Lugupeetud härrad G. E. ja B. A.

jaanuaril 2002 esitasite ühenduse Asociación Coordinadora de Itóiz nimel Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus käsitles seda, kuidas komisjon käsitles Teie 27. märtsi 2000. aasta kaebust (toimiku number 2000/4378), mis käsitles Itóizi (Navarra) kavandatud tammi mittevastavust mitmele EÜ keskkonnadirektiivile.

19. veebruaril 2002 edastasin Teie kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile koos palvega esitada oma märkused 31. maiks 2002. Komisjon saatis 7. mail 2002 oma arvamuse, mille ma edastasin Teile 27. mail 2002, paludes Teil esitada oma märkused. mail 2002 sain teilt lisateavet. Te saatsite mulle oma märkused komisjoni arvamuse kohta 27. juunil 2002.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitajad esitasid ombudsmanile kaebuse 16. novembril 2001 (viide: 1670/2001/JMA). Kaebuse esitajate sõnul ei olnud komisjon nõuetekohaselt käsitlenud nende 27. märtsi 2000. aasta kaebust (komisjoni viide 2000/4378), milles nad mõistsid hukka Itóizi (Navarra) ehitatava tammi mittevastavuse mitmele EÜ keskkonnadirektiivile, eelkõige direktiivile 85/337/EMÜ (keskkonnamõju hindamine).

Võttes arvesse teavet, mille kaebuse esitajad esitasid oma esimeses kaebuses, leidis ombudsman, et uurimise jätkamiseks puudub alus. Kaebuse esitajaid teavitati 8. jaanuari 2002. aasta kirjaga.

jaanuaril 2002 edastasid kaebuse esitajad uue kaebuse koos lisateabega (viide: 0245/2002/JMA). Ombudsman otsustas algatada selles küsimuses uurimise. Selle etteheite kohaselt on juhtumi asjaolud järgmised:

märtsil 1996 esitasid kaebuse esitajad Euroopa ombudsmanile kaebuse (kaebus 472/6.3.96/XP/ES/PD), mis hõlmas ka Itóizi (Navarra) ehitatavat tammi. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud nende ametlikku kaebust (komisjoni toimik P/92/4758), mis käsitles kavandatud tammi mittevastavust mitmele EÜ direktiivile. Kaebuse esitajad tuletasid meelde, et uurimise tulemusena jõudis ombudsman järeldusele, et komisjoni otsus juhtum lõpetada kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

mail 1999 saatsid kaebuse esitajad komisjonile geoloogiaeksperdi koostatud teadusliku aruande Itóizi tammi stabiilsuse kohta. Uuringus jõuti järeldusele, et tammi vasaku kalda stabiilsus on ohus. jaanuaril ja 16. veebruaril 2000 taotlesid kaebuse esitajad EÜ rahastamist, et viia lõpule tammi geoloogiliste ohtude põhjalik hindamine. veebruari ja 7. märtsi 2000. aasta kirjadega teatasid komisjoni talitused kaebuse esitajale, et seda liiki tegevuse jaoks ei ole rahalisi vahendeid.

märtsil 2000 esitasid kaebuse esitajad komisjonile ametliku kaebuse (viitenumber: 2000/4378). Nad väitsid, et tammi keskkonnamõju oli põhimõtteliselt ekslik, kuna projekti geoloogilisi mõjusid ei olnud nõuetekohaselt hinnatud. Sellest tulenevalt taotlesid kaebuse esitajad, et komisjon rahastaks nõukogu otsuse 1999/847/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitsealane tegevusprogramm) alusel tammi ja selle geoloogilise mõju tehnilist hindamist ning et komisjoni eksperdid külastaksid ala.

augustil 2000 edastasid kaebuse esitajad keskkonna peadirektoraadi õigusküsimuste ja kodanikukaitse eest vastutavatele komisjoni talitustele teadusliku aruande tammi geoloogilise ebastabiilsuse kohta. Uuringus kirjeldati tammi konstruktsioonivigu, selle ebastabiilsust ja võimalikku kokkuvarisemise ohtu. Kaebuse esitajate arvates näitasid need järeldused, et tammi keskkonnamõju hindamine ei olnud õige ja et komisjoni kodanikukaitse meeskonna sekkumine oleks olnud õigustatud.

