Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab üldsuse õigust tutvuda dokumentidega ja erandeid sellest õigusest, mis on sätestatud määruses 1049/2001. Kõnealused dokumendid on seotud Euroopa Komisjoni poolt teatavate liikmesriikide suhtes algatatud rikkumismenetlustega.

2. Kaebuse esitaja on Saksamaa doktorant. 22. veebruaril 2009 pöördus ta Euroopa Komisjoni poole ja taotles juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mis olid seotud mitme rikkumismenetlusega, mis olid sel ajal Euroopa Kohtus pooleli [1]. Nendes kohtuasjades tõstatati keskne küsimus, kas liikmesriik võib õiguspäraselt tugineda EÜ asutamislepingu artiklile 296,[2] et põhjendada oma keeldumist tasuda tollimakse relvastuse ja kahesuguse kasutusega kaupade impordilt põhjusel, et selliste tollimaksude kogumine ohustaks kõnealuse liikmesriigi olulisi julgeolekuhuve.

3. Kaebuse esitaja taotlus hõlmas sisuliselt komisjoni ja asjaomaste liikmesriikide vahelist kirjavahetust eespool nimetatud rikkumismenetlustes, eelkõige ametlikke kirju ja põhjendatud arvamusi ning komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud dokumente.

4. Komisjon keeldus 26. veebruaril 2009 taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest.

5. märtsil 2009 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse andmetega tutvumiseks.

6. mail 2009 esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile (kaebus 1205/2009/BEH). Oma kaebuses väitis ta sisuliselt, et i) komisjon ei menetlenud tema kordustaotlust määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegade jooksul; ning ii) tema otsus tema esialgse taotluse kohta ei olnud seadusega kooskõlas. Ta väitis, et komisjon peaks tema kordustaotluse kiiresti läbi vaatama.

7. mail 2009 teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et komisjon oli sel kuupäeval teinud otsuse tema kordustaotluse kohta. Kaebuse esitaja märkis, et komisjon vabandas viivituse pärast kordustaotluse menetlemisel ning põhjendas igakülgselt ja arusaadavalt oma otsust keelduda juurdepääsu andmisest. Kuigi ta leidis, et komisjoni esitatud põhjendused ei ole täiesti veenvad, märkis ta, et ta peab kasulikuks oodata Euroopa Kohtu otsust eespool nimetatud kohtuasjades, enne kui ta esitab uue dokumentidega tutvumise taotluse.

8. Arvestades, et kaebuse esitaja loobus juhtumi menetlemisest, lõpetas ombudsman 28. mail 2009 kaebuse 1205/2009/BEH menetlemise.

9. Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli teinud otsused nimetatud rikkumismenetlustes, esitas kaebuse esitaja 15. detsembril 2009 komisjonile uue taotluse juurdepääsuks eespool nimetatud dokumentidele.

10. Komisjon kinnitas 4. jaanuaril 2010 kättesaamist ja palus kaebuse esitajal täpsustada oma taotlust selles käsitletud dokumentide osas. Kaebuse esitaja täpsustas oma taotlust 5. jaanuaril 2010.

11. Viidates nõutud dokumentide suurele hulgale ja ebakindlusele küsimuses, kas Euroopa Kohtu otsustega on kõnealused rikkumismenetlused tõepoolest lõpetatud, palus komisjon 14. jaanuaril 2010 kaebuse esitajal esialgu piirduda oma taotluses ühe rikkumismenetlusega, et hõlbustada tema tööd.

12. Samal päeval väljendas kaebuse esitaja nõusolekut komisjoni lähenemisviisiga ja palus komisjonil hakata menetlema tema taotlust seoses rikkumismenetlusega Saksamaa suhtes (kohtuasi C-372/05).

13. jaanuaril 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema taotluses on tõstatatud põhimõtteline küsimus, mis hõlmab komisjoni eri peadirektoraate. Seetõttu pikendas ta andmete töötlemise tähtaega 15 tööpäeva võrra.

14. Komisjon keeldus 15. veebruaril 2010 taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest.

15. 22. veebruaril 2010 esitas kaebuse esitaja kordustaotluse andmetega tutvumiseks.

16. 23. veebruaril 2010 kinnitas komisjon kaebuse esitaja kordustaotluse kättesaamist.

17. märtsil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et käimasolevate sisekonsultatsioonide tõttu tuleb tema kordustaotluse menetlemise tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra.

18. 9. aprillil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema sisekonsultatsioonid ei ole veel lõppenud. Komisjon avaldas kahetsust, et tal ei ole seega võimalik teha otsust tema kordustaotluse kohta, ning teavitas teda tema õigustest vastavalt määruse 1049/2001 [3] artikli 8 lõikele 3.

19. aprillil 2010 küsis kaebuse esitaja komisjonilt olukorra kohta.

20. 17. mail 2010 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole ja esitas käesoleva kaebuse.

21. 10. juunil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et vaatab veel läbi tema kordustaotlust dokumentidega tutvumiseks. Lisaks märkis ta, et asja keerukuse ja asjasse puutuvate dokumentide arvu tõttu ei olnud tal veel võimalik talle lõplikku vastust anda ja ta vabandas viivituse pärast. Samal päeval ombudsmani talitustele saadetud e-kirjas teatas kaebuse esitaja, et soovib jääda oma kaebuse juurde, kuna komisjoni e-kiri ei sisaldanud otsust tema kordustaotluse kohta ega saanud õigustada asjaolu, et komisjon oli määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegu märkimisväärselt ületanud.

