Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on väikeettevõtja, kes on asutatud Euroopa majandushuviühinguna (EEIG) ja on registreeritud Rumeenias.

2. Kaebuse esitaja sõlmis Euroopa Komisjoniga kaks toetuslepingut kahe projekti kohta (edaspidi "I projekt" ja "II projekt"), mida rahastatakse teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi (edaspidi "seitsmes raamprogramm") raames.

3. Pärast projektide lõpuleviimist teatas komisjon 27. mail 2010 kaebuse esitajale, et ta viib läbi kahe projekti kohta esitatud kuluaruannete finantsauditi. Audit viidi läbi ajavahemikul 12. juulist kuni 12. augustini 2010. See ei hõlmanud kahe projekti kogu kestust.

4. 18. oktoobril 2010 saatis komisjon kaebuse esitajale auditiaruande kavandi ja palus tal esitada oma märkused. Kaebuse esitaja tegi seda 17. novembril 2010, väljendades rahulolematust audiitori järeldustega.

5. 21. detsembril 2010 lõpetas komisjon auditi. Ta teatas kaebuse esitajale, et nõustub audiitori järeldustega, mille kohaselt ei olnud kahe projekti finantsjuhtimine toimunud kooskõlas kahe toetuslepingu nõuetega. Eespool esitatud järelduste põhjal otsustas komisjon kahe projekti eest makstud summad osaliselt tagasi nõuda. Lõpliku auditiaruande koopia edastati kaebuse esitajale.

6. jaanuaril 2011 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

7. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei vastanud tema väitele, et auditis kohaldati 2010. aasta finantssuuniseid tagasiulatuvalt vääralt, vaid oleks pidanud selle asemel tuginema 2007. aasta finantssuunistele, mis kehtisid kahe toetuslepingu üle läbirääkimiste pidamise ajal.

8. Samuti väitis ta, et komisjon käitus ebaõiglaselt, kui ta ei austanud kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud seoses auditi järeldustega.

9. Lisaks väitis ta, et komisjon ei järginud lojaalse koostöö ja vastastikuse usalduse põhimõtteid kahel erineval juhul. Esiteks kasutas ta ekstrapoleerimise põhimõtet, mida ei ole finantssuunistes ette nähtud. Selle põhimõtte kohaselt võib juhul, kui auditeeritud dokumentides avastatakse süstemaatilisi vigu, ekstrapoleerida auditi tulemused sama toetusesaajaga seotud seitsmenda raamprogrammi auditeerimata perioodidele ja/või toetuslepingutele. Teiseks ei jälginud ta nõuetekohaselt kahe projekti rakendamist ega küsinud selgitusi ajal, mil kaebuse esitaja esitas oma kuluaruanded.

10. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et komisjon kuritarvitas oma volitusi, rakendades auditipoliitikat, mis ei ole kohandatud VKEde struktuurile ja vajadustele.

11. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks: a) kohaldada 2007. aasta finantssuuniseid ja kohandada vastavalt auditiaruande järeldusi; b) anda kaebuse esitajale õigus olla ära kuulatud ja vaidlustada auditiaruande järeldused; c) ei kohalda ekstrapoleerimise põhimõtet; ning d) suhtuma kaebuse esitajasse koostöö ja usaldusega.

12. Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta esitas kaebuse esitaja kaks uut väidet. Esiteks väitis ta, et komisjon peaks läbi vaatama kolmanda projekti kohta tehtud auditi järeldused, mille kaebuse esitaja on vahepeal ellu viinud. Teiseks väitis ta, et komisjon peaks võimaldama juurdepääsu oma lepingutele välisaudiitoriga, kes viis läbi kahe projekti auditi.

13. Ombudsman ei käsitle aga otsuses eespool nimetatud uusi nõudeid. Seoses kaebuse esitaja esimese uue nõudega juhib ombudsman tähelepanu sellele, et käesolev uurimine puudutab ainult I ja II projekti. Lisaks palus komisjon seoses kolmanda projektiga kaebuse esitajal esitada oma märkused kõnealuse auditiaruande projekti kohta. Ombudsman mõistab, et komisjon ei teinud selles küsimuses lõplikku otsust, sest lõplikku auditiaruannet ei ole veel esitatud. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 sätete kohaselt ei ole tal piisavalt põhjust lisada esimest uut nõuet oma käesolevasse uurimisse, sest see esitati enneaegselt. Seoses kaebuse esitaja teise uue nõudega dokumentidele juurdepääsu kohta ei pöördunud kaebuse esitaja eelnevalt komisjoni poole asjakohaste haldusalaste lähenemisviisidega, nagu on nõutud Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4. Sellega seoses juhib ombudsman kaebuse esitaja tähelepanu määruse 1049/2001 [1] artikli 7 sätetele, mida tuleb järgida enne kaebuse esitamist. Seetõttu on teine uus nõue vastuvõetamatu.

Uurimine

14. märtsil 2011 algatas ombudsman uurimise ja palus kaebuse esitajal selgitada oma kaebuse teatavaid aspekte.

