Strasbourg, 13. detsember 2006

Lugupeetud pr W.

detsembril 2005 esitasite Euroopa Komisjoni vastu kaebuse. Kaebus tulenes samadest faktilistest asjaoludest kui kaebus, mille esitasite samal kuupäeval Euroopa Keskkonnaameti (3933/2005/GK) vastu. Viimane kaebus tunnistati ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 kohaselt vastuvõetamatuks, kuna see puudutas teie töösuhet EMPga ja te ei olnud esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohast kaebust.

jaanuaril 2005 edastasin Teie kaebuse komisjoni vastu komisjoni presidendile.

Komisjon saatis 11. aprillil 2006 arvamuse, mille ma edastasin Teile koos palvega esitada oma märkused.

Teie märkused laekusid mulle 23. juunil 2006.

7. augustil 2006 teavitasin Teid sellest, et Teie kaebus määrati teisele õigusametnikule.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud järelepärimiste tulemustest.

Komplekt

Kaebuse esitaja sõnul on asjakohased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

oktoobril 2004 alustas kaebuse esitaja tööd mere- ja rannikukeskkonnaga tegelevas Euroopa Keskkonnaagentuuris (EEA) ajutise teenistujana. Oma ülesannete raames juhatas ta ka EEA töörühma nimega Euroopa mereseire ja -hindamine (EMMA).

Tema katseaega pikendati 15. aprillil 2005 veel kuue kuu võrra.

Kaebuse esitaja vahetu ülemus, kes oli katseajal ka tema juhendaja EMPs, andis talle 26. augustil 2006 koopia Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi (edaspidi „keskkonna peadirektoraat”) kirjast, millele oli alla kirjutanud üksuse D2 juhataja ja mis oli talle adresseeritud. Selle kuupäevata kirja pealkiri oli „Sisu: Euroopa Keskkonnaameti panus merestrateegia väljatöötamisse”. Selles kirjas väljendas üksuse D2 juhataja kokkuvõtlikult komisjoni muret seoses EEA panusega komisjoni välja töötatud merekeskkonna kaitse teemastrateegiasse. Kirjas märgiti, et „Euroopa Keskkonnaameti (keda [kaebuse esitaja] seni esindas) üpris madal profiil on muutnud teised sidusrühmad kahtlaseks (...)”. Kirjas viidati eelkõige probleemidele seoses komisjoni koostööga EMMA töörühmaga.

Kaebuse esitaja sõnul saadeti komisjoni üksuse juhataja kiri tema vahetu ülemuse palvel, et esitada tema vastu negatiivseid tõendeid. Seetõttu saatis ta 31. augustil 2005 komisjonile faksi ja posti teel kirja. Oma kirjas küsis ta: i) mille alusel üksuse juhataja esitas „sellise tugeva negatiivse arvamuse” oma tegevuse kohta EMMA töörühma kaaseesistujana (ta mainis sellega seoses ka, et üksuse juhataja ei osalenud koosolekutel, mille kaaseesistujaks oli kaebuse esitaja); ning ii) miks üksuse juhataja saatis kõnealuse teatise oma vahetule ülemusele. Sellega seoses palus ta „kirjalikku selgitust, mis sisaldaks märkuse saatmise faktilisi põhjendusi”(1). Komisjon ei vastanud tema kirjale.

Kaebuse esitaja sai 9. septembril 2005 oma vahetult ülemuselt (tema ülemuselt) katseaja lõpliku hindamisaruande, milles hinnati negatiivselt tema üldist tulemuslikkust ja tehti ettepanek tema lepingut mitte jätkata. Aruanne sisaldas negatiivset hinnangut kaebuse esitaja rolli kohta EMMA kaaseesistujana ja selles mainiti eespool nimetatud komisjoni saadetud kirja („Keskkonna peadirektoraadi asjaomase üksuse juhataja kiri (lisatud), milles kaevatakse EMP aktiivse osaluse puudumise üle EMMAs, näib seda seisukohta toetavat, kuigi kriitika on õigustatult suunatud EEA-le endale.”) Kaebuse esitaja allkirjastas hindamisaruande 14. septembril 2005, kuid ei nõustunud oma hinnanguga ja palus oma kontaktisikul selgitada komisjoni üksuse juhataja kirja, mida aruandes mainiti.

Kaebuse esitaja lisas ombudsmanile esitatud kaebusele muude dokumentide hulgas 14. septembri 2005. aasta teatise, mis kujutas endast tema vahetu ülemuse vastust tema taotlusele ja mis oli märgitud konfidentsiaalseks.

Seejärel lükati kaebuse esitaja EMPst tagasi.

detsembril 2005 esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaks kaebust: üks EMP vastu (3933/2005/GK) ja teine komisjoni vastu (käesolev etteheide).

Tema kaebus EMP vastu, mis puudutas tema ametist vabastamist, tunnistati ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 kohaselt vastuvõetamatuks, kuna see puudutas kaebuse esitaja töösuhet EMPga ja kaebuse esitaja ei olnud esitanud kaebust personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.

Komisjoni vastu esitatud etteheide (st käesolev etteheide) loeti vastuvõetavaks. Selles kaebuses heitis kaebuse esitaja komisjonile ette, et viimane ei vastanud tema 31. augusti 2005. aasta kirjale ega andnud talle teavet asjaolude kohta, mille põhjal komisjoni ametnik esitas negatiivse arvamuse tema tegevuse kohta EMP töötajana.

Küsimus

Komisjoni arvamus

Komisjoni arvamuse võib kokku võtta järgmiselt:

Kaebuse esitaja töötas EMPs. Katseaja lõppedes ei kinnitatud tema nimetamist ajutiseks teenistujaks ja ta näis olevat esitanud EMP vastu selle kohta eraldi kaebuse (2). Kaebus käsitles komisjoni ametniku kirja kaebuse esitaja vahetule ülemusele, milles väljendati muret seoses EMP toetusega komisjonile uue merekaitsestrateegia väljatöötamisel. 31. augustil 2005 kirjutas kaebuse esitaja otse asjaomasele komisjoni ametnikule ja palus selgitusi selle kohta, mille alusel see ametnik oli oma soorituse kohta negatiivse arvamuse sõnastanud.

Seoses kaebuse esitaja väitega vastamata jätmise kohta tunnistas komisjon ja avaldas kahetsust, et kaebuse esitaja ei saanud vastust oma 31. augusti 2005. aasta kirjale. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et vastavalt komisjoni enda käitumisjuhendile (3) oli kaebuse esitajal õigus saada selline vastus. Komisjon oleks pidanud talle saatma kirja, milles ta oleks ametlikult kinnitanud tema 31. augusti 2005. aasta kirja kättesaamist ja teatanud talle, et komisjon ei alusta üksikisikutega arutelusid oma suhete üle ühenduse ametitega.

Seoses kaebuse esitaja väitega teabe esitamata jätmise kohta märkis komisjon, et kõnealuses kirjas väljendati komisjoni muret seoses EMP poolt komisjonile konkreetses poliitikavaldkonnas antava toetuse kvaliteediga. Komisjon leidis, et sellise kirja saatmine on komisjoni ja EMP vahelise käimasoleva koostöö kontekstis asjakohane meede. Selles kirjas mainiti kaebuse esitaja nime, arvestades, et sel ajal oli ta ametnik, kes tegeles eespool nimetatud konkreetse poliitikavaldkonna toimikuga. Komisjon leidis, et arutelu EMP poolt olulises poliitikadokumendis antud toetuse üle oli selgelt komisjoni ja EMP vaheline küsimus. Seetõttu ei oleks asjakohane, kui komisjon või tema talitused alustaksid selleteemalist arutelu EMP üksikute töötajate või endiste töötajatega. Komisjoni sõnul ei oleks ta seega saanud kaebuse esitaja teabenõudele sisuliselt vastata.

Kaebuse esitaja tähelepanekud

Kaebuse esitaja tähelepanekud võib kokku võtta järgmiselt:

Esiteks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastupidiselt komisjoni arvamuses esitatud teabele ei esita ta EAA vastu eraldi kaebust (4).

Teiseks märkis kaebuse esitaja, et ta mõistab komisjoni seisukohta, et komisjon ei alusta arutelu EMP üksikute töötajatega. Ta pidas siiski häirivaks, et komisjoni ametnik, kes tegi koostööd EEA vahetu ülemusega, võis kaasa tuua EMP töötaja vallandamise, kuna see vallandamine põhines kirjal, mille kõnealune ametnik koostas eespool nimetatud vahetu ülemuse taotlusel. Ta väljendas seisukohta, et tema teabenõudele vastamata jätmine, mille alusel komisjoni ametnik sõnastas oma negatiivse arvamuse tema tegevuse kohta, tõi kaasa selle, et tema juhtum oli „punga otsas”.

Kolmandaks märkis kaebuse esitaja, et komisjon tunnistas, et ta on rikkunud oma hea haldustava eeskirja (5). Ta märkis siiski, et ta tunneb, et komisjon on teda täielikult eiranud ja et komisjon oleks pidanud kirja suhtes järgima eeskirju, mille ta ise kehtestas.

Lõpuks eeldas ta, et asjaomane komisjoni ametnik saab kirjaliku hoiatuse, mis peaks jääma tema isikutoimikusse, ja et talle saadetakse hoiatuse koopia. Ta leidis, et selline rikkumiste protokoll hoiab ära selle, et asjaomane ametnik põhjustab tulevikus teistele isikutele kannatusi. Samuti oli ta seisukohal, et selliste sammude puudumisel võib see ametnik pidada end „täiesti immuunseks, et võtta täielik vastutus oma tegevuse eest ja järgida komisjoni käitumisjuhendit“.

Otsus

1 Sissejuhatavad märkused

1.1 Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et ta loodab, et asjaomane komisjoni ametnik saab kirjaliku hoiatuse, mis peaks jääma tema isikutoimikusse, ja et talle saadetakse hoiatuse koopia.

1.2 Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et distsiplinaarkaristusi saab määrata ainult kooskõlas personalieeskirjade asjakohaste sätetega, mis sisaldavad selgeid eeskirju distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta, sealhulgas eelkõige asjaomase ametniku õigust olla ära kuulatud. Seetõttu ei saa ombudsman võtta seisukohta nõude kohta, et sellised sanktsioonid tuleks konkreetsel juhul kehtestada. Lisaks, kui ombudsman uuriks talle esitatud kaebuse uurimise raames, kas konkreetses asjas tuleks algatada distsiplinaarmenetlus, viiks ta tegelikult läbi niinimetatud distsiplinaarmenetluse eelmenetluse, mille järeldused võivad mõjutada või näivad mõjutavat võimaliku hilisema distsiplinaarmenetluse tulemust.

1.3 Kuna kaebuse esitaja tähelepanekut võib mõista uue nõudena, leiab ombudsman, et seda ei saa tema uurimise käigus käsitleda.

1.4 Kaebuse esitaja märkustes komisjoni arvamuse kohta väljendati ka seisukohta, et tema vallandamise Euroopa Keskkonnaametist (EEA) põhjustas komisjoni ametnik, kes „tegutses kokkumängus“ oma otsese ülemusega EEAs. Ombudsman leiab, et kaebuse esitaja lepingu pikendamata jätmise põhjustega seotud küsimused puudutavad tema töösuhet EMPga. Ombudsman tuletab meelde, et ta on kaebuse esitajat juba teavitanud (vastuseks tema kaebusele 3933/2005/GK), et vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 8 ei saa ta selle küsimusega tegeleda, kuna kaebuse esitaja ei ole kasutanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohast edasikaebamise võimalust.

2 Kaebuse esitaja kirjale vastamata jätmine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei vastanud tema 31. augusti 2005. aasta kirjale.

2.2 Komisjon tunnistas oma arvamuses, et ta ei vastanud kaebuse esitaja kirjale, rikkudes komisjoni hea haldustava eeskirja (6), ning avaldas selle üle kahetsust.

2.3 Ombudsman tuletab meelde, et vastavalt komisjoni enda hea haldustava eeskirjale saadetakse , vastus komisjonile adresseeritud kirjale 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai. Kui vastust ei ole võimalik saata eespool nimetatud tähtaja jooksul, tuleb saata vahevastus, milles on märgitud kuupäev, milleks adressaat võib eeldada vastuse saatmist.