Uurimise ese

22. Kaebuse esitaja esitas oma kaebuses järgmised väited ja väite:

Väited

(1) Komisjon ei menetlenud tema kordustaotlust juurdepääsuks eespool nimetatud dokumentidele määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud tähtaegade jooksul.

(2) Komisjoni otsus tema juurdepääsutaotluse kohta ei ole seadusega kooskõlas.

Nõue

Komisjon peaks tema kordustaotluses esitatud argumente arvesse võttes tema kordustaotlust kiiresti menetlema ja võimaldama juurdepääsu asjaomastele dokumentidele.

Uurimine

23. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjoni presidendile. Komisjon esitas oma arvamuse 22. detsembril 2010. See arvamus edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja ei esitanud komisjoni arvamuse kohta märkusi.

24. Pärast komisjoni arvamuse läbivaatamist jõudis ombudsman järeldusele, et ta vajab selle juhtumiga tegelemiseks täiendavat teavet. Seega palus ombudsman 7. juunil 2011 komisjonil lubada oma talitustel kaebuse esitaja toimikuga tutvuda. Kontrollkäik toimus 13. juulil 2011. Kõnealuse kontrolli aruande koopia saadeti komisjonile ja veel üks koopia saadeti kaebuse esitajale märkuste esitamiseks.

25. Kaebuse esitaja ei esitanud kontrolliaruande kohta märkusi. Siiski teatas ta 22. novembril 2011 ombudsmani talitustele, et komisjon ei ole ikka veel teinud otsust tema kordustaotluse kohta.

26. Ombudsman esitas 19. detsembril 2011 komisjonile soovituse projekti ja palus esitada üksikasjaliku arvamuse. Komisjon esitas 25. aprillil 2012 oma üksikasjaliku arvamuse, mis saadeti kaebuse esitajale võimalike märkuste esitamiseks 31. maiks 2012. Kaebuse esitaja ei esitanud nimetatud kuupäevaks ega hilisemaks kuupäevaks ühtegi märkust. 11. juulil 2012 toimunud telefonivestluses ombudsmani talitustega kommenteeris ta siiski komisjoni reaktsiooni ombudsmani soovituse projektile.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Juurdepääsutaotluse komisjonipoolse menetlemise õigeaegsus

Ombudsmanile esitatud argumendid

27. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei menetlenud tema kordustaotlust juurdepääsuks eespool nimetatud dokumentidele määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud tähtaegade jooksul.

28. Oma arvamuses juhtis komisjon sisuliselt tähelepanu sellele, et ta ei olnud veel vastanud kaebuse esitaja 22. veebruari 2010. aasta kordustaotlusele dokumentidega tutvumiseks. See oli tingitud asjaomaste dokumentide suurest arvust, mitmesugustest muudatustest kaebuse esitaja taotluste ulatuses ja suure hulga dokumentide tõlgete puudumisest. Seetõttu pidi komisjon asjaomaseid toimikuid eriti põhjalikult kontrollima. Komisjon märkis ka, et tema hindamine on lõpule viidud, ja vabandas, et ta ei pidanud ettenähtud tähtajast kinni.

29. Kaebuse esitaja märkusi ei esitanud.

Ombudsmani talituste poolt toimikuga tutvumise tulemused

30. Kontroll näitas, et 2010. aasta juuliks näis komisjon olevat kindlaks teinud dokumendid, mida kaebuse esitaja juurdepääsutaotlused (tegelikult või potentsiaalselt) hõlmasid. Sellega seoses juhtisid komisjoni talitused tähelepanu sellele, et 2010. aasta juuliks oli komisjonil selgem ettekujutus kaebuse esitaja taotlustest, samas kui kuni kontrollimise kuupäevani jäid kahtlused kaebuse esitaja taotluste täpse ulatuse suhtes.

31. Lisaks näitas kontroll, et 2010. aasta mais/juunis arutasid komisjoni talitused kaebuse esitaja kordustaotlust käsitleva otsuse eelnõu. Pärast seda kuupäeva otsuse eelnõu üle peetud arutelude kohta kirjalikke protokolle ei leitud. Kontroll näitas siiski, et 2011. aasta aprillis andis eelarve peadirektoraat komisjoni peasekretariaadi taotlusel ajakohastatud teavet selle kohta, kuidas asjaomased liikmesriigid täidavad Euroopa Kohtu 15. detsembri 2009. aasta asjakohaseid otsuseid. Kontrolli käigus rõhutasid komisjoni talitused, et kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemine on pooleli ning et juurdepääsu andmise küsimus on seotud küsimusega, kas asjaomased liikmesriigid täidavad Euroopa Kohtu otsuseid. Kui ombudsmani esindajad küsisid, miks komisjon ei teavitanud kaebuse esitajat sellest, peale seisukoha, et tema seisukoht on kaebuse esitajale teada, märkisid komisjoni talitused, et kui ombudsman hakkab kaebust uurima, toimub komisjoni kirjavahetus kaebuse esitajaga ombudsmani kaudu.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

32. Ombudsman märkis, et vastavalt määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 1 menetletakse dokumentidele juurdepääsu kordustaotlust viivitamata. Asjaomane institutsioon võimaldab juurdepääsu taotletud dokumentidele 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest või põhjendab juurdepääsu andmisest keeldumist. Erandjuhtudel võib kordustaotluse menetlemise tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra (määruse 1049/2001 artikli 8 lõige 2).

