Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on Euroopa Komisjoni endine ametnik. aastal nimetas komisjon ta Kosovos asuva kontaktbüroo juhiks. 1. aprillil 2007 läks ta pensionile.

3. 2007. aasta aprillis kolis kaebuse esitaja oma mööbli ja isiklikud asjad Kosovost Brüsselisse. Komisjon hüvitas need kolimiskulud kaebuse esitajale tema sellekohase taotluse alusel.

4. Brüsselis otsustas kaebuse esitaja hoida Kosovost toodud mööblit ja isiklikke asju mööblilaos umbes kaks kuud.

5. 27. juunil 2007 otsustas ta kolida kogu oma mööbli ja isiklikud asjad mööblilaost („sortie de garde-meubles”) oma majja Brüsselis. Ta palus komisjonil hüvitada eespool nimetatud kolimiskulud („sortie de garde-meubles”). Komisjon nõustus tagasimaksmisega.

6. Kolm aastat hiljem, 8. märtsil 2010, palus kaebuse esitaja komisjonil hüvitada kulud, mis on seotud tema mööbli ja isiklike asjade kolimisega Brüsselist tema päritolukohta, st Itaaliasse.

7. 10. märtsi 2010. aasta e-kirjaga lükkas komisjon kaebuse esitaja taotluse tagasi.

8. Samal päeval palus kaebuse esitaja komisjonil oma otsus uuesti läbi vaadata.

9. Kaebuse esitaja esitas 2. juulil 2010 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse komisjoni keeldumise peale hüvitada tema kolimiskulud Brüsselist Itaaliasse.

10. 27. oktoobril 2010 lükkas komisjon kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse tagasi ja keeldus maksmast tema Brüsselist Itaaliasse kolimise kulusid.

11. 3. veebruaril 2011 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Uurimise ese

12. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei põhjendanud nõuetekohaselt oma otsust lükata tagasi kaebuse esitaja taotlus hüvitada tema kolimiskulud Brüsselist Itaaliasse. Ta nõudis, et komisjon hüvitaks tema elukohast päritolukohta kolimise kulud [1].

Uurimine

13. 22. märtsil 2011 algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil esitada oma arvamus kaebuse kohta 30. juuniks 2011. Samuti palus ta komisjonil vastata tema konkreetsetele küsimustele [2]. Komisjoni arvamus edastati kaebuse esitajale palvega esitada oma märkused enne 31. juulit 2011. Ta esitas oma märkused 1. augustil 2011.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Kaebuse esitaja kolimiskulude hüvitamisest keeldumist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud

Ombudsmanile esitatud argumendid

14. Oma väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et komisjon: i) ei ole oma otsuse põhjendamiseks viidanud asjakohasele kohtupraktikale või muudele haldusotsustele; ning ii) tõlgendas personalieeskirjade asjakohaseid sätteid vääralt.

15. Kaebuse esitaja sõnul sai ta Kosovos teenistuse lõpetamisel aru, et tal on õigus: i) tema kolimiskulude hüvitamine Kosovost tema elukohta, st Brüsselisse; ning ii) tema elukohast päritolukohta (nimelt Itaaliasse) kolimise kulude hüvitamine kolme aasta jooksul pärast teenistuse lõppemist. Ta selgitas, et 27. juunil 2007 otsustas ta viia kogu oma mööbli ja isiklikud asjad mööblilaost Brüsselis asuvasse majja. Kaebuse esitaja arvates „viitis see samm lõpule tema kolimise Kosovost tema elukohta”[3] ning see ei olnud seotud tema tagasipöördumisega tema päritolukohta (Itaaliasse). Seega keeldus komisjon ekslikult hüvitamast talle kolimiskulusid Brüsselist Itaaliasse.

16. Komisjon märkis oma arvamuses, et ta oli piisavalt põhjendanud oma otsust lükata tagasi kaebuse esitaja 2010. aasta taotlus tema kolimiskulude hüvitamiseks Brüsselist Itaaliasse, tehes seda kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga. Komisjon asus seisukohale, et oma otsuse põhjal sai kaebuse esitaja hõlpsasti aru oma taotluse tagasilükkamise põhjustest [4]. Komisjoni endise kõrge ametnikuna oli kaebuse esitaja tuttav eelarve-eeskirjade ja eelarvedistsipliiniga ning seega eeskirjaga, mille kohaselt rahaliste õiguste andmist käsitlevaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt [5].

17. Lisaks märkis komisjon, et vastavalt personalieeskirjade X lisa artikli 21 teisele lõigule võib ametist tagandada „teenistuse lõpetamise hetkel”[6].

