Kaebuse taust

1. 1994. aastal lahutas kaebuse esitaja oma abikaasast ja nende kahe poja isast, kes oli komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuses töötav ühenduse ametnik. Sellest ajast alates on Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (edaspidi "töötasuamet") personalieeskirjade [1] alusel maksnud otse kaebuse esitajale tema endise abikaasa ülalpeetava lapse toetust ja õppetoetust nende poegade B(l) ja B(2) eest. Kaebuse esitaja kattis peretoetuste abil viimase elamiskulud ja õpingud. B(l) ja B(2) esitasid oma isale korrapäraselt vajalikud dokumendid õpingute ja õpipoisiõppe kohta ning isa esitas need seejärel komisjonile.

2. Komisjon teavitas 7. märtsi 2005. aasta kirjaga kaebuse esitajat teatavatest toimikus puuduvatest dokumentidest, mis puudutasid kvoote. See hõlmas i) dokumenti, mis tõendas B(l) astumist ülikooliõppesse 2002.–2003. aasta suvesemestril; ning ii) kaks dokumenti, mis käsitlevad B(2) tasu õpipoisiõppe eest ja tema kooliskäimist. Komisjon märkis, et alusetult saadud enammakstud summad võib tasaarvestada tulevaste hüvitistega.

3. 26. augusti 2005. aasta kirjaga teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta on ebaseaduslikult saanud peretoetusi kogusummas 13 036,85 eurot, mille komisjon temalt tagasi nõuab ja mis koosnevad järgmisest:

• B(l)-kategooria lapsetoetus 1. aprillist 2003 kuni 1. augustini 2003;

• B(l)-kategooria õppetoetus alates 1. aprillist 2003; ja

• B(2) õppetoetus alates 1. septembrist 2002.

Eespool nimetatud summa esimene osa, mis vastab 8 337,09 euro suurusele hüvitisele 2004. ja 2005. aasta eest, tuli vastavalt finantsmääruse [2] artiklile 73 tagasi nõuda, tasaarvestades hüvitised kaebuse esitaja veel võlgnetavate nõuetega. Vastavalt finantsmääruse artiklile 72 tuli teine osa, mis vastab 4 699,76 euro suurusele toetusele aastatel 2002 ja 2003, tagasi maksta pärast tagasinõudmismenetlust.[3]

4. Järgnes mitu kirjavahetust kaebuse esitaja ja komisjoni vahel seoses järgmisega: tagasinõutav summa; tagasinõudmise õiguslik ja faktiline alus; vastutus enammakse eest; viivise maksmine; ning osamaksetena tagasimaksmise võimalus.

5. Alates 2005. aasta oktoobrist hakkas komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet tasaarveldama igakuiste osamaksetega 8 337,09 euro suurust võlga, mis vastas 2004. ja 2005. aastal alusetult saadud toetustele. Kokku maksti 12 kuu jooksul tagasi 3 237,14 eurot.

6. Komisjon vastas 20. detsembri 2005. aasta kirjaga kaebuse esitaja varasemale kirjale, milles ta palus tagasinõutavad summad uuesti läbi vaadata. Komisjon kinnitas, et summad olid õiged, ja märkis muu hulgas, et alusetult saadud summade tagasinõudmisel ei kohaldata viivist. Komisjon rõhutas siiski, et personalieeskirjade artikkel 85 kohustab teda alusetult saadud summad tagasi nõudma, isegi kui maksed on tehtud administratsiooni vea tõttu. Lõpuks teatas komisjon kaebuse esitajale, et võlgnetavat 4 699,76 euro suurust summat võib vähendada B(l) toetuste summa võrra ajavahemikuks 1. aprillist 2003 kuni 31. juulini 2003, kui ta esitab tõendid oma ülikooliõppesse astumise kohta, mida komisjon oli mitu korda taotlenud, kuid ei ole kunagi saanud.

7. Komisjon väljastas 23. detsembril 2005 võlateate nr 3040700846 summas 4699,76 eurot. Selle võlateate kohaselt nõutakse hilinenud maksmise korral 0%-list viivist. Pärast seda, kui komisjon sai kaebuse esitajalt 2006. aasta jaanuaris nõutud tõendid selle kohta, et B(l) oli astunud ülikooliõppesse, vähendas ta 11. aprilli 2006. aasta kirjaga võla seda osa 1 920,24 euroni. Kaebuse esitaja varasema taotluse kohaselt lisas komisjon ka personalieeskirjade [4] VII lisa artiklite 1–3, haldusjuhtide järelduste nr 122/86 [5] ja haldusjuhtide järelduste nr 223/04 [6] koopiad.

8. Komisjon nõudis 26. oktoobri 2006. aasta otsusega kaebuse esitajalt eespool nimetatud 1 920,24 euro suuruse summa tagasimaksmist kahe nädala jooksul alates taotluse saamisest. Kui ta seda ei tee, algatatakse täitemenetlus EÜ asutamislepingu artikli 256 teise lõigu alusel [7]. Kaebuse esitaja kogus kokku kõik oma rahalised vahendid ja kandis selle summa komisjonile üle 31. oktoobril 2006.

9. Vahepeal lõpetas B(2) 2006. aasta jaanuaris koolihariduse. Komisjonile teatati sellest kaebuse esitaja endise abikaasa saadetud teatega, mille ta sai 15. septembril 2006. Selle põhjal avastas ta, et kaebuse esitaja sai B(2) eest seitsme kuu jooksul alusetult lapsetoetust. See tõi kaasa nimetatud hüvitise tagasiulatuva tühistamise alates 2006. aasta märtsist, millest tulenes 2 112,11 euro suurune võlg, mis liideti 5 381,44 euro suurusele tasumata võlale [8] 2004. ja 2005. aastal alusetult makstud hüvitiste eest. Kuna kaebuse esitajal ei olnud enam õigust saada Euroopa ühendustelt makseid, ei olnud sel viisil saadud 7 493,55 euro suurust summat võimalik tasaarvestuse teel sisse nõuda. Seetõttu väljastas komisjon selle summa kohta 14. detsembri 2006. aasta teise võlateate nr 3040800821, mis tuli tasuda 28. jaanuariks 2007. Kõnealuses võlateates on sätestatud, et kui makset ei tehta maksetähtaja jooksul, nõutakse intressi. Komisjon (eelarve peadirektoraat) tuletas 15. veebruari 2007. aasta kirjas kaebuse esitajale meelde tema kohustust see summa tagasi maksta ja määras tähtpäevaks 3. märtsi 2007, pärast mida nõutakse intressi 1,44 eurot päevas.

10. 26. veebruari 2007. aasta kirjaga vaidlustas kaebuse esitaja komisjoni 15. veebruari 2007. aasta meeldetuletuse. Ta märkis muu hulgas, et viivise nõudmine oleks vastuolus komisjoni 20. detsembri 2005. aasta kirjas esitatud väitega, mille kohaselt alusetult saadud summade tagasinõudmisel viivist ei kohaldata.

