepääsuga hankeid korraldavate äriühingute esitatud dokumentides sisalduvatele muudele dokumentidele.

Seoses juurdepääsuga bilanssidele rõhutas komisjon, et tema toimik asjaomase pakkumismenetluse kohta, milles kaebuse esitaja klient osales, sisaldas pakkumisettevõtete bilansse aastate 1999, 2000 ja 2001 kohta. Lisaks sisaldas see koopiaid äriregistris (Camera di Commercio, Industria, Artigianato e Agricoltura - CCIAA-) registreerimise tõenditest ja kvaliteedisüsteemi sertifikaatidest.

Kuna igal kodanikul on võimalus saada bilanssi igalt Itaalia kaubanduskojalt, nõustus komisjon, et need dokumendid on Itaalia õiguse kohaselt avalikud dokumendid. Need ei ole aga üldsusele tasuta kättesaadavad ja kaubanduskojad võtavad nende dokumentide kättetoimetamisel tasu. Kõnealuseid dokumente saab osta ka teatud veebisaitide kaudu, nagu "www.infoaffari.com" või "www.infocomas.it". Kvaliteedisüsteemi sertifikaadid on tasuta kättesaadavad SINCERTi veebisaidil, st Itaalias ettevõtete sertifitseerimise ja akrediteerimisega tegeleva Itaalia asutuse andmebaasis.

Määruse nr 1049/2001 põhjenduse 15 kohaselt ei ole määruse eesmärk ega tagajärg dokumentidele juurdepääsu käsitlevate siseriiklike õigusaktide muutmine. Komisjoni arvates oleks seega olnud asjakohatu ja vastuolus institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõttega, kui ta oleks andnud üldsusele tasuta bilansi koopiaid, rikkudes siseriiklikke eeskirju, millega on kehtestatud tingimused samade dokumentide saamiseks.

Seepärast tegi komisjon õiglase lahendusena ettepaneku lubada kaebuse esitajal tutvuda pakkumuse esitanud äriühingute asjaomaste bilansside ja sertifikaatidega Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides Ispras. Kui ta soovis saada nende dokumentide koopiaid, sai ta seda hõlpsasti teha, võttes ühendust pädeva kaubanduskojaga või külastades asjakohaseid veebisaite.

Seoses võimalusega anda osaline juurdepääs teistele pakkumismenetluses osalevate äriühingute pakkumustes sisalduvatele dokumentidele märkis komisjon, et need dokumendid koosnesid peaaegu täielikult äriühinguid käsitlevast teabest. Nende dokumentide lehekülgede kaupa läbivaatamine ja nende piiratud osadest väljavõtete tegemine oleks tekitanud täiesti ebaproportsionaalse halduskoormuse. Komisjon leidis, et üldine huvi saada juurdepääs dokumendi osadele ei õigusta ülemäärast haldustööd, mida selline tegevus oleks nõudnud. Lisaks tuletas komisjon meelde, et Esimese Astme Kohus on tuvastanud, et teatud juhtudel võivad institutsioonid tasakaalustada üldsuse huvi taotletud dokumentidega osalise tutvumise vastu ja sellest tuleneva töökoormuse ning et neil on õigus osalisest juurdepääsust keelduda, kui kõnealuste dokumentide uurimine näitab, et osaline juurdepääs oleks olnud mõttetu, samas kui nõutav töökoormus oleks olnud ebaproportsionaalne (10).

Kaebuse esitaja tähelepanekud komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta

Oma tähelepanekutes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et komisjon ei esitanud märkusi järelduse kohta, millele ombudsman oli soovituse projektis jõudnud seoses tema väitega, et komisjon ei olnud kaebuse esitaja kordustaotlust ettenähtud tähtaja jooksul käsitlenud.

Seoses komisjoni märkustega dokumentidele juurdepääsu taotluse sisulise aspekti kohta rõhutas kaebuse esitaja, et komisjon tunnistas alles oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta esimest korda ja peaaegu neli aastat pärast asjaomase taotluse esitamist, et teatavad taotletud dokumendid olid tõepoolest avalikud dokumendid. Ilmnes selgelt, et komisjoni keeldumine avalikustada selliseid dokumente nagu nende äriühingute bilansid, kes osalesid samas hankemenetluses, milles tema klient osales, oli põhjendamatu. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et komisjon tegi nüüd oma üksikasjalikus arvamuses ettepaneku lubada tal tutvuda asjaomaste dokumentidega Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides Ispras ning et ta tugines määruse 1049/2001 põhjendusele 15, et põhjendada dokumentide otse talle edastamata jätmist. Kuna Itaalia ametiasutused nõuavad dokumentidest koopiate tegemise eest tasu, nagu nõuab kaebuse esitaja, oleks komisjoni arvates olnud asjakohatu ja vastuolus institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõttega, kui ta oleks esitanud asjaomastest dokumentidest tasuta koopiad. Kaebuse esitaja sõnul tugines komisjon lojaalse koostöö põhimõttele ekslikult. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklile 10, milles kirjeldatakse dokumentidele juurdepääsu võimaldamist pärast taotluse esitamist, „võib koopiate tegemise ja saatmise kulud sisse nõuda taotlejalt. See tasu ei tohi ületada koopiate tegemise ja saatmise tegelikke kulusid. Kohapealne konsulteerimine, vähem kui 20 A4-leheküljelised koopiad ja otsene juurdepääs elektroonilisel kujul või registri kaudu on tasuta (...)”. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja aru, kuidas komisjoni viidatud põhimõte oli käesoleva juhtumi kontekstis asjakohane. Lisaks rõhutas ta, et komisjon ei ole kunagi kaalunud võimalust nõuda temalt taotletud dokumentidele juurdepääsu eest tasu. Seoses komisjoni ettepanekuga võimaldada tal tutvuda asjaomaste dokumentidega Ispras asuva Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides, leidis kaebuse esitaja, et antud vastus ei olnud piisav ega vääri sellist institutsiooni nagu komisjon. Lisaks leidis ta, et ei ole vastuvõetav, et peaaegu neli aastat pärast tema esialgset dokumentidele juurdepääsu taotlust pakkus komisjon välja midagi, mille ta oli ise välja pakkunud juba oma 6. augusti 2002. aasta kirjas, milles ta teatas, et on valmis asjaomaste dokumentidega komisjoni ruumides tutvuma.

Seoses komisjoni seisukohaga osalise juurdepääsu andmise võimaluse kohta leidis kaebuse esitaja, et see ei ole põhjendatud ja et komisjon ei ole ikka veel tõendanud, et iga tema juurdepääsutaotlusega seotud dokumendi läbivaatamine oleks kujutanud endast ebaproportsionaalset halduskoormust. Ombudsman märkis ka, et määruse 1049/2001 artikli 6 lõike 3 kohaselt võib institutsioon väga pikkade dokumentide või väga paljude dokumentidega seotud taotluse korral taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus. Siiski ilmnes komisjoni üksikasjalikust arvamusest, et komisjon ei võtnud seda võimalust arvesse. Komisjon ei andnud teavet väidetavalt ebaproportsionaalse halduskoormuse kohta kõigi asjaomaste dokumentide läbivaatamisel (st komisjon oleks pidanud vähemalt märkima, kui palju dokumente oleks tulnud analüüsida ja kui mahukad need olid) ega andnud talle teavet, nagu on ette nähtud määruses 1049/2001 ja mida ombudsman soovitas oma soovituse projektis.

Kaebuse esitaja avaldas lootust, et ombudsman nõustub tema kaebustega ja võtab kõik asjakohased meetmed komisjoni haldusomavoli parandamiseks.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Euroopa Ombudsman märgib, et oma tähelepanekutes komisjoni arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et Euroopa Komisjon esitas oma arvamuse inglise, mitte itaalia keeles, mis oli tema valitud keel. Seetõttu pidi ta tõlkima komisjoni arvamuse itaalia keelde oma kliendi, Itaalia äriühingu M.P.M. Costruzioni edili s.r.l. (edaspidi „M.P.M.“) jaoks, kelle nimel ta ombudsmanile kaebuse esitas.

1.2 Sellega seoses soovib ombudsman selgitada, et üldise menetlusena saadab komisjon talle oma arvamused inglise või prantsuse keeles, millele järgneb arvamuse tõlge kaebuse keelde.

1.3 On kindel, et komisjoni arvamus oleks tulnud saata kaebuse esitajale itaaliakeelses versioonis. Seega näib, et arvamuse ingliskeelne versioon saadeti talle ekslikult. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja rõhutas oma märkustes, et ta oli juba esitanud M.P.Mile komisjoni arvamuse tõlke, eeldas ombudsman, et ta ei ole enam huvitatud komisjoni arvamuse itaaliakeelse tõlke saamisest. Ombudsman vabandab kaebuse esitaja ees komisjoni arvamuse edastamisel tehtud vea pärast.

2 Komisjoni otsus kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse ja kaebuse esitaja väite kohta

2.1 M.P.M. oli moodustanud konsortsiumi veel kolme ettevõttega ja osalenud pakkumiskutses, mille komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (edaspidi "JRC") kuulutas välja 31. jaanuaril 2002 väikeste ja keskmise suurusega hoonete ja äravoolusüsteemide ehitus-, ümberstruktureerimis- ja hooldustöödeks Teadusuuringute Ühiskeskuse Ispra tegevuskohas. Konsortsiumi pakkumist ei valitud.

Kaebuse esitaja, kes esitas kaebuse M. P. M-i nimel, esitas 31. juulil 2002 dokumentidele juurdepääsu taotluse. Komisjon lükkas nii tema esialgse taotluse kui ka kordustaotluse (esitatud 6. septembril 2002) määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi alusel üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (11) tagasi.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjoni otsus mitte võimaldada talle täielikku juurdepääsu taotletud dokumentidele oli ebaõiglane ja ebapiisavalt põhjendatud. Ta väitis, et komisjon peaks oma seisukoha uuesti läbi vaatama ja andma talle täieliku juurdepääsu taotletud dokumentidele.

2.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et käesoleval juhul on kohaldatav määrus 1049/2001 ning et Itaalia õigusaktid, millele kaebuse esitaja viitas dokumentidele juurdepääsu taotluses ja ombudsmanile esitatud kaebuses, ei ole asjakohased ja neid ei saa seetõttu arvesse võtta.

