(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kompromiss

Taustteave

Kaebuse esitaja on Saksa ettevõtja, kes tegeleb vanaõli ringlussevõtuga. Kaebuse esitaja kasutatud protsessi tulemuseks on „Fluxöli“ (räbuõli) tootmine.

16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta (muudetud kujul, edaspidi „direktiiv”) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud: „Kui tehnilised, majanduslikud ja organisatsioonilised piirangud seda võimaldavad, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et eelistada vanaõli töötlemist regenereerimise teel.”

Direktiivi artikli 1 kohaselt on „regenereerimine” „mis tahes protsess, mille käigus vanaõli rafineerimise teel on võimalik toota baasõlisid, eelkõige kõrvaldades sellistes õlides sisalduvad saasteained, oksüdatsiooniproduktid ja lisandid”.

Kaebuse esitaja sõnul on Saksamaa subsideerinud vanaõli põletamist (elektri tootmiseks) hiljemalt alates 1993. aastast. Kaebuse esitaja leidis, et see on direktiivi sätetega teravas vastuolus, ja esitas komisjonile kaebuse. Komisjon algatas rikkumismenetluse, mille tulemusel tegi Euroopa Kohus 1999. aastal otsuse komisjoni kasuks (kohtuasi C-102/97).

Saksamaa ei soovinud esialgu seda kohtuotsust täita. Näib, et alles pärast seda, kui kaebuse esitaja oli pöördunud uuesti komisjoni poole ja viimane oli astunud samme, et kasutada EÜ asutamislepingu artiklis 228 sätestatud menetlust (mis näeb ette karistusmaksete võimaluse), nõustus Saksamaa oma õigusakte muutma.

Kaebuse esitaja sõnul määratletakse muudetud eeskirjades mõiste „regenereerimine“, et jätta välja (või võimaldada välistada) protsessid, mille tulemuseks on „räbuõli“ tootmine. Kaebuse esitaja arvates võeti see meede tahtlikult, et teda karistada.

Kaebus 1272/2004/GG

mail 2004 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei ole jõustanud ühenduse õigust üldiselt ja eelkõige eespool nimetatud kohtuotsust.

aasta augustis esitatud arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ombudsmanile esitatud kaebus oli seotud rikkumiskaebusega 2002/4775, mille kaebuse esitaja oli esitanud komisjonile 28. juunil 2002. Komisjon selgitas, et selle kaebuse uurimise käigus oli Saksamaa esitanud teavet, mis viitas haldusasutuse õiguslikule võimalusele tagada vanaõli regenereerimise prioriteetsus, ning väitis, et regenereerimise kvoot Saksamaal näitas, et prioriteetsuse põhimõte on praktikas saavutatud.

Komisjoni sõnul näitas hilisem kohtumine Saksamaa pädevate ametiasutustega 2003. aasta septembris, et põhimõtteliselt on prioriteetsuse põhimõtte kohaldamine tagatud. Saksamaa tunnistas siiski, et vanaõli mitteregenereerimist (põletamine, ringlussevõtt muudeks toodeteks) käsitlev statistika ei ole usaldusväärne ja seetõttu algatatakse eriuuring. Komisjon väitis, et enne rikkumismenetluse kohta otsuse tegemist tuleks ära oodata selle uuringu tulemused, mida oodati 2004. aasta lõpuks (2).

Arvamus saadeti kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Ühtegi sellist märkust ei esitatud.

Võttes arvesse komisjoni nimetatud asjaolusid, eelkõige asjaolu, et Saksamaa näis olevat tunnistanud, et tema statistika ebaregenereeritud vanaõli kohta ei ole usaldusväärne, leidis ombudsman, et komisjoni lähenemisviis on mõistlik. Seetõttu lõpetas ombudsman 24. novembril 2004 oma uurimise haldusomavoli tuvastamata. Ombudsman märkis siiski, et kaebuse esitaja võib tulevikus esitada uue kaebuse, kui ta leiab, et komisjon ei käsitlenud juhtumit nõuetekohase hoolsusega.