11. märtsil 2007 vastas komisjon, et tema 20. detsembri 2005. aasta kirjas mainitud otsus keelduda viivise nõudmisest kehtis ainult 23. detsembri 2005. aasta esimese võlateate suhtes. Seda ei kohaldatud 14. detsembri 2006. aasta teisele võlateatele, mis koostati kooskõlas finantsmäärusega.

12. Edasiste probleemide vältimiseks võtsid kaebuse esitaja pojad eralaene ja kandsid 7 493,55 euro suuruse summa komisjonile üle 5. ja 12. aprillil 2007.

Uurimise ese

13. Oma 19. aprilli 2007. aasta kaebuses ombudsmanile esitas kaebuse esitaja järgmised väited:

1) Komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt ülalpeetava lapse toetusi ja õppetoetusi, mida talle maksti endise abikaasa nimel ja eest. Seetõttu oli komisjoni tagasinõudmisnõue ebaõiglane.

2) Komisjon ei esitanud 9. märtsi 2007. aasta kirjas kaebuse esitajale usutavat selgitust selle kohta, miks ta vastupidi 20. detsembri 2005. aasta kirjas esitatud teabele teatas 15. veebruari 2007. aasta kirjas viivise nõudmisest.

Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks talle tagasi maksma mõistliku osa temalt sissenõutud summast.

Uurimine

14. Komisjon esitas arvamuse inglise keeles 13. detsembril 2007 ja tõlke saksa keelde 10. jaanuaril 2008. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 3. veebruaril 2008.

15. Ombudsman esitas 15. detsembril 2008 komisjonile ettepaneku leida kaebusele sõbralik lahendus. Komisjon vastas (inglise keeles) 24. veebruaril 2009 ja saatis oma vastuse saksakeelse tõlke 12. märtsil 2009. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 21. aprillil 2009.

16. Ombudsman ei olnud rahul komisjoni vastusega tema sõbraliku lahenduse ettepanekule. Seetõttu esitas ta 7. oktoobril 2009 komisjonile soovituse projekti vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 6.

17. 27. novembril 2009 sai ombudsman komisjoni vastuse inglise keeles ja 7. detsembril 2009 selle tõlke saksa keelde. Vastus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks, mille ta esitas 20. jaanuaril 2010.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et peretoetusi ei makstud nõuetekohaselt; komisjoni tagasinõude ebaõiglus; ja kaebuse esitaja seotud väide

Ombudsmanile esitatud argumendid

18. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt ülalpeetava lapse toetusi ja õppetoetusi, mida talle maksti endise abikaasa nimel ja eest. Kaebuse esitaja sõnul esitasid tema pojad oma isale alati nõuetekohaselt vajalikud tõendavad dokumendid. Kahjuks ei olnud kaebuse esitajal ülevaadet isa ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest. Igal juhul, kui mõned dokumendid puudusid, oleks komisjon pidanud neid viivitamata taotlema ja vajaduse korral peatama maksed varsti pärast seda. Viimase 2112,11 euro suuruse nõude kohta väitis kaebuse esitaja, et B(2) koolihariduse lõppemine 2006. aasta veebruaris oli ilmne i) hariduslepingust, mille ta esitas komisjonile juba 2002. aasta septembris; ning ii) tõend, mille ta lisas komisjonile 1. mail 2006 saadetud kirjale.

19. Pealegi ei olnud hüvitiste maksmist reguleerivad sätted kaebuse esitajale enammaksete tegemise ajal teada ega kättesaadavad ning komisjon saatis talle asjakohased eeskirjad alles 11. aprilli 2006. aasta kirjaga.

20. Kõigil eespool nimetatud põhjustel leidis kaebuse esitaja, et komisjoni tagasinõudenõue on ebaõiglane, ning märkis, et komisjon peaks seetõttu talle tagasi maksma mõistliku osa tagasinõutud summast.

21. Komisjon asus oma arvamuses seisukohale, et vaatamata oma talituste olulisele sisemisele ümberkorraldamisele teavitati kaebuse esitajat selgelt tema õigustest ja teda koheldi õiglaselt. Lisaks ei ole vaidlust selles, et kõnealused summad maksti talle alusetult ja komisjon oli kohustatud need tagasi nõudma. Komisjoni sõnul ei olnud seega põhjust tagastada kaebuse esitajale osa tagasinõutud summast. Lisaks diskrimineeriks see teisi sarnases olukorras olevaid isikuid. Komisjon esitas ka faktide üksikasjaliku kokkuvõtte ja koopiad teatavast täiendavast kirjavahetusest kaebuse esitajaga.

22. Komisjon viitas peamiselt oma 14. septembri 1994. aasta tähitud kirjale, mille koopia ta lisas ja milles teatati kaebuse esitajale, et komisjon maksab talle peretoetusi endise abikaasa nimel ja eest. Selles kirjas teavitati kaebuse esitajat ka tema kohustusest a) teavitada komisjoni mis tahes võimalikust sissetulekust, mida tema pojad saavad, ja mis tahes muutustest nende olukorras, mis võivad mõjutada õigusi, ning b) tagastada talle põhjendamatult makstud summad.

23. Komisjon selgitas ka, et 2005. aasta veebruaris toimus tema talituste ümberkorraldamine, mille tulemusena võttis tema individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet Teadusuuringute Ühiskeskuselt üle ülesande määrata kindlaks individuaalsed õigused töötajatele, kes töötavad kohas, kus töötas kaebuse esitaja endine abikaasa. Tema toimiku sisemine järelkontroll, mille teostas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet, näitas toimikus olevate dokumentide põhjal, et pojad tegid tasustatud praktikat - B(2) alates 1. septembrist 2002 ja B(l) alates 18. augustist 2003. Samast tagantjärele läbiviidavast menetlusest ilmnes samuti, et puudusid tõendid B(l) ülikooliõppesse astumise kohta ajavahemikul 1. aprillist 2003 kuni 31. juulini 2003. Seetõttu palus individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet 7. märtsi 2005. aasta tähitud kirjaga kaebuse esitajal esitada kõnealuste õiguste kindlaksmääramiseks vajalikud dokumendid. Ta saatis siiski ainult dokumendid, mis tõendasid, et õpipoisiõppe eest maksti tasu.

24. Vastavalt asjaolude asetleidmise ajal kehtinud personalieeskirjadele ja nende rakendussätetele [9] ei saanud ametnik õppetoetust, kui lapsed läbisid ka tasustatud õpipoisiõppe. Seetõttu saatis komisjon 26. augustil 2005 kaebuse esitajale kirja, milles teatas talle, et ta sai 2004. ja 2005. aasta eest ebaseaduslikult peretoetusi summas 8337,09 eurot ning 2002. ja 2003. aasta eest summas 4699,76 eurot (hiljem vähendati neid 1020,24 euroni) ning et need summad nõutakse tagasi.

25. Komisjon tegi 26. oktoobril 2006 otsuse, milles ta nõudis kaebuse esitajalt 1920,24 euro suuruse summa tagasimaksmist ja teatas EÜ asutamislepingu artikli 256 teise lõigu kohasest täitemenetlusest, kui kaebuse esitaja seda ei teinud, sest kaebuse esitaja ei täitnud 23. detsembri 2005. aasta võlateadet selle summa kohta, vaatamata kahele meeldetuletusele, mille komisjon saatis talle 31. märtsil 2006 ja 18. mail 2006.

