Lugupeetud dr.

veebruaril 2001 esitasite ettevõtjatest Agrostudio S.r.l., Vakakis Int. S.A. ja Chambre d'Agriculture de Charente Maritime koosneva konsortsiumi nimel kaebuse selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon käsitles projekti N.SCR-E/110582/C/SV/TM (integreeritud toetus põllumajandusele ja toiduainetööstusele – Türkmenistan) pakkumismenetlust.

26. veebruaril 2001 edastasin kaebuse komisjonile märkuste tegemiseks.

Te esitasite kaebuse kohta lisateavet 21. veebruaril 2001 ja ma edastasin selle koopia komisjonile 28. veebruaril 2001.

mail 2001 edastasite mulle koopia komisjonilt saadud 11. mai 2001. aasta kirjast.

Komisjon saatis Teie kaebuse kohta koostatud arvamuse eelneva koopia 28. mail 2001. Täielik tekst koos lisadega saabus 5. juunil 2001.

Kirjutasin 25. juunil 2001 komisjonile, et paluda teatavate dokumentide koopiaid ja kaebuse kohta täiendavat teavet. Teavitasin Teid sellest samal päeval saadetud kirjas ja edastasin Teile koopia komisjoni arvamusest.

Komisjon saatis mulle 7. augustil 2001 taotletud dokumendid. Lisaks märkis komisjon, et töötajate nappus tõi kaasa viivituse minu esitatud küsimustele vastamisel, kuid märkis, et see vastus on nüüd viimistlemisel ja saadetakse mulle võimalikult kiiresti.

Kirjutasin 26. septembril 2001 komisjonile, et paluda vastuse viivitamatut saatmist. Ingliskeelne versioon komisjoni vastusest minu täiendava teabe taotlusele saadi lõpuks kätte 8. oktoobril 2001.

Edastasin Teile 12. oktoobril 2001 komisjoni arvamuse ja vastuse minu täiendava teabe taotlusele ning palusin Teil soovi korral esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 21. detsembril 2001.

adresseerisin 13. veebruaril 2002 komisjonile soovituse eelnõu, mille koopia saadeti teile samal päeval.

Komisjon saatis 5. juunil 2002 esialgse vastuse minu soovituse projektile, mille edastasin teile järgmisel päeval märkuste esitamiseks. Sain 17. juunil 2002 Teie märkused komisjoni vastuse kohta.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, kolmest äriühingust ja asutusest koosnev konsortsium (Agristudio S.r.l., Vakakis Inr. S.A. ja Chambre d'agriculture de Charente Maritime) esitasid pakkumise vastuseks pakkumiskutsele, mille Euroopa Komisjon avaldas 2000. aasta mais Tacise programmi raames projekti SCR-E/110582/C/SV/TM (integreeritud toetus põllumajandusele ja toiduainetööstusele – Türkmenistan) kohta. Kaebuse esitaja kanti nimekirja koos seitsme teise pakkujaga, sealhulgas TDI Natural Resources Division (edaspidi „TDI NRD”) ja Landell Mills Limited (edaspidi „LM”).

Kaebuse kohaselt on käesolevas asjas asjakohased järgmised sätted:

- Hanketeate punktis 9 on sätestatud, et taotlejad peavad esitama kehtiva lepingu sõlmimiseks ainult ühe taotluse „olenemata osalemisvormist (üksikkandidaadina või konsortsiumikandidaadi juhi või partnerina)“ ning et kui isik on esitanud rohkem kui ühe taotluse, jäetakse „kõik taotlused, milles see isik on osalenud, automaatselt kõrvale“.

- Välissuhete ühistalituse juhendi artikli 2 lõikes 3 on sätestatud, et füüsilistel või juriidilistel isikutel „ei ole õigust osaleda võistlevas hankemenetluses ega saada lepinguid, kui nad on mõnes olukorras, mis võimaldab seoses pakkumuse või lepinguga kõrvalejätmist, millele on osutatud eetikaklauslites (7. jagu)”

- Solventsuskapitalinõude juhendi artikli 7 lõikes 3 kohustatakse taotlejat või pakkujat kinnitama, „et tal ei ole võimalikku huvide konflikti ning et tal ei ole erilisi sidemeid teiste pakkujate või projektiga seotud isikutega“.

5. detsembril 2000 komisjonile saadetud kirjas leidis kaebuse esitaja, et kõnealuseid sätteid on rikutud ning seetõttu tuleks TDI ja LM hankemenetlusest kõrvale jätta. Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et TDI NRD oli TDI filiaal, kuhu kuulus LM, ning et TDI-le kuulus ka 50 % tehnilise halduse teenistusest, mis koos kahe teise äriühinguga vastutas Tacise koordineerimisüksuse juhtimise eest Türkmenistanis. Kaebuse esitaja leidis, et need asjaolud põhjustasid huvide konflikti ja kõlvatut konkurentsi.

Komisjon teatas oma 11. detsembri 2000. aasta vastuses kaebuse esitajale, et ta on kaebuse esitaja esitatud teabe läbi vaadanud, kuid jõudnud järeldusele, et ei esine võimalikku huvide konflikti ega kõlvatut konkurentsi, mis võiks seada kahtluse alla nende kahe äriühingu nimekirja lisamise.

detsembri 2000. aasta kirjas komisjonile kordas kaebuse esitaja oma väiteid ja esitas dokumentaalsed tõendid, nimelt väljavõtted Ühendkuningriigi ja Iirimaa asjaomastest äriregistritest. Need dokumendid näitasid, et 100 % LMi aktsiatest kuulus Iiri äriühingule Development Consultants International Ltd. (edaspidi „DCI”). Kõik TDI kontserni aktsiad peale ühe (st 99,9995 %) kuulusid samuti DCI-le. Ülejäänud osa TDI kontsernist kuulus B-le, kes oli kõigi kolme äriühingu direktor. B. oli ka TMS-i direktor. Kaebuse esitaja märkis oma kirjas ka seda, et teda teavitati sellest, et M., kes oli teostanud teabekogumismissiooni ja koostanud asjaomase projekti tingimused, oli olnud TDI poolt Tšehhi Vabariigis rakendatud projekti direktor aastatel 1998 ja 1999 ning eeldatavasti ka 2000. aastal.

Kuna vastust ei saadud, saatis kaebuse esitaja 9. jaanuaril 2001 komisjonile uue kirja, milles ta esitas uuesti oma eelmises kirjas osutatud faktid ja järeldused. Kaebuse esitaja väitis ka, et TDI NRD ja LMi vahel on täiendavad seosed, arvestades, et veel kaks isikut olid nii TDI kontserni kui ka DCI juhid. Kaebuse esitaja esitas ka mitu küsimust asjaomaste isikute ja äriühingute rolli kohta.

Lisaks asus kaebuse esitaja oma kirjas seisukohale, et hankemenetluse peamine eesmärk oli tagada aus konkurents kõigi osalejate vahel, st et iga osaleja pidi oma käitumise kindlaks määrama kõigist teistest osalejatest sõltumatult. See ei olnud nii juhul, kui kaks äriühingut, kellel on samad aktsionärid ja samad juhid, esitasid pakkumused sama pakkumuse kohta. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et esines ka huvide konflikt. Kaebuse esitaja sõnul oli TDI ja LMi tehtud pakkumisi selgelt täielikult kontrollinud, juhtinud ja koordineerinud üks üksus, st DCI, kes kontrollis ja koordineeris nende kahe äriühingu käitumist täielikult nende ühise juhtimise ja finantskontrolli kaudu. Lõpuks leidis kaebuse esitaja, et pakkujaid ei koheldud võrdselt, kuna ühel pakkujal oli lubatud esitada kaks pakkumust.

jaanuaril 2001 kinnitas komisjoni koostöötalitus EuropeAid 22. detsembri 2000. aasta ja 9. jaanuari 2001. aasta kirjade kättesaamist. Komisjon väitis, et ta uurib küsimust uuesti ja pöördub kaebuse esitaja poole niipea, kui see on tehtud.

jaanuari 2001. aasta kirjas teatas komisjoni solventsuskapitalinõue kaebuse esitajale, et tema pakkumus ei olnud edukas ja et leping sõlmiti TDI NRDga.

