Strasbourg, 4. mai 2007

Lugupeetud hr M.

septembril 2005 esitas Poola riikliku avaliku halduse kooli lõpetanute ühendus (edaspidi „ühendus”), keda sel ajal esindas Piotr Kulpa, Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) vastu.

25. oktoobril 2005 edastasin kaebuse EPSO direktorile.

Assotsiatsioon selgitas 7. novembril 2005 väidet ja nõuet ning 7. detsembril 2005 teavitasin sellest EPSOt.

EPSO saatis 31. jaanuaril 2006 arvamuse prantsuse keeles ja 7. veebruaril 2006 selle tõlke inglise keelde, mille ma saatsin ühendusele koos kutsega esitada oma märkused.

Ühing edastas mulle oma märkused 17. märtsil 2006.

Vastuseks ühingu 23. juuli 2006. aasta e-kirjale teavitasin 27. juulil 2006 ühingut tema kaebuse seisust.

7. augusti 2006. aasta kirjas palusin EPSO-lt kaebuse kohta lisateavet.

septembril 2006 sain ühenduse märkused eespool nimetatud 7. augusti 2006. aasta kirja kohta.

EPSO vastas 5. oktoobril 2006 minu täiendava teabe taotlusele prantsuse keeles ja 13. oktoobril 2006 saatis ta oma vastuse tõlke inglise keelde, mille ma edastasin ühendusele märkuste esitamiseks.

Ühendus saatis 6. novembril 2006 mulle oma märkused EPSO eespool nimetatud vastuse kohta minu täiendava teabe taotlusele.

22. veebruaril 2007 palusin EPSO-lt lisateavet ja 6. märtsil 2007 saatsin ühendusele koopia oma kirjast EPSO-le.

EPSO vastas 14. märtsil 2007 ja saatis 26. märtsil 2007 oma vastuse tõlke inglise keelde. Vastuse koopia ja selle tõlge inglise keelde edastati ühingule 26. märtsil 2007.

Ühendus saatis 2. aprillil 2007 oma märkused eespool nimetatud vastuse kohta.

Kirjutan Teile, et teavitada Teid tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Kaebuse esitaja on Poola riikliku avaliku halduse kooli lõpetanute ühendus.

Kaebuse esitaja sõnul võib asjaolud kokku võtta järgmiselt.

Kaebus käsitleb kahte avalike konkursside rühma, mis avaldati pärast 1. maid 2004.

Esimene rühm, avalikud konkursid EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05, oli mõeldud uute liikmesriikide kodanikest ametnike töölevõtmiseks(1). Konkursiteadetes nõuti järgmist: i) kümne uue liikmesriigi ühe ametliku keele põhjalik oskus ja vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest ühe rahuldaval tasemel oskus(2); ii) eelvalikutestid tehakse inglise, prantsuse või saksa keeles; ning iii) kirjalikud ja suulised katsed tehakse ühes vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest.

Teine rühm, avalikud konkursid EPSO/AD/25-29/05, loodi selleks, et värvata ametnikke, kes oskavad ühte vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. Konkursiteadetes nõuti järgmist: i) vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest ühe keele põhjalik oskus ja vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest teise keele rahuldav oskus; ning ii) eelvaliku testid ja katsed tehakse kandidaadi teises keeles ning kirjalikud ja suulised katsed toimuvad kandidaadi põhikeeles.

Kaebuse esitaja analüüsis eespool nimetatud nõudeid nii, et vanade liikmesriikide ametliku keele oskusele anti eelisseisund, samas kui uute liikmesriikide ametliku keele oskusele seda ei antud. Lisaks leidis kaebuse esitaja, et kandidaadid, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest, on eelisseisundis, sest konkursi esimeses etapis (eelvaliku etapp) oli neil suurem keelte valik ning konkursi teises etapis lubati neil sooritada kirjalikud ja suulised katsed oma põhikeeles. Seevastu kandidaatidel, kelle põhikeel oli üks kümne uue liikmesriigi ametlikest keeltest, ei lubatud neid teste teha ühes kümne uue liikmesriigi ametlikest keeltest.

juulil 2005 saatis kaebuse esitaja EPSO direktorile kirja, mis sisaldas eespool nimetatud märkusi. Kaebuse esitaja väitis, et talle teadaolevalt on ainsad ajutised erandid Euroopa ühenduste ametnike töölevõtmise tavapärastest nõuetest ette nähtud nõukogu 23. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 401/2004, millega kehtestatakse ajutised erimeetmed Euroopa ühenduste ametnike töölevõtmiseks seoses Küprose, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia ühinemisega(3) (edaspidi "määrus nr 401/2004"). Kuigi see ajutine erand kujutab endast erandit artikli 4 lõigetest 2 ja 3; artikli 7 lõige 1; artikkel 27; ning personalieeskirjade (4) artikli 29 lõike 1 punkte a,b ja c, kohaldatakse jätkuvalt ülejäänud personalieeskirju. Eelkõige tuleks endiselt kohaldada personalieeskirjade artikli 5 lõiget5 ja artikli 28 punkti f alapunkti6. Kaebuse esitaja viitas ka nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määrusele nr 1, millega määratakse kindlaks EMÜs kasutatavad keeled, milles on 2003. aasta ühinemislepinguga tehtud muudatuste kohaselt sätestatud, et Euroopa Liidu institutsioonide ametlikud keeled on eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et EPSO keelenõuded põhjustavad Euroopa institutsioonides töötada soovivate uute liikmesriikide kodanike ebavõrdset kohtlemist ning et need nõuded ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 12. Seetõttu palus kaebuse esitaja EPSO-lt selgitust sellise eristamise õigusliku aluse kohta.

EPSO saatis 30. augustil 2005 oma vastuse, mille koopia oli kaebuse esitaja oma kaebusele lisanud. Selles vastuses keeldus EPSO tunnistamast, et tegemist on võimaliku diskrimineerimisega. Erinevate konkursside keelekasutuse korra erinevuste kohta märkis EPSO kokkuvõtlikult järgmist. Esiteks selgitas EPSO erinevust ühelt poolt valikumenetluste ja teiselt poolt töölevõtmise menetluste vahel. EPSO korraldatavate avalike konkursside eesmärk on valida välja parimad kandidaadid ja kanda nad reservnimekirja. Valikuetapis tehakse kindlaks, et valituks osutunud kandidaadid on institutsioonide potentsiaalsed töötajad. Kuid neid ei ole veel "värbatud". Valituks osutumise tõttu on neil pigem võimalus, kuid mitte õigus olla tööle võetud. Ainult siis, kui institutsioon pakub väljavalitud kandidaadile konkreetset ametikohta ja selline pakkumine võetakse vastu, loetakse kandidaat töölevõetuks. EPSO juhtis tähelepanu ka sellele, et personalieeskirjade artikli 5 lõikes 5 on sätestatud, et kõigi samasse tegevusüksusesse kuuluvate ametnike suhtes kohaldatakse ühesuguseid töölevõtmise ja teenistuskäigu tingimusi. Väljavalitud kandidaadid võetakse tööle samadel tingimustel, olenemata sellest, kas nad on valitud uute liikmesriikide kodanikega piirduvast reservnimekirjast või reservnimekirjast, mis on koostatud sellise konkursi tulemusel, mille puhul nõutakse, et kandidaatide põhikeel oleks üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. Seega väitis EPSO, et määrus 401/2004 ei näe ette erandit personalieeskirjade artikli 5 lõikest 5, kuna erandit ei olnud vaja.