26. Seoses viimase alusetu maksega ja võlasumma vastava muutmisega juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et ta sai teada asjaolust, et poeg B(2) oli lõpetanud kooli 2006. aasta jaanuaris, kui ta sai 15. septembril 2006 teatise kaebuse esitaja endiselt abikaasalt (ja mitte kaebuse esitajalt). Seda hoolimata asjaolust, et komisjon oli kaebuse esitajale mitu korda meelde tuletanud tema kohustust teavitada teda kõigist toetusõigustega seotud muudatustest. Alles eespool nimetatud teate põhjal avastas komisjon, et kaebuse esitaja sai B2 kategooria lapsetoetust põhjendamatult seitsme kuu jooksul. See tõi kaasa B(2) lapsetoetuse tagasiulatuva tühistamise ja tasumata võla suurenemise 7493,55 euroni (nagu on kirjeldatud eespool punktis 9), mille kohta komisjon väljastas 14. detsembri 2006. aasta teise võlateate.

27. Kaebuse esitaja kordas oma märkustes oma väidet ja argumente. Ta lisas, et sisemine ümberkorraldamine, mida komisjon mainis, oli tõenäoliselt üks komisjoni talituste ebakorrektse toimimise põhjustest. Ta märkis ka, et asjaolu, et sisemine järelkontroll näitas, et õpipoisiõpe on tasustatav, tuginedes toimikus juba kättesaadavatele dokumentidele, toetab tema väidet.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

28. Personalieeskirjade artikli 85 kohaselt nõutakse enammakstud summa tagasi, kui saaja oli teadlik, et maksmiseks puudus mõjuv põhjus, või kui enammakse oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.

29. Vastavalt eespool nimetatud sätet käsitlevale Esimese Astme Kohtu praktikale võib alusetult makstud summa tagasi nõuda, kui on tõendatud, et:

a) makse saaja oli makse eeskirjade eiramisest tegelikult teadlik; või

b) eeskirjade eiramine oli nii ilmne, et toetusesaaja ei saanud sellest mitte teadlik olla.

Kui toetuse saaja vaidlustab toetuse tagasinõudmise ja puuduvad tõendid selle kohta, et ta oli eeskirjade eiramisest teadlik, tuleb uurida maksete tegemise asjaolusid, et teha kindlaks, kas maksete eeskirjade eiramine oleks pidanud olema ilmne. See tähendab, et abi tuleb tagasi nõuda, kui ilmneb viga, millest tavapäraselt hoolas ametnik, kellelt eeldatakse, et ta teab tema kohtlemist reguleerivaid eeskirju, oleks pidanud teadlik olema. Igal konkreetsel juhul tuleks arvesse võtta asjaomase ametniku suutlikkust teha vajalikke kontrolle. Asjaolud, mida ühenduse kohtud peavad sellega seoses arvesse võtma, on järgmised: ametniku vastutuse tase; tema palgaaste ja tööstaaž; kõnealuse toetuse andmist reguleerivate õigusnormide selguse aste; samuti tema isikliku või perekondliku olukorra muutumise ulatus, kui kõnealuse summa maksmine sõltub sellest, kuidas administratsioon sellist olukorda hindab. Seega peaks suhteliselt kõrge palgaastmega ja ühenduse avalikus teenistuses kõrgel ametikohal olev ametnik suutma tuvastada eeskirjade eiramise [10].

30. Mis puudutab eespool punkti 29 alapunktis a sätestatud tingimust, siis ei ole komisjon esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et kaebuse esitaja oli tegelikult teadlik aastatel 2002–2005 toimunud maksete eeskirjade eiramisest. Komisjon teavitas kaebuse esitajat alles 7. märtsi 2005. aasta kirjaga teatavatest puuduvatest dokumentidest aastate 2002–2003 saastekvootide kohta. Ta teatas talle 26. augusti 2005. aasta kirjaga, et ta sai aastatel 2002–2005 ebaseaduslikult peretoetusi, edastas talle üksikasjalikud summad ja nende koosseisu ning teatas, et need nõutakse tagasi. See oli pikk aeg pärast esimeste enammaksete tegemist.

31. Selle tulemusena uuris ombudsman, kas eespool punktis 29 nimetatud tingimus b on täidetud, st kas maksete eeskirjade eiramine oleks pidanud olema kaebuse esitajale ilmne.

32. Esiteks eeldatakse eespool viidatud kohtupraktika kohaselt, et tavapäraselt hoolas ametnik teab tema kohtlemist reguleerivaid eeskirju. Kuid isegi ametnike puhul on kohtupraktikas ette nähtud mitu tegurit, mida tuleb arvesse võtta, näiteks nende vastutuse tase, palgaaste ja teenistusstaaž, aga ka kõnealuse toetuse andmist reguleerivate õigusnormide selguse aste. Seega eeldatakse, et kõrgema palgaastme ja teenistusstaažiga ametnikul on suurem suutlikkus maksete eeskirjade eiramist tuvastada kui madalama palgaastme ja teenistusstaažiga ametnikul.

33. Teiseks juhtis ombudsman tähelepanu kaebuse esitaja konkreetsele olukorrale käesolevas asjas, kes ei olnud ei ühenduse ametnik ega advokaat. Seetõttu tuleb eeldada, et tal on palju vähem teadmisi asjakohastest eeskirjadest kui ühelgi ametnikul ja seega ka vähem võimalusi tuvastada talle tehtud maksete nõuetevastasust.

34. Neid asjaolusid arvesse võttes uuris ombudsman, kas komisjon andis oma 14. septembri 1994. aasta kirjas, milles ta teatas kaebuse esitajale hüvitiste maksmisest, kaebuse esitajale teavet, mille põhjal võib põhjendatult eeldada, et kaebuse esitaja tunnistab maksete nõuetevastasust.

35. Eespool nimetatud kirjas teatas komisjon kaebuse esitajale, et:

• vastavalt 27. juuli 1983. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas L 203 avaldatud määrusele 2074/83 maksab komisjon alates 1. oktoobrist 1994 talle tema laste eest peretoetusi, mis personalieeskirjade kohaselt kuulusid maksmisele tema endisele abikaasale;

• maksed tehakse iga kuu 15. paiku endise abikaasa nimel ja eest, tingimusel et personalieeskirjades ette nähtud toetuste andmise tingimused on jätkuvalt täidetud;

• ta oli kohustatud komisjonile teatama talle muudest allikatest makstavatest samalaadsetest toetustest, samuti laste võimalikust sissetulekust ja mis tahes muutustest, mis võivad mõjutada toetuste maksmist; ja

• ta oli kohustatud põhjendamatult tagasi maksma kõik talle makstud summad.

36. Punktides 37–40 esitatud põhjustel leidis ombudsman, et eespool esimeses taandes esitatud teave ei olnud piisav, et kaebuse esitaja olukorras olev isik saaks tuvastada maksete eeskirjade eiramise.

