Strasbourg, 12. veebruar 2004

Lugupeetud hr B

märtsil 2003 esitasite Chung Tak Lami nimel kaebuse Euroopa ombudsmanile nii Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus hõlmas kahte eraldi väidet: i) et Euroopa Parlament ei käsitlenud nõuetekohaselt petitsiooni, mille Te esitasite sellele institutsioonile 22. veebruaril 2000, ja ii) et Euroopa Komisjon ei vastanud kirjale, mille Te saatsite sellele institutsioonile 31. märtsil 2000 seoses Teie petitsiooni teemaga, ega järgnevatele meeldetuletustele.

Seoses teie esimese väitega tunnistas ombudsman selle 6. mail 2003 vastuvõetamatuks, kuna see ei puudutanud haldusomavoli ega vastanud seega minu põhikirja artikli 2 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Selgitasin Teile saadetud kirjas, et pean Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni otsuseid institutsiooni poliitilise töö osaks ja seega ei kuulu need minu pädevusse.

Ma pidasin teie teist väidet vastuvõetavaks ja palusin seetõttu Euroopa Komisjonilt selle kohta arvamust. mail 2003 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. mail 2003 saatsite mulle lisateavet teabevahetuse kohta Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoniga. Komisjon saatis oma arvamuse 18. septembril 2003. Edastasin selle Teile koos kutsega esitada oma tähelepanekud. oktoobril 2003 esitasite oma märkused.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on juhtumi asjaolud kokkuvõtlikult järgmised:

veebruaril 2000 esitas kaebuse esitaja Euroopa Parlamendile petitsiooni teatavate keskkonnaga seotud haiguste puhangute kohta Ühendkuningriigis ja Ühendkuningriigi ametiasutuste võetud ebapiisavate meetmete kohta. oktoobril 2000 otsustas petitsioonikomisjoni esimees, et vastuvõetavaks tuleb lugeda ainult see petitsiooni aspekt, mis puudutab väidetavat kahju rahvatervisele. Seejärel registreeriti petitsioon toimiku numbriga 169/2000. Petitsioonikomisjon tunnistas vastuvõetamatuks kaebuse esitaja väited Ühendkuningriigi maksuhaldurite ja kohtute poolse diskrimineerimise kohta. Kaebuse esitaja arvates oli petitsioonikomisjon tema petitsiooni valesti hinnanud. Lisaks väitis ta, et komitee taotlus arvamuse saamiseks komisjoni keskkonna peadirektoraadile oleks probleemi olemust silmas pidades tulnud esitada hoopis tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadile.

Kaebuse esitaja kirjutas Euroopa Komisjonile 31. märtsil 2000, märkides, et ta ei ole nõus Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni otsusega. Kuigi kaebuse esitaja saatis komisjoni talitustele mitu meeldetuletust, ei saanud ta vastust.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja kokkuvõtlikult, et Euroopa Komisjon ei olnud vastanud kirjale ega sellele järgnenud meeldetuletustele, mille ta oli saatnud 31. märtsil 2000 seoses petitsiooni nr 169/2000 teemaga, mille ta oli esitanud Euroopa Parlamendile.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamus on kokkuvõtlikult järgmine:

Kaebuse esitaja kirjale väidetavalt vastamata jätmise kohta märkis komisjon, et tema talitused olid tõepoolest saanud kaebuse esitajalt 31. märtsi 2000. aasta kirja, mis ei sarnanenud siiski sellele, millele ta viitas ombudsmanile esitatud kaebuses. Komisjoni talitused ei olnud viimaseid vastu võtnud. Komisjon avaldas kahetsust, et kahetsusväärse eksimuse tõttu ei saadetud kaebuse esitajale vastust.

Komisjon selgitas, et kaebuse esitaja kirjas väljendatud mured sarnanesid petitsioonis nr 169/2000 esitatud muredega. Keskkonnaküsimuste eest vastutavad komisjoni talitused analüüsisid, kas olukord kujutab endast ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide võimalikku rikkumist Ühendkuningriigi poolt, ning vastasid Euroopa Parlamendi taotlusele kogu vajaliku teabega. Uurimise tulemusena selgus, et asjaomased EÜ õigusaktid ei olnud jõustunud ja seega ei olnud need väidetava tööstustegevuse ajal kohaldatavad. Komisjon viitas eelkõige nõukogu direktiivile 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (14. märts 1999); nõukogu direktiiv 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta (21. mai 1998); ning nõukogu direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (olemasolevate tööstuskäitiste puhul 31. oktoober 2007). Seoses direktiiviga 96/62/EÜ väärib veel märkimist, et kõnealune õigusakt, mis keskendub teatavate saasteainete piirtasemetele ja läviväärtustele välisõhus, ei ole aluseks käitisepõhisele saastekontrollile.

Komisjon kirjeldas oma talituste järeldusi seoses direktiivi 85/337/EMÜ kohaldamisega (keskkonnamõju hindamine). Direktiiv jõustus 3. juulil 1988. Seega võivad nii tselluloosi värvipihustusvabrik kui ka aiakeraamikavabrik olla ajastuse poolest mures selle sätete pärast. Kumbki käitis ei kuulu siiski 1. lisas määratletud kohustusliku hindamise kohaldamisalasse. Mõlemat käitist võib pidada II lisaga potentsiaalselt hõlmatuks, jättes liikmesriikidele kaalutlusõiguse otsustada, kas keskkonnamõju hindamine on vajalik või mitte. Petitsiooni esitaja esitatud teave ei olnud piisav, et kindlalt kindlaks teha, kas kõnealuse direktiivi sätted olid kohaldatavad või mitte.

