Kaebuse esitaja esitas ELi kaubamärgi taotluse kohta Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastulausemenetluse. Vastulausemenetlus võimaldab olemasolevate ELi kaubamärkide omanikel vaidlustada uute ELi kaubamärkide taotlusi, et kaitsta oma õigusi. Vastulausemenetluse alguses ja kaebuse esitaja varasemates menetlustes suhtles EUIPO kaebuse esitajaga posti teel. Vastulausemenetluse käigus muutis EUIPO oma kommunikatsioonipoliitikat ja otsustas minna üle elektroonilisele sidele. Seetõttu jäi kaebuse esitaja tõendite esitamise nõudest ilma.

Ombudsman leidis, et see, et EUIPO ei teavitanud kaebuse esitajat nõuetekohaselt oma otsusest suhelda elektrooniliselt, kujutab endast haldusomavoli, kuna see ei olnud kooskõlas EUIPO varasema praktikaga. Kuna vastulausemenetlus oli lõpetatud, lõpetas ombudsman juhtumi ilma soovitust esitamata.

Ta tegi siiski ettepaneku, et EUIPO teavitaks kasutajaid oma kommunikatsioonipoliitika muudatustest sama kanali kaudu, mida ta varem kasutas nendega suhtlemiseks.

Juhtum käsitles seda, kuidas Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet (EASME) käsitles rahastamisettepanekut tõhustatud Euroopa Innovatsiooninõukogu katseprojekti „Accelerator“ raames.

Kaebuse esitaja kahtles selles, kuidas EASME tema ettepanekut hindas, samuti selles, et hindamise ja läbivaatamise võimaluste kohta ei saadud piisavalt teavet. Kaebuse esitajale valmistas muret ka see, et EASME viivitas oma otsuse läbivaatamise taotlusele vastamisega.  

Uurimise käigus selgitasid EASME õigusjärglane ja asendaja Euroopa Innovatsiooninõukogu ja VKEde Rakendusamet (EISMEA), miks läbivaatamismenetlus viibis. Ombudsman leidis, et selgitus oli mõistlik. Ombudsman leidis ka, et EASME oli andnud kaebuse esitajale piisavalt teavet hindamise ja läbivaatamise võimaluste kohta. Ombudsman leidis siiski, et EASME poolt kaebuse esitajale antud tagasiside ei olnud piisav ega võimaldanud ettepaneku hindamist sisuliselt läbi vaadata. Ombudsman märkis, et EIC uue programmi „Accelerator“ raames näib EISMEA andvat taotlejatele nende taotluste hindamise kohta üksikasjalikumat tagasisidet.

Seega leidis ombudsman, et edasised uurimised ei ole selle juhtumi puhul õigustatud, ja lõpetas uurimise.

Juhtum puudutas Euroopa välisteenistuse suutmatust vastata kirjale, mis käsitles 2017. aastal ELi tsiviilmissioonis toimunud distsiplinaaruurimist.

Ombudsman leidis, et Euroopa välisteenistus oli korduvalt jätnud kaebuse esitaja kirjadele vastamata. Isegi kui Euroopa välisteenistus leidis, et ta ei saa käimasoleva kohtumenetluse tõttu sisuliselt vastata, oleks ta pidanud kaebuse esitajale vastama ja seda selgitama. Selle tegemata jätmine oli haldusomavoli.

Kuna Euroopa välisteenistus selgitas uurimise käigus, miks ta leiab, et ta ei saa kaebuse esitajale sisulist vastust anda, ei esitanud ombudsman selle kohta soovitust. Ta loodab siiski, et Euroopa välisteenistus võtab seda järeldust arvesse ka edaspidi.

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi keeldumist saata e-posti teel otsus, millega keelduti andmast üldsusele juurdepääsu dokumentidele.

Ombudsman leidis, et Euroopa Parlamendi vastus kaebuse esitajale oli antud kontekstis mõistlik, kuna kaebuse esitaja oli otsuse juba tähitud kirjaga kätte saanud.

Ombudsman lõpetas uurimise järeldusega, et selles juhtumis ei esinenud parlamendi haldusomavoli.