Kaebuse esitaja saatis komisjonile 7. veebruaril 2001 veel ühe kirja. Selles kirjas väitis kaebuse esitaja, et üks teine äriühing juhtis komisjoni tähelepanu asjakohastele faktidele juba 2000. aasta oktoobris. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud kinni pidanud 15-päevasest tähtajast, mis on kehtestatud komisjoni töötajate hea haldustava eeskirjas. Lõpuks väljendas kaebuse esitaja seisukohta, et komisjonile saadetud kirjades esitatud asjaolusid arvesse võttes näis lepingu sõlmimine TDI NRDga olevat komisjonipoolne võimu kuritarvitamine.

Ombudsmanile 2001. aasta veebruaris esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja sisuliselt järgmised kolm väidet:

(1) Komisjon jättis ekslikult TDI NRD ja LM hankemenetlusest kõrvale

(2) Komisjon ei reageerinud kaebuse esitaja 22. detsembri 2000. aasta ja 9. jaanuari 2001. aasta kirjadele ettenähtud tähtaja jooksul.

(3) Lepingu sõlmimine TDI NRDga kujutas endast võimu kuritarvitamist

Kaebuse esitaja palus ombudsmanil soovitada, et komisjon peataks lepingu viivitamata ja tühistaks selle õigeaegselt.

Seejärel esitas kaebuse esitaja tõendid selle kohta, et 1998. aasta septembrist kuni 2000. aasta septembrini oli M. olnud projektijuht projektis, mida DEVCO - DCI Tšehhi Vabariigis rakendas, ning et ta oli komisjoni nimel ette valmistanud Tacise projektide pädevuse Türkmenistanis.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Kaebuse esitaja oli kantud asjaomase pakkumiskutse esialgsesse nimekirja. 5. detsembril 2000 esitas ta komisjonile kaebuse, väites, et TDI NRD-d ja LM-i ei oleks tohtinud nimekirja kanda nii huvide konflikti kui ka kõlvatu konkurentsi tõttu. Vastus, millega need väited tagasi lükati, saadeti 11. detsembril 2000. Otsus neid kahte äriühingut mitte välja jätta põhines teabel, mis saadi TDI-lt 2000. aasta oktoobris pärast samasisulist kaebust teiselt konkurendilt.

Vahepeal oli pakkumismenetlus läbi viidud ning saadud ja edasiseks hindamiseks vastu võetud kuus pakkumust. Kaks taotlust lükati tagasi (konsortsium GTZ ja konsortsium ACE Agrar, sealhulgas LM), kuna nad olid pakkunud samale ametikohale sama peaeksperdi. Ainult üks pakkumus, konsortsium koos kaubanduse kaitsevahendiga, oli saavutanud nõutava tehnilise miinimumkünnise ja oli finantshindamiseks vastu võetud. 19. detsembril 2000 sõlmis komisjon lepingu konsortsiumiga, kuhu kuulus ka TDI.

Esimene väide

Seoses väitega, et TDI ja LM oleks tulnud huvide konflikti ja kõlvatu konkurentsi tõttu välja jätta, esitas TDI juba 2000. aasta oktoobris selgitused teise konkurendi sarnase kaebuse kohta. Esitatud teabe kohaselt olid TDI (registreeritud Iirimaal), LM (registreeritud Ühendkuningriigis) ja TMS (registreeritud Iirimaal) eraldi juriidilised isikud, kelle juhatused, juhid ja töötajad tegutsesid üksteisest täiesti eraldi, kuigi nad olid sama investeerimisvaldusettevõtja DCI tütarettevõtjad. TDI rõhutas, et DCI ei osalenud ühegi oma tütarettevõtja igapäevases tegevuses ning et TDI konkureeris agressiivselt LMi ja TMSiga. Äriühing juhtis tähelepanu ka sellele, et ta ei olnud saanud DCI-lt juhiseid koostöö või koostöö kohta teiste äriühingutega ning oli teinud ettepaneku võtta kirjalikult "tagasivõetamatu ja tingimusteta kohustus" jätkata pakkumismenetlust teistest väljavalitud äriühingutest ja konsortsiumiliikmetest täiesti sõltumatult, nagu ta oli varem teinud pärast komisjoni sellekohaseid taotlusi (1).

Olles selle teabe juba kätte saanud, oli komisjonil võimalik vastata kaebuse esitaja 5. detsembri 2000. aasta kirjale 11. detsembril 2000, teatades kaebuse esitajale, et ta ei ole leidnud ühtegi tõendit huvide konflikti või kõlvatu konkurentsi kohta, mille tõttu tuleks TDI ja LM hankemenetlusest kõrvaldada.

Teine väide

Seoses ajaga, mis komisjonil kulus kaebuse esitaja kirjadele vastamiseks, saadeti kaebuse esitaja 22. detsembri 2000. aasta faks pärast komisjoni tegevuse lõpetamist. Komisjon oli suletud ajavahemikus 23. detsembrist 2000 kuni 2. jaanuarini 2001. Vastus saadeti 22. jaanuaril 2001. See oli kooskõlas üldsusega suhtlemisel töötajate hea haldustava eeskirjaga (mille kohaselt tuli saata kinnine vastus, kui vastust ei olnud võimalik saata 15 tööpäeva jooksul) ja juhiste käsiraamatu (2) punktiga 8 (mille kohaselt pidi hankija vastama 90 päeva jooksul alates kaebuse saamisest).

Kolmas väide

Otsus sõlmida leping TDI konsortsiumiga tehti enne 22. detsembri 2000. aasta ja 9. jaanuari 2001. aasta kaebuste kättesaamist. Sellest ajast alates oli komisjoni ülesanne uurida ja hinnata kaebuse esitaja esitatud tõendeid, et teha kindlaks, kas on olulisi tõendeid, mis kohustaksid komisjoni projekti peatama, tühistades lepingu. Läbivaatamine kestis kavandatust kauem, sest kaebuse esitaja oli lisanud uusi andmeid oma 22. detsembri 2000. aasta ja 9. jaanuari 2001. aasta kirjadesse ning ombudsmanile esitatud kaebusesse, mille komisjon sai kätte 7. märtsil 2001.

Pärast esitatud teavet võtsid komisjoni talitused TDIga uuesti ühendust. Oma 11. jaanuari 2001. aasta vastuses kinnitas TDI, et B. on TDI Groupi, LMi ja TMSi juhatuse liige. Ta nõustus ka sellega, et B. võis juhatuses osalemise kaudu teada saada, millises pakkumuses iga äriühing osales, kuid väitis, et ta ei sekkunud iga äriühingu pakkumis- või projektijuhtimistegevuse korralduslikesse aspektidesse. TDI 11. jaanuari 2001. aasta kirjas väideti samuti, et samad tegevusliku sõltumatuse argumendid kehtivad ka TMSi suhtes ning et lisaks oli TMS seotud üksnes Moskva riiklikule koordineerimisüksusele eksperdiabi andmisega, samas kui Türkmenistanis andis välisabi äriühing Proman kolmanda äriühingu Planet järelevalve all, millel ei olnud TDIga mingit seost.

Lisaks kinnitas TDI, et varem oli DEVCO (mille DCI (3) oli omandanud 1999. aastal) sõlminud M-iga lepingu sõltumatu konsultandina lühiajaliste ülesannete täitmiseks, ning väitis, et tema töö TDI heaks DEVCO kaudu oli pakkuda konkreetseid projektiga seotud ekspertteadmisi "valdkonnas". TDI eitas siiski, et M. oli kunagi olnud TDI töötaja või et tal oli TDIga mingi eriline suhe. M., kellel paluti samuti selgitada oma seost TDIga, kinnitas, et ta töötab füüsilisest isikust ettevõtja ja sõltumatu konsultandina. Ta oli selgitanud, et ta oli andnud lühiajalist nõustamist PHARE projektile Tšehhi Vabariigis, mis anti DEVCO-le ajavahemikus 1998. aastast kuni 2000. aasta septembrini ja mille TDI oli üle võtnud. M. oli siiski eitanud mis tahes seoseid TDI-ga. Komisjoni 26. jaanuari 2001. aasta kirjas märkis M., et selle projekti rakendamise hilisemates etappides, milles ta oli DEVCO heaks töötanud, oli DEVCO rahalistes raskustes ja TDI võttis üle projekti haldamise. Teises 20. märtsi 2001. aasta kirjas, mille esitas ka komisjon, väitis M., et Tšehhi Vabariigi projekti käsitlevat artiklit 4, mis oli lisatud hiljuti avaldatud TDI väljaandesse, kasutati ilma tema teadmata või heakskiiduta ning et ta ei olnud kunagi olnud TDI kontserni ega ühegi selle sidusettevõtja töötaja.

Seejärel otsustas komisjon pakkumuste hindamisaruande uuesti läbi vaadata ja hindajate hinded ümber arvutada, jättes välja M‐i hinded, et kontrollida, kas tulemus muutub. Selle tulemusena oleks kaubanduse kaitsevahendi punktisumma olnud veelgi suurem.

Seejärel saadeti toimik EuropeAidi õigustalitusele läbivaatamiseks. Jõuti järeldusele, et uurimise käigus ei esitatud ühtegi tõendit, mis õigustaks lepingu tühistamist. Menetluses ei esinenud tõsiseid rikkumisi, mis oleksid takistanud normaalset konkurentsi. Ühtegi korruptiivset tegevust ega eetiliste klauslite rikkumist ei avastatud. Konkurentidega ei ole üritatud sõlmida ebaseaduslikke kokkuleppeid.

Kaebuse esitajat teavitati sellest 11. mail 2001.

Täiendava teabe
taotlemine

Pärast komisjoni arvamuse läbivaatamist leidis ombudsman, et kaebusega tegelemiseks on vaja täiendavat teavet. Seetõttu kirjutas ta 2001. aasta juunis komisjonile, paludes viimasel (1) esitada koopia pakkumismenetluse suhtes kohaldatavatest tingimustest, nimelt juhiste käsiraamatust ja hanketeatest, millele kaebuse esitaja viitas, ning koopiad vande all antud ütlustest, mille TDI ja LM olid esitanud; (2) täpsustama, kas ta leidis kõiki kaebuse esitaja argumente (sealhulgas väidet, et B. oli ka TMSi direktor ja et veel kaks isikut olid nii TDI kontserni kui ka DCI direktorid) arvesse võttes, et TDI-l näis olevat "eriline side teiste pakkujate või projekti kaasatud isikutega"; (3) selgitada, mille alusel ta leidis, et ettepanek võtta "tagasivõtmatu ja tingimusteta kohustus" jätkata pakkumismenetlust täiesti sõltumatult peaks hajutama kahtlused pakkuja sobivuse suhtes nii üldiselt kui ka seoses kaubanduse kaitsemeetmete juhtumiga; ja 4) selgitada hanketeate punkti 9 sõnastust arvesse võttes, miks LMi esitatud pakkumus võeti edasiseks hindamiseks vastu, kuigi komisjon märkis oma arvamuses, et sellise konsortsiumi pakkumus, kuhu LM kuulus, oli kõrvale jäetud, kuna ta oli pakkunud sama eksperdi kui teine pakkumus.

Komisjoni vastus

Komisjon esitas oma vastuses ombudsmani nõutud dokumendid. Komisjon selgitas, et kuigi juhiste käsiraamat oli hankemenetluse algatamise ajal juba vastu võetud, ei olnud pakkumiskutsetele vastavaid standarddokumente veel ühtlustatud ja seega ei saanud neid kasutada. Komisjoni sõnul ei viidanud äriühingute vande all antud ütlused juhendile just sel põhjusel. Komisjon lisas, et teenuste hankelepingute toimikud sisaldavad nüüd kinnitust selle kohta, et pakkujad peavad kinnitama, et neil ei ole mingit konkreetset seost ühegi teise pakkujaga.

LMi 10. mai 2000. aasta deklaratsioon sisaldab klauslit, mis tõendab, et LM ei olnud "süüdi tõsises valeandmete esitamises seoses pakkumiskutses osalemiseks vajaliku teabega". Käesolev deklaratsioon ega TDI 4. septembri 2000. aasta deklaratsioon ei sisalda sätteid, mis viitaksid võimalikule huvide konfliktile või konkreetsele seosele teiste pakkumises osalevate äriühingute või isikutega.

Komisjon esitas järgmised märkused:

Teine küsimus

Käesoleva pakkumiskutse suhtes kohaldatav õiguslik raamistik koosnes nõukogu 25. juuni 1996. aasta määruse nr 1279/96 III lisast, Tacise fondidest rahastatavate pakkumismenetluste ja teenuslepingute sõlmimise üldeeskirjadest ning Tacise/Phare’i fondidest rahastatavate teenuslepingute üldtingimustest.

Kaebuse esitaja esimene väide põhines TDI NRD, LMi ja TMSi vahelisel seosel. LM kuulus täielikult DCI-le, kellele kuulus ka 99,995 % TDI kontsernist, kuhu TDI NRD kuulus. Lisaks oli TDI fraktsioonil, DCI-l ja TMS-il ühine direktor B.

Juhendi punktis 7 nõuti, et iga taotleja või pakkuja deklareeriks, et tal ei ole teiste pakkujatega erisuhteid. Hanketeate punktis 9.2 oli samuti märgitud, et konkurss on avatud kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning et iga taotleja võib esitada ainult ühe taotluse.

Võrreldes nende käsutuses olevaid fakte kehtivate eeskirjadega, märkisid komisjoni talitused kõigepealt, et kuigi TDI NRD ja LMi vahel oli tuvastatud rahaline seos, ei olnud neil ema-tütarettevõtja suhet, vaid nad mõlemad kuulusid samasse investeerimiskontserni DCI. Kuigi nad sõltusid rahaliselt oma emaettevõtjast, olid nad sellest juriidiliselt eraldiseisvad. Need kaks äriühingut võivad seega põhjendatult väita, et nad on eraldiseisvad juriidilised isikud, kellel on äriline ja juhtimisalane autonoomia. Seega ei olnud põhjust automaatselt kahtlustada, et TDI NRD ja LM rikuvad hanke-eeskirju, vastates hanketeatele eraldi. Asjaolu, et nad kuulusid samasse investeerimisgruppi, ei takistanud neid järgimast omavahelise konkurentsi eeskirju.

Komisjoni talitused leidsid, et TDI NRD ja LMi vaheline finantssuhe ei ole kohaldatavate eeskirjade tähenduses erisuhe. Lähtudes määratlusest selle kitsamas tähenduses, pidas komisjon eriliseks suhteks olukorda, kus kaks pakkujat, kes olid esitanud pakkumused, sõlmisid kokkuleppe, püüdes konkurentsi nurjata. Ühtegi tõendit sellise kokkuleppe kohta ei esitatud. Vastupidi, nii LM kui ka TDI NRD olid esitanud kvaliteetseid taotlusi. See objektiivne aspekt veenis komisjoni, et mõlemad äriühingud tegutsesid oma ärihuvide nimel ilma igasuguse kokkuleppeta ja kooskõlas konkurentsieeskirjadega.

