Strasbourg, 1. juuni 2006

Lugupeetud hr S.

märtsil 2005 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses projektiga, millele viimane oli eraldanud rahalisi vahendeid.

mail 2005 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 2. septembril 2005. Edastasin selle Teile 5. septembril 2005 ja palusin Teil soovi korral esitada oma märkused hiljemalt 15. oktoobriks 2005. Selleks kuupäevaks ei olnud Teilt märkusi saadud.

novembril 2005 palusin komisjonilt Teie juhtumi kohta täiendavat arvamust ja lisateavet. Teid teavitati sellest samal päeval.

detsembril 2005 esitasite mulle täiendavat teavet.

Komisjon saatis oma vastuse minu täiendava arvamuse ja lisateabe taotlusele 10. jaanuaril 2006. Edastasin selle Teile 13. jaanuaril 2006 ja palusin Teil soovi korral esitada oma märkused hiljemalt 28. veebruariks 2006. Selleks kuupäevaks ei olnud Teilt märkusi saadud.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Taustteave

jaanuaril 2005 esitas kaebuse esitaja, Saksamaa ekspert, Euroopa ombudsmanile kaebuse (kaebus 382/2005/GG) Euroopa Komisjoni vastu seoses Euroopa Standardikomitee (CEN) (Comité Européen de Normalisation) esitatud projektiga, millele komisjon oli eraldanud rahalisi vahendeid. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud juhtumi uurimiseks piisavalt teavet, teatas ombudsman 9. veebruari 2005. aasta kirjas kaebuse esitajale, et uurimine ei ole piisavalt põhjendatud.

Käesolev etteheide

märtsil 2005 uuendas kaebuse esitaja oma kaebust, esitades oma juhtumi kohta täiendavat teavet. Seetõttu registreeriti juhtum uue kaebusena (kaebus 1252/2005/GG).

Kaebuse esitaja esitatud teabe kohaselt on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 12; ELT eriväljaanne 15/01, lk 92) alusel tuleb kehtestada ehitusmaterjale käsitlevad liidu normid. Komisjon on usaldanud selle ülesande CENile, kes omakorda delegeerib asjaomased ülesanded tehnilistele komiteedele. Tööd teevad töörühmad, kes võivad moodustada ajutisi töörühmi või projektirühmi.

TC 134 tegeles "Vastupidavad, tekstiil- ja laminaatpõrandakatted". CEN usaldas dokumendi TC 134 sekretariaadi Briti Standardiametile (British Standards Institution, BSI).

1997. aastal asutas TC 134 projektirühma "Eksperimentaalsed tööd", et teha eksperimentaalseid hõõrdumis-/kulumiskatseid ja töötada välja meetod libeduse määramiseks. Selle projektirühma juhiks määrati kaebuse esitaja.

Võttes arvesse hilisemat muudatust, tuli projektist tulenevad kulud hüvitada kolmes etapis: 0. etapp (30 %, makstakse projekti alguses), 1. etapp (25 %, makstakse vahearuannete esitamisel) ja 2. etapp (45 %, makstakse lõpparuande esitamisel).

Novembris 2001 otsustas komisjon edasise rahastamise tühistada. Ülejäänud 45 % kuludest (kokku 99 347,72 eurot) jäi seega välja maksmata. Komisjon tegi otsuse põhjusel, et töö ei olnud kavandatud kuupäevaks veel valmis. Kaebuse esitaja sai komisjoni otsusest teada alles 2002. aastal.

CENi ja kaebuse esitaja mitmesugused jõupingutused (alates CENi 27. novembri 2002. aasta kirjast) ei andnud tulemusi.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaõige ja ebaõiglane. Ta väitis, et komisjon peaks edastama tasumata summa Euroopa Standardikomiteele (CEN), et asjaomased asutused ja isikud saaksid oma töö eest tasu.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Faktilised asjaolud

CEN, üks kolmest Euroopa standardiorganisatsioonist (ESO), on Belgia õiguse alusel tegutsev autonoomne eraõiguslik asutus, kellega komisjonil on paljude aastate jooksul olnud koostöösuhted, et koostada vabatahtlikud standardid, mille eesmärk on toetada Euroopa poliitikat. CENi liikmed on riiklikud standardiasutused.