33. Ombudsmani analüüsi jaoks näis olevat kasulik teha kokkuvõte meetmetest, mida komisjon on võtnud seoses kaebuse esitaja kordustaotlusega, mille ta esitas 22. veebruaril 2010:

• Komisjon kinnitas kättesaamist 23. veebruaril 2010.
• märtsil 2010 teavitas komisjon kaebuse esitajat tähtaja pikendamisest 15 tööpäeva võrra.
• 9. aprillil 2010 teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta ei ole veel suutnud oma hinnangut lõpule viia. Komisjon kordas seda seisukohta kaebuse esitajale 10. juunil 2010 saadetud e-kirjas.
• Komisjon selgitas oma 22. detsembri 2010. aasta arvamuses ja toimikuga tutvumise ajal 2011. aasta juulis, et kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemine on pooleli.

34. Kaebuse esitaja sõnul ei olnud komisjon ikka veel teinud otsust tema kordustaotluse kohta.

35. Eespool kirjeldatud sündmuste jada silmas pidades ei saa olla kahtlust, et komisjon ei pidanud kinni kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemise tähtajast. Kaebuse esitaja pikendatud kordustaotluse menetlemise tähtaeg lõppes 9. aprillil 2010. Sellest järeldub, et kui ombudsman esitas soovituse projekti, oli kaebuse esitaja kordustaotluse esitamisest möödunud peaaegu 22 kuud, ilma et komisjon oleks otsust teinud. Komisjoni läbikukkumine oli seega eriti ränk.

36. Ombudsman märkis, et komisjon juhtis uurimise käigus tähelepanu mitmele asjaolule, et selgitada või vajaduse korral põhjendada viivitust kaebuse esitaja kordustaotluse menetlemisel. Seega i) osutas ta vajadusele teha eriti põhjalik analüüs; ii) märkis, et tema suhtlust kaebuse esitajaga tuleks käsitada ombudsmani kaudu toimuvana; ning iii) palus vabandust.

Eriti põhjaliku analüüsi vajalikkus

37. Komisjon väitis, et asjaomaste dokumentide suure arvu, kaebuse esitaja taotluste ulatuse mitmesuguste muudatuste ja paljude dokumentide tõlgete puudumise tõttu pidi ta asjaomaseid toimikuid eriti põhjalikult kontrollima.

38. Kontrolli põhjal selgus, et 2010. aasta juuliks oli komisjon kindlaks teinud dokumendid, mida kaebuse esitaja juurdepääsutaotlus tegelikult või potentsiaalselt hõlmas. Samuti tuleks märkida, et komisjon lisas oma otsusele kaebuse esitaja esialgse juurdepääsutaotluse kohta nimekirja ligikaudu 65 dokumendist, mida ta pidas kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusega hõlmatuks. Komisjoni esindajad märkisid kontrolli käigus, et see loetelu ei ole ammendav. Ombudsmanile teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja seda nimekirja kunagi vaidlustanud. Sellest järeldub, et komisjoni seisukoht eriti põhjaliku analüüsi nõude kohta ei olnud veenev ega saanud igal juhul arvesse võtta kaebuse esitaja kordustaotluse esitamisest möödunud aega. Sellega seoses tuletas ombudsman meelde ka seda, et 2010. aasta mais/juunis arutas komisjon juba kaebuse esitaja kordustaotlusele antava vastuse kavandit ning pidas end seega ilmselt otsuse tegemiseks valmis olevaks. Lisaks tuletas ombudsman meelde, et esialgse juurdepääsutaotluse menetlemisel palus komisjon kaebuse esitajal esialgu piirduda oma taotluses ainult ühe rikkumisjuhtumiga. Kaebuse esitaja nõustus selle lähenemisviisiga.

39. Igal juhul jäi kehtima tõsiasi, et määruse 1049/2001 artiklis 8 on sätestatud siduvad tähtajad, millest ei saanud komisjoni soovil ilmselgelt loobuda. Tegelikult viidatakse määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 3 sõnaselgelt erandjuhtudele, näiteks kui kordustaotlus on seotud väga pika dokumendiga või väga suure hulga dokumentidega. Sellistel juhtudel võib kordustaotluse menetlemise tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra ning komisjon, tuginedes määruse 1049/2011 artikli 8 lõikele 3, pikendas tõepoolest tähtaega kaebuse esitaja juhtumi puhul. Määrus (EÜ) nr 1049/2001 ei anna institutsioonile siiski õigust pikendada tähtaega veel ühe korra, rääkimata otsuse tegemise edasilükkamisest määramata kuupäevani tulevikus.

40. Ombudsman möönis, et määruse 1049/2001 artikli 6 lõike 3 kohaselt võib asjaomane institutsioon taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus, kui taotlus puudutab väga pikka dokumenti või väga suurt hulka dokumente. Ta märkis siiski, et kuigi komisjon ei tuginenud sõnaselgelt määruse 1049/2001 artikli 6 lõikele 3, palus ta kaebuse esitajal esialgu piirduda oma taotluses ühe rikkumisjuhtumiga, et hõlbustada komisjoni tööd. Kaebuse esitaja nõustus selle ettepanekuga, kuigi komisjon ei teinud seda hiljem. Kaebuse esitaja kordustaotluse käsitlemisel ei kasutanud komisjon siiski sarnast lähenemisviisi. Peale selle ei teatanud komisjon alates oma 10. juuni 2010. aasta e-kirjast kaebuse esitajale, et tema hindamine on pooleli, rääkimata sellest, et ta andis talle hinnangu andmise lõpuleviimiseks tähtaja. Seda arvesse võttes oli veelgi üllatavam, et komisjon näis olevat seisukohal, et kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse ulatuse suhtes on endiselt kahtlusi. Kui see oleks tõepoolest nii olnud, oleks olnud loogiline, et komisjon oleks pidanud kaebuse esitajaga selles küsimuses nõu.