Lisaks ei ole sellistel asjaoludel ühise juhatuse liikme omamine otsustav aspekt. Selles osas nõustus komisjon kaubanduse kaitsemeetmete haldamise loogilise seisukohaga, et B. ei saa osaleda mõlema äriühingu igapäevases tegevuses.

Mis puudutab TDI Groupi, LMi ja TMSi vahelist seost, siis need kolm äriühingut kuulusid samale investeerimisühingule DCI ja neil oli ühine direktor B. TMSi ja komisjoni vahelises teenuslepingus sisalduv välistamisklausel 5 ning juhendi punkt 7.3 põhinesid määruse nr 1279/96 III lisa punktil 5, milles on sätestatud, et „füüsilised ja juriidilised isikud, kes on teinud koostööd hanke tingimuste ettevalmistamisel või on muul viisil aidanud kaasa lepingu alusel elluviidavate tegevuste määratlemisele, ei või osaleda pakkumuses pakkujatena, konsortsiumina, alltöövõtjatena ega pakkuja töötajatena”.

Pakkumiskutsete korraldamise eest vastutavate talituste arvates tuleks juhendi punkti 7.3, eespool tsiteeritud artiklit ja välistamisklauslit tõlgendada kitsalt nii, et need keelavad töövõtjal ja/või tema enda tütarettevõtjatel ja/või konsortsiumi kuuluval äriühingul, kellega sõlmitakse leping, osaleda sama projekti käsitlevas hankemenetluses. Laiema tõlgenduse korral, mille kohaselt välistatakse kõik äriühingud, kellel on finantssidemed äriühingutega, kes on aidanud projekti ette valmistada, seaks välistamisklausel ohtu asjaomaste projektide elluviimise, arvestades nende äriühingute piiratud arvu, kes suudavad täita Tacise projektide elluviimise kriteeriume.

Ulatusliku osalemise võimaldamiseks pidid komisjoni talitused kohaldama määruse lõiget 5 igal üksikjuhul eraldi, analüüsides objektiivselt lepingupartneri rolli projekti ettevalmistamisel, et hinnata, kas tal tuleks lubada projekti rakendamises osaleda. TDI deklaratsioonide kohaselt piirdus TMSi roll pakkumismenetluse tingimuste ettevalmistamisel "ekspertiisi pakkumisega Moskva riiklikule koordineerimisüksusele". Kuna TMSi ja TDI vaheline seos ei olnud asjaomaste eeskirjade tähenduses eriline suhe ning isegi kui see oleks olnud, ei oleks TMSi roll projektide ettevalmistamisel võimaldanud komisjonil välistada TDI osalemist projekti rakendamises, lükkas komisjon tagasi väite huvide konflikti kohta.

Mis puudutab hr M-i osalemist hindamiskomitees, siis leidis komisjon, et Tacise hindamiskomiteede liikmete suhteliselt suur arv (viis) muutis ühe liikme jaoks hindamise lubamatu mõjutamise väga keeruliseks. Pärast kaebuse saamist vaatas komisjon hindamise protokolli uuesti läbi ja jõudis järeldusele, et hr M. hääl ei mõjutanud lõplikku valikut.

Kolmas küsimus

Äriühingute avaldustel oli nii moraalne kui ka õiguslik väärtus. Moraalne väärtus seisnes äriühingu kohustuses täita sellise deklaratsiooniga klausli kriteeriume, ilma et oleks vaja esitada dokumentaalseid tõendeid. Õiguslik väärtus seisneb komisjoni võimaluses tugineda rikkumise korral menetluse tühistamisele või lepingu tühistamisele.

Neljas küsimus

Piiratud pakkumismenetluse menetlus koosnes mitmest etapist. Kõigepealt avaldas hankija osalemiskutse. Sellele vastanud ja teatavatele kriteeriumidele vastavad ettevõtjad kanti nimekirja. Praeguses etapis ei olnud ekspertide nimekiri vajalik. Äriühingud ACE ja GTZ vastasid asjakohastele kriteeriumidele ja olid seega nimekirja kantud. Alles pärast esitatud pakkumuste läbivaatamist sai valikukomisjon aru, et mõlemad äriühingud pakkusid välja sama eksperdi. Selle tulemusena lükati mõlema äriühingu pakkumused tagasi.

Kaebuse esitaja märkused

21. detsembril 2001 esitas kaebuse esitaja üksikasjalikud (6) märkused komisjoni seisukoha kohta, milles ta jäi oma kaebuse juurde.

Kaebuse esitaja arvukatest märkustest tunduvad kõige olulisemad olevat järgmised:

Pakkumuste hindamisel oli tehnilisele pakkumusele omistatud kaal (80 %) äärmiselt suur. See kujutas endast suurt takistust kõigi nende konkurentide jaoks, kes erinevalt TDI NRD-st ei olnud saanud mitteametlikke selgitusi ja konkreetset teavet oma tugevate sidemete kaudu projektiga algusest peale seotud isikutega (TMS otse või selle direktori B. kaudu, kes oli ka TDI direktor, ja M.). Tähelepanuväärne oli see, et kui välja arvata konsortsium, kuhu kuulub TDI NRD, ei suutnud ükski kuuest konsortsiumist, kelle pakkumusi hinnati, seda tehnilist tõket ületada.

B., kes oli DCI, TDI NRD, LMi ja TMSi direktor ning TDI aktsionär, tegutses DCI nimel hanke äristrateegia peamise orkestrina. Ta sekkus TDI NRD ja LM-i poolt nende pakkumiste väljatöötamisse, edastades neile otseselt või kaudselt salajast siseteavet, mille TMS sai tänu osalemisele Tacise koordineerimisüksuse juhtimises Türkmenistanis. Arengukoostöö rahastamisvahendi, rühma juhi ja selle kolme sidusettevõtja vahel toimus strateegia osas täielik vastastikune koostöö ja teabevahetus. Asjaolu, et DCI ei tegelenud kaubandustegevusega, ei muuda asjaolu, et ta kontrollis oma sidusettevõtjaid.

Tacise pakkumused nõudsid keerulisi tehnilisi teadmisi kohalikust keskkonnast. Kõik täiendavad struktuurilised või lepingulised sidemed projektiga tihedalt seotud juriidiliste või füüsiliste isikutega, kellel on privilegeeritud ja salajane teave ning kes on valmis avalikustama projekti tehnilised ja sisemised omadused ning kohaliku olukorra eritingimused ja -jooned, andsid asjaomasele pakkujale ületamatu eelise.

TDI NRD ja LMi vande all antud ütlustel ei olnud mingit seost eetikaklausliga (SCRi juhiste käsiraamatu artikkel 7), kuna need puudutasid pakkujate üldeeskirjade artikli 4 lõike 4 järgimist (kandidaatide ametialane olukord).

Komisjon ei seadnud kahtluse alla teavet, mille TDI NRD talle esitas, ega palunud viimasel esitada dokumentaalseid tõendeid. Komisjon ei käsitlenud ka asjaolu, et B. oli ka DCI direktor ja et veel kaks isikut olid nii DCI kui ka TDI direktorid.

