Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on töötanud ELi ametnikuna Belgias Brüsselis alates 2003. aastast. Kaebuse esitaja saab ELi administratsioonilt peretoetusi oma kahe lapse eest vastavalt ELi personalieeskirjadele.^[1] Kaebuse esitajale maksti ka Belgia peretoetusi. Kooskõlas personalieeskirjadega arvati Belgia toetused maha ELi administratsioonilt saadud toetustest ^[2].

2. Kaebuse esitaja lahutas 2004. aastal. Abielulahutust menetlev kohus otsustas, et Belgia peretoetusi tuleb maksta tema endisele abikaasale. Seetõttu lõpetas kaebuse esitaja Belgia peretoetuste saamise. Ta teavitas lahutusest ELi haldusasutusi, täpsemalt Euroopa Komisjoni. Komisjon teatas talle, et ta peab maksma oma endisele abikaasale poole peretoetustest, mida ta sai liidu administratsioonilt, ning et ta peab maha arvama kõik kolmandatelt isikutelt saadud toetused.

3. 2005. aasta novembris saatis kaebuse esitaja komisjonile Belgia sotsiaalkindlustusasutuse teatise, milles tõendati, et talle maksti Belgia peretoetusi kuni 30. juunini 2004. Alates 2004. aasta juulist hakkas komisjon kaebuse esitajale maksma personalieeskirjade kohast kogu peretoetust ilma mahaarvamisteta.

4. aasta detsembris vahetas kaebuse esitaja töökohta Brüsselis asuvas ELi haldusasutuses. Ta pidi täitma vormi, et tõendada oma personalieeskirjadest tulenevaid õigusi. Ta teatas, et ei tema ega tema abikaasa ega kolmas isik ei saanud peretoetust muult asutuselt kui ELi administratsioon.

5. 2017. aastal sai komisjon (kes oli endiselt vastutav kaebuse esitaja toetuste maksmise eest) aru, et kaebuse esitaja endine abikaasa oli saanud Belgia peretoetusi alates 2004. aastast. Seetõttu otsustas komisjon nõuda tagasi peretoetused, mida kaebuse esitaja oli alates 1. juulist 2004 liidu ametiasutustelt alusetult saanud (st Belgia peretoetuste summa).

Kaebused Euroopa Komisjonile

6. 2017. aastal esitas kaebuse esitaja tagasinõude otsuse peale halduskaebuse ^[3]. Tulemuseks oli see, et komisjon piiras tagasinõudmist viie aastaga (ajavahemikuks 2012–2017).

7. 2018. aasta märtsis esitas kaebuse esitaja uue halduskaebuse muudetud otsuse peale nõuda tagasi ajavahemiku 2012–2017 eest alusetult makstud peretoetused. Ta väitis, et ta ei saanud teada, et tema endisele abikaasale makstavad Belgia toetused oleks tulnud talle makstavatest toetustest maha arvata. Oma argumendi põhjendamiseks märkis ta kokkuvõtlikult, et komisjon tegutses nii, et talle jäi mulje, et tal on õigus saada liidu administratsioonilt kõiki peretoetusi. Ta märkis ka, et ELi administratsiooni käsutuses on kogu teave tema olukorra kohta, sealhulgas abielulahutuse otsused, kuid ta jätkas ekslikult talle kõigi hüvitiste maksmist. Personalieeskirjade alusel saab tagasi nõuda ainult juhul, kui enammakse on ilmselgelt nii suur, et saaja ei saanud sellest mitte teadlik olla ^[4]. Kaebuse esitaja väitis, et ta on madala palgaastmega ELi ametnik ja et sellest seisukohast ei saanud teda pidada enammaksmisest teadlikuks. Ta viitas ka ombudsmani otsusele,^[5] milles ombudsman leidis, et ELi haldusasutused ei tohiks nõuda tagasi alusetult makstud summat pärast seda, kui nad on teinud menetluses mitu viga.