15. märtsil 2011 saatis kaebuse esitaja komisjonile uue kirja ombudsmanile esitatud kaebuse sisu kohta. Komisjon vastas 23. märtsi 2011. aasta kirjaga [2].

16. Kaebuse esitaja vastas ombudsmani selgitustaotlusele 1. aprillil 2011.

17. 15. aprillil 2011 palus ombudsman komisjonil esitada oma arvamus kaebuse kohta 31. juuliks 2011. Ombudsman palus komisjonil esitada ka auditi lõpparuande koopia, mis oli lisatud tema 21. detsembri 2010. aasta kirjale kaebuse esitajale.

18. Komisjon saatis oma arvamuse 8. augustil 2011. See edastati kaebuse esitajale palvega esitada oma märkused 30. septembriks 2011. 28. septembril 2011 taotles kaebuse esitaja oma märkuste esitamise tähtaja pikendamist 31. oktoobrini 2011. Sel kuupäeval saatis kaebuse esitaja oma märkused komisjoni arvamuse kohta. Ta täiendas oma tähelepanekuid 28. novembril 2011 ja teatas ombudsmani talitustele, et 22. novembril 2011 kohtus ta komisjoni talitustega seoses tema kaebuse sisuga. Ta esitas selle koosoleku protokolli koopia. Uurimise käigus toimus kaebuse esitaja ja komisjoni vahel mahukas kirjavahetus [3].

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väidetav ebasobiv vastus argumendile, et auditis kohaldati 2010. aasta finantssuuniseid tagasiulatuvalt vääralt ja sellega seotud nõuet

Ombudsmanile esitatud argumendid

19. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et välisaudiitor heitis talle ette, et ta ei järginud 2010. aasta finantssuunistes sisalduvaid põhimõtteid. Need suunised ei olnud aga toetuslepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise ajal jõus. Sel ajal olid kohaldatavad ainult 2007. aasta finantssuunised ja kaebuse esitaja esitas 2007. aastal oma ettepanekud kahe projekti kohta vastavalt 2007. aasta finantssuuniste nõuetele.

20. Kaebuse esitaja oli ka seisukohal, et komisjon ei vastanud tema eespool nimetatud kahtlustele seoses 2010. aasta finantssuuniste kohaldatavusega tema juhtumi suhtes.

21. Oma arvamuses asus komisjon seisukohale, et lõplikus auditiaruandes oli ta vastanud kaebuse esitaja väitele 2010. aastal ajakohastatud finantssuuniste väidetavalt ebaõige kohaldamise kohta.

22. Lisaks märkis komisjon, et kahe projekti finantsaudit viidi läbi kooskõlas jaotise II.22.1 sätetega, mis on mõlema toetuslepingu puhul samad [4]. Sellega seoses selgitas komisjon, et selliste auditite eesmärk on kontrollida, kas deklareeritud kulud vastavad kõigile toetuslepingu II lisas sätestatud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele. Seetõttu põhinesid auditi järeldused toetuslepingu, mitte finantssuuniste sätetel.

23. Lisaks märkis komisjon, et finantssuunised võeti vastu seitsmenda raamprogrammi rakendamisega seotud komisjoni talituste peadirektorite tasandil. Nad selgitavad ja illustreerivad konkreetsete näidetega toetuslepingus sätestatud lepingutingimusi. Suuniste perioodilised muudatused piirduvad toetuslepingu näidise muudatuste kajastamise või täiendavate selgituste esitamisega. Komisjon rõhutas, et sellised finantssuuniste muudatused tehakse tingimusel, et need on abisaajate kasuks. Seega ei saa järelauditite puhul, milles kasutatakse finantssuuniste viimast versiooni, kohaldada abisaaja suhtes vähem soodsaid sätteid kui need, mis kehtisid finantssuuniste varasemas versioonis.

24. Komisjoni arvates ei selgitanud kaebuse esitaja, i) millised konkreetsed sätted on finantssuuniste 2010. aasta versioonis võrreldes 2007. aasta versiooniga tema kahjuks muutunud ja ii) milline oleks olnud finantssuuniste 2007. aasta versiooni kohaldamise konkreetne mõju auditi järeldustele. Komisjoni arvates ei tooks 2007. aasta finantssuuniste kohaldamine kaasa auditi järelduste kohandamist kaebuse esitaja kasuks.

25. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kui komisjoni arvamus selles küsimuses on õige, ei ole finantssuunised lepingudokumendid. Sellest järeldub, et lepingud, tööajatabelid ja muud dokumendid, mida audiitor finantssuuniste alusel nõuab, ei tohiks auditit mõjutada. Kaebuse esitaja arvates on 2010. aasta finantssuunised rangemad kui 2007. aasta versioon ega ole tema kasuks. Sellega seoses näis kaebuse esitaja väitvat, et seoses personalikulude abikõlblikkusega nõutakse 2010. aasta versioonis kumulatiivsete kriteeriumide täitmist, samas kui 2007. aasta versioon sellist nõuet ei sisaldanud. 2007. aasta suuniste kohaldamine oleks seega võinud viia tema personalikulude heakskiitmiseni.

