(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Kokkuvõte

Kaebus käsitleb asjaolu, et Euroopa koolid ei rahulda kaebuse esitaja tütre hariduslikke erivajadusi ning et komisjon nõudis kaebuse esitajalt rahalist toetust tema tütre erihariduse kulude katmiseks alternatiivses haridussüsteemis.

Ombudsman on seisukohal, et hariduslike erivajadustega laste integreerimine tavaharidussüsteemi jääb üldiseks poliitiliseks eesmärgiks, kuigi see ei ole kohustuslik. Siduva õigusnormi puudumisel ei tuvasta ombudsman haldusomavoli asjaolus, et kaebuse esitaja tütart ei saanud õpetada Euroopa koolis.

Ombudsman leiab siiski, et olukorra finantsaspekte diskrimineeritakse põhjendamatult.

Seetõttu esitab ombudsman soovituse projekti selle kohta, et komisjon peaks võtma vajalikud meetmed tagamaks, et Euroopa koolidest puude raskusastme tõttu välja jäetud hariduslike erivajadustega laste vanemad ei peaks osalema oma laste hariduskulude katmises.

Kompromiss

juulil 2002 esitas ühenduse ametnik, kelle tütar on vaimse puudega, ombudsmanile kaebuse. Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

1997. aasta septembris liitus kaebuse esitaja tütar Brüsseli II Euroopa kooli keskusega Woluwe piirkonnas. Järgides oma õpetajate nõuandeid, pidi ta järgima kõnet ja tööteraapiat. Aastatel 1998-1999 ja 1999-2000 sai ta abi Euroopa Kooli hariduslike erivajadustega laste eriprogrammi raames. Juunis 2000 otsustas Euroopa kool oma haridus- ja hariduskomisjoni soovitusel, et ta ei saa enam rahuldada kaebuse esitaja tütre hariduslikke erivajadusi. Hoolimata kaebuse esitaja taotlustest lubada tütrel jätkata õpinguid Euroopa koolis, leidis direktorite nõukogu, et laps peab minema teise kooli, mis võiks rahuldada tema hariduslikke erivajadusi. 2000. aasta septembris liitus kaebuse esitaja tütar Brüsseli rahvusvahelise kooli eriharidusüksusega.

Selle erikoolituse kogumaksumus oli 28 550 eurot (26 800 eurot koolitasudeks ja 1,750 eurot transpordikuludeks). aprillil 2002 otsustas komisjoni halduse peadirektoraat, et kaebuse esitajalt tuleks nõuda 5% (s.o 1,447,24 euro) tasumist, mis tuleb tema palgast maha arvata.

Kaebuse esitaja sõnul ei ole Euroopa koolid suutnud pakkuda ametnike lastele sobivat haridusprogrammi. Ta viitas Euroopa koolide põhikirjale, milles on sätestatud, et nende institutsioonide ülesanne peaks olema edendada Euroopa ühenduste töötajate laste haridust, et tagada Euroopa institutsioonide nõuetekohane toimimine. Kaebuse esitaja märgib, et tekstides ei ole kusagil mainitud, et mõned puudega lapsed võivad puude tõttu välja jääda. Komisjon vastutab osaliselt olukorra eest, sest tal on koht Euroopa koolide kuratooriumis ja ta vastutab kooli eelarve täitmise eest.

Kaebuse esitaja leiab ka, et tema tütre haridusse rahalise panuse andmise nõue on diskrimineeriv, kuna Euroopa koolides õpirändes osalevate erivajadustega laste vanemad ei ole kohustatud sellist panust andma. Kaebuse esitaja väidab ka, et komisjon kui tema tööandja ei täitnud oma kohustust tagada tema lapsele tasuta haridus.