EPSO märkis ka, et personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud, et isiku võib ametnikuks nimetada üksnes juhul, kui ta „esitabtõendi ühe ühenduse ametliku keele põhjaliku tundmise ja teise ametliku keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel”.EPSO märkis sellega seoses, et personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud üksnes miinimumnõue. Selles on täpsustatud, et isik peab tõendama kahe ametliku keele oskust, kuid see ei anna õigust valida ühegi ametliku keele vahel. Kui see on vajalik ülesannete täitmiseks või sisesuhtlusega seotud nõuete täitmiseks, on institutsioonidel õigus nõuda täiendavate keelte oskust ja/või konkreetsete keelte oskust.

Lõpuks juhtis EPSO tähelepanu sellele, et avalike konkursside EPSO/AD/25-29/05 keelenõuded põhinevad määrusel 401/2004, mille artiklis 2 on sätestatud, et „kuni31. detsembrini 2010 korraldatakse üldkonkursse ka selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest”. Seega pidid kõik avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kandidaadid olenemata kodakondsusest kasutama põhikeelena ühte vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. Lisaks ei saa vanade liikmesriikide 11 ametlikus keeles korraldatavate konkursside kandidaate pidada eelisseisundis olevaks konkursi kirjalikus ja suulises etapis võrreldes uutele liikmesriikidele suunatud konkursside kandidaatidega, sest need kaks kandidaatide rühma ei konkureeri kunagi samal konkursil, et kanda nad reservnimekirja. Kõigi samasse reservnimekirja kandmiseks konkureerivate kandidaatide suhtes kohaldatakse alati täpselt samu eeskirju ja nõudeid.

Kaebuse esitaja ei nõustunud EPSO väidetega ja esitas seetõttu 22. septembril 2005 kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

7. novembril 2005 selgitas kaebuse esitaja oma väidet ja väidet.

Kaebuse esitaja väitis, et EPSO diskrimineeris oma keelenõuetega uute liikmesriikide kodanikke ning et need nõuded soosivad kodanikke, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest.

Kaebuse esitaja väitis, et konkursside katsete korraldamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kõigi kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet, olenemata nende päritoluriigist, ning et nii vanade kui ka uute liikmesriikide avalikud konkursid tuleks korraldada samadel tingimustel.

Kaebuse esitaja arvates vastaksid konkursikatsed kohaldatavatele eeskirjadele, kui: i) testid ja katsed toimusid kandidaadi emakeeles; või ii) kandidaadid võivad valida, millises ühenduse ametlikus keeles nad soovivad katsetel osaleda; või iii) testid toimusid ühes ELi töökeeles (inglise, prantsuse ja saksa). Lisaks eespool esitatud ettepanekutele tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et kui mõnel kandidaadil ei lubata teste ja katseid sooritada oma emakeeles, peaksid kõik kandidaadid sooritama testid ja katsed oma teises keeles.

Kaebuse esitaja märkis ka, et ta ei soovi kehtestada EPSO-le ega ühelegi teisele ELi institutsioonile kindlat keelerežiimi, kuid loodab, et tagatakse võrdne kohtlemine seoses juurdepääsuga ametikohtadele ühenduse institutsioonides ja asutustes.

Nõue

EPSO arvamus

EPSO arvamuse võib kokku võtta järgmiselt:

Alates 1. maist 2004 avaldatud konkursiteadetes ühe uue liikmesriigi kodanike töölevõtmiseks sätestatud keelenõuete õiguslik alus on määrus (EÜ) nr 401/2004.

Määruses 401/2004 on sätestatud erimeetmed ühenduste ametnike töölevõtmiseks seoses kümne uue liikmesriigi ühinemisega 2004. aastal. Määruse nr 401/2004 preambuli punkti 3 kohaselt, mis viitab kümne uue liikmesriigi ühinemise erandlikkusele, ning samuti selle määruse artikli 2 kohaselt tuleb kuni 31. detsembrini 2010 korraldada konkursse ka selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. EPSO sõnul on nende eeskirjade eesmärk järgida personalieeskirjade artiklit 27, milles on sätestatud, et ametnikud võetakse tööle võimalikult laialt geograafiliselt alalt.

EPSO on seisukohal, et määrusega 401/2004 kehtestatud ajutised erimeetmed, mis kalduvad kõrvale personalieeskirjadest, kajastavad personalipoliitikaga seotud üldist huvi pakkuvaid õiguspäraseid eesmärke. Seetõttu ei kujuta selliste konkursside korraldamise tingimused endast haldusomavoli.

Lisaks tulenevad keelteoskusega seotud abikõlblikkuse nõuded määrusest 401/2004, milles on sätestatud, et vabad ametikohad võivad täita uute liikmesriikide kodanikud, kelle põhikeel on üks kümne uue liikmesriigi ametlikest keeltest, ning samal ajal võib korraldada avalikke konkursse kandidaatidele, kelle põhikeel peab olema üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest.

EPSO kordas, et igal juhul ei saa diskrimineerimisele või ebaõiglasele kohtlemisele tugineda ühe konkursiteate võrdlemisel teisega, kuna igal konkursil on oma eesmärgid.

Kaebuse esitaja märkused

Kokkuvõttes vaidlustas kaebuse esitaja EPSO seisukoha, et määrus (EÜ) nr 401/2004 on piisav õiguslik alus tema otsustele, mis käsitlevad avalikel konkurssidel kohaldatavaid keelenõudeid.

Kaebuse esitaja sõnul on personalieeskirjade artikli 4 teisest ja kolmandast lõigust, artikli 7 lõikest 1, artikli 27 lõike7 kolmandast lõigust ning artikli 29 lõike 1 punkti8 alapunktidest a, b ja c tehtav erand, mis on ette nähtud määruse 401/2004 artiklis 1, kohaldatav üksnes uute liikmesriikide kodanike töölevõtmise suhtes.

Määruse 401/2004 artikkel 2 saab olla üksnes selliste ametnike töölevõtmise korraldamise õiguslik alus, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. See artikkel ei saa siiski olla õiguslikuks aluseks mis tahes erandile artiklist 27 ega personalieeskirjade mis tahes muust sättest.

Seetõttu järeldas kaebuse esitaja, et konkursid selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest, tuleks korraldada viisil, mis tagab kõigi kandidaatide võrdse kohtlemise ka keelenõuete osas. Ebavõrdse kohtlemise õigusliku alusena ei saa tugineda määrusele 401/2004.

Lisaks viitab kaebuse esitaja Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni peasekretäride, Euroopa Kohtu kohtusekretäri ja kontrollikoja peasekretäri vahelisele kokkuleppele ühise valiku- ja värbamispoliitika ühiste põhimõtete ning reservnimekirjade haldamise põhimõtete kohta. Lepingu punktis 1.2 on sätestatud:

„Taotlejadpeavad oskama ühte ametlikku keelt, mis ei ole nende emakeel, kuid neile teatatakse, et mõne ametikoha puhul võidakse reservnimekirjadest töölevõtmise menetluse raames nõuda konkreetset keeleoskust ning et sellest tulenevalt võtab iga institutsioon töötajaid tööle vastavalt oma keele- ja muude oskustega seotud nõuetele. Läbipaistvuse tagamiseks tuleb juhul, kui mõnel institutsioonil on seoses teatavate ametikohtadega erilisi keele-eelistusi, need kandidaadile enne kandideerimisavalduse esitamist selgelt teatavaks teha.”

Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et ta saab aru, et prantsuskeelsete sekretäride töölevõtmiseks korraldatud avaliku konkursi EPSO/AST/4/05 raames võidakse kehtestada konkreetsed keelenõuded. Lepingu eespool nimetatud säte ei võimalda siiski keelte erinevat kohtlemist sama tegevusüksuse AD või AST avalike konkursside raames.

Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et EPSO viide üldist huvi pakkuvatele õiguspärastele eesmärkidele personalipoliitika kontekstis on lepinguga vastuolus ja näib, et sellel puudub õiguslik alus.

Lõpuks ei nõustunud kaebuse esitaja käesoleva juhtumi kontekstis EPSO väitega, et „diskrimineerimiselevõi ebaõiglasele kohtlemisele ei saa tugineda ühe konkursiteate võrdlemisel teisega, sest igal konkursil on oma eesmärgid.”Kaebuse esitaja arvates ei saa konkurssidel olla muid eesmärke kui need, mis on lubatud siduvate õigusnormidega. Konkurents ei tohi nende eesmärkidega vastuollu minna. Näidetel konkurssidest, millele kaebuse esitaja viitab, näib siiski olevat sama eesmärk, nimelt „koostadareservnimekirjad, mille alusel täita vabad ametikohad ELi institutsioonides”.

Kaebuse esitaja järeldas, et kuigi näib, et EPSO tunnistas, et tema konkurssidel kohaldatakse vanadest ja uutest liikmesriikidest töötajate töölevõtmisel erinevaid keelenõudeid, puudub erinevate keelenõuete jaoks õiguslik alus. Seda seetõttu, et määrusega 401/2004 ei saa teha erandit EÜ asutamislepingu artiklist 12, milles on sätestatud, et „keelatakseigasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel”.Seetõttu jäi kaebuse esitaja seisukohale, et asjaomaste konkursside keelenõuded toovad vanade ja uute liikmesriikide kodanike jaoks kaasa selge vahetegemise ja erineva raskusastme.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitajate tähelepanekute hoolikat kaalumist selgus, et vaja on täiendavaid uurimisi.

Ombudsmani 7. augusti 2006. aasta kiri EPSO-le

Ombudsmani kirja võib kokku võtta järgmiselt.

Ombudsman märkis, et EPSO korraldas konkursse, mille keelenõuded olid uute liikmesriikide kodanikele rangemad kui vanade liikmesriikide kodanikele. Käsitlemaks küsimust, kas EPSO ületas oma kaalutlusõiguse õiguspäraseid piire, tuvastades seega erinevate konkursside kandidaatide otsese või kaudse erineva kohtlemise, mis on määruse 401/2004 eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalne, palus ombudsman EPSO-l selgitada, mis õigustab selliste konkursside korraldamist, mis nõuavad uute liikmesriikide kodanikelt inglise, prantsuse või saksa keele oskust, samas kui teiste konkursside raames ei pea kodanikud ühte neist keeltest oskama.

Kaebuse esitajale saadeti koopia ombudsmani kirjast EPSO-le.

Kaebuse esitaja 23. septembri 2006. aasta kiri ombudsmanile

Kaebuse esitaja kommenteeris oma kirjas ombudsmani eespool nimetatud 7. augusti 2006. aasta kirja ja selgitas mõningaid kaebusega seotud punkte. Kaebuse esitaja kirja võib kokku võtta järgmiselt:

Kaebuse esitaja selgitas oma esialgset väidet. Kokkuvõttes leidis ta, et uute liikmesriikide keeli ei tunnustata konkurssidel osalevate kandidaatide teise keelena.

Kaebuse esitaja ei nõustunud EPSO seisukohaga, et määrus (EÜ) nr 401/2004 võimaldab EPSO-l vastu võtta oma praeguse keeltekasutuse korra. Kaebuse esitaja arvates on see keelerežiim uute liikmesriikide kodanikele kehtestatud kõrgemate keelenõuete tõttu diskrimineeriv. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et määrus 401/2004 kaldub kõrvale mitmest personalieeskirjade täpselt määratletud artiklist. Määrus ei kaldu kõrvale personalieeskirjade artikli 28 punktist f, milles on sätestatud keelenõuete üldtingimused. Personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud, et ametniku võib ametisse nimetada üksnes juhul, kui ta on esitanud tõendid „üheühenduste ametliku keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta ametiülesannete täitmiseks vajalikul tasemel.”Puudub õiguslik alus selliste avalike konkursside lubamiseks, mis eristavad mõne konkreetse liikmesriigi kodanikke keelenõuete või keelenõuete keerukuse taseme osas.

Lisaks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et personalieeskirjade III lisa artikli 1 punktis f on sätestatud, et täidetavate ametikohtade eripära tõttu nõutav keelteoskus tuleks täpsustada konkursiteates. Kõnealuses konkursiteates, st uute liikmesriikide kodanike puhul, sellist teavet ei olnud. Sellega seoses märkis kaebuse esitaja, et personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „institutsioonidteevad Euroopa Personalivaliku Ametile ülesandeks võtta vajalikud meetmed, et tagada ühtsete standardite kohaldamine ühenduste ametnike valikumenetlustes (...)”.

Kaebuse esitaja teavitas ombudsmani ka sellest, et ta oli just saanud EPSO-lt dokumendi SEC(2004)254(9). Kaebuse esitaja tsiteeris selle dokumendi järgmist osa:

„Onkasulik meenutada, et EPSO haldusnõukogu otsustas 10. märtsil 2003, et ühe aasta jooksul korraldatakse ühinevate riikide kodanike töölevõtmise konkursid kolmes keeles – inglise, prantsuse ja saksa keeles. Eesmärk oli tagada, et nende konkursside tulemusel koostatakse mõistliku aja jooksul nendest riikidest pärit edukate kandidaatide reservnimekirjad (...) Pikaajaline eesmärk peab loomulikult olema tagada, et kasutatav keelte kasutamise kord oleks kõigi 25 liikmesriigi kodanike jaoks ühesugune. Praktilistel põhjustel pakub EPSO siiski välja kaks lähenemisviisi lähitulevikus korraldatavate konkursside korraldamiseks, tehes jätkuvalt vahet uute liikmesriikide kodanikele mõeldud konkurssidel ja peamiselt praeguste liikmesriikide kodanikele suunatud konkurssidel. Võttes arvesse logistilisi piiranguid, mis tulenevad suurema arvu uute keelte kasutamisest, ning asjaolu, et puuduvad vajalikud vahendid eksamidokumentide tõlkimiseks kümnesse uude keelde, teeb EPSO ettepaneku laiendada praegust keelte kasutamise korda, mida kasutatakse konkurssidel, mis on ette nähtud ühinevate riikide kodanikele.”

Seoses EPSO ettepanekuga korraldada inglise, prantsuse või saksa keeles suurem osa konkurssidest kandidaatidele, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 keelest, tsiteeris kaebuse esitaja ka sama dokumendi teist osa, milles on märgitud: „komisjoniesindaja EPSO haldusnõukogus peaks asuma seisukohale, et praegune keelte kasutamise kord praegustes 11 keeles toimuvate konkursside puhul peaks jääma samaks”ja „kuigiselline lähenemisviis vähendaks kahtlemata värbamiskonkursside korraldamiseks vajalikke haldusressursse, ei ole sellisele lähenemisviisile muud ilmset põhjendust. Lisaks on komisjon alati rõhutanud mitmekeelsuse tähtsust.”

Kaebuse esitaja asus kõigepealt seisukohale, et eespool nimetatud dokument ei saa olla EPSO keelenõuete õiguslik alus, kuna sellel ei ole õiguslikku väärtust.

Seejärel märkis ta, et dokumendi väljastamise kuupäeval oli määrus 401/2004 juba vastu võetud. Siiski ei tsiteeritud käesolevas dokumendis määrust 401/2004 kui „praktiliseja ajutise keelelise erikorra”õiguslikku alust.