Ombudsmani hinnang

26. Selle väite käsitlemisel tuleb eristada ühelt poolt otsuse kohta põhjalike selgituste andmise kohustuse rikkumist kui menetlusnormi rikkumist ja teiselt poolt selle kohustuse rikkumist kui tõendit sisulise vea kohta analüüsitavas otsuses.

27. Kõigepealt vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni esitatud selgituste kvaliteedi. Komisjon väitis omakorda, et ta esitas lõplikus auditiaruandes kaebuse esitajale üksikasjalikud selgitused.

28. Uurimise käigus edastas komisjon ombudsmanile auditi lõpparuande koopia. Kui ombudsman seda uuris, leidis ta, et aruande mitme lehekülje pikkuses punktis 15 vastas komisjon tõepoolest kõigile kaebuse esitaja märkustele auditi järelduste kohta. Komisjon võttis seisukoha ka kaebuse esitaja väite suhtes, mis käsitles 2010. aasta finantssuuniste ebaõiget kohaldamist [5].

29. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjoni vastus kaebuse esitaja väitele 2010. aasta finantssuuniste kohaldamise kohta oli põhjalik.

30. Seoses 2010. aasta finantssuuniste väidetavalt vale kohaldamisega ei näe ombudsman uurimise käigus esitatud teabe põhjal, miks neid ei oleks tohtinud kohaldada kaebuse esitaja kulutaotluste suhtes, kui i) need ei muutnud kaebuse esitaja lepingulisi õigusi ja ii) nendega ei kehtestatud nõudeid, mille täitmine oleks kaebuse esitaja jaoks koormavam kui 2007. aasta finantssuuniste nõuete täitmine. Ombudsman on seisukohal, et 2010. aasta finantssuunised olid üksnes 2007. aasta finantssuuniste ajakohastatud versioon.

31. Sellega seoses märgib ombudsman kõigepealt, et poolte õigust esindab ainult toetusleping. Selle sätetest tulenevad õigused ja kohustused, mis on mõlemale poolele õiguslikult siduvad. Nagu komisjon õigesti märkis, sai nende kahe projekti auditeerimine põhineda üksnes toetuslepingute asjakohastel sätetel ja tegelikult põhineski sellel. Seetõttu hindas audiitor kaebuse esitaja väljamaksetaotluste seaduslikkust ja õigsust toetuslepingutes sätestatud põhimõtete alusel.

32. Nagu komisjon on õigesti selgitanud, ei asenda finantssuunised toetuslepingut. Komisjon on sel eesmärgil koostanud mitte ainult finantssuunised, vaid ka mitu lisadokumenti [6]. Sellest järeldub, et finantssuunistes esitatud teave peaks olema kooskõlas toetuslepingu sätetega. Kaebuse esitaja ei tõendanud, et see nii ei olnud.

33. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja ei saa põhjendatult väita, et tema kuluaruannete abikõlblikkus sõltus tegelikult kasutatud finantssuuniste versioonist. Kahe projekti personalikulud oleksid olnud rahastamiskõlblikud, kui need vastaksid toetuslepingus sätestatud kriteeriumidele. Kumbki kaebuse esitaja auditeeritud projektidest ei näi nimetatud kriteeriumidele vastavat.

34. Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, ei esitanud kaebuse esitaja tõendeid selle kohta, kuidas 2007. aasta finantssuunised oleksid muutnud auditiaruande järeldusi. Samuti ei ole ta tõendanud, miks on 2010. aasta redaktsioonis ette nähtud personalikulude heakskiitmist käsitlevad sätted rangemad kui 2007. aasta finantssuunistes sisalduvad sarnased sätted. Sellega seoses ei jaga ombudsman kaebuse esitaja seisukohta, et rahastamiskõlblike personalikuludega seotud kumulatiivsed kriteeriumid kehtestati alles finantssuuniste 2010. aasta versioonis. Pärast 2007. aastal avaldatud versiooni ja 2010. aasta ajakohastatud versiooni asjakohaste lõikude hoolikat analüüsi leiab ombudsman, et 2010. aasta versioonis lihtsalt selgitati personalikulude heakskiitmise tingimusi. Sellega ei kehtestatud personalikulude abikõlblikkuse kriteeriumide rangemat hindamist kui 2007. aasta versiooniga.

35. Ombudsman võtab teadmiseks ka kaebuse esitaja väite, et finantssuunised ei ole õiguslikult siduv dokument ning seega ei tohiks audiitori poolt selle dokumendi alusel nõutavad lepingud, tööajatabelid ja muud dokumendid auditit mõjutada. Nagu eespool märgitud, viidi audit läbi toetuslepingu asjakohaste sätete alusel, milles on samuti sätestatud, et toetusesaajad peavad oma kulutaotlusi toetama piisavate tõenditega [7]. Seega leiab ombudsman, et asjaolu, et finantssuunised ei ole õiguslikult siduv dokument, ei vabasta toetusesaajat kohustusest tõendada oma projekti kuluaruandeid näiteks tööajatabelite abil. Seetõttu ei saa kaebuse esitaja väitega nõustuda.

