(koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõikele 6)

Strasbourg, 22. aprill 2003

Kompromiss

Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, õppis Rootsis. Telefonitellimuse saamiseks Rootsi telekommunikatsiooniettevõtjalt Telia pidi ta maksma 5000 Rootsi krooni suuruse deposiidi (või Rootsi kodaniku avalduse, et ta tagab selle summa). Näib, et sellist tagatisraha nõuti kõigilt välismaalastelt, kellel ei olnud Rootsi sotsiaalkindlustusnumbrit. Kaebuse esitaja leidis, et tegemist on diskrimineerimisega, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 12, kuna Rootsi kodanikud ei pea sellist tagatist andma.

novembril 1998 esitas kaebuse esitaja ametliku kaebuse komisjoni esindusele Rootsis. Viimane teatas kaebuse esitajale 2. detsembril 1998, et kaebus on edastatud Brüsselis asuvale peasekretariaadile.

septembril 1999 ja pärast kaebuse esitaja 20. augusti 1999. aasta meeldetuletust teatas komisjoni peasekretariaat kaebuse esitajale, et juhtum registreeriti numbri 99/4916 SG(99) A/9472/2 all.

Ombudsmanile 2002. aasta juunis esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et vaatamata mitmele täiendavale meeldetuletusele (12. juuli 2000, 18. oktoober 2000 ja 18. november 2001) ei olnud komisjon teda teavitanud menetluse seisust ega sellest, kas ta kavatseb algatada Rootsi vastu rikkumismenetluse.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Komisjon konsulteeris kõigepealt mitme oma peadirektoraadiga (siseturg, justiits- ja siseküsimused, infoühiskond), et kontrollida, kas süüdistatav käitumine tulenes otseselt või kaudselt Rootsi õigusnormist. Eksam kestis kuni 2000. aasta suveni. Selle tulemusel kehtestas Telia asjaomase kohustuse omal algatusel.

Kuna seega oli tegemist ettevõtja käitumisega, uuris komisjoni konkurentsi peadirektoraat seejärel EÜ asutamislepingu artikli 82 rikkumist. Konkurentsi peadirektoraat palus Telialt 25. augustil 2000 selgitusi. Telia selgitas oma 25. septembri 2000. aasta vastuses, et 5000 Rootsi krooni suuruse summa eesmärk oli tagada nende abonentide võlad, kelle puhul Telia võib Rootsi sotsiaalkindlustusnumbri puudumisel kolimise korral kaduda. Komisjon leidis, et see selgitus õigustab Rootsi sotsiaalkindlustusnumbri omanike ja nende isikute erinevat kohtlemist, kellel sellist numbrit ei ole. Seega otsustas ta edasisi uurimisi mitte läbi viia.

Seda tulemust silmas pidades oli küsimus seejärel vähem prioriteetne, eriti arvestades asjaolu, et konkurentsi peadirektoraat pidi tegelema paljude muude telekommunikatsioonisektori juhtumitega.

Eespool nimetatud asjaolud põhjustasid komisjoni kahjuks teatava viivituse seoses kaebuse esitaja teavitamisega tema kaebuse läbivaatamise esimestest järeldustest ja komisjoni kavatsusest kaebus esitada.

augustil 2002 saatis komisjon kaebuse esitajale tema kaebuse kohta kirjaliku vastuse. Peale selle helistas komisjon 5. septembril 2002 kaebuse esitajale, et veenduda, et ta on vastuse kätte saanud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja kinnitas oma märkustes, et ta sai kätte komisjoni 8. augusti 2002. aasta kirja, ning märkis, et tema kaebuse peamine eesmärk on seega saavutatud. Kaebuse esitaja märkis siiski, et talle jäi kibe tunne, et vaatamata kõigile tema meeldetuletustele ei pidanud komisjon vajalikuks teda varem teavitada. Tema arvates oli see rohkem kui „teatav viivitus“ ja seda ei saa põhjendada töötajate puudusega. Kaebuse esitaja võttis komisjoni kahetsuse siiski teadmiseks ja nõustus komisjoni vabandustega.