37. Esiteks muudeti määrusega 2074/83 personalieeskirju, tehes neisse palju muudatusi. Selle muudatuse artiklid 11 ja 12 olid kaebuse esitajale toetuste andmisel asjakohased, kuna nendega lisati personalieeskirjade VII lisasse eespool 1. joonealuses märkuses viidatud sätted. See ei selgunud komisjoni kirjast, sest komisjon ei viidanud kõnealustele artiklitele ega lisanud nende koopiat. Seega ei saanud kaebuse esitajalt mõistlikult eeldada, et ta arvaks ära, millisele muudatuse artiklile komisjon viitas.

38. Teiseks on personalieeskirjad kui selline keerukas ja paljude muudatustega õigusakt, mis ei pruugi olla isegi ühenduse ametnikule kergesti mõistetav. Komisjon viitas personalieeskirjadele üksnes üldiselt, ilma et ta oleks isegi viidanud Euroopa Liidu Teatajale ega juhtinud kaebuse esitaja tähelepanu sätetele, mis reguleerisid tema endisele abikaasale makstavaid peretoetusi. Seega oleks komisjon pidanud lisama oma kirjale asjakohaste sätete koopiad.

39. Kolmandaks olid asjakohased ka muud õigusaktid kui personalieeskirjad, mida on mainitud eespool punkti 7 lõpus ja 9. joonealuses märkuses. Seega oleks komisjon võinud kaebuse esitajat sellest teavitada ja esitada väljatrükid. Teise võimalusena oleks komisjon võinud oma kirjas otse selgitada kaebuse esitajale makstavate toetuste maksmise tingimusi.

40. Seetõttu pidas ombudsman mõistlikuks ja põhjendatuks kaebuse esitaja väidet, et hüvitiste maksmist reguleerivad sätted ei olnud talle enammaksete tegemise ajal teada ega kättesaadavad. Nagu ta märkis, edastas komisjon talle asjakohased sätted alles 2006. aasta aprillis.

41. Lisaks maksis komisjon kaebuse esitajale hüvitisi tema endise abikaasa nimel ja eest. Tavaliselt esitasid pojad oma isale toetusi käsitlevad tõendavad dokumendid. Sellega seoses pidas ombudsman asjakohaseks kaebuse esitaja väidet, et tal puudus ülevaade isa ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest. Järelikult, lisaks asjaolule, et ajal, mil suurem osa enammaksetest aset leidis, ei saanud kaebuse esitajalt mõistlikult eeldada, et ta oleks teadnud talle toetuste maksmise eeskirju, ei saanud tal olla ka täielikku kontrolli selle üle, kas kõik tõendavad dokumendid on tõepoolest komisjoni jõudnud.

42. Ombudsmanil ei olnud võimalik hinnata, kas teatavad dokumendid ei jõudnud komisjoni kaebuse esitaja endise abikaasa süü tõttu. Nagu kaebuse esitaja oma märkustes õigesti märkis, tähendas asjaolu, et komisjoni sisemine järelkontroll näitas endise abikaasa toimikus olevate dokumentide põhjal, et poegade õpipoisiõpe oli tasustatud, seda, et komisjon ei olnud õigel ajal arvesse võtnud teatavaid dokumente, mille ta oli saanud ja mis olid toimikus kättesaadavad. Igal juhul ei õigustanud komisjoni mainitud sisemine ümberkorraldamine sellist olukorda.

43. Ombudsman juhtis tähelepanu ka kaebuse esitaja keerulisele isiklikule olukorrale. Kaebuse toimikust nähtub, et 29. novembri 2006. aasta kirjas juhtis ta komisjoni tähelepanu asjaolule, et ta oli olnud töötu alates 8. maist 2006 ja et tema rahalised reservid olid ammendunud pärast seda, kui ta oli esimese summa (1920,24 eurot) tagasi maksnud.

44. Lõpuks ei saa komisjoni argument, mille kohaselt hagejalt sissenõutud summa mis tahes osa tagasimaksmine oleks diskrimineeriv teiste isikute suhtes, kes on sarnases olukorras, õigustada käesolevas asjas tagasinõudmist ega mis tahes muud tagasinõudmist, mille komisjon oleks võinud läbi viia, ilma et ta oleks täielikult järginud personalieeskirjade artikli 85 tingimusi.

45. Eespool öeldut arvesse võttes leidis ombudsman, et kuigi ta ei vaidlustanud, et kõnealuseid hüvitisi maksti kaebuse esitajale alusetult, ei olnud kaebuse esitaja teadlik aastatel 2002–2005 toimunud maksete eeskirjade eiramisest ning eeskirjade eiramine ei olnud nii ilmne, et ta ei saanud sellest mitte teadlik olla. Seetõttu tegi ombudsman esialgse järelduse, et komisjonil ei olnud õigust neid hüvitisi temalt tagasi nõuda ja et tagasinõudmine kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit. Seetõttu tegi ta ettepaneku leida sõbralik lahendus, et komisjon võiks kaaluda kaebuse esitajale mõistliku osa aastatel 2002–2005 tagasinõutud saastekvootide tagasimaksmist. Ombudsman leidis, et pool eespool nimetatud summast ehk 5269,41 eurot [11] oli mõistlik summa, mis tuli kaebuse esitajale tagasi maksta. Sellele järeldusele jõudes võttis ombudsman teadmiseks asjaolu, et oma 29. novembri 2006. aasta kirjas komisjonile tegi kaebuse esitaja komisjonile ettepaneku saavutada vastastikune kokkulepe vähendada tagasinõutavat summat pooleni.

46. Ombudsman leidis siiski, et komisjonil oli õigus nõuda kaebuse esitajalt tagasi 2112,11 eurot, mis vastab B2 lapsetoetusele 7 kuu eest 2006. aastal. Nagu komisjon märkis, teavitati B(2) koolihariduse lõpetamisest 2006. aasta jaanuaris üksnes kaebuse esitaja endise abikaasa teatisega, mille ta sai kätte 15. septembril 2006. Ombudsman leidis, et pärast aastatel 2002–2005 esinenud probleeme enammaksetega oleks kaebuse esitaja pidanud tegutsema hoolikamalt ja teavitama komisjoni selgesõnaliselt asjaolust, et B(2) oli lõpetanud oma koolihariduse.

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

47. Komisjon lükkas tagasi ombudsmani ettepaneku sõbraliku lahenduse kohta. Ta viitas veel kord oma 14. septembri 1994. aasta tähitud kirjale, milles ta teavitas kaebuse esitajat oma kohustusest a) teavitada komisjoni oma poegade võimalikust sissetulekust ja nende olukorra muutumisest, mis võib mõjutada õigusi, ning b) tagastada talle põhjendamatult makstud summad. Kaebuse esitaja ei täitnud neid kohustusi. Teave kaebuse esitaja poegade tulude kohta saadi üksnes tema endise abikaasa toimiku ristkontrollimise teel [12]. Sellises keerulises organisatsioonis nagu komisjon käsitleti enne uue haldusvahendi IRIS käivitamist iga toimikut eraldi; järelkontroll ei hõlma tingimata ristkontrollide tegemist.

