Kaebuse taust

1. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks lõi EL kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi [1] (edaspidi „ELi heitkogustega kauplemise süsteem”). ELi HKSi eesmärk on toetada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja edendada investeeringuid CO2-heite vähendamisse.

2. Euroopa Komisjoni ülesanne on võtta vastu kogu ELi hõlmavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed tasuta saastekvootide eraldamiseks. Selleks peab komisjon eelnevalt kehtestama sektoripõhised võrdlusalused, kasutades lähtepunktina sektori või allsektori 10 % kõige tõhusamate käitiste keskmisi näitajaid. Selleks peavad ELi liikmesriigid esitama [2] komisjonile loetelu kõigist nende territooriumil asuvatest ELi HKSiga hõlmatud käitistest ja esialgse koguse tasuta LHÜsid, mis eraldatakse kõnealustele käitistele teatavaks ajavahemikuks. Neid teateid nimetatakse riiklikeks rakendusmeetmeteks.

3. 2021. aasta novembris esitas kaebuse esitaja, keskkonnaorganisatsioon, komisjonile taotluse üldsuse juurdepääsuks,[3] paludes:

i) HKSi direktiivi alusel saadud (tehase- või protsessipõhised) andmed, mis on seotud keraamikatööstuse energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heitega ning meetodite, protsesside, kulude, tulude ja CO2 heite vähendamise meetoditega;

ii) loetelu keraamikakäitistest, mille jõudlust kasutati ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise võrdlusaluse alusena;

iii) võimalik teabevahetus liikmesriikidega keraamikatööstuse võrdlusaluse kehtestamise protsessi raames ning

iv) muud sidusrühmadelt sellega seoses saadud dokumendid (sealhulgas e-kirjad).

4. Komisjon tegi kindlaks 24 dokumenti, nimelt 23 teadet ELi liikmesriikide esitatud esialgsete riiklike rakendusmeetmete kohta ja ühe seisukohavõtu võrdlusaluste ajakohastamise kohta erasektori sidusrühma poolt. Komisjon andis kaebuse esitajale täieliku juurdepääsu seisukohavõtule, kuid keeldus andmast juurdepääsu ülejäänud 23 dokumendile. Juurdepääsu andmisest keeldumisel tugines komisjon vajadusele kaitsta asjaomaste keraamikatootjate ärihuve.[4] Komisjon lisas, et nendes 23 dokumendis sisalduv teave ei piirdunud keraamikasektoriga, nii et suur osa dokumentidest jääb kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohaldamisalast välja.

5. 2022. aasta märtsis palus kaebuse esitaja komisjonil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Täpsemalt vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni keeldumise avalikustada 23 vaidlusalust teadet. Lisaks väljendas kaebuse esitaja muret selle pärast, et komisjon ei tuvastanud e-kirjavahetust liikmesriikidega.

6. 2022. aasta augustis vastas komisjon, kinnitades oma keeldumist anda juurdepääs 23 teatele. Komisjon tegi kindlaks ka täiendava dokumendi, nimelt Exceli tabeli, mis sisaldab loetelu 10 % kõige tõhusamatest käitistest, mis on seotud nelja tootepõhise võrdlusalusega (fassaadid, sillutusplaadid, katusekivid ja pihustuskuivatatud pulber). Komisjon keeldus sellele dokumendile juurdepääsu andmisest sama erandi alusel ja selgitas, et taotlusega hõlmatud täiendavaid dokumente ei ole. Komisjon ei tuvastanud ühtegi e-kirjavahetust liikmesriikidega ja märkis, et selline teabevahetus puudutas tehnilisi küsimusi seoses riiklike rakendusmeetmetega, mis ei vasta registreerimiskriteeriumidele tema dokumendihalduspoliitikas nende lühiajalisuse tõttu.