Kaebus 3534/2004/GG

30. novembri 2004. aasta kirjas palus kaebuse esitaja ombudsmanil uurimist jätkata või, kui see ei ole võimalik, käsitleda tema kirja uue kaebusena.

Kaebuse esitaja märkis, et eespool nimetatud uuring valmib kõige varem 2005. aasta septembris. Ta väitis sisuliselt, et nii komisjon kui ka Saksamaa mängisid ajaliselt.

Arvestades, et kaebuse 1272/2004/GG uurimine oli juba lõpetatud, registreeriti kaebuse esitaja uus kiri uue kaebusena.

Ombudsman leidis, et 2004. aasta novembri lõpus lõpetatud uurimise taasalustamine oleks mõttekas ainult siis, kui oleks uusi fakte või argumente, mis võiksid ombudsmani analüüsi mõjutada. Kaebuse esitaja väidet, et komisjon ja Saksamaa viivitasid, võib pidada uueks argumendiks. Kaebuse esitaja ei esitanud siiski tõendeid selle kohta, et asjaomane uuring oleks tõepoolest hilinenud ja et komisjon ei olnud küsimust asjakohaselt käsitlenud.

Seetõttu teatas ombudsman kaebuse esitajale, et uurimise algatamiseks ei ole piisavalt alust. Kaebuse esitaja tähelepanu juhiti siiski võimalusele oma kaebust uuendada, tingimusel et esitatakse piisavalt tõendeid.

7. jaanuari 2005. aasta telefonivestlus

jaanuaril 2005 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani büroo poole, et küsida, milliseid tõendeid on vaja. Juhtumi eest vastutav ametnik selgitas, et ombudsman vajab tõendeid selle kohta, et asjaomane uuring ei ole kättesaadav enne 2005. aasta keskpaika.

jaanuari 2005. aasta e-kiri

jaanuaril 2005 esitas kaebuse esitaja koopia instituudi koostatud teabelehest, mis näib vastavat uuringut käsitlevat. Kõnealuse teabelehe kohaselt hõlmab uuring ajavahemikku 2004. aasta juunist kuni 2005. aasta juunini.

See e-kiri registreeriti uue kaebusena (146/2005/GG). Kaebuse esitajalt saadud teabe põhjal otsustas ombudsman paluda komisjoni arvamust kaebuse esitaja väite kohta, et komisjon ei ole jõustanud ühenduse õigust ega ühenduse õiguse alusel tehtud otsuseid.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Komisjoni arvamuses kaebuse 1272/2004/GG kohta mainiti asjaomase uuringu tulemuste ootamise soovitavust kui peamist põhjust kaebuse 2002/4775 menetlemise jätkamiseks. Kõnealuses arvamuses (mis koostati 2004. aasta suvel) selgitati, et uuring on kättesaadav 2004. aasta lõpuks.

Juulis 2004 teatasid Saksamaa ametiasutused komisjonile, et uuring on vahepeal käivitatud, kuigi viivitusega. Nad märkisid, et vahearuannet oodatakse 2004. aasta septembriks. Komisjoni ei saa pidada selle viivituse eest vastutavaks, samuti ei olnud Saksamaa ühenduse õiguse kohaselt kohustatud sellist uuringut läbi viima.

Saksamaa esitas 7. oktoobril 2004 komisjonile teabe direktiivi rakendamise kohta. Teatis sisaldas mudelit õlijäätmete voogude arvutamiseks Saksamaal. Selle meetodi järgi on regenereeritud vanaõli kogused viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud, samas kui vanaõli üldkogus ja selles sisalduvate põletatud vanaõlide kogus on vähenenud.

Käesolevale teatisele oli lisatud eespool nimetatud uuringu esimene vahearuanne. Selle uuringu eesmärk oli töötada välja õlijäätmete voo tasakaal, mis rahuldaks komisjoni teabevajadusi ja oleks ühiseks aluseks arutelule õlijäätmete käitlejatega. Aruandes kirjeldati üksikasjalikult Saksamaa ametiasutuste kasutatud arvutusmudelit ja jõuti järeldusele, et see on hea alus edasiseks uurimiseks. Uuringu käigus kohandataks mudelit, et saada tegelik vanaõli voog.