Lisaks leidis ta, et asjaomases hankes osalenud ettevõtjate esitatud dokumendid sisaldasid konfidentsiaalset äriteavet ja et sellise teabe avalikustamine oleks kahjustanud nende ärihuve. Kaebuse esitaja kliendi huvi saada juurdepääs nendele dokumentidele oli erahuvi ja seda ei saa pidada ülekaalukaks avalikuks huviks. Kaebuse esitaja taotluse üle otsustamisel pidi komisjon leidma õiglase tasakaalu ühelt poolt kaebuse esitaja kliendi õigustatud huvi vahel mõista teise äriühinguga lepingu sõlmimise põhjuseid ja teiselt poolt pakkujate õiguspäraste ootuste vahel, et pakkumise eesmärgil esitatud teavet käsitletakse nõuetekohaselt. Komisjon leidis, et Teadusuuringute Ühiskeskus oli esitanud kaebuse esitajale kõik asjakohased dokumendid, milles selgitati järgitud menetlust, pakkumuste hindamise kriteeriume, ettepaneku hindamist ja nõuandekomitee lõplikku järeldust.

Lisaks tuli vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 4 konsulteerida kolmanda isiku dokumendi avalikustamisel dokumendi autoriga, „välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata”. Kaebuse esitaja esialgse taotluse menetlemisel ei konsulteerinud Teadusuuringute Ühiskeskus ettevõtjatega, kes olid taotletud dokumentide autorid, kuna ta leidis, et määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand on kohaldatav. Kui kaebuse esitaja esitas kordustaotluse, toimus selline konsulteerimine, et anda uus hinnang selle kohta, kas taotletud dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud asjaomaste äriühingute ärihuve.

2.3 Olles läbi vaadanud teabe, mille komisjon oli talle esitanud oma 24. juuni 2003. aasta arvamuses ja vastuses tema täiendava teabe taotlusele, esitas ombudsman 16. novembril 2005 komisjonile soovituse projekti vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6.

Oma soovituse projektis rõhutas ombudsman, et komisjon peaks kas uuesti läbi vaatama oma 13. novembri 2002. aasta otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta ja võimaldama juurdepääsu nendele dokumentidele või nende osadele, mis ei ole hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga, või esitama piisavalt üksikasjalikud selgitused näitamaks, et mõned või kõik need dokumendid või nende osad on kõnealuse erandiga hõlmatud.

2.4 Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et on kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse uuesti läbi vaadanud, nagu ombudsman seda taotles.

Komisjon rõhutas, et tema toimik asjaomase pakkumiskutse kohta, milles kaebuse esitaja klient osales, sisaldas hankeid korraldavate äriühingute bilansse aastate 1999, 2000 ja 2001 kohta. Lisaks sisaldas see koopiaid äriregistris (Camera di Commercio, Industria, Artigianato e Agricoltura - CCIAA-) registreerimise tõenditest ja kvaliteedisüsteemi sertifikaatidest.

Kuna igal kodanikul on võimalus saada bilanssi igalt Itaalia kaubanduskojalt, nõustus komisjon, et need dokumendid on Itaalia õiguse kohaselt avalikud dokumendid. Kuna aga need ei ole Itaalias üldsusele tasuta kättesaadavad, leidis komisjon, et oleks olnud asjakohatu ja vastuolus institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõttega, kui ta oleks andnud kaebuse esitajale asjaomaste dokumentide tasuta koopiad. Komisjon tugines oma kaalutlustes määruse 1049/2001 põhjendusele 15, mille kohaselt ei ole määruse eesmärk ega tagajärg dokumentidele juurdepääsu käsitlevate siseriiklike õigusaktide muutmine.

Seepärast tegi komisjon õiglase lahendusena ettepaneku lubada kaebuse esitajal tutvuda pakkumuse esitanud äriühingute asjaomaste bilansside ja sertifikaatidega Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides Ispras. Kui ta soovis saada nende dokumentide koopiaid, teatas komisjon, et ta saab seda hõlpsasti teha, võttes ühendust pädeva kaubanduskojaga või külastades asjakohaseid veebisaite.

Seoses võimalusega anda osaline juurdepääs teistele pakkumismenetluses osalevate äriühingute pakkumustes sisalduvatele dokumentidele märkis komisjon, et need dokumendid koosnesid peaaegu täielikult äriühinguid käsitlevast teabest. Nende dokumentide lehekülgede kaupa läbivaatamine ja nende piiratud osadest väljavõtete tegemine oleks tekitanud täiesti ebaproportsionaalse halduskoormuse. Komisjon leidis, et üldine huvi saada juurdepääs dokumendi osadele ei õigusta ülemäärast haldustööd, mida selline tegevus oleks nõudnud.

2.5 Oma märkustes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta rõhutas kaebuse esitaja, et komisjon tunnistas alles oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta esimest korda ja peaaegu neli aastat pärast asjaomase taotluse esitamist, et teatavad taotletud dokumendid on tõepoolest avalikud dokumendid. Komisjoni keeldumine avalikustada selliseid dokumente nagu nende äriühingute bilansid, kes osalesid samas hankemenetluses, milles tema klient osales, näis seega olevat põhjendamatu. Lisaks märkis kaebuse esitaja, et komisjon tegi nüüd oma üksikasjalikus arvamuses ettepaneku lubada tal tutvuda asjaomaste dokumentidega Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides Ispras ning et ta tugines määruse 1049/2001 põhjendusele 15, kuna ta ei edastanud dokumente otse talle. Kaebuse esitaja sõnul tugines komisjon ekslikult lojaalse koostöö põhimõttele.

