Kaebuse taust

1. 13. augustil 2013 kutsus Euroopa Komisjon kaebuse esitaja 13. septembril 2013 Brüsselisse vestlusele, et täita vaba ametikoht. Samal päeval paluti kaebuse esitajal läbida ka arstlik läbivaatus.

2. Enne X linnast Brüsselisse reisimist küsis kaebuse esitaja komisjonilt, kas tal on õigus lapsehoidja reisikulude hüvitamisele, kuna ta peab hoolitsema nelja kuu vanuse lapse eest, keda ta rinnaga toidab.

3. Komisjon vastas 21. augustil 2013, et hüvitatakse ainult kaebuse esitaja reisikulud.

4. Samal päeval edastas kaebuse esitaja komisjonile Euroopa Ombudsmani otsuse asjas 1303/2007/KM[1]. Ta viitas ka tuttavale, kes oli väidetavalt temaga samas olukorras ja kellele oli hüvitatud lapsehoidja sõidukulud[2].

5. Komisjon vastas 2. septembril 2013, et ta on võtnud arvesse ombudsmani otsust, EPSO reisikulude hüvitamise eeskirju ja sama küsimust reguleerivaid komisjoni eeskirju, samuti kaebuse esitaja kirjavahetuses nimetatud isiklikke tegureid ja vestluse aega. Komisjon jäi siiski seisukohale, et ta ei kata kõnealuseid kulusid.

6. Pärast kaebuse esitajaga vestlemist palus ta komisjonil hüvitada tema lapse eest hoolitsemiseks temaga liitunud abikaasa reisikulud. Tema taotlus lükati siiski tagasi.

7. 30. juunil 2014 võttis kaebuse esitaja ühendust ombudsmaniga.

8. Ombudsman algatas uurimise seoses i) kaebuse esitaja väitega, et kuna komisjon ei hüvitanud tema abikaasa kõiki reisikulusid, diskrimineeris ta teda; ning ii) tema nõue, et komisjon hüvitaks kaebuse esitajale kõik tema abikaasa reisikulud (488,06 eurot)[3].

Abikaasasõidukulude täielik hüvitamine

Ombudsmani lahendusettepanek

9. Lahenduse pakkumisel võttis ombudsman arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

10. Ombudsman märkis, et komisjon tunnistas uurimise käigus esitatud vastuses kaebuse esitaja eriolukorda ja märkis, et olukorra nõuetekohaseks lahendamiseks oleks võinud kehtestada erikorra. Ta märkis, et vestlus oleks võinud toimuda videokonverentsi teel või see oleks võinud olla„kavandatud sobivamale ajale vastavalt kandidaadi soovidele“. Komisjon märkis ka, et ta oleks võinud enne ja/või pärast vestlust anda rinnaga toitmiseks eraldi ruumi. Ombudsman märkis, et tegelikult ei pakutud kaebuse esitajale ühtegi neist lahendustest, kui ta teavitas komisjoni oma olukorrast ja konkreetsetest vajadustest.

11. Seega tegi ombudsman esialgse järelduse, et komisjon oli kaebuse esitajat diskrimineerinud, ja pakkus välja järgmise lahenduse:

„Võttesarvesse eespool esitatud järeldusi, teeb ombudsman ettepaneku, et komisjon i) teeks kaebuse esitajale 488,06 euro suuruse ex gratia makse, et katta lapse eest hoolitsenud kolmanda isiku reisikulud, ning ii) kohustuks andma tulevastele kandidaatidele, kes on kaebuse esitajaga sarnases olukorras, teavet neile kättesaadavate võimaluste kohta.“

12. Oma vastuses ombudsmani ettepanekule keeldus komisjon kaebuse esitajale saatja reisikulude hüvitamisest. Ta väitis, et kaebuse esitaja oli vabatahtlikult otsustanud kõnealuseid kulusid kanda, teades, et komisjon keeldub hüvitamisest. Komisjon märkis ka, et kaebuse esitaja ei ole kunagi otsinud alternatiivset lahendust ega kokkulepet, mis hoiaks ära nende kulude kandmise tema poolt.

13. Komisjon võttis siiski kohustuse anda tulevastele kandidaatidele, kes on kaebuse esitajaga sarnases olukorras, teavet neile kättesaadavate võimaluste kohta, näiteks videokonverentsi kasutamise kohta.

14. Kaebuse esitaja ei nõustunud komisjoni vastusega. Ta väitis, et rinnaga toitvaid naisi ei tohiks sel põhjusel teiste kandidaatidega võrreldes diskrimineerida.

Ombudsmani soovitus 

15. Komisjonile soovituse andmisel võttis ombudsman arvesse poolte esitatud argumente ja seisukohti.

16. Ombudsman leidis, et ei ole mõistlik eeldada, et kaebuse esitaja oleks pidanud esitama ettepanekuid alternatiivsete lahenduste kohta. Pigem kujutas see, et komisjon ei pakkunud kaebuse esitajale mingit alternatiivset lahendust, endast ebaõiglast diskrimineerimist. Ombudsman märkis ka, et kaebuse esitaja oli igal juhul pakkunud välja alternatiivse korra - teise isiku sõidukulude hüvitamise tema lapse abistamiseks -, kuid komisjon oli selle lahenduse tagasi lükanud.

17. Seetõttu soovitas ombudsman järgmist: „EuroopaKomisjon peaks maksma kaebuse esitajale ex gratia 488,06 eurot, et katta selle kolmanda isiku reisikulud, kes saatis teda lapse eest hoolitsema“.

18. Ombudsman väljendas heameelt selle üle, et komisjon nõustus tema teise ettepanekuga.

19. Oma vastuses ombudsmani soovitusele jäi komisjon oma seisukoha juurde. Ta märkis, et kaebuse esitaja oli otsustanud reisida koos oma lapsega ja teda saatis kolmas isik, kes oli täielikult teadlik komisjoni seisukohast. Ta täpsustas ka, et talle teadaolevalt ei ole ta varem lubanud selliseid hüvitisi, nagu on nõudnud kaebuse esitaja. Ta palus kaebuse esitajal öelda, millisele sellisele juhtumile ta varem viitas.

20. Oma märkustes komisjoni vastuse kohta märkis kaebuse esitaja, et ta oli komisjonile teatanud, et ta oli maksnud hüvitist saatvale isikule juhtumi puhul, mis sarnanes tema juhtumiga minevikus. Lisaks märkis ta, et komisjon ei pakkunud talle võimalust videokonverentsi korraldamiseks.

Ombudsmani hinnang pärast soovitust

21. Ombudsman peab kahetsusväärseks, et komisjon keeldus tema soovitusega nõustumast. Ta märgib, et komisjon on üksnes korranud varem esitatud argumente, mida ta oli juba pidanud ebaveenvaks.

22. Ombudsman kordab, et komisjoni ülesanne on tagada, et kõiki valikumenetluses osalevaid kandidaate koheldakse õiglaselt ja võrdselt. Ta leiab, et kõnealuse töökoha valikumenetluse haldamisel oleks komisjon pidanud pakkuma välja alternatiivseid võimalusi või korda, et võtta arvesse kaebuse esitaja isiklikku ja perekondlikku olukorda, kui teda on sellest teavitatud.

23. Seetõttu ja olenemata sellest, kas komisjon oli varem sarnastes olukordades olevatele kandidaatidele hüvitist maksnud, leiab ombudsman, et kuna komisjon ei pakkunud kaebuse esitajale mingit alternatiivset korda ja lükkas tagasi tema enda taotluse erikorra kohta, diskrimineeris ta teda.

24. Ombudsman leiab, et tegemist oli komisjoni haldusomavoliga.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Kuna Euroopa Komisjon ei pakkunud välja mõistlikke alternatiivseid meetmeid ja keeldus seejärel kaebuse esitajale hüvitamast tema isiklikust ja perekondlikust olukorrast tingitud lisakulusid, diskrimineeris ta teda. Tegemist oli haldusomavoliga.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 9. september 2017

[1] Selle juhtumi puhul leidis ombudsman, et Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) pani toime haldusomavoli, keeldudes määramast kaebuse esitaja suulist eksamit (avaliku konkursi lõppetappi) kuupäevale, mis eelneb kuupäevale, mil ta sünnitab oma lapse, ega vastanud piisavalt tema konkreetsetele argumentidele suulise eksami aja muutmise kohta: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/4297/html.bookmark

[2] Kaebuse esitaja selgitas selle uurimise käigus, et tagasimakse tegi Euroopa Kohus, mitte Euroopa Komisjon.

[3] Lisateavet kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta leiate ombudsmani lahenduse ettepaneku täistekstist: https://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/solution.faces/en/82537/html.bookmark ja ombudsmani soovitus: https://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/recommendation.faces/en/80999/html.bookmark.