Lugupeetud hr G.

mail 2002 esitasite Euroopa ombudsmanile kaebuse määruse 1408/71 ja selle kohaldamise kohta Norras ja Rootsis.

mail 2002 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 9. septembril 2002. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 6. oktoobril 2002.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja esitas 2002. aasta mais kaebuse Euroopa ombudsmanile. Kaebus oli suunatud Euroopa Komisjoni vastu ja käsitles nõukogu määruse 1408/71 (1) kohaldamist Norras ja Rootsis.

Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole juba 2001. aasta mais kaebusega selle kohta, et komisjon ei vastanud kahele kirjale, milles paluti teavet määruse 1408/71 ebaõiglase kohaldamise kohta Norras ja Rootsis (kaebus nr 744/2001/ME). Kaebus lõpetati 2001. aasta juunis, kuna komisjon oli pärast ombudsmani sekkumist kaebuse esitajale vastanud.

Käesolev kaebus oli seotud komisjoni kohustusega tagada vaba liikumise toimimine ja registreeriti seega uue kaebusena. Kaebuse esitaja, Norra kodanik, kes töötas kogu oma elu Norras ja kolis pensionile jäädes Rootsi, väitis järgmist.

Alates Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu jõustumisest 1994. aastal on kaebuse esitaja olnud sunnitud maksma tervishoiumakse nii Rootsis (landstingsskatt) kui ka Norras (trygdeavgift). Võrdluseks võib tuua, et Rootsi ja Norra pensionärid, kes elavad oma koduriigis, maksavad vaid ühe maksukogumi ning Norras elavad Rootsi pensionärid ei maksa makse ei Rootsis ega Norras. Norra sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi andmetel maksustatakse 306 Rootsis elavat Norra pensionäri võrreldes teiste pensionäridega topeltmaksustamise ja diskrimineerimisega. Mõlemad riigid leiavad, et neil on õigus nõuda kaebuse esitajalt tervishoiuteenuste eest tasu, kuna määruses 1408/71 ei ole sätestatud, milline riik peaks hoiduma tasu võtmisest, kui üks võtab tasu maksu kaudu ja teine tasu kaudu. Kaebuse esitaja sõnul väidab komisjon, et ta on probleemist teadlik, kuid nõukogu ühehäälsete otsuste nõude tõttu on olnud raske edusamme teha.

Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni ülesanne on tagada, et ühenduse õigusaktid ei takistaks vaba liikumist. Kui aga vaba liikumine on takistatud, nagu kaebuse esitaja juhtumi puhul, ei saa komisjon süüdistada ainult liikmesriike, vaid tal on kohustus leida koostöös Norra ja Rootsi ametiasutustega probleemile lahendus.

Kokkuvõttes väitis kaebuse esitaja, et teda koheldakse teiste pensionäridega võrreldes ebaõiglaselt ja diskrimineerivalt. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon on kohustatud koostöös Norra ja Rootsi ametiasutustega leidma lahenduse määruse 1408/71 raames.

Nõue

Oma arvamuses selgitas komisjon, et kaebuse esitaja maksab Rootsis, kus ta elab, kohalikku maakonnamaksu, mis läheb peamiselt tervishoiu rahastamiseks. Samuti maksab ta Norrast saadavalt pensionilt Norra tervishoiumaksu. Seetõttu peab ta tervishoiuteenuste eest maksma kaks korda. Oma vastuses kaebuse esitajale 2001. aasta mais tunnistas komisjon, et olukord on tõepoolest ebarahuldav. Siiski on vähe väljavaateid teha edusamme riiklike õigusaktide vajalikul kooskõlastamisel, kuna nii maksu- kui ka sotsiaalkindlustussätted nõuavad nõukogu ühehäälset otsust.

Seoses komisjoni kohustusega arutada küsimust Norra ja Rootsi ametiasutustega märkis komisjon, et ta on mures olemasolevate ebakõlade pärast EMP maksu- ja sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide vahel, mis ei ole piisavalt kooskõlastatud. Kahjuks on komisjoni volitused sellise kooskõlastamise tagamiseks siiski liiga piiratud.

Tehniliselt maksab kaebuse esitaja ravikindlustuse eest ainult ühe maksu - Norras. Seega ei saa Norrale ette heita sellise sissemakse sissenõudmist, mis on täielikult kooskõlas määrusega 1408/71, sest kaebuse esitajale määratud haigushüvitiste koorem lasub Norral. Teisest küljest on Rootsis kogutud maakonnamaks maksumeede, mille eesmärk on eelkõige rahastada Rootsi ravikindlustussüsteemi, kuid mida ei saa nimetada sotsiaalmakseks. Kuna EÜ või EMP tasandil ühtlustamismeetmeid ei ole, ei saa Rootsile ette heita ka seda, et ta kasutas oma maksusuveräänsust, et otsustada, millised kulud kõnealustest kohalikest maksudest välja maksta.

Komisjon jõudis järeldusele, et sellises olukorras ei saa eeldada, et ta tegeleks selliste arvukate ebakõlade juhtumitega, mille puhul õigusraamistik ei võimalda piisavaid lahendusi ja mille puhul ei ole võimalik raamistiku muutmise ettepanekuid vastu võtta.