Kokkuvõttes esitab kaebuse esitaja järgmised väited:

i) Euroopa koolid ei ole suutnud pakkuda sobivaid haridusprogramme kõigile hariduslike erivajadustega EÜ ametnike lastele.

ii) Komisjoni otsus, millega temalt nõutakse rahalist toetust tütre haridusele, on diskrimineeriv.

iii) Komisjon peaks kogu Euroopa koole puudutavas avaldatud teabes selgelt välja tooma, et mõned hariduslike erivajadustega lapsed võib välja jätta.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma 6. jaanuari 2003. aasta arvamuses käsitles komisjon kõiki kaebuse esitaja väiteid:

Euroopa koolide pakutav haridus erivajadustega lastele

17. juuni 1994. aasta konventsiooni kohaselt ei ole Euroopa koolid ühenduse asutused, vaid kuratooriumi alluvuses olevad integreeritud asutused, mis kuuluvad kõikide liikmesriikide ühisesse haridussüsteemi. Euroopa Ühendus osaleb nende koolide tegevuskulude katmises ja on kuratooriumi liige.

Erinevalt enamikust riiklikest haridussüsteemidest, kus on puuetega laste erikeskused, koosnevad Euroopa koolid üksnes tavalistest haridusasutustest. Hoolimata kuratooriumide kehtestatud piirangust suhtuvad Euroopa koolid raskustesse, millega puutuvad kokku erivajadustega lapsed. Alates 1987. aastast on nad püüdnud tagada, et need lapsed oleksid integreeritud. Selleks on loodud teatavad struktuurid, nagu paranduskursused ja nõustamiskeskused.

Alates 1989. aastast on iga kool moodustanud "nõuanderühma", mis koosneb õpetamismeeskonnast, kes hindab, mil määral iga lapse erivajadusi saab rahuldada kooli tavapärases klassiruumis. Nõuanderühm esitab oma aruande juhatajale, kes konsulteerib kahe pädeva inspektoriga, enne kui otsustab, kas lubada SENi laps kooli või mitte. Kui lapsi vastu ei võeta, võivad vanemad pöörduda õppimise tugikomitee esimehe poole, lõpliku otsuse teeb kuratooriumi esindaja.

Komisjoni sekkumise tulemusena on koolide eelarveosa, mis on ette nähtud erivajadustega lastele, 1996. aastaga võrreldes kahekordistunud ja tõusis 2002. aastal 1 400 000 euroni.

Kaebuse esitaja tütre konkreetse juhtumiga seoses otsustas Brüsseli II Euroopa kooli erivajadustega laste nõuanderühm 1998. aasta juunis pakkuda talle spetsiaalseid tugikursusi. Toetust uuendati 1999. aasta juunis. Euroopa koolide nõuanderühm jõudis 2000. aasta juunis järeldusele, et laps ei saa kasutada Euroopa koolide pakutavat haridust. 6. juunil 2000 soovitas kool tema vanematel paigutada ta tema erivajadustele paremini vastavasse hariduskeskusesse.

Pärast kaebuse esitaja taotlust otsus uuesti läbi vaadata esitas komisjon andmekaitsenõukogule ametliku kaebuse. Jõuti järeldusele, et Euroopa koolide tavaharidussüsteem ei suuda rahuldada kõigi hariduslike erivajadustega laste vajadusi.

Brüsseli II Euroopa kooli (Woluwe) esitatud teabe kohaselt vaadati kaebuse esitaja tütre juhtum läbi kooskõlas Euroopa koole reguleerivate eeskirjadega. Komisjon leidis, et Euroopa koolide puuetega laste integreerimise poliitika ei olnud diskrimineeriv ning et tema keskus Woluwes (Brüsseli II Euroopa koolid) oli teinud kõik endast oleneva vastavalt kehtivale poliitikale ja menetlustele.

Teatavate hariduslike erivajadustega laste vanemate tehtavate rahaliste sissemaksete diskrimineeriv laad

Komisjon selgitas, et tööandjana annab ta rahalist toetust erivajadustega laste vanematele, pakkudes kahte liiki abi:

- Kohustuslik abi, nagu peretoetuste puhul. Ametnikule võib maksta kahekordset tavalist ülalpeetava lapse toetust, kui tema laps on puudega. Topelttoetust saavad ametnikud saavad automaatselt maksusoodustuse ja puudest tulenevad ravikulud hüvitatakse 100% ulatuses.

- Puuetest tulenevate kulude katteks eelarverealt A-4103 ("Täiendav abi puuetega inimestele") antav täiendav toetus. Komisjon märkis, et seda liiki abi jaotamist reguleeritakse haldusjuhtide poolt 1999. aastal vastu võetud eelarverea A-4103 rakendamise esialgsete suuniste artikliga 5a.

Kui ametnik taotleb abi eelarverealt A-4103, on esialgsete suuniste artiklis 5a sätestatud, et ta peab tegema sissemakse sõltuvalt perekonna maksustatavast sissetulekust, nagu on sätestatud esialgsete suuniste II lisas. Kaebuse esitaja puhul moodustas rahaline toetus 5 % kantud kuludest.

Puudega inimestele antav täiendav abi on ette nähtud puudest tulenevate kulude katmiseks. Seda ei tohiks segi ajada korraldusega, mis kujutab endast alternatiivi Euroopa koolide haridussüsteemile.

Komisjoni poolt erivajadustega laste vanematele antav teave

Komisjoni talitused suhtlevad Euroopa koolidega, et otsustada, milliseid meetmeid tuleks võtta hariduslike erivajadustega laste integreerimiseks. Komisjon jätkab jõupingutusi, et teavitada Euroopa koolide esindajaid vajadusest anda hariduslike erivajadustega laste vanematele teavet. Samuti tagab ta, et sellised üksikasjad lisatakse uutele ametnikele ja muudele teenistujatele antavasse teabesse nii enne komisjoni tööle asumist kui ka siis, kui nad tööd alustavad.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja leidis oma märkustes, et kui Euroopa koolid ei suuda rahuldada teatavate erivajadustega laste vajadusi, tuleks nende eelarvest täielikult rahastada nende laste haridust alternatiivses keskuses. Tema arvates peaksid Euroopa koolid pidama läbirääkimisi kohalike/rahvusvaheliste koolidega, et pakkuda asjakohast haridust kõigile hariduslike erivajadustega lastele, nagu see on enamikus liikmesriikides.

Komisjoni antav „seadusjärgne toetus” või kahekordne lapsetoetus tuleb maha arvata summast, mida kaebuse esitaja peab maksma oma tütre hariduse eest. Seda mahaarvamist ei kohaldata, kui laps võetakse vastu Euroopa koolidesse. Komisjoni statistika põhjal juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et Euroopa koolide keskmised kulud seoses erivajadustega lapsega on 11 111 eurot, samas kui erivajadustega lapsega seotud keskmised kulud eelarvereal A-4103 on 9 315 eurot.

Selle erinevuse kõrvaldamiseks tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et Euroopa koolid peaksid katma kõik hariduskulud, mis on seotud hariduslike erivajadustega lastega, kes tuleb üle viia teise haridusasutusse.

Komisjon peaks aluslepingute täitmise järelevalvajana tagama selliste ühenduse õigusaktide rakendamise, mis käsitlevad võitlust igasuguse diskrimineerimise vastu üksnes puude alusel. Ta väitis, et Euroopa koolide tegevus on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 14, mis tagab õiguse haridusele. Sellest tulenevalt leidis kaebuse esitaja, et Euroopa koolid ei ole suutnud täita oma kohustust pakkuda sobivat haridust EÜ ametnike hariduslike erivajadustega lastele.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat hindamist leidis ombudsman, et komisjon ei olnud kaebusele piisavalt reageerinud. Ombudsmani põhikirja (2) artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ombudsman jõudis esialgsele järeldusele, et komisjon ei taganud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist, kui ta nõudis kaebuse esitajalt toetust tema Euroopa koolidest puude raskusastme tõttu välja jäetud SEN-lapse hariduskulude katmiseks.

