Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab väidetavat keeldu siseneda Euroopa Parlamendi (edaspidi "parlament") raamatukogusse ja muudesse ruumidesse, mille viimane kaebuse esitajale kehtestas.

2. Kaebuse esitaja on Itaalia kodanik, kes kirjeldab end kui "sõltumatut poliitikakujundajat"[1]. Ta on jälginud parlamendi tööd palju aastaid.

3. jaanuaril 2008 otsustas parlament keelata kaebuse esitajal juurdepääsu oma raamatukogule „kuni edasiste korraldusteni”. Parlament tugines oma otsuses i) kaebuse esitaja väidetavale sobimatule käitumisele raamatukogu töötajate suhtes ja ii) tema väidetavale mittevastavusele raamatukogu eeskirjale, mille parlamendi juhatus kiitis heaks 3. mail 2004 [2] (edaspidi "raamatukogu 2004. aasta eeskiri"), sealhulgas autoriõiguse eeskirjale.

4. 26. veebruaril 2008 keelati kaebuse esitajal, kes oli püsikülastaja,[3] siseneda parlamendi raamatukogusse. Parlament kordas eespool nimetatud põhjusi, miks ta otsustas talle juurdepääsu keelata.

5. Üks päev varem, nimelt 25. veebruaril 2008, esitas kaebuse esitaja parlamendile taotluse oma iga-aastase külastajaloa pikendamiseks. Parlament lükkas tema taotluse 4. aprillil 2008 tagasi põhjendusel, et kaebuse esitaja oli korduvalt rikkunud 2004. aasta raamatukogu eeskirja. Parlament teavitas teda ka oma julgeolekuteenistuse otsusest keelata tal täielikult parlamendi ruumidesse siseneda.

6. Kaebuse esitaja pöördus parlamendi poole 3. märtsil 2008 ning seejärel 12. aprillil ja 15. mail 2008, väites, et 2004. aasta raamatukogu eeskirjad olid ebaselged ja diskrimineerivad. Ta kaebas ka parlamendi raamatukogu töötajate käitumise üle ja kritiseeris parlamendi eespool nimetatud 4. aprilli 2008. aasta otsust.

7. Pärast väidetavat kutset L-ilt, kes oli sel ajal Itaalia parlamendiliige, sõitis kaebuse esitaja Brüsselisse ja üritas seal 28. mail 2008 parlamendi ruumidesse siseneda. Talle ei antud siiski juurdepääsu.

8. septembril 2008 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

9. Ombudsman algatas uurimise seoses järgmiste väidete ja väidetega.

Väited:

1. Parlament ei andnud kaebuse esitajale rahuldavat vastust tema 3. märtsi, 12. aprilli ja 15. mai 2008. aasta kirjadele, milles ta i) väitis, et 2004. aasta raamatukogu eeskirjad olid ebaselged ja diskrimineerivad, ning ii) kaebas raamatukogu töötajate käitumise üle.

2. Parlament laiendas põhjendamatult kaebuse esitajale kehtestatud keeldu siseneda parlamendi raamatukogusse, et hõlmata kõik parlamendi hooned.

3. Otsus, millega keelati kaebuse esitajale juurdepääs parlamendi hoonetele, ei olnud ajaliselt piiratud.

4. Parlament ei võtnud arvesse asjaolu, et Euroopa Parlamendi liige L kutsus kaebuse esitaja parlamendi hoonetesse, kui ta keelas tal 28. mail 2008 parlamendi hoonesse siseneda.

Nõuded:

1. Kaebuse esitajale tuleks hüvitada kulud, mis tal tekkisid 28.–30. mail 2008, kui ta läks Brüsselisse Euroopa Parlamendi liikme L kutsel.

2. Kaebuse esitaja nimi tuleks eemaldada nende isikute mustast nimekirjast, kellel ei ole juurdepääsu parlamendi hoonetele, ning talle tuleks hüvitada, et ta on kantud sellesse nimekirja.

Uurimine

10. novembril 2008 palus ombudsman Euroopa Parlamendil esitada kaebuse kohta oma arvamus. Parlamendi arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi, mille ta saatis 5. mail 2009. Ombudsmani talitused palusid 6. juulil 2010 kaebuse esitajalt tema kaebuse kohta lisateavet. septembril 2010 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta on vahepeal saatnud parlamendile täiendavat teavet oma ametialase olukorra kohta ja põhjuste kohta, miks ta on huvitatud pikaajalise külastaja loa saamisest. Ombudsmani teenistused võtsid 22. novembril 2010 kaebuse esitajaga uuesti ühendust ja küsisid temalt, kas ta on saanud parlamendilt vastuse. Kaebuse esitaja vastas, et ta ei ole veel parlamendiga ühendust võtnud, kuid kaalub seda lähitulevikus.

11. 16. juulil 2012 tutvusid ombudsmani teenistused Euroopa Parlamendi toimikuga kaebuse esitaja juhtumi kohta. Kontrolliaruande koopia edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja esitas oma märkused aruande kohta 5. septembril 2012.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

12. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et käesoleva uurimise ulatus on määratletud väidete ja väidetega, mis on esitatud tema 24. novembri 2008. aasta kirjas kaebuse esitajale ja mida on korratud eespool punktis 9. Oma tähelepanekutes parlamendi arvamuse kohta tõstatas kaebuse esitaja veel teatavaid küsimusi. Esiteks juhtis ta tähelepanu sellele, et tuleks kaotada diskrimineerivad tavad raamatukogu kasutajarühmade A ja B vahel. Teiseks peaks parlament tema arvates saatma oma otsused asjaomastele isikutele neile arusaadavas keeles. Kolmandaks tuleks parlamendi raamatukogus hoitavad raamatud anda kõigi kodanike käsutusse. Neljandaks peaks olema õigus olla ära kuulatud ja õigus parlamendi tehtud otsused edasi kaevata. Viiendaks peaks ombudsman kaebuse esitaja arvates tagama, et parlament korraldab korrapäraseid ja sõltumatuid küsitlusi kõigi parlamendi teenuseid kasutavate inimeste rahulolu kohta. Ombudsman rõhutab, et tema põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt peab kaebuse esitamisele eelnema asjakohane administratiivne lähenemine asjaomasele institutsioonile. Seetõttu peab kaebuse esitaja kõigepealt pöörduma parlamendi poole, enne kui ombudsman saab nende küsimustega tegeleda. Näib siiski, et kaebuse esitaja ei ole seda teinud.

13. Teise sissejuhatava märkusena märgib ombudsman, et kaebuse esitaja teine ja kolmas väide on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu käsitletakse neid järgnevas analüüsis koos.

A. Väide, et parlament ei andnud kaebuse esitaja kirjavahetusele rahuldavat vastust

Ombudsmanile esitatud argumendid

14. Kaebuse esitaja väitis, et parlament ei andnud talle rahuldavat vastust tema 3. märtsi, 12. aprilli ja 15. mai 2008. aasta teadetele, milles ta i) väitis, et 2004. aasta raamatukogu eeskirjad on ebaselged ja diskrimineerivad, ning ii) kaebas raamatukogu töötajate käitumise üle.

15. Oma arvamuses märkis parlament, et tema sise-eeskirjade kohaselt võib koopiaid teha ainult väikestest raamatute väljavõtetest. See teave edastatakse raamatukogus inglis- ja prantsuskeelse teatega, mis on iga koopiamasina kohal nähtaval kohal. Sellega seoses viitas parlament ka 2004. aasta raamatukogu eeskirjale, millest selgub, et raamatukogu peamine ülesanne on teenindada parlamendiliikmeid, nende töötajaid, parlamendi ametnikke ja teisi parlamendis töötavaid isikuid, näiteks fraktsioonide töötajaid. Külastajatel ja lobistidel ei ole õigust raamatukogu kasutada ning need reeglid kuvatakse raamatukogu lugemissaali sissepääsu juures.

16. Lisaks viitas parlament konkreetselt 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklile 3, milles on sätestatud võimalus paluda loata kasutajatel raamatukogust lahkuda. Lisaks on 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklis 6 sätestatud kohustus järgida autoriõiguse eeskirju ja raamatukogu töötajatelt saadud juhiseid või juhiseid. Artikli 7 kohaselt võib keelata juurdepääsu raamatukogule isikutele, kes rikuvad eeskirju.

17. Seoses kaebuse esitaja märkustega raamatukogu töötajate käitumise kohta märkis parlament, et raamatukogu töötajate suhtes käitus kuritahtlikult kaebuse esitaja. 26. veebruaril 2008 tunnistas kaebuse esitaja ise, et ta oli raamatukogu töötajate suhtes ebaviisakas, ning püüdis oma käitumist põhjendada, selgitades kõigile, et ta on ebaviisakas.