Teatisele oli lisatud ka uuringu lähteülesanne. Selle dokumendi kohaselt pidi lõpparuanne tõepoolest valmima 2005. aasta juunis.

Praegu kättesaadava teabe põhjal jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et Saksamaa on võtnud vajalikud meetmed, et eelistada vanaõli töötlemist regenereerimise teel. Komisjon pidas siiski vajalikuks oodata enne kaebuse 2002/4775 kohta otsuse tegemist ära lõpparuanne, et saada võimalikult täielik pilt.

Kaebuse esitajate märkused
Kaebuse esitaja 27. mai 2005. aasta kiri

Kaebuse esitaja esitas 27. mai 2005. aasta kirjas järgmised märkused:

Kaebus 2002/4775 esitati 28. juunil 2002. Sellest ajast on möödunud peaaegu kolm aastat, ilma et komisjon oleks saanud esitada sisulist vastust.

Asjakohane uuring oli hilinenud, kuna Saksamaa oli seda lubanud 2004. aasta alguseks. Uuring oli osa Saksamaa püüdlustest võita aega.

Saksamaa keskkonnaministeeriumi vastutava isiku esitatud teabe kohaselt oli komisjon lõpetanud kõik menetlused liikmesriikide vastu, kes ei olnud veel direktiivi rakendanud. Sama allika kohaselt oli komisjonil selge suundumus direktiiv täielikult tühistada.

On veel mitmeid küsimusi, mida komisjoni arvamuses ei ole selgitatud (3).

Arvestades, et mis tahes edasine viivitus põhjustas märkimisväärset kahju, peaks ombudsman hoolitsema selle eest, et komisjon rakendaks kiiresti Euroopa Kohtu otsust ja direktiivi.

Kaebuse esitaja 31. mai 2005. aasta ja 9. juuni 2005. aasta kirjad

Kaebuse esitaja kordas oma seisukohti 31. mai ja 9. juuni 2005. aasta kirjades.

Otsus

1 Väidetav ühenduse õiguse ja ühenduse õiguse alusel tehtud kohtuotsuste täitmata jätmine

1.1 Kaebuse esitaja on Saksa ettevõtja, kes tegeleb vanaõli ringlussevõtuga. 16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta (muudetud kujul, edaspidi „direktiiv”) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud: „Kui tehnilised, majanduslikud ja organisatsioonilised piirangud seda võimaldavad, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et eelistada vanaõli töötlemist regenereerimise teel.“ Kaebuse esitaja sõnul ei ole Saksamaa täitnud käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli esitanud komisjonile kaebuse, algatas komisjon rikkumismenetluse, mille tulemusel tegi Euroopa Kohus 1999. aastal otsuse komisjoni arvamuse kasuks (4). aastal esitas kaebuse esitaja komisjonile veel ühe kaebuse (rikkumiskaebus 2002/4775).

1.2 5. mail 2004 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole (kaebus 1272/2004/GG). Kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei ole jõustanud ühenduse õigust ega ühenduse õiguse alusel tehtud otsuseid.

Oma arvamuses selle kaebuse kohta (mis esitati ombudsmanile 2004. aasta augustis) selgitas komisjon, et Saksamaa oli juhtumi 2002/4775 uurimise käigus esitanud teavet, mis viitas haldusasutuse õiguslikule võimalusele jõustada vanaõli regenereerimise prioriteetsus, ning väitis, et regenereerimise kvoot Saksamaal näitas, et prioriteetsuse põhimõte on praktikas saavutatud. Komisjoni sõnul tunnistasid Saksamaa ametiasutused 2003. aasta septembris toimunud järgmisel kohtumisel Saksamaa pädevate ametiasutustega, et vanaõli mitteregenereerimise statistika ei ole usaldusväärne ja seetõttu algatatakse eriuuring. Komisjon väitis, et enne rikkumismenetluse kohta otsuse tegemist tuleks ära oodata selle uuringu tulemused, mida oodati 2004. aasta lõpuks.