Kaebuse esitaja väitis, et M. töötas TDI kontsernis või oli vähemalt sellega seotud. Seetõttu ei saanud ta aru, miks nii komisjon kui ka TDI väitsid, et M. ei olnud TDI töötaja. Sellega seoses oli oluline märkida, et oma 13. oktoobri 2000. aasta e-kirjas komisjonile märkis TDI NRD järgmist: "RDI ja EDC moodustavad koos DEVCOga (mille TDI võttis üle 1999. aastal) TDI loodusvarade osakonna." Asjaolu, et M. tegi koostööd TDI NRDga, tõestas veelgi TDI väljaanne, millele M. viitas oma 20. märtsi 2001. aasta faksis. On märkimisväärne, et vaatamata 13. oktoobri 2000. aasta e-kirjas esitatud teabele tundis komisjon vajadust küsida TDI-lt uuesti teavet rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi kohta ning et TDI oli seejärel esitanud teavet, mis erines varem esitatud teabest. Kaubanduse kaitsevahendite riikliku direktoraadi (arengu ja koostöö peadirektoraadi kaudu) ja hr M-i vaheline seos vastas „konkreetsele seosele“.

Komisjoni kasutatud väljend „erisuhe“ ei vastanud üldse solventsuskapitalinõude juhendi artikli 7 lõikes 3 kasutatud väljendile „konkreetne seos“.

Seos TDI ja LMi vahel ei olnud mitte ainult rahaline, vaid ka juhtimisalane. Kirjalik kokkulepe ei olnud ainus juhtum, kus selline "konkreetne seos" eksisteeris.

Komisjoni argument, et asjaomaste sätete "laiem" tõlgendamine seaks Tacise projektide kriteeriumidele vastavate äriühingute piiratud arvu tõttu ohtu asjaomaste projektide elluviimise, oli üllatav. Komisjon oli hinnanud veel viit pakkumust peale selle, milles TDI osales.

Kõik vajalikud tõendid TDI NRD ja LMi tagasilükkamiseks olid komisjonile teada juba enne kaebuse esitaja 5. detsembri 2000. aasta kirja.

Lisaks väitis kaebuse esitaja oma märkustes, et käesoleval juhul on rikutud mitmeid muid hankemenetlusega seotud eeskirju. Kaebuse esitaja arvates peaks ombudsman seetõttu soovitama, et komisjon lõpetaks viivitamata oma lepingud TDI NRD ja TMSiga, võtaks meetmeid tagamaks, et sellised ebaausad tavad lõpetatakse ja et solventsuskapitalinõue ei sõlmiks enam lepinguid selliste konkurentidega, kes tegutsevad ebaõiglaselt.

Soovituse eelnõu

Ombudsmani 13. veebruari 2002. aasta kiri

Pärast mõlema poole esildiste hoolikat uurimist jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon ei olnud kõiki asjakohaseid fakte ja argumente põhjalikult uurinud. Neil asjaoludel esitas ombudsman 13. veebruaril 2002 komisjonile soovituse projekti, mis oli sõnastatud järgmiselt:

Euroopa Komisjon peaks põhjalikult uurima kõiki käesoleva juhtumi asjakohaseid küsimusi. See uurimine peaks hõlmama ka kaebuse esitaja märkustes esitatud täiendavaid väiteid ja väiteid. Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma otsuse mitte jätta TDId ja LMi hankemenetlusest kõrvale ning oma hilisema otsuse mitte tühistada TDIga sõlmitud lepingut, võttes arvesse kõnealuse uurimise tulemusi.

Ombudsman palus komisjonil esitada oma arvamus 31. maiks 2002. Komisjonile edastati ka kaebuse esitaja 21. detsembril 2001 saadud märkuste koopia.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Oma 29. mai 2002. aasta üksikasjalikus arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Olles võtnud teadmiseks ombudsmani soovitused, algatasid Euroopa Koostööameti EuropeAid asjaomased talitused laiema uurimise, et koguda vajalikku teavet.

Paralleelselt ombudsmani poole pöördumisega juhtis kaebuse esitaja oma kaebustele tähelepanu ka Euroopa Komisjoni presidendile, kes oli edastanud küsimuse Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), paludes ametil viia läbi sise- ja välisjuurdlus. Juurdluse läbiviimiseks palus OLAF EuropeAidil esitada talle teatavat teavet, sealhulgas ombudsmani nõutud teavet.

Ombudsmani soovituste täitmiseks ja OLAFi taotlusele vastamiseks palus EuropeAidi peadirektor EuropeAidi siseauditi talitusel need juurdlused läbi viia, kasutades vajaduse korral koosseisuväliseid töötajaid.

Kuna uurimine on praegu pooleli, ei suutnud komisjon ombudsmani soovitusi ettenähtud tähtaja jooksul täita. Komisjon teavitab ombudsmani uurimise tulemustest pärast selle lõpuleviimist.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja väljendas oma märkustes pettumust komisjoni vastuse üle. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et komisjoni oli juhtumist teavitatud juba 2000. aasta detsembris, kuid ta oli valinud vastuse edasilükkamise poliitika, et säilitada praegune olukord. Kaebuse esitaja arvates oli asjaolu, et OLAF oli palunud uurimist, tervitatav, kuid see ei olnud hea põhjus, miks komisjon palus lisaaega ja vastas, et uurimise tulemused edastatakse pärast uurimise lõpetamist, andmata mingit teavet selle kohta, millal see juhtub. Kaebuse esitaja sõnul võib komisjonil kuluda mitu aastat.

Kaebuse esitaja avaldas lootust, et ombudsman saab juhtumi lõpetada, ilma et ta peaks ootama komisjoni vastuseid, mida lubati anda määramata tulevikus.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Kaebuse esitaja, kolmest äriühingust ja asutusest koosnev konsortsium, esitas pakkumise vastuseks pakkumiskutsele, mille Euroopa Komisjon avaldas 2000. aasta mais Tacise programmi raames projekti SCR-E/110582/C/SV/TM (integreeritud toetus põllumajandusele ja toiduainetööstusele - Türkmenistan) kohta. See kanti nimekirja koos seitsme teise pakkujaga, sealhulgas TDI Natural Resources Division (edaspidi „TDI NRD“) ja Landell Mills Limited (edaspidi „LM“). Kaebuse esitaja palus komisjonil lükata TDI NRD ja LMi taotlused tagasi hanketeate punkti 9 ja välissuhete ühistalituse juhendi artikli 2 lõike 3 alusel koostoimes juhendi artikli 7 lõikega 3. Komisjon lükkas selle taotluse tagasi ja sõlmis lepingu konsortsiumiga, kuhu TDI NRD kuulus. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et 1) komisjon jättis ekslikult TDI NRD ja LMi hankemenetlusest kõrvale, 2) komisjon ei reageerinud kahele kirjale, mille kaebuse esitaja oli talle saatnud, ja 3) lepingu sõlmimine TDI NRDga kujutas endast võimu kuritarvitamist. Need väited põhinesid eespool nimetatud eeskirjade väidetaval rikkumisel.

1.2 2001. aasta detsembris esitas kaebuse esitaja oma märkused komisjoni arvamuse ja komisjoni vastuse kohta täiendava teabe nõudmisele. Nendes märkustes väitis kaebuse esitaja, et käesoleval juhul on rikutud ka mitmeid muid pakkumismenetlusega seotud eeskirju. Kaebuse esitaja arvates peaks ombudsman seetõttu soovitama, et komisjon lõpetaks viivitamata oma lepingud TDI NRD ja tehnilise haldamise talitustega, võtaks meetmeid tagamaks, et sellised ebaausad tavad lõpetataks ja et solventsuskapitalinõue ei peaks enam sõlmima lepinguid selliste konkurentidega, kes tegutsevad ebaõiglaselt.

1.3 Ombudsman leiab, et arvestades tema hinnangut esialgses kaebuses tõstatatud küsimustele, mis on esitatud allpool, ei tundu olevat vajalik ega asjakohane käsitleda neid täiendavaid väiteid ja väiteid käesoleva uurimise raames.

