Lugupeetud hr O.

aprillil 2000 esitasite Euroopa Ombudsmanile Industry and Investor Relations LTD (IIR) nimel kaebuse seoses komisjoni keeldumisega maksta lepingu PRS/97/501327 lõplik arve.

21. juunil 2000 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Euroopa Komisjon saatis oma arvamuse 7. septembril 2000, edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused. oktoobril 2000 teatasite mulle, et ootate täiendavat nõu Brüsselis asuvalt advokaadilt. Teatasin Teile, et Teie arvamuse esitamise uueks tähtajaks on määratud 31. jaanuar 2001. veebruaril 2001 teatas IIR-i teine kaasdirektor Mark Philimore mulle, et IIR valmistab ette komisjoni arvamuse ümberlükkamist. Siiani ei ole ma komisjoni arvamuse kohta märkusi saanud.

Kirjutan Teile, et anda Teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

1995. aastal moodustas Euroopa Komisjon tuleviku merendussüsteemide rakkerühma (edaspidi „mitmepoolne töökond”). Selle eesmärk oli toetada ja edendada komisjoni tegevust merendusalase teadus- ja arendustegevuse ning tööstuse konkurentsivõime valdkonnas. Sellega seoses kuulutas komisjoni III peadirektoraat välja hankemenetluse mitmepoolse kauplemissüsteemi avalike suhete korraldamiseks. Hankemenetluse tulemusena sõlmiti ettevõttega Industry and Investor Relations LTD (edaspidi „IR”) leping PRS/97/501327.

oktoobril 1999 teatas komisjon kaebuse esitajale, et mitmel põhjusel, mis olid seotud IIR-i töö kvaliteedi ja kvantiteediga, ei olnud IIR-i poolt komisjonile esitatud lõplikku arvet heaks kiidetud.

Seetõttu võttis kaebuse esitaja ühendust Euroopa Ombudsmaniga ja talle anti teada, et enne kaebuse esitamist peab IIR pöörduma komisjoni poole haldusküsimustes. 25. oktoobril 1999 ja 3. novembril 1999 võttis kaebuse esitaja komisjoniga ühendust, et esitada kaebus arve maksmisest keeldumise kohta. IIR küsis ka õiguskaitsevahendite kohta selle otsuse edasikaebamiseks. Komisjon kordas 20. märtsi 2000. aasta vastuses oma keeldumist arve tasumisest. Ta viitas lepingu artiklile 4.4 ega andnud täiendavaid nõuandeid õiguskaitsevahendite kohta.

aprillil 2000 esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa ombudsmanile, leides, et töö komisjoni heaks on tehtud ja et IIR-i arve tuleb tasuda. Kaebuse esitaja esitas pärast väiteid

1. Komisjon keeldus maksmast lõplikku arvet, nagu oli ette nähtud lepinguga PRS/97/501327.
2. Komisjonil kulus peaaegu kuus kuud, et vastata kirjale, milles küsiti parandusmeetmete kohta seoses komisjoni keeldumisega arvet maksta. Lisaks ei olnud see vastus täielik.
3. III peadirektoraadi taotletud töö ei vastanud lepingule ega tulu arvessevõtmise reegli alusel esitatud pakkumusele.
4. Vajalik töö oli tehtud. Esitada võib kirjaliku põhjenduse.
5. Viivitused ja muud probleemid, mis tekkisid lepingu täitmise ajal, tulenesid komisjonisisestest vigadest, mis tulenesid puudulikust suhtlusest töövõtjaga.
6. Ühel komisjoni ametnikul, kes oli määratud töövõtjaga suhtlema, ei olnud vajalikku suhtekorraldusalast kogemust.

Nõue

Euroopa Komisjoni arvamus

Euroopa Komisjoni arvamus kaebuse kohta oli kokkuvõtlikult järgmine:

Vahetult pärast lepingu sõlmimist teatati IIRile, et mitmepoolse kauplemissüsteemi volitused muutuvad tõenäoliselt seoses uute lisamistega ühenduse teadusuuringute viiendasse raamprogrammi. Kogu merendusalase tegevuse koondamine ühte põhimeetmesse kõrvaldaks vajaduse rakkerühma järele. Sellega seoses paluti IIRil töötada välja paindlik kommunikatsioonistrateegia.

Muudatused tekitasid IIR-i töös raskusi. Osa mitmepoolsele kauplemissüsteemile antud ülesannetest anti üle mitmepoolsele vahendustasule (Maritime Industries Forum). Seega lepiti IIRiga kokku tehtava töö ümberkorraldamises. Lepiti kokku kolmes tööküsimuses. Pikendatud lepinguperioodil (jaanuar 1999 – juuni 1999) tugines IIR kahe uudiskirja koostamisele ning veebilehe ja pressikampaania arendamisele enne mitmepoolsete vahendustasude täiskogu istungit 1999. aasta juunis. Komisjon keeldus 20. oktoobril 1999 lepingu lõpparvet tasumast, kuna kõiki kolme tööelementi peeti mitterahuldavaks.