Seejärel väitis kaebuse esitaja, et eespool nimetatud dokumendis esitatud selgitustest nähtub, et keelte rühmi on kaks: mõned, mis väärivad tunnustamist, ja teised, mis ei vääri tunnustamist. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et selline olukord on ebaõiglane ja sellega ei saa nõustuda.

Lõpuks märkis kaebuse esitaja, et eespool tsiteeritud dokumenti arvesse võttes ei ole EPSO poolt ombudsmanile käesoleva kaebuse uurimise käigus antud selgitused järjepidevad. Kaebuse esitaja rõhutas, et kuigi ametisse nimetaval asutusel on ametikohtade täitmiseks vajaliku suutlikkuse taseme üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus, ei ole see piiramatu. Selles konkreetses küsimuses viitas kaebuse esitaja asjakohasele kohtupraktikale(10).

Kaebuse esitaja viitas ka järjestikuste laienemiste järel korraldatud konkursside ajaloolisele taustale. Ta juhtis tähelepanu sellele, et varasematel laienemisjärgsetel konkurssidel sooritasid kandidaadid kõik testid ja katsed oma põhikeeles ning lisaks sellele sooritasid nad erikatse, et hinnata nende „rahuldavat oskust” mõnes teises ühenduse ametlikus keeles. „Täiendavaid teadmisi” hinnati vastavalt nende kohustuste täitmiseks vajalikule tasemele. Vahetult enne 2004. aasta laienemist asendati see eritest kandidaatide teise keele eelvalikutestidega. Eelvalikutestide süsteemi kohaldatakse jätkuvalt vanadest liikmesriikidest pärit kandidaatide suhtes. Kaebuse esitaja märkis sellega seoses, et vanadest liikmesriikidest pärit kandidaatide testid ja katsed koostatakse vanade liikmesriikide 11 ametlikus keeles ning kui üks neist ametlikest keeltest ei ole valikukomisjoni liikmetele teada, tõlgitakse katsedokumendid. Suuliste katsete etapis pakutakse tõlketeenust, et tagada võrdne kohtlemine. Lõpuks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et pärast kolmandat ja neljandat laienemist (tollal) uute liikmesriikide ja (tollal) vanade liikmesriikide kodanikele korraldatud konkursid korraldati ka määruste alusel, millega kehtestati erimeetmed (määrused 3517/85 ja 626/95). Keelenõuded olid aga kõigi kandidaatide puhul samad. Erinev kohtlemine puudutas asjaolu, et (tollastest) uutest liikmesriikidest pärit kandidaadid võisid osaleda ainult neile korraldatud konkurssidel, samas kui kõik muud konkursid korraldati ainult (tollastest) vanadest liikmesriikidest pärit kandidaatidele.

EPSO vastus ombudsmani 7. augusti 2006. aasta kirjale

Kokkuvõttes märkis EPSO, et selleks, et tagada hea suhtlus Euroopa institutsioonides ja võimaldada töö tegemist mõistliku aja jooksul, on hädavajalik kasutada nende institutsioonide töökeeli. Seetõttu otsustas EPSO haldusnõukogu 25. juulil 2002, et uute liikmesriikide 2004. aasta järgsed laienemiskonkursid korraldatakse ainult kolmes keeles, nimelt inglise, prantsuse ja saksa keeles.

Seejärel otsustas sama haldusnõukogu, et inglise, prantsuse ja saksa keele nõudeid kohaldatakse ka lepinguliste töötajate konkursside suhtes, mis avaldati 2005. aasta juunis ja olid avatud kõigi 25 liikmesriigi kodanikele. Lepiti kokku, et võrdse kohtlemise tagamiseks ja personalieeskirjade artikli 28 punkti f järgimiseks sooritavad kõik kandidaadid testid ja katsed muus keeles kui nende esimene keel.

Lisaks kiitis haldusnõukogu heaks lähitulevikus korraldatavate uute konkursside/valikumenetluste keelenõuded, sealhulgas 26. juunil 2006 avaldatud assistentide (AST1) konkursid sekretäride valdkonnas. Nende konkursside eesmärk on värvata nii kandidaate, kes oskavad väga hästi üht vana keelt, kui ka kandidaate, kes oskavad väga hästi üht uut keelt. Nende konkursside kandidaadid pidid sooritama eelvalikutestid oma teises keeles (st inglise, prantsuse või saksa keeles). See tähendab, et kõik kandidaadid on katsete ajal samas olukorras.

EPSO juhtis tähelepanu sellele, et konkursside keelenõuded kiideti heaks üheks aastaks ja et EPSO analüüsib nende konkursside tulemusi.

EPSO lisas oma märkustele ka koopia komisjoni 22. novembri 2005. aasta teatisest uue mitmekeelsuse raamstrateegia kohta (KOM(2005) 596 (lõplik)) ning selgitas, et see teatis näitab, et inglise, prantsuse ja saksa keel on kolm keelt, mida ELis võõrkeeltena kõige sagedamini kasutatakse.

Kaebuse esitaja märkus EPSO 7. augusti 2007. aasta vastuse kohta

Kaebuse esitaja märkis, et peale ombudsmanile 23. septembril 2006 saadetud kirjas esitatud märkuste ei ole tal EPSO vastuse kohta konkreetseid märkusi. Samuti väljendas ta lootust, et ombudsmani analüüs tema kaebuse kohta aitab EPSO-l ja selle haldusnõukogul viia oma poliitika kooskõlla Euroopa Liidu üldpõhimõtetega.

Ombudsmani 22. veebruari 2007. aasta kiri EPSO-le

Ombudsmani kiri käsitles avalikke konkursse EPSO/AD/25-29/05 selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest, ning EPSO 5. oktoobri 2006. aasta selgitust, et kokkuvõttes on määrus 401/2004 nende konkursside kehtiv õiguslik alus.

Ombudsman märkis, et avalike konkursside EPSO/AD/25-29/05 kandidaadid peavad tõendama a) vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest ühe keele kui oma põhikeele põhjalikku oskust ja lisaks b) vanade liikmesriikide ühe ametliku keele kui oma teise keele rahuldavat oskust. Ombudsman märkis ka, et määrus (EÜ) nr 401/2004 ei näi andvat konkreetset õiguslikku alust nõudele, et kandidaadid peavad tõendama vanade liikmesriikide ühe ametliku keele rahuldavat oskust teise keelena, kuna määruse artiklis 2 on üksnes sätestatud, et „kuni 31. detsembrini 2010 korraldatakse üldkonkursid ka selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks olemasolevast 11 ametlikust keelest “(rõhuasetus lisatud).

Lisaks märkis ombudsman, et see täiendav keelenõue näib kalduvat kõrvale personalieeskirjade artikli 28 punktist f, milles on sätestatud, et ametniku võib ametisse nimetada, kui ta tõendab,et oskab rahuldavalt ühenduste muud keelt oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.”

Eespool öeldut arvesse võttes palus ombudsman EPSO-l selgitada, miks ühe nimetatud 11 keelest teise keelena valdamine võib olla vajalik kandidaatide tulevaste tööülesannete täitmiseks, samas kui ühe uue liikmesriigi kümnest ametlikust keelest valdamine ei ole võimalik.