18. Lisaks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et puudub õiguslik alus samade mööbli ja isiklike asjade mitmekordse kolimise kulude hüvitamiseks. Sellega seoses märkis komisjon, et 2007. aastal kolis kaebuse esitaja oma mööbli ja isiklikud asjad kahte etappi järgmiselt. Pärast tema teenistuse lõpetamist Kosovos, mis langes kokku tema pensionile jäämisega, palus kaebuse esitaja 2007. aasta aprillis, et komisjon hüvitaks talle kulud, mis tekkisid seoses kogu tema mööbli ja isiklike asjade kolimisega Kosovost Brüsselis asuvasse mööbliladusse. Kaebuse esitaja põhjendas seda taotlust, selgitades, et tema maja Brüsselis ei ole veel kättesaadav. Komisjon tegutses vastavalt ja hüvitas kaebuse esitajale eespool nimetatud kolimiskulud summas 4334 eurot. Seejärel otsustas kaebuse esitaja 2007. aasta juunis viia kogu oma mööbli Brüsselis asuvast laost oma Brüsselis asuvasse majja („sorte de garde-meubles”). Komisjon tasus ka kolimiskulud summas 2565,20 eurot.

19. Kaebuse esitaja teenistuse lõpetamisel oleks komisjon võinud hüvitada kaebuse esitaja kolimiskulud Kosovost tema päritolukohta, nimelt Itaaliasse, kui ta oleks otsustanud seda teha. Kaebuse esitaja taotles siiski, et kogu tema mööbel ja isiklikud asjad kolitaks Itaalia asemel Brüsselisse (mõlemas kolimisetapis). Komisjon täitis kaebuse esitaja taotluse ja hüvitas kolimiskulud mõlemas kolimisetapis.

20. Seejärel, 2010. aastal, st kolm aastat pärast teenistuse lõppemist, taotles kaebuse esitaja oma kolimiskulude hüvitamist Brüsselist Itaaliasse. Komisjon asus seisukohale, et kaebuse esitaja uus hüvitamistaotlus kujutas endast uue kolimisega seotud kulude hüvitamise taotlust, mis erines 2007. aasta kolimisest. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et puudub õiguslik alus, mis õigustaks kaebuse esitaja uut hüvitamistaotlust.

21. Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta väitis kaebuse esitaja, et komisjoni 2010. aasta otsus lükata tagasi tema kolimiskulude hüvitamine Brüsselist Itaaliasse oli ekslik, sest tal oli õigus saada hüvitist kolimiskulude eest oma elukohast päritolukohta (nimelt Itaaliasse) kolme aasta jooksul pärast teenistuse lõppemist. Samuti märkis ta, et „komisjon teavitas teda suuliselt, et ta võib taotleda oma kolimiskulude hüvitamist Brüsselist Itaaliasse kuni 2009. aasta aprillini”. Sellega seoses esitas kaebuse esitaja koopia oma kirjavahetusest ladustamisettevõttega, milles ta teatas viimasele, et „komisjoni sõnul on [tal] kuni 2009. aasta aprillini õigus nõuda oma kolimiskulude hüvitamist Brüsselist oma päritolukohta (Itaalia)”.

Ombudsmani hinnang

22. Kokkuvõttes esitas komisjon kolm argumenti, et põhjendada oma otsust jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus hüvitada tema kolimiskulud Brüsselist Itaaliasse 2010. aastal: i) kolimine peaks toimuma teenistuse lõpetamise hetkel; ii) personalieeskirjade asjakohaste sätete kohaselt võib heaks kiita ainult ühe taotluse teenistuse lõpetamisest tulenevate lõplike kolimiskulude hüvitamiseks ning kaebuse esitaja esitas kaks kolimiskulude hüvitamise taotlust - ühe 2007. aastal (teenistuse lõpetamisel) ja veel kolm aastat hiljem; ning iii) komisjon juba hüvitas kolimiskulud samade mööbliesemete ja isiklike asjade eest, kui ta 2007. aastal kolis (kolimine toimus kahes etapis, s.o Kosovost Brüsselis asuvasse lattu ja sealt tema Brüsselis asuvasse majja).

23. Kaebuse esitaja näib väitvat, et: i) tema käsutuses olid kõik kolm aastat lõplikuks kolimiseks oma päritolukohta alates teenistuse lõppemisest; ning ii) kolimine Kosovost Brüsselisse 2007. aastal oli seotud tema tagasipöördumisega oma elukohta teenistuse lõppemisel, mitte tagasipöördumisega oma päritolukohta (Itaalia).