Ombudsmani roll

41. Toimiku uurimise käigus märkisid komisjoni esindajad, et kui ombudsman hakkab kaebust uurima, toimub kirjavahetus kaebuse esitajaga ombudsmani kaudu. Ombudsman märkis, et juba kontrolli ajal selgitasid tema esindajad, et see väide põhineb väärarusaamal. Asjaolu, et ombudsman algatab uurimise kaebuse kohta, mis käsitleb kordustaotlusele määruses 1049/2001 ette nähtud tähtaegade jooksul vastamata jätmist, ei vabasta komisjoni kõnealusest määrusest tulenevast jätkuvast kohustusest anda taotlejale vastus. Seetõttu lükkas ombudsman komisjoni väite kindlalt tagasi. Ombudsman lisas, et loomulikult oleks tal hea meel, kui komisjon vastaks kordustaotlusele uurimise käigus ja kopeeriks oma vastuse ombudsmanile.

Seoses vabandusega

42. Ombudsman märkis, et tema arvates vabandas komisjon asjaomasest tähtajast mittekinnipidamise pärast. Komisjoni 22. detsembri 2010. aasta arvamus. Sellest järeldub, et komisjoni vabandus ei suutnud heastada komisjoni jätkuvat suutmatust teha õigeaegselt otsus kaebuse esitaja kordustaotluse kohta. Lisaks juhtis ombudsman tähelepanu asjaolule, et põhimõtteliselt saab vabandus heastada haldusomavoli vaid siis, kui institutsioon võtab samal ajal asjakohased meetmed selle haldusomavoli kõrvaldamiseks. Käesoleval juhul see aga ilmselgelt nii ei olnud.

Järeldus

43. Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et komisjon ei teinud kordustaotluse kohta ilmselgelt otsust määruses 1049/2001 sätestatud tähtaja jooksul või mis tahes mõistliku aja jooksul. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitas ta vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 vastava soovituse projekti. Soovituse projekti sisu, ombudsmanile pärast soovituse projekti ja tema hinnangut esitatud argumendid on esitatud allpool C ja D jaos.

B. Komisjoni keeldumine juurdepääsu andmisest

Ombudsmanile esitatud argumendid

44. Oma otsuses kaebuse esitaja esialgse juurdepääsutaotluse kohta põhjendas komisjon, et avalikustamine kahjustaks praeguses etapis tõsiselt kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset (määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane) ning avalikku huvi seoses liidu finantshuvidega (määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt a).

45. Komisjon põhjendas oma otsust sisuliselt sellega, et Üldkohtu praktika kohaselt tuleb rikkumismenetluste konfidentsiaalsus säilitada seni, kuni Euroopa Kohus on väidetava rikkumise kohta otsuse teinud. Komisjon leidis, et see ei tähenda siiski, et nimetatud erand kaotaks pärast kohtuotsuse tegemist automaatselt kehtivuse. Sellega seoses väitis ta, et asjaomaste dokumentide enneaegne avalikustamine seaks ohtu liikmesriikide valmisoleku teha komisjoniga täielikku koostööd Euroopa Kohtu otsuste rakendamisel. Komisjon viitas ka rikkumismenetluste väga tundlikule laadile, mille käigus kõik liikmesriigid tuginesid ELi toimimise lepingu artiklile 346, et põhjendada oma keeldumist arvutada, teha kindlaks ja edastada komisjonile relvastuse ja kahesuguse kasutusega kaupade imporditollimaksudega seotud omavahendite summa. Arvestades, et kaalul olid olulised julgeolekuküsimused, olid liikmesriigid vaid kõhklevalt esitanud asjakohast teavet, sealhulgas Euroopa Kohtule. Seetõttu oli väga reaalne oht, et asjaomaste dokumentide avalikustamine võib ohustada liikmesriikide valmisolekut kohtuotsuseid täita ja seega ka komisjoni rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana. Lisaks väitis komisjon, et mis tahes täiendavad viivitused asjaomaste summade maksmisel liikmesriikides oleksid vastuolus liidu finantshuvidega.

46. Võttes arvesse komisjoni otsuses tema esialgse taotluse kohta võetud seisukohta, väitis kaebuse esitaja, et komisjoni otsus tema juurdepääsutaotluse kohta ei ole seadusega kooskõlas. Oma väite toetuseks esitas kaebuse esitaja peamiselt järgmised argumendid:

