(Koostatud vastavalt Euroopa ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 7[1])

Sissejuhatus

Ombudsman leiab, et nimetatud juhtum tõstatab põhimõttelise küsimuse, mis mõjutab kodanike usaldust ELi institutsioonide ja asutuste vastu. Kodanikel peab olema kindlustunne ombudsmani uurimistoimingute täpsuse ja kõikehõlmavuse suhtes. Seetõttu tuleb juhul, kui mõni institutsioon või asutus on esitanud ombudsmanile tegelikkusele mittevastavat ja eksitavat teavet, nõuda temalt selle fakti avalikku tunnistamist, et ennistada õige uurimisandmestik. Antud juhtumi puhul on Euroopa Pettustevastane Amet (European Anti-Fraud Office, OLAF) keeldunud täitmast ombudsmani soovituse projekti, mille kohaselt peab ta tunnistama, et on esitanud oma avaldustes ombudsmanile tegelikkusele mittevastavaid ja eksitavaid selgitusi. Eeltoodust tulenevalt leiab ombudsman, et see juhtum tuleb esitada arutamiseks Euroopa Parlamendile.

Kaebus

Kaebuse taust

Kuni 2004. aastani töötas kaebuse esitanud Saksa ajakirjanik Saksa nädalaajakirja Stern korrespondendina Brüsselis. Ajakiri käsitles kahes artiklis (28. veebruar ja 7. märts 2002) mitut ELi ametniku hr Paul van Buiteneni aruandes tõstatatud süüdistust seoses väidetavate seaduserikkumistega ning Euroopa Pettustevastase Ameti poolt nende süüdistuste alusel läbi viidud uurimist. Artiklid tuginesid hr van Buiteneni aruandele ja OLAFi salajastele dokumentidele, mis olid sattunud ajakirja valdusesse. Kaebuse esitaja väitel ei olnud ükski teine väljaanne selleks hetkeks nende dokumentide koopiaid saanud.

27. märtsil 2002 avaldas OLAF pressiteate, milles tõi välja, et "üks ajakirjanik" on saanud oma valdusesse mitmeid dokumente, mis seonduvad hr van Buiteneni tõstatatud probleemide põhjal algatatud uurimisega, ning et OLAF on seetõttu otsustanud alustada komisjoni määruse nr 1073/1999[2] alusel siseuurimist seoses salastatud andmete avalikustamise kahtlusega. Vastavalt pressiteatele pidi siseuurimise käigus kontrollitama ka väidet, et kõnealused dokumendid saadi „riigiametnikule makstes".[3] Oma 4. aprilli 2002. aasta väljaandes tsiteeris ajaleht European Voice OLAFi esindajat, kelle sõnutsi oli OLAF "saanud prima facie tõendeid, et makse võidi tõepoolest sooritada".

Kaebuse esitaja ja tema ajakiri leidsid, et ehkki OLAFi pressiteates ei nimetatud ühtegi nime, tuli selles sisaldunud altkäemaksusüüdistust mõista suunatuna nende vastu. Kaebuse esitaja väitel oli selline süüdistus alusetu. Edasi leidis kaebuse esitaja, et OLAFi teostatav uurimine põhineb vaid kuulujuttudel.

Seoses sellega viitas kaebuse esitaja OLAFi-siseselt 11. aprillil 2002 hr B. (OLAFi esindaja) poolt levitatud elektronkirjale. Selles elektronkirjas nimetas hr B. ainsate tollel hetkel kindlate faktidena, et OLAFi salastatud dokument on pressi lekkinud ning et liikvel on kuulujutt, mille kohaselt võidi selle dokumendi saamise eest koguni maksta, viidates isegi makstud summale: "qu'il y avait des 'rumeurs' qui circulaient autour de l'OLAF et autour de la Commission européenne selon lesquelles ces documents auraient même été 'payés' (avec même l'indication d'un montant...)".

29. juulil 2002 saadetud kirjas palus kaebuse esitaja OLAFil oma 27. märtsi 2002 pressiteade tagasi võtta või teavitada avalikkust, et OLAFil ei ole mingit alust kahtlusteks ei tema ega ajakirja vastu. Lisaks sellele märkis kaebuse esitaja, et Euroopa Komisjoni vastus Euroopa Parlamendi liikme kirjalikule küsimusele annab alust oletada, et OLAF on jälginud või lubanud jälgida oma töötajate elektronkirjavahetust ja telefonikõnesid, püüdes välja selgitada võimalikud ajakirja poolt kasutatud allikad. Sellest tulenevalt nõudis ta OLAFilt kinnitust, et too ei ole jälginud tema telefonikõnesid ega elektronkirjavahetust OLAFi töötajatega. Lõpetuseks tundis kaebuse esitaja huvi, milliseid tema isikuandmeid oli OLAF juhul, kui jälgimine oli ikkagi aset leidnud, oma valdusesse saanud.

22. augustil 2001 saadetud vastuses märkis OLAF, et pressiteates polnud nimetatud ei kaebuse esitajat ega tema ajakirja ning et kirjutamise hetkel ei näinud OLAF vajadust kõnealuses küsimuses täiendavat pressiteadet avaldada. Lisaks toonitati vastuses, et OLAF on alati taganud oma uurimismeetodite vastavuse seadusele, ning lisati, et

"ametil ei ole mingeid muid Teie isikuandmeid kui ametiaadress, telefoninumber jne."

Kaebus 1840/2002/GG

22. oktoobril 2002 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole (kaebus 1840/2002/GG). Kaebuses esitas ta järgmised olulised väited.

(1) OLAF käitus ebaõigesti, kui esitas oma 27. märtsil 2002 avaldatud pressiteates ja selgitustes ajalehele European Voice avalikult väite altkäemaksu andmisest, ning seda tuleb mõista suunatuna kaebuse esitaja ja tema ajakirja vastu.

(2) OLAF ei vastanud kõigile kaebuse esitaja 29. juulil 2002 saadetud kirjas esitatud küsimustele.

Kaebuse esitaja nõudis, et OLAF võtaks tagasi altkäemaksuväited, soovitavalt samal viisil, kuidas ta oli need esitanud, s.o pressiteate kaudu ning eraldi teatega ajalehele European Voice. Lisaks nõudis ta, et OLAF peab andma tema 29. juulil 2002 saadetud kirjas esitatud küsimustele täielikud vastused.

OLAFi arvamus

10. detsembril 2002 esitatud arvamuses lükkab OLAF kaebuse esitaja süüdistused tagasi, esitades muu hulgas järgnevad märkused:

"OLAF ei ole kunagi spekuleerinud teemal, milline (millised) ajakirjanik(ud) või meediaorganisatsioon(id) võib (võivad) olla OLAFi või teistele ELi ametnikele salastatud dokumentide eest maksnud. OLAF märgib, et [kaebuse esitaja] ei ole esitanud mingeid usutavaid tõendeid oma väite kinnitamiseks, et meedia esindajaist olid OLAFi uurimise alustamise hetkel kõnealused dokumendid vaid temal. Vastupidi, on tõendeid, et ka teistel meediaväljaannetel oli samu andmeid. OLAF lükkab tagasi [kaebuse esitaja] väited, nagu tuleks viiteid altkäemaksule mõista suunatuna tema ja tema tööandja vastu. OLAFi andmetel on ainsa selleteemalise spekulatsiooni pressis algatanud Stern ise oma vastavate seisukohavõttudega."