Vastavalt määruse 1049/2001 artiklile 10 „võib koopiate tegemise ja saatmise kulud sisse nõuda taotlejalt. See tasu ei tohi ületada koopiate tegemise ja saatmise tegelikke kulusid. Kohapealne konsulteerimine, vähem kui 20 A4-leheküljelised koopiad ja otsene juurdepääs elektroonilisel kujul või registri kaudu on tasuta (...)”. Komisjon ei olnud aga kunagi kaalunud võimalust nõuda taotletud dokumentidele juurdepääsu andmise eest tasu.

Seoses komisjoni ettepanekuga võimaldada tal tutvuda asjaomaste dokumentidega Ispras asuva Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides, leidis kaebuse esitaja, et antud vastus ei olnud piisav ega vääri sellist institutsiooni nagu komisjon. Lisaks leidis ta, et ei ole vastuvõetav, et peaaegu neli aastat pärast tema esialgset dokumentidele juurdepääsu taotlust pakkus komisjon välja midagi, mille ta oli ise välja pakkunud juba oma 6. augusti 2002. aasta kirjas, milles ta teatas, et on valmis asjaomaste dokumentidega komisjoni ruumides tutvuma.

Osalise juurdepääsu andmise võimaluse osas leidis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud ikka veel tõendanud, et iga tema juurdepääsutaotlusega seotud dokumendi uurimine oleks kujutanud endast ebaproportsionaalset halduskoormust. Ombudsman märkis ka, et määruse 1049/2001 artikli 6 lõike 3 kohaselt võib institutsioon väga pikkade dokumentide või väga paljude dokumentidega seotud taotluse korral taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus. Siiski ilmnes komisjoni üksikasjalikust arvamusest, et komisjon ei võtnud seda võimalust arvesse. Komisjon ei andnud teavet väidetavalt ebaproportsionaalse halduskoormuse kohta kõigi asjaomaste dokumentide läbivaatamisel (st komisjon oleks pidanud vähemalt märkima, kui palju dokumente oleks tulnud analüüsida ja kui mahukad need olid) ega andnud talle teavet, nagu on ette nähtud määruses 1049/2001 ja mida ombudsman soovitas oma soovituse projektis.

2.6 Ombudsman tuletab meelde, et tema soovituse projekti rakenduslik osa oli see, et komisjon peaks kas uuesti läbi vaatama oma 13. novembri 2002. aasta otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta ja võimaldama juurdepääsu nendele dokumentidele või nende osadele, mis ei ole hõlmatud määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga, või esitama piisavalt üksikasjalikud selgitused näitamaks, et mõned või kõik need dokumendid või nende osad on kõnealuse erandiga hõlmatud.

2.7 Komisjoni üksikasjalikust arvamusest selgub, et komisjon on kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse uuesti läbi vaadanud ja tunnistanud, et teatav arv taotletud dokumente on Itaalias avalikult kättesaadavad ning seetõttu ei olnud sisulisi põhjusi neile juurdepääsu keelamiseks. Ombudsman märgib siiski, et institutsioon ei ole siiski andnud kaebuse esitajale juurdepääsu nendele dokumentidele, kuid on teinud ettepaneku võimaldada tal tutvuda asjaomaste dokumentidega Teadusuuringute Ühiskeskuse ruumides Ispras. Lisaks ilmneb, et komisjon on samuti keeldunud andmast osalist juurdepääsu teistele hankes osalevate äriühingute pakkumustes sisalduvatele dokumentidele.

Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei ole tema soovituse projekti järginud.

2.8 Hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioon esitaks mõjuvad põhjused dokumentidele juurdepääsu keelamiseks määruse 1049/2001 alusel.

Arvestades asjaolu, et komisjon ei võimaldanud juurdepääsu mõnedele kaebuse esitaja taotletud dokumentidele, kuigi ta tunnistas, et need on avalikud dokumendid, tuleb seega uurida komisjoni esitatud põhjendusi oma seisukoha põhjendamiseks.

2.9 Ombudsman märgib, et komisjon väitis, et kuna juurdepääs nendele dokumentidele ei ole Itaalias tasuta, oleks nende dokumentide tasuta üleandmine kaebuse esitajale olnud asjakohatu ning vastuolus institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõttega. Sellega seoses tugines komisjon määruse 1049/2001 põhjendusele 15, mille kohaselt ei ole määruse 1049/2001 eesmärk ega tagajärg dokumentidele juurdepääsu käsitlevate siseriiklike õigusaktide muutmine.

Vastavalt ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb varasemate õigusaktide sätteid, tuleb üldsuse dokumentidele juurdepääsu erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt antakse üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs dokumentidele (12).

Käesoleval juhul märgib ombudsman, et põhjendamaks oma keeldumist anda juurdepääs dokumentidele, mille avalikkust ta oli tunnustanud, ei tuginenud komisjon ühelegi määruses 1049/2001 ette nähtud erandile, vaid tugines nimetatud määruse põhjendusele.