EPSO vastus ombudsmani 22. veebruari 2006. aasta kirjale

EPSO vastuse võib kokku võtta järgmiselt:

EPSO töö eesmärk on tagada institutsioonidele nende ülesannete täitmiseks kõige võimekamate ametnike teenused. Personalieeskirjade kohaselt on keeleoskus täidetavaid ülesandeid silmas pidades vajalik nõue. Sellega seoses märkis EPSO, et konkursid käivitatakse institutsioonide vajaduste rahuldamiseks, mitte Euroopa kodanikele töövõimaluste loomiseks. Seetõttu ei saa personalieeskirjade artikli 28 punkti f praktikas tõlgendada nii, et Euroopa Liidus kehtib igas olukorras keelte võrdsuse põhimõte (EPSO viitas otsusele kohtuasjas C-361/01: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet).

Vastupidi, institutsioonid võivad kehtestada konkreetse keelekasutuse korra, võttes arvesse administratsiooni töö vajadusi. Sellised nõuded hõlmavad vajadust tagada hea teabevahetus Euroopa institutsioonides ja võimaldada töö tegemist mõistliku aja jooksul.

Kõnealuste konkursside osas otsustas ametisse nimetav asutus, et ühe keele oskus üheteistkümnest sobib paremini institutsioonide halduskorralduse tegelikkusega määruses 401/2004 määratletud üleminekuperioodil.

Lisaks on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus täidetavate ametikohtade puhul nõutavate võimete kriteeriumide üle otsustamisel ning nende kriteeriumide alusel ja teenistuse huvides konkursside vastuvõetavuse tingimuste kindlaksmääramisel. Ametisse nimetav asutus või ametiisik kasutas seda õigust konkursside korraldamisel, et värvata kandidaate kümnest hiljuti Euroopa Liiduga ühinenud riigist, ning otsustamisel, et kandidaadid peaksid oskama piisavalt ühte nende riikide keeltest, kes olid juba liidu liikmed.

Kaebuse esitaja märkused EPSO 14. märtsi 2007. aasta vastuse kohta

Seoses otsusega kohtuasjas C-361/01: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, millele EPSO viitas oma vastuses, juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et kohus leidis, et ühte aluslepingu artikli 290 alusel vastu võetud nõukogu määrust võib muuta teise nõukogu määrusega. Euroopa Kohus ei andnud ametisse nimetavale asutusele piiramatut kaalutlusõigust, mis oleks vastuolus nõukogu määrusega. Kaebuse esitaja kordas, et peale ombudsmanile 23. septembril 2006 saadetud kirjas esitatud märkuste ei ole tal muid konkreetseid märkusi EPSO vastuse kohta.

Otsus

1 Keelenõuded määruse (EÜ) nr 401/2004 kohaselt korraldatud avalikel konkurssidel

Kaebuse faktiline taust

1.1 Pärast Euroopa Liidu laienemist kümne uue liikmesriigi võrra(11) 1. mail 2004 korraldas EPSO paralleelselt rea avalikke konkursse Euroopa institutsioonide administraatorite töölevõtmiseks. Konkursid korraldati vastavalt nõukogu 23. veebruari 2004. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 401/2004, millega kehtestatakse ajutised erimeetmed Euroopa ühenduste ametnike töölevõtmiseks seoses Küprose, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia ühinemisega(12) (edaspidi "määrus nr 401/2004"). Toimusid i) konkursid ametnike töölevõtmiseks kümne uue liikmesriigi kodanike hulgast (edaspidi „uute liikmesriikide konkursid”)(13) ja ii) konkursid ametnike töölevõtmiseks, kellepõhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 keelest (14) (15). Viimatinimetatud võistlustel võisid osaleda nii vanade kui ka uute liikmesriikide kodanikud.

Kõnealustel konkurssidel olid järgmised keelenõuded:

Uute liikmesriikide kodanikele korraldatud konkurssidel (EPSO/AD/ 23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04) nõuti, et kandidaadid tõendaksid ühe uue liikmesriigi kümnest keelest (põhikeelena) väga head oskust ja ühe vana liikmesriigi üheteistkümnest keelest (teise keelena) rahuldavat oskust (16). Kandidaadid pidid tegema eelvalikutestid inglise, prantsuse või saksa keeles. Nad võivad sooritada kirjalikud testid ükskõik millises vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. Avalikel konkurssidel EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 sooritasid kandidaadid suulised testid ja katsed ainult oma põhikeeles(17). Avalikul konkursil EPSO/AD/4/04 pidid kandidaadid esitama lühikese memo oma põhikeeles (kirjalik test e), kui nad läbisid edukalt muud kirjalikud testid (muud kirjalikud testid sooritati nende teises keeles).

Avatud konkurssidel EPSO/AD/25-29/05 nõuti, et kandidaadid tõendaksid vanade liikmesriikide üheteistkümnest keelest ühe keele (kui põhikeele) põhjalikku oskust ja teise sama üheteistkümne keele (kui teise keele) rahuldavat oskust. Kandidaadid pidid sooritama kirjalikud testid oma põhikeeles ja eelvalikutestid oma teises keeles.

Kaebuse esitaja väited ja väide

Kaebuse esitaja väitis, et EPSO diskrimineerib uute liikmesriikide kodanikke selliste keelenõuete kehtestamisega ning et need nõuded soosivad kodanikke, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest.

Kaebuse esitaja väitis, et konkursside katsete korraldamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kõigi kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata nende päritoluriigist ning et nii vanade kui ka uute liikmesriikide avalikud konkursid tuleks korraldada samadel tingimustel.

Kaebuse esitaja arvates vastavad konkursikatsed kohaldatavatele eeskirjadele üksnes juhul, kui: i) testid ja katsed toimuvad kandidaadi emakeeles; või ii) kandidaadid võivad valida, millises ühenduse ametlikus keeles nad soovivad katsetel osaleda; või iii) testid ja katsed toimuvad ühes ELi töökeeles (inglise, prantsuse ja saksa keeles). Lisaks tegi kaebuse esitaja ettepaneku, et kui mõnel kandidaadil ei lubata teste ja katseid sooritada oma emakeeles, peaksid kõik kandidaadid sooritama testid ja katsed oma teises keeles.

EPSO arvamus

1.2 Kaebust käsitlevas arvamuses leidis EPSO, et igal konkursil on oma eesmärgid ja seega ei saa diskrimineerimist või ebaõiglast kohtlemist väita ühe konkursiteate võrdlemisel teise konkursiteatega.

EPSO märkis, et määrus (EÜ) nr 401/2004 (edaspidi „määrus (EÜ) nr 401/2004”) on kõnealuste konkursside õiguslik alus.

Kaebuse esitaja algse väite laiendamine

1.3 23. septembri 2006. aasta kirjas esitas kaebuse esitaja oma esialgse väite diskrimineerimise kohta. Kokkuvõttes leidis ta, et uute liikmesriikide keeli ei tunnustata konkurssidel osalevate kandidaatide teise keelena.

Ombudsmani kaalutlused õigusküsimustes

1.4. Ombudsman tuletab meelde, et EÜ asutamislepingu artiklis 12 on sätestatud: „Ilmaet see piiraks asutamislepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on selle reguleerimisalas keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel. (...)“. Sellisena on EÜ artikkel 12 võrdsuse üldpõhimõtte(18) konkreetne väljendus. Ombudsman märgib, et teiseseid õigusakte tuleb tõlgendada EÜ artikli 12 valguses.

1.5 Ombudsman tuletab samuti meelde, et ühenduse kohtute praktikas on sätestatud, et võrdse kohtlemise (või mittediskrimineerimise) põhimõtet rikutakse, kui kahte isikute kategooriat, kelle õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei ilmne olulisi erinevusi,koheldakse erinevalt (19).