18. Kaebuse esitaja jäi oma märkustes seisukohale, et 2004. aasta raamatukogu eeskirjad on ebaselged ja üldist laadi. Kaebuse esitaja viitas ka raamatukogu direktori kohusetäitja B väidetavale sobimatule käitumisele ja märkis, et tema ei käitunud raamatukogu töötajate suhtes kuritahtlikult. Lisaks väitis ta, et üldiselt peaksid parlamendi töötajad olema parlamendi hoonete külastajate suhtes viisakamad. Samuti tuleks töötajaid nõuetekohaselt teavitada ja koolitada, et tagada nende maksimaalne kättesaadavus kodanikega dialoogi pidamiseks. Seoses parlamendi viitega autoriõiguse eeskirjadele oli kaebuse esitaja seisukohal, et raamatukogu töötajad ei tohiks rikkuda kasutajate eraelu puutumatust, jälgides, milliseid raamatuid nad vaatavad, prindivad või kopeerivad. Lisaks leidis kaebuse esitaja oma märkustes kontrolliaruande kohta, et autoriõiguse eeskirju ei olnud määratletud ega avalikustatud 2008. aastal, kui toimusid käesolevas asjas kõne all olevad sündmused.

Ombudsmani hinnang

19. Seoses 2004. aasta raamatukogu eeskirjade väidetavalt ebaselge olemusega märgib ombudsman, et oma vastustes tema 3. märtsi, 12. aprilli ja 15. mai 2008. aasta e-kirjadele ei käsitlenud parlament konkreetselt kaebuse esitaja tõstatatud küsimust. Parlament selgitas oma arvamuses siiski 2004. aasta raamatukogu eeskirja asjakohaseid osi, eelkõige külastajatega seotud eeskirju ning nende õigusi ja kohustusi.

20. Lisaks märgib ombudsman, et 2004. aasta raamatukogu eeskirja artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Kopeerimis-, trükkimis- ja edastusvahendid on kättesaadavad üksnes mõistlikuks kasutamiseks parlamentaarsetel eesmärkidel ja tingimusel, et järgitakse autoriõiguse eeskirju.

Juurdepääs nendele vahenditele on raamatukogu otsustada ja kasutajad peavad järgima kõiki raamatukogu töötajate tegevusjuhiseid või juhiseid.

21. 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklis 3 on loetletud isikud, kellel on õigus raamatukogu kasutada. See on sõnastatud järgmiselt:

„Raamatukogu teenustele on kohapeal ja veebis juurdepääs järgmistel isikutel:

a) Euroopa Parlamendi liikmed ning nende ametlikult registreeritud assistendid ja praktikandid;

b) Euroopa Parlamendi peasekretariaadi ametnikud ja ajutised töötajad;

c) fraktsioonide töötajad;

d) ametlikult registreeritud praktikandid, stipendiaadid ja abiteenistujad Euroopa Parlamendis;

e) teiste Euroopa Liidu institutsioonide liikmed ja ametnikud;

f) muud isikud, kes võivad saada vastutavalt ametnikult eelneva loa.

Kõigil teistel isikutel võidakse paluda viivitamatult ruumidest lahkuda ja loovutada kõik raamatukogus tehtud koopiad ja väljatrükid. ..."

22. Raamatukogu kasutajate kohustuste kohta on 2004. aasta raamatukogu eeskirja artikli 7 asjakohastes osades sätestatud järgmist:

„Võttes arvesse teisi, palutakse kasutajatel:

austama kõiki raamatukogu töötajate esitatud taotlusi; [ja]

- kasutada raamatukogu teenuseid ainult oma tööks parlamendis; ...

Raamatukogu jätab endale õiguse piirata või keelata juurdepääsu kõigile isikutele, kes rikuvad käesolevaid reegleid.

23. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud parlamendi väidet, et need eeskirjad olid välja pandud raamatukogu lugemissaali sissepääsu juures. Võttes arvesse parlamendi arvamuses esitatud selgitusi ja eespool nimetatud sätete sõnastust, järeldab ombudsman, et parlament on esitanud piisavalt selge ülevaate kohaldatavatest eeskirjadest, mille sisu näib olevat kergesti mõistetav. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et need eeskirjad on diskrimineerivad, märgib ombudsman, et oma kirjavahetuses väitis kaebuse esitaja lihtsalt, et talle ei antud võimalust end kaitsta, kuid ta ei põhjendanud, miks ta peab neid eeskirju diskrimineerivaks. Igal juhul näib mõistlik, et parlament on seisukohal, et tema raamatukogu kasutamine peaks põhimõtteliselt olema reserveeritud 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklis 3 nimetatud isikute kategooriatele. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et autoriõiguse eeskirju ei määratletud ega avalikustatud 2008. aastal, näitas toimikuga tutvumine, et kaebuse esitajat teavitati nendest eeskirjadest raamatukogus mitmel korral ja talle anti nende koopia ka tema emakeeles. Seetõttu leiab ombudsman, et uurimise käigus on parlament rahuldavalt käsitlenud kaebuse esitaja 3. märtsi, 12. aprilli ja 15. mai 2008. aasta kirjades esitatud märkusi, mille kohaselt on 2004. aasta raamatukogu eeskirjad ebaselged ja diskrimineerivad.