Mis puudutab juhtumi sisu, siis leidis kaebuse esitaja, et komisjoni esitatud põhjused uurimise lõpetamiseks ei olnud täiesti veenvad. Kaebuse esitaja arvates on rikutud EÜ asutamislepingu artiklit 82. Kaebuse esitaja leidis, et Telia esitatud selgitus tema käitumise kohta ei olnud veenev, arvestades, et Telia oli igal juhul võimeline võlgnikke välismaal jälitama. Ta nõustus, et see võib olla keerulisem kui võlgnike jälitamine Rootsis endas. Kaebuse esitaja leidis siiski, et see ei saa olla diskrimineerimise õigustuseks. Kui komisjon nõustuks Telia argumentidega, oleks see vastuolus ELi püüdluste loogikaga lihtsustada nõuete täitmist teistes liikmesriikides.

Kaebuse esitaja leidis ka, et Telia võib kasutada enda kaitsmiseks muid vahendeid, näiteks paludes ELi kodanikel, kes ei ole Rootsi kodanikud, esitada oma isikutunnistuse või passi koopia. Tema arvates võib see teave aidata võlgnikku „jälgida“. Kaebuse esitaja küsis ka, kas ainuüksi asjaolu, et tal on Rootsi sotsiaalkindlustusnumber, lihtsustab võlgnikuni jõudmist juhtudel, kui ta kolis välismaale.

Seetõttu palus kaebuse esitaja ombudsmanil tema kaebust toetada ja sundida komisjoni uurimist jätkama.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kõigile kaebuse esitaja väidetele adekvaatselt vastanud.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsmani põhikirja (2) artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ombudsman jõudis esialgsele järeldusele, et komisjoni otsus sulgeda toimik põhjusel, et Telia lähenemisviis näib olevat põhjendatud, võib olla haldusomavoli juhtum.

Seetõttu tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Euroopa Komisjon peaks kaebuse esitaja esitatud kaebuse uuesti läbi vaatama.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Komisjon oli vastavalt ombudsmani ettepanekule küsimuse uuesti läbi vaadanud, võttes arvesse kaebuse esitaja esitatud uusi argumente. Telia lähenemisviisi eesmärk oli tagada, et tema klient oleks temaga liitumislepingu sõlmimise ajal maksejõuline. Seda on võimalik saavutada kolmel viisil – esitades sotsiaalkindlustusnumbri, esitades tagatisraha või tõendid maja või korteri ostmise kohta Rootsis.

Rootsi sotsiaalkindlustusnumber (personnummer) anti igale Rootsi kodanikule ja igale välismaalasele, kes elas Rootsis üle ühe aasta. See koosnes mitmest numbrist, mis võimaldasid eelkõige teada isiku vanust ja sünnikohta. Selle numbri eesmärk oli isiku tuvastamine halduseesmärkidel. Seda kasutati sotsiaalkindlustuse eesmärgil, kuid mitte ainult. Tõlge „sotsiaalkindlustusnumber“ ei tohiks seda asjaolu varjata.

Seda numbrit kasutasid maksuasutused ja eraõiguslikud asutused finantsandmebaaside loomiseks. Sellise andmebaasi abil oli seega võimalik kontrollida, kas konkreetsel isikul on tasumata võlgu. Kui isik, kellel on „personnummer“, soovis Telia teenuseid tellida, kasutas äriühing andmebaasi, et kontrollida, kas taotlejal on tasumata võlgu. Ilmselgelt oli finantsteave selles andmebaasis kättesaadav ainult siis, kui Rootsi erinevad haldus- või eraõiguslikud asutused olid isiku suhtes järelmeetmeid võtnud.

Telia lähenemisviis, mille kohaselt küsiti Rootsis sotsiaalkindlustusnumbrit, tagatisraha või tõendeid maja või korteri ostmise kohta, ei sõltunud kodakondsusest. Rootsis elanud ja töötanud välismaalasel oli „personnummer“. Lisaks võidakse mitteresidendist Rootsi kodanikult nõuda ka tagatisraha maksmist, kui ta saabub Rootsi üliõpilasena lühikeseks ajaks. Kuigi sellel isikul oli „personnummer“, ei olnud selle isiku kohta andmebaasis finantsteavet, kuna ta ei elanud Rootsis.