• Üldkohtu pretsedendiõigusest [4] tuleneb, et komisjoni dokumendid kohtuasjade kohta tuli avalikustada hiljemalt kohtuotsuse tegemise ajal. Juurdepääsu keelamine pärast seda kuupäeva ei oleks kooskõlas määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande põhjendusega;
• Asjaolu, et komisjoni ja liikmesriikide vahelised kontaktid ja läbirääkimised alles kestsid, ei saa Üldkohtu praktikat kahtluse alla seada. Igal juhul ei teinud komisjon kindlaks, kuidas avalikustamine ohustaks liikmesriikide valmisolekut teha komisjoniga kohtuotsuste rakendamisel täielikku koostööd. Ta tuletas samuti meelde, et tema juurdepääsutaotlus puudutas üksnes vaidlusaluste dokumentide õiguslikke aspekte. Arvestades, et Üldkohus lahendas lõplikult ELi toimimise lepingu artikli 346 kohaldatavuse küsimuse ja kinnitas sellega komisjoni enda arutluskäiku, ei saanud komisjoni seisukoha avalikustamine kohtueelses ja kohtumenetluse etapis kuidagi mõjutada liikmesriikide koostöövalmidust. Lisaks oli Euroopa Kohus sõnaselgelt ümber lükanud liikmesriikide tuginemise olulistele julgeolekuhuvidele vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 346. Seega tulenes Euroopa Kohtu otsustest, et kaalul ei olnud liikmesriikide olulised julgeolekuhuvid ning et komisjoni argumendid ei saanud puudutada ka neid huve;
• Märkides, et oma otsuses tema esialgse juurdepääsutaotluse kohta märkis komisjon, et „praeguses etapis” ei saa juurdepääsu anda, oli ebaselge ja sõltus üksnes komisjoni hinnangust selle kohta, millisel ajahetkel võib juurdepääsu anda. See omakorda võib muuta dokumentidele juurdepääsu õiguse sisutühjaks. Teisest küljest võib komisjon vajaduse korral algatada uue rikkumismenetluse, kui asjaomased liikmesriigid tõepoolest keelduvad koostööst;
• Juurdepääsu keelamise otsuses viitas komisjon analoogsele kohtuasjale Portugali vastu, mis on Euroopa Kohtus pooleli (kohtuasi C-38/06). Kuna Euroopa Kohus teeb oma ajakava kohaselt otsuse tähtaja jooksul, mille jooksul komisjon peab tema kordustaotluse läbi vaatama, ei saa see kohtuasi õigustada dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist.

47. Komisjon rõhutas oma arvamuses kõnealuste rikkumisjuhtumite väga tundlikku laadi ja vajadust kaitsta ELi finantshuve. Komisjon selgitas, et enamik asjaomaseid liikmesriike on Euroopa Kohtu otsuseid täitmas. Komisjon teeb ettepaneku lõpetada rikkumismenetlus niipea, kui asjaomased liikmesriigid on tasumisele kuuluvad summad ära maksnud, mis lõpetaks enam kui 30 aastat kestnud õigusvaidluse. Kohtuotsuste kiire ja täieliku täitmise tagamiseks oli äärmiselt oluline, et komisjon kaitseks vastastikuse usalduse õhkkonda.

48. Seejärel märkis komisjon, et rikkumismenetlustega seotud dokumentide puhul, mille suhtes võetakse koos asjaomaste liikmesriikidega järelmeetmeid, tuleb juurdepääsu andmisest keelduda hoolimata asjaolust, et Euroopa Kohus on juba teinud otsuseid asjaomastes rikkumismenetlustes. Seoses liikmesriike käsitlevate dokumentidega, mille puhul ei ole lahendamata küsimusi, märkis komisjon, et ta alles analüüsib oma seisukohta.

Ombudsmani talituste poolt toimikuga tutvumise tulemused

49. Komisjoni toimikuga tutvumine näitas, et kaebuse esitaja juurdepääsutaotlused hõlmavad kahte liiki dokumente. Need kategooriad on i) rikkumismenetlusi käsitlevad komisjoni dokumendid, mille alusel algatati kohtuasjad Euroopa Kohtus; ning ii) komisjoni dokumendid kahtlustatavate rikkumiste uurimise kohta, mis ei andnud alust kohtuasjadeks. Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat edastas 11. juunil 2010 kaebuse esitajale mitu dokumenti, sealhulgas neli dokumenti, mis puudutasid esimest dokumentide kategooriat, st komisjoni poolt enne meetmete võtmist saadetud kirjad ning põhjendatud arvamused kohtuasjades C-387/05 ja C-461/05.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

50. Ombudsman sai aru, et kõik kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusega seotud kohtuasjad olid soovituse projekti esitamise ajaks lõpetatud.

51. Komisjon eristas oma arvamuses ühelt poolt dokumente, mis on seotud juhtumitega, mille suhtes on asjaomaste liikmesriikidega järelmeetmeid võetud, ja teiselt poolt dokumente, mis on seotud juhtumitega, mille puhul ei ole lahendamata küsimusi. Esimese kategooria dokumentide kohta märkis komisjon, et neid ei saa avalikustada „kuni juhtumid ei ole lõplikult lahendatud”. Viimati nimetatud juhtumite kategooria puhul uuris komisjon veel oma seisukohta.

52. Ombudsman märkis, et komisjon põhjendas oma keeldumist määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taandega (kontrollimiste, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitse) ja määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda taandega (ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitika).

53. Lisaks märkis ombudsman, et komisjon rõhutas nende rikkumismenetluste erakorralisust ja väga tundlikku laadi. Sellega seoses tuletas ta meelde, et määrusega 1049/2001 kehtestatud süsteem põhineb üldisel dokumentidele juurdepääsu õigusel, nähes samal ajal ette konkreetsed erandid sellest reeglist. Sellest järeldub, et kui mõni neist eranditest ei ole kohaldatav, ei õigusta juurdepääsu keelamist ei erandlik ega väga tundlik laad. Igal juhul mõistis ombudsman, et komisjon tuletas küsimuse tundlikkuse ka asjaolust, et asjaomased liikmesriigid tuginesid kohtumenetluses ELTL artiklile 346. Rikkumismenetlusi käsitlevates otsustes leidis Euroopa Kohus siiski, et ELi toimimise lepingu artikkel 346 ei ole kohaldatav.

