Strasbourg, 2. veebruar 2004

Lugupeetud hr W.

oktoobril 2002 esitasite äriühingu W. Laboratories Limited nimel kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Kaebus puudutas CRAFT ettepanekut CRAF-1999-71596.

12. novembril 2002 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 3. veebruaril 2003. Edastasin selle Teile 14. veebruaril 2003 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 24. veebruaril 2003.

märtsil 2003 palusin komisjonilt Teie kaebuse kohta lisateavet. Komisjon saatis oma vastuse 30. aprillil 2003. Edastasin selle Teile 7. mail 2003 koos palvega esitada oma märkused, mille Te saatsite 12. mail 2003.

18. juunil 2003 esitasin komisjonile soovituse projekti. Komisjon saatis oma üksikasjaliku arvamuse 10. novembril 2003. Edastasin selle Teile 13. novembril 2003 koos palvega esitada oma märkused.

jaanuaril 2004 saadetud e-kirjas teatasite mulle, et olete jõudnud komisjoniga kokkuleppele makstava hüvitise osas.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

 

Kompromiss

Kaebuse esitaja, Ühendkuningriigi väikeettevõtja, koordineeris projekti, mille eesmärk oli töötada välja ohutusseade, et vältida veokite ümberminekut ja seeläbi päästa elusid. Selle projekti kohta sõlmiti Euroopa Komisjoniga uurimuslik hankeleping (G3ST-CT-2001-00329), mille eesmärk oli koostada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi „Konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majanduskasv” raames CRAFTi ettepanek.

3. oktoobri 2001. aasta kirjaga saatis komisjon kaebuse esitajale kaks koopiat lepingu projektist. Need koopiad pidid allkirjastama kaebuse esitaja ja tema partnerettevõte ning need tuli komisjonile tagastada. Oma kirjas palus komisjon kaebuse esitajal märkida, et

„– komisjon ise ei saa lepingule alla kirjutada enne kohustuste võtmise menetluse lõpuleviimist;

- käesoleva lepingu esitamine ei tähenda komisjonipoolset juriidilist kohustust, kuna lepingu sõlmimine sõltub nimetatud menetluste tulemusest.”

Lepinguprojekti artiklis 3 („Kestus“) oli sätestatud, et projekti kestus on seitse kuud alates 26. septembrist 2001.(1)

Kaebuse esitaja ja tema partnerettevõte allkirjastasid lepingute projektid ja tagastasid need komisjonile.

Komisjon kirjutas lepingule alla 16. jaanuaril 2002 ja saatis selle kaebuse esitajale 1. veebruari 2002. aasta kirjaga. Kaebuse esitaja väitel sai ta selle kirja kätte 4. veebruaril 2002.

CRAFTi ettepanek tuli esitada 28. veebruariks 2002, et see oleks abikõlblik. Kuid selleks, et saada kasu ELi esialgsest kontrollist, tuli ettepanek esitada komisjonile juba 7. veebruariks 2002. Kaebuse esitaja ettepanek abikõlblikkuse eelkontrolliks esitati 12. veebruaril 2002. Kaebuse esitaja sõnul oli see tingitud asjaolust, et ta oli tuginenud Beta Technology Ltd (Ühendkuningriigis selliste ettepanekutega tegelev riiklik kontaktpunkt) (ekslikule) nõuandele, mille kohaselt oli asjaomane tähtaeg 13. veebruar 2002.

Lõpuks lükkas komisjon kaebuse esitaja ettepaneku tagasi põhjendusega, et see ei ole abikõlblik, kuna taotletud EÜ toetuse kogusumma ületas 50 % projekti kuludest.

Kaebuse esitaja sõnul oli tema ettepanekut enne komisjonile esitamist kontrollitud CRAFTi kalkulaatori (2) ja Beta Technology Ltd abil. Tema arvates oli brutoarvude kasutamine netoarvude asemel, st lihtne arusaamatus, viinud selleni, et EÜlt taotleti 54 % suurust toetust.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et see, mida ta pidas „naeruväärselt lühikeseks ajakavaks“, on loonud tingimused vigade tegemiseks. Kaebuse esitaja sõnul oli tal oma ettepaneku ettevalmistamiseks aega vaid paar päeva, kindlasti vähem kui nädal. Kaebuse esitaja väitis, et ta oli teinud kõik endast oleneva, et valmistuda lepinguks, kui see lõpuks kohale jõudis, omal riisikol ning aja ja rahaga. Kaebuse esitaja sõnul ei vastanud tema ettepanek ühele kriteeriumile, mida Beta Technology Ltd ei olnud talle nõuetekohaselt selgitanud.