Kaebuse esitaja viidatud projekti eesmärk oli saada komisjonilt rahalist toetust kindlaksmääratud Euroopa standardite koostamiseks, nagu on märgitud 8. detsembril 1991 allkirjastatud volituses BC/CEN/91-06 (edaspidi „leping“).

Selle kokkuleppe kohaselt järgib CEN kokkulepitud tööprogrammi ja annab komisjonile oma edusammudest aru. Maksed tuli teha ainult töövõtjale (CEN), kes võis määrata mitu riiklikku standardiasutust, et täita kindlaksmääratud ülesandeid, mis on seotud tehnilistes keskustes korraldatud volitustega. Sellest tulenevalt määras CEN BSI tagama sekretariaadi ülesandeid projekti elluviimisel. BSI moodustas projektirühma „Eksperimentaalne töö”, määrates kaebuse esitaja projektijuhiks, kes viib läbi ümmargusi robiiniteste, et toetada kindlaksmääratud Euroopa standardi (EN 13893) koostamist.

Novembris 2001 hindas komisjon kõiki pooleliolevaid projekte. Kõnealuse lepingu puhul oli standardite vastuvõtmise tähtaeg 1994. aasta detsember. Arvestades tekkinud viivitust, saatis komisjon 19. novembril 2001 CENile ettepaneku leping lõpetada.

novembri 2001. aasta kirjas tunnustas CEN komisjoni kavatsust kokkuleppest loobuda ja tegi ettepaneku sõlmida uus kokkulepe töö kahe viimase etapi rahastamiseks. CEN märkis ka, et standardi eelnõu pannakse seejärel CENi süsteemis ametlikult hääletusele.

mail 2002 kirjutas CEN alla lepingu addendum’ile nr 2, lõpetades kahe ülejäänud etapi (ratifitseerimine ja rakendamine) rahastamise, mis hõlmasid veel teostamata tööpunkte. Komisjon kirjutas kõnealusele addendum’ile alla 5. juunil 2002. Leping lõpetati seega juriidiliselt.

20. novembril 2002 avaldas CEN standardi EN 13893. Seda tehes oli CEN täitnud ülesande, mida rahastati. Seda tehti siiski rohkem kui viis kuud pärast lepingu lõpetamist.

Kaebus

Ajavahemikul 2000–2002 oli komisjon seisnud silmitsi suure hulga avatud kokkulepetega Euroopa standardiorganisatsioonidega, mille puhul ei olnud võetud rahalisi kohustusi standardimistöö aeglase ja mitterahuldava edenemise tõttu. Usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt lõpetas komisjon seega kõnealused lepingud, konsulteerides töövõtjaga ja viimasega lepingu lõpetamise kuupäeva osas.

Nagu kõigi teiste selle aja jooksul standardimise valdkonnas sõlmitud toetuslepingute puhul, vastutas töövõtja komisjonile töö edenemise kohta aru andmise eest ning komisjonile viivitustest või muudest probleemidest teatamise eest. Kui mõne ülesande täitmiseks sõlmiti allhankeleping väljaspool Euroopa Standardikomiteed, jäi Euroopa Standardikomitee endiselt vastutavaks nende ülesannete täitmise eest. Järelikult ei olnud komisjon vastutav ühegi alltöövõtulepingu eest, mille CEN oli sõlminud, ning teda ei saanud panna vastutama selliste alltöövõtjatega suhtlemise eest.