24. Seoses kaebuse esitaja väitega punktis i mõistab ombudsman, et ta soovib viidata personalieeskirjade VII lisa artikli 9 asjakohastele sätetele. VII lisa artikli 9 lõikes 2 on sätestatud, et „teenistussuhte lõpetamisel või ametniku surma korral hüvitatakse kulud, mis on seotud kolimisega [ametniku] teenistuskohast tema päritolukohta.” Lisaks on sama artikli kolmandas lõigus sätestatud, et „teenistussuhte lõpetamisel toimub kolimine kolme aasta jooksul …”[7].

25. Sellega seoses soovib ombudsman siiski rõhutada, et nagu komisjon õigesti märkis, on kaebuse esitaja olukord hõlmatud teise sättega, nimelt personalieeskirjade X lisa artikli 21 teise lõiguga „Kolmandas riigis töötavate ametnike suhtes kohaldatavad eri- ja erandsätted”. Artikli 21 teises lõigus on sätestatud: „Töösuhte lõpetamise või surma korral kannab institutsioon ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kehtestatud tingimustel tegelikud kulud, mis on seotud ametniku mööbli ja isiklike asjade kolimisega nende asukohast päritolukohta või tema isiklike asjade transportimisega teenistuskohast päritolukohta. Kõik need kulud või osa neist võib hüvitada.” Tõepoolest, kaebuse esitaja töötas komisjoni ametnikuna kolmandates riikides. Seega kohaldatakse tema kolimiskulude hüvitamise suhtes personalieeskirjade X lisa artikli 21 teises lõigus ette nähtud eeskirju. Need erieeskirjad kalduvad kõrvale personalieeskirjades sätestatud üldeeskirjadest. Artikli 21 teine lõik kolimiskulude hüvitamise kohta kujutab endast lex specialis’t, mis on personalieeskirjade VII lisa artiklis 9 sisalduvate üldnormide suhtes ülimuslik.

26. Komisjon tõlgendas oma arvamuses eespool nimetatud artiklit väga erinevalt sellest, kuidas kaebuse esitaja seda tõlgendas, nimelt et kolimine ja/või selle vastav hüvitamine peaks toimuma alles teenistuse lõpetamise või surma hetkel. Ka ombudsman ei saa nõustuda komisjoni tõlgendusega.

27. Esiteks märgib ta, et personalieeskirjade X lisa artikli 21 teises lõigus on viidatud üksnes asjaoludele, millest tuleneb institutsiooni kohustus „kanda kolimise tegelikud kulud”, ega ole viidatud kolimise ajastamisele, nagu seda teeb VII lisa artikli 9 lõige 3. Kuna seadusandja ei ole määranud konkreetset tähtaega, mille jooksul väljasaatmine peaks toimuma, tuleks artiklit 21 mõistlikult tõlgendada nii, et väljasaatmine võiks toimuda mõistliku aja jooksul. Küsimus, kas väljasaatmine toimub mõistliku aja jooksul, tuleb kindlaks teha iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes. Ei saa välistada, et need asjaolud võivad õigustada kolimist kolme aasta jooksul pärast teenistuse lõpetamist.

28. Ombudsman juhib siiski tähelepanu sellele, et ELi õiguse tõlgendamisel on kõrgeim pädevus Euroopa Liidu Kohtul. Lisaks ei pea ta vajalikuks jätkata juhtumi selle aspekti käsitlemist, kuna komisjoni ülejäänud argument, millega ta põhjendab oma otsust jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus tema kolimiskulude hüvitamiseks 2010. aastal, näib olevat mõistlik.

29. Sellega seoses, nagu komisjon õigesti väidab, on artikli 21 teises lõigus ette nähtud ainult üks kolimine päritolukohta seoses teenistuse lõppemisega kolmandas riigis või surma korral. Hüvitamine võib seega hõlmata kulusid, mis tekivad kaebuse esitaja asjade osalisel äraviimisel nende asukohast ja ülejäänud osade äraviimisel töökohast samal ajal tema päritolukohta.

30. Kaebuse esitaja puhul viis ta 2007. aastal kõik oma asjad Kosovost (kus ta töötas kuni teenistuse lõpetamiseni) Brüsselis asuvasse laohoonesse ja seejärel Brüsselis asuvast laohoonest Brüsselis asuvasse majja. Isegi kui ta soovis oma asjad 2010. aastal oma päritolukohta ära viia, ei saanud ta oma õigust enam kasutada, sest see oleks selgelt eraldi teine äraviimine, mida ei saa pidada esimese äraviimise jätkamiseks.

31. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon kohaldas kaebuse esitaja juhtumi puhul personalieeskirjade sätteid õigesti. Lisaks esitas komisjon piisava ja mõistliku selgituse selle kohta, miks ei saa rahuldada 2010. aasta taotlust kaebuse esitaja kolimiskulude hüvitamiseks. Seega ei tuvasta ombudsman kaebuse esitaja väitega seoses haldusomavoli juhtumit. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja väide ei ole põhjendatud.