29. juulil 2002 saadetud kirjaga seoses asus OLAF seisukohale, et tal ei ole õigust kõnelda käimasolevas uurimises kasutatavatest meetoditest, eriti jälitustehnika võimalikust kasutamisest seoses elektronkirjavahetuse ja telefonisidega. Täiendavalt teatas ta:

"Nagu [kaebuse esitaja] tunnistab, on OLAF vastanud tema küsimustele tema isikuandmete omamise osas."

OLAFi vastus täiendava teabe nõudele

Ombudsman palus pärast kaebuse esitaja märkuste kättesaamist ning nendega tutvumist OLAFil (1) selgitada, miks ta arvab, et 27. märtsi 2002 pressiteates viidatud "ühe" ajakirjanikuna võis või oleks võinud käsitada kedagi teist, seda eriti arvesse võttes kaebuse esitaja arvamuses toodud tõendeid, ning (2) kommenteerida kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt OLAFi algatatud uurimismenetlus põhineb vaid kuulujuttudel.

24. märtsi 2003 vastuses esitas OLAF järgmised selgitused:

"Väidet, et viide "ühele" ajakirjanikule on neutraalne ega viita ühelegi kindlale isikule, saab põhjendada sellega, et enne OLAFi 27. märtsil 2002 ilmunud pressiteadet avaldasid ka teised ajakirjanikud artikleid, mis tuginesid samale sisedokumendile, millele viitab kaebuse esitaja oma 28. veebruaril 2002 avaldatud artiklis. Näiteks avaldas Le Monde 3. märtsil 2002 artikli pealkirjaga "Seoses Brüsseli komisjoni seaduserikkumistega on algatatud neli uurimist", milles viidati OLAFi sisedokumentidele (sealhulgas kõnealusele dokumendile). Artiklis anti teada kolme endise UCLAF/OLAFi ametniku suhtes teostatavast uurimisest. 22. märtsil 2002 teatas Belgia uudisteagentuur OLAFi läbiviidavatest uurimistest seoses komisjoni ehituspoliitikaga, viidates OLAFi sisedokumentidele (sealhulgas kõnealusele dokumendile). 26. märtsil 2002 teatas sama Belgia uudisteagentuur, et Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee esimees pr Diemut Theato pidas "vastuvõetamatuks, et OLAFi salajane aruanne Paul van Buiteneni viimaste avastuste kohta on ajakirjanike käsutuses ja meil seda ei ole" (rõhuasetus lisatud). Tuginedes ainuüksi neile väljaannetele, võis seega viide "ühele" ajakirjanikule viidata kas kaebuse esitajale, eelnimetatud artikleid avaldanud ajakirjanikele või teistele ajakirjanikele, kellele viitas pr Theato. Lisaks võib viide osutada ka mõnele muule ajakirjanikule, kuna OLAF ei ole väitnud, nagu seonduks uurimine mingi konkreetse avaldatud materjaliga."

Ühtlasi esitas OLAF järgnevad väited:

"Hr [B.] elektronkirjas OLAFi töötajatele 11. aprillist 2002 tuuakse esile kaks tõsiasja:

* ajakirjanike käsutuses oli ameti siseteave, mida nad ei olnud hankinud ametlike kanalite kaudu, ning

* ametis ja komisjonis üldiselt ringlesid "kuulujutud", et nende dokumentide saamise eest võis olla makstud (seda isegi koos viitega summale).

(...) Mis puudutab teist [ülaltoodud asjaolu], siis on OLAF saanud usaldusväärsetest allikatest teavet, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et nende dokumentide eest võidi maksta. Seejuures ei olnud viidatud ühelegi ajakirjanikule ega isikule, kes oleks sellise makse võinud sooritada. Neile asjaoludele tuginedes alustas OLAF siseuurimist eesmärgiga selgitada välja, kas sellisel infol võib olla tõepõhja."

Ombudsmani otsus kaebuse 1840/2002/GG asjus

Tuginedes tema käsutuses olevale teabele jõudis ombudsman järeldusele, et kõnealust pressiteadet tuleb mõista kui viitavat kaebuse esitajale ning et OLAF ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis toetaksid pressiteates esitatud süüdistust. Seetõttu esitas ombudsman OLAFile soovituse projekti, mille kohaselt pidanuks OLAF kaaluma avaldatud altkäemaksuväidete, mida võidi suure tõenäosusega käsitada suunatuna kaebuse esitaja vastu, tagasivõtmist.

Oma üksikasjalikus arvamuses teavitas OLAF ombudsmani, et nõustub soovituse projektiga, ning avaldas 30. septembril 2003 uue pressiteate. Samas sisaldas pressiteade järgmist sõnastust: "OLAFi uurimismenetlus ei ole veel lõpetatud, kuid siiani ei ole OLAFil kindlaid tõendeid taolise makse tegemise kohta".

Sellest tulenevalt järeldas ombudsman, et OLAF ei ole talle esitatud soovituse projekti nõuetekohaselt täitnud. Uurimise lõpetamise otsuses 20. novembril 2003 tegi ta järgmise kriitilise märkuse: "Esitades väiteid altkäemaksu kohta, omamata piisavat ja avalikult kontrollitavat faktidel põhinevat teavet, on OLAF ületanud oma teo eesmärgiga kooskõlas oleva piiri. Antud juhul on tegu haldusomavoliga."

Edasised sündmused

19. märtsil 2004 otsis Belgia prokuratuur läbi kaebuse esitaja töö- ja elukoha Brüsselis ning konfiskeeris suure hulga dokumente. Hiljem selgus, et taolised uurimismeetodid võeti kasutusele tuginedes OLAFi poolt 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa ametivõimudele edastatud teabele.[4]

Käesolev kaebus

Kaebuses ombudsmanile märkis selle esitaja, et oli saanud OLAFi poolt 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa võimudele esitatud toimiku koopiad.

Kaebuse esitaja väitel selgus nimetatud dokumentidest, et OLAFi 2002. aastal alustatud uurimismenetlus tugines ajakirjaniku hr G. 2002. aasta märtsis esitatud väidetele. Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et OLAFi poolt ombudsmanile juhtumi 1840/2002/GG uurimise raames antud kinnitus, mille kohaselt "ei olnud viidatud ühelegi ajakirjanikule ega isikule, kes sellise makse oleks võinud sooritada", oli ilmselgelt vale, ning seda esitades püüdis OLAF ombudsmani eksitada. Lisaks sellele teatas kaebuse esitaja, et OLAFil oli juba 2002. aasta märtsis olemas tema (ebaõigeid) isikuandmeid. Sellest tulenevalt leidis kaebuse esitaja, et OLAFi vastupidine väide 22. augusti 2002 kirjas, millele ta muu hulgas viitas ka oma arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta, oli vale. Kaebuse esitaja märkis, et oma avaldustes Belgia ja Saksa võimudele 11. veebruarist 2004 väitis OLAF, et kaebuse esitaja oli ainus ajakirjanik, kelle käsutuses olid OLAFi salajased dokumendid. Kaebuse esitaja leidis, et sellega oli OLAF kinnitanud väidet, mida ta oli oma arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta jõuliselt eitanud, ning et OLAFi seisukohavõtud nimetatud küsimuses on seetõttu olnud eksitavad. Seoses OLAFi avaldusega 24. märtsil 2003 ombudsmanile saadetud kirjas, mille kohaselt ta "oli saanud teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et dokumentide eest võib olla makstud", viitas kaebuse esitaja OLAFi ametniku hr B.[5] selgitustele Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitees 7. aprillil 2004. Vastavalt neile ei olnud hr B.-l "mingit ettekujutust", kust pärines väide, nagu oleks selline info saadud parlamendisaadikutelt; hr B. nimetas võimalust, et tegu võis olla "kuulujutuga". Kaebuse esitaja arvates ei olnud hr B. oletus põhjendamatu ning sellest võib järeldada, et OLAF oli ombudsmani eksitanud, viidates kuulujutule kui faktile.