7. Kuna kaebuse esitaja ei olnud komisjoni kinnitava vastusega rahul, pöördus ta 8. novembril 2022 ombudsmani poole.

Ombudsmani lahendusettepanek

8. Lahendusettepanekus [5] käsitles ombudsman viit küsimust: i) komisjoni avaldus, et suur osa taotletud dokumentidest ei kuulunud kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse, ii) määruse 1049/2001 erga omnes mõju, iii) komisjoni põhjendused juurdepääsu andmisest keeldumise kohta õigustatud ärihuvide kaitse alusel, iv) ELi Århusi määruse [6] kohaldamine komisjoni poolt ja tema analüüs ülekaaluka üldise huvi olemasolu kohta avalikustamise vastu ning v) asjaolu, et liikmesriikidega peetud e-kirjavahetust ei tuvastatud juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse kuuluvana, kuna see ei olnud registreeritud. 

9. Esimeses  kolmes küsimuses kinnitas ombudsman komisjoni hinnangut. Esiteks on õige komisjoni väide, et kaebuse esitaja juurdepääsutaotlus ei hõlma suurt osa dokumentidest. Teiseks muudab juurdepääs dokumendile määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel selle üldsusele kättesaadavaks ja taotlejad ei saa õiguspäraselt võtta kohustust mitte levitada dokumente, mille nad on saanud üldsuse juurdepääsu taotluse alusel. Kolmandaks leidis ombudsman, et komisjon oli kooskõlas ELi kohtupraktikaga tõendanud, et nende dokumentide avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult asjaomaseid rajatisi käitavate äriühingute ärihuve.

10. Kahes ülejäänud küsimuses ei nõustunud ombudsman aga komisjoni hinnanguga.

11. Esiteks juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et komisjoni kinnitavast otsusest ei selgu, kas komisjon leidis, et vaidlusalused dokumendid sisaldavad teavet, mis on „seotud heitmetega keskkonda“.[7] Tema arvates on raske mõista, kuidas ei kujuta iga käitise CO2 heitmete koguväärtus, nagu see sisaldub taotletud dokumentides aastate 2014–2018 kohta, endast teavet, mis on „seotud heitmetega keskkonda“. Kuigi ombudsman nõustus, et komisjon on juba ennetavalt avaldanud teavet CO2 heitkoguste kohta, leidis ta, et kõnealused dokumendid sisaldavad CO2 heitkoguste kohta laiemat ja üksikasjalikumat teavet kui see, mis avaldati ELi tehingulogis [8] (Euroopa Liidu tehingulogi).   

12. Teiseks ei nõustunud ombudsman komisjoni hinnanguga asjaomaste dokumentide avalikustamise võimaliku ülekaaluka üldise huvi kohta. Täpsemalt leidis ombudsman, et kaebuse esitaja ei järgi erahuve, kui ta osaleb keskkonnakaitset edendava valitsusvälise organisatsioonina tööstusheidete direktiivi [9] rakendamise juhenddokumentide läbivaatamisel, nagu väidab komisjon. Pigem jõudis ombudsman järeldusele, et kaebuse esitaja tõi välja piisavalt konkreetsed asjaolud, et õigustada avalikustamist õigustava ülekaaluka avaliku huvi olemasolu.  

13. Kolmandaks rõhutas ombudsman, et e-kirjavahetuse tehniline või lühiajaline iseloom ei välista, et sellised e-kirjad on määruse 1049/2001 kohaselt „dokumendid“. Sõltumata selliste e-kirjade registreerimisest tuleb juhul, kui taotluse kohaldamisalasse kuuluvad e-kirjad on olemas, need asjaomase juurdepääsutaotluse jaoks identifitseerida.

14. Eespool öeldut arvesse võttes tegi ombudsman komisjonile ettepaneku:

1) vaadata uuesti läbi oma hinnang vaidlusalustes dokumentides sisalduvale teabele, kuivõrd need „sisaldavad [...] konkreetse käitise CO2 koguheidet“. Kui komisjon nõustub, et tegemist on „keskkonda sattuvate heitmetega seotud teabega“, peaks ta võimaldama juurdepääsu dokumentide asjakohastele osadele kooskõlas Århusi määruse artikli 6 lõikega 1. Teise võimalusena peaks komisjon üksikasjalikult selgitama, miks see teave ei ole „seotud heitmetega keskkonda “.