1.6 Asjaolu, et tööle pääsemiseks on vaja konkreetset keelt, kujutab endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel, välja arvatud juhul, kui on võimalik põhjendada, et keelenõue on täidetava ametikoha laadi (20) arvestades proportsionaalne ja tegelik.

1.7 Ombudsman tuletab samuti meelde, et ühenduse institutsioonid peavad tagama, et nad tegutsevad kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega. Sellega seoses märgib ombudsman, et EPSO põhjendas kõnealuseid keelenõudeid sellega, et määrus (EÜ) nr 401/2004 (edaspidi „määrus (EÜ) nr 401/2004”) on nende õiguslik alus.

1.8 Lisaks tuletab ombudsman meelde, et määrusega (EÜ) nr 401/2004 tehakse erand personalieeskirjadega kehtestatud tavapärastest töölevõtmise eeskirjadest(21).

1.9 Määruse (EÜ) nr 401/2004 artiklis 1 on sätestatud, et piiratud aja jooksul (kuni 31. detsembrini 2010) võib institutsioonides vabad ametikohad täita uute liikmesriikide kodanike ametisse nimetamisega. Artiklis 1 on sätestatud, et selline töölevõtmine võib toimuda olenemata personalieeskirjade artikli 4 teisest ja kolmandast lõigust, artikli 7 lõikest 1, artikli 27 kolmandast lõigust ning artikli 29 lõike 1 punktidest a, b ja c. Lubades konkursse kümne uue liikmesriigi kodanike töölevõtmiseks, kehtestab määruse 401/2004 artikkel 1 erineva kohtlemise kodakondsuse alusel. Seega kujutab see endast erandit personalieeskirjadega kehtestatud töölevõtmise eeskirjadest. Kõnealune erand kehtib kuni 31. detsembrini 2010.

1.10 Määruse 401/2004 artiklis 2 on sätestatud, et "kuni31. detsembrini 2010 korraldatakse üldkonkursse ka selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest".

1.11 Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kaebuse esitaja väite käsitlemiseks peab ta hindama, milline on avalike konkursside EPSO/AD/25-29/05 ja avalike konkursside EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 keelenõuete õiguslik alus ning kas EPSO on esitanud piisavad selgitused keelenõuete põhjendamiseks.

Keelenõuete õiguslik alus avalikel konkurssidel EPSO/AD/25-29/05

1.12 Avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kandidaatide põhikeel peab olema üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest, see tähendab hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome või taani keel. Ombudsman märgib, et määruse 401/2004 artiklis 2 on sätestatud konkursside korraldamine selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest , st taani, hollandi, inglise, saksa, prantsuse, soome, kreeka, itaalia, portugali, hispaania või rootsi keel. Seega vastab avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 nõue kandidaatide põhikeele kohta kohaldatavatele eeskirjadele.

1.13 Avatud konkurssidel EPSO/AD/25-29/05 osalevatelt kandidaatidelt nõutakse ka ühe vana liikmesriigi ametliku keele rahuldavat oskust teise keelena. Kuna määruse (EÜ) nr 401/2004 artiklis 2 sätestatud erandiga on üksnes ette nähtud, et üldkonkursse võib korraldada selliste ametnike töölevõtmiseks, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest, ning avalike konkursside EPSO/AD/25-29/05 lisanõue puudutab kandidaatide teist keelt, ei nõustu ombudsman sellega, et määrus(EÜ) nr 401/2004 on personalieeskirjadest tehtava täiendava erandi kehtiv õiguslik alus (22).

1.14 Isegi kui määrus nr 401/2004 ei anna kehtivat õiguslikku alust lisanõudele, mille kohaselt kandidaadid peavad tõendama, et nad oskavad rahuldavalt ühte vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest teise keelena, tuleb uurida, kas selline lisanõue on personalieeskirjade kohaselt põhjendatud.

1.15 Ombudsman märgib, et vastavalt personalieeskirjade artikli 28 punktile f võib ametniku ametisse nimetada, kui ta esitab tõendid "üheühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel"(rõhuasetus lisatud). Kokkuvõttes, kui seaduses, käesoleval juhul määruses 401/2004, ei ole sätestatud konkreetset erandit, peaks kandidaatidel olema vabadus valida oma teine keel „ühendustemis tahes keelest”, välja arvatud juhul, kui suudetaksetõendada, et„teatava(te) ühenduste keel(t)e oskus on vajalik tema ametikohustuste täitmiseks”.

1.16 Sellega seoses palus ombudsman oma 22. veebruari 2007. aasta kirjas EPSO-l selgitada, miks ühe vana liikmesriigi üheteistkümnest ametlikust keelest tundmine teise keelena võib olla vajalik kandidaatide tulevaste tööülesannete täitmiseks, samas kui ühe uue liikmesriigi kümnest ametlikust keelest tundmine ei ole võimalik.

1.17 Ombudsman märgib, et oma täiendavas vastuses piirdus EPSO väitega, et ühe keele oskus 11-st"sobib paremini institutsioonide halduskorralduse tegelikkusega üleminekuperioodil"ning et "puudubvõimalik kohustus võtta arvesse tohutut hulka individuaalseid valikuid, mida kandidaadid võivad teise keele valimisel teha".

1.18 Ombudsman leiab, et kuigi võib olla võimalik esitada veenvaidpõhjusi, miks teatavate ühenduse keelte oskus võib olla vajalik (tulevase ametniku) ametiülesannete täitmiseks, ei ole EPSO esitanud rahuldavatselgitust selle kohta, miks lisaks ühe vana liikmesriigi 11 ametlikust keelest põhikeelena oskusele võib kandidaatide tulevaste ametiülesannete täitmiseks olla vajalik ka ühe nimetatud 11 ametlikust keelest teise keelena oskus, samas kui ühe uue liikmesriigi 10 ametlikust keelest teise keelena oskus ei ole võimalik. EPSO avalduses„institutsioonide halduskorralduse tegeliku olukorra kohta üleminekuperioodil”ei täpsustata, milline on tegelik olukord ja milline on selle võimalik mõju institutsioonide keelenõuetele. Ainult selle punkti illustreerimiseks küsib ombudsman, miks kandidaadid, kelle põhikeel on inglise keel ja teine keel kreeka keel, võiksid paremini täita institutsioonide vajadusi võrreldes kandidaatidega, kelle põhikeel on inglise keel ja teine keel poola keel.

1.19 Seetõttu on ombudsman seisukohal, et avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 puhul ei ole EPSO esitanud ühtegi rahuldavat selgitust selle kohta, miks vanade liikmesriikide 11 keele kui teise keele oskus võib olla vajalik kandidaatide tulevaste tööülesannete täitmiseks, samas kui uute liikmesriikide 10 ametlikust keelest ühe keele oskus ei ole võimalik.

1.20 Eespool öeldut silmas pidades järeldab ombudsman, et kehtestades avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kandidaatidele nõude tõendada, et nad oskavad teise keelena piisavalt üht vanade liikmesriikide 11 keelest, mitte ühtegi ühenduste ametlikku keelt, ei toiminud EPSO kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega. Seda tehes diskrimineeris EPSO kodanikke, kes oleksid muidu võinud valida teise keelena uue liikmesriigi ametliku keele. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu teeb ombudsman kriitilise märkuse EPSO korraldatud avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kohta.

Keelenõuete õiguslik alus avalikel konkurssidel EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04

1.21 Määruse nr 401/2004 artikkel 1 kaldub personalieeskirjadest kõrvale üksnes niivõrd, kuivõrd see võimaldab korraldada konkursse kümne uue liikmesriigi kodanike töölevõtmiseks.