Seetõttu tegi ombudsman 9. juuli 2003. aasta kirjas komisjonile ettepaneku võtta vajalikud meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja ei peaks osalema oma lapse hariduskulude katmises.

Oma 22. oktoobri 2003. aasta vastuses selgitas komisjon, et sotsiaalmeetmete ettevalmistamise institutsioonidevahelisele komiteele (CPAS) aru andev töörühm peaks tegema haldusjuhtidele ettepaneku teatavate muudatuste tegemiseks puuetega inimeste täiendavat abi käsitlevates kehtivates suunistes. Muu hulgas tehakse ettepanek, et ülalpeetava lapse toetuse lisasummat ei arvata enam kantud kuludest maha. Heakskiitmise korral pidi uus kava jõustuma 1. jaanuaril 2004.

Komisjon väitis, et kaebuse esitaja täielik vabastamine tema lapse hariduskulude katmisest – nagu ombudsman oli välja pakkunud – oleks põhjendatud ainult juhul, kui praegust korda saaks pidada diskrimineerivaks. Komisjoni arvates see nii ei olnud, sest nende laste vanemad, kes ei saa Euroopa koolis käia, eelkõige pedagoogilistel põhjustel, peavad otsima ka alternatiivseid koole, mille kulud hüvitatakse vaid osaliselt või jäetakse mõnikord üldse hüvitamata. Seega ei ole nõue, et vanemad peavad osalema oma laste hariduskulude katmises, tingimata seotud puudega. Seetõttu leidis komisjon, et täiendavat rahalist toetust tuleb pidada mittediskrimineerivaks.

Institutsioon juhtis tähelepanu sellele, et kui puudega lapsed jäetakse Euroopa koolidest välja, ei ole see tingitud nende puudest, vaid sellest, et nende puude raskusaste ületab koolide võime nendega toime tulla. Seetõttu tuleb osa neist lastest suunata teistesse struktuuridesse. Kuna selliste struktuuride kulud on palju suuremad, võttes arvesse olemasolevaid eelarvepiiranguid, on vanematelt vaja piiratud panust, mis põhineb perekonna rahalisel olukorral. Erakooli kuludega seotud rahaline abi, mida antakse kaebuse esitaja puudega lapsele, koosneb seadusjärgsest elemendist (kahekordne ülalpeetava lapse toetus, millele lisanduvad ühekordsed ja mittestandardsed õppetoetused) ja mitteseadusjärgsest elemendist („täiendav abi puuetega inimestele”; eelarverida A-103). Vanemad peavad osalema nende kulude katmises osana mittekohustuslikust elemendist (st täiendav abi puuetega inimestele). Kaebuse esitaja puhul on see 5 %. Komisjoni hinnangul oli kaebuse esitaja kogukulu 32 700 eurot, millest 32 456 eurot kandis institutsioon. Nagu eespool märgitud, teatas komisjon siiski oma kavatsusest kaebuse esitaja finantskoormust veelgi vähendada.

Ombudsman edastas kaebuse esitajale komisjoni vastuse sõbraliku lahenduse ettepanekule. Oma vastuses kordas ta juhtumi asjaolusid ja rõhutas, et kohustus aidata kaasa tütre haridusele on seotud asjaoluga, et ta on puudega laps. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni viited tulevastele algatustele ei ole asjakohased, kuna ombudsmani menetluses olev juhtum käsitleb tema tütre olukorda ja asjaolusid, kelle haridusse on tal palutud panustada alates 2000. aastast. Vastupidiselt komisjoni osutatud arvudele märkis kaebuse esitaja, et tema panus on 5 638 eurot, st 15 % kogukuludest. Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni väite, et täiendav rahaline toetus, mida ta pidi andma, ei olnud diskrimineeriv. Tema arvates ei ole oluline, kas lapsed peavad Euroopa koolist lahkuma erinevatel põhjustel. Käesolevas asjas on tegemist lapsega, kellele keelduti tema puude tõttu haridust andmast ja kellelt nõuti seega osa hariduse eest tasumist. Diskrimineerimine toimub üksnes tema puude tõttu. Kaebuse esitaja väitis, et asjaolu, et komisjon järgib olemasolevate suuniste või eeskirjade sõnastust, ei ole olukorra õigustamiseks piisav, sest kohaldatavad suunised või eeskirjad võivad iseenesest olla diskrimineerivad.