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta juhtis tähelepanu sellele, et ta ei süüdistanud komisjoni selles, et ta ei ühtlustanud liikmesriike asjakohaste meetmete võtmisel, vaid selles, et ta ei suutnud leida muid lahendusi olemasolevas raamistikus. Kuna määrus võimaldab erinevaid võimalusi, oleks koostöös riikidega võinud leida õiglase lahenduse.

Kaebuse esitaja märkis ka, et enne määruse 1408/71 kohaldamist Norras vastutas pensionäride tervishoiu eest elukohariik. Seetõttu ei pidanud ta maksma Norra tervishoiumaksu. Määrusega viidi tervishoiuteenuste eest tasumise kohustus siiski tagasi pensioni maksvasse riiki, st Norrasse, kes hakkas seejärel maksma tervishoiumaksu. See oleks olnud mõistetav, kui Norra oleks tegelikult pidanud maksma kaebuse esitaja tervishoiuteenuste eest Rootsis, kuid kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et Põhjamaad olid samal ajal sõlminud kokkuleppe, et nende vahel ei tohiks tagasimakseid teha. See tähendab, et kaebuse esitaja tervishoid ei võta Norralt tasu.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et viis, kuidas Norra kohaldab määrust 1408/71, ei ole kooskõlas määruse eesmärkidega, kuna selle tagajärjel ei maksa mõned pensionärid makse ega tasusid ning teised maksavad topelt. Seepärast peaks komisjon olema kohustatud pöörduma Euroopa Kohtu poole. Kaebuse esitaja sai aru, et komisjon pidas kaebuse esitaja olukorda ebaõiglaseks. Ta pidas siiski murettekitavaks, et mõned Euroopa kõige tunnustatumad juristid ei ole kaheksa aasta pärast ikka veel lahendust leidnud.

Otsus

1.1 Kaebuse esitaja on Norra kodanik, kes töötas kogu oma elu Norras ja kolis pensionile jäädes Rootsi. Ta maksab tervishoiumakse nii Rootsis (landstingsskatt) kui ka Norras (trygdeavgift), kuna mõlemad riigid leiavad, et neil on õigus nõuda kaebuse esitajalt tervishoiuteenuste eest tasu, kuna määruses 1408/71 (2) ei ole sätestatud, milline riik peaks hoiduma tasu võtmisest, kui üks võtab tasu maksu kaudu ja teine tasu kaudu. Kaebuse esitaja väitis, et teda koheldakse teiste pensionäridega võrreldes ebaõiglaselt ja diskrimineerivalt. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon on kohustatud koostöös Norra ja Rootsi ametiasutustega leidma lahenduse määruse 1408/71 raames.

1.2 Komisjon tunnistas, et kaebuse esitaja peab tervishoiuteenuste eest maksma kaks korda, ja märkis, et olukord ei ole rahuldav. Siiski on vähe väljavaateid teha edusamme riiklike õigusaktide vajalikul kooskõlastamisel, kuna nii maksu- kui ka sotsiaalkindlustussätted nõuavad nõukogu ühehäälset otsust. Tehniliselt maksab kaebuse esitaja ainult ühe maksu ravikindlustuse eest (Norras), sest Rootsis kogutud maks on maksumeede, kuid mitte sotsiaalmaks. Kummalegi riigile ei saa ette heita maksu või lõivu sissenõudmist. Komisjon märkis, et tema volitused on kooskõlastamise tagamiseks liiga piiratud. Ta märkis, et ei saa eeldada, et ta hakkaks tegelema paljude juhtumitega, kus õigusraamistik ei võimalda piisavaid lahendusi ja kus ettepanekuid selle raamistiku muutmiseks ei ole võimalik vastu võtta.

1.3 Seoses küsimusega, kas komisjonil on kohustus leida koostöös liikmesriikidega lahendusi, kui vaba liikumine ei toimi, märgib ombudsman, et EÜ asutamislepingu artikli 226 kohaselt on komisjoni ülesanne tagada ühenduse õigusaktide nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides. Tuleb siiski märkida, et Norra ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Käesoleval juhul on komisjon asunud seisukohale, et nii Norra kui ka Rootsi on määrust 1408/71 õigesti kohaldanud, mida kaebuse esitaja ei näi vaidlustavat. Lisaks on komisjonil õigus teha algatusi määruse muutmiseks. Käesolevas asjas ei ole komisjon sellist algatust teinud. Komitee leiab, et määruse 1408/71 muutmine ei ole võimalik, kuna maksu- ja sotsiaalkindlustussätete vastuvõtmiseks on vaja nõukogu ühehäälset otsust.

1.4 Seega näib, et komisjon ei ole rikkunud ühtegi talle siduvat eeskirja ega põhimõtet. Seega ei ole tegemist haldusomavoliga komisjoni nimel.

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Järgmised kaubamärgid

Võttes arvesse kaebuse esitaja märkustes esitatud täiendavaid märkusi, teavitab ombudsman kaebuse esitajat võimalusest esitada kaebus EFTA järelevalveametile seoses Norraga järgmisel aadressil:

EFTA järelevalveamet
Rue de Trèves 74
B-1040 Brüssel

Ombudsman edastab kaebuse esitajale ka teavet selle menetluse kohta, sealhulgas kaebuse vormi.

Lugupidamisega,

Jacob SÖDERMAN

(1) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).

(2) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).