Komisjon konsulteeris Euroopa Standardikomiteega lepingu lõpetamise küsimuses 19. novembril 2001 ning Euroopa Standardikomiteel oli tavaks lepingu lõpetamisest tehnilistele komiteedele ja riiklikele standardiasutustele teatada. CENil oli seega võimalik teavitada kõiki osalisi kavandatud lõpetamisest õigeaegselt, hinnata tegelikult tehtud tööd kuni kuupäevani, mil komisjon taotles lõpetamist, ja saata kõik ülejäänud maksetaotlused komisjonile maksmiseks enne addendum’i nr 2 allkirjastamist. Komisjoni ei saa pidada vastutavaks CENi, tema Ühendkuningriigi liikme BSI ja nende väliste alltöövõtjate vahelise teabevahetuse õigeaegsuse ja piisavuse eest. Ainult CEN vastutas suhtlemise eest oma tehniliste komisjonide ja nende riiklike liikmetega.

Kuna CEN ei teatanud, et tehnilise komisjoni töö on täielikult lõpule viidud, ja kuna enne lõpetamislepingu sõlmimist ei olnud esitatud maksetaotlust, allkirjastas komisjon addendum’i ja lõpetas seega õiguslikult oma rahastamiskohustuse. Lõpetatud lepingu ebaõnnestunud täitmise tõttu ei nõustunud komisjon lepingu pikendamisega, mida CEN taotles 27. novembri 2002. aasta kirjas.

Järeldus

Eespool öeldut arvesse võttes leidis komisjon, et ta on kõnealuse juhtumi puhul oma juriidilised kohustused täielikult täitnud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Täiendavad uurimised

Käesoleva uurimise algatamise kirjas teatas ombudsman komisjonile, et kaebuse esitaja väitis, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaõige ja ebaõiglane. Arvamuse hoolikal uurimisel ilmnes siiski, et komisjon oli uurinud üksnes küsimust, kas tema otsus oli õige. Seega selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Täiendava arvamuse ja lisateabe taotlus

Seetõttu palus ombudsman 3. novembril 2005 komisjonil esitada talle täiendav arvamus kaebuse esitaja väite kohta, et asjaomane otsus on ebaõiglane.

Sellega seoses kutsus ombudsman komisjoni üles kaaluma järgmisi fakte:

• Oma 19. novembri 2001. aasta kirjas Euroopa Standardikomiteele (CEN) märkis komisjon, et ELi rahastatud standardimistöös on esinenud tõsiseid viivitusi. Näis, et käesoleval juhul oli viivitus pikem kui 70 kuud. Kirjas ei mainitud siiski, et komisjon oli eelnevalt hoiatanud CENi oma kavatsusest asjaomane leping lõpetada.
• CEN märkis oma 29. novembri 2001. aasta vastuses, et asjaomane töö on rahuldavalt edenenud, et seetõttu taotleti talle uue vautšeri avamist ja et vastav ettepanek esitati "ametlikuks hääletuseks" 2001. aasta septembris. Toimikus ei olnud aga midagi, mis näitaks, kas ja kuidas komisjon neid argumente arvesse võttis.

Ombudsman palus komisjonil esitada talle ka teavet (sealhulgas saadetud vastuste koopiad) selle kohta, kuidas komisjon oli käsitlenud CENi 27. novembri 2002. aasta taotlust, et komisjon vaataks läbi oma otsuse tühistada asjaomase töö ülejäänud rahastamine.

Kaebuse esitaja 7. detsembri 2005. aasta kiri

detsembril 2005 saatis kaebuse esitaja kirja, milles tänas ombudsmani tema juhtumi käsitlemise eest. Kaebuse esitaja rõhutas, et teda ei teavitatud toetuse tühistamisest. Lisaks väitis ta, et asjaomased tööd lõpetati enne 2001. aasta lõppu.

Komisjoni vastus ombudsmani kirjale

Vastuses ombudsmani täiendava arvamuse ja lisateabe taotlusele tegi komisjon järgmised märkused:

2001. aastal vaatas komisjon kolme Euroopa standardiorganisatsiooniga tihedalt konsulteerides süstemaatiliselt läbi kõik 1987. aasta lepingud, mis olid veel avatud, ning võttis meetmeid lepingute lõpetamiseks lubamatult pika hilinemisega. Selle tegevuse eesmärk oli rakendada komisjoni poliitikat, mille eesmärk on kontrollida täitmata kulukohustustega seotud olukorda ja teha lõpp kulukohustustele, mis olid täitmata vastuvõetamatult kaua aega.