Kaebuse esitaja väljendas ka oma hämmastust selle üle, et komisjon peaks puuetega inimeste aastal tundma vajadust kaitsta Euroopa koolide tõrjuvat poliitikat ja praktikat, selle asemel et võtta meetmeid oma diskrimineerimispoliitika toetamiseks. Tema arvates on komisjon selles osas täielikult eiranud oma kohustusi oma töötajate ja nende ülalpeetavate ees.

Otsus

1. Haridus erivajadustega lastele Euroopa koolides

1.1 Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa koolid ei ole suutnud pakkuda sobivaid haridusprogramme kõigile hariduslike erivajadustega EÜ ametnike lastele. Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa koolide põhikirjas ei mainita, et mõned puudega lapsed võib nende puude tõttu koolist välja jätta.

1.2 Komisjon väidab, et erinevalt enamikust riiklikest haridussüsteemidest, kus on puuetega laste erikeskused, koosnevad Euroopa koolid üksnes tavalistest haridusasutustest. Sellest piirangust hoolimata suhtuvad Euroopa koolid mõistvalt hariduslike erivajadustega laste probleemidesse ja on alates 1987. aastast püüdnud tagada nende laste integratsiooni. Selleks on loodud teatavad struktuurid, nagu paranduskursused ja nõustamiskeskused.

1.3 Ombudsman märgib, et hariduslike erivajadustega laste integreerimine ühtsesse haridussüsteemi näib olevat ELi ja selle liikmesriikide ühine eesmärk.

Selle eesmärgi saavutamiseks on tehtud mitmeid seadusandlikke algatusi. Nagu nõukogu 31. mai 1990. aasta resolutsioonis (3) liikmesriikidele soovitati,

"Täielikku integreerumist tavaharidussüsteemi tuleks kõikidel asjakohastel juhtudel pidada esimeseks võimaluseks ning kõigil haridusasutustel peaks olema võimalik vastata puuetega õpilaste ja üliõpilaste vajadustele."(4)

Euroopa Komisjon ise on esitanud sarnase vaatenurga oma 12. mai 2000. aasta teatises,(5) milles käsitleti erivajadustega laste integreerimist ja võeti kohustus:

"[...] jätkuvalt toetama Euroopa koolide jõupingutusi puuetega õpilaste asjakohaseks toetamiseks, et integreerida nad oma tavaklassidesse ja eelkõige aidata paremini konkreetsete õpiraskustega õpilasi."(6)

1.4 Seoses praeguse olukorraga ELis ja selle liikmesriikides märgib ombudsman, et hariduslike erivajadustega laste tavakoolidesse kaasamise poliitika väljatöötamine näib olevat silmapaistev suundumus, nagu nähtub Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri hiljutisest aruandest (7). Liikmesriikide praegused tavad on aga väga erinevad. Kuigi mõned ELi liikmesriigid, nagu Hispaania, Kreeka, Itaalia, Portugal ja Rootsi, on kehtestanud täielikult integreeritud haridussüsteemi, mis rahuldab kõiki hariduslike erivajadustega laste vajadusi, on teistes Euroopa riikides endiselt kasutusel mitmetasandiline lähenemisviis, mis ühendab tava- ja erivajadustega laste haridussüsteemid (8).