54. Järgnevalt uuris ombudsman, kas komisjon esitas oma seisukoha kohta rahuldava selgituse.

Kontrollimise, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse

55. Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

56. Ombudsman tuletas meelde, et liidu kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid üldisest õigusest tutvuda dokumentidega tõlgendada ja kohaldada kitsalt [5]. Ainuüksi asjaolu, et dokument puudutab erandiga kaitstud huvi, ei saa iseenesest õigustada selle erandi kohaldamist. Seega peab asjaomane institutsioon enne erandile õiguspäraselt tuginemist hindama esiteks, kas dokumendiga tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult kaitstud huvi, ja teiseks, kas avalikustamine ei teeni ülekaalukaid üldisi huve. See hinnang peab nähtuma otsuse aluseks olevatest põhjendustest [6].

57. Ombudsman tuletas meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb lubada üldist eeldust, et institutsiooni poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtade avalikustamine kahjustaks selle menetluse kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande tähenduses seni, kuni menetlus on pooleli [7]. Kui aga kõnealune menetlus on Euroopa Kohtu otsusega lõpetatud, ei ole enam alust eeldada, et menetlusdokumentide avalikustamine kahjustaks Euroopa Kohtu õigusalast tegevust, kuna see tegevus lõpeb menetluse lõpetamisega [8].

58. Ombudsman märkis, et komisjon tunnistas eespool nimetatud kohtupraktika asjakohasust käesoleva juhtumi puhul, kuid väitis ka, et erand, millele ta tugines, ei lõpe automaatselt pärast Euroopa Kohtu otsuse tegemist. Sellega seoses väitis komisjon, et taotletud dokumentide avalikustamine ohustaks liikmesriikide valmisolekut teha komisjoniga täielikku koostööd Euroopa Kohtu otsuste rakendamisel.

59. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et pelk asjaolu, et komisjoni katsed taotleda kohtuotsuste täitmist kestsid, ei anna talle veel õigust tugineda määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud erandile. Selles kontekstis tuletas ombudsman meelde, et kui Euroopa Kohus on tuvastanud, et liikmesriik ei ole täitnud asutamislepingust tulenevaid kohustusi, peavad asjaomased liikmesriigid võtma meetmeid kohtuotsuste täitmiseks. See kohustus ei sõltu siiski komisjoniga peetavate läbirääkimiste tulemustest [9].

60. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et dokumendid, millega tutvumist kaebaja taotles, esitati asjaomaste liikmesriikide vastu algatatud rikkumismenetluste käigus ja nende menetluste jaoks. Ombudsman tuletas meelde, et rikkumismenetlus lõpeb, kui Euroopa Kohus on teinud otsuse [10]. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on teinud otsuseid kõigis kohtuasjades, millega kaebuse esitaja juurdepääsutaotlus on seotud. Neid asjaolusid arvesse võttes ei saanud komisjon määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tuginedes õiguspäraselt pikendada taotletud dokumentide salastatust pärast kohtuotsuse kuupäeva. Ei saa olla kahtlust, et komisjon võib vajaduse korral algatada mõne asjaomase liikmesriigi suhtes uue rikkumismenetluse kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikega 2 [11]. Juurdepääsu andmise küsimuse sidumine mis tahes otsusega komisjoni võetavate järelmeetmete kohta muudaks juurdepääsu dokumentidele sõltuvaks ebakindlatest tulevastest sündmustest, mida oleks raske ühitada eesmärgiga tagada üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele [12].

61. Isegi kui eeldada, et komisjon võib pärast Euroopa Kohtu otsuse tegemist tugineda määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele, leidis ombudsman, et komisjon ei ole selgitanud, kuidas avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. Selles kontekstis rõhutas ta, et komisjoni seisukoha sisu tuleneb Euroopa Kohtu otsustest. Lisaks näib, et komisjoni seisukoht ilmneb asjasse puutuvates kohtuasjades esitatud ärakuulamise aruannetest. Lisaks oli komisjon juba avalikustanud komisjoni kirjad enne meetmete võtmist ning põhjendatud arvamused kohtuasjades C-387/05 ja C-461/05.

62. Sellest järeldub, et komisjon ei esitanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tuginedes rahuldavat selgitust selle kohta, miks ta keeldus võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis on seotud juhtumitega, mille suhtes on asjaomaste liikmesriikidega võetud järelmeetmeid. Samamoodi leidis ombudsman, et asjaomane erand ei näi õigustavat keeldu võimaldada juurdepääsu ii) dokumentidele, mis on seotud juhtumitega, mille puhul ei ole lahendamata küsimusi.

Avalik huvi seoses liidu finantshuvidega

63. Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandale taandele keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks „ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitika” kaitset.

64. Ombudsman märkis, et komisjon tugines oma otsuses kaebuse esitaja esialgse juurdepääsutaotluse kohta määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandale taandele ja märkis, et asjaomaste liikmesriikide poolse rikkumise lõpetamine ja tasumisele kuuluvate summade maksmine oleks ELi finantshuvides. Oma arvamuses viitas ta vajadusele kaitsta ELi finantshuve.

