Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb invaliidsusmenetlust,[1] mille algatas kaebuse esitaja, kes alustas tööd Euroopa Võrgu- ja Infoturbeametis (ENISA) ajutise teenistujana kolmeaastase lepingu alusel. Kaebuse esitaja väidab, et ENISA kolleeg ahistas teda moraalselt. Selle ahistamise tõttu pidi ta võtma haiguspuhkust. Seejärel taotles kaebuse esitaja, et tema juhtum suunataks töövõimetuskomiteele.

2. Algatati kehtetuks tunnistamise menetlus. Invaliidsusmenetlus eeldab, et invaliidsustaotluse läbivaatamiseks määratakse kolm arsti. Ühe arsti valib asjaomane institutsioon, teise valib asjaomane töötaja ning kolmas määratakse vastavalt personalieeskirjade II lisa artiklis 7 sätestatud menetlusele, mille kohaselt:

„Invaliidsuskomitee koosneb kolmest arstist:

— üks, kelle nimetab institutsioon, kuhu asjaomane ametnik kuulub;

— ühe nimetab asjaomane ametnik; ja

— üks määratakse kahe esimese arsti kokkuleppel.

Kui kahe kuu jooksul pärast teise arsti määramist ei jõuta kolmanda arsti määramises kokkuleppele, nimetab kolmanda arsti Euroopa Ühenduste Kohtu president ühe asjaomase poole taotlusel.”

3. ENISA nimetas ametisse komisjoni meditsiinitalituse arsti (edaspidi „komisjoni arst“). Kaebuse esitaja nimetas dr G. Mitmesuguste invaliidsusmenetlusega seotud raskuste tõttu otsustas kaebuse esitaja pöörduda ombudsmani poole. Ta esitas ENISA vastu kaebuse (kaebus 131/2009/ELB [2]) ja käesoleva kaebuse komisjoni vastu.

Uurimise ese

4. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei viinud kehtetuks tunnistamise menetlust läbi nõuetekohaselt.

Selle väite toetuseks väitis ta, et:

komisjoni arst ei järginud arstisaladust, edastades komisjoni meditsiiniteenistuse juhile arstisaladuse alla kuuluvat teavet;

- komisjoni meditsiinitalituse juhataja kasutas vääralt nimetust "meditsiinidoktor";

komisjoni arst ei algatanud töövõimetuskomiteesse kolmanda arsti nimetamise küsimuses konstruktiivset dialoogi.

Uurimine

5. 22. detsembril 2008 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. jaanuaril 2009 algatas ombudsman uurimise ja edastas kaebuse komisjonile, kes saatis oma arvamuse ombudsmanile. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes esitas seejärel oma märkused.

6. Ombudsman palus 28. oktoobril 2009 komisjonil lubada oma talitustel kontrollida komisjoni meditsiinitalituse juhataja diplomeid ja esitada dokumentaalsed tõendid tema õiguse kohta praktiseerida arstina. Kontroll toimus 8. detsembril 2009. 17. detsembril 2009 teavitati kaebuse esitajat kõnealusest kontrollist ja talle edastati kontrolliaruande koopia.

7. märtsil 2010 palus ombudsman komisjonilt lisateavet. 23. juunil 2010 saatis komisjon ombudsmanile oma arvamuse. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes esitas oma märkused 26. juulil 2010.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

8. Oma arvamuses seab komisjon kahtluse alla kaebuse vastuvõetavuse, sest tema arvates ei ole kaebuse esitaja ammendanud ombudsmani põhikirja [3] artikli 2 lõike 8 kohaseid sisemisi õiguskaitsevahendeid. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kuna kaebuse esitaja ei töötanud komisjonis (olles ENISA endine ajutine teenistuja), ei ole artikli 2 lõige 8 komisjoni vastu esitatud kaebuse raames kohaldatav.

9. Euroopa Kohtu president nimetas ametisse töövõimetuskomitee kolmanda liikme [4]. Kaebuse esitaja esitas kolmanda arsti kohta mitu kriitikat, millest üks puudutas viimase kvalifikatsiooni kahtluse alla seadmist. Kaebuse esitaja väitis, et tal ei olnud lubatud esitada märkusi enne, kui Euroopa Kohtu president oma otsuse tegi. Ombudsman soovib juhtida tähelepanu sellele, et käesolev uurimine käsitleb komisjoni tegevust ja seetõttu jääb Euroopa Kohtu presidendi tegevus, millele kaebuse esitaja viitas, käesoleva uurimise ulatusest välja.