48. Eespool öeldut arvesse võttes nõustus komisjon ombudsmani tõlgendusega personalieeskirjade artikli 85 kohta. Ta täpsustas siiski, et selle sätte rikkumisel põhinevad väited ei ole vastuvõetavad otsuse suhtes, millega kohustatakse alusetult määratud toetus tagasi nõudma, kui kaebuse esitaja ei täida oma kohustust teatada viivitamata ja nõuetekohaselt oma perekondliku olukorra muutumisest, mistõttu administratsioon tegi otsuse maksta toetust, mille alusel see tagasi nõuti. Seega ei olnud küsimus, kas kaebuse esitaja oli teadlik maksete eeskirjade eiramisest käesoleval juhul, asjakohane, kuna ta ei teavitanud komisjoni oma poegade sissetulekust [13].

49. Lisaks leidis komisjon, et isegi personalieeskirjade põhjaliku tundmiseta ei saanud kaebuse esitajale olla teadmata, et teave tema poegade sissetulekute kohta oleks vähendanud toetusi. Sellega seoses jättis kaebuse esitaja, kes oli personalieeskirjadest piisavalt teadlik, et teavitada komisjoni viivitamata oma lahutusest, mis võimaldas tal saada toetusi, esitamata teabe, mis oleks võinud neid toetusi vähendada. Lisaks võib põhjendatult eeldada, et kui kaebuse esitajal oleks olnud kahtlusi 14. septembri 1994. aasta teatise sisu suhtes, oleks ta küsinud selgitust või üksikasjalikumat teavet. Selle tulemusena teavitati kaebuse esitajat nõuetekohaselt nii asjaolust, et kinnipeetud teave võib vähendada toetusi, kui ka kohustusest tagastada alusetult makstud summad.

50. Neil asjaoludel ei saanud komisjon kaebuse esitajale tagastada poolt aastatel 2002–2005 tagastatud saastekvootide summast, sest tagasinõudmine oli täielikult põhjendatud. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa isik, kes on asetanud end eeskirjadevastasesse olukorda, jättes administratsioonile teatamata oma riigisiseste asjaolude muutumisest, tugineda oma heausksusele, et vabaneda enammakstud toetuse tagastamise kohustusest [14].

51. Hoolimata ombudsmani ettepaneku tagasilükkamisest nõustus komisjon temaga vajaduses teavitada alati nõuetekohaselt oma töötajaid ja teisi isikuid ning vajaduse korral lisada oma märkmetesse ja teatistesse asjakohaste eeskirjade koopia. See on olnud komisjoni poliitika alates hea haldustava eeskirja vastuvõtmisest 2000. aasta novembris. Lisaks on standardid alates ühtse, teenustele orienteeritud, osaliselt institutsioonidevahelise individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti loomisest paranenud.

52. Oma märkustes komisjoni vastuse kohta lükkas kaebuse esitaja tagasi komisjoni väite, et tema ja ta pojad ei teavitanud komisjoni oma poegade võimalikust sissetulekust ega nende olukorra muutumisest. Ta kordas, et tema pojad esitavad komisjonile korrapäraselt kas otse või oma isa kaudu oma õpinguid, õpipoisiõpet ja sissetulekuid käsitlevaid dokumente. Komisjon tunnistas seda, märkides, et teave poegade tulude kohta leiti tema endise abikaasa toimiku ristkontrolli kaudu. Kaebuse esitajal ei olnud kahtlust, et dokumendid, mis olid endise abikaasa isikutoimikus, olid komisjonile kättesaadavad, eriti arvestades asjaolu, et kõnealused hüvitised maksti kaebuse esitajale endise abikaasa nimel ja eest. Komisjonil oleks olnud lihtne küsida endiselt abikaasalt teatud ajavahemike järel teavet poegade olukorra kohta või kontrollida toimikuid asutusesiseselt. Kaebuse esitaja kordas ka, et tal ei ole võimalik kontrollida, kas hüvitised kuuluvad talle tasumisele ja kas nende summad on õiged, sest komisjon teavitas teda asjakohastest sätetest alles 2006. aasta aprillis. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja ja tema pojad teada, millised muudatused võivad mõjutada toetuste maksmist, millest ta pidi komisjonile teatama pärast 14. septembri 1994. aasta kirja. Kaebuse esitaja kordas ka, et majanduse elavnemine põhjustas talle ja tema poegadele märkimisväärseid finantsraskusi ja majandusraskusi. Lõpuks pidas ta eriti sobimatuks komisjoni väidet, et ta teadis personalieeskirjadest „piisavalt”, et teavitada institutsiooni viivitamata oma lahutusest, võimaldades tal seega saada toetusi. Ta märkis, et üksikisikuna on ta täielikult komisjoni ja selle kõikvõimsa haldusaparaadi meelevallas. Seetõttu kordas ta oma palvet ombudsmanile abi saamiseks, et saavutada komisjoniga õiglane kompromiss.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

53. Kõigepealt lükkas ombudsman tagasi komisjoni väite, et kaebuse esitaja teadis personalieeskirjadest piisavalt, et teda hüvitiste saamiseks lahutusest viivitamata teavitada. Ombudsman tuletas meelde, et pärast lahutust pidi kaebuse esitaja maksma oma poegade elamis- ja õppekulud ning vajas selleks toetusi. Seetõttu pidas ombudsman täiesti normaalseks, et käitudes nii, nagu iga hooliv ema oleks mõistlikult käitunud, teavitas ta komisjoni viivitamata oma lahutusest. Ombudsmani arvates ei olnud seega õiglane, et komisjon tegi selle põhjal järeldused kaebuse esitaja teadmiste kohta personalieeskirjadest. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 39, olid asjakohased ka muud õigusaktid peale personalieeskirjade. Komisjon teavitas kaebuse esitajat neist alles 2006. aasta aprillis.

54. Ombudsmanil oli hea meel, et komisjon nõustus temaga üldiselt seoses personalieeskirjade artikli 85 tõlgendamisega ning vajadusega teavitada alati nõuetekohaselt oma töötajaid ja teisi asjaomaseid isikuid nende õigustest. Eelkõige nõustus komisjon, et ta peaks vajaduse korral lisama oma märkustele ja teatistele asjakohaste eeskirjade koopia. Ombudsman tervitas asjaolu, et see on olnud komisjoni poliitika alates hea haldustava eeskirja vastuvõtmisest 2000. aasta novembris. Samuti oli tal hea meel märkida, et alates ühtse, teenustele orienteeritud, osaliselt institutsioonidevahelise individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti loomisest on standardid paranenud.

55. Ombudsman avaldas siiski kahetsust, et komisjon ei nõustunud tema ettepanekuga sõbraliku lahenduse kohta, hoolimata asjaolust, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat käesolevast juhtumist. See oleks olnud kooskõlas 2000. aastal vastu võetud standarditega. Asjaolu, et komisjon võttis vahepeal vastu asjakohased standardid, ei vabastanud teda, rääkimata vabandamisest, vastutusest käesolevas asjas kaebuse esitaja kohtlemise eest.