36. Toetuslepingute sõlmimise ajal oli kaebuse esitaja hästi informeeritud sellest, et tema väljamaksetaotluste suhtes kohaldatakse 2010. aasta finantssuuniseid. 2007. aastal avaldatud suuniste esimese versiooni eessõnas lisas komisjon järgmise vastutuse välistamise klausli: „Käesolev juhend on koostatud areneva dokumendina, mida kavatsetakse korrapäraselt (põhimõtteliselt iga kuue kuu järel) ajakohastada, et kajastada selle kasutajate (nii väljastpoolt komisjoni kui ka komisjoni seest) uusi küsimusi ja tagasisidet ning praktikas saadud teadmisi. Sellega seoses on siiski oluline meeles pidada, et juhendi ainus kohaldamisala on õigusaktide (ja eelkõige üldkogu) tõlgendamine ning et see ei saa neist kõrvale kalduda. Käesolevad suunised ei kajasta komisjoni ametlikku seisukohta; siduvad on ainult allkirjastatud toetuslepingu sätted”(rõhuasetus lisatud).

37. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et selle väitega seoses ei esinenud haldusomavoli. Seetõttu ei saa kaebuse esitaja väidet rahuldada.

B. Väidetav ärakuulamata jätmine ja teine väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

38. Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et komisjon tegutses ebaõiglaselt, „jättes vastamata konkreetsetele punktidele, mille [ta] oli esitanud oma 17. novembri 2010. aasta kirjas, eirates seega [kaebuse esitaja] õigust olla ära kuulatud”. Sellega seoses juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et oma 21. detsembri 2010. aasta kirjas ei andnud komisjon tõstatatud küsimustele sisulist vastust, vaid kordas „auditiaruande järeldusi”. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et komisjon „eiras” tema väiteid ja märkusi, st kaebuse esitaja väiteid ja märkusi, ning ei alustanud „tõelist dialoogi” ega selgitanud, miks need olid / ei olnud põhjendatud.

39. Oma arvamuses rõhutas komisjon, et kaebuse esitajale anti võistleva menetluse raames tõepoolest võimalus esitada auditiaruande projekti kohta nii oma seisukoht kui ka täiendavad tõendavad dokumendid. Komisjon käsitles lõplikus auditiaruandes (lk 32–43)[8] nõuetekohaselt kõiki kaebuse esitaja 17. novembri 2011. aasta kirjas esitatud 25 konkreetset märkust. Komisjon leidis, et asjaolu, et ta jäi auditi järelduste juurde, tulenes kaebuse esitaja suutmatusest oma märkusi põhjendada. Peale selle teatas komisjon oma 23. märtsi 2011. aasta kirjas, mis saadeti vastusena kaebuse esitaja 21. märtsi 2011. aasta kirjavahetusele,[9] et ta on valmis kaebuse esitajaga kohtuma „uute, veenvate ja tõenduslike tõendite” korral, mis võimaldaksid tal läbi vaadata oma järeldused tehtud auditi kohaselt tasumisele kuuluvate summade kohta. Kuni ajani, mil komisjon esitas kaebuse kohta oma arvamuse, ei kinnitanud kaebuse esitaja siiski oma valmisolekut arutada vaidlustatud auditi järeldusi. Komisjon järeldas, et kaebuse esitajale anti korduvalt võimalus esitada märkusi kohapealse audititöö, ärakuulamismenetluse ja isegi pärast auditi lõpetamist.

40. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et lõplikus auditiaruandes esitatud komisjoni märkused vastuseks kaebuse esitaja 17. novembri 2011. aasta märkustele ei sisaldanud täiendavaid selgitusi. Lisaks oli kaebuse esitaja palunud kohtumist komisjoniga, enne kui viimane auditi lõpetas. Komisjon näitas oma valmisolekut korraldada selline kohtumine alles pärast seda, kui kaebuse esitaja esitas käesoleva kaebuse ombudsmanile.

41. 28. novembri 2011. aasta täiendavas teatises teatas kaebuse esitaja ombudsmani talitustele, et ta kohtus 22. novembril 2011 komisjoniga vaidlusaluse auditi järelduste teemal [10].

Ombudsmani hinnang

42. Nagu uurimise käigus esitatud tõendid näitasid, oli kaebuse esitajal mitu korda võimalus esitada oma seisukoht ja auditi järeldused ümber lükata. Mõlemad pooled vahetasid palju kirju. Lisaks kohtus kaebuse esitaja käesoleva uurimise käigus komisjoni talitustega seoses kahe projekti kohta tehtud auditi järeldustega.

43. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjon austas täielikult kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud. Seega ei tuvasta ta selle väitega seoses haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tuleb kaebuse esitaja väide tagasi lükata.

