Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, kes töötas komisjoni hoones välise teenuseosutaja heaks, ei olnud rahul, kui tema töökoha hoone turvatöötajad palusid ühel päeval tal lõunasöögi läbi skanneri panna. Ta saatis komisjoni asjaomasele osakonnale kaebuse. Oma kirjas viitas ta korduvatele vahejuhtumitele turvatöötajatega, mis tema arvates põhjustasid kõnealuse hoone töötajatele stressi.

2. Oma vastuses selgitas komisjon, et rangemad turvameetmed tulenesid kõrgendatud häiretasemest pärast Belgias toimunud terrorirünnakuid. Ta kinnitas, et toit ja joogid tuleb skaneerida, ning lisas, et sildid pannakse üles, et anda teavet selle kohta, millised esemed peavad läbima turvaskannereid. Komisjon juhtis tähelepanu ka loetelule korduma kippuvatest küsimustest, mis on seotud komisjoni hoonete turvakontrolliga. Üks korduma kippuvates küsimustes esitatud küsimustest käsitles julgeolekukontrolli eri tasemeid, mida kohaldatakse sõltuvalt asjaomaste isikute staatusest. Vastus oli järgmine:

„Nagu eespool märgitud, võidakse töötajatelt erakorralistes häireetappides nõuda ka metallidetektorite ja nende kottide läbimist läbivalgustusseadmete.

Nõue, et iga töötaja peab lisaks kõigile välistele isikutele läbima need turvakontrollid iga kord, kui ta siseneb komisjoni [hoonesse], avaldaks aga ebaproportsionaalset mõju talitluspidevusele.“

3. Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole. Ta väitis, et komisjon peaks kohaldama ametnike suhtes samal tasemel turvakontrolle kui väliste teenuseosutajate töötajate suhtes. Ta väitis, et see tava kujutab endast komisjonipoolset „diskrimineerimist“.

Ombudsmani hinnang

4. Euroopa Ombudsman tunnistab täielikult, et turvakontrollid võivad põhjustada ärritust ja tekitada tunde, et isik sekkub tarbetult eraellu. See on täiendav võimaliku rahulolematuse allikas, kui teatavate inimrühmade suhtes kohaldatakse rangemaid turvakontrolle kui teiste samas töökohas töötavate inimeste suhtes.

5. Ombudsman tunnistab siiski ka seda, et need, kes otsustavad turvamenetluste üle, peavad leidma keerulise tasakaalu turvariskide ja vajaduse vahel tagada organisatsiooni asjakohane tõhusus.

6. Selle juhtumi puhul on komisjon põhimõtteliselt järginud lähenemisviisi, mille kohaselt ei tohiks ELi ametnike suhtes kohaldada oma hoonete sissepääsude juures võimalikult kõrgel tasemel turvakontrolli. See ei välista, et asjaolud võivad viia rangemate turvakontrollide kehtestamiseni nende ametnike suhtes, kuid kavatseb seda talitluspidevuse huvides vältida.

7. Euroopa Ombudsman leiab, et komisjoni lähenemisviis ei kujuta endast haldusomavoli. On tõsi, nagu märgib kaebuse esitaja, et selline lähenemine toob kaasa erineva kohtlemise. Komisjon näib siiski sellist erinevat kohtlemist õigustavat. ELi ametnikud moodustavad märkimisväärse osa komisjoni tööjõust. Kõrgeimal tasemel turvakontrollide kohaldamine kõigi nende ametnike suhtes aeglustaks seega selgelt märkimisväärselt põhitööjõu juurdepääsu nende tööruumidele. See ei põhjustaks mitte ainult häireid hoonete sissepääsude juures, vaid arvatavasti ka muid häireid.

8. Komisjon on selgelt paremas olukorras, et jälgida ja juhtida oma töötajate turvariske otse kui väliste teenuseosutajate töötajad. Seega võib komisjon põhjendada teistsugust lähenemisviisi turvakontrollidele, mida ta kohaldab oma hoonetes töötavate inimeste eri kategooriate suhtes. 

9. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et see, et komisjon kohaldab oma hoonetes töötavate inimeste eri kategooriate suhtes eri tasemel turvakontrolle, ei kujuta endast haldusomavoli.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Ombudsman ei tuvasta Euroopa Komisjoni haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Peter Bonnor

Üksuse juhataja 5. Uurimised ja protsessijuhtimine

Strasbourg, 12.9.2017