56. Ombudsman võttis teadmiseks komisjoni viited asjakohasele kohtupraktikale ja selle alusel esitatud argumendid [15]. Need on järgmised:

a) Küsimus, kas kaebuse esitaja oli teadlik alusetutest maksetest, ei olnud käesoleval juhul asjakohane, sest ta ei teavitanud komisjoni oma poegade sissetulekust. Personalieeskirjade artikli 85 rikkumisel põhinevad väited ei olnud vastuvõetavad otsuse suhtes, millega kohustati alusetult määratud toetus tagasi nõudma, kui kaebuse esitaja ei täitnud oma kohustust teatada viivitamata ja nõuetekohaselt oma perekondliku olukorra muutumisest, mistõttu administratsioon tegi otsuse maksta toetust, mille alusel nõuti toetus tagasi.

b) Isik, kes ei teavitanud administratsiooni oma riigisiseste asjaolude muutumisest või jättis selle teavitamata, asetas end eeskirjadevastasesse olukorda ega saanud tugineda oma heausksusele, et vabaneda enammakstud toetuse tagastamise kohustusest.

57. Seoses eespool esitatud väidetega ei nõustunud ombudsman sellega, et kaebuse esitaja ei olnud teavitanud komisjoni oma poegade sissetulekust või oli seetõttu asetanud end eeskirjadevastasesse olukorda.

58. Esiteks ei olnud komisjoni 14. septembri 1994. aasta kirjas sisalduvast lühikesest teabest ilmne, et komisjoni teavitamine endise abikaasa kaudu ei oleks olnud piisav.

59. Teiseks, nagu kaebuse esitaja on korduvalt märkinud, esitas ta tavaliselt komisjonile teavet oma endise abikaasa kaudu. Selgus, et 1994. aasta oktoobrist 2002. aasta augustini jätkus kaebuse esitajale selle alusel toetuste maksmine probleemideta.

60. Lisaks tuletas ombudsman meelde, et erinevalt komisjoni viidatud kohtuasjade hagejatest ei olnud käesolevas asjas kaebuse esitaja ametnik. Seetõttu leidis ombudsman, et tema olukorras oleval isikul oli mõistlik eeldada, et teave ja dokumendid, mille ta esitas komisjonile oma endise abikaasa kaudu, jõuavad institutsiooni asjakohasesse teenistusse. Eriti oli see nii, arvestades, et ta oli komisjoni ametnik ning ta sai hüvitisi enda nimel ja arvel. Ta ei pidanud teadma, et iga toimikut käsitleti sel ajal komisjonis eraldi ja et järelkontroll ei hõlma tingimata ristkontrolle, mis siiski näitasid, et endise abikaasa toimikus olid dokumendid poegade tulude kohta.

61. Eespool nimetatud põhjustel leidis ombudsman, et küsimus, kas kaebuse esitaja oli teadlik maksete eeskirjade eiramisest, on tõepoolest asjakohane, ning viitas sellega seoses oma analüüsile, mis on kokku võetud eespool punktides 36–40. Selle analüüsi põhjal leidis ombudsman, et oma 14. septembri 1994. aasta kirjas ei esitanud komisjon kaebuse esitajale piisavat teavet toetuste maksmist reguleerivate sätete kohta, mis võimaldaks tal tuvastada maksete nõuetevastasust. Seevastu kohtuasjades, millele komisjon oma vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule viitas, ei väitnud hagejad, et nad ei olnud asjaomastest sätetest teadlikud [16].

62. Lõpuks juhtis ombudsman taas tähelepanu raskele isiklikule olukorrale, milles kaebuse esitaja ja tema pojad olid seoses komisjoni tagasinõudenõuetega. Näiteks teatas kaebuse esitaja 26. oktoobri 2006. aasta kirjas komisjonile, et a) ta edastas toetused alati oma poegadele, kelle elamiskulud need pidid katma, ja b) ta ei loonud komisjoni sissenõudmisnõuete jaoks reserve. 29. novembri 2006. aasta kirjas juhtis ta komisjoni tähelepanu asjaolule, et ta oli olnud töötu alates 8. maist 2006 ja et tema rahalised reservid olid ammendunud pärast seda, kui ta oli tagasi maksnud esimese summa 1920,24 eurot. Ombudsman tuletas ka meelde, et teine summa 7 493,55 eurot maksti komisjonile tagasi pärast seda, kui kaebuse esitaja pojad olid võtnud eralaene.

63. Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et komisjonil ei olnud õigust nõuda kaebuse esitajalt tagasi 2002.–2005. aasta hüvitisi ning et sissenõudmine kujutas endast seega haldusomavoli juhtumit. Seetõttu esitas ta vastavalt oma põhikirja artikli 3 lõikele 6 vastava soovituse projekti, et:

„Komisjon peaks kaebuse esitajale tagastama poole aastatel 2002–2005 tagastatud saastekvootidest ehk 5269,41 eurot.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

64. Kokkuvõttes kordas komisjon oma varasemat seisukohta kaebuse kohta ja lükkas ombudsmani soovituse projekti tagasi. Eelkõige viitas ta taas oma 14. septembri 1994. aasta kirjale ja rõhutas, et „ajavahemikul 2002–2005 ei esitanud kaebuse esitaja teavet oma poegade sissetuleku kohta otse, vaid tugines mis tahes teabele, mida pojad annaksid oma endise abikaasa kaudu.” Asjaolu, et komisjon oleks võinud teabe leida, kontrollides kaebuse esitaja endise abikaasa toimikut, ei vabastanud kaebuse esitajat vastutusest selle eest, et ta ei täitnud oma kohustust komisjoni teavitada.

65. Samuti ei teavitanud kaebuse esitaja komisjoni õigeaegselt oma aadressi muutumisest ega isegi oma ees- ja perekonnanime muutumisest. See näitas selgelt, et kaebuse esitaja ei soovinud täita administratsiooni teavitamise kohustust. Samuti jättis kaebuse esitaja ühel teisel korral õigusvastaselt teavitamata oma endisest abikaasast, et ühe tema poja õnnetusest tingitud ravikulud olid juba kaetud koolikindlustusega.

66. Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta ombudsmani soovituse projektile väitis kaebuse esitaja, et eespool nimetatud küsimus on eraõiguslik ega puuduta komisjoni. Ombudsmani uurimisega seotud küsimustes rõhutas kaebuse esitaja, et hüvitised tulenesid asjaolust, et tema endine abikaasa oli komisjoni ametnik. Tema oli see, kes täitis vajalikud vormid ja palus nende poegadel esitada asjakohased tõendid. Samuti teavitas ta komisjoni kõikidest asjaoludest, mis võisid mõjutada makstud toetuste summat, nagu tõendavad kaebuse esitaja märkustele lisatud uued dokumendid [17]. Seega tugines kaebuse esitaja oma abikaasale, et tagada komisjoni piisav teavitamine.