1.22 Määruse nr 401/2004 artiklis 1 sätestatud erand ei hõlma konkreetselt piiranguid seoses keeltega, mille oskust kandidaadilt võidakse nõuda.

1.23 Avatud konkurssidel EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 osalevatelt kandidaatidelt nõutakse uue liikmesriigi keele põhjalikku oskust. Võttes aga arvesse, et nõue, mille kohaselt kandidaadid peavad valdama põhjalikult uue liikmesriigi keelt, soosib kaudselt uute liikmesriikide kodanikke, ning arvestades, et määruse nr 401/2004 artikkel 1 võimaldab igal juhul korraldada konkursse, mis piirduvad uutest liikmesriikidest pärit kandidaatidega, võib seda keelenõuet mõista nii, et see kuulub määruse nr 401/2004 artiklis 1 konkreetselt ette nähtud erandi alla.

1.24 Lisaks nõudele, et kandidaadid peavad valdama uue liikmesriigi keelt väga heal tasemel, nõutakse avalike konkursside EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 puhul ka seda, et kandidaadid oskaksid rahuldaval tasemel ühte vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest ning et eelvalikutestid tehtaks inglise, prantsuse või saksa keeles (kirjalikud ja suulised testid võivad toimuda ühes vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest). Sellega seoses leiab ombudsman, et niivõrd, kuivõrd need keelenõuded ei kuulu määruse 401/2004 artiklis 1 sätestatud erandi alla, peavad need järgima personalieeskirjade artikli 28 punkti f, milles on sätestatud, et ametniku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et ta esitab tõendid „teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel”(rõhuasetus lisatud).

1.25 Kõigepealt ei pea ombudsman vajalikuks uurida avalike konkursside EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 puhul, kas vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest ühe rahuldava oskuse tõendamise nõue kujutab endast haldusomavoli. Piisab, kui märkida, et eespool punktides 1.17–1.18 tehtud järeldus sellise nõude kehtestamise kohta avalikel konkurssidel EPSO/AD/25-29/05 kehtib mutatis mutandis avalike konkursside EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 suhtes. Seetõttu uurib ombudsman avalikel konkurssidel EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 üksnes nõuet sooritada eelvalikutestid ühes kolmest konkreetsest keelest, nimelt inglise, prantsuse või saksa keeles.

1.26 Sellega seoses võtab ombudsman oma täiendavas vastuses teadmiseks EPSO väite, et institutsioonides hea suhtluse tagamiseks ja selleks, et võimaldada töö tegemist mõistliku aja jooksul, on hädavajalik kasutada EPSO poolt institutsioonide "töökeelteks" nimetatavaid väljendeid. EPSO märgib, et just sel põhjusel otsustas ta, et uute liikmesriikide konkursid korraldatakse inglise, prantsuse või saksa keeles(23).

1.27 Ombudsmani arvates võib[tulevase ametniku] ametikohustuste täitmiseks olla vajalik nõue, mille kohaselt kandidaadid peavad tõendama konkreetse keele või konkreetsete keelte oskust,ning see nõue võib seega olla kooskõlas personalieeskirjadega, kui on võimalik tõendada, et institutsioonisisene tõhus suhtlus võib olla ohus, kui kõigilt kandidaatidelt ei nõuta selle keele või nende keelte oskuse tõendamist. Seega eeldaks EPSO argument (st et inglise, prantsuse või saksa keele oskus on vajalik selleks, et tagada institutsioonides hea suhtlus ja võimaldada töö tegemist mõistliku aja jooksul) faktiliste asjaolude veenmiseks, et kõigilt kandidaatidelt, kes täidavad lõpuks sisuliselt samu tööülesandeid, tuleks sõltumata nende kodakondsusest nõuda, et nad tõendaksid EPSO valitud konkreetsete keelte (st inglise, prantsuse või saksa keele) oskust. EPSO nõuab selliseid teadmisi siiski ühelt kandidaatide rühmalt (avalike konkursside EPSO/AD/4/04, EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 kandidaadid), kuid ei nõua neid teiselt kandidaatide rühmalt (avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kandidaadid), kuigi need kaks kandidaatide rühma täidaksid lõpuks sisuliselt samu ülesandeid. Seega on õiguspärane seada kahtluse alla, kas konkreetsemalt koormavam keelenõue on tegelikult „vajalik[tulevase ametniku] ametikohustuste täitmiseks”.

1.28 Ombudsman on kaalunud, mil määral võib olla asjakohane, et erinevate konkursside võrdlemine kahjustab konkreetselt rangema keelenõude kehtestamise põhjendust. Sellega seoses märgib ombudsman, et kohustus põhjendada, miks võidakse nõuda konkreetseid keeli, on iga konkursi sisenõue. On siiski asjakohane, et selle sisenõude täitmata jätmine võib ilmneda samal ajal toimuvatel muudel konkurssidel, mille eesmärk on võtta tööle sisuliselt identseid ülesandeid täitvaid ametnikke, kehtestatud nõuete võrdleva hindamise tulemusel.

1.29 Eespool esitatud tähelepanekud ei sea kahtluse alla EPSO õigust suurendada aja jooksul kandidaatide keelenõudeid vastavalt institutsioonide muutuvatele keelevajadustele. Lisaks ei sea see kahtluse alla EPSO õigust kehtestada erinevaid keelenõudeid seoses konkurssidega, mille eesmärk on võtta tööle ametnikke, kes täidavad erinevaid ülesandeid.

1.30 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et asjaolu, et avalike konkursside EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 raames kehtestati nõue sooritada testid inglise, prantsuse või saksa keeles ning et seda nõuet ei kehtestatud teistel samal ajal toimuvatel konkurssidel nende ametnike töölevõtmiseks, kes täidavad lõpuks sisuliselt samu ülesandeid, seadis kahtluse alla, kas nõue sooritada testid inglise, prantsuse või saksa keeles avalikel konkurssidel EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 oli tegelikultvajalik [tulevase ametniku] ülesannete täitmiseks. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga ja allpool esitatakse kriitiline märkus.

1.31 Ombudsman võtab teadmiseks EPSO avalduse, et EPSO haldusnõukogu otsustas hiljuti, et kõigil tulevastel konkurssidel peaksid kõik kandidaadid sooritama eelvalikutestid oma teises keeles, mis peab olema inglise, prantsuse või saksa keel(24). Sellega seoses teeb ombudsman allpool veel ühe märkuse.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmised kriitilised märkused:

1. Avalike konkursside EPSO/AD/25-29/05 puhul ei ole EPSO esitanud ühtegi rahuldavat selgitust selle kohta, miks vanade liikmesriikide üheteistkümnest ametlikust keelest ühe keele oskus teise keelena võib olla vajalik kandidaatide tulevaste tööülesannete täitmiseks, samas kui uute liikmesriikide kümnest ametlikust keelest ühe keele oskus ei ole võimalik. Seega, kehtestades avaliku konkursi EPSO/AD/25-29/05 kandidaatidele nõude tõendada, et nad oskavad teise keelena piisavalt ühte vanade liikmesriikide 11 keelest, mitte ühtegi ühenduste ametlikku keelt, ei toiminud EPSO kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega. Seda tehes diskrimineeris EPSO kodanikke, kes oleksid muidu võinud valida teise keelena uue liikmesriigi ametliku keele. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga.
2. Asjaolu, et EPSO kehtestas avalike konkursside EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 raames nõude sooritada testid inglise, prantsuse või saksa keeles ning ei kehtestanud sellist nõuet teistel konkurssidel, mis toimuvad samal ajal selliste ametnike töölevõtmiseks, kes täidavad lõpuks sisuliselt samu ülesandeid, seadis kahtluse alla selle, kas nõue sooritada avalike konkursside EPSO/AD/23/05, EPSO/AD/24/05 ja EPSO/AD/4/04 raames testid inglise, prantsuse või saksa keeles oli tegelikult „vajalik[tulevase ametniku] ametiülesannete täitmiseks”. Sellega seoses rikkus EPSO diskrimineerimiskeelupõhimõtet. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et tegemist onactio popularis’ekaebusega, ei ole asjakohane leida selles küsimuses sõbralikku lahendust. Lisaks viiakse kõnealused konkursid lõpule ja avaldatakse asjaomased reservnimekirjad(25). Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka EPSO direktorit.