Kaebuse esitas ombudsmanile esimest korda Euroopa Parlamendi liige dr Caroline Jackson 31. juulil 2002 (kaebus 1436/2002/GG). 30. augustil 2002 teatas ombudsman kaebuse esitajale ja dr Jacksonile, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna asjakohaseid eelnevaid lähenemisviise ei ole veel kasutatud.

Kaebuse esitaja kirjutas 11. septembril 2002 Euroopa Komisjoni teadusuuringute peadirektoraadile. Oma 9. oktoobri 2002. aasta vastuses väljendas komisjon seisukohta, et komisjoni talitused on loonud mitmeid vahendeid ja/või teenuseid, et vältida taotluste abikõlbmatuks muutumist:

• reitinguagentuuride teabebrošüüris esitatud enesesobivuse kontrollnimekiri;

 

• kulude jaotuse abikõlblikkuse kontroll, kasutades internetis kättesaadavat CRAFTi kalkulaatorit;

 

• VKEde (väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate) riiklike kontaktpunktide võrgustik, et aidata kaasa ettepanekute ettevalmistamisele;

 

• abikõlblikkuse eelkontroll komisjoni talituste poolt ettepanekute puhul, mis esitati vähemalt kolm nädalat enne 28. veebruari 2002 (st kuni 7. veebruarini 2002 (kaasa arvatud)).

Komisjoni arvates oli seega piisavalt aega rahastamiskõlblikkuse kontrollimiseks nende vahendite ja/või teenuste abil.

Käesolevas kaebuses, mis esitati ombudsmanile 2002. aasta oktoobri lõpus, uuendas kaebuse esitaja oma eelmist kaebust. Samuti nõudis ta, et komisjon hüvitaks tema uurimisauhinnaga seotud kulud (29 920 eurot).

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kaebuse esitaja uurimuslik hankeleping valiti välja komisjoni 26. septembri 2001. aasta otsusega. Üldreeglina võisid töövõtjad tööd alustada ja sellest tulenevad abikõlblikud kulud kiideti sellest hetkest alates heaks. Seda asjaolu mainiti selgelt uurimusliku lepingu sõlmimise näidislepingus, mis on kättesaadav asjaomasel veebisaidil ja VKEde tehnoloogiaveebi lehekülgedel. Lisaks teavitati kaebuse esitajat 3. oktoobril 2001 tema uurimusliku lepingu valikust.

Pärast avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas 1. detsembril 2001 muudeti CRAFTi ettepanekute esitamise soovituslikke tähtaegu 2002. aastal. jaanuariks ja 17. aprilliks 2002 ettenähtud tähtajad asendati tähtajaga 28. veebruar 2002. See muudatus oli kohe ulatuslikult avalikustatud. Kaebuse esitaja uurimusliku auhinna ettepaneku väljavalimise ajal ei olnud teave selle tähtaja muutmise kohta veel kättesaadav. Eespool nimetatud 3. oktoobri 2001. aasta kirjas juhiti siiski tähelepanu sellele, et ettepanekud peavad saabuma enne programmi lõpptähtaega, ning kutsuti kaebuse esitajat üles regulaarselt kontrollima tähtaja ajakohastamist Internetis. Kõiki muudatusega seotud töövõtjaid (üle 300) teavitati isiklikult. Kaebuse esitajat teavitati faksi teel 11. jaanuaril 2002.

Koos kaebuse esitaja ettepanekuga valiti 26. septembril 2001 välja veel 14 uurimusliku auhinna taotlust. Kõiki neid teavitati, et nad võivad alates sellest kuupäevast tööle asuda. Neist 12-l õnnestus esitada abikõlbliku 2. etapi (CRAFT) ettepanek 28. veebruariks 2002, mille tulemusel maksti välja nende uurimuslik auhind. Üks neist esitas abikõlbliku 2. etapi ettepaneku, mis ei olnud CRAFTi ettepanek, ning viimane andis komisjonile teada, et ta soovib lepingust taganeda.