24. Seoses kaebuse esitaja märkustega raamatukogu töötajate käitumise kohta ilmneb, et oma 25. jaanuari 2008. aasta otsuses, millega kaebuse esitajale keelati juurdepääs raamatukogule kuni edasise teatamiseni, tugines parlament i) kaebuse esitaja enda käitumisele ja ii) sellele, et ta ei järginud 2004. aasta raamatukogu eeskirju, sealhulgas autoriõiguse eeskirju. Parlamendi ametnik S viitas nendele põhjustele ka e-kirjas, mille ta saatis kaebuse esitajale 28. mail 2008. Oma arvamuses kordas parlament seda seisukohta. Kaebuse esitaja leidis oma märkustes, et tegelikult oli ebaviisakas direktori kohusetäitja B.

25. Ombudsman märgib, et toimiku uurimine on näidanud, et enne seda, kui talle keelati juurdepääs parlamendi hoonetele, tajusid mitmed parlamendi raamatukogu töötajad kaebuse esitaja käitumist sobimatuna või isegi verbaalselt agressiivsena. Igal juhul on ombudsman seisukohal, et kui volitamata külastajatel palutakse raamatukogust lahkuda, ei kujuta see endast ebaprofessionaalset käitumist, eriti kui leitakse, et sellised külastajad kopeerivad terveid raamatuid. Kuigi kaebuse esitaja ja parlament on endiselt lahkarvamusel küsimuses, kelle käitumine oli sobimatu, näivad parlamendi seisukohta kinnitavat kontrollitud dokumendid. Kaebuse esitaja seevastu oma seisukohti ei põhjendanud. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et parlamendi seisukoht on veenev. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et raamatukogu töötajad ei tohiks rikkuda kasutajate eraelu puutumatust, jälgides, milliseid raamatuid nad vaatavad, prindivad või kopeerivad, on ombudsman seisukohal, et parlamendil peab olema õigus järgida 2004. aasta raamatukogu eeskirja, sealhulgas selle artiklit 6 [4]. Kaebuse esitaja vastupidised väited ei ole seega veenvad.

26. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman, et esimese väite edasiseks uurimiseks ei ole alust.

B. Väited, et parlament i) laiendas põhjendamatult oma raamatukogusse sisenemise keeldu kõigile oma hoonetele ja ii) hoidus seda keeldu ajaliselt piiramast, ning teine väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

27. Kaebuse esitaja väitis, et parlament laiendas põhjendamatult talle kehtestatud keeldu siseneda parlamendi raamatukogusse nii, et see hõlmaks kõiki parlamendi hooneid. Tema arvates ei olnud see otsus põhjendatud, kuna ta ei kujutanud endast mingit ohtu julgeolekule. Ta tõstatas ka küsimuse, kuidas on võimalik kehtestada selline kaugeleulatuv keeld Euroopa kodanikule, kes soovib osaleda parlamendi avalikel istungitel, ning küsis, kas tema nimi on kantud nn musta nimekirja. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et parlamendi otsus tema kandmise kohta musta nimekirja ei olnud ajaliselt piiratud, nagu see oleks pidanud olema.

28. Viidates parlamendi kodukorra IX lisale, märkis parlament oma arvamuses, et kaebuse esitaja viibis ametiruumides üksnes alalise külastajana. Ta lükkas tagasi kaebuse esitaja seisukoha, et tal on nn must nimekiri. Lõpuks märkis parlament, et kaebuse esitaja võib endiselt siseneda parlamendi ruumidesse igapäevase või iganädalase külalisena, tingimusel et teda kutsub isik või parlamendi organ, kes peab teda „igal ajal kogu tema külastuse ajal” parlamendi ruumidesse saatma.

29. Kaebuse esitaja jäi oma märkustes sisuliselt oma kaebuse juurde.

Edasised arengud

30. Kaebuse esitaja teatas 12. oktoobri 2009. aasta e-kirjaga ombudsmanile, et parlament on andnud talle juurdepääsu oma hoonetele. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis ta, et parlamendi musta nimekirja tuleb ajakohastada.

31. Samas e-kirjas teatas kaebuse esitaja ombudsmanile ka oma kavatsusest taotleda oma iga-aastase külastajaloa pikendamist. Kaebuse esitaja esitas oma pikendamistaotluse parlamendile 13. oktoobril 2009.