Nagu igal telekommunikatsioonioperaatoril, pidi ka Telia uue abonendi vastuvõtmisel omama isiku kohta asjakohaseid andmeid ja vahendeid tema jälitamiseks juhul, kui ta arveid ei tasu. Paljud ELi telekommunikatsioonioperaatorid katsid selle ohu, küsides abonendi isikutunnistuse koopiat. Seda praktiseerisid eelkõige operaatorite esindused, kes eelistasid abonendi füüsilisel kohalolekul tellimuste müüki. Telia olukord oli aga teistsugune. Ühelt poolt müüs ettevõte sageli tellimusi telefoni teel. Teisest küljest soovis ta õiguspäraselt veenduda kliendi maksevõimes lepingu sõlmimise ajal. Seega Telia isikutunnistuse koopiat ei küsinud. Selleks et veenduda kliendi maksevõimes, küsis äriühing klientidelt, kellel see oli, nende „personnummeri“ kohta. Kui puudus juurdepääs kliendi finantsandmetele, mille oli kinnitanud kolmas isik, või tõendid vara olemasolu kohta, nõuti tagatisraha. Tegelikult lubas Telia oma klientidel kasutada telefoniliini piiramatult kahe arve vahel, st kolme kuu jooksul. Asjaomased variandid hõlmasid ka riski, et arve jääb maksmata.

Euroopa telekommunikatsioonioperaatorite praktika liini eraldamise tingimuste, arvete esitamise tingimuste ning ajavahemiku osas, mille jooksul liini hooldati ja lubati kasutada, kui klient ei tasunud arveid, oli väga erinev. Teised operaatorid, nagu British Telecom või France Telecom, nägid samuti ette, et sellised hoiused, nagu Telia palus, olid teatavatel juhtudel vajalikud.

Telia süsteemi kohaselt oli telefoniliini täielik ja piiramatu kasutamine võimalik viie kuu jooksul alates viimase arve tasumise kuupäevast kuni kuupäevani, mil liin makse tegemata jätmise korral tegelikult blokeeriti. Teised operaatorid piirasid seda ajavahemikku kolme kuuga ja mõned neist blokeerisid liini kasutamise väliskõnedeks varsti pärast arve maksmata jätmise tuvastamist.

Telia oli vähendanud oma hoiuste süsteemi, mis oli nüüd 3000 Rootsi krooni ehk 333 eurot 5000 Rootsi krooni asemel ajal, mil kaebuse esitaja pöördus komisjoni poole. See summa näis olevat taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv (333 eurot deposiidina liini tasuta kasutamise eest viie kuu jooksul).

„Personnummeri“ (või tagatisraha või majutuse omandiõigust tõendava dokumendi) esitamise kohustuse peamine põhjus ei olnud vältida riski, et äriühing peab oma nõuded esitama teistes liikmesriikides.

Diskrimineerimise või põhjendamatu tegevuse puudumise tõttu leidis komisjon, et EÜ asutamislepingu artikli 82 rikkumise menetluse algatamiseks ei ole piisavalt alust.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta väitis, et Telia lähenemisviis tõi kaasa mitte-Rootsi kodanike kaudse diskrimineerimise, kuna tegelikkuses võisid viimased saada „personnummeri“ alles ühe aasta pärast. Kaebuse esitaja sõnul oli Telia üldistes tegevustingimustes ette nähtud, et tagatisraha nõutakse juhul, kui oli alust arvata, et klient ei maksa oma arveid. Kaebuse esitaja väitis, et eeldades, et see on nii juhul, kui „personnummer“ ei ole kättesaadav, seadis Telia teiste liikmesriikide kodanikud tegelikult ebasoodsasse olukorda.

Kaebuse esitaja arvates oli „personnummeri“ ja tagatisraha küsimise vahel oluline erinevus. Esimesel juhul piisas maksejõulisuse tõendamisest, teisel juhul pidi klient andma Teliale rahalisi vahendeid ilma intressi saamata.

Kaebuse esitaja lisas, et võrdlus British Telecomi ja France Telecomiga ei olnud veenev, kuna nende äriühingute tingimused käsitlesid vahet tegemata juhtumeid, mille puhul oli nõutav tagatisraha. Oli ka teisi telekommunikatsioonioperaatoreid, kes ei küsinud tagatisraha üldse (nagu Deutsche Telekom) või ainult siis, kui tekkisid probleemid (nagu Telekom Austria).

Otsus

1 Komisjonile esitatud kaebuse kohta ei ole piisavalt teavet

1.1 Kaebuse esitaja, kes on Saksamaa kodanik, õppis Rootsis. Telefonitellimuse saamiseks Rootsi telekommunikatsiooniettevõtjalt Telia pidi ta maksma tagatisraha 5000 Rootsi krooni. Näib, et sellist tagatisraha nõuti kõigilt välismaalastelt, kellel ei olnud Rootsi sotsiaalkindlustusnumbrit. Kaebuse esitaja leidis, et tegemist on diskrimineerimisega, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 12, kuna Rootsi kodanikud ei pea sellist tagatist andma. Seetõttu esitas kaebuse esitaja 25. novembril 1998 komisjonile ametliku kaebuse. Ombudsmanile 2002. aasta juunis esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et vaatamata mitmele meeldetuletusele ei olnud komisjon teda teavitanud menetluse seisust ega sellest, kas ta kavatseb algatada Rootsi suhtes rikkumismenetluse.

1.2 Komisjon selgitas oma arvamuses, kuidas ta on kaebust käsitlenud, ja avaldas kahetsust, et kaebuse esitaja teavitamisel esines teatav viivitus. Komisjoni sõnul teavitati kaebuse esitajat lõpuks 8. augustil 2002 saadetud kirjaga.

1.3 Hea haldustava kohaselt tuleks kaebuse esitajaid teavitada komisjonile esitatavate kaebuste seisust ja tulemustest. Käesolevas asjas kulus komisjonil üheksa kuud ja kaebuse esitaja meeldetuletus, enne kui ta teatas 1999. aasta septembris kaebuse esitajale, et tema kaebus on ametlikult registreeritud. Tundub, et ühelegi kaebuse esitaja poolt hiljem saadetud kolmest meeldetuletusest ei ole vastatud. Alles 2002. aasta augustis ja pärast seda, kui kaebuse esitajat oli teavitatud ombudsmani poole pöördumisest, teavitas komisjon lõpuks kaebuse esitajat tema kaebuse tulemusest. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et komisjoni lähenemisviis käesolevas asjas kujutab endast selget haldusomavoli juhtumit. Võttes aga arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja on ombudsmanile teatanud, et ta nõustus komisjoni vabandustega, leiab ombudsman, et tal ei ole põhjust kaebuse selle aspekti uurimist jätkata.

2 Komisjonile esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmine

2.1 Komisjon juhtis kaebuse esitajale saadetud kirjas ja ombudsmanile esitatud arvamuses tähelepanu sellele, et EÜ asutamislepingu artikli 82 võimaliku rikkumise uurimise käigus palus ta Telial esitada selle küsimuse kohta oma märkused. Telia selgitas, et tema nõutud tagatisraha eesmärk oli tagada nende abonentide võlad, kelle puhul Telia võib Rootsi sotsiaalkindlustusnumbri puudumisel kolimise korral jälje kaotada. Komisjon märkis, et tema arvates õigustab see selgitus Rootsi sotsiaalkindlustusnumbri omanike ja nende isikute erinevat kohtlemist, kellel sellist numbrit ei ole. Seega otsustas ta edasisi uurimisi mitte läbi viia.

2.2 Kaebuse esitaja kritiseeris oma märkustes seda otsust. Kaebuse esitaja leidis, et tegemist on EÜ asutamislepingu artikli 82 rikkumisega, kuna Telia diskrimineeris Rootsi kodanikke ja teisi ELi kodanikke. Lisaks väitis ta, et Telia eesmärk kaitsta end riski eest, et tema võlgnikud jäävad kontrolli alt välja, ei saa sellist diskrimineerimist õigustada.

2.3 Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja oli seega esitanud veel ühe väite. Arvestades algse kaebuse ja täiendava väite tihedat seost, leidis ta, et viimast tuleb käsitleda käesoleva uurimise raames. Komisjonil oli võimalus seda täiendavat väidet kommenteerida oma arvamuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku kohta.

2.4 Ombudsman märgib, et komisjonil on ELi konkurentsiõiguse väidetavaid rikkumisi käsitlevate kaebuste puhul kaalutlusõigus. Komisjon võib seega otsustada juhtumi lõpetada, kui ta jõuab järeldusele, et sellist rikkumist ei ole, või kui ta leiab, et puudub ühenduse huvi seda menetleda, sest siseriiklikel kohtutel või ametiasutustel oleksid asjaga tegelemiseks paremad võimalused. Ombudsman märgib, et käesoleva juhtumi puhul lõpetas komisjon juhtumi, kuna leidis, et diskrimineerimise või põhjendamatu tava puudumisel ei olnud piisavalt alust algatada menetlust EÜ asutamislepingu artikli 82 rikkumise tõttu. Seega tuleb siin analüüsida just seda arutluskäiku.