Eespool öeldu põhjal oli selge, et kaebuse esitaja leping algas 26. septembril 2001 (ja mitte 1. veebruaril 2002, kui ta sai kätte komisjoni allkirjastatud lepingu) ning et seega oli talle antud piisavalt aega, et valmistada ette hea 2. etapi ettepanek, mis tuli esitada enne 28. veebruari 2002.

Kaebuse esitaja ettepanek loeti abikõlbmatuks, sest EÜ kogutoetus ületas 50 % projekti kuludest. Tuleb märkida, et kui taotlusvormidel täheldati lahknevusi, nagu käesoleval juhul (vormide A ja tabeli B4 vahel), olid toetuskõlblikkuse kontrollimisel ülekaalus allkirjastatud vormidel esitatud arvud.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas järgmised täiendavad märkused:

3. oktoobri 2001. aasta kirjas oli selgelt märgitud, et lepingu projekt ei eelda komisjonilt mingeid juriidilisi kohustusi. Teave uue tähtaja kohta saadi 11. jaanuaril 2002. See vähendas lepingu projekti alusel esitamiseks ettenähtud aega vähemalt neljalt kuult pooleteisele kuule. Tegelik leping saadi kätte 4. veebruaril 2002. Eelsõelumise käigus oleks tehtud väike viga hõlpsasti selgunud.

Beta Technology Ltd-ga seotud probleeme käsitleti koos Ühendkuningriigi valitsusega ja neid võidakse edasi käsitleda.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe nõudmine

Seetõttu palus ombudsman komisjonil selgitada, 1) miks võib eeldada, et kaebuse esitaja alustab oma projektiga tööd ja kulutab sellele raha, kuigi komisjon oli oma 3. oktoobri 2001. aasta kirjas selgitanud, et lepingu projekti esitamine kaebuse esitajale ei tähendanud komisjonipoolset juriidilist kohustust, ja 2) miks vaatamata asjaolule, et tähtaeg oli toodud ettepoole 28. veebruarile 2002, saadeti leping, mille komisjon näis olevat allkirjastanud 16. jaanuaril 2002, kaebuse esitajale alles 1. veebruaril 2002.

Komisjoni vastus

Komisjon esitas oma vastuses järgmised märkused:

Komisjoni poolt 1999. aasta septembris vastu võetud uurimusliku lepingu näidis nägi ette võimaluse võtta projekti alustamise kuupäevaks komisjoni otsuse kuupäev, millega ettepanek valiti (st lepingu allkirjastamisele eelnev kuupäev) (lepingu artikli 3 lõige 1). See tähendas, et kulud võisid tekkida alates sellest alguskuupäevast. Selle sätte põhjuseks oli asjaolu, et uurimusliku auhinna andmise kava hõlmas ettevalmistavaid meetmeid, mille tulemusel tuli esitada reitinguagentuuride või muu TTA-projekti ettepanek (nn 2. etapi ettepanek). Seetõttu oli uurimisetapi kiire algus eriti oluline, sest 2. etapi ettepanekud tuli esitada konkursikutse tähtaegadest kinni pidades.

oktoobril 2001 saadeti lepingu projekt viieteistkümnele uurimusliku lepingu sõlmimise koordinaatorile (sealhulgas kaebuse esitajale) vaid üks nädal pärast seda, kui komisjon oli teinud otsuse nende ettepanekute väljavalimise kohta, et protsessi kiirendada. Seda tehes hoolitses komisjon selle eest, et koordinaatoritele teatataks tehtud otsusest võimalikult kiiresti ning et neil oleks piisavalt aega kontrollida nii nende kui ka nende partnerite isikuandmeid ja nende lepingu sisu, mis nägi ette, et lepingu alguskuupäev on 26. september 2001. Kuigi koordinaatorid kontrollisid ja muutsid oma lepinguid, sai komisjon haldusmenetlused asutusesiseselt lõpule viia. Sel viisil saaksid VKEd alustada tööd omal vastutusel, ilma et komisjoni haldusmenetlused neid edasi lükkaksid.