32. märtsil 2010 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse, mis registreeriti viitenumbriga 538/2010/IP. Selles kaebuses väitis ta, et parlament ei vastanud tema taotlusele saada iga-aastane külastajaluba. Ombudsmani teenistused võtsid seejärel parlamendiga ühendust ja neile teatati, et parlament vastas kaebuse esitajale 19. märtsil 2010. Oma vastuses väljendas parlament valmisolekut anda kaebuse esitajale kuueks kuuks uus külastusluba, tingimusel et ta esitab parlamendile vajaliku teabe. Parlamendi vastuse põhjal lõpetas ombudsman 30. märtsil 2010 kaebuse 538/2010/IP uurimise.

33. Eespool nimetatud asjaolusid silmas pidades ja arvestades, et parlament oli valmis andma kaebuse esitajale kuueks kuuks külastajaloa, ei olnud selge, kas kaebuse esitaja soovib jääda oma praeguse kaebuse juurde. Seetõttu küsis ombudsman 8. juuli 2010. aasta kirjas kaebuse esitajalt, kas ta soovib käesoleva kaebuse menetlemist jätkata.

34. septembril 2010 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta on vahepeal esitanud parlamendile täiendavat teavet oma ametialase olukorra kohta ja põhjuste kohta, miks ta soovib saada pikaajalist (iga-aastast) külastajaluba. Ombudsmani teenistused võtsid 22. novembril 2010 kaebuse esitajaga telefoni teel ühendust ja küsisid, kas ta on saanud parlamendilt vastuse tema taotlusele. Kaebuse esitajal paluti ka selgitada oma seisukohta ombudsmani 8. juuli 2010. aasta kirja suhtes.

35. Seejärel teatas kaebuse esitaja ombudsmani teenistustele, et ta ei ole parlamendilt vastust saanud, kuid ei ole veel institutsiooniga ühendust võtnud. Ta märkis ka, et kaalub seda järgmistel päevadel, ja märkis, et ta soovib tõepoolest saada pikaajalist (iga-aastast) külastajaluba.

36. Seejärel võtsid ombudsmani teenistused 2010. aasta detsembris ja 2011. aasta jaanuaris mitmel korral ühendust parlamendi teenistustega. Ilmnes, et kaebuse esitaja ei olnud veel esitanud parlamendi teenistustele kogu nõutud teavet ja dokumente. Seega ei saanud viimane tema taotlust läbi vaadata. Parlament juhtis siiski tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja võib oma taotlust igal ajal täiendada.

37. 18. aprillil 2011 teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et ta ei kiirusta Brüsselisse minema, kuid leidis, et „võiks olla kasulik lõpetada vaidlusalune haldusasi”.

Parlamendi toimikuga tutvumise tulemused

38. Kaebuse esitaja ei esitanud ombudsmani teenistustele koopiat 4. aprilli 2008. aasta vaidlustatud otsusest, millega parlament otsustas laiendada tema raamatukogule juurdepääsu keeldu kõigile parlamendi hoonetele. Ombudsmani teenistused said siiski juurdepääsu sellele dokumendile, kui nad tutvusid toimikuga 16. juulil 2012. Kaebuse esitajat käsitlev vaidlustatud otsus laiendas sissepääsukeeldu kõigile parlamendi hoonetele ja see tehti „kuni edasise teatamiseni”.

39. Kontrolli käigus juhtis parlament tähelepanu sellele, et tehniliselt ei ole võimalik tõhusalt jõustada ainult raamatukogule juurdepääsu keeldu, sest volitatud külastajatel, kellel on juurdepääs parlamendi hoonetele, on juurdepääs ka raamatukogule. Seega ei oleks parlamendil eelnevat kontrolli selle üle, kellel on juurdepääs raamatukogule.

40. Seoses kaebuse esitaja taotlusega saada uus akrediteerimisluba näitas toimikuga tutvumine, et kaebuse esitaja ei olnud veel esitanud kõiki vajalikke dokumente.

41. Samuti selgitas parlament kontrolli käigus, et ajal, mil kõnealused küsimused aset leidsid, oli tal arvutisüsteem, mis oleks võinud kuvada sõnumi juurdepääsu keelamise kohta. Vahepeal on süsteemi siiski muudetud ja see ei näita enam teateid juurdepääsu keelamise kohta. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et parlamendil on nn must nimekiri, kinnitas kontroll parlamendi avaldust, et tal sellist nimekirja ei ole.

Ombudsmani hinnang

42. Ombudsman annab kõigepealt lühiülevaate sündmuste jadast.

43. aprillil 2008 teavitas parlament kaebuse esitajat tema suhtes kehtestatud täielikust sisenemiskeelust. mail 2008 keelati kaebuse esitajal siseneda parlamendi ruumidesse Brüsselis. Oma arvamuses väitis parlament, et täielikku keeldu ei olnud, sest kaebuse esitajal oleks endiselt olnud võimalik ruumidesse siseneda, kui tal oleks olnud Euroopa Parlamendi liikme kutse. Ombudsmani uurimise käigus ei vaidlustanud parlament, et Euroopa Parlamendi liige oli kaebuse esitajale kutset pikendanud. Kontrolli käigus väitis parlament, et osaline sissesõidukeeld ei ole teostatav, sest sissesõidukeeldu ei ole võimalik tõhusalt jõustada ainult tema raamatukogus. Parlament tunnistas ka, et kaebuse esitajal oleks võinud igal juhul keelata riiki siseneda.