Kaebuse esitaja konkreetsete väidete kohta tegi komisjon järgmised avaldused:

1. Kuigi IIR oli saanud kasu vähendatud tööprogrammist, ei olnud ta esitanud kõiki kokkulepitud tööobjekte ega vastanud nõutud kvaliteedistandarditele. Seetõttu teatas komisjon IIRile, et 47 430 € lõplikku arvet ei saa heaks kiita. 25. oktoobri 1999. aasta kirjas teatas IIR komisjonile, et ta esitab üksikasjaliku vastuse komisjoni hinnangule oma töö kohta. IIR ei andnud kunagi sellist vastust.
2. Komisjon avaldas kahetsust kaebuse esitaja 25. oktoobri 1999. aasta kirjale vastamisega viivitamise üle. Selle põhjuseks oli komisjonisisene ümberkorraldamine, st kolme peadirektoraadi (II, XXII ja XII/D peadirektoraat) ühinemine. Kiri saadeti 20. märtsil 2000. Kaebuse esitaja oli aga aadressi muutnud ilma komisjoni teavitamata. Kiri tagastati kättetoimetamata. Vastuväide esitati 16. mail 2000. Seega tulenes vastamisega viivitamine osaliselt kaebuse esitaja tegevusest. Mis puudutab repliigi sisu, siis halduskaebuse esitamise menetlust ei ole. Komisjon märkis, et puudub vaidemenetlus. Vaidluste korral on asjakohane menetlus sätestatud artiklis 8, milles on sätestatud, et kõik lepingust tulenevad vaidlused „antakse lahendamiseks Brüsseli kohtutele”.
3. Võttes arvesse eespool nimetatud muudatusi mitmepoolse kauplemissüsteemi töös, ei olnud kaebuse esitaja tehtud töö enam lepinguga kooskõlas. IIRiga peetud koosolekute protokollidest nähtub siiski, et IIR oli kõigist arengutest teadlik ja et ta ei olnud muudatustele kunagi vastu. Lisaks tähendasid muudatused seda, et samal ajal oleks tulu arvessevõtmise reeglil vähem tööd.
4. IIR ei suutnud täita kokkulepitud tööd kvantiteedi ja kvaliteedi osas. Kaebuse esitajat teavitati sellest 20. oktoobril 1999 tähitud kirjaga. Seda küsimust oli aga enne seda kuupäeva IIRiga põhjalikult arutatud.
5. Komisjoni ja kaebuse esitaja vaheline e-kirjade vahetus näitab, et viivitused põhjustas peaaegu täielikult kaebuse esitaja. Komisjon on pidevalt püüdnud projekti kiirendada, pidades silmas mitmepoolsete vahendustasude plenaaristungil 23.–24. juunil 1999 kehtestatud tähtaega.
6. Toimikut menetleval komisjoni ametnikul on ametialane pädevus, mis hõlmab suurt osa tulu arvessevõtmise reegliga seotud tööst. Eelkõige on ta töötanud IT-spetsialistina. Lisaks sõlmib komisjon lepinguid valdkondades, kus sisemine pädevus ei ole piisav. Kaebuse esitaja ei saa seega eeldada, et tema kolleegil komisjonis oleks tema omaga samaväärne töökogemus. Igal juhul peetakse tema hinnangut IIR-i tööle objektiivseks ja vastutustundlikuks ka ühenduse finantshuvide seisukohast.

Kokkuvõttes tunnistab komisjon, et mitmepoolse kauplemissüsteemi olukorra muutumine on tekitanud lepingus raskusi. Kuid isegi selles kontekstis ei ole kaebuse esitaja adekvaatselt reageerinud ülejäänud kokkulepitud töödele.

Kaebuse esitaja märkused

Ombudsman ei saanud kaebuse esitajalt märkusi.

Otsus

1 Ombudsmani kontrolli ulatus lepingulistes asjades

1.1 EÜ asutamislepingu artikli 195 kohaselt on Euroopa Ombudsmanil õigus võtta vastu kaebusi "ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoli juhtude kohta". Ombudsman on seisukohal, et haldusomavoliga on tegemist siis, kui avalik-õiguslik asutus ei tegutse talle siduva eeskirja või põhimõtte kohaselt. Haldusomavoli võib seega tuvastada ka ühenduste institutsioonide või asutuste sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise puhul.

1.2 Ombudsman leiab siiski, et kontrolli ulatus, mida ta võib sellistel juhtudel läbi viia, on tingimata piiratud. Eelkõige on ombudsman seisukohal, et kui küsimus on vaidlustatud, ei peaks ta püüdma kindlaks teha, kas kumbki pool on lepingut rikkunud. Seda küsimust saaks tõhusalt lahendada ainult pädev kohus, kellel oleks võimalus kuulata ära poolte argumendid asjaomase siseriikliku õiguse kohta ja hinnata vastuolulisi tõendeid mis tahes vaidlusaluste faktiliste küsimuste kohta.