2 Suutmatus jätta TDI NRD ja LM hankemenetlusest kõrvale

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et TDI NRD ja LMi esitatud pakkumused oleks tulnud hankemenetlusest välja jätta kahe peamise kaalutluse alusel. Esiteks juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et hanketeate punktis 9 oli sätestatud, et taotlejad peaksid esitama ainult ühe kehtiva lepingu sõlmimise taotluse „olenemata osalemise vormist (üksiktaotlejana või konsortsiumikandidaadi juhi või partnerina)“ ning et kui isik esitab rohkem kui ühe taotluse, „jäetakse kõik taotlused, milles ta on osalenud, automaatselt kõrvale“. Kaebuse esitaja arvates tuleks TDI NRD ja LMi taotlusi käsitada kahe sama isiku esitatud taotlusena. Teiseks tugineb kaebuse esitaja solventsuskapitalinõude juhendi artikli 2 lõikele 3, milles on sätestatud, et füüsilistel või juriidilistel isikutel „ei ole õigust osaleda võistlevas hankemenetluses ega saada lepinguid, kui nad on mõnes olukorras, mis võimaldab seoses pakkumuse või lepinguga kõrvalejätmist, millele on osutatud eetikaklauslites (punkt 7). Solventsuskapitalinõude juhendi artikli 7 lõikega 3 kohustatakse taotlejat või pakkujat kinnitama, „et tal ei ole võimalikku huvide konflikti ning et tal ei ole konkreetset seost teiste pakkujate või projekti kaasatud isikutega“.

2.2 Enne kaebuse esitaja sellekohaste üksikasjalike väidete uurimist peab ombudsman kasulikuks vaadata läbi kaebuse aluseks olevad asjaolud. Ombudsman märgib, et komisjon on mõnda neist faktidest otseselt või kaudselt kinnitanud. Need on järgmised: LM on Ühendkuningriigis registreeritud äriühing. Asjaomasel ajal kuulus 100 % tema aktsiatest Iirimaa äriühingule Development Consultants International Ltd. (edaspidi „DCI”). TDI NRD kuulub Iirimaal registreeritud äriühingusse TDI Group. Kõik TDI kontserni aktsiad peale ühe (st 99,9995 %) kuulusid samuti DCI-le. Ülejäänud osa TDI kontsernis kuulus B-le, kes oli nii TDI kui ka LMi direktor. Iirimaal registreeritud äriühing TMS kuulus Türkmenistanis asuvat Tacise koordineerimisüksust haldavasse konsortsiumi. TMS on ka arengukoostöö rahastamisvahendi (7) tütarettevõtja. B. on ka TMS-i direktor. TMSil oli hankemenetluse ettevalmistamisel teatav roll. M. oli üks viiest hindajast, kes vaatasid läbi hankemenetluses esitatud pakkumused. M. töötas aastatel 1998–2000 sõltumatu konsultandina äriühingus DEVCO (Iirimaa äriühing). Arengukoostöö rahastamisvahend võttis arengu ja koostöö peadirektoraadi üle 1999. aastal.

2.3 Kaebuse esitaja üksikasjalike väidete kohta väidab kaebuse esitaja, et TDI NRD ja LMi esitatud pakkumusi tuleks käsitada kahe sama isiku esitatud taotlusena hanketeate punkti 9 tähenduses. Komisjon ei nõustu selle seisukohaga. Ombudsman märgib, et asjaomased pakkumused esitasid kaks äriühingut,(8) mis kuuluvad küll samale emaettevõtjale, kuid moodustavad siiski kaks eraldi üksust. Kaebuse esitaja väidab oma märkustes komisjoni arvamuse kohta, et DCI kontrollis täielikult oma tütarettevõtjaid TDI ja LM ning et nende äriühingute pakkumuste esitamist korraldas DCI. Ombudsman leiab siiski, et seda väidet ei toeta piisavad tõendid. Ainuüksi asjaolust, et TDI ja LM on mõlemad DCI tütarettevõtjad, ei piisa tõendamaks, et vastavalt TDI ja LMi esitatud pakkumusi tuleks käsitada DCI tehtud pakkumustena. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjoni järeldus, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul rikutud hanketeate punkti 9, on põhjendatud.

2.4 Kaebuse esitaja põhiargument põhineb eeldusel, et ühelt poolt TDI ja LMi ning teiselt poolt TDI ja "teiste projekti kaasatud pakkujate või osapoolte" vahel on "eriline seos". Sellega seoses tugineb kaebuse esitaja eespool esitatud faktidele ja esitab järgmised täiendavad märkused: Lisaks DCI, TDI, LMi ja TMSi (viimased kõik on DCI tütarettevõtjad) vahelistele finantssidemetele olid olemas ka juhtimisega seotud seosed, kuna B. oli kõigi nelja äriühingu direktor ja veel kaks isikut olid nii DCI kui ka TDI direktorid. M., üks pakkumusi hindavatest isikutest, oli vähemalt TDI Groupiga seotud.

2.5 Komisjon on seisukohal, et TDI, LMi ja TMSi vahel ei olnud "erisuhet". Tema arvates tuleb asjaomast välistamisklauslit ja sarnaseid välistamisklausleid tõlgendada kitsalt, et mitte seada ohtu projektide elluviimist, võttes arvesse piiratud arvu äriühinguid, kes suudavad täita Tacise projektide elluviimise kriteeriume. Komisjon väidab, et kuigi TDI ja LMi vahel oli väljakujunenud finantssuhe, puudus ema- ja tütarettevõtja suhe. Komisjoni arvates olid need äriühingud oma emaettevõtjast õiguslikult eraldiseisvad ja seega võisid nad õigustatult väita, et nad on eraldiseisvad juriidilised isikud, kellel on äriline ja juhtimisalane autonoomia. Komisjon väidab, et „erisuhe” võib eksisteerida ka siis, kui ettevõtjate vahel on sõlmitud kokkulepe konkurentsi piiramiseks, kuid leiab, et miski ei viita sellise kokkuleppe olemasolule. Lisaks väidab ta, et ühise juhatuse liikme olemasolu ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel otsustav asjaolu. Selles osas nõustub komisjon TDI väljendatud seisukohaga, mille kohaselt B. ei saa osaleda mõlema äriühingu igapäevases tegevuses. Isegi kui kaubanduse kaitsevahendi ja kaubanduse kaitsevahendi vahel oleks „erisuhe“, piirduks kaubanduse kaitsevahendi roll pakkumismenetluse ettevalmistamisel „asjatundlikkuse pakkumisega Moskva koordineerimisüksusele“ ega võimaldaks seega komisjonil välistada kaubanduse kaitsevahendi osalemist projekti rakendamises. Mis puudutab hr M-i, siis Tacise hindamiskomisjonide liikmete suhteliselt suur arv (viis) muutis ühe liikme jaoks hindamise lubamatu mõjutamise väga keeruliseks. Komisjoni sõnul kontrolliti ka seda, et M-i hääl ei mõjutanud töövõtja valikut.

2.6 Asjaomastes lepingutes ja sätetes sisalduvate välistamisklauslite eesmärk on tagada, et pakkumiskutses osalevate pakkujate vahelist konkurentsi ei ohustaks huvide konflikt ega "konkreetsed" sidemed sellises pakkumises osalejate vahel. Komisjon väidab, et neid klausleid ja eeskirju ei ole vaja tõlgendada laiemalt, kui see eesmärk nõuab. Selline lähenemine tundub mõistlik. Samuti näib olevat õige eeldada, nagu väidab komisjon, et selline "konkreetne seos"(9) esineb siis, kui asjaomaste äriühingute vahel on ema- ja tütarettevõtja suhe või kui need äriühingud on sõlminud konkurentsivastase kokkuleppe konkurentsi piiramise eesmärgil. Kättesaadavate tõendite põhjal ei ole kumbki neist tingimustest käesoleval juhul täidetud. TDI, LM ja TMS on sama emaettevõtja tütarettevõtjad, kuid ükski neist ei ole ühegi teise äriühingu emaettevõtja ega tütarettevõtja. Samuti ei ole tuvastatud konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu nende äriühingute (või mõne neist) vahel.