Eeltoodule tuginedes väitis kaebuse esitaja, et OLAF oli esitanud uurimismenetluse 1840/2002/GG käigus ebaõiget informatsiooni, eksitades seeläbi Euroopa Ombudsmani ning mõjutades uurimismenetlust. Tulenevalt sellest palus ta ombudsmanil uurimismenetlus ennistada ja kaaluda vajadust eriaruande esitamiseks Euroopa Parlamendile.

Kaebuse esitaja kiri 9. septembrist 2004

9. septembril 2004 edastas kaebuse esitaja ombudsmanile koopiad OLAFi 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa prokuröridele saadetud kirjadest.[6]

Neis kirjades esitas OLAF järgmised käesoleva juhtumi seisukohast olulised väited:

- Ei ole põhjust kahelda, et kõnealused dokumendid olid kaebuse esitaja valduses ajal, mil ta kirjutas 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002 Sternis avaldatud artiklid.

- 22. märtsil 2002 sai OLAFi direktor hr I. teavet, mille kohaselt oli kaebuse esitaja maksnud mitme van Buiteneni juhtumiga seotud dokumendi eest kellelegi OLAFi töötajatest 8000 eurot. Hr I. märkis saadud teabe samal päeval koostatud memosse. Nimetatud teabe allikas oli Saksa ajakirjanik hr G.

- 22. märtsil 2002 kohtus hr G.-ga ka OLAFi pressiesindaja hr B. Vastavalt hr B. samal päeval kirja pandud vestluse kokkuvõttele, ütles hr G. talle, et on oma Sternis töötavalt sõbralt ja kolleegilt kuulnud, et kaebuse esitaja oli maksnud kellelegi OLAFist mõningate dokumentide saamise eest.

- Saadud teavet kasutati anonüümselt 27. märtsi 2002 pressiteates.

Uurimine

OLAFi arvamus

Oma arvamuses esitas OLAF järgmised selgitused:

OLAFi selgitused 27. märtsi 2002 pressiteate kohta

27. märtsi 2002 pressiteate kohta antud selgitustes, mis esitati OLAFi arvamustes juhtumi 1840/2002/GG kohta, esitati üksikasjalikult, miks viide "üks ajakirjanik" võis viidata ükskõik millisele neist paljudest ajakirjanikest, kes olid avaldanud artikleid, ning võimaldas oletada, et nende valduses on kõnealuseid salastatud dokumente. Seevastu 11. veebruaril 2004 esitati riiklikele prokuröridele saadetud kirjades teavet, mida OLAF oli saanud dokumentide avalikustamisega seoses läbiviidud siseuurimise käigus, mis süüasi on vastavalt määruse 1073/99 artikli 10 lõikele 2 käsitatav "juhtumina, mis võib lõppeda kriminaalmenetlusega". Uurimise käigus saadud teave andis alust järeldada, et kaebuse esitaja oli saanud enda valdusesse kõnealuste dokumentide koopiad ja et Stern võib olla maksnud nende saamise eest Euroopa institutsiooni töötajatele teatud summa. Samas ei väidetud kirjades, et kaebuse esitaja on kindlasti ainus isik, kelle valduses kõnealused dokumendid olid.

Asjaolu, et üksikasjalik teave uurimistulemuste kohta tehti riiklikele prokuröridele teatavaks 11. veebruaril 2004 saadetud kirjadega, ei mõjuta OLAFi poolt ombudsmanile 27. märtsil 2002 avaldatud pressiteate kohta antud selgituste õigsust. OLAF ei ole riiklikele prokuröridele saadetud teavet kunagi avalikustanud. Seetõttu ei ole OLAFi selgitustes ombudsmanile seoses nimetatud pressiteatega midagi eksitavat.

OLAFi 22. augusti 2002. aasta kirja kohta

Kaebuse esitaja nõudis 29. juuli 2002. aasta kirjas kinnitust, kas OLAF on mingil perioodil kasutanud jälitusseadmeid, et kuulata pealt või lugeda tema ja OLAFi töötajate vahelisi telefonikõnesid ja elektronkirju ning juhul kui seda on tehtud, teavet, milliseid isikuandmeid on taolisi seadmeid kasutades tema kohta kogutud. OLAFi 22. augusti 2002. aasta vastuskirja koostaja hr I. keeldus avaldamast kaebuse esitajale uurimistehnika üksikasju, kui neid esitati OLAFi vastuses parlamendiliikmete küsimustele E1504/02, võttes arvesse, et sellise teabe esitamine oleks võinud kahjustada käimasoleva uurimise tõhusust. Hr I. ei pidanud OLAFi 11. veebruari 2004. aasta kirjas kaebuse esitaja kohta toodud andmeid isikuandmeteks, kuna ta uskus, et (1) need ei olnud OLAFi valduses töötlemise eesmärgil ning (2) need ei olnud koondatud kaebuse esitaja kohta käivaks toimikuks, mistõttu need ei moodustanud vastavalt määruse 45/2001 artiklile 3 (EÜT L 8, 2001, lk 1) osa "isikuandmete kataloogist". Igal juhul ei olnud kaebuse esitaja andmed kogutud jälitustehnika abil, mis oli kaebuse esitaja küsimuse põhisisuks.

OLAFi arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta märgiti vaid, et "OLAF on vastanud [kaebuse esitaja] küsimusele seoses tema isikuandmete omamisega". See oli selles küsimuses OLAFi ainus selgitus. Kõnealune selgitus anti seoses kaebuse esitaja väitega, nagu poleks OLAF vastanud kõigile tema 29. juulil 2002 saadetud kirjas sisaldunud küsimustele, olles seejuures eriti huvitatud jälitustehnika kasutamisega seonduvast.

Seoses OLAFi seletustega hr B. elektronkirja kohta 11. aprillist 2002

OLAFi selgitus, et "ei olnud viidatud ühelegi ajakirjanikule ega isikule, kes sellise makse oleks võinud sooritada" esitati vastuseks ombudsmani üleskutsele kommenteerida hr B. 11. aprilli 2002 elektronkirja sisu. OLAFi vastus sisaldas elektronkirja tervikteksti, millele järgnes lõik elektronkirjas sisaldunud kahte väidet selgitavate kommentaaridega. Selles elektronkirjas ei nimetatud võimaliku maksega seoses mitte ühtegi nime. OLAFi selgituses ombudsmanile esitati seega ilmseid fakte, s.o et elektronkirjas ei mainitud võimaliku maksega seoses ühtegi nime. Seega ei olnud tegu eksitava selgitusega.