Alates 2000. aasta augustist vahetasid kaebuse esitajad komisjoni talitustega palju teavet. 14. detsembril 2000 taotlesid nad taas komisjoni kodanikukaitse meeskonna külastust. Komisjoni vastutavate talituste 12. veebruari 2001. aasta vastuses lükati mõlemad taotlused tagasi. Ta märkis, et kaebuse esitaja pakutud uuringu liik ei olnud otsusega 1999/847/EÜ ette nähtud. Seega ei saanud komisjon sellist algatust rahastada. Komisjon selgitas, et kodanikukaitse meeskonna saatmine oli ette nähtud otsuse lisa punktis D, kuid ainult pärast tõsiseid õnnetusi. Itóizi tammi puhul see nii ei olnud.

veebruaril 2002 edastasid kaebuse esitajad vastuse volinik Wallströmile, paludes otsuse uuesti läbi vaadata. Keskkonna peadirektoraadi õigustalituse juhataja vastas kaebuse esitajate kirjale 26. veebruaril 2002. Ta teatas neile, et komisjoni talitused on palunud Hispaania ametiasutustelt probleemi kohta teavet.

septembril 2001 edastasid kaebuse esitajad komisjonile uue uuringu. Märgiti tammi järkjärgulist halvenemist, mis on enamasti nähtav selle välisseinte pragude kaudu. See oli ette nähtud juba nende 2000. aasta aprilli aruandes.

Kaebuse esitajad märkisid, et kättesaadavast teabest hoolimata ei olnud komisjon 17 kuu jooksul pärast nende kaebuse ametlikku registreerimist meetmeid võtnud. Nad väitsid, et see pikk viivitus oli ülemäärane ja vastuolus institutsiooni kohustusega käsitleda kaebusi ühe aasta jooksul. Kaebuse esitaja arvates näitas tammi habras geoloogiline struktuur, et Hispaania ametiasutuste teostatud keskkonnamõju hindamine oli vigane ega vastanud direktiivi 85/337/EÜ sätetele.

Lisaks väitsid kaebuse esitajad, et komisjoni tõlgendus otsuse 1999/847/EÜ kohta oli erapoolik ja õiguslikult väär. Seetõttu palusid nad institutsioonil uuesti kaaluda kodanikukaitse töörühma saatmist nende tingimuste kontrollimiseks.

Kaebuse esitajad väitsid oma kaebuses kokkuvõtlikult, et komisjon

i) ei järginud oma ühe aasta reeglit nende kaebuse käsitlemisel (toimiku number 2000/4378);

ii) lükkas põhjendamatult tagasi nende kiireloomulise taotluse kodanikukaitse meeskonna ekspeditsiooniks piirkonda, kus projekti arendatakse.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma 7. mai 2002. aasta arvamuses viitas komisjon kahele kaebuse esitajate väitele.

Kaebuse nr 2000/4378 käsitlemise kohta selgitas institutsioon, et 16. mai 2000. aasta vastuvõtuteatisele oli lisatud teave kaebuse esitajatele antud haldustagatiste kohta. Selle kirja punktis c oli märgitud, et komisjon püüab teha juhtumi kohta sisulise otsuse (kas juhtum lõpetada või algatada rikkumismenetlus) 12 kuu jooksul alates kuupäevast, mil peasekretariaat kaebuse registreeris.

Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et sellest viivitusest ei ole alati võimalik kinni pidada, eelkõige keskkonna valdkonnas ja eelkõige teatavate liikmesriikide puhul. Käesoleval juhul selgitas komisjon, et tema talitused pidid läbi vaatama liikmesriigi esitatud teabe ja kaebuse esitaja edastatud arvukad teated. Arvamuse lisas on loetletud institutsiooni ja kaebuse esitajate vahelised arvukad teabevahetused.