Komisjoni hinnang probleemile edastati Euroopa Parlamendile 9. märtsi 2001. aasta teatises. Oma 15. novembri 2000. aasta kirjas, mille petitsioonikomisjon edastas Euroopa Komisjonile 20. veebruaril 2001, ei esitanud petitsiooni esitaja ühtegi uut asjaolu, mis oleks võimaldanud olukorda uuesti hinnata.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et komisjon oli nõustunud sellega, et ta ei vastanud tema kirjale, ning oli seega tunnistanud väärteo olemasolu.

Seejärel esitas kaebuse esitaja mitu täiendavat tähelepanekut seoses Euroopa Parlamendile esitatud petitsiooni teemaga, petitsioonikomisjoni vastusega ja Euroopa Komisjoni vastustega parlamendi taotlustele seoses eespool nimetatud petitsiooniga.

Kaebuse esitaja viitas mitmele petitsioonis sisalduvale aspektile, mida Euroopa Komisjon ei olnud tunnistanud, nagu vastutavate kohalike ametiasutuste väidetavalt ebaseaduslik tegevus või tema mure keskkonna-, tervise- ja inimõiguste rikkumise pärast. Samuti oli ta seisukohal, et juhtumi õiguslike aspektide hindamisel ei olnud komisjonipoolne kehtivate EÜ direktiivide tõlgendamine asjakohane. Oma seisukoha toetuseks viitas kaebuse esitaja mitmele muu hulgas direktiivi 96/62/EÜ (välisõhu kvaliteedi hindamine ja juhtimine), direktiivi 85/337/EMÜ (keskkonnamõju hindamine) ja direktiivi 90/313/EMÜ (vaba juurdepääs keskkonnateabele) eeskirjale.

Ombudsman on seisukohal, et kaebuse esitaja tähelepanekud seoses Euroopa Komisjoni vastustega tema petitsioonile tõstatavad küsimusi, mis ei kuulu algse kaebuse kohaldamisalasse. Ombudsman teeb ettepaneku, et kaebuse esitaja jaoks oleks kõige kasulikum pöörduda nendes küsimustes otse komisjoni poole. Kui kaebuse esitaja ei saa mõistliku aja jooksul rahuldavat vastust, võib ta kaaluda uue kaebuse esitamist ombudsmanile.

Otsus

1 Kaebuse esitaja 31. märtsi 2000. aasta kirjale väidetavalt vastamata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa Komisjon ei vastanud kirjale ega sellele järgnenud meeldetuletustele, mille ta oli saatnud 31. märtsil 2000 seoses petitsiooni nr 169/2000 teemaga, mille ta oli esitanud Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile. Petitsioon puudutas teatavate keskkonnaga seotud haiguste puhangut Ühendkuningriigis ja Ühendkuningriigi ametiasutuste võetud ebapiisavaid meetmeid.

1.2 Komisjon selgitab, et tema talitused olid saanud kaebuse esitajalt 31. märtsi 2000. aasta kirja. See kiri erines siiski ombudsmanile esitatud kaebuses viidatud kirjast, mida institutsioon ei olnud saanud. Komisjon avaldab kahetsust, et kahetsusväärse eksimuse tõttu kaebuse esitajale vastust ei saadetud.

Komisjon märgib siiski, et kaebuse esitaja kirjas väljendatud mured sarnanesid petitsioonis nr 169/2000 esitatud muredega. Keskkonnaküsimuste eest vastutavad komisjoni talitused analüüsisid võimalust, et Ühendkuningriik rikub ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, ning vastasid Euroopa Parlamendi taotlusele koos kogu vajaliku teabega. Uurimise tulemusena selgus, et enamik asjakohaseid EÜ õigusakte ei olnud jõustunud ja seega ei olnud need väidetavate asjaolude asetleidmise ajal kohaldatavad. Komisjoni hinnang edastati Euroopa Parlamendile 9. märtsi 2001. aasta teatises.

1.3 Ombudsman märgib, et vastavalt komisjoni hea haldustava eeskirjale (1) saadetakse vastus komisjonile adresseeritud kirjale viieteistkümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai. Kui vastust ei ole võimalik saata eespool nimetatud tähtaja jooksul, peaks vastutav töötaja saatma vahevastuse, märkides kuupäeva, milleks adressaat võib eeldada vastuse saatmist.

Kuna komisjon ei vastanud kaebuse esitaja 31. märtsi 2000. aasta kirjale, ei täitnud ta oma hea haldustava eeskirjas sätestatud kohustusi. See ebaõnnestumine kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Seetõttu esitab ombudsman komisjonile selle juhtumi kohta kriitilise märkuse.

2 Kokkuvõte

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Kuna komisjon ei vastanud kaebuse esitaja 31. märtsi 2000. aasta kirjale, ei täitnud ta oma hea haldustava eeskirjas sätestatud kohustusi. See ebaõnnestumine kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Pidades silmas asjaolu, et komisjon on tunnistanud, et ta ei vastanud kaebuse esitaja kirjale, ja seega nõustunud, et kaebus ombudsmanile oli põhjendatud, näib ombudsmani kriitiline märkus olevat kaebuse esitaja jaoks piisav rahulolu.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT L 308/26, 308/32.