8. Kaebuse esitaja esitas komisjonile ka haldusnõude ^[6] maksta talle rahalist hüvitist moraalse kahju eest, mida ta oli kandnud ELi haldusasutuste väidetavate vigade ja eeskirjade eiramise tõttu.

9. Komisjon lükkas tagasi nii kaebuse kui ka kahju hüvitamise nõude. Seejärel pöördus kaebuse esitaja 2018. aasta septembris ombudsmani poole.

Euroopa Ombudsmani järeldused

10. Peretoetuste kohta on personalieeskirjades sätestatud, et „[k]äesolevas artiklis nimetatud toetusi saavad ametnikud deklareerivad muudest allikatest makstavad samalaadsed toetused; viimati nimetatud toetused arvatakse maha [ELi haldusasutuste] makstavatest toetustest”^[7]. Sellest sättest tuleneb, et maha tuleb arvata kõik sama liiki toetused, mida makstakse muudest allikatest, st olenemata sellest, kellele teisest allikast makstavat toetust makstakse. See oli veelgi selgemalt väljendatud vormis, mille kaebuse esitaja pidi täitma 2007. aastal ja milles ta teatas, et ei tema ega tema abikaasa ega kolmas isik (nt endine abikaasa) ei saa peretoetust muult asutuselt kui ELi administratsioon. Kaebuse esitajale enammakstud summa, st kõik ELi peretoetused ilma Belgia peretoetusi maha arvamata, oli seega vähemalt ilmselgelt selline, et kaebuse esitaja, olenemata tema palgaastmest, ei saanud sellest mitte teadlik olla ^[8].   

11. Kaebuse esitaja väidab, et komisjon tegutses viisil, mis pani ta uskuma, et tal on õigus saada kõiki ELi peretoetusi. Ta väidab, et ELi administratsioon tegi mitu viga ja et tema käsutuses oli teave tema isikliku olukorra kohta. Seetõttu on kaebuse esitaja seisukohal, et enammakstud summa eest peaks täielikult vastutama ELi haldusasutus. ELi kohtupraktikas on siiski selgelt öeldud, et ei saa olla õiguspärast ootust millegi suhtes, mis on vastuolus kohaldatavate eeskirjadega ^[9]. Käesoleval juhul oli kogu ELi peretoetuse maksmine personalieeskirjadega vastuolus. Lisaks tehti ombudsmani järeldused kaebuse esitaja viidatud otsuses ^[10] selle juhtumi konkreetsetel asjaoludel ja seetõttu ei ole need kaebuse esitaja olukorra seisukohast asjakohased.

12. Eespool öeldu põhjal ei esinenud komisjoni otsuses nõuda tagasi osa kaebuse esitajale ajavahemikul 2012–2017 makstud peretoetustest haldusomavoli. Kaebuse esitaja moraalse kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada.

Tina Nilsson

Uurimisosakonna juhataja – 4. üksus

Strasbourg, 12. märts 2019

[1] Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX%3A01962R0031-20140501

[2] Personalieeskirjade artikli 67 lõige 2: „Käesolevas artiklis nimetatud peretoetusi saavad ametnikud deklareerivad muudest allikatest makstavad samalaadsed toetused; viimati nimetatud toetused arvatakse maha VII lisa artiklite 1, 2 ja 3 alusel makstavatest toetustest. (...)“

[3] Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt.

[4] Personalieeskirjade artikkel 85.

[5] Euroopa Ombudsmani otsus, millega lõpetatakse Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 906/2009/JF uurimine, https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/5378

[6] Personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaselt. Käesolev dokument ei ole lisatud ombudsmanile esitatud kaebusele.

[7] Personalieeskirjade artikli 67 lõige 2.

[8] Personalieeskirjade artikkel 85

[9] Esimese Astme Kohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas Branco v. komisjon, T-347/03, punkt 102.

[10] Euroopa Ombudsmani otsus juhtumi 906/2009/JF kohta, https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/5378