1.3 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et lepingutega seotud vaidluste puhul on põhjendatud piirduda uurimisel selle uurimisega, kas ühenduse institutsioon või asutus on andnud talle sidusa ja mõistliku ülevaate oma tegevuse õiguslikust alusest ning miks ta leiab, et tema seisukoht lepingulise olukorra suhtes on põhjendatud. Kui see on nii, järeldab ombudsman, et tema uurimise käigus ei ole ilmnenud haldusomavoli. See järeldus ei mõjuta poolte õigust sellele, et nende lepingulist vaidlust vaataks läbi ja lahendaks autoriteetselt pädev kohus.

2 Lõpparve tasumisest keeldumine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon keeldus maksmast lõplikku arvet, nagu oli ette nähtud lepinguga PRS/97/501327.

2.2 Komisjon vastas, et kuigi IIR oli saanud kasu vähendatud tööprogrammist, ei olnud ta esitanud kõiki kokkulepitud tööobjekte ega vastanud nõutud kvaliteedistandarditele. Seetõttu keeldus komisjon lõplikku arvet heaks kiitmast. IIR ei esitanud komisjonile kunagi üksikasjalikku vastust komisjoni hinnangule tema töö kohta.

2.3 Ombudsman märgib, et 20. oktoobri 1999. aasta põhjendatud otsusega keeldus komisjon tegemast lepingu artikli 4 lõikes 2 ettenähtud lõppmakset. Kolmkümmend protsenti lepingu hinnast tuli maksta pärast seda, kui komisjon oli lõpparuande heaks kiitnud. Komisjon esitas IIRile hinnangu lepingu ajal tehtud tööde kohta ja järeldas, et tööde kvaliteet ja kvantiteet ei õigusta täiendavat tasu. Näib, et komisjon on maksmisest keeldumist piisavalt põhjendanud. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.

3 Kaebuse esitajale vastamisega viivitamine ja selle sisu.

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjonil kulus peaaegu kuus kuud, et vastata kirjale, milles küsiti parandusmeetmete kohta seoses komisjoni keeldumisega arvet maksta. Lisaks ei olnud see vastus täielik.

3.2 Komisjon vastas, et viivituse põhjustas osaliselt ümberkorraldamine komisjoni talitustes. Veel üks kahekuuline viivitus tekkis seetõttu, et kaebuse esitaja ei olnud teavitanud komisjoni IIRi uuest aadressist. Komisjon viitas parandusmeetmete osas lepingule.

3.3 Ombudsman märgib, et komisjon kahetses kaebuse esitajale vastamisega viivitamist ja esitas ombudsmanile mõistliku selgituse selle viivituse kohta.

3.4 Vastuse sisu osas on avalikul haldusel kohustus vastata kodanike teabenõuetele. Käesoleval juhul oli aga kaebuse esitaja nõutud teave lepingus sõnaselgelt nimetatud. Artiklis 8 on sätestatud, et kõik lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse „Brüsseli kohtutes”. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei esine haldusomavoli.

4 Täiendavad väited

4.1 Kaebuse esitaja põhjendas oma kaebust ka väitega, et III peadirektoraadi taotletud töö ei olnud kooskõlas lepingu ega IIRi pakkumusega. Vajalik töö oli tehtud ja suudeti esitada kirjalik põhjendus. Viivitused ja muud probleemid, mis tekkisid lepingu täitmise ajal, tulenesid komisjonisisestest vigadest ja töövõtjaga suhtlemata jätmisest. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et komisjoni ametnikul, kes määrati töövõtjaga suhtlema, ei olnud vajalikku suhtekorraldusalast kogemust.

4.2 Komisjon on oma arvamuses selgitanud, et muudatuste tõttu mitmepoolses kauplemissüsteemis on algse lepingu eesmärgid muutunud. IIRiga peetud koosolekute protokollidest nähtub, et IIR oli kõigist arengutest teadlik ja et ta ei olnud muudatustele kunagi vastu. Muudatused tähendasid, et sama nihkunud IIR oleks vähem tööd. IIR ei suutnud siiski täita kokkulepitud tööd kvantiteedi ja kvaliteedi osas. Kaebuse esitajat teavitati sellest 20. oktoobril 1999 tähitud kirjaga, kuigi küsimust oli IIRiga enne seda kuupäeva põhjalikult arutatud. Komisjoni ja kaebuse esitaja vaheline e-kirjade vahetus näitab, et viivitused põhjustas peaaegu täielikult kaebuse esitaja. Lisaks on toimikut menetleval komisjoni ametnikul ametialane pädevus, mis hõlmab suurt osa tulu arvessevõtmise reegliga seotud tööst. Tema hinnangut IIR-i tööle peetakse objektiivseks ja vastutustundlikuks ka ühenduse finantshuvide seisukohast.

4.3 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei ole esitanud komisjonile ja ombudsmanile saadetud kirjades mainitud ümberlükkamist. Komisjon on esitanud mõistlikud selgitused oma tegevuse kohta, millele ei ole käesoleva menetluse käigus vastu vaieldud. Seetõttu leiab ombudsman, et juhtumi nende aspektidega seoses ei esine haldusomavoli.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et Euroopa Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

Jacob SÖDERMAN