10. Oma tähelepanekutes palus kaebuse esitaja ombudsmanil paluda komisjonil esitada järgmine teave: meditsiiniteenistuse juhataja diplomi koopia; tõend selle kohta, et viimane on meditsiinidoktor ja et ta on registreeritud meditsiiniühingus, ning lõpuks koopiad kirjadest, mida kaebuse esitaja arst ja komisjoni arst on vahetanud seoses meditsiinisaladuse küsimusega. Neid taotlusi ei esitatud algses kaebuses ja kaebuse esitaja ei esitanud komisjonile nende kohta eelnevaid administratiivseid seisukohti. Kuna taotlused on seega vastuvõetamatud, ei käsitle ombudsman neid käesolevas uurimises.

A. Kehtetuks tunnistamise menetluse väidetav mittenõuetekohane läbiviimine

11. Kaebuse esitaja taotles, et tema juhtum suunataks personalieeskirjade [5] artikli 78 ja muude teenistujate teenistustingimuste [6] artikli 33 kohaselt töövõimetuskomiteele. Ta märkis, et oli valinud teda esindama dr G. ENISA teatas kaebuse esitajale, et invaliidsusmenetlus on algatatud ja et ta on määranud komisjoni meditsiiniteenistuse arsti. Kaebuse esitaja sõnul tegi komisjoni meditsiiniteenistus kehtetuks tunnistamise menetluses mitu viga.

12. Ombudsman märgib, et seda väidet toetavad kolm erinevat argumenti, mis kokkuvõttes on järgmised: a) komisjoni arst eksis, edastades kaebuse esitaja terviseandmed komisjoni meditsiinitalituse juhatajale, b) komisjoni meditsiinitalituse juhataja ei olnud kvalifitseeritud arst ja c) komisjoni meditsiinitalitus eksis kolmanda arsti nimetamisel. Ombudsman peab asjakohaseks analüüsida allpool iga väidet eraldi.

a) Meditsiiniliste andmete edastamine

13. Kaebuse esitaja sõnul ei järginud komisjoni arst meditsiinilist konfidentsiaalsust, andes komisjoni meditsiiniteenistuse juhile juurdepääsu meditsiiniteabele ja tema kirjavahetusele kaebuse esitaja arstiga.

14. Oma arvamuses ombudsmanile selgitas komisjon, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja täidab haldus- ja juhtimisülesandeid ennetava ja töömeditsiiniga tegelevas talituses. Ta ei tee mingeid meditsiinilisi toiminguid. Tema ja arstide vahel vahetatav teave piirdub sellega, mis on vajalik toimikute haldamiseks.

15. Samuti märkis komisjon, et vastavalt personalieeskirjade artiklile 17 hoidub ametnik ametiülesannete täitmisel saadud teabe loata avalikustamisest, välja arvatud juhul, kui see teave on juba avalikustatud või üldsusele kättesaadav. Ametnik on selle kohustusega seotud ka pärast teenistusest lahkumist.”

Selle sättega võetakse üle ELi toimimise lepingu artikkel 339, milles on sätestatud järgmine:

"Ühenduse institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ning ühenduse ametnikud ja muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, eriti informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente."

Mõlemat sätet kohaldatakse komisjoni meditsiinitalituse juhataja suhtes. Lõpuks viitas komisjon kohtuasjale T-176/94: K v. komisjon,[7] milles Esimese Astme Kohus tunnistas, et ametnikel võib olla juurdepääs meditsiinilisele teabele, kui nad vajavad sellist teavet oma ülesannete täitmiseks.

16. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja ei ole üksnes haldusjuht, vaid ta tegeleb ka tegelikult meditsiiniga. Tal oli juurdepääs kogu kaebuse esitaja toimikus sisalduvale meditsiinilisele teabele ning kogu kirjavahetusele ja teabele menetluste kohta, mis puudutasid tema teenistust. Kuna kaebuse esitaja leidis, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja ei ole kvalifitseeritud arst, asus ta seisukohale, et komisjoni arst rikkus meditsiinilist konfidentsiaalsust, andes talle meditsiinilist teavet. Ta leidis, et komisjoni viidatud kohtupraktika ei ole käesolevas asjas asjakohane. Sõltumata sellest, kas komisjoni meditsiinitalituse juhataja on kvalifitseeritud arst või mitte, vaidlustas kaebuse esitaja asjaolu, et komisjoni arst andis komisjoni meditsiinitalituse juhatajale juurdepääsu meditsiinilisele teabele, mida ei olnud tingimata vaja, nimelt koopia kogu tema kirjavahetusest kaebuse esitaja arstiga. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et komisjoni arsti poolt kogu kirjavahetuse süstemaatiline, kohustuslik ja organiseeritud edastamine komisjoni meditsiinitalituse juhatajale kujutab endast meditsiinisaladuse tõsist rikkumist.

Ombudsmani hinnang

17. Ombudsman märgib, et määruse 45/2001 [8] artikli 10 lõikes 1, milles käsitletakse isikuandmete kaitset ELi institutsioonides, on sätestatud:

Selliste isikuandmete töötlemine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemine on keelatud.

18. Erandina sellest reeglist on määruse 45/2001 artikli 10 lõike 2 punktis b sätestatud, et tervisealaste isikuandmete töötlemine ei ole keelatud, kui:

„vajalik vastutava töötleja konkreetsete õiguste ja kohustuste järgimiseks tööõiguse valdkonnas, niivõrd kui see on lubatud Euroopa ühenduste asutamislepingutega või nende alusel vastu võetud muude õigusaktidega, või vajaduse korral, niivõrd kui Euroopa andmekaitseinspektor on selles kokku leppinud, tingimusel et kohaldatakse piisavaid kaitsemeetmeid...” (rõhuasetus lisatud)

19. Lisaks ei ole määruse 45/2001 artikli 10 lõike 3 kohaselt tervisealaste isikuandmete töötlemine keelatud, kui:

„nõutav ennetava meditsiini, meditsiinilise diagnoosi, ravi või hoolduse pakkumise või tervishoiuteenuste korraldamise eesmärgil ning kui neid andmeid töötleb tervishoiutöötaja, kelle suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, või muu isik, kelle suhtes kehtib samaväärne saladuse hoidmise kohustus.”

20. Meditsiiniliste andmete edastamine invaliidsusmenetluse käigus võib kuuluda määruse 45/2001 artikli 10 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse, kuna invaliidsusmenetlus puudutab vastutava töötleja konkreetseid õigusi ja kohustusi tööõiguse valdkonnas [9]. Sellega seoses ei ole meditsiiniliste andmete edastamine keelatud, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust: i) üleandmine on vajalik tööõiguse valdkonna konkreetsete õiguste ja kohustuste täitmiseks ning ii) üleandmise suhtes kohaldatakse piisavaid kaitsemeetmeid.

21. Seoses eespool punktis 20 esitatud teise nõudega märgib ombudsman, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja tegevust reguleerivad personalieeskirjade artikkel 17 [10] ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 339 [11]. Nagu liidu kohtud on märkinud, on ELi toimimise lepingus sätestatud ametisaladus piisav, et tagada üksikisikute eraelu käsitleva teabe [12] avaldamine ainult isikutele, kellel on õigus seda teavet uurida. Sellega seoses ei saa eitada, et terviseandmete edastamise suhtes komisjoni meditsiinitalituse juhatajale kohaldatakse piisavaid kaitsemeetmeid.

22. Mis puudutab eespool punktis 20 esitatud esimese nõude täitmist, siis märgib ombudsman, et kuigi on kindel, et komisjoni arst pidi teavitama oma ülemust kaebuse esitaja arstiga kolmanda arsti määramise küsimuses toimunud kontaktide tulemustest, on ombudsman vähem veendunud, et kaebuse esitaja konkreetsed meditsiinilised andmed tuli edastada komisjoni meditsiinitalituse juhatajale, et hallata käesolevas asjas kõne all oleva töövõimetusmenetluse konkreetset etappi. Kokkuvõttes ei ole ombudsman veendunud, et komisjoni meditsiinitalituse juhile oleks vaja anda juurdepääs kaebuse esitaja konkreetsetele meditsiinilistele andmetele, et ta saaks nõustada komisjoni arsti kolmanda arsti nimetamisel.