2.7 Ombudsman leiab siiski, et küsimust, kas on olemas "konkreetne seos" eespool nimetatud tähenduses, tuleb hinnata konkreetse juhtumi kõigi asjaolude põhjal. Käesoleval juhul tuleb rõhutada mitut aspekti. Esiteks ilmneb esitatud tõenditest, et B. on TDI tegevdirektor ning LMi, DCI ja TMSi direktor. TDI juhtivpartneri esindatust LMi ja TMSi juhatuses on raske ühitada TDI väitega, et ta konkureerib nende äriühingutega jõuliselt. Isegi kui eeldada, et B. ei ole seotud LM-i ja TDS-i tegevuse korralduslike aspektidega, ei saa välistada, et nende teiste äriühingute juhatajana võib ta saada teavet, mida saab kasutada TDI kasuks. Komisjon nõustub, et B. võis juhatuses osalemise kaudu teada saada, millises pakkumuses iga äriühing osales. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja väide, et B. on tõepoolest saanud sellist teavet ja kasutanud seda nimetatud viisil või et ta on isegi "orkestreerinud" kõigi nende äriühingute tegevust seoses pakkumiskutsega, ei ole tõendatud. Tema arvates oleks komisjon siiski pidanud kaaluma sellise teabevahetuse ohtu. Teiseks on kaebuse esitaja esitanud tõendeid selle kohta, et lisaks B-le olid veel kaks isikut nii TDI kui ka DCI direktorid. See kinnitab kaebuse esitaja väidet, et nende kahe äriühingu vahelised seosed (ja kaudselt ühelt poolt TDI ning teiselt poolt LMi ja TMSi vahelised seosed) ei olnud pelgalt rahalised. Komisjon ei ole selle täiendava seose kohta märkusi esitanud, kuigi ombudsman on seda palunud. Kolmandaks ei saa välistada, et komisjon võiks selles kontekstis arvesse võtta "tagasivõtmatut ja tingimusteta kohustust" jätkata pakkumismenetlust täiesti sõltumatult. Esitatud teabe kohaselt on TDI siiski teinud ettepaneku võtta selline kohustus. Komisjon ei ole väitnud ega näidanud, et ta selle ettepanekuga tõepoolest nõustus ja kaubanduse kaitsevahend seda rakendas. Neljandaks nõustub komisjon, et M., kes oli üks hindajatest, tegi mõningaid töid Devcole, äriühingule, mille DCI kontsern hiljem üle võttis. Kuigi on tõsi, et ei ole tõendatud, et M. oli TDI töötaja, näib, et komisjon ei ole üksikasjalikult uurinud väidet, et selle isiku ja TDI vahel oli „konkreetne seos”. Sellega seoses tuleb märkida erinevust TDI 13. oktoobri 2000. aasta e-kirja ja TDI 20. märtsi 2001. aasta kirja vahel (mille kirjutas sama isik). Kuigi e-kirjas selgitatakse, et TDI võttis Devco üle, märgitakse kirjas, et DCI omandas Devco. Devco, DCI ja TDI vahelist suhet varjutab veelgi M-i 26. jaanuari 2001. aasta kiri, mille kohaselt Devco juhitud projekti haldamise "võttis üle TDI". Lõpuks tuleks arvesse võtta, et TDI 13. oktoobri 2000. aasta e-kirjas märgitakse, et Devco ja veel kaks äriühingut „moodustavad TDI loodusvarade osakonna”. Seda näib kinnitavat TDI 15. jaanuaril 2001 saadetud faksi päis. Ombudsman on seisukohal, et sellises olukorras oleks komisjon pidanud M-i ja TDI vahelist suhet põhjalikumalt uurima. See kehtib seda enam kaebuse esitaja väite kohta, et M. koostas asjaomase pakkumismenetluse tingimused, mille kohta komisjon ei ole märkusi esitanud. Viiendaks piirdus komisjon TMSi puhul sellega, et nõustus TDI argumendiga, mille kohaselt TMSil oli pakkumismenetluse ettevalmistamisel vaid väike roll. On raske mõista, miks komisjon, kes oli sõlminud TMSiga lepingu tehtava töö kohta, ei esitanud oma analüüsi selle väite õigsuse kohta.

2.8 Esitatud tõendite põhjal on kaalukaid põhjusi, mis näivad toetavat kaebuse esitaja väidet, et TDI ja teiste pakkumises osalevate äriühingute või isikute vahel olid "konkreetsed seosed" ning et seetõttu oleks TDI ja LM tulnud pakkumisest kõrvale jätta. Nagu eespool märgitud, kuulub TDI tegevdirektor B ka LMi, DCI ja LMSi juhatusse. Komisjon nõustub, et B. võib juhatuses osalemise kaudu saada teavet kõigi nende äriühingute äritegevuse kohta. Seega on olemas selge oht, et sellist teavet LMi ja eelkõige LMSi tegevuse kohta võidakse kasutada kaubanduse kaitsemeetmete hüvanguks. Lisaks töötas M., kes oli üks pakkumuste hindamise eest vastutavatest isikutest, vahetult enne seda TDI-s või seotud äriühingus. Kaebuse esitaja väitis, et ta koostas ka asjaomase pakkumiskutse tingimused ning komisjon ei ole seda väidet kommenteerinud. Lõpuks näib, et veel üks TDI ja LMiga tihedalt seotud äriühing, st LMS, mängis hankemenetluses teatavat rolli.

2.9 Sellisel juhul oleksid hea halduse põhimõtted kohustanud komisjoni tõstatatud küsimusi põhjalikult uurima. Käesolevas asjas ei ole komisjon seda teinud. Nagu eespool märgitud, näib, et komisjon ei ole mitmeid asjaolusid, mis näivad olevat asjakohased, üldse arvesse võtnud. Teiste puhul näib, et komisjon tugines lihtsalt süüdistatud äriühingu avaldustele, kasutamata nende avalduste õigsuse kontrollimiseks tema käsutuses olevaid vahendeid. Ta leiab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta asjaolu, et komisjon ise juhib tähelepanu sellele, et ta sai sarnase kaebuse TDI osalemise kohta hankemenetluses juba ammu enne kaebuse esitaja poolt käesolevas asjas esitatud kaebust (10). Seega näib, et komisjonil oli piisavalt aega olukorra selgitamiseks, hankides kogu vajaliku teabe.

2.10 Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et komisjoni suutmatus tõstatatud küsimusi põhjalikult uurida kujutas endast haldusomavoli juhtumit.

3 Kirjadele ettenähtud tähtaja jooksul vastamata jätmine

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon ei ole vastanud tema 22. detsembri 2000. aasta ja 9. jaanuari 2001. aasta kirjadele sobiva tähtaja jooksul.

3.2 Komisjon juhib tähelepanu sellele, et esimene neist kirjadest saadeti pärast komisjoni tegevuse lõpetamist 2000. aastal ja et 22. jaanuaril 2001 saadeti sellekohane vastus. Seoses teise kirjaga näib komisjon väitvat, et ta pidi kaebusele vastama 90 päeva jooksul.

3.3 Ombudsman leiab, et arvestades komisjoni arvamuses ja vastuses täiendava teabe taotlusele esitatud üksikasjalikke märkusi, ei ole põhjust kaebuse selle aspekti uurimist jätkata.

4 Võimu kuritarvitamine

4.1 Kaebuse esitaja väidab, et juhtumi asjaoludel kujutas lepingu sõlmimine TDI NRDga endast võimu kuritarvitamist.

4.2 Komisjon ei ole selle väite kohta konkreetseid märkusi esitanud.

4.3 Ombudsman leiab, et kuigi komisjon ei ole tõstatatud küsimusi põhjalikult uurinud, ei ole piisavalt tõendeid, mis lubaksid järeldada, et komisjoni otsus sõlmida leping kaubanduse kaitsevahendiga kujutas endast võimu kuritarvitamist.

5 Kokkuvõte

5.1 Ombudsman esitas selle kaebuse uurimise põhjal soovituse projekti, milles ta tegi ettepaneku, et komisjon uuriks põhjalikult kõiki käesoleva juhtumi asjakohaseid küsimusi. Lisaks soovitas ta komisjonil uuesti läbi vaadata oma otsus mitte jätta TDId ja LMi hankemenetlusest kõrvale ning sellele järgnenud otsus mitte tühistada TDIga sõlmitud lepingut, võttes arvesse selle uurimise tulemusi.

5.2 Komisjoni esialgsest vastusest soovituse eelnõule ilmneb, et komisjoni asjaomane talitus (EuropeAid) on pärast seda algatanud uurimise. Lisaks ilmneb, et komisjoni president on palunud Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) viia läbi juurdlus ning OLAF on palunud EuropeAidil esitada teatavat teavet. Komisjoni sõnul on EuropeAid teinud oma siseauditi talitusele ülesandeks viia läbi ombudsmani soovituste järgimiseks vajalikud uurimised ja esitada OLAFi nõutud teave.

5.3 Ombudsman tervitab komisjoni valmisolekut viia läbi uurimine. Samuti on tal hea meel märkida, et juurdlust viib läbi ka OLAF. Komisjoni vastust soovituse projektile ei saa siiski pidada rahuldavaks. Komisjon on olnud asjaomastest küsimustest teadlik juba pikka aega. Suurem osa ombudsmani uuritud tõenditest oli komisjonile teatavaks tehtud juba 2000. aasta lõpus ja 2001. aasta alguses. Seetõttu on raske mõista, miks komisjon ei oleks pidanud vajalikku uurimist läbi viima soovituse projekti esitamisest möödunud rohkem kui kolme kuu jooksul. Sellega seoses ei saa ombudsman jätta märkimata, et komisjon ei ole andnud mingit teavet selle kohta, kui palju rohkem aega EuropeAidil on vaja oma uurimise lõpetamiseks. Kuna komisjon on osutanud, et kõnealuse uurimise eesmärk on anda ka OLAFi nõutud teavet, on selge, et EuropeAidi juurdluse viibimine aeglustab paratamatult ka OLAFi juurdlust.

5.4 Lähtudes ombudsmani uurimisest selle kaebuse kohta, on vaja teha järgmine kriitiline märkus:

Hea halduse põhimõtted nõuavad, et administratsioon viiks läbi põhjaliku uurimise, kui ta seisab silmitsi tõsiste väidetega hankemenetlusega seotud haldusomavoli kohta. Käesoleval juhul esitas kaebuse esitaja kaalukaid argumente ja olulisi tõendeid toetamaks oma väidet, et eduka pakkuja ja teiste hankemenetluses osalevate äriühingute või isikute vahel olid „konkreetsed seosed” ning et seetõttu oleks tulnud edukas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldada. Komisjon ei uurinud põhjalikult kaebuse esitaja tõstatatud küsimusi. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

6 Aruanne Euroopa Parlamendile

6.1 Euroopa Ombudsmani põhikirja (11) artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

6.2 Ombudsman märgib siiski, et komisjoni EuropeAidi talitus alles uurib seda küsimust. Veelgi olulisem on see, et ka Euroopa Põhiõiguste Amet näib olevat alustanud juurdlust, mis on veel pooleli. Seetõttu ei ole selge, milliseid meetmeid võiks Euroopa Parlament praegu ombudsmani abistamiseks võtta. Lisaks väljendas kaebuse esitaja lootust, et ombudsman suudab juhtumi kiiresti lõpetada. Neid asjaolusid arvesse võttes järeldab ombudsman, et käesoleval juhul ei ole asjakohane esitada Euroopa Parlamendile eriaruannet.

6.3 Seetõttu saadab ombudsman kõnealuse otsuse koopia komisjonile ja lisab selle 2002. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

6.4 Otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN

---

(1) Koos oma arvamusega esitas komisjon koopia TDI poolt 13. oktoobril 2000 komisjonile saadetud e-kirjast, milles TDI vastas komisjoni 26. juuli 2000. aasta e-kirjale, milles küsiti TDI "staatust/suhet" LMi ja TMSiga.

(2) Juhendi käsiraamat: Ehitustööde, asjade ja teenuste hankelepingud, mis on sõlmitud ühenduse koostööks kolmandate riikidega" (SEK (1999) 1801), mille komisjon võttis vastu 10. novembril 1999.

(3) TDI 11. jaanuari 2001. aasta kirjas viidatakse rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi omandamisele TDI poolt. Komisjon viitas kaubandus- ja arenguministeeriumi 20. märtsi 2001. aasta täiendavale kirjale selgituste saamiseks rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi (DEVCO), kaubandus- ja arenguministeeriumi (TAI) ning arengukoostöö rahastamisvahendi (DCI) vaheliste suhete kohta. Selle kirja kohaselt omandas DEVCO DCI ja see oli viimase 100 % osalusega tütarettevõtja.

(4) Uudiskirja selle artikli esitas kaebuse esitaja, kui TDI Group 2000/2001. Ta nimetab selle autoriks hr M-i ja viitab TDI Natural Resourcesi ja varem Devco tehtud tööle.

(5) "38. Töövõtja ja kõik temaga seotud äriühingud ning kõik töövõtja juhitava konsortsiumi liikmed, kes osutavad teenuseid käesoleva lepingu alusel, jäetakse välja kõigist piiratud ja avatud pakkumistest, mille hankija on algatanud Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia partnerriikidele ELi abi andmise raames lepingu kehtivuse ajal ja pärast seda ajavahemikku selliste projektide elluviimisest, mille ettevalmistamisse töövõtja oli kaasatud.”

(6) Märkused koosnevad 35 leheküljest ja lisadest.

(7) Arengukoostöö rahastamisvahendi ja TMSi vahelise seose üksikasju ei ole esitatud. Võttes aga arvesse, et TDI-le, LMile ja TMSile viidatakse kui DCI tütarettevõtjatele, on tõenäoline, et DCI-le kuuluvad kõik (või peaaegu kõik) TMSi aktsiad, nagu ka LMile ja TDI-le.

(8) Seda väljendit on kasutatud mugavuse huvides. See ei ole siiski täiesti täpne kahes aspektis. Esiteks, ja nagu eespool märgitud, esitas ühe pakkumuse TDI NRD, kes ei ole ise äriühing, vaid osa TDIst. Kuna see vahetegemine ei ole aga käesoleval juhul asjakohane, viidatakse kaubanduse kaitsevahendite riiklikes maaelu arengu dokumentides ja kaubanduse kaitsevahendites tekstis ühele ja samale üksusele. Teiseks tuleb meenutada, et asjaomaseid pakkumusi ei esitanud mitte eespool nimetatud äriühingud, vaid konsortsiumid, kuhu nad kuulusid.

(9) Ombudsman eeldab, et asjaolu, et komisjon viitab selles kontekstis mõistele „erisuhe”, tuleneb veast, mille tegi komisjoni arvamuste (mis esitati algselt prantsuse keeles) tõlkija.

(10) Vt komisjoni 26. juuli 2000. aasta e-kiri TDI-le, milles abisaajal palutakse "võimaliku menetlusest kõrvalejätmise juhtumi" tõttu esitada "kogu teave" TDI suhte kohta LMi ja TMSiga.

(11) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).