1.5 Arvestades praegust õiguslikku ja praktilist olukorda ELis, näib, et hariduslike erivajadustega laste integreerimine tavaharidussüsteemi jääb üldiseks poliitiliseks eesmärgiks, mis ei ole kohustuslik. Ombudsman ei ole teadlik ühestki siduvast õigusnormist, mis nõuaks komisjonilt või Euroopa koolidelt ühtse süsteemi loomist.

Sellise õigusnormi puudumisel ei saa ombudsman järeldada, et komisjon ei toiminud nõuetekohaselt, jättes tagamata, et Euroopa koolid pakuksid haridusprogramme kõigile EÜ ametnike hariduslikele lastele. Ombudsman tuletab siiski meelde, et komisjon võttis oma 12. mai 2000. aasta teatises kohustuse teha kõik vajalikud jõupingutused tagamaks, et Euroopa koolid integreeriksid kõik puuetega õpilased oma tavaklassidesse.

Seetõttu järeldab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ilmne haldusomavoli.

2. Euroopa koolidesse mittelubatud erivajadustega laste vanemate väidetav diskrimineerimine

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni otsus, millega kohustatakse teda andma rahalist toetust oma tütre haridusele, on diskrimineeriv. Kaebuse esitaja väidab, et Euroopa koolidesse lubatud erivajadustega laste vanemad ei ole kohustatud osalema oma laste hariduskulude katmises.

2.2 Komisjon väidab, et Euroopa koolides hariduslike erivajadustega laste suhtes kohaldatav kord ei ole diskrimineeriv. Komitee on seisukohal, et laste vanemad, kes ei saa Euroopa koolis käia eelkõige pedagoogilistel põhjustel, peavad otsima ka alternatiivseid koole, mille kulud hüvitatakse vaid osaliselt või jäetakse mõnikord üldse hüvitamata. Seega ei ole nõue, et vanemad peavad osalema oma laste hariduskulude katmises, tingimata seotud puudega.

Komisjon märgib samuti, et tööandjana annab ta rahalist toetust puudega laste vanematele. Sellega antakse nii seadusjärgset abi kahekordse tavapärase ülalpeetava lapse toetusena kui ka puudest tulenevate kulude katmiseks tehtud lisamakseid. Viimasel juhul reguleeritakse seda abi eelarvepunkti A-4103 rakendamise esialgsete suunistega, mille haldusjuhid võtsid vastu 1999. aastal. Kui võimalikud abisaajad taotlevad abi eelarverealt A-4103, on esialgsete suuniste artiklis 5a sätestatud, et ametnik peab tegema sissemakse sõltuvalt pere maksustatavast sissetulekust, nagu on sätestatud II lisas.

2.3 Ombudsman märgib, et kooskõlas Euroopa koolide kuratooriumi otsustega näib, et ühenduse institutsioonide teenistuses olevate töötajate lastel on vähemalt ühe aasta jooksul õigus saada luba Euroopa koolidesse. Need õpilased on vabastatud õppemaksust (9). Seega ei pea Euroopa Komisjoni ametnikud, kellel on võimalus saata oma lapsed Euroopa koolidesse, sealhulgas need erivajadustega lapsed, kelle vajadusi saavad rahuldada Euroopa koolid, osalema oma hariduskulude katmises.

Seevastu ei kata komisjon täielikult nende erivajadustega laste hariduskulusid, kes on puude tõttu Euroopa koolidest välja arvatud.

2.4 Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte. Nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (10) artiklis 21 ja EÜ asutamislepingu (11) artiklis 13, on keelatud igasugune diskrimineerimine, muu hulgas puude alusel.

2.5 Kättesaadava teabe põhjal leiab ombudsman, et komisjoni poolt Euroopa koolidest välja jäetud erivajadustega laste ametnike erinev finantskohtlemine põhineb üksnes puudel ja on seetõttu diskrimineeriv. Asjaolu, et erinev kohtlemine puudutab ainult mõnda erivajadustega laste vanemat, ei muuda selle diskrimineerimise olemust.