23. Ombudsman mõistab kaebuse esitaja väidet nii, et komisjoni arst rikkus andmekaitse-eeskirju, edastades tema kohta käiva meditsiinilise teabe komisjoni meditsiinitalituse juhatajale. Kaebuse esitaja sõnul teavitas komisjoni arst süstemaatiliselt komisjoni meditsiinitalituse juhatajat kaebuse esitaja advokaadiga peetud kirjavahetuse sisust [13]. Lisaks andis komisjoni arst kaebuse esitaja sõnul komisjoni meditsiinitalituse juhile koopia kogu tema suhtlusest kaebuse esitaja arstiga [14].

24. Kaebuses sisalduva teabe [15] põhjal leiab ombudsman, et komisjoni arsti ja kaebuse esitaja advokaadi vaheline suhtlus, mis edastati komisjoni meditsiinitalituse juhatajale, ei sisaldanud kaebuse esitajaga seotud meditsiinilisi andmeid.

25. Kaebuse esitaja ei esitanud ombudsmanile koopiaid komisjoni arsti ja kaebuse esitaja arsti vahelisest kirjavahetusest, mis edastati komisjoni meditsiinitalituse juhatajale, kuna ta leiab, et selles sisalduv teave kuulub meditsiinilise konfidentsiaalsuse alla. Seetõttu ei saa ombudsman talle esitatud faktide põhjal kinnitada, kas komisjoni meditsiinitalituse juhatajale edastatud teave sisaldas meditsiinilisi andmeid ja kas komisjoni meditsiinitalituse juhataja tegelikult vajas neid andmeid, et ta saaks nõustada komisjoni arsti seoses kolmanda arsti määramisega.

26. Kui kaebuse esitajal on konkreetset teavet terviseandmete edastamise kohta komisjoni meditsiinitalituse juhile, võib ta pöörduda Euroopa Andmekaitseinspektori poole. Määruse 45/2001 artikli 33 kohaselt saab Euroopa andmekaitseinspektor kaebusi ELi töötajatelt ja teistelt isikutelt, kes tunnevad, et ELi institutsioon on nende isikuandmeid vääralt käsitlenud.

27. Olenemata sellest, kas komisjoni meditsiinitalituse juhataja oli või ei olnud arst, rõhutab ombudsman oma eespool kirjeldatud kahtlusi seoses sellega, kas kaebuse esitaja terviseandmed tuli edastada komisjoni meditsiinitalituse juhatajale. Kokkuvõttes leiab ta, et määruse 45/2001 artikli 10 lõike 2 punkti b võib rikkuda isegi siis, kui terviseandmeid edastatakse arstide vahel, välja arvatud juhul, kui edastamine on vajalik vastutava töötleja konkreetsete õiguste ja kohustuste järgimiseks tööõiguse valdkonnas. Sellega seoses ja selleks, et aidata komisjonil tagada, et tema menetlused on tulevaste juhtumite puhul kooskõlas määrusega 45/2001, ning tegemata järeldusi käesoleva juhtumi asjaolude kohta, teeb ombudsman allpool täiendava märkuse.

b) Komisjoni meditsiinitalituse juhataja ametinimetus

Ombudsmanile esitatud argumendid

28. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja kasutas vääralt nimetust „meditsiinidoktor”. Ta märkis, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja ei ole ühegi liikmesriigi meditsiiniühingu liige. Ta väitis, et kokkuvõttes ei ole komisjoni meditsiinitalituse juhil riiklikku meditsiinilist akrediteeringut.

29. Oma arvamuses ombudsmanile märkis komisjon, et komisjoni meditsiinitalituse juhil on arstidiplom, et tal on õigus praktiseerida arstina ja et institutsioon on valmis ombudsmanile oma erinevaid diplomeid näitama.

30. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kuigi ta ei vaidlusta asjaolu, et komisjoni meditsiinitalituse juhil on arstidiplom, leiab ta, et see diplom ei tõenda, et ta saab arstina praktiseerida. Ta ei nõustunud sellega, et ainult ombudsmanil on juurdepääs sellele diplomile, väites, et selles küsimuses ei kohaldata andmekaitse-eeskirju. Ta väitis, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja kasutab ekslikult arsti kutsenimetust.

31. Oma täiendavas arvamuses ombudsmanile selgitas komisjon, et meditsiiniteenistuse poolt tööle võetud arstidel on:

a) ühe liikmesriigi ülikoolidiplom;

b) ühe liikmesriigi poolt välja antud kvalifikatsioon ("habilitatsioon") meditsiini praktiseerimiseks.

Komisjon lisas näite vaba ametikoha teatest arstide jaoks, kelle meditsiiniteenistus on tööle võtnud.

32. Komisjon märkis ka, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja ametikohal ei pea tingimata töötama arst ja ametisse nimetatud isikul ei pea alati olema meditsiinialast diplomit. Näiteks komisjoni praeguse meditsiinitalituse juhi eelkäija ei olnud arst. Siiski on komisjoni meditsiinitalituse juhataja olnud mitu aastakümmet meditsiinidoktor, kellel on õigus praktiseerida meditsiini ühes liikmesriigis.

33. Kaebuse esitaja rõhutas oma täiendavates märkustes, et oluline küsimus on see, kas komisjoni meditsiinitalituse juhil on meditsiiniarsti „võimekus”. Ta märkis, et arstina peaks komisjoni meditsiinitalituse juhataja olema registreeritud meditsiiniühingus.

Ombudsmani hinnang

34. Ombudsman mõistab kaebuse esitaja argumenti nii, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja osalemine invaliidsusmenetluses muutis selle menetluse õigusvastaseks, kuna kaebuse esitaja arvates ei olnud komisjoni meditsiinitalituse juhataja kvalifitseeritud arst.

35. Ombudsman märgib, et on vaieldamatu, et arstliku läbivaatuse tegija peaks olema täielikult kvalifitseeritud praktiseerima meditsiini vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele õigusnormidele, kus meditsiiniline toiming tehakse.

36. Ombudsman märgib, et komisjoni meditsiiniteenistuse juhi roll on haldus- ja juhtimisalane ning ta ei pea patsiente diagnoosima ega ravima. Kuigi võib tõepoolest olla kasulik, et ametisse nimetatud isikul oleksid meditsiinilised teadmised, ja võib isegi olla kasulik, et sellel isikul oleks meditsiiniline kvalifikatsioon, ei ole need selle ametisse nimetamise ranged nõuded. Ombudsman märgib sellega seoses, et igal ELi institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, keda ta nimetab oma teenistustes konkreetsele ametikohale. Eespool öeldut arvesse võttes ei nõustu ombudsman kokkuvõttes sellega, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja peab olema arst (tingimusel, et ta ei täida meditsiinilisi ülesandeid).

37. Ombudsman märgib, et komisjoni meditsiiniteenistuse juhil ei palutud kaebuse esitajat diagnoosida ega ravida. Tema roll käesolevas asjas oli puhtalt halduslik, kuna see piirdus töövõimetuse menetluses kolmanda arsti nimetamiseks tehtavate jõupingutuste toetamisega. Seetõttu ei ole ombudsmani arvates kaebuse esitaja väite puhul, et töövõimetuks tunnistamise menetlus oli komisjoni meditsiinitalituse juhataja osalemise tõttu õigusvastane, lihtsalt asjakohane, et komisjoni meditsiinitalituse juhataja oli või ei olnud meditsiiniühenduse liige.

c) Kolmanda arsti määramine

38. Kui töövõimetusmenetlus oli algatatud, võttis kaebuse esitaja arst ühendust komisjoni arstiga, et leppida kokku töövõimetuskomiteesse kuuluva kolmanda arsti nimi. Kaebuse esitaja arvates kehtestas komisjoni arst lisatingimused, mida ei olnud personalieeskirjades ette nähtud, eelkõige asjaolu, et kolmas arst peaks olema kvalifitseeritud meditsiiniprofessor ja ülikoolihaigla psühhiaatriaosakonna juhataja. Kaebuse esitaja sõnul tegi komisjon lisaks vea, nõudes, et kolmas arst tuleks valida selleks otstarbeks juba koostatud nimekirjast ja et viimane sõna jääks komisjoni arstile. Kaebuse esitaja märkis, et nimekiri on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 59, mis käsitleb haiguspuhkust, ning et seda ei tohiks kohaldada invaliidsusmenetluse korral.

39. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjoni arst ei põhjendanud oma otsust mitte nõustuda kaebuse esitaja arsti pakutud arstidega ning et ta püüdis peale suruda oma valikut, mis põhines mitmel lisakriteeriumil. Kaebuse esitaja sõnul ei toimunud „konstruktiivset dialoogi”, mis on vastuolus personalieeskirjade II lisa artikli 7 nõuetega. Komisjoni arst lihtsalt märkis, et kokkuleppele ei jõutud, ja pöördus seejärel Euroopa Kohtu presidendi poole.

40. Oma arvamuses ombudsmanile leidis komisjon, et kahe arsti vahel toimus dialoog. Institutsioon viitas kaebuse esitaja advokaadile saadetud kirjale, milles kirjeldati erinevaid toimunud kontakte.

41. Kaebuse esitaja vaidlustas oma märkustes kahe arsti vaheliste kontaktide kokkuvõtte. Ta palus ombudsmanil uurida arstide vahetatud kirjavahetust, võttes nõuetekohaselt arvesse meditsiinilist konfidentsiaalsust. Ainuüksi asjaolu, et võeti ühendust või toimus kirjavahetus, ei tähenda tingimata, et toimus konstruktiivne dialoog.

Ombudsmani hinnang

42. Personalieeskirjade II lisa artikli 7 kohaselt:

„Invaliidsuskomitee koosneb kolmest arstist:

— üks, kelle nimetab institutsioon, kuhu asjaomane ametnik kuulub;

— ühe nimetab asjaomane ametnik; ja

— üks määratakse kahe esimese arsti kokkuleppel.

Kui kahe kuu jooksul pärast teise arsti määramist ei jõuta kolmanda arsti määramises kokkuleppele, nimetab kolmanda arsti Euroopa Ühenduste Kohtu president ühe asjaomase poole taotlusel.”

43. Ombudsman rõhutab, et töövõimetuskomiteesse nimetatud kolmas arst tuleks ideaaljuhul määrata kaebuse esitaja arsti ja komisjoni arsti vahelise dialoogi tulemusena. Selline dialoog võimaldab mõlemal arstil määrata kindlaks kolmanda arsti, kes oleks töövõimetuskomitees kõige sobivam neid abistama. Seetõttu on see menetlus personalieeskirjade II lisa artiklis 7 sätestatud esimene võimalus.

44. Ombudsman märgib, et kahe kuu jooksul olid kaebuse esitaja arst ja komisjoni arst ühenduses töövõimetuskomiteesse kolmanda arsti nimetamise küsimuses. Kuna kokkuleppele ei jõutud, palus ENISA Euroopa Kohtu presidendil määrata kolmas arst. Kolmanda arsti nimetas ametisse Euroopa Kohtu president. Ombudsman leiab, et järgitud menetlus oli kooskõlas personalieeskirjade II lisa artikliga 7 ja on seega seaduslik.

45. Kuid nagu ombudsman on järjekindlalt märkinud,[16] lähevad hea halduse põhimõtted kaugemale õiguslike kohustuste täitmisest [17]. Hea halduse põhimõtete kohaselt peavad krediidiasutused ja investeerimisühingud tegutsema ka mõistlikul ja proportsionaalsel viisil. Seoses hea halduse põhimõtete järgimisega käesoleval juhul on ombudsman seisukohal, et kolmanda arsti määramisel oleksid kaebuse esitaja arst ja komisjoni arst pidanud i) näitama üles vastastikust usaldust ja austust ning ii) selgitama, miks ta ei nõustunud teise arsti esitatud nime(de)ga.

46. Ombudsman rõhutab, et pelk asjaolu, et lõpuks ei jõutud kokkuleppele kolmanda arsti määramises, ei tähenda iseenesest, et komisjoni arst oleks rikkunud eespool punktis 45 esitatud põhimõtteid.