65. Komisjoni esildiste põhjal leidis ombudsman, et kaalul võivad olla ELi finantshuvid. Pidades aga silmas, et dokumentidele juurdepääsu õiguse erandeid tuleb tõlgendada kitsalt, ei mõistnud ta, kuidas juurdepääsu võimaldamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult liidu finantshuve, täites seega liidu kohtute praktikas kehtestatud tingimuse. Näis olevat kasulik lisada, et selleks, et sellele saaks tugineda, peab huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte ainult oletuslik [13]. Selles kontekstis märkis ombudsman, et komisjoni seisukoht põhineb ilmselt pelgal eeldusel, et avalikustamine tooks kaasa selle, et asjaomased liikmesriigid hoiduvad maksete tegemisest ja seega eiravad oma kohustusi, mis tulenevad Euroopa Kohtu otsustest. Ta pidas seda üsna üllatavaks lähenemiseks.

66. Sellest järeldub, et komisjon ei esitanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandale taandele tuginedes rahuldavat selgitust selle kohta, miks ta keeldus võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis on seotud juhtumitega, mille suhtes on võetud järelmeetmeid koos asjaomaste liikmesriikidega. Samamoodi ei tundunud olevat põhjust mitte võimaldada juurdepääsu ii) dokumentidele, mis on seotud kohtuasjadega, mille puhul ei ole lahendamata küsimusi.

Järeldus

67. Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et komisjon ei esitanud rahuldavat selgitust selle kohta, miks ta keeldus andmast juurdepääsu i) dokumentidele, mis on seotud juhtumitega, mille suhtes on võetud järelmeetmeid koos asjaomaste liikmesriikidega. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu koostas ombudsman vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 vastava soovituse projekti. Samamoodi ei tundunud olevat põhjust mitte võimaldada juurdepääsu ii) dokumentidele, mis on seotud kohtuasjadega, mille puhul ei ole lahendamata küsimusi. Soovituse projekti sisu, ombudsmanile pärast soovituse projekti ja tema hinnangut esitatud argumendid on esitatud allpool C ja D jaos.

C. Soovituse projekt

68. Võttes arvesse kaebuse esitaja väidet, esitas ombudsman järgmise soovituse projekti:

„Komisjon peaks kiiresti menetlema kaebuse esitaja kordustaotlust, võimaldades juurdepääsu asjaomastele dokumentidele.”

D. Soovituse projektile järgnevad sündmused

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

69. Oma üksikasjalikus arvamuses tunnistas komisjon, et „kaebuse esitaja taotluse käsitlemisel esines põhjendamatu viivitus, isegi kui võtta arvesse taotluse keerukust ja teema tundlikkust”.

70. Komisjon märkis, et 26. jaanuaril 2012 otsustas ta „tagasi võtta Soome, Rootsi, Saksamaa, Kreeka, Itaalia ja Taani suhtes algatatud rikkumismenetluse”. Seda arvesse võttes vaatas komisjon uuesti läbi kaebuse esitaja taotletud dokumendid, millele juurdepääsu ei võimaldatud. Läbivaatamise tulemusena otsustas komisjon täielikult avaldada „kõik taotlusega seotud institutsioonilt pärinevad dokumendid”.

71. Komisjon teatas, et võttis 2. aprillil 2012 vastu otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta. Ta lisas oma üksikasjalikule arvamusele oma otsuse koopia.

72. Komisjon märkis 2. aprilli 2012. aasta otsuses, et kaebaja taotles oma kordustaotluses juurdepääsu dokumentidele, millega tutvumise võimaldamisest keelduti tema esialgse taotluse alusel. Viidates kaebuse esitaja kordustaotlusele, märkis komisjon, et kaebuse esitaja taotles juurdepääsu konkreetsetele dokumentidele, mis käsitlevad kohtuasju C-284/05, C-294/05, C-372/05, C-387/05, C-409/05, C-461/05 ja C-239/06. Nende dokumentide hulka kuulusid muu hulgas märgukirjad ja põhjendatud arvamused ning komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud asjakohased dokumendid. Komisjon loetles 2. aprilli 2012. aasta otsuse 1. lisas dokumendid, mida kaebuse esitaja taotluse see osa tema arvates hõlmas. Komisjoni koostatud loetelu sisaldab 63 dokumenti. Seoses nelja loetletud dokumendiga juhtis komisjon tähelepanu sellele, et juurdepääs oli antud juba varasemas etapis. Kahe dokumendi puhul täpsustas komisjon, et nende päritolu ei ole veel võimalik kindlaks teha.

73. Lisaks märkis komisjon oma 2. aprilli 2012. aasta otsuses, et kaebuse esitaja oli samuti palunud tal uuesti läbi vaadata oma keeldumise anda juurdepääs dokumentidele, mida ta oli varasemate juurdepääsutaotlustega taotlenud. Komisjon leidis, et need varasemad taotlused hõlmasid osaliselt 1. lisas loetletud dokumente, kuid laienesid ka dokumentidele, mis olid seotud teatavate liikmesriikide suhtes 1984. ja 1985. aastal algatatud rikkumismenetlustega. Need menetlused lõpetati 2003. aastal. Komisjon loetles viimati nimetatud dokumendid lisas 2, mis sisaldab 17 dokumenti.

74. Lisaks märkis komisjon, et kaebuse esitaja oli algselt taotlenud juurdepääsu ka kirjadele, „kui need on kättesaadavad”, mille asjaomased liikmesriigid olid saatnud komisjonile vastuseks kahes eespool nimetatud lisas loetletud kirjadele. Komisjoniga peetud kirjavahetuses täpsustas ja piiras kaebuse esitaja oma taotlust esiteks komisjoni koostatud dokumentidega ja teiseks dokumentidega, mis puudutasid õiguslikke aspekte, millele liikmesriigid viitasid, et põhjendada oma seisukohti kõnealustes rikkumismenetlustes. Neid asjaolusid arvesse võttes märkis komisjon, et ta ei võtnud 2. aprilli 2012. aasta otsuses arvesse liikmesriikidest pärit dokumente. Samal ajal palus institutsioon kaebuse esitajal teda sellest teavitada, kui ta soovib, et ta tutvuks ka liikmesriikidest pärit dokumentidega, millisel juhul peaks ta konsulteerima asjaomaste liikmesriikidega.