44. Vastavalt eespool punktis 21 viidatud 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklile 3 võib igal isikul, kes ei kuulu selles artiklis loetletud kategooriatesse a–f, paluda raamatukogust viivitamata lahkuda. Lisaks tuleneb 2004. aasta raamatukogu eeskirja artiklist 7 (mida on tsiteeritud eespool punktis 22), et raamatukogu kasutajatel on muu hulgas kohustus täita kõiki raamatukogu töötajate taotlusi ja kasutada raamatukogu teenuseid üksnes oma tööks parlamendis. Sama artikli kohaselt võib keelata juurdepääsu raamatukogule igale isikule, kes rikub neid kohustusi. Ombudsman märgib, et nende eeskirjade alusel ja juhtumi asjaolusid arvestades tundub parlamendi otsus keelata kaebuse esitajal raamatukogusse siseneda mõistlik.

45. Samal ajal märgib ombudsman, et proportsionaalsuse põhimõte kui ELi õiguse üldpõhimõte, mida on väljendatud ka Euroopa hea halduse tava eeskirja [5] artiklis 6, nõuab, et liidu institutsioonide võetud meetmed ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik. See tähendab muu hulgas, et haldusotsused, millel on üksikisikutele negatiivsed tagajärjed, ei tohiks tarbetult kahjustada muid õigusi, mis neil on. Samuti tuleneb Euroopa Liidu Kohtu praktikast, et proportsionaalsuse põhimõtte põhiolemus on see, et sanktsioon ei tohi olla meetme eesmärgiga võrreldes ülemäärane: on vaja kindlaks teha, kas meetmega kasutatavad vahendid on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud [6]. Seega peaksid otsused, millega keelatakse juurdepääs parlamendi hoonetele, olema proportsionaalsed ja võtma eelkõige arvesse parlamendi keskset rolli demokraatlikus otsustusprotsessis.

46. Oma arvamuses asus parlament seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes ei kehtestatud täielikku sissepääsukeeldu, sest kui kaebuse esitajal oleks olnud Euroopa Parlamendi liikme kutse, oleks tal olnud võimalik siseneda parlamendi hoonetesse.

47. Ombudsman on siiski seisukohal, et Euroopa Parlamendi 4. aprilli 2008. aasta otsusega kehtestati kaebuse esitajale selgelt üldine keeld siseneda parlamendi ruumidesse kuni edasise teatamiseni.

48. Parlamendi toimikuga tutvumise käigus selgitas parlament, et ainult raamatukogule juurdepääsu keeldu ei ole võimalik tõhusalt jõustada, sest ka volitatud külastajatel, kellel on juurdepääs parlamendi ruumidesse, on juurdepääs raamatukogule. Lisaks tunnistas parlament, et kaebuse esitajal oleks võinud igal juhul keelata riiki siseneda.

49. Ombudsman leiab, et parlamendi eespool nimetatud avaldused kinnitavad, et kaebuse esitaja suhtes oli tõepoolest kehtestatud üldine juurdepääsukeeld. Parlamendi väited sellise üldise keelu puudumise kohta ei ole seega veenvad. Selline üldine juurdepääsukeeld ei oleks olnud ebaproportsionaalne, kui parlamendil oleks olnud mõjuvad põhjused laiendada raamatukogule juurdepääsu keeldu kõigile parlamendi hoonetele. Asjaolu, et parlament väitis oma arvamuses, et täielikku keeldu ei ole, sest kaebuse esitajal oleks endiselt olnud võimalik oma ruumidesse siseneda, kui ta oleks saanud Euroopa Parlamendi liikme kutse, näitab siiski, et parlament ei pidanud vajalikuks kaebuse esitaja käitumise tõttu oma ruumidesse pääsu täielikult keelata. Seetõttu ei ole ombudsmanil vaja täiendavalt uurida, kas kaebuse esitaja käitumine oleks võinud õigustada üldist juurdepääsukeeldu. Parlamendi argument, et osalist juurdepääsukeeldu ei olnud võimalik jõustada, ei ole samuti veenev, arvestades, et parlament ise väitis esialgu, et üldist keeldu ei ole. Ombudsman leiab, et igal juhul oli 2004. aasta raamatukogu eeskirja rikkumise ja raamatukogu töötajate väidetava sobimatu käitumise tõttu kõigile parlamendi ruumidele piiramatuks ajaks juurdepääsu keelamine selgelt ebaproportsionaalne. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

