Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks teabevahetusele, mida Euroopa Komisjon pidas Thorniga, kes kirjeldab end valitsusvälise organisatsioonina ning on välja töötanud ja müünud vahendeid laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali tuvastamiseks. Teabevahetus toimus ajal, mil komisjon koostas ettepanekut võtta vastu ELi määrus laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja tõkestamise kohta. Komisjon tegi kindlaks, et taotlus hõlmab 20 dokumenti, kuid andis täieliku juurdepääsu neist ainult viiele. Ülejäänud dokumentidele (või nende osadele) juurdepääsu keelamisel tugines komisjon dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide kohastele eranditele, väites, et avalikustamine võib kahjustada isikuandmeid, asjaomase organisatsiooni ärihuve ja avalikku julgeolekut. Kaebuse esitaja vaidlustas otsuse nelja dokumendi kohta, mis kuulusid ärihuvide kaitse erandi alla.

Ombudsman kontrollis vaidlusaluseid dokumente ja leidis, et ei ole mõistlik, kui komisjon keeldub avalikustamast suurt osa dokumentides sisalduvast teabest. Samuti ei tundunud komisjon olevat kaalunud kõiki asjaolusid, mis on asjakohased hindamaks, kas dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et komisjoni keeldumine juurdepääsu andmisest kujutas endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil oma otsus uuesti läbi vaadata, et anda oluliselt suurem, kui mitte täielik üldsuse juurdepääs vaidlusalustele dokumentidele.

Kuigi riiklikud ametiasutused andsid seejärel kaebuse esitajale juurdepääsu dokumentidele, keeldus komisjon ombudsmani soovitusega nõustumast. Ombudsman lõpetas seega uurimise, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta.