Kaebuse taust

1. ELi õiguses^[1] on sätestatud, et eriarstide koolitust tasustatakse asjakohaselt. Liikmesriikide tähtaeg kõnealuse direktiivi ülevõtmiseks oli 31. detsember 1982.

2. Kaebuse esitaja, Itaalia arst, osales aastatel 1982–1985 eriarstide koolitusel, kuid ei saanud mingit tasu. 2013. aastal esitas ta Itaalia kohtule hagi, nõudes hüvitist saamata jäänud töötasu eest, kuid kohus tunnistas hagi 2018. aastal aegunuks.

3. 2019. aasta jaanuaris esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa Komisjonile, paludes tal võtta meetmeid Itaalia vastu ELi õiguse rikkumise eest^[2]. Ta väitis, et Itaalia ei ole direktiivi üle võtnud kõigi selle kohaldamisalasse kuuluvate arstide suhtes. Kaebuse esitaja väitis, et Itaalia seadusandliku dekreediga nr 257/1991^[3] võeti direktiiv üle alates 1992. aastast, kuid seda ei kohaldata arstide suhtes, kes osalesid arstiõppes ajavahemikul 1982–1991. 1999. aasta oktoobris võttis Itaalia vastu seaduse 370/99,^[4] mida kohaldatakse üksnes arstide suhtes, kes osalesid ajavahemikul 1982–1991 arstiõppes ja kelle õiguse töötasule on kindlaks määranud kohus. Seega ei ole Itaalia kunagi direktiivi üle võtnud, et kohaldada seda kõikide arstide suhtes, kes osalesid aastatel 1982–1991 erikoolitusel. Kaebuse esitaja väitis ka, et Itaalia kohtud ei järginud Euroopa Liidu Kohtu poolt Pantusokohtuasjas^[5] sätestatud põhimõtteid.

4. 2019. aasta aprillis vastas komisjon kaebuse esitajale, et lõpetab tema juhtumi. Komisjon leidis, et kuigi Itaalia ei olnud direktiivi õigeaegselt üle võtnud, tegi ta seda lõpuks. Komisjon palus kaebuse esitajal esitada oma märkused. Pärast kaebuse esitaja märkuste analüüsimist kinnitas komisjon oma esialgset hinnangut ja lõpetas juhtumi 2019. aasta septembris. Kaebuse esitaja võttis komisjoniga selles küsimuses uuesti ühendust 2020. aasta oktoobris. Komisjon vastas 2020. aasta jaanuaris, jäädes oma esialgse hinnangu juurde.

5. Kuna kaebuse esitaja ei olnud komisjoni vastusega rahul, pöördus ta 2020. aasta augustis ombudsmani poole.

Uurimine

6. Ombudsman algatas uurimise selle kohta, kas komisjon oli võtnud arvesse kõiki rikkumiskaebuses tõstatatud asjakohaseid aspekte.

7. Uurimise käigus palus ombudsman komisjonil kaebuse esitaja väiteid üksikasjalikumalt käsitleda. Ombudsman sai ka kaebuse esitaja märkused komisjoni vastuse kohta.

Ombudsmanile esitatud argumendid

Kaebuse esitaja väited

8. Kaebuse esitaja leidis, et komisjon eksis, kui järeldas, et Itaalia on direktiivi täielikult üle võtnud. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et komisjon ei põhjendanud piisavalt oma seisukohta ega võtnud arvesse kõiki tema tõstatatud küsimusi. Kaebuse esitaja väitis, et Pantuso juhtumi kohaselt tuleneb õigus hüvitisele ajavahemikul 1982–1990 otseselt direktiivist ja selle suhtes ei kohaldata aegumistähtaega. Mitu Itaalia kohut (sealhulgas see, kes jättis tema kahju hüvitamise hagi rahuldamata) on siiski tuvastanud, et kahju hüvitamise hagid on aegunud. Lisaks ei ole siseriiklik kohtupraktika selles küsimuses järjepidev, kuna teatavad Itaalia kohtud on hiljuti tunnustanud õigust saada hüvitist sissetuleku kaotuse eest arstidele, kes käisid Pantuso[6] alusel enne 1991. aastat arstikoolitusel, ilma et nad oleksid tunnistanud hagi aegunuks.

9. Kaebuse esitaja väitis ka, et aegumistähtaja alguskuupäev, nimelt seaduse 370/99 jõustumise kuupäev, on meelevaldne. See kuupäev põhineb valel eeldusel, et Itaalia ei võta selles küsimuses vastu täiendavaid õigusakte, samas kui pärast 1999. aastat on esitatud õigusaktide eelnõusid. Aegumistähtaja alguskuupäev muudab ka üksikisikute jaoks oma õiguste kasutamise ülemäära raskeks^[7].

10. Kaebuse esitaja väitis, et kooskõlas talle ELi aluslepingutega^[8] antud volitustega peab komisjon tagama, et liikmesriikide kohtud rakendavad direktiivi viisil, mis on kooskõlas selle sõnastuse, mõtte ja eesmärgiga. Komisjonil on õigus pidada siseriiklikke kohtuid vastutavaks selle eest, et liikmesriik ei ole täitnud asutamislepingust tulenevaid kohustusi^[9].