Operatiivtasandil peeti Euroopa standardiorganisatsioonidega aastatel 2000–2001 sektoripõhiseid läbivaatamiskoosolekuid. Nende koosolekute protokollides juhiti selgelt tähelepanu sellele, et komisjon võib rahastamise igal ajal tühistada, kui kokkulepitud ajakavast kinni ei peeta. Nende koosolekute protokollid olid alati edastatud Euroopa standardiorganisatsioonidele. Eelkõige viidati 1. veebruaril 2001 toimunud läbivaatamiskoosoleku protokollile, mille käigus arutati käesolevas asjas kõne all olevat kokkulepet. Ei olnud mingit põhjust, miks CENile oleks tulnud teha täiendavaid hoiatusi.

Uue tellimuse vautšeri loomine kohe pärast samateemalise eelmise vautšeri vabastamist, nagu soovitati CENi 29. novembri 2001. aasta kirjas, oleks olnud võimalik üksnes piiratud tingimustel, eelkõige seoses olulise tööga, mis tuleb teha pärast sellise tellimuse vautšeri allkirjastamist. CENi poolt selles etapis teatatud asjaolusid ei saa siiski pidada selles kontekstis piisavaks. CENi avaldust tuli mõista nii, et peamine tehniline töö oli tehtud, kuid lõpliku töö menetlus oli veel pooleli. Kuni lõpetamislepingu allkirjastamiseni ei olnud CEN esitanud komisjonile teavet avatud arvete, sealhulgas kaebuse esitaja tööd käsitlevate arvete kohta. Asjaolu, et CEN ei pöördunud selle küsimuse juurde tagasi oma 21. mai 2002. aasta kirjas, kinnitas, et ta nõustub asjaomase lepingu tingimusteta lõpetamisega.

Seoses küsimusega, kas komisjoni otsus oli kaebuse esitaja suhtes ebaõiglane, tuleb märkida, et komisjon ei olnud kunagi olnud kaebuse esitajaga lepingulises suhtes.

Komisjon avaldas kahetsust, et tal ei olnud kirjalikku teavet CENi 27. novembri 2002. aasta kirja kohta. Ta kinnitas siiski, et võttis CENi taotluse teadmiseks, kuid leidis, et seda ei ole võimalik rahuldada. Uue kohustuse võtmine ei oleks olnud kooskõlas finantsmäärusega, kuna standard võeti vastu 2002. aasta juulis ja avaldati 2002. aasta novembris. Tagasiulatuvat kohustust ei oleks olnud võimalik võtta.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

Otsus

1 Väidetavalt ebaõige ja ebaõiglane otsus rahastamise tühistamise kohta

1.1 Ombudsman märgib, et kaebuse aluseks olevad asjaolud on järgmised. 1991. aastal allkirjastatud lepinguga võttis Euroopa Komisjon endale kohustuse anda rahalist toetust Euroopa Standardikomiteele (CEN), mis on üks kolmest Euroopa standardiorganisatsioonist, teatavate Euroopa standardite koostamiseks. CEN delegeeris selle ülesande tehnilistele komiteedele. TC 134 käsitles "Vastupidavad, tekstiil- ja laminaatpõrandakatted". CEN usaldas tehnilise komitee 134 sekretariaadi Briti Standardiametile (British Standards Institution, BSI). BSI oli moodustanud projektirühma „Experimental Work“, nimetades kaebuse esitaja, Saksamaa eksperdi, projektijuhiks, et teha kindlaksmääratud Euroopa standardi (EN 13893) koostamise toetuseks ümarkatseid. Hilisemat muudatust arvesse võttes tuli projektist tulenevad kulud hüvitada kolmes etapis.