67. Lisaks ei saanud kaebuse esitaja enne 2006. aasta aprilli hinnata asjaolusid, mis võisid mõjutada saastekvoote. Kuid tema endine abikaasa - komisjoni ametnik - võis seda teha kogu aeg. Seetõttu oli tal paremad võimalused komisjoni õigeaegselt teavitada. Asjaolu, et komisjon leidis ristkontrolli käigus mõned puuduvad dokumendid, kinnitas, et nende pojad teavitasid tõepoolest nõuetekohaselt oma isa. Seega jättis tema kui komisjoni ametnik need komisjoni asjaomasele talitusele esitamata ja seega ei käsitlenud komisjon tema valduses olevaid dokumente nõuetekohaselt.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

68. Kõigepealt hämmastab ombudsmani komisjoni viited kaebuse esitaja väidetavale suutmatusele esitada talle muud teavet muude küsimuste kohta. Ta märgib, et komisjon ei väida, et ükski neist viidetest oleks üldse seotud käesolevas uurimises analüüsitavate küsimustega, st komisjoni ametniku nimel ja eest kaebuse esitajale makstud hüvitistega. Sellest tulenevalt on ombudsmani arvates kõik sellised viited ebaõiglased ja seetõttu sobimatud, kui neid kasutatakse komisjoni poolt käesolevas uurimises võetud seisukohtade toetamiseks.

69. Lisaks märgib ombudsman, et komisjon ei nõustu tema järeldusega käesoleva otsuse punktis 58, nimelt et komisjoni 14. septembri 1994. aasta kirjas sisalduvast lühikesest teabest ei ilmne, et komisjoni teavitamine tema endise abikaasa kaudu ei oleks piisav. Sellega seoses peab ombudsman kordama oma järeldust eespool punktis 59: aasta oktoobrist kuni 2002. aasta augustini näis, et kaebuse esitaja endise abikaasa poolt komisjonile esitatud teabe alusel maksti hüvitisi probleemideta. Sellega seoses väärib rõhutamist, et komisjon ei vaidlustanud seda arusaama oma vastuses soovituse projektile. Kaebuse esitaja tugines asjaolule, et tema pojad jätkavad oma isale sellise teabe andmist ning et ta jätkab selle teabe esitamist oma tööandjale, et ta saaks toetusi tema nimel ja arvel. See ei tundu üldse ebamõistlik.

70. Lõpuks märgib ombudsman kahetsusega, et käesoleval juhul ei ole komisjon tundlik raske finantsolukorra suhtes, millesse tema tagasinõudmine asetas kaebuse esitaja perekonna. Sellega seoses peab ta komisjonile veel kord märkima, et toetused kanti kaebuse esitaja poegadele alati nõuetekohaselt üle ja need katsid nende elamiskulud kavakohaselt. Kaebuse esitaja on olnud töötu alates 2006. aasta maist ning tema pojad võtsid eralaene ja maksid tagasi komisjoni nõutud summad [18].

71. Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et komisjoni keeldumine tagastada kaebuse esitajale pool aastate 2002–2005 eest tagasinõutud hüvitistest, s.o 5269,41 eurot, kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Ta teeb selle kohta allpool kriitilise märkuse.

B. Komisjoni kirjades esitatud väide, et teave viivise kohta on vastuoluline ja ebausutav

Ombudsmanile esitatud argumendid

72. Kaebuse esitaja väitis, et 9. märtsi 2007. aasta kirjas ei esitanud komisjon talle usutavat selgitust selle kohta, miks vastupidiselt 20. detsembri 2005. aasta kirjas esitatud teabele teatas komisjon 15. veebruari 2007. aasta kirjas, et nõutakse viivist.

73. Komisjon märkis oma arvamuses, et 20. detsembri 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale otsustas ta 23. detsembri 2005. aasta esimeselt võlateatelt intressi mitte nõuda. Seda seetõttu, et pärast tema talituste ümberkorraldamist vaadati toimik läbi mitu aastat pärast võla tekkimist, mille tagajärjel suurenes tagasimakstav summa. Sel ajal pidas komisjon õiglaseks vähendada kaebuse esitaja ebamugavust, loobudes huvist.

74. Seejärel võttis komisjon siiski arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja ei pidanud kinni mitmest meeldetuletusest ja jättis korduvalt esitamata asjakohase teabe [19]. Seetõttu nõudis ta 15. veebruari 2007. aasta meeldetuletuses 14. detsembri 2006. aasta teise võlateate pealt intressi. Põhjus, miks komisjon määras 3. märtsiks 2007 tähtaja, mille möödumisel ta nõudis intressi, oli kaebuse esitaja pikk viivitus 7 493,55 euro suuruse summa tasumisel, mis oli eespool nimetatud 14. detsembri 2006. aasta võlateate ese.

75. Komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ja 15. veebruari 2007. aasta kirjad ei olnud seega vastuolulised, kuna need puudutasid kahte erinevat võlateadet. Komisjon selgitas seda kaebuse esitajale oma 9. märtsi 2007. aasta kirjas.

76. Oma märkustes lükkas kaebuse esitaja tagasi komisjoni avaldused selle kohta, et ta ei pidanud kinni meeldetuletustest ega esitanud asjakohast teavet. Ta leidis, et intressi nõudmine 14. detsembri 2006. aasta teises võlateates kujutab endast „puhtat meelevaldsust” ja katset teda hirmutada. Seda näitas asjaolu, et vahepeal loobus komisjon vaikimisi intressist kogusummas 99,67 eurot, mis kuulus tasumisele lõppsummalt enne selle tagasimaksmist [20]. Seetõttu jäid kaebuse esitajale arusaamatuks komisjoni selgitused selle kohta, miks ta erinevalt esimesest võlateatest nõudis intressi teiselt võlateatelt.

Ombudsmani hinnang

77. Vastavalt komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad) (edaspidi „rakenduseeskirjad”) artiklile 86, millele komisjon samuti viitas, arvestatakse kõikidelt saadaolevatelt ja maksetähtpäevaks tasumata summadelt viivist. Seetõttu tundub, et komisjoni 14. detsembri 2006. aasta teise võlateate intressid on õiged.

78. Ombudsman peab mõistlikuks komisjoni arvamuses esitatud selgitust põhjuste kohta, miks ta, nagu ta teatas oma 20. detsembri 2005. aasta kirjas, otsustas 23. detsembri 2005. aasta esimeselt võlateatelt intressi mitte nõuda. Need põhjused puudutasid asjaolu, et komisjonisisestel põhjustel vaadati asjassepuutuv toimik läbi mitu aastat pärast võla tekkimist, mistõttu tagasimakstav summa suurenes. Seepärast pidas komisjon õiglaseks loobuda intresside sissenõudmisest.

79. Oma 9. märtsi 2007. aasta kirjas kaebuse esitajale selgitas komisjon, et tema 20. detsembri 2005. aasta otsus intressi mitte nõuda kehtis ainult 23. detsembri 2005. aasta esimese võlateate suhtes, mitte aga 14. detsembri 2006. aasta teise võlateate suhtes, mis koostati kooskõlas finantsmäärusega. Arvestades eespool punktides 77 ja 78 esitatud kaalutlusi, peab ombudsman ka seda selgitust mõistlikuks.

80. Kaebuse esitaja viide asjaolule, et komisjon loobus ka 99,67 euro suurusest intressist lõppmakselt, ei ole asjakohane, sest nagu komisjon õigesti märkis, oli see summa tühine.

81. Ombudsman leiab, et komisjon oleks võinud eespool punktis 78 kokku võetud üksikasjalikuma selgituse lisada ka oma eespool nimetatud 9. märtsi 2007. aasta kirja. Ta tunnistab siiski, et komisjon esitas selle üksikasjalikuma selgituse käesoleva uurimise käigus.

82. Kõigil eespool nimetatud põhjustel ei tuvasta ombudsman kaebuse esitaja teise väite puhul haldusomavoli.

C. Järeldused

Ombudsman lõpetab kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Komisjoni keeldumine tagastada kaebuse esitajale pool aastate 2002–2005 eest tagasinõutud saastekvootidest ehk 5269,41 eurot kujutab endast haldusomavoli juhtumit.

Kaebuse esitajat ja komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest. Ombudsman edastab käesoleva otsuse teavitamise eesmärgil Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni esimehele.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 26. jaanuar 2011

---

[1] Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 7 ja artikli 3 lõike 1 viimane lõik on vastavalt sõnastatud järgmiselt:

„Kui lõigete 2 ja 3 tähenduses ülalpeetava lapse hooldusõigus on seaduse või kohtu või pädeva haldusasutuse määrusega antud teisele isikule, makstakse ülalpeetava lapse toetust sellele isikule ametniku nimel ja eest.”

„Kui lapse hooldusõigus, kelle eest õppetoetust makstakse, on seaduse või kohtu või pädeva haldusasutuse määrusega antud teisele isikule, makstakse õppetoetust sellele isikule ametniku nimel ja eest...”

[2] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (muudetud kujul). Artikli 73 lõike 1 teises lõigus on sätestatud: „Peaarvepidaja nõuab summad sisse, tasaarvestades need samaväärsete nõuetega, mis ühendustel on võlgniku vastu, kellel endal on ühenduste vastu kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv nõue.”

[3] Artikkel 72 on sõnastatud järgmiselt: „Sissenõudmise kinnitamine on toiming, millega vastutav volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale sissenõudekorralduse väljastamise teel korralduse nõuda sisse saadaolev summa, mille ta on kindlaks määranud. 2. Institutsioon võib muudelt isikutelt kui riikidelt saadaoleva summa ametlikult kindlaks määrata otsusega, mis on täitmisele pööratav EÜ asutamislepingu artikli 256 tähenduses."

[4] Need sätted käsitlevad majapidamistoetuse (artikkel 1), ülalpeetava lapse toetuse (artikkel 2) ja õppetoetuse (artikkel 3) suurust ja andmise tingimusi.

[5] Selle järelduse kohaselt makstakse õppetoetust ametnikele, kelle lapsed läbivad tasustamata õpipoisiõppe.

[6] Käesolevas järelduses sätestatakse tingimused, mille alusel võib ülalpeetava lapse toetust maksta ametnikele, kelle lastel on oma sissetulek.

[7] Käesolevas otsuses läbivalt mainitud EÜ asutamislepingu artiklite numeratsioon vastab Nice'i lepingus sätestatule.

[8] See summa vastab 8 337,09 eurole miinus 3 237,14 eurot, mis maksti tasaarvestuse teel tagasi 12 kuu jooksul, vt eespool punkt 5.

[9] personalieeskirjade artiklite 67 ja 68 ning VII lisa artiklite 1,2 ja 3 üldised rakendussätted, mille komisjon võttis vastu 11. veebruaril 1985; Komisjoni poolt 12. detsembril 1996 vastu võetud üldsätted personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 4 rakendamiseks.

[10] Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-205/01: Ronsse vs. komisjon (EKL AT 2002, lk 11-1065, punktid 45–47).

[11] See summa saadi, lisades 1 920,24 eurot (aastateks 2002–2003 tagasinõutud saastekvoodid), 3 237,14 eurot (osa aastateks 2004–2005 tasaarvestuse teel tagasinõutud saastekvootidest, vt joonealune märkus 8 eespool) ja 5 381,44 eurot (aastate 2002–2003 tagasimaksmata saastekvoodid, mis sisaldusid 14. detsembri 2006. aasta võlateates, vt punkt 9 eespool) ning jagades kogusumma kahega.

[12] Vt ka eespool punkt 23.

[13] Komisjon viitas Esimese Astme Kohtu 13. märtsi 1990. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T-34/89 ja T-67/89: Mario Costacurta vs. komisjon (EKL 1990, lk 11-93). Ta ei viidanud konkreetsele lõigule, kuid on ilmne, et ta viitas kohtuotsuse kokkuvõtte punktile 3, milles on märgitud, et: „[a]metniku väited, mis põhinevad nii personalieeskirjade artikli 85 kui ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisel [...], ei saa olla vastuvõetavad otsuse suhtes, millega määratakse alusetult määratud õppetoetuse tagasinõudmine mõistliku aja jooksul, kui administratsioon otsustas määrata tagasinõudmise aluseks oleva õppetoetuse seetõttu, et ametnik ei täitnud oma kohustust teatada viivitamata ja nõuetekohaselt oma perekondliku olukorra muutumisest”.

[14] Komisjon viitas Euroopa Kohtu 30. mai 1973. aasta otsusele kohtuasjas 36/72: Meganck vs. komisjon (EKL 1973, lk 527). Ta ei viidanud konkreetsele lõigule, kuid on ilmne, et ta viitas kohtuotsuse kokkuvõtte punktile 1, milles on märgitud, et: „Ametnik, kes on oma siseriiklike asjaolude muutumisest ametiasutustele teatamisega viivitamise tõttu asetanud end eeskirjadevastasesse olukorda, ei saa tugineda oma heausksusele, et vabaneda enammakstud toetuse tagastamise kohustusest.”

[15] Vt eespool 13. ja 14. joonealune märkus.

[16] Seda on sõnaselgelt märgitud liidetud kohtuasjades T-34/89 ja T-67/89: Mario Costacurta vs. komisjon tehtud otsuse punktis 40.

[17] Need dokumendid on i) Teadusuuringute Ühiskeskuse kiri pealkirjaga (originaalsaksa keeles): „Kinderzulage für unterhalsberechtigte Kinder nach Art. 2 des Anhangs VII des Beamtenstatuts der Gemeinschaften” (see kiri oli käsitsi kirjutatud ja adresseeritud kaebuse esitaja endisele abikaasale); ja ii) sellega seotud vorm (esialgses saksa keeles) „Erziehungszulage 2001/2002”, millel on kaebuse esitaja endise abikaasa nimi ja järgmine märge (esialgses saksa keeles): „Ich erkläre folgendes ...: ... Gegenüber meinem Antrag vom Vorjahr sind keine Änderungen eingetreten, die sich auf die Höhe der pauschalen bzw. nicht pauschalen Erziehungszulage auswirken." Vorm on allkirjastamata ja dateerimata.

[18] Vt eespool punkt 62.

[19] Komisjon märkis, et kuigi ta tuletas kaebuse esitajale korduvalt meelde tema kohustust teavitada teda kõigist õigustega seotud muudatustest, teavitati teda alles tema endise abikaasa saadetud teates, mille ta sai kätte 15. septembril 2006, et B(2) lõpetas kooli 2006. aasta jaanuaris.

[20] Kuigi kaebuse esitaja pojad maksid 7 493,55 eurot alles 5. ja 12. aprillil 2007, otsustas komisjon loobuda viivise sissenõudmisest, võttes arvesse selle minimaalset summat.