Lisaks ei ole oluline asjaolu, et mõned EÜ ametnike lapsed jäetakse Euroopa koolidest välja muudel põhjustel kui puue. Ombudsmani käsutuses olevad tõendid tema uurimisest näitavad, et teatavate laste väljajätmine Euroopa koolidest pedagoogilistel põhjustel ei põhine ühenduse õigusega sõnaselgelt keelatud alustel. Selliste laste faktilised ja õiguslikud asjaolud ei ole seega võrreldavad nende erivajadustega laste omadega, kes on puude raskusastme tõttu Euroopa koolidest välja arvatud.

2.6 Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjoni poolt Euroopa koolidest puude raskusastme tõttu välja jäetud erivajadustega laste ametnike erinev rahaline kohtlemine on diskrimineeriv ja kujutab endast seega haldusomavoli juhtumit.

3. Teave, mis tuleb anda erivajadustega lastega ametnikele

3.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks kogu Euroopa koole puudutavas avaldatud teabes selgelt välja tooma, et mõned hariduslike erivajadustega lapsed võib välja jätta.

3.2 Komisjon on teatanud, et ta jätkab jõupingutusi, et teavitada Euroopa koolide esindajaid vajadusest anda hariduslike erivajadustega laste vanematele teavet. Samuti tagab ta, et sellised üksikasjad lisatakse uutele ametnikele ja muudele teenistujatele antavasse teabesse nii enne komisjoni tööle asumist kui ka siis, kui nad tööd alustavad.

3.3 Ombudsman võtab teadmiseks komisjoni võetud kohustuse, millega nähakse ette vajalikud meetmed tagamaks, et kõik erivajadustega lastega ametnikud saavad asjakohast teavet nende käsutuses olevate abivahendite ja nendega seotud tingimuste kohta.

Võttes arvesse asjaolu, et komisjon on nõustunud andma piisavat teavet erivajadustega lastega ametnikele, järeldab ombudsman, et juhtumi selle aspektiga seoses ei ole edasine uurimine vajalik.

4. Järeldus

Ombudsmani uurimised selle juhtumi kohta on paljastanud Euroopa Komisjoni haldusomavoli juhtumi. Kuna komisjon ei ole soovinud nõustuda sõbraliku lahendusega, esitab ombudsman kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Komisjon peaks võtma vajalikud meetmed tagamaks, et erivajadustega laste vanemad, kes on puude tõttu Euroopa koolidest välja arvatud, ei peaks osalema oma laste hariduskulude katmises.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse enne 31. maid 2004. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani soovituse projekti heakskiitmisest ja selle rakendamise kirjeldusest.

Strasbourg, 27. veebruar 2004

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(3) nõukogu ja nõukogus kokku tulnud haridusministrite 31. mai 1990. aasta resolutsioon puuetega laste ja noorte integreerimise kohta tavapärastesse haridussüsteemidesse; EÜT C 162 ,, 3.7.1990, lk 2.

(4) Nõukogu 31. mai 1990. aasta resolutsiooni punkt 2.

(5) Komisjoni 12. mai 2000. aasta teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele "Puuetega inimestele tõketeta Euroopa suunas", KOM(2000) 0284 (lõplik).

(6) Vt eespool, teatis, punkt 4.3.d (Mainstreaming in the European Schools), lk 19.

(7) Vt Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, „Special Needs Education in Europe”, jaanuar 2003 (Aruande elektrooniline versioon on kättesaadav Euroopa Agentuuri veebilehel: http://www.european-agency.org).

(8) Supra, erivajaduste aruanne, punkt 1.1, lk 7.

(9) Euroopa Kooli kuratooriumi 27.–28. oktoobri 1992. aasta otsus (http://www.eursc.org/SE/htmlEn/IndexEn_home.html).

(10) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1) artikli 21 lõige 1:

„Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.”

(11) EÜ asutamislepingu artikkel 13:

„[...] nõukogu [...] võib võtta asjakohaseid meetmeid, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.”