Kaebuse esitaja tagastas allkirjastatud lepingu komisjonile. Enne seda ei taotlenud ta tingimuste muutmist ega täiendavat teavet nende kohta. Allkirjastades tunnistas kaebuse esitaja sisu ja nõustus nende tingimustega. Hilisemas etapis esitas kaebuse esitaja 10. veebruari 2002. aasta maksetaotluse vormi, milles ta taotles talle määratud hüvitise (22 440 eurot) väljamaksmist „ajavahemikul 26.9.2001–10.2.2002” tekkinud kulude hüvitamiseks.

Pärast seda, kui asjaomase temaatilise programmi direktor oli lepingule alla kirjutanud, pidi komisjon enne lepingu saatmist läbima mitu haldustoimingut. Need sammud kestsid alati mitu päeva.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

Komisjon ei vastanud ombudsmani küsimustele. Kuni 11. jaanuarini 2002 töötas kaebuse esitaja tähtaja saavutamise nimel, milleks oli 17. aprill 2002. Arvestades lepingu spekulatiivset olemust ja 14 nädala pikkust aega, mis on veel jäänud uurimusliku lepingu raames üksikasjalikult kirjeldatud tööde lõpuleviimiseks (hinnanguliselt oli selleks ajaks tehtud vaid 10 % töödest), oli tehtud proportsionaalselt palju tööd. Äkitselt sai selgeks, et töö lõpetamiseks on jäänud vaid kuus nädalat, samas kui siiani ei ole saadud ühtegi teadet selle kohta, et on olemas juriidiline leping, mille alusel kaebuse esitajale tasu makstakse. Seetõttu oli kaebuse esitaja sunnitud töötama palju kiiremini ning seega vähem tõhusalt ja täpselt.

Pärast allkirjastatud lepingu saamist 4. veebruaril 2002 kiirendas kaebuse esitaja veelgi töötempot ning kuna tegemist oli tegelikult ainult kahest inimesest koosneva ettevõttega, töötasid nad lepingu tingimuste täitmiseks nii päeval kui ka öösel.

Kaebuse esitaja oli muidugi nõudnud tasu 26. septembrist 2001 kuni 10. veebruarini 2002 tehtud töö eest. Komisjon näis siiski väitvat, et kaebuse esitaja töötas kogu selle aja jooksul ühtlaselt. See ei olnud nii.

„Haldustoimingud”, mida komisjon tegi, kestsid 16 päeva alates lepingu allkirjastamisest kuni selle saatmiseni 1. veebruaril 2002. See moodustas peaaegu poole taotluste esitamise tähtajani jäänud ajast, avaldades seega kaebuse esitajale veelgi suuremat survet.

Soovituse eelnõu

Soovituse projekt

juunil 2003 esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks kaaluma kaebuse esitajale hüvitise maksmist, kui ta on kandnud kahju ombudsmani tuvastatud haldusomavoli tõttu.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel:

1 Kaebuse esitaja, Ühendkuningriigi väikeettevõtja, oli sõlminud uurimusliku lepingu (G3ST-CT-2001-00329), mille eesmärk oli koostada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi „Konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majanduskasv” raames CRAFT-ettepanek. Lepingu projekt saadeti kaebuse esitajale 3. oktoobril 2001, sellele kirjutasid alla kaebuse esitaja ja tema partnerettevõte ning see tagastati komisjonile. Lepingu projekt nägi ette lepingu kestuseks seitse kuud alates 26. septembrist 2001. Komisjon teatas 11. jaanuari 2002. aasta faksiga kaebuse esitajale, et kõnealune tähtaeg on nihutatud 28. veebruarile 2002. veebruaril 2002 edastas komisjon kaebuse esitajale tema allkirjastatud lepingu. Kaebuse esitaja sõnul sai ta selle lepingu kätte 4. veebruaril 2002. Komisjonile 7. veebruariks 2002 laekunud taotluste puhul oli olemas eelkontroll taotluste abikõlblikkuse kohta. Kaebuse esitaja ettepanek esitati 12. veebruaril 2002. Kaebuse esitaja sõnul oli selliste ettepanekute riiklik kontaktpunkt Ühendkuningriigis Beta Technology Ltd talle teatanud, et eelsõelumise testi ettepanekute esitamise tähtaeg oli 13. veebruar 2002. Komisjon oli lõpuks kaebuse esitaja ettepaneku abikõlbmatuna tagasi lükanud. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et see, mida ta pidas „naeruväärselt lühikeseks ajakavaks“, oli loonud tingimused vigade tegemiseks.

2 Komisjon leidis, et kaebuse esitaja leping algas 26. septembril 2001 ja et seega oli piisavalt aega, et valmistada ette hea ettepanek, mis tuli esitada enne 28. veebruari 2002.

3 Ombudsman märkis, et kaebuse esitaja väide, et komisjon ei andnud talle kehtiva lepingu raames piisavalt aega, puudutas kahte erinevat aspekti: 1) ettepanekute esitamise tähtaeg 28. veebruar 2002 ja 2) ettepanekute esitamise tähtaeg 7. veebruar 2002 komisjoni talituste korraldatava eelkontrolli läbiviimiseks.

4 Mis puudutab ettepanekute esitamise lõpptähtaega, siis märkis ombudsman, et kaebuse esitaja leidis, et tema ettepanek oli läbi kukkunud väikese vea tõttu, mida oleks olnud lihtne avastada. Lisaks märkis ombudsman, et kaebuse esitaja esitas oma ettepaneku komisjonile 12. veebruaril 2002. On tõsi, et kaebuse esitajale jäänud aega vähendati oluliselt võrreldes lepingus ette nähtud tähtajaga (seitse kuud), olenemata sellest, kas leiti, et asjakohane kuupäev selles kontekstis peaks olema kuupäev, mil kaebuse esitajat teavitati uuest tähtajast (11. jaanuar 2002) või kuupäev, mil ta sai kätte komisjoni allkirjastatud lepingu (4. veebruar 2002). Siiski tuleks arvesse võtta asjaolu, et kaebuse esitajal kulus oma ettepaneku esitamiseks veidi rohkem kui nädal pärast allkirjastatud lepingu kättesaamist. Peale selle, kui kaebuse esitaja oli komisjonile oma ettepaneku esitanud, oli 28. veebruariks 2002 määratud lõpptähtajani jäänud veel üle kahe nädala. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et ei ole kindlaks tehtud, et tähtaeg 28. veebruar 2002 oleks takistanud kaebuse esitajal abikõlbliku ettepaneku esitamist.

5 Ombudsman märkis, et komisjon oli pakkunud abikõlblikkuse eelkontrolli ettepanekutele, mis esitati vähemalt kolm nädalat enne tähtaega 28. veebruar 2002 (st kuni 7. veebruarini 2002 (kaasa arvatud)). Arvestades, et asjaomane programm näis olevat suunatud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kellel oli tavaliselt vaid piiratud kogemus selliste projektide elluviimisel ELi jaoks, oli sel viisil pakutud võimalus asjaomaste ettevõtjate jaoks teatava tähtsusega ja kasulik. Ombudsman leidis, et hea haldustava on tagada sellise võimaluse pakkumisel, et kõik asjaomased ettevõtted saaksid sellest kasu. See tähendas eelkõige seda, et äriühingutel oleks pidanud olema piisavalt aega oma ettepanekute ettevalmistamiseks enne abikõlblikkuse eelkontrolli tähtaja möödumist 7. veebruaril 2002.

6 Komisjoni arvates tuleb selles kontekstis arvesse võtta lepingus alguskuupäevana nimetatud 26. septembrit 2001. Ombudsman märkis siiski, et komisjon ise oli oma 3. oktoobri 2001. aasta kirjas, mis oli lisatud lepingu projektile, kaebuse esitajat sõnaselgelt hoiatanud, et komisjon ei nõustu ühegi juriidilise kohustusega enne, kui ta on lepingule alla kirjutanud. Seega ei saanud üheltki arukalt töövõtjalt oodata, et ta täidaks oma lepinguprojektist tulenevaid kohustusi enne, kui komisjon on sellele alla kirjutanud. See ei välistanud, nagu kaebuse esitaja oli veenvalt selgitanud, et selline töövõtja tegi siiski proportsionaalse töömahu, lähtudes ootusest, et komisjon allkirjastab lõpuks lepingu. Lisaks leidis ombudsman, et asjaolu, et kaebuse esitaja oli allkirjastanud lepingu projekti, mis nägi ette alguskuupäeva 26. september 2001, ilma et ta oleks taotlenud selle muutmist, oli vastupidiselt komisjoni väitele käesolevas kontekstis väheoluline. Kui kaebuse esitaja oli lepingu projektile alla kirjutanud, ei saanud ta teada, et selles ette nähtud seitsme kuu asemel on tal lõpuks oma ettepaneku koostamiseks aega ainult viis kuud. Samuti ei saanud kaebuse esitaja mõistlikult ette näha, et möödub rohkem kui kolm kuud enne, kui komisjon ise lepingule lõplikult alla kirjutab, ja et ta saab allkirjastatud lepingu kätte vähem kui üks kuu enne ettepanekute esitamise lõpptähtaega. Lisaks tuleb komisjoni tuginemist lepingu tingimustele võrrelda komisjoni väitega, et ettepanekute esitamise tähtaeg lõppes 28. veebruaril 2002, samas kui lepingus oli sõnaselgelt ette nähtud seitsmekuuline tähtaeg alates 26. septembrist 2001. Ei ilmnenud, et komisjon oleks pidanud vajalikuks lepingut selles osas muuta.

7 Ombudsman ei saanud välistada, et kaebuse esitajal oleks olnud piisavalt aega oma ettepaneku ettevalmistamiseks ja komisjonile abikõlblikkuse eelkontrolliks esitamiseks, kui komisjon oleks kaebuse esitajat kohe teavitanud pärast lepingu lõplikku allkirjastamist 16. jaanuaril 2002. Arvestades, et komisjon oli vahetult enne seda iga asjaomast äriühingut uuest tähtajast individuaalselt teavitanud, ei viita miski sellele, et komisjon ei oleks saanud kaebuse esitajat lepingu allkirjastamisest teavitada 16. jaanuaril 2002 või vahetult pärast seda. Kaebuse esitaja märkis õigesti, et komisjonil kulus lepingu allkirjastamisest 16 päeva, enne kui ta saatis lepingu kaebuse esitajale, ning et see moodustas peaaegu poole ajast, mis oli olnud kättesaadav kuni ettepanekute esitamise tähtajani 28. veebruaril 2002. Käesolevas kontekstis oli veelgi olulisem see, et kaebuse esitaja väitel (mida komisjon ei olnud vaidlustanud) sai ta allkirjastatud lepingu kätte 4. veebruaril 2002 ja seega oli tal ainult kolm või neli päeva aega, et oma ettepanek ette valmistada või viimistleda ning esitada see komisjoni pakutud abikõlblikkuse eelkontrolliks. Ombudsman leidis, et nii lühike aeg on selgelt ebapiisav.

8 Ombudsman järeldas seega, et kuna komisjon ei andnud kaebuse esitajale mõistlikku aega, et esitada oma ettepanek abikõlblikkuse eelkontrolli kohta, mida ta oli pakkunud läbi viia, oli komisjon toime pannud haldusomavoli.

9 Seda järeldust silmas pidades leidis ombudsman, et komisjonil oleks asjakohane kaaluda kaebuse esitajale hüvitise maksmist ulatuses, milles ta kandis kahju ombudsmani tuvastatud haldusomavoli tõttu.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Komisjon vastas oma üksikasjalikus arvamuses kaebuse esitaja esitatud väidetele.

Komisjon tunnistas siiski, et eri nähtustest tingitud erandlikud asjaolud raskendasid kaebuse esitajal lepingu nõuetekohast täitmist. Ta rõhutas, et on väga mures selle pärast, et mitte rikkuda kodanike arvamust Euroopa institutsioonidest ega kahjustada kõnealuseid VKEsid. Komisjon leidis ka, et arvestades ombudsmani esitatud fakte ja ilma et ta oleks tingimata nõustunud tema järeldustega, õigustab juhtumi erandlikkus kantud kulude osalise hüvitamise maksmist puhtalt ex gratia põhimõttel.