Komisjoni argumendid

11. Komisjon teatas, et Itaalia võttis direktiivi siseriiklikku õigusesse üle seadusandliku dekreediga nr 257/1991. Itaalia võttis vastu seaduse 370/99, et parandada nende eriarstide olukorda, kes ei saanud aastatel 1983–1991 töötasu. Seadusega 370/99 ei diskrimineerita eri liiki arste, sest see annab õigusliku aluse neile, kes ei ole veel kümne aasta jooksul tasu taotlenud.

12. Komisjon pidas mõistlikuks kümneaastast aegumistähtaega, mis hakkas kulgema seaduse 370/99 jõustumisest. Direktiivi täielik rakendamine ei sõltu sellest, kas kõik selle hilinenud rakendamisest põhjustatud kahjud on lahendatud, nagu kaebuse esitaja soovitas. Siseriiklikud kohtud peavad siseriiklike menetluseeskirjade alusel kindlaks määrama selliste kompensatsiooniskeemide aegumistähtaja^[10].

13. Komisjon märkis ka, et tema ülesanne ei ole kontrollida, kuidas liikmesriikide ametiasutused ja kohtud üksikjuhtumitega tegelevad. Õiguse ebajärjekindla kohaldamisega seotud küsimusi, nagu vastuolulised kohtuotsused, tuleks käsitleda siseriiklikus õiguskorras.

Ombudsmani hinnang

14. Komisjoni ülesanne on tagada, et ELi liikmesriigid rakendaksid ELi õigust tõhusalt. Ombudsmanil ei ole volitusi uurida, kas liikmesriik järgib ELi õigust. Kui kaebuse esitaja ei ole rahul sellega, kuidas komisjon on menetlenud ELi liikmesriigi vastu esitatud rikkumiskaebust, on ombudsmani roll seega piiratud. Ombudsman saab tagada, et komisjon järgib oma vastuses rikkumiskaebusele hea halduse põhimõtet, käsitledes asjakohaselt kaebuse esitaja tõstatatud probleeme ja andes kaebuse esitajale võimaluse esitada komisjoni seisukoha kohta märkusi. Ombudsmani ülesanne on ka tagada, et komisjon on esitanud oma seisukoha selles küsimuses selgel ja mõistlikul viisil. Ombudsman seaks komisjoni seisukoha kahtluse alla üksnes juhul, kui ilmneb ilmne hindamisviga.

15. Uurimise käigus esitas komisjon täiendavat teavet ja selgitusi, mis selgitavad piisavalt tema seisukohta rikkumiskaebuse kohta. Komisjoni seisukoht on selge ja jääb mõistliku õigusliku tõlgenduse piiridesse. ELi kohtupraktikas on sätestatud, et iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb kehtestada sellised menetlusnormid nagu aegumistähtajad, tingimusel et esiteks ei ole see õigusnorm ebasoodsam kui samalaadsete siseriiklike hagide puhul ja teiseks ei muuda see ELi õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks^[11]. Selle põhjal ja olles hoolikalt kaalunud kaebuse esitaja väiteid selles küsimuses, leiab ombudsman, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga seoses ajavahemiku 1983–1991 eest tasu nõudmise aegumistähtajaga.

16. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et komisjon ei ole käesoleval juhul haldusomavoli toime pannud.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega^[12]:

Euroopa Komisjon ei ole käesoleval juhul haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Tina Nilsson
Juhtumite menetlemise üksuse juhataja

Strasbourg, 29.9.2021

[1] Nõukogu 26. jaanuari 1982. aasta direktiiv 82/76/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 75/362/EMÜ, mis käsitleb meditsiinialaste diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise hõlbustamiseks, ning direktiivi 75/363/EMÜ arstide tegevust käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A31982L0076&qid=1625736079569

[2] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 258, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:12016E258

[3] Decreto legislativo 8 agosto 1991, n. 257, Attuazione della direttiva n. 82/76/CEE del Consiglio del 26 gennaio 1982, recante modifica di precedenti direttive in tema di formazione dei medici specialisti, a norma dell'art. 6 della legge 29 dicembre 1990, n. 428 (Legge comunitaria 1990).

[4] Legge 19 ottobre 1999, nr 370, disposizioni in materia di università e di ricerca scientifica e tecnologica.

[5] Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2018. aasta otsus kohtuasjas Pantuso, liidetud kohtuasjad C-616/16 ja C-616/17, punkt 51, kättesaadav aadressil http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=198724&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=17918402

[6] Tribunale civile di Palermo, kohtuasi 2741/2018. Tribunale di Genova, 11. veebruar 2020, nr 353

[7] Euroopa Kohtu 24. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas 445/06: Danske Slagterier, punkt 32, kättesaadav aadressil https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=77796&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=1110949

[8] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 17.

[9] Euroopa Kohtu 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-129/00: komisjon vs. Itaalia, punkt 29: https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=48783&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=1369263

[10] Kohtuasi 445/06, Danske Slagterier, punkt 31.

[11] Vt Euroopa Kohtu 15. aprilli 2010. aasta otsuskohtuasjas C-542/08: Friedrich G. Barth vs. Bundesministerium für Wissenschaft und Forschung,punktid 16 ja 17, kättesaadavad aadressil https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=81361&pageIndex=0&doclang=en&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=6777411

[12] Seda kaebust on käsitletud delegeeritud juhtumite käsitlemise raames vastavalt Euroopa Ombudsmani otsuse (millega võetakse vastu rakendussätted) artiklile 11.