2.10 Lojaalse koostöö põhimõte, millele komisjon tugineb, on tõepoolest ühenduse õiguse põhimõte, nagu on ette nähtud EÜ asutamislepingu artiklis 5 ja millele ühenduse kohtud on korduvalt viidanud (13). Ombudsman ei jaga siiski komisjoni seisukohta, et kuna asjaomaste dokumentide esitamine ei ole Itaalias tasuta, rikutaks nende dokumentide kaebuse esitajale edastamisel institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõtet. See põhimõte, millele on viidatud määruse 1049/2001 põhjenduses 15, on aluseks nimetatud määruse artikli 4 lõikele 5 ja artiklile 5, mille kohaselt „[l]iikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta” ning „[k]ui liikmesriik saab taotluse tema valduses oleva institutsioonist pärit dokumendi kohta, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument tuleb avaldada või seda ei tohi avaldada, konsulteerib liikmesriik asjaomase institutsiooniga, et teha otsus, mis ei ohusta käesoleva määruse eesmärkide saavutamist”. Ombudsman märgib, et nende sätete eesmärk on vältida dokumentidele juurdepääsu käsitlevatest sisulistest eeskirjadest kõrvalehoidmist vastavalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil. Teiste sõnadega on nende sätete eesmärk vältida olukorda, kus liikmesriigist pärit dokumenti, millele juurdepääs ei ole siseriikliku õiguse kohaselt võimalik, on võimalik saada Euroopa Liidu tasandil esitatud juurdepääsutaotluse kaudu. Siiski ei ole ühtegi sätet, mis kohustaks Euroopa Liitu keelduma dokumentidele juurdepääsu andmisest üksnes seetõttu, et nende dokumentide avalikustamine liikmesriigis ei ole tasuta. On selge, et mis tahes selline erand tuleks pealegi sätestada määruses 1049/2001. Määruses 1049/2001 sellist erandit siiski ei ole. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei ole kaebuse esitaja taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumist mõjuvalt põhjendanud.

Lisaks ei pea määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaselt antud juurdepääs olema tingimata tasuta. Nimetatud määruse artiklis 10 on sätestatud, et dokumentidele juurdepääsu võimaldamisel „võib koopiate tegemise ja saatmise kulud sisse nõuda taotlejalt”. Kui komisjon pidas seda asjakohaseks, oleks ta võinud nõuda kaebuse esitajalt asjaomaste dokumentide koostamise ja saatmise eest tasu.

2.11 Seoses võimalusega anda osaline juurdepääs asjaomastele dokumentidele väitis komisjon, et viidates oma soovituse projektis määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandile, nõustus ombudsman, et komisjonil oli lubatud keelata juurdepääs nendele dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks asjaomase füüsilise või juriidilise isiku ärihuve. Kuna tõendamiskoormis lasub seega selgelt komisjonil, tuleb juurdepääsu võimaldada juhul, kui komisjon ei suuda tõendada, et kõnealune erand on kohaldatav.

2.12 Ombudsman märgib, et komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et dokumentide lehekülgede kaupa läbivaatamine ja nende piiratud osadest väljavõtete tegemine oleks tekitanud täiesti ebaproportsionaalse halduskoormuse. Komisjon leidis, et üldine huvi saada juurdepääs dokumendi osadele ei õigusta sellise tegevusega kaasnevat ülemäärast haldustööd. Oma seisukoha toetuseks tuletas komisjon meelde, et Esimese Astme Kohus on tuvastanud, et teatud juhtudel võivad institutsioonid kaaluda üldsuse huvi taotletud dokumentidega osalise tutvumise vastu ja sellest tulenevat töökoormust ning et neil on õigus osalisest juurdepääsust keelduda, kui kõnealuste dokumentide uurimine näitab, et osaline juurdepääs oleks olnud mõttetu, samas kui nõutav töökoormus oleks olnud ebaproportsionaalne (14).

2.13 Ombudsman on teadlik asjaolust, et nagu komisjon õigesti märkis, on Esimese Astme Kohus otsustanud, et kui osalise juurdepääsu andmine eeldab asjaomase institutsiooni jaoks ebaproportsionaalset tööd, on viimasel õigus osalisest juurdepääsust keelduda.

Ombudsman märgib siiski, et kohtuasjas T-2/03 (15) on Üldkohus samuti märkinud, et kui kõnealuste dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise puudumine põhineb proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel, tuleb uurida, kas selle põhimõtte alusel on lubatav jätta see põhimõte kõnealuse dokumendi konkreetse ja individuaalse hindamise suhtes kohaldamata. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et institutsioonide võetud meetmed ei tohi minna kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik; kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud ei tohi olla taotletava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed. (...). Järelikult kujutab institutsiooni keeldumine analüüsida dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olevaid dokumente konkreetselt ja individuaalselt endast põhimõtteliselt proportsionaalsuse põhimõtte ilmselget rikkumist. (...). Kui taotlus on seotud väga suure hulga dokumentidega, peegeldab institutsiooni õigus otsida koos taotlejaga õiglast lahendust vastavalt määruse 1049/2001 artikli 6 lõikele 3 võimalust võtta arvesse, kuigi eriti piiratud viisil, vajaduse korral vajadust ühitada taotleja huvid hea halduse huvidega" (punktid 99-101).