2) hindab uuesti, kas dokumentides sisalduva keskkonnateabe avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, tuginedes kaebuse esitaja esitatud konkreetsetele avaliku huvi argumentidele, ning põhjendab oma hinnangut üksikasjalikult ja sidusalt.

3) hindama uuesti, kas kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusega hõlmatud täiendavaid dokumente on veel olemas.

15. Vastuses [10] võttis komisjon ombudsmani väited teadmiseks ja hindas uuesti oma kinnitavat otsust juurdepääsu keelamise kohta. Kuigi komisjon esitas oma põhjenduste kohta üksikasjalikumad selgitused, jäi ta oma järelduse juurde, et juurdepääsu ei saa anda.

16. Oma märkustes [11] komisjoni vastuse kohta ombudsmani lahenduse ettepanekule märkis kaebuse esitaja, et on komisjoni vastuses sügavalt pettunud. Nad kordasid, et nad ei nõustu komisjoni hinnanguga, et taotletud dokumendid sisaldavad tundlikku äriteavet, eriti arvestades, et riiklikud ja ELi asutused on varem avaldanud andmeid tootmisnäitajate kohta. Kuigi on tõsi, et osa teabest avaldatakse ennetavalt, soovis kaebuse esitaja laiemat juurdepääsu täpsemale teabele. Kaebuse esitajal oli ka raske mõista, kuidas käitiseosa tasandi heidet käsitlev teave ei kujuta endast andmeid, mis võimaldaksid üldsusel teada saada, mis tegelikult või eeldatavasti keskkonda satub, kuna keraamikatootjad peavad esitama tööstusheidete direktiivi kohaselt protsessi tasandil täpset teavet.

17. Ülekaaluka avaliku huvi olemasoluga seoses kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et üldsuse juurdepääs võimaldaks tal „täielikult ja võrdsetel alustel osaleda CERi PVT-viitedokumendi läbivaatamises ainsa valitsusvälise organisatsioonina, kes osaleb selles otsustusprotsessis, millega kehtestatakse viitedokumendid, mis annavad teavet õiguslikult siduvate eesmärkide kohta“.

18. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et nad avaldasid kahetsust selle üle, et nende avaliku juurdepääsu taotluse menetlemine viibis, muutes teabe, kui see kunagi avalikustati, „peaaegu kasutuks“.

Ombudsmani hinnang pärast lahenduse ettepanekut

19. Ombudsman avaldab sügavat kahetsust, et komisjon ei andnud asjaomastele dokumentidele laiemat juurdepääsu. Sellise laiema juurdepääsu võimaldamisel oleks tulnud arvesse võtta i) taotletud dokumentides sisalduva teabe laadi ja ii) seda, et kaebuse esitaja on tõendanud, et avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

i) Taotletud dokumentides sisalduva teabe laad

20. Komisjon esitas täpsustusi selle kohta, kas ta leiab, et vaidlusalused dokumendid (või nende osad) sisaldavad teavet, mis on „seotud heitmetega keskkonda “. Selleks selgitas ta, millist teavet praegu avaldatakse võrreldes kõnealustes dokumentides sisalduva teabega. Eelkõige märkis komisjon, et ettevõtjad ei koonda internetis juba kättesaadavat teavet CO2 heite kohta (kombineerides mitme käitise andmeid), vaid see on üksikasjalik iga käitise kohta. Kuigi riiklikud rakendusmeetmed sisaldavad avaldatud teavet käitise kohta, täpsustatakse neis ka CO2 heide käitiseosa kohta. Komisjon märkis, et ta ei leia, et selline teave – CO ₂ heide käitiseosa kohta – „on seotud heitmetega keskkonda“Århusi määruse tähenduses.

21. Neid selgitusi arvesse võttes ei nõustu ombudsman komisjoni seisukohaga, et kõnealused dokumendid ei sisalda teavet „keskkonda sattuvate heitmete kohta“ rohkem kui see, mis on juba üldkasutatav. Tõepoolest on raske ette kujutada, et teave heite kohta käitise kohta kvalifitseeruks teabeks, mis on „seotud heitega keskkonda“, samas kui teave heite kohta allkäitise kohta seda ei ole.

22. Käitiste jagamine käitiseosadeks on tehniline eraldamine, nagu komisjon oma vastuses üksikasjalikumalt selgitas. See ei mõjuta seda, kas teave „on seotud heitmetega keskkonda “ või mitte.  

23. Nagu on märgitud komisjoni suunistes LHÜde eraldamise kindlaksmääramise kohta käitise tasandil, „jagatakse käitis käitiseosadeks, mille suhtes kohaldatakse eri liiki võrdlusaluseid, sõltuvalt sellest, kas nende toodete puhul esineb märkimisväärne kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht”[12]. Seega võib ühe käitise jagada erinevateks käitiseosadeks, millest igaüks vastab näiteks teatava toote tootmisele (mille jaoks määrati kindlaks võrdlusväärtus [13]). Lisaks on selge, et käitiseosadeks jaotamise viisi ja igale käitiseosale vastava heitekoguse hindamise osas esineb loomuomast teaduslikku ebakindlust [14].

24. Selline ebakindlus ei muuda aga nende heitkoguste esinemist pelgalt oletuslikuks.[15] Kui see oleks nii, seaks see kahtluse alla tasuta saastekvootide eraldamiseks kasutatud andmete kvaliteedi või usaldusväärsuse. Väärib märkimist, et määruses 2019/331 on sätestatud, et „tööstuse esitatud ja nende eeskirjade kohaselt kogutud andmed peaksid olema võimalikult täpsed ja kvaliteetsed ning kajastama käitiste tegelikku tegevust ning nende puhul tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta LHÜde tasuta eraldamist.“[16] Seepärast ei pruugi teave käitiseosa heitkoguste kohta kajastada tegelikke heitkoguseid, vaid peaks kajastama vähemalt prognoositavaid heitkoguseid.

25. Kohtuasjas Rogesa, millele komisjon tugineb, hindas Euroopa Liidu Üldkohus, kas andmed CO2-tõhususe kohta, st CO2 heitkogused konkreetse toote toodetud tonni kohta, kvalifitseeruvad teabeks, mis on „seotud heitmetega keskkonda“. Ta leidis, et kuna need andmed ei võimalda üldsusel teada saada, mida tegelikult keskkonda lastakse või kavatsetakse keskkonda lasta,[17] ei ole tegemist teabega, mis on „seotud heitmetega keskkonda “. Kohtuasi Rogesa ei puudutanud aga CO2 heitkoguste eraldamist käitiseosa kohta. 

26. Pärast üksikasjalikumaid selgitusi, mille komisjon esitas oma vastuses ombudsmani lahenduse ettepanekule, on nüüd selge, et dokumendid ei sisalda mitte ainult andmeid Rogesa juhtumiga seotud CO2-tõhususe kohta, vaid ka andmeid heitkoguste kohta käitiseosade kaupa. Need andmed vastavad CO ₂ kogusele, mille käitiseosa eeldatavasti vabaneb absoluutarvudes (st tonnides aasta kohta) konkreetse toote või protsessi tootmiseks. Ombudsman järeldab, et see teave on „seotud heitmetega keskkonda“ ja seega oleks tulnud see avalikustada kooskõlas Århusi määruse artikli 6 lõikega 1.

27. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et „dokumendid sisaldavad ka avalikult kättesaadavaid andmeid konkreetse käitise CO2 koguheite kohta“. Sellist ennetavat läbipaistvust ei saa siiski arvesse võtta, kui hinnatakse komisjoni vastust üldsuse juurdepääsu taotlusele. Århusi määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt on ülekaalukas üldine huvi teabe avalikustamiseks olemas teabe puhul, mis on „seotud heitmetega keskkonda“. Århusi konventsiooni vastavuskomitee on tõepoolest leidnud, et keskkonnateavet sisaldava konkreetse dokumendi taotlust ei saa tagasi lükata „üksnes seetõttu, et teine sama keskkonnateavet sisaldav dokument on juba üldsusele kättesaadavaks tehtud“[18].

ii) Avalikustamist õigustav ülekaalukas üldine huvi

28. Muu kõnealustes dokumentides sisalduv teave ei pruugi praeguse kohtupraktika [19] kohaselt kvalifitseeruda teabeks, mis on seotud heitmetega keskkonda. Siiski kvalifitseerub see endiselt keskkonnateabeks. Århusi määruses on sätestatud, et kui dokument sisaldab sellist „keskkonnateavet“, tuleb üldsuse juurdepääsu käsitlevates liidu õigusnormides ette nähtud erandeid tõlgendada veelgi kitsamalt. Keskkonnateabega tutvumiseks on olemas üldine huvi ja seda tuleb arvesse võtta ka siis, kui hinnatakse, kas taotletud dokumentide avalikustamiseks on ülekaalukas üldine huvi.

29. Vastuseks ombudsmani lahenduse ettepanekus tõstatatud teisele küsimusele jäi komisjon seisukohale, et kaebuse esitaja poolt ülekaaluka üldise huvi olemasolu tõendamiseks esitatud kaalutlused on üldist laadi ja neid ei saa samastada kohtupraktikas sellise huvi tõendamiseks nõutavate konkreetsete asjaoludega. Komisjon kinnitas samuti, et tema arvates on kaebuse esitaja väljendatud huvi juurdepääsu saamise vastu „erahuvi, arvestades asjaolu, et ta viitab oma organisatsiooni huvile osaleda täielikult PVT-viitedokumendi THVde läbivaatamise protsessis, st väljaspool tavapäraseid vahendeid, mis on juba nende sidusrühmade käsutuses, et otsustamisprotsessile kaasa aidata ja seda mõjutada”.

30. Esiteks ei saa „erahuviks“ kvalifitseerida sellise organisatsiooni huvi, mis oma põhikirja kohaselt on keskkonnakaitset edendav mittetulundusühing. Asjaolu, et kaebuse esitajal kui tööstusheidete direktiivi rakendamisse (täpsemalt ELi parima võimaliku tehnika (PVT) viitedokumentide ajakohastamisse keraamikatööstuse jaoks (CER BREF)) kaasatud sidusrühmal on „tavalised vahendid“oma panuse andmiseks, ei tähenda, et tal ei ole vaja rohkem teavet, et sellele otsustusprotsessile tõhusalt kaasa aidata. Kaebuse esitaja sõnul esitasid nad tõepoolest kõnealuse juurdepääsutaotluse, et „täielikult ja võrdsetel alustel osaleda CERi PVT-viitedokumendi läbivaatamises ainsa valitsusvälise organisatsioonina, kes osaleb selles otsustusprotsessis, milles seatakse viitedokumendid, mis annavad teavet õiguslikult siduvate eesmärkide kohta“.