Komisjoni sõnul võeti kaebuse esitajaga ühendust ja kokkulepe oli sõlmimisel.

Kaebuse esitaja märkused

2004. aasta jaanuari keskel saadetud e-kirjas teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et on jõutud kokkuleppele 21 000 euro suuruse hüvitise osas. Kaebuse esitaja sõnul peab otsuse veel tegema volinike kolleegium, kuid loodetakse, et tegemist on formaalsusega, millega tegeletakse kiiresti.

Kaebuse esitaja tänas ombudsmani abi ja mure eest.

Otsus

1 Suutmatus anda piisavalt aega CRAFT-ettepaneku koostamiseks

1.1 Kaebuse esitaja, Ühendkuningriigi väikeettevõte, sõlmis uurimusliku lepingu (G3ST-CT-2001-00329), mille eesmärk oli koostada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi "Konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majanduskasv" raames CRAFT-ettepanek. Lepingu projekt saadeti kaebuse esitajale 3. oktoobril 2001, sellele kirjutasid alla kaebuse esitaja ja tema partnerettevõte ning see tagastati komisjonile. Lepingu projekt nägi ette lepingu kestuseks seitse kuud alates 26. septembrist 2001. Komisjon teatas 11. jaanuari 2002. aasta faksiga kaebuse esitajale, et see tähtaeg on nihutatud 28. veebruarile 2002. Komisjon edastas 1. veebruaril 2002 kaebuse esitajale tema allkirjastatud lepingu. Kaebuse esitaja sõnul sai ta selle lepingu kätte 4. veebruaril 2002. Komisjonile 7. veebruariks 2002 laekunud ettepanekute abikõlblikkuse eelkontroll oli kättesaadav. Kaebuse esitaja ettepanek esitati 12. veebruaril 2002. Kaebuse esitaja sõnul oli Beta Technology Ltd, kes on selliste ettepanekute riiklik kontaktpunkt Ühendkuningriigis, talle teatanud, et eelsõelumise testi ettepanekute esitamise tähtaeg oli 13. veebruar 2002. Lõpuks lükkas komisjon kaebuse esitaja ettepaneku rahastamiskõlbmatuna tagasi. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et see, mida ta pidas „naeruväärselt lühikeseks ajakavaks“, oli loonud tingimused vigade tegemiseks.

1.2 Komisjon leidis oma arvamuses, et kaebuse esitaja leping algas 26. septembril 2001 ja et seega oli piisavalt aega, et koostada hea ettepanek, mis tuli esitada enne 28. veebruari 2002.

1.3 Pärast täiendavate uurimiste läbiviimist esitas ombudsman 18. juunil 2003 komisjonile soovituse projekti, kutsudes komisjoni üles kaaluma kaebuse esitajale hüvitise maksmist, kui kaebuse esitaja on kandnud kahju ombudsmani arvates toimunud haldusomavoli tõttu.

1.4 Oma üksikasjalikus arvamuses kõnealuse soovituse projekti kohta tunnistas komisjon, et erakorralised asjaolud raskendasid kaebuse esitajal lepingu nõuetekohast täitmist. Komisjon leidis, et arvestades ombudsmani esitatud fakte ja ilma et ta oleks tingimata nõustunud tema järeldustega, õigustab juhtumi erakordne laad hüvitise maksmist üksnes ex gratia põhimõttel osa kulude eest.

1.5 Oma märkustes teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et on jõutud kokkuleppele 21 000 euro suuruse hüvitise osas.

2 Kokkuvõte

Komisjoni märkustest ilmneb, et komisjon on ombudsmani soovituse projekti heaks kiitnud ja astunud samme selle rakendamiseks. Ombudsman järeldab kaebuse esitaja tähelepanekute põhjal, et seda tehes rahuldas komisjon kaebuse esitajat. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Seejärel lühendati CRAFTi ettepaneku esitamise tähtaega 28. veebruarile 2002 (vt komisjoni arvamus).

(2) Vt allpool.