Novembris 2001 hindas komisjon kõiki pooleliolevaid projekte. Kõnealuse lepingu puhul oli standardite vastuvõtmise tähtaeg 1994. aasta detsember. Arvestades tekkinud viivitust, saatis komisjon 19. novembril 2001 CENile ettepaneku leping lõpetada. novembri 2001. aasta kirjas tunnustas CEN komisjoni kavatsust ja tegi ettepaneku sõlmida uus leping töö kahe viimase etapi rahastamiseks. CEN märkis ka, et standardi eelnõu pannakse CENi süsteemis ametlikule hääletusele hiljem.

Euroopa Standardikomitee peasekretär kirjutas 21. mail 2002 alla lepingu addendum’ile nr 2, millega lõpetati kahe ülejäänud etapi (ratifitseerimine ja rakendamine) rahastamine töös, mida ei olnud veel tehtud. Komisjon kirjutas kõnealusele addendum’ile alla 5. juunil 2002.

20. novembril 2002 avaldas CEN standardi EN 13893.

1.2 Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaõige ja ebaõiglane. Ta väitis, et komisjon peaks edastama tasumata summa Euroopa Standardikomiteele (CEN), et asjaomased asutused ja isikud saaksid oma töö eest tasu.

1.3 Oma arvamuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et aastatel 2000-2002 oli ta seisnud silmitsi suure hulga avatud kokkulepetega Euroopa standardiorganisatsioonidega, mille puhul ei olnud võetud rahalisi kohustusi standardimistöö aeglase ja mitterahuldava edenemise tõttu. Usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt lõpetas komisjon seega kõnealused lepingud, olles konsulteerinud töövõtjaga ja viimasega lepingu lõpetamise kuupäeva osas kokku leppinud. Lisaks rõhutas komisjon, et nagu kõigi muude sel ajal standardimise valdkonnas sõlmitud toetuslepingute puhul, oli töövõtja (CEN) kohustatud andma komisjonile aru töö edenemisest ning teavitama komisjoni mis tahes viivitustest või muudest probleemidest. Järelikult ei olnud komisjon vastutav ühegi alltöövõtulepingu eest, mille CEN oli sõlminud, ning teda ei saanud panna vastutama selliste alltöövõtjatega suhtlemise eest.

Komisjon märkis, et ta konsulteeris 19. novembril 2001 Euroopa Standardikomiteega lepingu lõpetamise küsimuses ning et Euroopa Standardikomiteel oli tavaks lepingu lõpetamisest tehnilistele komiteedele ja riiklikele standardiorganitele teatada. Komisjoni sõnul oli CENil seega võimalik teavitada kõiki osalisi kavandatud lõpetamisest õigeaegselt, hinnata tegelikult tehtud tööd kuni kuupäevani, mil komisjon taotles lõpetamist, ja saata komisjonile kõik ülejäänud maksetaotlused enne lepingu lõpetamise addendum’i allkirjastamist. Kuna CEN ei teatanud, et tehnilise komisjoni töö on täielikult lõpule viidud, ja kuna enne lõpetamislepingu sõlmimist ei olnud esitatud maksetaotlust, allkirjastas komisjon addendum’i ja lõpetas seega õiguslikult oma rahastamiskohustuse. Lõpetatud lepingu ebaõnnestunud täitmise tõttu ei nõustunud komisjon lepingu pikendamisega, mida CEN taotles 27. novembri 2002. aasta kirjas.

Komisjon märkis, et CEN avaldas standardi EN 13893 20. novembril 2002 ja oli seega täitnud ülesande, mida rahastati. Seda tehti siiski rohkem kui viis kuud pärast lepingu lõpetamist.

Eespool öeldut arvesse võttes leidis komisjon, et ta on kõnealuse juhtumi puhul oma juriidilised kohustused täielikult täitnud.