Seoses OLAFi väitega, et ta on saanud teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt

Ka see selgitus anti hr B. 11. aprillist 2002 pärineva sisemise elektronkirja väite "ametis ja komisjonis üldiselt ringlevad kuulujutud, et nende dokumentide eest võib olla makstud" selgitamisel. OLAFi kirjas ombudsmanile 24. märtsist 2003 selgitati, et "OLAF sai usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt teavet, et dokumentide eest võib olla makstud". OLAF saab vaid kinnitada, et see tõepoolest nii oli.

Kokkuvõte

Ülaltoodud selgituste põhjal kinnitab OLAF, et tema selgitused ombudsmanile asjas nr 1840/2002/GG on tõesed ning ei ole eksitavad.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning esitas järgnevad lisamärkused:

Hr I. esitas talle ebaõiget teavet. Seda asjaolu on tema kaebuses ombudsmanile käsitletud vaid kaudselt. OLAF ei ole ümber lükanud väidet, et hr I. esitas oma kirjas 22. augustist 2002 selgelt ebaõiget teavet. Oma kirjas viitas hr I. tema (kaebuse esitaja) ametiaadressile ja telefoninumbrile. On selge, et OLAF ei saanud neid andmeid jälitustehnikat kasutades. Seega tuleb hr I. selgitusest üheselt aru saada, et OLAFil ei olnud tema kohta mingit muud, teistest allikatest pärinevat teavet. See väide oli seega ebaõige nii objektiivsest kui ka subjektiivsest seisukohast. Viidates ombudsmanile esitatud arvamuses hr I. kirjale 22. augustist 2002, eksitas OLAF ombudsmani ning püüdis jätta muljet, et OLAF ei teosta temaga seoses uurimist.

OLAFi selgitus, et "ei olnud viidatud ühelegi ajakirjanikule ega isikule, kes sellise makse oleks võinud sooritada" esitati "usaldusväärsete allikate, sealhulgas Euroopa Parlamendi saadikute" kontekstis, millele OLAF viitas oma kirjas 24. märtsist 2003. Selle lõigu ainus võimalik tähendus oli, et OLAF alustas uurimist, tuginedes tunnistajate ütlustele, kes ei olnud nimetanud ühtegi konkreetset kahtlusalust isikut.

OLAF ei esitanud mingeid tõendeid oma avalduse kinnitamiseks, et tema valduses olid Euroopa Parlamendi saadikute väited, mille kohaselt on ajakirjanikud võinud maksta kõnealuste dokumentide saamise eest. OLAF ei püüdnud selgitada, miks menetlust juhtinud OLAFi ametnik hr B. ütles Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitees, et ta ei ole sellistest väidetest teadlik. Samuti ei selgitanud OLAF, miks ei mainitud neid väiteid riiklikele prokuröridele saadetud kirjades. Ümberlükkavate tõendite puudumisel tuleb seega järeldada, et OLAF esitas kuulujutte faktidena ning eksitas seeläbi ombudsmani.

Kaebuse esitaja esitas koopia 22. märtsi 2002 kirjast, mille hr I. oli koostanud OLAFi direktorile.

Ombudsmani soovituse projekt

Soovituse projekt

2. veebruaril 2005 esitas ombudsman vastavalt Euroopa ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 OLAFile järgneva soovituse projekti:

"OLAF peab tunnistama, et on esitanud kaebuse 1840/2002/GG osas läbiviidava uurimise käigus ombudsmanile ebaõigeid ja eksitavaid selgitusi. "

Euroopa ombudsman põhjendas oma soovituse projekti järgnevalt:

1.1 Kaebuse esitaja, Sternile kaastööd tegev Saksa ajakirjanik, sai oma valdusesse Euroopa Pettustevastase Ameti salastatud dokumentide koopiad ja kasutas neid kahes artiklis, mis avaldati 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002. 27. märtsil 2002 avaldas OLAF pressiteate, milles andis teada, et "üks ajakirjanik" on saanud enda valdusesse mõned OLAFi salastatud dokumendid, mistõttu on OLAF otsustanud algatada salastatud teabe avalikustamisega seoses siseuurimise. Vastavalt pressiteatele pidi siseuurimine käsitlema ka väidet, et kõnealused dokumendid saadi "riigiametnikule maksmise teel".[7] Kaebuse esitaja ja tema ajakiri leidsid, et hoolimata nimede nimetamata jätmisest OLAFi pressiteates tuleb seal sisalduvat altkäemaksusüüdistust käsitada suunatuna nende vastu. Kaebuse esitaja väitel on taoline süüdistus alusetu.

Võttes arvesse, et OLAF keeldus nimetatud pressiteate tagasivõtmisest, esitas kaebuse esitaja kaebuse ombudsmanile (kaebus 1840/2002/GG). 10. detsembril 2002 esitas OLAF ombudsmanile oma arvamuse kaebuse kohta. 24. märtsil 2003 vastas ta ombudsmani nõudele esitada täiendavat teavet.

Ombudsman jõudis tema valduses olevatele tõenditele tuginedes järeldusele, et kõnealust pressiteadet tuleb mõista kui kaebuse esitajale viitavat ning et OLAF ei ole esitanud mingeid tõendeid pressiteates esitatud süüdistuse kinnitamiseks. Sellest tulenevalt esitas ombudsman OLAFile soovituse projekti, kutsudes teda üles altkäemaksu süüdistusest loobuma.

Võtnud arvesse, et OLAF ei täitnud soovituse projekti nõuetekohaselt, lõpetas ombudsman 20. novembril 2003 uurimise otsusega, milles tegi järgneva kriitilise märkuse: "Esitades väiteid altkäemaksu kohta, omamata piisavat ja avalikult kontrollitavat faktidel põhinevat teavet, on OLAF ületanud oma teo eesmärgiga kooskõlas oleva piiri. Antud juhul on tegu haldusomavoliga."

19. märtsil 2004 otsis Belgia prokuratuur läbi kaebealuse töö- ja elukoha Brüsselis ning konfiskeeris hulga dokumente. Hiljem selgus, et taolised uurimismeetodid võeti kasutusele tuginedes OLAFi 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa ametivõimudele edastatud teabele.[8]

1.2 2004. aasta augustis pöördus kaebuse esitaja taas ombudsmani poole ning esitas kaebuse. Kaebuse esitaja märkis, et oli saanud OLAFilt 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa ametivõimudele saadetud kirjade koopiad. Neis kirjades sisaldunud teabe põhjal väitis kaebuse esitaja, et OLAF oli esitanud uurimise 1840/2002/GG raames ebaõiget teavet, et eksitada Euroopa Ombudsmani ja mõjutada uurimist.

1.3 Arvamuses kaebuse kohta teatas OLAF, et tema selgitused ombudsmanile juhtumi 1840/2002/GG osas olid tõesed ning ei olnud eksitavad.

1.4 Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 195 annab Euroopa Ombudsmanile ülesande läbi viia uurimist ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses kahtlustatava haldusomavoli väljaselgitamiseks. Vastavalt Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsuse nr 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta[9] ("ombudsmani põhikiri") artikli 2 lõikele 2 teavitab ombudsman asjaomast institutsiooni või organit kohe pärast kaebuse saamist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 1 võib asjaomane institutsioon või asutus "esitada ombudsmanile kasulikke tähelepanekuid". Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 2 esimene lõik sätestab: "Ühenduse institutsioonid ja organid on kohustatud esitama ombudsmanile igasugust nõutud teavet ja võimaldama talle juurdepääsu asjaomastele toimikutele. Nad võivad sellest keelduda üksnes nõuetekohaselt põhjendatud salastatuse alusel."

1.5 Pidades silmas nimetatud sätteid, on ombudsman seisukohal, et läbiviidava uurimise käigus ebaõige või eksitava teabe esitamine ühenduse institutsiooni või asutuse poolt ombudsmanile ei ole vastavuses ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kohustusega.

1.6 Ombudsman märgib, et OLAF on aru saanud, et kaebuse esitaja viitab neljale selgitusele või selgituste grupile, mis kaebuse esitaja arvates olid valed või eksitavad. Kaebuse taoline tõlgendamine tundub olevat mõistlik ning seetõttu peab ombudsman vajalikuks OLAFi esitatud nelja selgitust või selgituste gruppi analüüsida.

1.7 Esimene selgituste grupp, mille OLAF esitas ombudsmani teostatava uurimise raames kaebuse 1840/2002/GG kohta ning millele kaebuse esitaja tegi vastuväite, puudutab 27. märtsil 2002 avaldatud pressiteadet. Selles pressiteates viidatakse "ühele ajakirjanikule", nimetamata ühtegi nime. 10. detsembri 2002 kaebuse 1840/2002/GG kohta antud arvamuses ning 24. märtsi 2003 esitatud vastuses ombudsmani täiendavale teabenõudele põhjendas OLAF, et viide "üks ajakirjanik" võis viidata ükskõik millisele neist paljudest ajakirjanikest, kes olid avaldanud artikleid, lastes oletada, et nende valduses on kõnealuseid salastatud dokumente. 24. märtsi 2003 kirjas leidis OLAF, et "viide võib viidata ka mõnele muule ajakirjanikule, kuna OLAF ei ole väitnud, nagu seonduks uurimine mingi kindla juba publitseeritud materjaliga".

Ombudsman nõustub, et OLAFi 10. detsembri 2002 ja 24. märtsi 2003 kirjades esitatud tõlgendus on võrreldav 27. märtsil 2002 avaldatud pressiteate sõnastusega. Siiski märgib ombudsman, et OLAFilt 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa prokuröridele saadetud kirjast nähtub selgelt, et (1) OLAF järeldas kahest, 28. veebruaril ja 7. märtsil 2002 Sternis avaldatud artiklist, et kaebuse esitaja valduses on kõnealused dokumendid, (2) OLAF sai 22. märtsil 2002 teavet, mille kohaselt on kaebuse esitaja (kelle nime mainitakse samal päeval koostatud memos) maksnud kellelegi OLAFi töötajatest mitme salastatud dokumendi eest 8000 eurot ning (3) sel moel saadud teavet kasutati 27. märtsil 2002 avaldatud pressiteates anonüümselt. Ombudsman peab seetõttu ilmseks, et OLAF pidas 27. märtsi 2002 pressiteates esitatud viitega "ühele ajakirjanikule" silmas kaebuse esitajat ning mitte kedagi teist. Ombudsman leiab, et ehkki OLAFil oli õigus selgitada ombudsmanile oma seisukohta pressiteate objektiivsest tähendusest, oli eksitav jätta mainimata, et tegelikkuses peeti ajakirjaniku all silmas just kaebuse esitajat.

1.8 Teine selgitus, mida kaebuse esitaja kritiseeris, puudutab OLAFi arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta esitatud väidet, et ta "on vastanud tema [kaebuse esitaja] küsimustele seoses tema kohta käivate isikuandmete omamisega". Nagu OLAF on kinnitanud oma arvamuses selle kaebuse kohta, tuleb selgitusest aru saada, et OLAF vastas kaebuse esitaja küsimustele 22. augustil 2002 talle saadetud kirjas. Selles kirjas rõhutas OLAF, et "ametil ei ole mingeid muid Teie kohta käivaid isikuandmeid kui Teie ametiaadress, telefoninumber jne ". Märkustes OLAFi arvamuse kohta tegi kaebuse esitaja teatavaks, et peab viimast selgitust ebaõigeks. On selge, et 22. augustil 2002 selgitus ei ole esitatud kaebuse 1840/2002/GG osas ombudsmani teostatava uurimise raames (mis algatati hiljem). Tuleb siiski märkida, et OLAF viitas sellele selgitusele oma arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta, vastates kaebuse esitaja vastavale küsimusele. Neile asjaoludele tuginedes järeldab ombudsman, et OLAFi arvamust 10. detsembrist 2002 tuleb mõista nii, et (1) kaebuse esitaja küsimusele seoses OLAFi valduses olevate isikuandmetega vastati kirjaga 22. augustist 2002 ja (2) see vastus oli täpne. Seetõttu leiab ombudsman, et küsimus, kas OLAFi arvamus kaebuse 1840/2002/GG kohta oli ebatäpne või eksitav sõltub sellest, kas 22. augustil 2002 saadetud kiri oli ebatäpne või eksitav.

OLAFi kiri 22. augustist 2002 on vastus kaebuse esitaja kirjale 29. juulist 2002. Viimati nimetatud kirjas küsis kaebuse esitaja, kas OLAF on kasutanud telefoniside või elektroonilise andmeside puhul jälitustehnikat ning kas ta on seeläbi saanud enda valdusesse tema isikuandmeid. Ombudsman leiab, et OLAF oleks võinud piirduda vastusega, et tal ei ole selliseid isikuandmeid, mida oleks saadud jälitustehnika kasutamise teel (eeldusel muidugi, et see tõepoolest nii oli). Kuid OLAF ei kasutanud oma vastuses 22. augustist 2002 sellist piiritlust. Vastuses lihtsalt nenditi, et OLAF on alati püüdnud kindlustada, et tema uurimismeetodid on seadusega kooskõlas, ning et OLAFil "ei ole mingeid muid Teie kohta käivaid isikuandmeid kui Teie ametiaadress, telefoninumber jne".

Selle väite teine pool oli vale. OLAFi poolt 11. veebruaril 2004 Belgia ja Saksa prokuröridele saadetud kirjadest selgub, et OLAF oli saanud 22. märtsil 2002 kaebuse esitaja kohta teavet, mis seondus kõnealuste OLAFi dokumentide avalikustamisega. Vastavalt neile kirjadele oli Saksa ajakirjanik hr G. väitnud, et kaebuse esitaja oli OLAFi salastatud dokumentide eest maksnud. Ombudsman leiab, et selline teave (vaatamata sellele, kas ta on õige või mitte) vastab selgelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta[10] sätestatud isikuandmete mõistele. Selle määruse artikli 2 punkt a defineerib isikuandmed kui "igasuguse teabe üheselt tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta". Hr G. altkäemaksusüüdistused kaebuse esitaja vastu vastavad nimetatud definitsioonile. Samal ajal väitis OLAF, et 22. augustil 2002 koostatud kirja autor hr I. ei pidanud OLAFi teavet kaebuse esitaja kohta toodud väidete osas isikuandmeteks, kuna ta uskus, et (1) see ei olnud OLAFi valduses töötlemise eesmärgil ning (2) seda ei olnud koondatud kaebuse esitaja kohta käivaks toimikuks, mistõttu see teave ei moodustanud vastavalt määruse 45/2001 artiklile 3 osa "isikuandmete kataloogist". Ombudsman ei pea nimetatud argumente veenvaks. Isegi kui vastavat teavet ei kogutud töötlemise eesmärgil ning see ei moodustanud osa isikuandmete kataloogist (mida kaebuse esitaja põhjendatult kahtluse alla seab), ei mõjuta see fakti, et sellise teabe näol oli tegu kaebuse esitaja isikuandmetega. Samuti ei pea ombudsman konkreetses kontekstis võimalikuks, et hr I. sai subjektiivselt otsustada, et kõnealuse teabe puhul polnud tegu isikuandmetega. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et OLAFil oli enne samale selgitusele viitamist oma arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta piisavalt aega kõik seonduvad fakti- ja õigusküsimused üle kontrollida.

Seetõttu järeldab ombudsman, et OLAFi kirjas 22. augustist 2002 antud selgitus, millele ta viitab oma arvamuses kaebuse 1840/2002/GG kohta ning mille kohaselt ei olnud tema valduses kaebuse esitaja isikuandmeid (välja arvatud ametiaadress, telefoninumber jne), oli ebaõige.

1.9 Kolmas selgitus, millele kaebuse esitaja vastuväite esitas, puudutab OLAFi kirja ombudsmanile 24. märtsist 2003. Selles kirjas märkis OLAF, et "makse tegemisega seoses ei viidatud ühelegi konkreetsele ajakirjanikule ega isikule". Oma arvamuses selle kaebuse kohta märkis OLAF, et selgitus anti vastuseks ombudsmani üleskutsele kommenteerida hr B. elektronkirja 11. aprillist 2002. Selles elektronkirjas ei nimetatud võimaliku maksega seoses ühtegi nime. Vastavalt OLAFi kommentaarile väideti selgituses vaid ilmselget, s.o et elektronkirjas ei nimetatud võimaliku maksega seoses ühtegi nime ning seetõttu ei saanud selgitus olla eksitav.

Ombudsman märkis, et nimetatud selgitusele järgnes väide, et "OLAF on saanud teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et dokumentide eest võib olla makstud". Tulenevalt sellest leiab ombudsman, et iga mõistlik lugeja pidi avaldusest, et "maksega seoses ei viidatud ühelegi konkreetsele ajakirjanikule ega isikule" aru saama nii, et "usaldusväärsed allikad" ei nimetanud ühtegi kindlat ajakirjanikku ega isikut. Samas aga, nagu juba eespool märgitud, oli allikas, millele OLAF tugines (hr G.) nimetanud kaebuse esitajat altkäemaksu andmises kahtlustatavana. Nimetatud asjaolusid arvesse võttes oli OLAFi avaldus vägagi eksitav, et mitte öelda täiesti vale.

1.10 Neljas selgitus, mida kaebuse esitaja kritiseeris, oli OLAFi väide 24. märtsi 2003 kirjast, mille kohaselt oli "OLAF saanud teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et dokumentide eest on makstud". Oma kaebuses viitas kaebuse esitaja OLAFi ametniku hr B.[11] selgitustele Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee ees 7. aprillil 2004. Selle selgituse kohaselt (nagu tsiteeris kaebuse esitaja) ei olnud hr B.-l „mingit ettekujutust", kas selline väide põhineb parlamendiliikmetelt saadud teabel. Hr B. nimetas võimalust, et tegu võib olla „kuulujutuga". Kaebuse esitaja arvates on OLAF seega ombudsmani eksitanud, käsitades kuulujutte faktidena. Arvamuses selle kaebuse kohta selgitas OLAF, et nimetatud avaldus esitati kommenteerides hr B. väidet 11. aprilli 2002 sisemisest elektronkirjast, mille kohaselt "ametis ja komisjonis üldiselt ringlevad kuulujutud, et nende dokumentide eest võib olla makstud". OLAFi selgituste kohaselt oli tema kirjas 24. märtsist 2003 teada antud et "OLAF on saanud teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et dokumentide eest võib olla makstud". OLAF rõhutas, et tal jääb üle vaid esitatud väidet korrata.

Ombudsman märkis, et hr B. elektronkirjas 11. aprillist 2002 ei viidata Euroopa Parlamendi liikmetele kui mainitud kuulujuttude allikale. Elektronkirja sõnastus, mille järgi ringlesid kuulujutud "ametis ja komisjonis üldiselt", näib pigem välistavat kavatsusi viidata parlamendiliikmetele. Edasi märgib ombudsman, et OLAF ei kommenteerinud kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt teatas hr B. Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee ees kõneldes, et tal pole taoliste väidete kohta mingit teavet. Seetõttu eeldab ombudsman, et OLAF nõustub, et kaebuse esitaja on hr B. komisjonile esitatud märkuseid korrektselt tõlgendanud. Ühtlasi tuleb märkida, et hr B. on tõenäoliselt kõige kõrgem OLAFi ametnik, kes selle küsimusega on tegelenud.[12] Sellest tulenevalt oletab ombudsman, et hr B.-l oli täielik ülevaade juhtumist. Kuna ei saa eeldada, et hr B. esitas Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komiteele ebaõigeid avaldusi, on tema selgituste kõige tõenäolisem järeldus, et OLAF ei olnud tegelikkuses taolist teavet parlamendiliikmetelt saanud. Seda tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et 11. veebruaril 2004 riiklikele prokuröridele saadetud kirjades ei viidata mingisugusele parlamendisaadikutelt saadud teabele. Ombudsman märgib, et OLAF on ise kinnitanud oma arvamuses kaebuse kohta, et on 11. veebruaril riiklikele prokuröridele saadetud kirjades esitanud kogu informatsiooni, mis OLAF on siseuurimise käigus saanud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab ombudsman, et OLAFi väide 24. märtsil 2003 saadetud kirjas, mille kohaselt on ta saanud "teavet usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetelt, et dokumentide eest võib olla makstud", paistab olevat ebaõige.

1.11 Kaebuse põhjal läbiviidud uuringu tulemusena järeldab ombudsman, et OLAF on tõepoolest - nagu kaebuse esitaja on väitnud - esitanud uurimise 1840/2002/GG käigus ebaõiget või eksitavat teavet.

OLAFi üksikasjalik arvamus

Soovituse projekti alusel ning vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 esitas OLAF 8. märtsil 2005 ombudsmanile üksikasjaliku arvamuse.

Nimetatud arvamuses esitas OLAF järgmised selgitused:

Mis puutub esimesse selgituste gruppi, siis oli kaebuse esitaja väide kaebuses 1840/2002/GG, et "OLAF on käitunud ebaõigesti, esitades 27. märtsi 2002 pressiteates ja selgitustes ajalehele European Voice avalikult väite altkäemaksu andmisest, mida tuleb mõista suunatuna kaebuse esitaja ja tema ajakirja vastu". OLAFi selgitused, mis esitati ombudsmanile 10. detsembril 2002 ja 24. märtsil 2003, anti vastusena neile väidetele. Need selgitasid, kuidas tuleb pressiteates esitatud väidet tõlgendada ning kas võib olla õige, et altkäemaksusüüdistust tuleb mõista suunatuna kaebuse esitaja ja tema ajakirja vastu. Asjaolu, et OLAF oli 22. märtsil 2002 saanud teavet, milles viidati, et kaebuse esitaja on maksnud altkäemaksu, ei ole seotud küsimusega, kas OLAFi selgitus pressiteate kohta oli eksitav. OLAFil ei ole palutud ülevaadet anda, millist teavet ta sel hetkel tegelikult omas.

Seoses teise selgitusega ei ole OLAF püüdnud esitada ombudsmanile eksitavat või ebaõiget teavet. OLAFi kiri 22. augustist 2002 tugines selleks hetkeks OLAFi rakendatud (augustis 2002) määruse 45/2001 artikli 2 punkti a tõlgendamisele. Kohus ei ole oma otsustes seda artiklit veel tõlgendanud ning see küsimus on samal ajal kohtuvaidluse subjekt. Samas tunnistas OLAF, et ombudsmani suurem kogemus seadustega töötamisel võimaldab tal anda kaaluka tõlgenduse, mistõttu tugineb OLAF seni kuni kohus ei otsusta teisiti, ombudsmani tõlgendusele nimetatud artikli kohta. Lisaks kavatseb OLAF lähitulevikus esitada avalduse Euroopa andmekaitseinspektorile ning paluda teostada vastavalt määruse artiklitele 27 ja 46 (j) eelkontroll OLAFi isikuandmete töötlusega kahtlustatavate rikkumistega seoses läbiviidavais uuringuis.

Kõneldes kolmandast selgitusest: OLAF sai ombudsmani esitatud küsimusest aru kui viitest hr B. elektronkirjale 11. aprillist 2002. OLAF võib vaid korrata, et tema selgitus, et "makse tegemisega ei seostatud ühtegi kindlat ajakirjanikku või isikut", oli tehtud kõnealuse elektronkirja selgitamise kontekstis. OLAFil ei olnud mingit kavatsust ombudsmani eksitada.

Kommentaariks neljandale selgitusele, et OLAFi peadirektor astus 11. märtsil 2002 Strasbourgis Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee ette, et vastata küsimustele salastatud teabe avalikustamise kohta. Samal korral viitasid mitmed komisjoni liikmed kuuldustele, nagu oleks avalikuks saanud dokumentide eest makstud. Ehkki need avaldused ei sisaldanud konkreetseid detaile, omistas OLAFi peadirektor neile sedavõrd kaalu, kuivõrd tegu oli parlamendiliikmete avaldustega. Seoses saadud teabe kuulujutulise iseloomuga ei koostanud OLAFi peadirektor märget toimikusse ning seetõttu ei ole sellele teabele ametlikus toimikus ühtegi viidet. Samal põhjusel ei lisatud seda OLAFilt riiklikele prokuröridele edastatud teabe hulka.

Hr B.[13] alustas tööd OLAFis alles 1. novembril 2002 ning sai esimest korda ülesande tegeleda selle küsimusega, kui ta oli 1. novembril 2003 nimetatud siseuurimise nõuniku ülesannetesse. Seega ei olnud ta ajal, mil peadirektor eelnimetatud teabe sai, üldse OLAFi töötaja. Kuna kõnealuseid avaldusi ei lisatud ametlikku toimikusse, ei ole see üllatav, et hr B.-l puudus nende kohta vahetu teave. Seetõttu ei ole vastuolu 24. märtsil 2003 saadetud kirjas antud selgituste ja Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee ees hr B. antud ütluste vahel.

OLAF ütles lõpetuseks, et ülaltoodud põhjustel ei ole tal võimalik nõustuda ombudsmani järeldusega, et OLAF on esitanud ombudsmanile eksitavaid väiteid.

Kaebuse esitaja märkused

Märkustes esitas kaebuse esitaja järgmised kommentaarid:

OLAF ei ole esitanud uusi ja veenvaid argumente, mis seaksid kahtluse alla ombudsmani järeldused. OLAFi kõrged ametnikud on seega esitanud teadlikult ebaõigeid väiteid eesmärgiga mõjutada ombudsmani uurimist kaebuses 1840/2002/GG. Arvestades juhtumi tõsidust, tuleks esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne.

Seoses esimese selgituste rühmaga, on OLAF oma 11. märtsil 2002 Belgia ametivõimudele saadetud kirjas selgelt tunnistanud, et 27. märtsi 2002 pressiteates ning ajakirjas European Voice avaldatud süüdistused olid suunatud just tema vastu.

Seoses teise selgitusega, kordas OLAF oma väidet, et hr I. uskus, et hr G. süüdistused tema (kaebuse esitaja) vastu ei olnud OLAFi valduses töötlemise eesmärgil ning seda teavet ei lisatud vastavasse toimikusse. See väide on vale. Hr I. tunnistas ise 22. märtsi 2002 kirjas, et "me jätkame uurimist" ning et komisjon "tahab tõenäoliselt esitada ajakirjanikku hoiatava näitena, kui tõendid leitakse". Nagu märgitakse OLAFi kirjas Belgia ametivõimudele, kasutati hr G. väiteid juba OLAFi 27. märtsi 2002 pressiteates. Ei ole tõenäoline, et hr I. ei olnud sellest pressiteatest teadlik. Samuti ei ole tõenäoline, et OLAFi peadirektor ei olnud teadlik sellest, kuidas hr G. ütlusi kasutati. Viimast arvamust toetab tugevalt asjaolu, et OLAF võttis hr G.-lt ametlikult ütlusi 9. detsembril 2002, see on üks päev enne OLAFi arvamuse saatmist ombudsmanile kaebuse 1840/2002/GG kohta.[14] On ebatõenäoline, et OLAFi peadirektor ei kontrollinud enne ombudsmanile kirjutamist menetluse käiku. OLAFi peadirektor on seega selgelt ja teadlikult eksitanud ombudsmani jättes hr I. 22. augustil 2002 esitatud selgitused parandamata.

Seoses kolmanda väitega, OLAFi selgitustest võib aru saada, et uurimine rajanes OLAFi enda esindaja antud ütlustel. Selline olukord oleks absurdne.