Institutsioon rõhutas, et kaebustes tõstatati mõned keerulised õiguslikud küsimused, mida tuleb põhjalikult kaaluda. Eelkõige pidid tema talitused kaaluma, kas direktiivi 85/337/EMÜ silmas pidades tuleks seada kahtluse alla Hispaania ametiasutuste poolt läbi viidud projekti keskkonnamõju hindamine, kuna selle tulemusel valminud projekt sisaldas projekteerimisvigu. Euroopa Parlament tõstatas sama küsimuse 30. märtsi 2001. aasta kirjaliku küsimusega (E-01/0983). Komisjoni vastuses, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 11. detsembril 2001 (EÜT C 350, lk 66), selgitati, et projekti tehniline kvaliteet läheb palju kaugemale direktiivi 85/337/EMÜ eesmärgist, mis käsitleb üksnes kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamist. Seega ei olnud komisjonil kui asutamislepingu artikli 211 kohasel järelevalvajal õiguslikku alust Itóizi tammi sekkuda.

Selle põhjal otsustas komisjon juhtumi lõpetada. jaanuari 2002. aasta kirjaga teavitas komisjon kaebuse esitajaid oma kavatsusest juhtum lõpetada, välja arvatud juhul, kui on võimalik esitada uut teavet või täiendavaid põhjendusi. Menetluse lõpetamise otsus võeti vastu 20. märtsil 2002.

Seoses keeldumisega saata tammi asukohta kodanikukaitse meeskond selgitas komisjon, et taotlus ei vastanud otsuses 1999/847/EÜ sätestatud kriteeriumidele. Otsuse lisas on sätestatud, et erakorralistel juhtudel võib kaasata eksperdirühma, kui liikmesriiki või kolmandat riiki ähvardab loodus- või tehnoloogiline katastroof. Teisest küljest sätestatakse otsuses mitmed kriteeriumid selle kohaldamiseks, mis hõlmavad muu hulgas seda, et ühenduse meetmed pakuvad huvi märkimisväärsele hulgale liikmesriikidele.

Seetõttu kinnitas komisjon, et kaebuse esitajate taotlused ei vastanud otsuses sätestatud kriteeriumidele ja seega oli tema keeldumine kaebuse esitajate taotluste rahuldamisest nõuetekohaselt põhjendatud.

Kaebuse esitaja märkused

Pärast seda, kui komisjon saatis oma 7. mai 2002. aasta arvamuse, sai ombudsman 14. mail 2002 kaebuse esitajatelt lisateavet. Nad kirjeldasid komisjoni talitustega 24. jaanuarist 2002 kuni 24. aprillini 2002 peetud kirjavahetust, mis puudutas institutsiooni otsust lõpetada nende ametlik kaebus. Kaebuse esitajad leidsid, et juhtumi lõpetamine oli vale ega olnud nõuetekohaselt põhjendatud. Nende arvates tõlgendas komisjon direktiivi 85/337/EMÜ sätteid vääralt, järeldades, et kaebuses kirjeldatud olukord ei kuulu EÜ õiguse kohaldamisalasse. Kaebuse esitajad viitasid mitmele direktiivi sättele, mida tuleks olukorrale kohaldada ja mida Hispaania ametiasutused olid eiranud, eelkõige artiklitele. 3 (keskkonnamõju kirjeldus ja hindamine), 5 (projektid, mille puhul tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine ja arendaja esitatav teave) ja 6 (avalik teave). Nad viitasid tammi järkjärgulisele halvenemisele, mis tulenes selle puudulikust tehnilisest kontseptsioonist. Kaebuse esitajad rõhutasid seega, et projekti tehnilise kava rakendamist ei saa lahutada selle keskkonnamõju hindamisest. Sellest tulenevalt ei oleks arendaja koostatud ja Hispaania ametiasutuste poolt heaks kiidetud puudulik keskkonnamõju hindamine saanud olla kooskõlas direktiivi sätetega. Nende arvates ei oleks komisjon tohtinud neid asjaolusid kaebuse õiguslikus analüüsis eirata. Nad palusid ombudsmanil seda uut väidet oma uurimises arvesse võtta.

juunil 2002 esitasid kaebuse esitajad ametlikult oma märkused komisjoni arvamuse kohta. Nad märkisid, et oma vastuses ombudsmani uurimisele ei esitanud institutsioon ühtegi uut argumenti. Seetõttu ei pidanud kaebuse esitajad vajalikuks täiendavaid märkusi lisada ning viitasid tõenditele ja selgitustele, mis nad olid ombudsmaniga peetud varasemas kirjavahetuses juba esitanud.

Otsus

1. Esialgne küsimus: kaebuse esitajate esitatud uus väide komisjoni otsuse kohta lõpetada nende kaebus

1.1 Ombudsmani uurimise käigus teavitas komisjon kaebuse esitajaid oma kavatsusest kaebuse menetlemine lõpetada, välja arvatud juhul, kui on võimalik esitada uut teavet või täiendavaid põhjendusi. märtsil 2002 otsustas institutsioon juhtumi ametlikult lõpetada. mail 2002. aastal ombudsmanile saadetud kirjas kirjeldasid kaebuse esitajad uut olukorda, kritiseerisid komisjoni õiguslikku hinnangut direktiivile 85/337/EMÜ ja komisjoni otsust juhtum lõpetada. Seetõttu palusid nad ombudsmanil seda uut väidet oma uurimises arvesse võtta.

1.2 Kuna see aspekt ei sisaldunud algses kaebuses ja institutsioonil ei olnud seetõttu võimalust seda kommenteerida, ei pea ombudsman asjakohaseks käsitleda uut väidet käesoleva otsuse raames. Kaebuse esitajad võivad kaaluda juhtumi selle aspekti kohta uue kaebuse esitamist Euroopa Ombudsmanile.

2. Kaebuse käsitlemine komisjonis

2.1 Kaebuse esitajad väitsid, et hoolimata kättesaadavast teabest ei olnud komisjon 17 kuu jooksul pärast nende kaebuse ametlikku registreerimist meetmeid võtnud. Nad väitsid, et komisjon ei järginud nende kaebuse menetlemisel ühe aasta reeglit (toimiku number 2000/4378).

2.2 Komisjon selgitas, et sellest viivitusest ei ole alati võimalik kinni pidada, eriti keskkonna valdkonnas ja eriti teatud liikmesriikide puhul. Käesoleval juhul põhjendas komisjon juhtumi käsitlemiseks kulunud pikka aega sellega, et ta pidi läbi vaatama nii liikmesriigi esitatud teabe kui ka kaebuse esitajate edastatud arvukad teated.

2.3 Menetluseeskirjad, mida komisjon peab järgima kodanike ametlike kaebuste käsitlemisel, on esitatud lisas, mis on lisatud komisjoni standardsele kaebuse vormile (1).

Üks neist reeglitest on see, et

„Otsus sulgeda toimik ilma meetmeid võtmata või otsus algatada ametlik rikkumismenetlus tuleb teha hiljemalt ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast, välja arvatud erijuhtudel, mida tuleb põhjendada.(2)”

Komisjoni kaebuse vormile lisatud lisas selgitatakse menetluslikke tagatisi, mis tulenevad kirja registreerimisest kaebusena:

„c) Komisjon püüab teha sisulise otsuse [.] kaheteistkümne kuu jooksul alates kaebuse registreerimisest [.].
d) Kui asjaomane talitus kavatseb teha komisjonile ettepaneku juhtum lõpetada, teatab ta sellest eelnevalt kaebuse esitajale.”

2.4 Ombudsman märgib, et komisjoni kohustus teha otsus kaebuse sisu kohta ühe aasta jooksul võimaldab samuti erandeid erijuhtudel, kus tuleb esitada põhjendused.

Käesoleval juhul väitis kaebuse esitaja, et institutsioon ei olnud teinud sisulist otsust rohkem kui 17 kuu jooksul. Näib, et komisjon on seda pikka viivitust piisavalt põhjendanud. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kaebus hõlmas keerukaid aspekte, mis olid seotud suure projekti keskkonnamõju hindamisega. Toimikuga seotud teabe hulka kuulus mitusada lehekülge lisasid.

Nii kaebuse esitaja esitatud teabest kui ka komisjoni märkustes sisalduvatest üksikasjadest ilmneb, et alates kaebuse registreerimise kuupäevast (27. märts 2000) on komisjon aktiivselt jätkanud juhtumi uurimist ja teavitanud kaebuse esitajaid kõigist arengutest. Ombudsman märgib, et pärast kaebuse registreerimist ja asjakohase teabe kogumist küsis komisjon Hispaania ametiasutuste arvamust ja vahetas kaebuse esitajatega kirjavahetust. märtsist 2000 kuni 13. märtsini 2002 toimus kaebuse esitajate ja komisjoni vahel üle 50 kirjaliku teabevahetuse.

2.5 Eespool öeldust ilmneb seega, et pikal uurimisperioodil olid esitatud põhjused ja seega ei ole tuvastatud ühtegi haldusomavoli juhtumit.

3. Komisjoni keeldumine kiirendamast kodanikukaitse meeskonda piirkonda

3.1. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon lükkas põhjendamatult tagasi nende taotluse kodanikukaitse meeskonna ekspeditsiooniks piirkonda, kus projekti arendatakse.

3.2. Komisjon põhjendas oma seisukohta sellega, et kaebuse esitajate taotlus ei vastanud otsuses 1999/847/EÜ sätestatud kriteeriumidele, kuna otsuse lisas on sätestatud, et hädaolukordades võib kodanikukaitse rühma mobiliseerida üksnes juhul, kui liikmesriiki või kolmandat riiki ähvardab loodus- või tehnoloogiline katastroof. Komisjon väitis ka, et kriteeriumid, mis võivad selle meetme käivitada (huvi märkimisväärse arvu liikmesriikide vastu), ei olnud täidetud.

3.3 Nõukogu otsusega 1999/847/EÜ (3) kehtestatakse ühenduse kodanikukaitsealane tegevusprogramm. Programmi raames võetavaid meetmeid on kirjeldatud otsuse lisas. Need hõlmavad üldhuvi pakkuvaid suurprojekte, koolitust, eksperditeadmiste mobiliseerimist ja muid meetmeid (katseprojektid, toetusmeetmed, teave jne). Lisa punkti C alapunkti 2 kohaselt on ainsad toetuskõlblikud meetmed need, mis pakuvad huvi kõigile liikmesriikidele või märkimisväärsele arvule neist. Meetmete kohta, mis hõlmavad kodanikukaitse meeskonna mobiliseerimist, on lisa punktis D sätestatud, et need peaksid „sekkuma üksnes hädaolukorras”.

3.4 Ombudsman märgib, et otsuse 1999/847/EÜ alusel asus komisjon seisukohale, et kaebuse esitajate taotlus saata kodanikukaitse meeskond piirkonda, kus Itóizi tammi arendatakse, ei vasta nendele kriteeriumidele. Pidades silmas otsuse lisas kirjeldatud meetmeid seoses toetusmeetmete ja kodanikukaitse meeskonna mobiliseerimisega, leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht näib olevat hästi põhjendatud.

Seetõttu ei tuvasta ombudsman juhtumi selle aspektiga seoses haldusomavoli.

4. Järeldus

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta esitatud järelepärimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Ühenduse õiguse eiramine liikmesriigi poolt: Euroopa Komisjonile esitatavate kaebuste tüüpvorm; EÜT C 119, 30.4.2004, lk 5.

(2) Otsus omaalgatusliku uurimise kohta 303/97/PD, Euroopa Ombudsmani 1997. aasta aruanne, lk 271–272.

(3) nõukogu 9. detsembri 1999. aasta otsus 1999/847/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitsealane tegevusprogramm; EÜT L 327, 21.12.1999, lk 53.