50. Kui ombudsman tuvastab haldusomavoli juhtumi, esitab ta vajaduse korral asjaomasele institutsioonile sõbraliku lahenduse ettepaneku või soovituse projekti. Käesoleval juhul tuleb siiski märkida, et ombudsmani uurimise käigus kasutas parlament konstruktiivset lähenemisviisi seoses võimalusega anda kaebuse esitajale juurdepääs oma hoonetele. Seda kinnitavad ka i) juhtumi edasised arengud, millele on viidatud eespool punktides 30–37, ja ii) asjaolu, et nagu on märgitud eespool punktis 41, ei kuva parlamendi arvutisüsteem igal juhul enam teateid juurdepääsu andmisest keeldumise kohta. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et sõbraliku lahenduse ettepaneku või soovituse projekti tegemine seoses parlamendi 2008. aasta otsusega keelata kaebuse esitajale piiramatu aja jooksul juurdepääs kõigile oma ruumidele ei oleks kasulik. See ei mõjuta eespool tehtud järeldust, et parlamendi otsus oli ebaproportsionaalne. Seetõttu teeb ombudsman allpool kriitilise märkuse.

51. Kaebuse esitaja teise väite kohta märkis parlament oma arvamuses sõnaselgelt, et tal ei ole musta nimekirja. Ombudsmanil ei ole põhjust seada kahtluse alla parlamendi avalduse faktilist õigsust, mida kinnitasid toimikuga tutvumise tulemused. Selle põhjal järeldab ombudsman, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

C. Väide, et parlament ei võtnud arvesse, et kaebuse esitaja oli kutsutud Euroopa Parlamendi liikme poolt, ja esimene väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

52. Oma 15. mai 2008. aasta e-kirjas parlamendi ametnikule S viitas kaebuse esitaja parlamendi 4. aprilli 2008. aasta otsusele ja märkis, et kui tal puudub 28. mail 2008 juurdepääs parlamendi hoonetele, põhjustaks see talle „tõsist majanduslikku ja moraalset kahju”. Lisaks palus ta, et talle hüvitataks majanduslik ja moraalne kahju. S vastas kaebuse esitajale samal päeval, soovitades tal tühistada oma plaanid minna 28. mail 2008 Brüsselisse, kui ta soovib riske vältida. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et parlament ei võtnud arvesse asjaolu, et kui parlament keelas tal 28. mail 2008 oma hoonesse siseneda, oli parlamendiliige L ta juba parlamenti kutsunud. Lisaks nõudis ta, et talle hüvitataks Brüsselisse asjatult reisimisega seotud kulud.

53. Oma arvamuses juhtis parlament tähelepanu sellele, et parlamendi turvateenistuste otsus keelata kaebuse esitajale juurdepääs parlamendi hoonetele tehti talle teatavaks 4. aprillil 2008. Kaebuse esitaja vaidlustas selle otsuse 12. aprilli 2008. aasta kirjas pädevale peadirektorile. mail 2008 teatati kaebuse esitajale kooskõlas parlamendi julgeolekueeskirjadega, et tal ei ole Brüsselis viibimise ajal, mis on kavandatud 28.–30. maiks 2008, juurdepääsu parlamendi hoonetele.

54. Parlament märkis oma arvamuses siiski ka seda, et kodukorra kohaselt võib kaebuse esitaja siiski siseneda parlamendi ruumidesse igapäevase või iganädalase külalisena, tingimusel et teda kutsub isik või parlamendi organ, kes peab teda kogu külastuse ajal parlamendi ruumidesse saatma.

55. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et kiri, mille parlamendi turvateenistused talle 4. aprillil 2008 saatsid, oli kirjutatud keeles, mis „ei olnud väga selge”[7]. Ta kinnitas, et tema iga-aastase külastajakaardi pikendamata jätmisest teatati talle selles kirjas, kuid kirja sõnastusest ei saa järeldada järeldust, et tal ei lubata parlamendi hoonetesse siseneda. Kaebuse esitaja ja Euroopa Parlamendi liikme L parlamendiliikme assistent M, kelle poolt kaebuse esitaja oli väidetavalt kutsutud parlamenti, pidid veetma umbes poolteist tundi külastajate ootejärjekorras, oodates taotletud külastajapassi.