2.4 Ombudsman märgib, et käesoleval juhul tunnistas ja avaldas komisjon kahetsust, et ta ei vastanud kaebuse esitaja kirjale. Ombudsman leiab siiski, et kahetsusavalduse näol ei ole tegemist ühemõttelise vabandusega, mille puhul võiks põhjendatult eeldada, et see rahuldab kaebuse esitajat. Seetõttu peab ombudsman vajalikuks teha järeldus, et kaebuse esitaja 31. augusti 2005. aasta kirja mittetunnistamine komisjoni poolt või sellele vastamata jätmine oli haldusomavoli juhtum, ning allpool tehakse kriitiline märkus.

3 Väidetav teabe esitamata jätmine

3.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei andnud talle teavet asjaolude kohta, mille põhjal komisjoni ametnik esitas negatiivse arvamuse tema töötulemuste kohta EMP töötajana.

3.2 Kokkuvõttes märkis komisjon, et kõnesolev kiri saadeti komisjoni ja EMP vahelise arutelu raames, mis puudutas EEA toetust olulises poliitikatoimikus. See oli selgelt ainult komisjoni ja EMP vaheline küsimus ning oleks kohatu, kui komisjon või tema talitused alustaksid selleteemalist arutelu üksikute EMP töötajate või endiste töötajatega. Sel põhjusel ei saanud komisjon anda kaebuse esitajale teavet, mida ta palus.

3.3. Ombudsman leiab, et komisjoni põhjendus selle kohta, miks ta ei esitanud kaebuse esitajale teavet, mida ta palus, näib olevat mõistlik. Ombudsman märgib ka, et oma tähelepanekutes näis kaebuse esitaja nõustuvat komisjoni seisukohaga.

Ombudsman ei pea seetõttu vajalikuks edasisi uurimisi seoses väidetava teabe esitamata jätmisega.

4 Kokkuvõte

Selle juhtumi uurimise põhjal teeb ombudsman järgmise kriitilise märkuse:

Vastavalt komisjoni hea haldustava eeskirjale tuleb vastus komisjonile saadetud kirjale saata 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni vastutav talitus kirja kätte sai. Kui vastust ei ole võimalik saata eespool nimetatud tähtaja jooksul, tuleb saata vahevastus, milles on märgitud kuupäev, milleks adressaat võib eeldada vastuse saatmist. Käesoleval juhul tunnistas ja avaldas komisjon kahetsust, et ta ei vastanud kaebuse esitaja kirjale. Ombudsman leiab siiski, et kahetsusavalduse näol ei ole tegemist ühemõttelise vabandusega, mille puhul võiks põhjendatult eeldada, et see rahuldab kaebuse esitajat. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni suutmatus tunnistada kaebuse esitaja 31. augusti 2005. aasta kirja või sellele vastata oli haldusomavoli juhtum.

Arvestades, et see juhtumi aspekt puudutab menetlust, mis on seotud konkreetsete minevikusündmustega, ei ole asjakohane püüda jõuda selles küsimuses sõbraliku lahenduseni. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Komisjoni presidenti teavitatakse sellest otsusest.

Teie siiralt,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja viitas oma kirjas komisjoni poolt EEA-le saadetud dokumendile kui „teatisele”, samas kui kaebuse vormil kasutas ta mõistet „kiri”. Seetõttu kasutab ombudsman kogu oma otsuses kõnealusele komisjoni dokumendile viitamisel terminit „kiri”.

(2) Ombudsman eeldab, et komisjon viitab siinkohal kaebusele 3933/2005/GK, mis tunnistati ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 8 kohaselt vastuvõetamatuks, kuna kaebus puudutas töösuhet EMPga ja kaebuse esitaja ei olnud personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust esitanud.

(3) Ombudsman mõistab, et komisjon viitas oma hea haldustava eeskirjale.

(4) Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja ei ole esitanud EMP vastu uut kaebust pärast seda, kui ombudsman lükkas tema kaebuse 3933/2005/GK vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

(5) Komisjoni hea haldustava eeskiri, kättesaadav komisjoni veebisaidil (http://europa.eu.int/comm/secretariat_general/code/index_en.htm).

(6) Komisjoni hea haldustava eeskiri, kättesaadav komisjoni veebisaidil (http://europa.eu.int/comm/secretariat_general/code/index_en.htm).