1.3 Võttes arvesse komisjoni nimetatud asjaolusid, leidis ombudsman, et komisjoni lähenemisviis on mõistlik. Seetõttu lõpetas ombudsman 24. novembril 2004 oma uurimise haldusomavoli tuvastamata. Ombudsman märkis siiski, et kaebuse esitaja võib tulevikus esitada uue kaebuse, kui ta leiab, et komisjon ei käsitlenud juhtumit nõuetekohase hoolsusega.

1.4 2005. aasta jaanuaris palus kaebuse esitaja ombudsmanil oma uurimist uuendada, esitades tõendid selle kohta, et asjaomane uuring ei ole kättesaadav enne 2005. aasta keskpaika. Ombudsman otsustas registreerida kaebuse esitaja kirja uue kaebusena (kaebus 146/2005/GG) ja algatada uurimise.

1.5 Oma arvamuses uue kaebuse kohta märkis komisjon, et Saksamaa ametiasutused teavitasid teda 2004. aasta juulis sellest, et uuring on vahepeal käivitatud, kuigi viivitusega. Komisjon väitis, et teda ei saa pidada selle viivituse eest vastutavaks. Ta lisas, et Saksamaa esitas teavet direktiivi rakendamise kohta 7. oktoobril 2004 ja et teatisele on lisatud eespool nimetatud uuringu esimene vahearuanne. Teatisele oli lisatud ka uuringu lähteülesanne. Selle dokumendi kohaselt pidi lõpparuanne tõepoolest valmima 2005. aasta juunis. Komisjon väitis, et praegu kättesaadava teabe põhjal oli tema esialgne järeldus, et Saksamaa on võtnud vajalikud meetmed, et eelistada vanaõli töötlemist regenereerimise teel. Komisjon pidas siiski vajalikuks oodata enne kaebuse 2002/4775 kohta otsuse tegemist ära lõpparuanne, et saada võimalikult täielik pilt.

1.6 Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kaebus 2002/4775 esitati 28. juunil 2002 ja et peaaegu kolm aastat on möödunud, ilma et komisjon oleks saanud anda sisulist vastust. Kaebuse esitaja sõnul oli asjaomane uuring hilinenud, kuna Saksamaa oli seda lubanud 2004. aasta alguseks. Kaebuse esitaja arvates oli uuring lisaks osa Saksamaa jõupingutustest aja võitmiseks. Kaebuse esitaja lisas, et ta sai teavet selle kohta, et komisjon on lõpetanud kõik menetlused liikmesriikide vastu, kes ei ole veel direktiivi rakendanud, ning et komisjonil on selge suundumus direktiiv täielikult tühistada.

1.7 Komisjonil on hea haldustava käsitleda rikkumiskaebusi hoolikalt ja mõistliku aja jooksul. Selleks et teha kindlaks, kas komisjon on toiminud vastavalt, leiab ombudsman, et arvesse tuleb võtta kõiki juhtumi asjakohaseid fakte niivõrd, kuivõrd need on ombudsmanile teatavaks tehtud.

1.8 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuse (kaebus 2002/4775) komisjonile esitamisest on möödunud peaaegu kolm aastat. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et selles kaebuses näib kaebuse esitaja olevat väitnud, et Saksamaa ei ole täitnud Euroopa Kohtu 1999. aasta otsust kohtuasjas C-102/97. Ombudsman tuletab meelde, et oma teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (KOM(2002) 141 (lõplik), EÜT 2002, C 244, lk 5) teatas komisjon, et teeb üldreeglina ettepaneku uurida kaebusi eesmärgiga teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast.

1.9 Lisaks märgib ombudsman, et komisjon on asunud seisukohale, et kaebuse esitaja rikkumiskaebust on võimalik käsitleda alles pärast seda, kui ta on saanud Saksamaa ametiasutuste tellitud uuringu tulemused. Arvestades 1) seda, et kaebuse esitaja väitis, et Saksamaa ei ole täitnud direktiiviga kehtestatud kohustust eelistada vanaõli töötlemist regenereerimise teel, ja 2) seda, et Saksamaa ametiasutused tunnistasid, et mitteregenereeritud vanaõli statistika ei ole usaldusväärne ja seetõttu algatatakse eriuuring, on ombudsman jätkuvalt seisukohal, et see seisukoht on mõistlik.