Parlamendi toimikuga tutvumise tulemused

56. Ombudsmani uurimise käigus selgitas parlament, et kaebuse esitaja oleks põhimõtteliselt võinud siseneda parlamendi ruumidesse, kui tal oleks olnud parlamendiliikme kutse. Isegi kui kaebuse esitajal oleks olnud parlamendiliikme kutse ja ta oleks püüdnud siseneda parlamendi ruumidesse ajal, mil tal ei olnud lubatud parlamendi ruumidesse siseneda, oleks parlamendi arvutisüsteem võinud kuvada teate sissepääsu keelamise kohta („interdiction d'accès”). Seetõttu oli võimalik, et kaebuse esitajal ei lubatud sel alusel parlamendi ruumidesse siseneda. Vahepeal on süsteemi siiski muudetud ja selles ei kuvata enam ühtegi juurdepääsu keelavat sõnumit.

57. Kontrollitud toimikus ei olnud jälgegi parlamendiliikme kutsest.

Ombudsmani hinnang

58. Pidades silmas ombudsmani eespool nimetatud järeldusi, et i) kaebuse esitaja suhtes oli tõepoolest kehtestatud üldine sissesõidukeeld ja ii) keeld oli ebaproportsionaalne,[8] näib, et parlament ei võtnud arvesse ka kutset, mille parlamendiliige näib olevat kaebuse esitajale esitanud, kui ta üritas 28. mail 2008 parlamendi ruumidesse siseneda. Seda küsimust käsitletakse allpool kriitilises märkuses.

59. Seoses kaebuse esitaja väitega on ombudsman seisukohal, et arvestades järeldust, et parlament ei ole kutset ilmselt arvesse võtnud, ei saa välistada, et kaebuse esitaja reisikulude osas võib parlament olla mingil määral vastutav selle eest, mis osutus 28.–30. mail 2008 ebaõnnestunud reisiks Brüsselisse. Kaebuse esitaja ei esitanud aga tõendeid selliste kulude põhjendamiseks.

60. Neil asjaoludel järeldab ombudsman, et neljanda väite ja esimese väite edasiseks uurimiseks ei ole alust. Kaebuse esitajal on siiski õigus pöörduda uuesti parlamendi poole konkreetsete tõenditega, mis kinnitavad kulusid, mida ta väidetavalt kandis. See võimaldaks parlamendil kaaluda kaebuse esitaja taotlust nende reisikulude hüvitamiseks. Läbivaatamise raames saaks parlament hinnata ka seda, kas kaebuse esitaja otsus reisida Brüsselisse, hoolimata 15. mail 2008 antud selgest hoiatusest, et talle ei anta juurdepääsu, võib kujutada endast kaasaaitavat hooletust.

D. Järeldused

Ombudsman lõpetab kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud põhiõigusest heale haldusele tuleneb, et liidu institutsioonid peaksid tagama proportsionaalsuse põhimõtte nõuetekohase järgimise. Käesoleval juhul ei olnud parlamendi otsus keelata kaebuse esitajale raamatukogu eeskirjade rikkumise ja tema väidetavalt sobimatu käitumise tõttu raamatukogu töötajate suhtes piiramatu aja jooksul juurdepääs kõigile oma ruumidele proportsionaalne. Parlament ei võtnud arvesse ka kutset, mille parlamendiliige näib olevat kaebuse esitajale esitanud. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Mis puudutab kaebuse ülejäänud osa, siis puudub alus edasiseks uurimiseks.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Parlamendi presidenti teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 13. detsember 2012

---

[1] Euroopa Parlament märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja on registreeritud lobitöötajana.

[2] Pärast kõnealuste sündmuste toimumist asendati need eeskirjad uutega. Tehtud muudatused ei mõjuta siiski käesolevat kohtuasja.

[3] Seda külastajate kategooriat nimetatakse ka "pikaajalisteks külastajateks". Parlamendi intraneti veebisaidi kohaselt hõlmab see kategooria kõiki isikuid, kes oma ametikohustuste tõttu vajavad sagedast või pikaajalist juurdepääsu parlamendi rajatistele. Vastav sissepääsuluba kehtib kuni üks aasta ja võimaldab tööpäevadel, mil parlamendi töö toimub, siseneda parlamendi hoonetesse.

[4] Viidatud eespool punktis 20.

[5] "1. Otsuste tegemisel tagab ametnik, et võetud meetmed on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Ametnik väldib eelkõige kodanike õiguste piiramist või neile süüdistuse esitamist, kui need piirangud või süüdistused ei ole mõistlikus seoses taotletava meetme eesmärgiga.

2. Otsuste tegemisel järgib ametnik õiglast tasakaalu eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel.”

[6] Vt nt 15. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 181/84: Man (Sugar) (EKL 1985, lk 2889, punkt 20).

[7] Kaebuse esitaja sõnul „in un linguaggio poco chiaro”.

[8] Vt eespool punktid 42–49.