Seoses neljanda selgitusega, OLAFi väited vaid kinnitasid ombudsmani järeldusi. Kõik asjaolud viitavad, et parlamendiliikmed ei teinud väidetavaid ütlusi. Arvestades, kui tähtsaks pidas OLAF hr G. esitatud kuuldusi, oleks arusaamatu, kui OLAFi peadirektor oleks jätnud kasutamata võimalust küsida asjaomastelt parlamendiliikmetelt nende võimaliku teabeallika kohta. OLAFi peadirektor isegi ei selgitanud, miks ta ei teavitanud hr B.-d parlamendiliikmete väidetavatest avaldustest. 5. aprillil 2004 teavitas parlamendiliige, dr Gabriele Stauner OLAFit, et temalt oodatakse selgitusi väidetavalt parlamendiliikmete antud ütluste kohta Eurooa Parlamendi eelarvekontrolli komitee 7. aprilli 2004 istungil. On mõeldamatu, et hr B. oleks sellises olukorras jätnud enne juhtumiga komisjoni ette ilmumist lähemalt tutvumata. Igal juhul oleks OLAFi peadirektor pidanud nimetama vähemalt asjaomaste parlamendiliikmete nimed, et lisada oma väidetele usaldusväärsust. Ta ei teinud seda.

Ombudsmani hinnang OLAFi täiendatud arvamusele

Ombudsman märgib, et OLAF on keeldunud täitmast tema soovituse projekti nõuetekohaselt. OLAF on kinnitanud seoses soovituse projektis esitatud teise selgitusega, et tugineb ombudsmani tõlgendusele määruse 45/2001 artikli 2 punkti a kohta, seni, kuni kohus ei ole otsustanud teisiti. Samas nendib ombudsman, et hoolimata nimetatud kinnitusest, ei ole OLAF tunnustanud tema järeldust eelnimetatud väite kohta.

Pärast OLAFi täpsustatud arvamuse põhjalikku analüüsi jääb ombudsman seisukohale, et OLAF ei ole seni esitanud seoses soovituse projektis käsitletud kolme esimese väitega (või väidete grupiga) mingeid uusi ja kaalukaid argumente. Seetõttu ei jää ombudsmanil muud üle kui kinnitada järeldused, millele ta seoses nimetatud selgitustega on jõudnud.

Seoses neljanda selgitusega märgib ombudsman, et OLAF viitab kuulujutule, mida rääkisid OLAFi peadirektori väitel talle parlamendiliikmed 11. märtsil 2002 Strasbourgis toimunud Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee istungil. Samas märgib ombudsman, et OLAFi peadirektor on keeldunud koostamast selle teabe alusel toimikusse vastavat märget, seda hoolimata faktist, et ta oli kõnealustele avaldustele omistanud "olulist tähendust".

Ombudsman leiab, et on raske aru saada, miks pidas OLAF vajalikuks viidata 24. märtsil 2003 ombudsmanile saadetud kirjas "usaldusväärsetest allikatest, sealhulgas parlamendiliikmetelt, saadud teabele", kui ta ise (1) kinnitab, et väidetavad ütlused ei sisaldanud konkreetseid fakte, vaid ainult kuulujutu tasemel teavet, (2) leiab, et teave ei olnud piisavalt tähtis, et see oleks väärinud märkimist toimikusse ja (3) tunnistab, et kõnealust teavet ei mainitud riiklikele ametivõimudele saadetud kirjades, vaatamata asjaolule, et OLAFi kinnituse kohaselt sisaldasid kirjad kogu teavet, mis OLAFil nimetatud asjas oli. Peale selle jääb ombudsmanile selgusetuks, kuidas on hr B. avaldused Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee ees 7. aprillil 2004 vastavuses OLAFi ülaltoodud väidetega 24. märtsist 2003. Nagu kaebuse esitaja on õigesti märkinud, saatis parlamendiliige dr Gabriele Stauner OLAFile mainitud Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komitee istungi eel hulga küsimusi. Selle kirja koopiad saadeti komisjoniliikmetele ja Euroopa Ombudsmanile. Üks dr Stauneri küsimustest puudutas ülalnimetatud OLAFi 24. märtsil 2003 ombudsmanile saadetud kirjas esitatud väidet (mida dr Stauner oma kirjas tsiteeris). Kui mitte võtta eelduseks asjaolu, et hr B. (isik, kes esindas OLAFit komisjoni ees) ei olnud korralikult ette valmistatud või tal ei olnud piisavalt teadmisi toimunu kohta, on hr B. komisjoni ees antud avaldust raske tõlgendada teisiti kui nii, et OLAF ei olnud sellistest Euroopa Parlamendi liikmete antud väidetest üldse teadlik.

Igal juhul, nagu ka kaebuse esitaja õigustatult märgib, ei ole OLAF suutnud seni oma väidet kinnitada parlamendiliikmete nimede esitamisega, kes talle väidetavalt kõnealust teavet andsid.

Arvestades eeltoodud asjaolusid, on ombudsman seisukohal, et tema järeldused seoses neljanda selgitusega on samuti põhjendatud.

Ombudsmani soovitus

Võttes arvesse eeltoodut sõnastab ombudsman oma soovituse projekti OLAFile ümber järgmiseks soovituseks:

OLAF kohustub tunnistama, et ta on esitanud ebaõigeid ja eksitavaid väiteid oma selgitustes ombudsmanile seoses viimase läbiviidava uurimisega kaebuse 1840/2002/GG asjus.

Euroopa Parlamendil tuleks kaaluda soovituse kinnitamist otsusena.

Strasbourgis 12. mail 2005

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

 

---

[1] Euroopa Parlamendi otsus 94/262, 9. märts 1994, ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta, EÜT L 113, 1994, lk 15.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta, 25. mai 1999, EÜT L 136, 1999, lk 1.

[3] See on pressiteate saksakeelne sõnastus. Pressiteate ingliskeelne versioon, mis on kättesaadav OLAFi veebilehelt, sisaldab pisut erinevat sõnastust: "Ametile laekunud info kohaselt on üks ajakirjanik saanud enda valdusesse mitmeid nn "van Buiteneni asjaga" seonduvaid dokumente. Ei saa välistada, et nende dokumentide eest võidi mõnele OLAFi (või võimalik, et mõne teise ELi institutsiooni) töötajale maksta."

[4] Saksa prokurör algatas samuti uurimise, kuid ei andnud korraldust kaebuse esitaja elu- või töökoha läbiotsimiseks.

[5] Tegemist ei ole eespool nimetatud OLAFi esindajaga.

[6] Nende kirjade koopiad esitas ombudsmanile uurimise käigus ka OLAF.

[7] Pressiteate ingliskeelne versioon, mis on kättesaadav OLAFi veebilehelt, sisaldab pisut erinevat sõnastust: "Vastavalt ameti poolt saadud informatsioonile on üks ajakirjanik saanud enda valdusesse mitmeid niinimetatud "van Buiteneni afääriga" seonduvaid dokumente. Ei saa välistada, et nende dokumentide eest võib olla makstud kellelegi OLAFist (või võimalik, et mõnest teisest ELi institutsioonist)."

[8] Saksa prokurör algatas samuti uurimise, kuid ei andnud korraldust kaebuse esitaja elu- või töökoha läbiotsimiseks.

[9] EÜT L 113, 1994, lk 15.

[10] EÜT L 8, 2001, lk 1.

[11] Tegemist ei ole eespool mainitud OLAFi esindajaga.

[12] Tema nimi sisaldub aruandes, mis esitati Belgia prokurörile 11. veebruaril 2004.

[13] Tegemist ei ole eespool mainitud OLAFi esindajaga..

[14] Kaebuse esitaja esitas ombudsmanile selle ärakuulamise protokolli koopia.