1.10 Tuleb siiski märkida, et komisjoni sõnul võtsid Saksamaa ametiasutused eespool nimetatud avalduse vastu 2003. aasta septembris toimunud koosolekul, samas kui uuring näib olevat tellitud alles 2004. aasta keskel. Kuigi on tõsi, et komisjoni ei saa süüdistada selles viivituses, mille eest vastutavad Saksamaa ametiasutused, ei ole komisjon tõendanud, et ta on teinud kõik endast oleneva, et tagada asjakohaste andmete võimalikult kiire kättesaadavus. Ombudsmanile kättesaadava teabe kohaselt teatas komisjon 3. veebruari 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et Saksamaa ametiasutused on talle teatanud, et puuduvat teavet ei edastata enne 2004. aasta kevadet. Oma arvamuses kaebuse 1272/2004/GG kohta märkis komisjon, et uuringu tulemusi oodati 2004. aasta lõpuks. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta tunnistas komisjon, et lõpparuanne tuli tõepoolest esitada 2005. aasta juunis, nagu kaebuse esitaja oli väitnud. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjon ei ole käesoleval juhul tegutsenud nõutava hoolsusega. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

1.11 Oma 24. novembri 2004. aasta otsusega lõpetas ombudsman kaebuse 1272/204/GG uurimise haldusomavoli puudumise tuvastamisega. See järeldus põhines kaalutlusel, et komisjon näib juhtumit aktiivselt uurivat, arvestades, et ombudsman oli teavitanud ombudsmani, et uuringu tulemusi, mida ta soovis oodata, oodatakse 2004. aasta lõpuks. Ombudsman tuletab meelde, et see teave sisaldus arvamuses, mille komisjon talle 6. augusti 2004. aasta teatega esitas. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta märkis komisjon, et "2004. aasta juulis" teatasid Saksamaa ametiasutused talle, et uuring käivitati hilinemisega. Ombudsman järeldab, et ajal, mil ta edastas talle oma arvamuse 2004. aasta augustis, oleks komisjon pidanud olema teadlik asjaolust, et käesoleva arvamuse sisu ei vasta enam tegelikele faktidele uuringu valmimise kuupäeva osas. Loomulikult ei saa välistada, et Saksamaa ametiasutustelt "2004. aasta juulis" saadud teave saabus nii hilja, et seda ei saanud enam komisjoni arvamusse lisada, eriti arvestades asjaolu, et arvamus saadeti puhkuseperioodil. Ombudsman märgib siiski, et komisjon hoidus talle hiljem addendum’i (või paranduse) edastamisest. Ombudsmani arvates peaks ühenduse institutsioon või asutus, kes on ombudsmanile tahtmatult esitanud ebatäpset või eksitavat teavet, parandama selle teabe niipea, kui ta saab teada selle veast. Kahtluste vältimiseks tuleb lisada, et uuringu tulemuste esitamise tähtaeg oli ombudsmani uurimise kontekstis oluline tegur.

2 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades esitab ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Komisjon peaks käsitlema kaebuse esitaja rikkumiskaebust võimalikult kiiresti ja hoolikalt.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 15. septembriks 2005. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

Strasbourg, 15. juuni 2005

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Koos oma arvamusega esitas komisjon koopia kirjast, mille ta oli saatnud kaebuse esitajale 3. veebruaril 2004. Selles kirjas märkis komisjon, et Saksamaa ametiasutused on selgitanud, et puuduvat teavet ei edastata enne 2004. aasta kevadet.

(3) Kaebuse esitaja väitis näiteks, et Saksamaa subsideeris (või oli subsideerinud) vanaõli põletamist seitsme aasta jooksul 52,5 miljoni euro ulatuses, samas kui regenereerimise toetus oli samal ajavahemikul vaid 10,2 miljonit eurot. Selle lahknevuse tõttu kahtles kaebuse esitaja, kas Saksamaa on direktiivi nõuetekohaselt rakendanud.

(4) Kohtuasi C-102/97: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1999, lk I-5051).