31. Ombudsman peab mõistlikuks, et kaebuse esitaja peab ELi HKSi raames kogutud andmeid asjakohaseks, et teavitada PVT-viitedokumendi THVd, ja nõuab, et asjaomased dokumendid oleksid võimelised toetama edasist keskkonnakaitset selles konkreetses protsessis. Asjaolu, et komisjon avaldab osa teabest ennetavalt, ei tähenda, et konkreetsema teabe avaldamiseks ei saa olla ülekaalukat üldist huvi. PVT-viitedokumendi CER arutelud ja asjakohaste võrdlusaluste kehtestamine ELi HKSi raames on väga tehnilised küsimused. Selleks et keskkonnaorganisatsioon saaks kontrollida nende otsuste faktilist alust, on vaja piisavalt üksikasjalikku teavet. Juurdepääsu võimaldamine nendele andmetele hoiaks seega ära tehnilise teabe põhjendamatu asümmeetria ühelt poolt komisjoni ja tööstusharu sidusrühmade ning teiselt poolt valitsusväliste organisatsioonide vahel.

32. Ombudsman kinnitab seega oma seisukohta, et vaidlusalustes dokumentides sisalduv teave ei ole nii tundlik, et huvi selle kaitse vastu kaaluks üles kaebuse esitaja esitatud avalikud huvid.  

33. Lõpuks selgitas komisjon, et kõnealuseid e-kirju ei peetud taotluse kohaldamisalasse kuuluvaks, kuna need ei puuduta andmeid ja teavet, mis on seotud 10 % parimate võrdlustehastega keraamikasektori jaoks asjakohaste võrdlusaluste saamiseks. Ombudsman väljendab selle selgituse üle heameelt, sest komisjoni kinnitavas otsuses [20] sisalduv viide e-kirjavahetusele tekitas kahtlusi seoses komisjoni arusaamaga sellest, mis on määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaselt „dokument“.

34. Eespool öeldut arvesse võttes kinnitab ombudsman oma seisukohta, et komisjon oleks pidanud võimaldama taotletud dokumentidele oluliselt ulatuslikumat juurdepääsu. Asjaolu, et komisjon lükkas ombudsmani lahendusettepaneku tagasi ja jäi oma kinnitavas otsuses võetud seisukoha juurde, on eriti murettekitav, pidades silmas läbipaistvuse ja keskkonnaalaste otsuste tegemises osalemise tagamise tähtsust.

35. Hiljutised uurimised, sealhulgas käesolev juhtum, viitavad probleemidele seoses sellega, kuidas komisjon tõlgendab Århusi määruses ja Århusi konventsioonis sätestatud keskkonnateabe ja keskkonda sattuvate heitmetega seotud teabe ulatust. Seda silmas pidades kaalub ombudsman praegu selle küsimuse strateegilist uurimist.

36. Selle konkreetse juhtumi puhul on ombudsman palunud komisjonil oma lahendusettepanekus esitatud seisukoht läbi vaadata. Komisjon hindas asja uuesti ja jõudis kahetsusväärselt samale järeldusele, mille ta tegi oma kinnitavas otsuses, nimelt et vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest tuleb täielikult keelduda. Ombudsman ei pea selle konkreetse uurimise jätkamist kasulikuks ja lõpetab selle haldusomavoli tuvastamisega. Ta teavitab sellest Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, kes tegeleb tema eriaruandega komisjoni viivituste kohta üldsuse juurdepääsu juhtumite käsitlemisel.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Ombudsman kinnitab oma seisukohta, et komisjon oleks pidanud võimaldama taotletud dokumentidele oluliselt laiema juurdepääsu. Asjaolu, et komisjon lükkas ombudsmani lahendusettepaneku tagasi ja jäi oma kinnitavas otsuses võetud seisukoha juurde, on eriti murettekitav, pidades silmas läbipaistvuse ja keskkonnaalaste otsuste tegemises osalemise tagamise tähtsust.

Selle konkreetse juhtumi puhul on ombudsman palunud komisjonil oma lahendusettepanekus esitatud seisukoht läbi vaadata. Komisjon hindas asja uuesti ja jõudis kahetsusväärselt samale järeldusele, mille ta tegi oma kinnitavas otsuses, nimelt et vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest tuleb täielikult keelduda. Ombudsman ei pea selle konkreetse uurimise jätkamist kasulikuks. Ta lõpetab selle haldusomavoli tuvastamisega ja juhib sellele Euroopa Parlamendi tähelepanu.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly
Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 19. detsember 2023

 

[1] Vt direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A02003L0087-20230605 (viimane konsolideeritud versioon).