Järgmine reis

Oma vastuses ombudsmani 7. augusti 2006. aasta kirjale teatas EPSO ombudsmanile, et konkursside keelenõuded vaadatakse lähitulevikus uuesti läbi. Ombudsman usub, et käesolev otsus võib olla selles osas õpetlik.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Käesolevas otsuses kasutatakse mõistet „uued liikmesriigid” viitena kümnele liikmesriigile, kes ühinesid ELiga 1. mail 2004, samas kui mõiste „vanad liikmesriigid” viitab 15 liikmesriigile, kes olid ELi liikmed juba enne 1. maid 2004.

(2) Kuigi iiri keel on olnud lepingukeel alates Iirimaa ühinemisest 1973. aastal, sai see ühenduste ametlikuks keeleks alles 1. jaanuaril 2007. Seega ei kuulu iiri keel käesolevas uurimises nimetatud vanade liikmesriikide 11 ametliku keele hulka.

(3) ELT L 67, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(4) Kaebuse esitaja viitab enne 1. maid 2004, mil personalieeskirju muudeti, kehtinud personalieeskirjade numeratsioonile.

(5) Personalieeskirjade artikli 5 lõikes 5 on sätestatud: „Identseidtöölevõtmis- ja teenistuskarjääri tingimusi kohaldatakse kõigi samasse tegevusüksusesse kuuluvate ametnike suhtes.”

(6) Personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud: „Ametnikuvõib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et (...) f) ta esitab tõendi ühe ühenduste keele põhjaliku tundmise ja teise ühenduste keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.”

(7) Numeratsioon vastab endistele personalieeskirjadele (muudetud 1. mail 2004).

(8) Numeratsioon vastab endistele personalieeskirjadele (muudetud 1. mail 2004).

(9) Käesoleva dokumendi pealkiri on: „EPSOkorraldatavate värbamiskonkursside suhtes kohaldatav keelerežiim, asepresident Kinnocki märgukiri”.

(10) Esimese Astme Kohus: 16. detsember 2000, kohtuasi T-214/00: Carrasco Benitez vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I-A-257 ja II-1169, punkt 53).

(11) Käesolevas otsuses kasutatakse mõistet "uued liikmesriigid" viitena kümnele liikmesriigile, kes ühinesid ELiga 1. mail 2004, samas kui mõiste "vanad liikmesriigid" viitab 15 liikmesriigile, kes olid ELi liikmed enne uute liikmesriikide ühinemist.

(12) ELT L 67, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

(13) EPSO kuulutas 22. detsembril 2004 välja avaliku konkursi EPSO/AD/4/04 administraatorite (A7) töölevõtmiseks Euroopa avaliku halduse valdkonnas (ELT 2004, C 317 A). EPSO kuulutas 2. juunil 2005 välja avaliku konkursi EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05, et võtta auditi valdkonnas tööle administraatoreid vastavalt palgaastmetele A5 ja A9 (ELT 2005, C 135 A).

(14) Kuigi iiri keel on olnud lepingu keel alates Iirimaa ühinemisest 1973. aastal, sai sellest ühenduste ametlik keel alles 1. jaanuaril 2007. Seega ei kuulu iiri keel käesolevas uurimises nimetatud vanade liikmesriikide 11 ametliku keele hulka.

(15) EPSO kuulutas 20. juulil 2005 välja viis avalikku konkurssi EPSO/AD/25-29/05 (ELT 2005, C 178 A), et võtta tööle administraatoreid (AD5) vastavalt järgmistes valdkondades: Euroopa avalik haldus/personal, õigus, audit, finantsressursside haldamine ja majandus/statistika.

(16) Ombudsman märgib, et avalike konkursside EPSO/AD/23/05 ja EPSO/AD/24/05 puhul nõuti kandidaatidelt inglise, prantsuse või saksa keele head tööoskust.

(17) Suulisel katsel hinnati kandidaadi põhikeele oskust. Kõnealused suulised katsed viidi siiski läbi peamiselt kandidaatide teises keeles.

(18) Kohtuasi C-224/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I-2965, punkt 14).

(19) Esimese Astme Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T-211/95: Petit-Laurent vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I-A-21 ja II-57, punkt 56).

(20) Kohtuasi 379/87: Groener vs. haridusminister, EKL 1996, lk 3967. Vt ka määruse 1612/68 artikli 3 lõige 1.

(21) Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 2 saab ombudsman käsitleda ainult haldusomavoliga seotud kaebusi. Seetõttu ei saa ta läbi vaadata kaebusi, mis puudutavad õigusaktide või rahvusvaheliste lepingute sisu. Seega ei puuduta käesolev uurimine määruse 401/2004 alusel tuvastatud erinevat kohtlemist. Uurimine käsitleb üksnes väidetavat diskrimineerimist ja seega väidetavat haldusomavoli, kuna EPSO kehtestatud keelenõuded võisid ületada määruses 401/2004 sätestatud erandite kohaldamisala.

(22) Ombudsman tuletab samuti meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga erandit üldreeglist tõlgendada kitsalt. otsus kohtuasjas C-399/93: Oude Luttikhuis jt (EKL 1995, lk I-4515, punkt 23); ja otsus kohtuasjas C-5/01: Belgia vs. komisjon (EKL 2002, lk I-11991, punkt 56); kohtuasi C-43/04: Finanzamt Arnsberg vs. Stadt Sundern (EKL 2005, lk I-04491, punkt 27); otsus kohtuasjas C-465/04: Hoyvem (EKL 2006, lk I-2879, punkt 24); liidetud kohtuasjad C-397/01–C-403/01: Pfeiffer (EKL 2004, lk I-8835, punkt 52); ja 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-303/98: Simap (EKL 2000, lk I-7963, punktid 34 ja 35).

(23) Ombudsman märgib, et käesolev uurimine käsitleb üksnes väidet, et EPSO diskrimineeris oma keelenõuetega uute liikmesriikide kodanikke ning et need nõuded soosivad kodanikke, kelle põhikeel on üks vanade liikmesriikide 11 ametlikust keelest. Käesolev uurimine ei puuduta inglise, prantsuse ja saksa keele, välja arvatud ühenduste teised keeled, institutsioonides sisesuhtluse hõlbustamiseks keelteks valimise põhjendatust.

(24) Sellega seoses juhib ombudsman siiski tähelepanu sellele, et EÜ asutamislepingu artikli 290 kohaselt on õigus kohaldada liidu ametlike keelte kasutamise suhtes diferentseeritud lähenemisviisi üksnes nõukogul, kes peab seda pädevust teostama keelelise mitmekesisuse põhimõtet nõuetekohaselt järgides.

(25) EPSO veebisaidi (http://europa.eu/epso/laureats/liste_a_ad_en.htm)kohaselt kehtivad reservnimekirjad kuni 31. detsembrini 2007 ja neid võib pikendada.