32. Ombudsman märgib ka, et komisjon märkis, et ta ei hüvitanud kaebuse esitajale tegelikult tema mööbli ja isiklike asjade päritolukohta kolimise kulusid. Tegelikult maksis ta tema soovi kohaselt tema Kosovost Brüsselisse kolimise eest. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud komisjoni eespool esitatud väidet. Lisaks ei esitanud kaebuse esitaja usaldusväärseid tõendeid, mis näitaksid, et ta sai komisjonilt kinnituse, et tal on õigus saada hüvitist kolimiskulude eest Brüsselist oma päritolukohta (Itaaliasse) kolm aastat pärast seda, kui talle oli tema soovi kohaselt hüvitatud kolimine Kosovost oma Brüsseli elukohta. Seega ei pea ombudsman selle aspekti edasist käsitlemist kasulikuks.

33. Igal juhul juhib ombudsman tähelepanu sellele, et kolmandates riikides töötavad ELi ametnikud on teenistuse huvides kohustatud pidevalt kolima oma elukohast ja elukohta. Seega on mõistlik arvata, et pärast lähetust kolmandasse riiki on sellisel ametnikul õigus nõuda oma kolimiskulude hüvitamist teenistuskohast oma elukohta (mis on tavaliselt institutsiooni asukoht). Olukord on teistsugune, kui kolmandasse riiki määramise lõpp langeb kokku ametniku teenistuse lõppemisega (pensionile jäämise tõttu). Kui asjaomane ametnik taotleb kolimiskulude hüvitamist mujale kui tema päritolukohta, võib komisjon talle meelde tuletada, et hüvitis kuulub maksmisele teenistuse lõppemise tõttu ja et hiljem kolimiskulusid päritolukohta ei hüvitata. Ombudsman teeb selle kohta täiendava märkuse.

B. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Haldusomavoli ei ole esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Täiendav märkus

Kui kolmandas riigis töötav ametnik lõpetab oma tööülesannete täitmise ja jääb samal ajal pensionile, võiks komisjon talle meelde tuletada, et taotlus kolimiskulude hüvitamiseks mujale kui tema päritolukohta välistab kolimiskulude hilisema teise hüvitamise päritolukohta.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 16. november 2011

---

[1] Kaebuse esitaja lisas oma esialgsesse kaebusesse ka väite, et komisjon ei andnud talle tema 10. märtsi 2010. aasta kirjale sisulist vastust hea haldustava eeskirjas sätestatud tähtaja jooksul. Ombudsman otsustas seda väidet oma uurimises mitte arvesse võtta, sest komisjon andis kaebuse esitaja kaebusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vastates sellise sisulise vastuse. Ta selgitas eespool öeldut kirjas, mille ta saatis kaebuse esitajale käesoleva uurimise algatamisel. Kaebuse esitaja näib oma märkustes vaidlustavat ombudsmani eespool kirjeldatud otsuse. Kaebuse esitaja väitis, et ta kasutas eespool nimetatud väite suhtes vajalikke eelnevaid administratiivseid lähenemisviise, ning on seisukohal, et tema kirjavahetus komisjoniga selles küsimuses toetab tema seisukohta. Kaebuse esitaja tähelepanekute põhjal ei pea ombudsman vajalikuks oma esialgset seisukohta uuesti läbi vaadata.

[2] Ombudsman palus komisjonil selgitada, kas 2007. aastal oleks kaebuse esitaja saanud nõuda ja talle oleks hüvitatud kulud, mis olid seotud tema mööbli ja isiklike asjade kolimisega Kosovost (töökoht) Itaaliasse (päritolukoht), samuti kulud, mis olid seotud tema Brüsselis ladustatud mööbli ja isiklike asjade kolimisega Itaaliasse (päritolukoht) 2010. aastal. Lisaks palus ombudsman komisjonil selgitada, miks ta nõustus kaebuse esitaja teenistuse lõpetamisel hüvitama talle Kosovost Belgiasse kolimise kulud, kui kaebuse esitaja päritolukoht oli tegelikult Itaalia.

[3] Prantsuse keeles "n'était que la finalisation du déménagement du Kosovo".

[4] 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F-20/06: De Luca vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 134): „Toutefois, il résulte d’une jurisprudence constante qu’une décision faisant grief est suffisamment motivée dès lors qu’elle est elle-même intervenue dans un contexte connu du fonctionnaire concerné qui lui permet de comprendre la portée de la mesure prise à son égard”.

[5] jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas F-32/08: Klein vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 49).

[6] prantsuse keeles: "lors de la cessation définitive de fonctions".

[7] Kohtujuristi kursiiv.