[2] Seoses ajavahemikuga 2013–2020 tehakse komisjoni otsuse 2011/278/EL (millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks) artikli 15 kohaselt järgmist: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=celex%3A32011D0278.

[3] Loodud määruse 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) alusel: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=celex:32001R1049.

[4] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele.

[5] Ombudsmani lahendusettepaneku täistekst on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/solution/179183

[6] Määrus 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes: http://data.europa.eu/eli/reg/2006/1367/oj.

[7] Århusi määruse artikli 6 lõike 1 tähenduses.

[8] Vt: https://ec.europa.eu/clima/ets/.

[9] Direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll): https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A02010L0075-20110106.

[10] Lahendusettepanekule antud komisjoni vastuse täistekst on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/doc/correspondence/179181.

[11] Kaebuse esitaja märkused on kättesaadavad aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/doc/correspondence/179182.

[12] 15. veebruari 2019. aasta juhenddokumendi nr 2 (ELi HKSi jaoks 2020. aasta järgseks perioodiks tasuta eraldamise ühtlustatud metoodika kohta) „Guidance on determine the allocation at installation level“ (Suunised LHÜde eraldamise kindlaksmääramise kohta käitise tasandil) punkt 2.1, https://climate.ec.europa.eu/system/files/2019-07/p4_gd2_allocation_methodologies_en.pdf. Vastavalt juhenddokumendile nr 2 on eri käitiseosadele tasuta eraldatavate LHÜde arvutamiseks eri liiki võrdlusaluseid/lähenemisviise: tootepõhine võrdlusalus (nt katusekivid), soojuspõhine võrdlusalus, kütusepõhine võrdlusalus ja protsessiheitel põhinev lähenemisviis. Vt ka komisjoni 19. detsembri 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/331 (millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks) I lisa, kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2019/331/oj. 

[13] Vt määruse 2019/331 põhjendus 4.

[14] Ombudsman märgib, et „käitiseosa piirid ei ole tingimata määratletud füüsiliste protsessiüksuste piiridega. Neid tuleks käsitada massi- ja energiabilansi süsteemipiiridena [määruse 2019/331] konkreetsel eesmärgil.“Vt juhenddokumendi nr 2 punkt 3.

[15] Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 23. november 2016, komisjon vs. Stichting Greenpeace Nederland ja PAN Europe, C-673/13, punktid 71–75: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=F44DBB01BED602D7046FB7F6175B57?text=&docid=185545&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=1505088.

[16] Komisjoni 19. detsembri 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/331 (millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks) põhjendus 7 (rõhuasetus lisatud): https://eur-lex.europa.eu/eli/reg_del/2019/331/oj.

[17] Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta otsus kohtuasjas Rogesa Roheisengesellschaft Saar mbH vs. komisjon, T-643/13, punkt 103:

https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=203910&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=4600.

[18] Vt Århusi konventsiooni vastavuskomitee järeldused ja soovitused seoses teatisega ACCC/C/2014/124 Madalmaade vastavuse kohta, punkt 93, kättesaadav aadressil: https://unece.org/sites/default/files/2021-10/ece.mp_.pp_.c.1.2021.20_eng.pdf.

[19] Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta otsus kohtuasjas Rogesa Roheisengesellschaft Saar mbH vs. komisjon, T-643/13.

[20] „Pange tähele, et igasugune e-kirjavahetus komisjoni ja liikmesriikide vahel puudutas tehnilisi küsimusi, mille eesmärk oli parandada ja selgitada koos riiklike rakendusmeetmetega esitatud andmeid. Selline teabevahetus ei ole dokumendid, mis oma lühiajalisuse tõttu vastavad registreerimiskriteeriumidele.“