C. Lojaalse koostöö ja vastastikuse usalduse põhimõtete väidetav eiramine ning kolmas väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

44. Selle väite toetuseks väitis kaebuse esitaja peamiselt, et komisjon i) kasutas ekstrapoleerimise põhimõtet, isegi kui seda ei ole 2007. aasta finantssuunistes ette nähtud, ning ii) ei jälginud nõuetekohaselt kahe projekti rakendamist ega küsinud selgitusi ajal, mil kaebuse esitaja esitas oma kuluaruanded, ning võis seega ikkagi teha parandusi.

45. Komisjon lükkas tagasi kaebuse esitaja väite, et ta tegutses lojaalse koostöö ja vastastikuse usalduse põhimõtete vastaselt, kohaldades ekstrapoleerimise põhimõtet kahe auditeeritud toetuslepingu auditeerimata perioodidele. Sellega seoses märkis ta, et 27. mai 2010. aasta kirjas, milles ta teavitas kaebuse esitajat auditi läbiviimisest,[11] hoiatas ta kaebuse esitajat konkreetselt ekstrapoleerimise võimalusest. Lisaks on seitsmenda raamprogrammi auditistrateegia kohaselt tavapärane kasutada ekstrapoleerimist finantsmääruses sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte alusel. Ekstrapoleerimise põhimõte põhineb eeldusel, et süstemaatilised vead võivad mõjutada nii auditeeritud kui ka auditeerimata toetuslepingute auditeerimata perioode. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu toetuslepingute punkti II.5.3 alapunktile d, milles viidatakse süstemaatilistele vigadele ja tõenäosusele, et need mõjutavad muude toetuslepingute täitmist.

46. Komisjon selgitas, et ekstrapoleerimist ei nõuta, vaid see tuleneb pigem komisjoni koostööst abisaajatega. Oma 21. detsembri 2011. aasta kirjas lõplikule auditiaruandele lisatud järelduste kohta palus komisjon kaebuse esitajal läbi vaadata ja analüüsida, kas auditi käigus avastatud süstemaatilised vead mõjutasid kõigi auditeerimata perioodide/toetuslepingute finantsaruandeid, ning teavitada teda selle hindamise tulemustest. Kirjas märgiti ka, et kui toetusesaaja leiab, et auditi tulemusi ei saa ekstrapoleerida, peaks ta selgitama, miks auditeerimata perioodid/toetuslepingud ei sisalda finantsauditi käigus tuvastatud vigu [12]. Kaebuse esitaja aga ei vaadanud läbi ega analüüsinud oma auditeerimata finantsaruandeid ega esitanud ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi komisjoni nõutud põhjendust. Nii väljastas komisjon 17. oktoobril 2011 sissenõudekorralduse summas 72 889,57 eurot. See vastab peaaegu kõigile komisjoni poolt kogu II projekti eest makstud kuludele.

47. Komisjon selgitas ka, et makseviivituste vältimiseks ei nõua ta toetusesaajatelt finantsaruannete esitamise ajal üksikasjalikke tõendavaid dokumente. Toetusesaajate esitatud kulutaotluste heakskiitmine põhineb kirjalikul kinnitusel, mis on raamatupidamisaruande lahutamatu osa. Seejärel märkis komisjon, et see tava võeti kasutusele VKEde osalemise hõlbustamiseks, kuna viivitused maksete töötlemisel võivad avaldada negatiivset mõju nende rahavoogudele. Seitsmenda raamprogrammi toetuslepinguga on siiski ette nähtud üksikasjalik järelkontroll vastavalt artiklile II.22.1. Selliste kontrollidega tagatakse, et ELi eelarvet kasutatakse kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga. Seetõttu ei muuda eelarve jaotuses esitatud kulude esialgne heakskiitmine mõistlikuna ega projekti tulemuste, sealhulgas kuluaruannete heakskiitmine kehtetuks komisjoni õigust teha järelauditeid.

48. Komisjon on seisukohal, et ainult finantsauditid toetusesaaja valdustes võivad anda täpset teavet projekti finantsjuhtimise kohta ja kontrollida, kas deklareeritud kulud vastavad kõigile seitsmenda raamprogrammi toetuslepingute II lisas sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele. Kaebuse esitaja juhtumi puhul ilmnesid finantsauditi käigus järgmised vead: a) ebausaldusväärsed ajaarvestused ning piisava ja asjakohase auditi tõendusmaterjali puudumine projekti heaks töötatud tundide, taotletud tunnitasude ja konsultantide eest makstud summade kohta; b) taotletud sõidu- ja elamiskulud, mis ei olnud projektiga seotud või millele ei olnud lisatud asjakohaseid tõendavaid dokumente; ning c) kaudsed kulud, mille hüvitamiseks kohaldatakse 20 % suurust kindlat määra otseste kulude suhtes, välja arvatud alltöövõtukulud. Arvestades, et kaebuse esitaja ei saanud võistleva menetluse käigus esitada täiendavaid tõendeid auditiaruande järelduste vaidlustamiseks, ei olnud komisjonil põhjendatud põhjust oma seisukohta muuta.

49. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et toetuslepingus ei olnud ekstrapoleerimise põhimõtet ette nähtud. Seejärel märkis ta, et see, kuidas komisjon tõlgendab toetuslepingu punkti II.5.3.d asjakohaseid sätteid süstemaatilist laadi vigade kohta, on antud kontekstis meelevaldne. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna neid sätteid kohaldatakse ainult enne maksete tegemist, viitavad need tingimata maksete peatamisele, mitte juba tehtud maksete hüvitamisele. Antud juhul kohaldati aga ekstrapoleerimist olukordadele, kus maksed olid juba tehtud.

50. Kaebuse esitaja märkis ka, et komisjoni uus poliitika, mille kohaselt kontrollitakse kuluaruannete täpsust pärast projekti lõpuleviimist, lükkab abisaaja finantsjuhtimises tehtud võimalike vigade kindlakstegemise edasi „kuni ajani, mil on liiga hilja”. Kaebuse esitaja arvates tähendab see, et komisjon ei teosta projekti üle järelevalvet. Igal juhul leidis kaebuse esitaja, et komisjon ei tohiks teda vigade eest karistada, lükates tagasi kõik tema väidetavad kulud.

Ombudsmani hinnang

Kaebuse esitaja väide ekstrapoleerimise kohta

51. On tõsi, et ekstrapoleerimise põhimõtet ei mainitud sõnaselgelt finantssuuniste 2007. aasta versioonis ja sellele viidati 2010. aasta ajakohastatud versioonis [13]. See ei tähenda siiski, et kohaldades seda põhimõtet kaebuse esitaja esitatud finantsdokumentide suhtes, tegutses komisjon vastuolus vastastikuse usalduse või lojaalse koostöö põhimõtetega. See on nii järgmistel põhjustel.

52. Esiteks, nagu on selgitatud eespool punktis 36, võis 2010. aasta finantssuuniseid kohaldada lepingutele, mis sõlmiti ajal, mil kehtis üksnes suuniste 2007. aasta redaktsioon.

53. Teiseks tehti uue auditistrateegiaga seotud teave, sealhulgas ekstrapoleerimise põhimõte, kättesaadavaks komisjoni veebisaidil ajal, mil kaebuse esitaja allkirjastas kaks toetuslepingut [14]. Kaebuse esitaja ei saa põhjendatult väita, et ta ei olnud kõnealustele lepingutele alla kirjutades sellisest teabest teadlik.

54. Kolmandaks on mõistlikud komisjoni selgitused selle kohta, miks kaebuse esitaja I ja II projekti auditi käigus avastatud vead olid süstemaatilised ja miks ta ekstrapoleeris auditi tulemused samade projektide auditeerimata perioodidele. Kaebuse esitaja väidet, et komisjon tõlgendas toetuslepingu asjaomast artiklit süstemaatiliste vigade kohta meelevaldselt, ei saa toetada. Sellega seoses ei jaga ombudsman kaebuse esitaja seisukohta, et komisjoni viidet eespool nimetatud sättele tuleks tõlgendada nii, et see on seotud ekstrapoleerimise põhimõtte kohaldamise õigusliku alusega; pigem saab ta aru, et komisjon on viidanud sellele, et toetada oma seisukohta, et süstemaatilist laadi vigu saab ühest projektist teise taasesitada.

55. Neljandaks ei ekstrapoleeritud auditi tulemusi automaatselt projekti auditeerimata osadele. Pigem palus komisjon kaebuse esitajal selgitada, miks ei tohiks auditi tulemusi enne seda ekstrapoleerida. Kaebuse esitaja ei kasutanud seda võimalust, vaid piirdus auditi tulemuste vaidlustamisega.

56. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja väidetega ekstrapoleerimise kohta ei saa nõustuda.

Mis puudutab kaebuse esitaja väidet komisjoni tehtava kontrolli ajastuse kohta, siis

57. Kaebuse esitaja väitis, et projekti rakendamise järelkontrollid, näiteks auditid, ei ole asjakohased, sest need toovad kaasa ainult võimalike vigade hilise avastamise. Peale selle, kui kõik väljamaksetaotlused on projekti rakendamise käigus heaks kiidetud, ei saa komisjon pärast finantsauditit samu väljamaksetaotlusi tagasi lükata.

58. Ka eeltoodud argumentidega ei saa nõustuda. Toetuslepingu [15] asjakohaste sätete kohaselt võis komisjon teha finantsauditeid projekti nõuetekohase elluviimise kohta kuni viis aastat pärast selle rakendamist. Komisjon sai kontrollida väljamaksetaotluste õigsust ja õiguspärasust mitte ainult nende esitamise ajal, vaid ka pärast projekti lõpuleviimist.

59. Komisjon selgitas, et ta oli tõhustanud rakendatud projektide järelkontrolli, leevendades samal ajal toetusesaajate tõendamiskoormust kulutaotluste esitamise ajal. Seda tehti selleks, et vältida viivitusi maksete tegemisel ja seega toetusesaajate lisaraskusi projektide rakendamisel. Sellega seoses rõhutab ombudsman, et see mõistlik eesmärk peab olema kooskõlas vajadusega järgida usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet. Teisisõnu peaks komisjon tagama, et ELi rahalisi vahendeid kasutatakse kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga. Samal ajal, kui komisjon peaks toetusesaajate kuluaruannete esitamise ajal kulutaotlusi üksikasjalikult kontrollima, tooks see paratamatult kaasa viivitusi maksete tegemisel.

60. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu audiitori hinnanguga, ei tõenda, et komisjon ei teostanud kõnealuste projektide üle nõuetekohast järelevalvet. Lisaks oli kaebuse esitaja seitsmendas raamprogrammis osalejana tingimata teadlik sellest, et komisjonil oli õigus teha finantsaudit viie aasta jooksul pärast projekti lõpuleviimist. Seetõttu ei saanud komisjon mõistlikult uskuda, et tema kuluaruannete heakskiitmist nende esitamise ajal ei olnud võimalik lõpuks läbi vaadata pärast auditit, mille eesmärk oli just hinnata projektide nõuetekohast elluviimist.

61. Sellest järeldub, et ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et komisjon ei jälginud nõuetekohaselt kahe projekti rakendamist ega küsinud selgitusi ajal, mil kaebuse esitaja esitas oma kuluaruanded.

62. Arvestades eespool punktides 56 ja 61 esitatud järeldusi, ei tuvasta ombudsman selle väitega seoses haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tuleb ka kaebuse esitaja seotud väide tagasi lükata.

Väidetav võimu kuritarvitamine

Ombudsmanile esitatud argumendid

63. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon kuritarvitas oma volitusi, rakendades auditipoliitikat, mis ei ole kohandatud VKEde struktuurile ja vajadustele. Sellega seoses viitas komisjon väikeettevõtjate eksperdirühmade raamatupidamissüsteemi lõpparuandele [16].

64. Komisjon lükkas kaebuse esitaja väite tagasi. Ta rõhutas, et on järginud kohaldatavaid eeskirju ja põhimõtteid, „võttes täielikult arvesse kõiki eeliseid, mis tulenevad VKEde osalemisest seitsmenda raamprogrammi projektides, sealhulgas kõrgemaid hüvitismäärasid”.

65. Seejärel juhtis ta tähelepanu sellele, et komisjoni tehtavate finantsauditite ulatus on sama kõigi seitsmenda raamprogrammi projektides osalevate toetusesaajate, sealhulgas VKEde puhul. Kaebuse esitaja suhtes kohaldatav eelis või spetsiaalne auditipoliitika rikuks abisaajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

66. Lisaks selgitas komisjon, et finantsaudititega hinnatakse projektide rakendamisel tekkinud kulude vajalikkust ja kontrollitakse, kas need kulud on kantud üksnes toetuslepingute kavandatud eesmärgil. See tähendab, et tuleb kontrollida, kas komisjonile enne toetuslepingu allkirjastamist saadetud eelarveettepanekutes on ette nähtud konkreetsed kulud ning kas neid kulusid, kui need on tegelikult kantud, töödeldakse, kinnitatakse ja kiidetakse heaks usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet järgivas raamatupidamissüsteemis ja sellega seotud sisekontrollistruktuuris. Lisaks on finantsauditi eesmärk kontrollida, kas deklareeritud kulud vastavad kõigile seitsmenda raamprogrammi toetuslepingute II lisas sätestatud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele. Kohustust täita eespool nimetatud kriteeriume kohaldatakse eranditult kõigi osalejate suhtes, välja arvatud VKEde puhul. Kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid väidetavate kulude rahastamiskõlblikkuse kohta.

67. Lõpuks märkis komisjon, et kaebuse esitaja ei suutnud tõendada selget seost a) auditimenetluste ja b) Euroopa Parlamendi resolutsiooni 2010/2079 algatusraporti ning tema kaebuses osutatud väikeettevõtjate eksperdirühma raamatupidamissüsteemi lõpparuande vahel. Lisaks jättis ta märkimata, milline konkreetne auditimenetluse osa ei olnud nende dokumentidega kooskõlas.

Ombudsmani hinnang

68. Ombudsman rõhutab, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus oma raamprogrammide suhtes rakendatava auditipoliitika üle otsustamisel. Seega on tema kontroll tingimata piiratud juhtudel, mis hõlmavad poliitilist otsust selle kohta, millist auditipoliitikat tuleks rakendada. Ombudsman saab oma uurimise käigus üksnes kontrollida, kas asjaomaseid menetlusnorme on järgitud ning kas on tehtud ilmne hindamisviga või võimu kuritarvitatud.

69. Kaebuse esitaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et komisjoni auditipoliitika valikul oleks tehtud ilmne hindamisviga. Lisaks näib, et kahe kõnealuse projekti suhtes läbi viidud audit on kooskõlas komisjoni auditipoliitikas sätestatud põhimõtete ja eeskirjadega. Kaebuse esitaja ei tõendanud, kuidas komisjon kuritarvitas oma volitusi seoses kahe projekti auditeerimisega.

70. Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman selle väite puhul haldusomavoli juhtumit.

E. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Haldusomavoli ei ole esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 2. mai 2012

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Komisjon lisas kirjavahetuse koopia oma arvamusele.

[3] Sellega seoses saatis kaebuse esitaja 5. septembril, 14. ja 27. oktoobril, 16. ja 28. novembril, 6. ja 21. detsembril 2011 ning 24. jaanuaril 2012 ombudsmanile koopiad komisjoniga peetud kirjavahetusest, mis käsitles tema kaebuse sisu.

[4] Artikkel II.22.1 on sõnastatud järgmiselt: „Komisjon võib igal ajal projekti rakendamise ajal ja kuni viis aastat pärast projekti lõppu korraldada välisaudiitorite või komisjoni talituste, sealhulgas OLAFi finantsauditid: Auditimenetlus loetakse algatatuks komisjoni saadetud asjaomase kirja kättesaamise kuupäeval. Sellised auditid võivad hõlmata toetuslepingu nõuetekohase täitmisega seotud finants-, süsteemseid ja muid aspekte (nt raamatupidamis- ja juhtimispõhimõtted). Neid viiakse läbi konfidentsiaalselt.”

[5] Lõplikus auditiaruandes esitatud selgitus on järgmine: „Audit ei esitanud toetusesaajale finantssuuniseid. Auditimenetluste rakendamisel ja juhtkonnaga peetud arutelude käigus seoses deklareeritud kulude abikõlblikkusega oleme juhtinud toetusesaaja tähelepanu komisjoni 2. aprilli 2009. aasta suunistes esitatud soovitustele (ja mitte 2010. aasta soovitustele, nagu toetusesaaja väidab). Abisaaja märkis, et suunised, mida ta on kasutanud, on 24. juuli 2007. aasta suunised, mis olid kättesaadavad kahe projekti ettepanekute esitamise kuupäeval. Tuleb märkida, et eespool nimetatud juhendid on mõeldud toetusesaajate abistamiseks ja neid antakse konsulteerimise eesmärgil ning toetusesaaja kohustus on hoida end kursis neis sisalduvate uusimate soovitustega. Lisaks tuleb märkida, et kahe juhendi (2007 ja 2009) sisus ei ole olulisi erinevusi, kuna 2009. aasta versiooniga lisati 2007. aasta versiooni selguse huvides täiendavaid üksikasju. Auditi järeldused põhinesid toetuslepingu sätete kohaldatavusel, mitte eespool nimetatud suunistel, mida kasutati üksnes teavitamise ja arutelu eesmärgil.”

[6] Nagu on näha komisjoni veebisaidil http://cordis.europa.eu/fp7/home_en.html.

[7] Toetuslepingu artiklid II.14 ja II.22.

[8] Komisjon lisas oma arvamusele auditi lõpparuande koopia.

[9] See kirjavahetus toimus pärast seda, kui kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole.

[10] Pärast seda kohtumist palus komisjon kaebuse esitajal esitada kirjalikult "uued, veenvad ja tõenduslikud tõendid", mis võimaldaksid komisjonil läbi vaadata oma järeldused seoses kahe projekti kohta tehtud auditi kohaselt tasumisele kuuluvate summadega. Kaebuse esitaja vastas eespool nimetatud kutsele 4. detsembril 2011. 16. ja 21. detsembril 2011 ning 19. jaanuaril 2012 vahetasid kaebuse esitaja ja komisjon käesoleva kaebuse sisu kohta täiendavat kirjavahetust.

[11] Käesoleva kirja asjakohane lõik on järgmine: „Juhime teie erilist tähelepanu järgmisele: kui auditiaruandes sisalduvad finantsauditi leiud on lõplikult vormistatud, võidakse neid vajaduse korral ekstrapoleerida mis tahes muule teadusuuringute toetuslepingule, milles te osalete või olete osalenud. Selleks võidakse teil paluda esitada meile lisateavet mis tahes nende toetuslepingute kohta.”

[12] Käesoleva kirja asjakohane punkt on sõnastatud järgmiselt: „Kui leiate, et auditileide ei saa ekstrapoleerida auditeeritud toetuslepingute auditeerimata perioodidele või ühele või mitmele II lisas nimetatud auditeerimata toetuslepingule, palume teil III lisa III punktis põhjendada, miks nendes projektides ja/või perioodidel ei esine auditeeritud projektides avastatud vigu.”

[13] Finantssuuniste viimane versioon, mis on kättesaadav komisjoni veebisaidil, sisaldab selle kohta üksikasjalikku teavet, sealhulgas asjaolusid, mille korral komisjon võib auditite tulemusi ekstrapoleerida.

[14] Teave on kättesaadav komisjoni veebisaidil http://cordis.europa.eu/audit-certification/home_en.html, sealhulgas 2007. aasta novembri voldikutes.

[15] II artikkel. 22.1.

[16] Projekti viisid läbi Euroopa Komisjon ja riiklike ametiasutuste määratud raamatupidamiseksperdid Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi koordineeritava ettevõtluse ja ettevõtluse mitmeaastase programmi raames.