1.4 Kaebuse esitajalt ei saadud selleks määratud kuupäevaks ühtegi märkust.

1.5 Ombudsman märkis, et kuigi kaebuse esitaja oli väitnud, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaõige ja ebaõiglane, käsitleti komisjoni arvamuses ainult küsimust, kas tema otsus oli õige. Seetõttu palus ombudsman 3. novembril 2005 komisjonil esitada talle arvamus tema otsuse väidetava ebaõigluse kohta. Sellega seoses märkis ombudsman, et 1) komisjoni 19. novembri 2001. aasta kirjas Euroopa Standardikomiteele ei mainitud, et komisjon oli eelnevalt hoiatanud oma kavatsusest asjaomane leping lõpetada, ja 2) kuigi Euroopa Standardikomitee märkis oma 29. novembri 2001. aasta vastuses, et asjaomane töö on edenenud rahuldavalt, et seetõttu taotleti talle uue vautšeri avamist ja et asjaomane ettepanek esitati ametlikuks hääletuseks 2001. aasta septembris, ei olnud toimikus midagi, mis näitaks, kas ja kuidas komisjon oli neid argumente arvesse võtnud. Ombudsman küsis komisjonilt ka seda, kuidas ta on käsitlenud Euroopa Standardikomitee (CEN) 27. novembri 2002. aasta taotlust, et komisjon vaataks läbi oma otsuse tühistada asjaomase töö ülejäänud rahastamine.

1.6 Kaebuse esitaja rõhutas 7. detsembri 2005. aasta kirjas, et teda ei teavitatud toetuse tühistamisest. Lisaks väitis ta, et asjaomased tööd lõpetati enne 2001. aasta lõppu.

1.7 Vastuses ombudsmani täiendava arvamuse ja lisateabe taotlusele juhtis komisjon tähelepanu sellele, et aastatel 2000-2001 peeti Euroopa standardiorganisatsioonidega sektoripõhiseid ülevaatekoosolekuid. Nende koosolekute protokollides juhiti selgelt tähelepanu sellele, et komisjon võib rahastamise igal ajal tühistada, kui kokkulepitud ajakavast kinni ei peeta. Komisjon viitas eelkõige 1. veebruaril 2001 toimunud läbivaatamise koosoleku protokollile, mille käigus arutati käesolevas asjas kõne all olevat kokkulepet. Komisjoni sõnul ei olnud mingit põhjust, miks CEN-ile oleks tulnud teha täiendavaid hoiatusi.

Komisjon väitis, et uue tellimuse vautšeri loomine kohe pärast samateemalise eelmise vautšeri vabastamist, nagu soovitati CENi 29. novembri 2001. aasta kirjas, oleks olnud võimalik üksnes piiratud tingimustel, eelkõige seoses olulise tööga, mis tuleb teha pärast sellise tellimuse vautšeri allkirjastamist. CENi poolt selles etapis teatatud asjaolusid ei saa siiski pidada selles kontekstis piisavaks. Komisjon lisas, et kuni lõpetamislepingu allkirjastamiseni ei olnud CEN esitanud komisjonile teavet avatud arvete, sealhulgas kaebuse esitaja tööd käsitlevate arvete kohta. Komisjoni arvates kinnitas asjaolu, et CEN ei pöördunud selle küsimuse juurde tagasi oma 21. mai 2002. aasta kirjas, et ta nõustub asjaomase lepingu tingimusteta lõpetamisega.

Seoses küsimusega, kas otsus oli kaebuse esitaja suhtes ebaõiglane, rõhutas komisjon lisaks, et ta ei ole kunagi olnud kaebuse esitajaga lepingulises suhtes.

Komisjon teatas, et ta võttis CENi 27. novembri 2002. aasta taotluse teadmiseks, kuid leidis, et seda ei saa rahuldada. Komisjoni sõnul ei oleks uue kohustuse võtmine olnud finantsmäärusega kooskõlas, kuna standard võeti vastu 2002. aasta juulis ja avaldati 2002. aasta novembris. Tagasiulatuvat kohustust ei oleks olnud võimalik võtta.