75. Komisjon andis kaebuse esitajale juurdepääsu 1. ja 2. lisas loetletud dokumentidele ning lisas asjaomased dokumendid oma 2. aprilli 2012. aasta otsusele.

76. Kaebuse esitaja ei esitanud komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta märkusi.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

77. Ombudsman märgib, et 2. aprillil 2012 tegi komisjon otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta ja andis talle juurdepääsu eespool nimetatud 1. ja 2. lisas loetletud dokumentidele.

78. Nende lisade võrdleval uurimisel ilmneb, et kõik dokumendid, mida on nimetatud dokumentide loetelus, mille komisjon lisas oma otsusele kaebuse esitaja esialgse taotluse kohta, on talle avaldatud. Lisaks tegi komisjon oma 2. aprilli 2012. aasta otsuses kindlaks mitu täiendavat dokumenti, mida ei olnud kaebuse esitaja esialgset taotlust käsitlevale otsusele lisatud loetelus, ning andis neile juurdepääsu. Kuigi on tõsi, et komisjon täpsustas, et kahte 1. lisas sisalduvat dokumenti ei ole veel võimalik jälgida, mõistab ombudsman, et komisjon avalikustab need dokumendid kaebuse esitajale, kui tal on õnnestunud neid jälgida. Ombudsman saab komisjoni 2. aprilli 2012. aasta otsusest aru ka nii, et kui kaebuse esitaja seda soovib, on ta valmis lisama oma hindamisdokumentidesse liikmesriikidest pärit dokumendid. Kaebuse esitaja märkis telefonivestluses ombudsmani talitustega, et andes talle juurdepääsu eespool nimetatud 1. ja 2. lisas loetletud dokumentidele, käsitles komisjon täielikult ja igakülgselt tema kordustaotlust juurdepääsu saamiseks.

79. Neid asjaolusid silmas pidades on ombudsman veendunud, et kaebuse esitaja kordustaotluse kiire menetlemise ja talle asjaomastele dokumentidele juurdepääsu võimaldamisega on komisjon tema soovituse projekti heaks kiitnud ja astunud piisavaid samme selle rakendamiseks. Kuigi soovituse projektis üksikasjalikult kirjeldatud põhjustel on ombudsman mures selle pärast, kui palju aega kulus komisjonil kaebuse esitaja kordustaotluse kohta otsuse tegemiseks, on tal hea meel märkida, et komisjon ise tunnistas, et see viivitus on tõepoolest põhjendamatu, ning kiidab heaks konstruktiivse lähenemisviisi, mille komisjon võttis vastu pärast tema soovituse projekti.

E. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

Komisjon on ombudsmani soovituse projekti heaks kiitnud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 3. august 2012

---

[1] Need kohtuasjad on kohtuasjad C-284/05 (komisjon vs. Soome), C-294/05 (komisjon vs. Rootsi), C-372/05 (komisjon vs. Saksamaa), C-387/05 ja C-239/06 (komisjon vs. Itaalia), C-409/05 (komisjon vs. Kreeka) ja C-461/05 (komisjon vs. Taani).

[2] Nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 346.

[3] Määruse 1049/2001 artikli 8 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt: „Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, käsitatakse seda eitava vastusena ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile vastavalt EÜ asutamislepingu asjakohastele sätetele.”

[4] Kohtuasi T-36/04: Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3201.

[5] Vt kohtuasi C-266/05 P: Sison vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-1233, punkt 63.

[6] Vt liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I-4723, punkt 49.

[7] Liidetud kohtuasjad C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi Kuningriik vs. Association de la presse internationale ASBL (API) ja komisjon (C-514/07 P), Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon (C-528/07 P) ja komisjon vs. Association de la presse internationale ASBL (API) (C-532/07 P), EKL 2010, lk I-8533, punkt 94.

[8] Liidetud kohtuasjad C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi Kuningriik vs. Association de la presse internationale ASBL (API) ja komisjon (C-514/07 P), Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon (C-528/07 P) ja komisjon vs. Association de la presse internationale ASBL (API) (C-532/07 P), EKL 2010, lk I-8533, punktid 130–131.

[9] Otsus kohtuasjas T-36/04: Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3201, punkt 136.

[10] Vt ELi toimimise lepingu artikkel 260: „Kui Euroopa Liidu Kohus leiab, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, nõutakse riigilt kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.” Vt ka kohtuasi T-36/04: Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3201, punktid 136–137.

[11] ELi toimimise lepingu artikli 260 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Kui komisjon leiab, et asjaomane liikmesriik ei ole võtnud kohtu otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, võib ta pärast seda, kui on andnud sellele riigile võimaluse esitada oma märkused, anda asja kohtusse. Ta täpsustab asjaomase liikmesriigi makstava põhisumma või karistusmakse suuruse, mida ta asjaolusid arvestades asjakohaseks peab.”

[12] Kohtuasi T-36/04: Association de la presse internationale ASBL (API) vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3201, punkt 139.

[13] Vt liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu (EKL 2008, lk I-4723, punkt 43).