2.5 Telia eristab võimalike tellijatega suheldes isikuid, kellel on Rootsi sotsiaalkindlustusnumber (personnummer), isikutest, kellel sellist numbrit ei ole ja kellel ei ole ka Rootsis maja ega korterit. Nagu kaebuse esitaja õigesti märgib, on sellisel eristamisel olulised tagajärjed: kui esimesel juhul piisab pelgast märkest „personnummer“, siis teisel juhul peab klient andma Teliale rahalisi vahendeid. Vastupidi komisjoni väidetele toob see vahetegemine kaasa kaudse diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Komisjon ise juhib tähelepanu sellele, et igale Rootsi kodanikule ja igale Rootsis üle ühe aasta elanud välismaalasele antakse „personnummer”. See tähendab, et teiste ELi liikmesriikide kodanikud, kes ei viibi Rootsis kauem kui üks aasta (nt üliõpilased), ei saa „personnummerit“. Piirates eelist, et tagatisraha ei pea andma isikutele, kellel on „personnummer“, seab Telia seega paratamatult ebasoodsamasse olukorda kõik teiste liikmesriikide kodanikud, kellel sellist numbrit ei ole. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et mitteresidendist Rootsi kodanikelt võidakse nõuda ka tagatisraha maksmist, kui nad tulevad Rootsi üliõpilasena lühiajaliselt. Selleks et asjaomane meede kujutaks endast diskrimineerimist kodakondsuse alusel, ei pea sellest kasu saama kõik asjaomase liikmesriigi kodanikud.(3)

2.6 Ombudsman leiab, et ühtegi komisjoni esitatud argumenti ei saa pidada sellise erineva kohtlemise piisavaks põhjenduseks. Esiteks ei ole veenev komisjoni selgitus selle kohta, miks Telia ei küsi potentsiaalsetelt klientidelt lihtsalt nende isikutunnistuse koopiat. Kui Telia väidetav eelistus müüa tellimusi telefoni teel peaks muutma sellise paberkoopia esitamise ebapraktiliseks, on raske mõista, miks aktsepteeritakse siiski tõendeid maja või korteri ostmise kohta Rootsis. Teiseks ei saa Telia individuaalne kaubanduslik lähenemisviis (arvete esitamise vahel on pikem ajavahemik kui teistel äriühingutel) ilmselgelt õigustada teiste liikmesriikide kodanike ebasoodsamasse olukorda seadmist. Kolmandaks vähendab tagatisraha vähendamine 5000 Rootsi kroonilt 3000 Rootsi kroonile teiste liikmesriikide kodanike ebasoodsat olukorda, kuid ei kõrvalda seda. Neljandaks ja kõige olulisemaks on Telial loomulikult õigus end kaitsta ohu eest, et kliendid ei pruugi oma arveid tasuda. See ei õigusta aga süsteemi, mis seab teiste liikmesriikide kodanikud ebasoodsasse olukorda. Ombudsman on seisukohal, et on olemas võimalused tagada õiguspärane eesmärk ilma diskrimineerivate meetmeteta. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon ei ole suutnud tuvastada ühtegi teist võrreldavat telekommunikatsioonioperaatorit ELis, kes kasutaks Telia süsteemiga sarnast süsteemi. Nagu kaebuse esitaja õigesti märgib, ei näi ei British Telecomi ega France Telecomi tingimused, mille komisjon esitas, seostavat tagatisraha maksmise kohustust otseselt või kaudselt kliendi kodakondsusega.

3 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon eksib, kui ta leiab, et Telia käitumine ei kujuta endast diskrimineerimist. Seetõttu leiab ombudsman ka, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et EÜ asutamislepingu artikli 82 rikkumise menetluse algatamiseks ei ole piisavalt alust. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Seetõttu esitab ombudsman vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Soovituse projekt

Euroopa Komisjon peaks kaebuse esitaja esitatud kaebuse uuesti läbi vaatama.

Komisjoni ja kaebuse esitajat teavitatakse sellest soovituse projektist. Vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 6 saadab komisjon üksikasjaliku arvamuse 31. juuliks 2003. Üksikasjalik arvamus võiks koosneda ombudsmani otsuse heakskiitmisest ja soovituse projekti rakendamiseks võetud meetmete kirjeldusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(3) Vt otsus kohtuasjas C-281/98: Angonese (EKL 2000, lk I-4139, punkt 41) ja otsus kohtuasjas C-274/96: Bickel ja Franz (EKL 1998, lk I-7637, punkt 25). Vt ka kohtuasi C-43/95: Data Delecta vs. MSL (EKL 1996, lk I-4661) ja kohtuasi C-323/95: Hayes vs. Kronberger (EKL 1997, lk I-1711).