47. Komisjoni arvamuse lisa kohaselt võtsid kaks arsti üksteisega ühendust rohkem kui kümnel korral (suuliselt või kirjalikult). Kuna kahe arsti vahelist kirjavahetust ei ole toimikule lisatud,[18] ei saa ombudsman kahe arsti vahelist dialoogi tervikuna uurida. Selline analüüs võimaldaks tal omakorda võtta seisukoha küsimuses, kas komisjoni arst oli vastutav eespool punktis 45 nimetatud põhimõtete võimaliku rikkumise eest. Kuigi ombudsman ei saa teha käesoleva juhtumi kohta lõplikke järeldusi, teeb ta allpool teise täiendava märkuse, et aidata komisjonil tagada, et tulevaste juhtumite puhul on tema menetlused kooskõlas eespool punktis 45 kirjeldatud hea halduse põhimõtetega.

48. Eespool öeldut arvesse võttes järeldab ombudsman seoses kaebuse esitaja väitega, et kehtetuks tunnistamise menetluses esines vigu, et i) komisjoni haldusomavoli seoses toetavate argumentidega a ja b ei esinenud ning ii) täiendavad uurimised seoses toetavate argumentidega c ei ole põhjendatud.

B. Järeldused

Ombudsman lõpetab selle kaebuse uurimise järgmiste järeldustega:

Seoses väidetega a ja b ei ole komisjon haldusomavoli toime pannud.

Täiendavad uurimised seoses põhjendusega c ei ole põhjendatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Täiendavad märkused

Meditsiiniliste andmete edastamine on keelatud, välja arvatud juhul, kui i) edastamine on vajalik tööõiguse järgimiseks ja ii) edastamise suhtes kohaldatakse piisavaid kaitsemeetmeid. Komisjon peaks tagama, et tema töötajad on piisavalt teadlikud mõlema nõude täitmise kohustusest.

Invaliidsuskomitee kolmanda liikme määramist taotlevate arstide vaheline dialoog peaks põhinema vastastikusel usaldusel. Lisaks peaks komisjoni arst selgitama põhjuseid, miks ta ei nõustu teise arsti esitatud ettepanekuga, ning paluma teisel arstil sama teha, kui ta lükkab komisjoni arsti tehtud ettepanekud tagasi.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 10. märts 2011

---

[1] Invaliidsusmenetluse eesmärk on teha kindlaks, kas ametnik või teenistuja on oma ülesannete täitmiseks tervislikult sobiv.

[2] Ombudsmani otsus kaebuse 131/2009/ELB kohta on kättesaadav ombudsmani veebisaidil järgmisel aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/fr/cases/decision.faces/en/5453/html.bookmark.

[3] Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 8 on sätestatud, et „ombudsmanile võib esitada kaebuse, mis käsitleb ühenduse institutsioonide ja asutuste ning nende ametnike ja muude teenistujate vahelisi töösuhteid, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on ammendanud kõik võimalused asutusesiseste haldustaotluste ja kaebuste esitamiseks, eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlused, ning sel viisil petitsiooni saanud asutuse vastamise tähtajad on möödunud”.

[4] Kolmanda arsti nimetamine Euroopa Kohtu presidendi poolt ei kuulu Euroopa Kohtu õigusemõistmise ülesannete hulka.

[5] Artiklis 78 on sätestatud: „Ametnikul on VIII lisa artiklites 13–16 sätestatud viisil õigus invaliidsustoetusele püsiva täieliku invaliidsuse korral, mis takistab tal täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi.”

[6] Artiklis 33 on sätestatud: "1. Teenistujal, kellel on täielik invaliidsus ja kes on seetõttu kohustatud peatama töötamise institutsioonis, on invaliidsuse kestuse ajal õigus saada invaliidsustoetust [...]. 2. Invaliidsuse tuvastab personalieeskirjade artiklis 9 sätestatud töövõimetuskomitee. 3. Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 40 osutatud institutsioon võib nõuda invaliidsustoetuse saaja perioodilist kontrollimist, et teha kindlaks, kas ta vastab endiselt selle toetuse maksmise tingimustele. Kui töövõimetuskomitee leiab, et need tingimused ei ole enam täidetud, jätkab teenistuja teenistust institutsioonis, tingimusel et tema leping ei ole lõppenud.”

[7] Otsus kohtuasjas T-176/94: K vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I-A-203 ja II-621).

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1–22).

[9] Artikli 10 lõikes 3 sätestatud erandit kohaldataks üksnes juhul, kui meditsiinilisi andmeid edastataks ennetava meditsiini, meditsiinilise diagnoosi, hoolduse või ravi võimaldamise või tervishoiuteenuste haldamise eesmärgil. Kuna teabevahetus komisjoni arsti ja komisjoni meditsiinitalituse juhatajaga puudutas üksnes haldusülesannet, st kolmanda arsti määramist, ega puudutanud ennetavat meditsiini, meditsiinilist diagnoosi, ravi või hoolduse osutamist ega tervishoiuteenuste korraldamist, ei ole see erand käesoleval juhul ilmselgelt kohaldatav.

[10] Personalieeskirjade artiklis 17 on sätestatud: "1. Ametnik hoidub ametiülesannete täitmisel saadud teabe loata avalikustamisest, välja arvatud juhul, kui see teave on juba avalikustatud või üldsusele kättesaadav.

2. Ametnik on selle kohustusega seotud ka pärast teenistusest lahkumist.”

[11] ELi toimimise lepingu artiklis 339 on sätestatud: „Liidu institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ning liidu ametnikud ja muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat teavet, eelkõige teavet ettevõtjate, nende ärisuhete või nende kulukomponentide kohta.”

[12] Eespool viidatud kohtuasi K v. komisjon. Punktis 42 on prantsuse keeles sätestatud: Või, il convient de rappeler que ces personnes sont toutes tenues, non à un simple devoir de disrétion... mais, conformément à l'article [339 TFUE], au secret professionnel... Cette disposition doit, en principe, constituer une garantie suffisante aux fins de prévenir la divulgation d'informations ayant trait à la vie privée d'un fonctionnaire, contenues dans une réclamation, au-delà du cercle restreint des personnes chargées de l'examen de celle-ci.”

[13] Ombudsman mõistab, et see väide põhineb ühel e-kirjal. Selles e-kirjas märkis komisjoni arst, et ta edastab kaebuse esitaja advokaadi e-kirja meditsiinitalituse juhatajale, et viimane saaks sellele vastata.

[14] Oma märkustes viitab kaebuse esitaja kolmele e-kirjale, mille komisjoni arst saatis kaebuse esitaja arstile. Need e-kirjad ei olnud siiski kaebusele ega kaebuse esitaja märkustele lisatud.

[15] Kolmes e-kirjas.

[16] Vt Euroopa Ombudsmani 2008. aasta aruanne, lk 29, ja sellega seoses liidetud kohtuasjad T-219/02 ja T-337/02: Olga Lutz Herrera vs. komisjon (EKL AT 2004, lk IA-319, II-1407, punkt 101) ja kohtuasi T-193/04 R: Hans-Martin Tillack vs. komisjon (EKL AT 2006, lk II-03995, punkt 128). Vt ka Euroopa Ombudsmani otsus Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 2509/2008/(BB)ELB uurimise lõpetamise kohta, punkt 38: „Ombudsman on järjekindlalt olnud seisukohal, et haldusomavoli on lai mõiste ning et hea haldustava nõuab õigusnormide ja põhimõtete järgimist. Hea halduse põhimõtted lähevad aga kaugemale, nõudes ELi institutsioonidelt ja asutustelt mitte ainult oma õiguslike kohustuste täitmist, vaid ka tegutsemist mõistlikul ja proportsionaalsel viisil. Ombudsmani tuvastatud haldusomavoli ei tähenda seega automaatselt ebaseaduslikku käitumist, mille eest kohus võiks karistada.”

[17] Ombudsmani tuvastatud haldusomavoli ei tähenda seega automaatselt ebaseaduslikku käitumist, mille eest kohus võiks karistada.

[18] Kaebuse esitaja ei lisanud seda kirjavahetust oma kaebusele, sest ta leiab, et see on hõlmatud arstisaladusega. Ombudsman mõistab täielikult kaebuse esitaja muret seoses meditsiiniliste andmete edastamisega.