Lisaks rõhutas kohus, et „määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohases juurdepääsutaotluses osutatud dokumentide konkreetne ja individuaalne hindamine on üks institutsiooni elementaarsetest ülesannetest vastuseks sellisele taotlusele” (punkt 104) ning et „põhimõtteliselt ei ole asjakohane võtta arvesse töömahtu, mis kaasneb taotleja juurdepääsuõiguse kasutamisega” (punkt 108). Kontrollikoda on seisukohal, et „juurdepääsutaotluse läbivaatamisel tehtava töö maht ei sõltu mitte ainult taotluses osutatud dokumentide arvust ja mahust, vaid ka nende laadist. Järelikult ei anna vajadus hinnata konkreetselt ja individuaalselt väga paljusid dokumente iseenesest mingit teavet juurdepääsutaotluse menetlemisega kaasneva töö mahu kohta (...)” (punkt 111). „Lõpuks, kui institutsioon on tõendanud, et taotluses osutatud dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamisega kaasnev halduskoormus on ebamõistlik, on ta kohustatud püüdma taotlejaga konsulteerida, et (...) konkreetselt kaaluda, kas ja kuidas ta võib võtta vähem piirava meetme kui dokumentide konkreetne ja individuaalne hindamine” (punkt 114).

2.14 Ombudsman märgib, et käesoleval juhul ei ole komisjon tõendanud, et ta viis läbi kõigi asjaomaste dokumentide individuaalse hindamise, märkides näiteks analüüsitud dokumentide arvu või nende pikkuse. Lisaks näib, et komisjon ei ole kasutanud määruse 1049/2001 artikli 6 lõikes 3 sätestatud võimalust, hoolimata ombudsmani soovituse projektis esitatud asjakohasest soovitusest. See säte näeb ette, et „[k]ui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib asjaomane institutsioon taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus”. Siiski näib, et komisjon keeldus andmast osalist juurdepääsu, esitamata oma üksikasjalikus arvamuses ühtegi asjakohast selgitust.

Seetõttu leiab ombudsman, et piirdudes kinnitusega, et kaebuse esitaja taotletud dokumentide lehekülgede kaupa läbivaatamine ja nende piiratud osadest väljavõtete tegemine oleks tekitanud täiesti ebaproportsionaalse halduskoormuse, ei ole komisjon esitanud piisavaid ja veenvaid põhjendusi kaebuse esitaja taotletud dokumentidele osalise juurdepääsu andmisest keeldumiseks.

2.15 Eespool öeldu põhjal ilmneb, et komisjon on juhtumi selle aspektiga seoses kasutanud haldusomavoli.

3 Komisjoni väidetav suutmatus menetleda kaebuse esitaja kordustaotlust ettenähtud tähtaja jooksul

3.1 31. juulil 2002 taotles kaebuse esitaja komisjonilt juurdepääsu dokumentidele, mis puudutasid hankemenetlust, milles osales Itaalia äriühing M.P.M., kelle nimel kaebuse esitaja kaebuse esitas.

Komisjon võimaldas tal tutvuda mõnede dokumentidega, mida ta oli taotlenud. Ta keeldus siiski andmast kaebuse esitajale juurdepääsu dokumentidele, mis puudutasid pakkumuses osalenud muude äriühingute kui M.P.M. pakkumusi, sealhulgas lepingu sõlminud äriühingu pakkumusi. Seejärel esitas kaebuse esitaja kordustaotluse. Komisjon jäi oma 13. novembri 2002. aasta vastuses oma seisukoha juurde.

Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et kordustaotluse menetlemisel ei pidanud komisjon kinni tähtajast, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (16) (edaspidi "määrus 1049/2001").

3.2 Oma arvamuses nõustus komisjon, et tema vastus lükati edasi. Dokumentidega tutvumise kordustaotlus saabus faksi teel 6. septembril 2002. Võttes aga arvesse aega, mis on vajalik taotlusega seotud ettevõtjatega konsulteerimiseks, otsustas komisjon pikendada kaebuse esitajale vastuse esitamiseks vajalikku tähtaega 15 tööpäeva võrra. Kaebuse esitajat teavitati sellest 26. septembri 2002. aasta kirjaga. Komisjoni sõnul oli vastamise lõpptähtaeg seega 18. oktoober 2002. Vastus kaebuse esitajale saadeti aga 13. novembril 2002, st 17 tööpäeva hiljem. Komisjon avaldas kahetsust kõnealuse juhtumi puhul tekkinud viivituse üle ja selgitas, et selle põhjuseks oli konsultatsiooniprotsessiks vajalik aeg.

Komisjon leidis, et see viivitus ei kahjustanud kaebuse esitaja kliendi õigusi, kuna määruse 1049/2001 artikli 8 kohaselt tuleb ettenähtud tähtaja jooksul vastamata jätmist käsitada eitava vastusena ja see annab taotlejale õiguse pöörduda Esimese Astme Kohtusse või esitada kaebus ombudsmanile.

3.3 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjon teatas talle, et ta ei saa tähtaja jooksul vastata alles pärast selle tähtaja möödumist ning et ta ei ole viivitust põhjendanud. See on vastuolus määruse 1049/2001 artikli 8 lõikega 2, milles on sätestatud, et „[l]õikes 1 sätestatud tähtaega võib pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejale teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus”.

3.4 Hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid käsitleksid kodanike taotlusi kiiresti ja kooskõlas asjakohaste eeskirjadega.

3.5 Nagu on juba märgitud varasemates otsustes,(17) on ombudsman seisukohal, et reegli, mille kohaselt kordustaotlusele vastamata jätmine kujutab endast eitavat otsust, eesmärk on kaitsta asjaomast isikut edasiste viivituste eest, kui ametiasutus ei võta meetmeid määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaja jooksul. Ombudsman on siiski seisukohal, et hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid vastaksid kodanike taotlustele ja põhjendaksid oma otsuseid. Eespool nimetatud eeskiri ei anna ametiasutusele õigust kalduda kõrvale hea haldustava põhimõtete järgimise kohustusest (18).

3.6 Lisaks leiab ombudsman, et kuigi kordustaotlusele vastamata jätmine ei takista taotlejal algatada kohtumenetlust ega jätkata oma taotluse menetlemist ombudsmanis, ei ole kaebuse esitajal sellisel juhul võimalik teada, millistel sisulistel põhjustel keelduti juurdepääsu andmisest või keelamisest. Kordustaotlusele vastamata jätmine võib seega kahjustada taotleja suutlikkust oma asja menetleda.

3.7 Seetõttu leiab ombudsman, et kui institutsioon ei anna kordustaotlusele 15 tööpäeva jooksul põhjendatud vastust, on üldjuhul tegemist haldusomavoli juhtumiga.

3.8 Käesoleval juhul esitas kaebuse esitaja 6. septembril 2002 dokumentidega tutvumise kordustaotluse. Pidades silmas aega, mis on vajalik taotlusega seotud ettevõtjatega konsulteerimiseks, otsustas komisjon pikendada kaebuse esitajale vastamise tähtaega ja teavitas sellest kaebuse esitajat 26. septembri 2002. aasta kirjaga. Komisjoni sõnul oli vastamise lõpptähtaeg seega 18. oktoober 2002.

3.9 Kuid nagu komisjon oma arvamuses tunnistas, saadeti vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele talle 13. novembril 2002, st 17 tööpäeva pärast 18. oktoobri 2002. aasta tähtaja möödumist.

3.10 Eespool öeldut silmas pidades ilmneb, et kaebuse esitaja kordustaotluse käsitlemisel komisjonis tekkis märkimisväärne viivitus ning seega ei tegutsenud komisjon kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 8 lõikega 2. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

3.11 Seoses kaebuse esitaja väitega, et kui komisjon teatas talle, et ta ei saa ettenähtud tähtaja jooksul vastata, oli see tähtaeg juba möödunud, märgib ombudsman, et komisjon ei ole selle juhtumi aspektiga tegelenud ei oma arvamuses ega vastuses ombudsmani lisateabe taotlusele. Pidades silmas käesoleva uurimise algatamisel ja lisateabe küsimisel ombudsmani poolt komisjonile saadetud kirjade sõnastust, näib olevat võimalik, et komisjon ei mõistnud, et ta peaks vastama ka sellele punktile.

Võttes aga arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemine komisjonis viibis igal juhul märkimisväärselt, ei leia ombudsman, et juhtumi selle aspekti osas oleks põhjust uurimist jätkata.

3.12 Oma soovituse projektis komisjonile teavitas ombudsman institutsiooni oma järeldusest juhtumi selle aspekti kohta. Ta märgib siiski, et oma üksikasjalikus arvamuses ei esitanud komisjon selle küsimuse kohta märkusi. Seetõttu on asjakohane teha selle kohta kriitiline märkus.

4 Kokkuvõte

4.1 Komisjoni üksikasjaliku arvamuse põhjal leiab ombudsman, et komisjon ei ole tema soovituse projekti järginud.

Lisaks peab ta vajalikuks teha järgmised kriitilised märkused:

(1) Hea halduse põhimõtete kohaselt peab institutsioon esitama mõjuvad põhjused dokumentidele juurdepääsu keelamiseks määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel.

Komisjon nõustus, et teatavad kaebuse esitaja nõutud dokumendid on Itaalia õiguse kohaselt avalikud dokumendid. Komisjon leidis siiski, et kuna juurdepääs nendele dokumentidele ei ole Itaalias tasuta, oleks nende dokumentide tasuta esitamine kaebuse esitajale olnud asjakohatu ning vastuolus institutsiooni ja asjaomase liikmesriigi vahelise lojaalse koostöö põhimõttega. Lojaalse koostöö põhimõtet tuletatakse meelde määruse 1049/2001 põhjenduses 15 ning see on nimetatud määruse artikli 4 lõike 5 ja artikli 5 alus.

Nende sätete eesmärk on vältida dokumentidele juurdepääsu käsitlevatest materiaalõigusnormidest kõrvalehoidmist vastavalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil. Teiste sõnadega on nende sätete eesmärk vältida olukorda, kus liikmesriigist pärit dokumenti, millele juurdepääs ei ole siseriikliku õiguse kohaselt võimalik, on võimalik saada Euroopa Liidu tasandil esitatud juurdepääsutaotluse kaudu. Siiski ei ole ühtegi sätet, mis kohustaks Euroopa Liitu keelduma dokumentidele juurdepääsu andmisest üksnes seetõttu, et nende dokumentide avalikustamine liikmesriigis ei ole tasuta. On selge, et mis tahes selline erand tuleks pealegi sätestada määruses 1049/2001. Määruses 1049/2001 sellist erandit siiski ei ole. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei ole kaebuse esitaja taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumist mõjuvalt põhjendanud.

Osalise juurdepääsu võimaldamise võimaluse osas tuletas komisjon meelde, et Esimese Astme Kohus on tuvastanud, et teatud juhtudel võivad institutsioonid kaaluda üldsuse huvi taotletud dokumentidega osalise tutvumise vastu ja sellest tulenevat töökoormust ning et neil on õigus osalisest juurdepääsust keelduda, kui kõnealuste dokumentide uurimine näitab, et osaline juurdepääs oleks olnud mõttetu, samas kui nõutav töökoormus oleks olnud ebaproportsionaalne. Ombudsman tunnustab seda põhimõtet. Ta märgib siiski, et Euroopa Kohus seadis selle põhimõtte sõltuvusse kõnealuste dokumentide konkreetsest ja individuaalsest hindamisest. Käesolevas asjas ei ole aga sellist konkreetset ja individuaalset hindamist läbi viidud.

Neil asjaoludel leiab ombudsman, et piirdudes kinnitusega, et kaebuse esitaja taotletud dokumentide läbivaatamine lehekülgede kaupa ja nende piiratud osadest väljavõtete tegemine oleks tekitanud täiesti ebaproportsionaalse halduskoormuse, ei ole komisjon esitanud piisavaid ja veenvaid põhjendusi kaebuse esitaja taotletud dokumentidele osalise juurdepääsu andmisest keeldumiseks.

Seega kujutab komisjoni viis, kuidas käsitleda kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotluse sisu, endast haldusomavoli juhtumit.

(2) Hea halduse põhimõtted nõuavad, et institutsioonid käsitleksid kodanike taotlusi kiiresti ja kooskõlas asjakohaste eeskirjadega. Käesoleval juhul näib, et kaebuse esitaja kordustaotluse käsitlemisel komisjonis tekkis märkimisväärne viivitus ja seega ei tegutsenud komisjon kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 8 lõikega 2. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

4.2 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

4.3 Ombudsman juhtis oma 1998. aasta aruandes tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta (19). aasta aruanne esitati parlamendile ja parlament kiitis selle heaks.

4.4 Ombudsman märgib, et käesolev juhtum puudutab 2002. aasta jaanuaris Teadusuuringute Ühiskeskuse avaldatud konkreetse pakkumiskutsega seotud dokumentidele juurdepääsu taotluse menetlemist komisjoni poolt. Lisaks leiab ta, et ei ole selge, milliseid meetmeid võiks parlament võtta ombudsmani ja kaebuse esitaja abistamiseks käesolevas asjas. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et käesoleval juhul ei ole asjakohane esitada parlamendile eriaruannet.

4.5 Lisaks komisjonile saatmisele lisab ombudsman käesoleva otsuse kokkuvõtte ka oma 2006. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

4.6 Otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti ning teadusvolinikku.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT S 22, 31.1.2002.

(2) Kaebuse esitaja on Itaalia advokaat.

(3) Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt: „Kui ombudsman peab esitatud fakte käsitleva käimasoleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt selle ajani läbi viidud uurimiste tulemused lõplikult.”

(4) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(5) EÜT 1993, L 199, lk 54.

(6) EÜT 1997, L 328, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).

(7) Määruse 1049/2001 artikli 4 lõige 4.

(8) Otsus kohtuasjas T-309/97: Bavarian Lager Company Ltd vs. komisjon (EKL 1999, lk II-3217, punkt 39).

(9) Vt Euroopa Ombudsmani otsused 412/2003/GG ja 2403/2003/MF, mis on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(10) Vt otsus kohtuasjas T-14/18: Hautala vs. nõukogu (EKL 1999, lk II-2489) ja otsus kohtuasjas T-204/99: Mattila vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2001, lk II-2265).

(11) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(12) Otsus kohtuasjas T-309/97: Bavarian Lager Company vs. komisjon (EKL 1999, lk II-3217, punkt 39).

(13) Vt kohtuasi C-374/89: komisjon vs. Belgia Kuningriik (EKL 1991, lk I-367, punktid 12-15) ja kohtuasi C-512/99: Saksamaa Liitvabariik vs. komisjon (EKL 2003, lk I-845, punkt 63).

(14) Esimese Astme Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T-14/98: Hautala vs. nõukogu (EKL 1999, lk II-2489, punkt 67).

(15) 13. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-2/03: Verein für Konsumenteninformation v. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(16) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(17) Ombudsman on võtnud sarnase seisukoha juhtumis 322/2003/IP. Otsuse tekst on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(18) Ombudsman on võtnud sarnase seisukoha kohtuasjades 1479/99/(OV)MM ja 729/2000/OV seoses personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebusele vastamata jätmisega. Nende otsuste tekstid on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(19) 1998. aasta aruanne, lk 27-28.