1.8 Komisjoni vastus edastati kaebuse esitajale märkuste esitamiseks. Kaebuse esitajalt märkusi ei saadud.

1.9 Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaseaduslik, märgib ombudsman, et rahastamise õiguslik alus oli 1991. aastal komisjoni ja CENi vahel sõlmitud leping. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud komisjoni väidet, et CEN ja komisjon lõpetasid selle kokkuleppe 2002. aasta mais/juunis ühisel kokkuleppel. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma väidet, et komisjon tegutses ebaseaduslikult, kui ta otsustas oma rahastamise tühistada.

1.10 Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada oli ebaõiglane, märgib ombudsman, et näib, et kaebuse esitaja tehtav töö oli rahastamise tühistamise otsuse tegemise ajaks lõpule viidud. Seetõttu on mõistetav, et kaebuse esitaja ei ole komisjoni otsusega rahul. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et komisjon ei olnud lepingulises suhtes mitte kaebuse esitajaga, vaid CENiga. Sellega seoses ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud komisjoni väidet, et CENi kohustused täideti alles pärast standardi EN 13893 avaldamist ja et seda ei olnud lepingu lõpetamise ajaks tehtud. Samuti ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud komisjoni seisukohta, et lepingu alusel tehtava töö puhul esines märkimisväärne viivitus (üle 70 kuu). Lisaks on komisjon väitnud, et tema otsus lõpetada kokkulepped Euroopa standardiorganisatsioonidega, mille puhul ei peetud kinni finantskohustustest standardimistöö aeglase ja mitterahuldava edenemise tõttu, oli kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Ombudsman leiab, et see on põhjendatud argument. Neid asjaolusid silmas pidades on ombudsman seisukohal, et komisjoni otsus tema rahastamine tühistada ei olnud iseenesest ebaõiglane.

1.11 Tühistamise viisi kohta märgib ombudsman, et komisjoni 19. novembri 2001. aasta kirjas, milles tehti ettepanek leping lõpetada, ei viidatud ühelegi eelnevale hoiatusele. Vastuseks ombudsmani küsimusele selgitas komisjon siiski, et aastatel 2000–2001 toimusid Euroopa standardiorganisatsioonidega valdkondlikud kohtumised ning et nende koosolekute protokollides juhiti selgelt tähelepanu sellele, et komisjon võib rahastamise igal ajal tühistada, kui kokkulepitud ajakavast kinni ei peeta. Ombudsman märgib, et selline hoiatus kanti ka 1. veebruaril 2001 toimunud läbivaatamiskoosoleku protokolli, mille käigus arutati käesolevas asjas kõne all olevat kokkulepet. Sellises olukorras tundub komisjoni seisukoht, et ei olnud mingit põhjust, miks CENile oleks tulnud teha täiendavaid hoiatusi, mõistlik.

1.12 Lisaks märgib ombudsman, et rahastamise tühistamist käsitlev lisa allkirjastati alles 2002. aasta mais/juunis. Nagu komisjon õigesti märkis, oli CENil seega võimalik teavitada kõiki osalisi kavandatud lõpetamisest õigeaegselt, hinnata tegelikult tehtud tööd kuni kuupäevani, mil komisjon taotles lõpetamist, ja saata komisjonile kõik ülejäänud maksetaotlused enne lepingu lõpetamist käsitleva addendum’i allkirjastamist. Ombudsman on seisukohal, et komisjoni ei saa pidada vastutavaks CENi otsuse eest mitte esitada sellist maksetaotlust seoses kaebuse esitaja tehtud tööga.

1.13 Asjaolu, et komisjon otsustas mitte nõustuda CENi 27. novembri 2002. aasta taotlusega võtta uus kohustus seoses kaebuse esitaja tehtud töö rahastamisega, ei ole komisjoni rahastamise tühistamise otsuse hindamisel kohe asjakohane. Ombudsman peab siiski vajalikuks märkida, et komisjoni argument, et asjaomaseid eeskirju arvestades oleks olnud võimatu võtta sellist kohustust tagasiulatuvalt, ei tundu olevat ebamõistlik.

1.14 Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud oma väidet, et komisjon käitus oma rahastamise lõpetamise otsuse tegemisel ebaõiglaselt.

2 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS