Strasbourg, 25. juuli 2005

Lugupeetud juhataja!

29. novembril 2004 teatasin Teile, et olen otsustanud algatada omaalgatusliku uurimise seoses 1) viisiga, kuidas Euroopa Komisjon käsitles komisjoni ametniku X-i väiteid selle kohta, mida X pidas infoühiskonna peadirektoraadi eeskirjade eiramiseks, ja 2) sellega, kuidas komisjon käsitles X-i karjääri komisjonis pärast 31. detsembrit 2002. Samuti teavitasin Teid, et kirjutasin samal ajal Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), et küsida teavet eespool nimetatud väidete käsitlemise kohta. Oma 29. novembri 2004. aasta kirjas palusin komisjonil esitada oma arvamus 28. veebruariks 2005.

OLAF vastas minu teabenõudele 16. veebruaril 2005.

X saatis 9. märtsil 2005 mulle oma juhtumi kohta täiendavat teavet.

X. esitas 25. aprillil 2005 oma juhtumi kohta täiendavat teavet. X saatis selle kirja täiendava koopia koos lühikese sissejuhatava märkusega e-posti teel 2. mail 2005.

aprillil 2005 saatsin komisjonile meeldetuletuse, paludes esitada arvamus hiljemalt 15. maiks 2005.

Komisjon edastas oma arvamuse 12. mail 2005. mail 2005 edastasin ma koopia sellest arvamusest ja OLAFi vastusest X-ile märkuste esitamiseks. Komisjoni arvamuse ja OLAFi vastuse koopia edastati ka Euroopa Parlamendi liikmele hr van Buitenenile viimase vastavasisulise taotluse alusel.

X saatis mulle 22. juunil 2005 oma märkused komisjoni arvamuse kohta.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Omaalgatusliku taotluse põhjused

Peamised faktid

Komisjoni A4 palgaastme ametnik X töötas varem Euroopa Komisjoni finantskontrolli peadirektoraadis, kus ta vastutas infoühiskonna peadirektoraadi (INFSO) koostatud ja esitatud projektide eest. X. sõnul tekkisid sagedased probleemid seetõttu, et infoühiskonna ja meedia peadirektoraat tegi ettepaneku sõlmida lepingud (mida EL rahastab 50 % ulatuses või rohkem) ettevõtjatega, kes ei suutnud esitada vajalikku tagatist, et nad suudavad asjaomase projekti ellu viia.

Lisaks sisulistele probleemidele oli X-il raskusi oma haldusliku seisundiga.

X. esitas nende raskuste kohta asutusesisesed kaebused. Neid kaebusi ei käsitletud personalieeskirjades ette nähtud tähtaja jooksul.

X pöördus 24. juunil ja 10. juulil 2003 presidendi ja mitme komisjoni liikme poole, paludes põhjalikult uurida a) INFSO toimikut ja b) tema haldusseisukohta. Ta esitas oma juhtumi toetuseks palju dokumente.

Varsti pärast seda teatati X-ile, et komisjon on otsustanud anda OLAFile üle kaks teadet INTSO toimiku kohta. X-i taotluse teise aspekti osas võttis komisjon 2003. aasta septembris vastu otsused jätta rahuldamata X-i esitatud asutusesisesed kaebused.

aasta veebruaris võttis X OLAFiga ühendust, et saada teada, kui kaugele ta on jõudnud. X-i sõnul öeldi talle märtsi alguses toimunud koosolekul, et OLAF ei ole veel saanud midagi teha, kuna tema märkmed ei sisaldanud ühtegi tõendit. Seejärel pöördus X komisjoni presidendi kabinetiülema poole, kes kinnitas talle, et kõik tõendid on OLAFile edastatud. X saatis siiski 2004. aasta märtsi alguses OLAFile veel ühe koopia asjakohastest dokumentidest.

2003. aasta novembris pöördus X uuesti komisjoni poole, korrates sisuliselt (personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse vormis) oma nõuetekohase uurimise taotlust. Kuna vastust ei esitatud, esitas ta 12. mail 2004 uue vaide.

Oma 13. septembri 2004. aasta vastuses sellele kaebusele märkis komisjon, et X-i väidetele ei olnud võimalik vastata enne OLAFi juurdluse lõpetamist. Komisjon lisas, et OLAF teatas talle 5. juulil 2004, et ta ei tee ettepanekut uurimise algatamiseks. Selle põhjal lükkas komisjon X-i kaebuse tagasi.

Finantskontrolli peadirektoraat kaotati 2002. aasta lõpus. juunil 2003 teatati X-ile, et alates 1. aprillist 2003 töötab ta põllumajanduse peadirektoraadis. Näib, et seal ei olnud talle tööd. X-i sõnul ei teinud ta 8 kuud midagi, enne kui tal õnnestus (omal algatusel) leida ametikoht põllumajanduse peadirektoraadis.

X-i 30. septembri 2004. aasta kiri

Oma 30. septembri 2004. aasta kirjas palus X komisjoni presidendilt, Euroopa Parlamendilt, kontrollikojalt ja ombudsmanilt abi personalieeskirjade uute rikkumisest teatajaid käsitlevate eeskirjade alusel.

X leidis, et komisjon oleks pidanud läbi viima nõuetekohase sisejuurdluse või auditi, selle asemel et lihtsalt edastada toimik OLAFile. Lisaks väitis ta, et OLAF ise oleks pidanud esitama üksikasjaliku aruande, et põhjendada oma otsust juurdlust mitte algatada. Sellega seoses kritiseeris X asjaolu, et pärast aastapikkust täielikku vaikimist pidas OLAF äkitselt asjakohaseks teatada, et ta ei tee ettepanekut tema väidete suhtes järelmeetmeid võtta, ilma et ta oleks seda seisukohta põhjendanud. X. leidis, et selline käitumine on täiesti meelevaldne.

Ombudsmani lähenemisviis

Ombudsman registreeris X-i 30. septembri 2004. aasta kirja kaebusena (kaebus 2976/2004/(BB)GG) komisjoni ja OLAFi vastu.

Seoses komisjoni vastu esitatud kaebusega leidis ombudsman, et X-i peamine argument oli see, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt uurinud a) "INFSO toimikut" ja b) tema haldusseisundit. Arvestades, et see teine aspekt näis sõltuvat esimesest, leidis ombudsman, et ta peaks keskenduma sellele esimesele aspektile ja jätma ülejäänu edaspidiseks kaebuseks või omaalgatuslikuks uurimiseks. Ombudsman leidis siiski, et oleks kasulik uurida üht X-i administratiivset küsimust juba praegu, nimelt küsimust, kuidas komisjon oli käsitlenud kaebuse esitaja tulevast karjääri pärast finantskontrolli peadirektoraadi kaotamist. Arvestades, et X ei tundunud olevat kasutanud personalieeskirjades ette nähtud asjakohaseid eelnevaid lähenemisviise, ei saanud ombudsman siiski käsitleda seda küsimust X-i kaebuse uurimise raames. Ombudsmani arvates oli parim viis kaebuse 2976/2004/(BB)GG uurimise lõpetamiseks ja komisjoni vastu omaalgatusliku uurimise algatamiseks.

Mis puudutab OLAFi vastu esitatud kaebust, siis näib, et X ei pöördunud OLAF-i poole haldusküsimustes pärast seda, kui ta oli saanud teada OLAF-i otsusest juurdlust mitte algatada. Kaebuse 2976/2004/(BB)GG see aspekt tuli seetõttu ombudsmani põhikirja artikli 2 lõike 4 alusel tagasi lükata.

Arvestades, et X-i esitatud materjalid sisaldasid isikuandmeid (eelkõige X-i esitatud hindamisaruandeid), leidis ombudsman, et omaalgatuslikku uurimist tuleks käsitleda konfidentsiaalselt.

Nõue

Omaalgatuslikus uurimises nõutud teave

Oma 29. novembri 2004. aasta avakirjas palus ombudsman komisjonil esitada talle teavet järgmiste küsimuste kohta:

(1) aasta juunis ja juulis palus X. komisjonil algatada uurimine selle kohta, mida ta peab infoühiskonna peadirektoraadi eeskirjade eiramiseks seoses eelarvemenetlusega (INFSO toimik), ning esitas oma juhtumi toetuseks märkimisväärsel hulgal dokumente. Komisjon otsustas edastada küsimuse OLAFile. Ombudsmanile kättesaadava teabe kohaselt otsustas OLAF 2004. aasta juulis juurdlust ise mitte algatada. Kaebuse esitaja on seisukohal, et OLAF keskendub pettusega seotud küsimustele ning et komisjon peaks igal juhul viima läbi nõuetekohase ja põhjaliku uurimise või auditi. Ombudsman palus komisjonil seda seisukohta kommenteerida.

(2) X töötas varem eelarvekontrolli peadirektoraadis. Peadirektoraat kaotati 31. detsembril 2002. juunil 2003 teatati kaebuse esitajale, et alates 1. aprillist 2003 peaks ta töötama põllumajanduse peadirektoraadis. X-i esitatud teabe põhjal näib, et tal ei olnud põllumajanduse peadirektoraadis sobivat ametikohta ja et tal kulus mitu kuud, enne kui ta sellise ametikoha leidis. Ombudsman palus komisjonil selgitada, kas ta leiab, et ta on pärast 31. detsembrit 2002 X-i tööd nõuetekohaselt käsitlenud, võttes arvesse vajadust kasutada maksumaksja rahastatud vahendeid majanduslikult ja hoolitsemiskohustust.

Samal päeval saadetud kirjas palus ombudsman OLAFil anda talle teavet ka oma otsuse kohta mitte algatada uurimist seoses sellega, mida X. pidas infoühiskonna peadirektoraadi eeskirjade eiramiseks seoses eelarvemenetlustega (edaspidi „INFSO toimik”).

OLAFi vastus teabenõudele

Oma vastuses ombudsmani teabenõudele juhtis OLAF tähelepanu sellele, et pärast X-i esitatud teabe hindamist jõudis OLAF järeldusele, et väidetavad puudused infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi sisekontrollis ei ole põhjustanud kahju ühenduse eelarvele ning et finantskontrolör on võtnud asjakohased parandusmeetmed infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi menetluste rikkumiste suhtes. OLAF oli seisukohal, et kõik edasised meetmed peaks võtma peadirektoraat ise. OLAF-i sõnul suleti toimik seega 24. juunil 2004.

X-i 9. märtsi 2005. aasta e-kiri

märtsil 2005 saadetud e-kirjas tänas X ombudsmani sekkumise eest ja teatas talle, et Euroopa Parlamendi president on teda teavitanud oma 30. septembri 2004. aasta kirja edastamisest parlamendi eelarvekontrollikomisjonile. Lisaks märkis X, et 13. detsembril 2004 esitas ta hagi Esimese Astme Kohtule (kohtuasi T-486/04). Ta märkis ka, et 18. novembril 2004 esitas ta veel ühe asutusesisese kaebuse, mis puudutas tema hindamisaruannet ajavahemiku 1. aprill 2003 kuni 31. detsember 2003 kohta.

X-i 25. aprilli 2005. aasta kiri

Oma 25. aprilli 2005. aasta kirjas märkis X, et ta soovib ombudsmani teavitada edasistest arengutest, et anda talle kõik analüüsiks vajalikud andmed. X. väitis, et see, mida ta nimetas "moraalseks ahistamiseks töökohal" komisjoni poolt, on jätkunud. Sellega seoses viitas ta komisjoni 15. aprilli 2005. aasta otsusele, millega lükati tagasi eespool nimetatud sisekaebus. X küsis ka, miks ta määrati põllumajanduse peadirektoraati (mitte mõnda teise komisjoni talitusse) ja miks tema lähetus põllumajanduse peadirektoraadi üksusesse J.1 (mis oli kavandatud) ei toimunud. Ta viitas ka oma hindamisaruandele ajavahemiku 1. maist kuni 31. detsembrini 2004 kohta, mis tema arvates kujutas endast täiendavat kaebust ja mille ta palus ombudsmanil läbi vaadata, võttes arvesse tema taotlust see hindamisaruanne läbi vaadata.

Ombudsmani 3. mai 2005. aasta vastus

Oma vastuses sellele kirjale märkis ombudsman, et ilmnes, et komisjonil ei olnud veel võimalust hindamisaruande läbivaatamise taotlust käsitleda. Lisaks juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et X ei näi olevat veel kasutanud võimalust esitada hindamisaruande kohta asutusesisene kaebus. Neid asjaolusid silmas pidades teatas ombudsman X-ile, et tema arvates ei ole asjakohane laiendada omaalgatusliku uurimise ulatust nii, et see hõlmaks kõnealust küsimust praegu. Ombudsman rõhutas siiski, et X-ile antakse võimalus esitada märkusi komisjoni tulevase arvamuse kohta ning et ta otsustab, kuidas seda uurimist nende tähelepanekute valguses jätkata.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses tuletas komisjon meelde, et EÜ asutamislepingu artikliga 195 on ombudsmanile antud õigus viia läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks, „välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks”. Komisjon väitis, et Esimese Astme Kohtule esitatud hagis tugines X praktiliselt samadele asjaoludele, millele ta tugines ombudsmanile saadetud kirjas. Komisjoni sõnul heitis X oma hagis komisjonile ette, et viimane ei võtnud meetmeid tema etteheidete suhtes, mis puudutasid väidetavaid rikkumisi ühenduse ühisrahastamise kontrollimisel ja kontrollimisel, vaid vastupidi – just tema etteheidete tõttu – võttis hoiaku, mille eesmärk oli teda hirmutada ja tema karjääri kahjustada. Komisjon selgitas, et X väitis ka, et teda on moraalselt ahistatud, mida tõendab asjaolu, et ta määrati ümber põllumajanduse peadirektoraati. Komisjoni sõnul väitis X eelkõige, et tal oli raskusi sellesse peadirektoraati integreerumisega, kuna ta oli kõrvale jäetud igasugusest osalemisest selle üksuse operatiivtöös, kuhu ta oli määratud.

Seetõttu palus komisjon ombudsmanil vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 uurimist mitte jätkata.

Koos oma arvamusega esitas komisjon teksti, mille Esimese Astme Kohus oli avaldanud Euroopa Liidu Teatajas X-i hagi kohta (1).

Selle teksti kohaselt oli X-i hagi eesmärk tühistada komisjoni otsus jätta rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus, mille ta oli esitanud 20. novembril 2003 ja milles ta väitis, et komisjoni administratsioon on teda moraalselt ahistanud.

X-i esitatud väidete ja peamiste argumentide kohta on tekstis järgmine lõik:

„Hageja väidab, et kostja ei võtnud meetmeid seoses tema kaebustega väidetavate rikkumiste kohta ühenduse ühisrahastamise kontrollimisel ja kontrollimisel, vaid vastupidi, just tema kaebuste tõttu võttis ta hoiaku, mille eesmärk oli teda hirmutada ja tema karjääri kahjustada. Oma hagi põhjendamiseks tugineb ta personalieeskirjade artiklitele 12a, 21a, 22b ja 24, finantsmääruse sätetele, usaldusväärse finantsjuhtimise ja komisjoni finantshuvide kaitse põhimõttele, töötajate õiglase ja võrdse kohtlemise põhimõttele ning komisjoni ilmsele hindamisveale.”

X-i märkused

X esitas oma märkustes järgmised märkused:

OLAFi vastus kinnitas tema väga professionaalset lähenemisviisi. Samuti kinnitas see reaalsete probleemide olemasolu infoühiskonna ja meedia peadirektoraadis. OLAF oleks pidanud läbi viima INFSO toimiku põhjaliku uurimise, mida võiks pidada pettusekatseks. See, kuidas OLAF seda küsimust käsitles, jättis suure küsimärgi.

Komisjoni osas oli ta tõepoolest esitanud Esimese Astme Kohtule hagi, milles ta tugines peamiselt komisjoni arvamuses esitatud põhjendustele. Komisjon püüdis teha kõik endast oleneva, et vältida vajadust vastata põhiküsimusele, st miks ta ei uurinud eeskirjade eiramisi, millele ta oli tähelepanu juhtinud. Tema ametialase karjääri küsimus oli aksessuaar ja sõltus kindlasti selle eksami tulemusest.

Otsus

1 Ombudsmani omaalgatuslik uurimine

1.1 29. novembril 2004 algatas ombudsman omaalgatusliku uurimise, mis käsitles 1) komisjoni väidetavat suutmatust algatada uurimine väidetavate eeskirjade eiramiste kohta infoühiskonna peadirektoraadi eelarvemenetlustes (INFSO toimik), mille oli komisjonile esitanud komisjoni ametnik X, ja 2) X-i tööalase olukorra käsitlemist komisjoni poolt pärast 31. detsembrit 2002. Uurimine põhines X-i poolt ombudsmanile esitatud teabel. Samal ajal palus ombudsman Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) anda talle teavet oma otsuse kohta mitte algatada uurimist INFSO toimiku suhtes.

1.2 OLAF märkis oma vastuses, et pärast X-i esitatud teabe hindamist jõudis ta järeldusele, et väidetavad puudused infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi sisekontrollis ei ole põhjustanud kahju ühenduse eelarvele ning et finantskontrolör on võtnud asjakohased parandusmeetmed infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi menetlustes esinevate rikkumiste suhtes. OLAF oli seisukohal, et asjaomane peadirektoraat peaks võtma täiendavaid meetmeid.

1.3 Oma arvamuses tuletas komisjon meelde, et EÜ asutamislepingu artikliga 195 on ombudsmanile antud õigus viia läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks, "välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks". Komisjon väitis, et hagis, mille ta esitas Esimese Astme Kohtule 13. detsembril 2004 (kohtuasi T-486/04), tugines X praktiliselt samadele asjaoludele, millele ta tugines ombudsmanile saadetud kirjas. Seetõttu palus komisjon ombudsmanil vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 195 uurimist mitte jätkata.

1.4 X väitis oma märkustes, et OLAF oleks pidanud põhjalikult uurima "INFSO toimikut". X tunnistas, et ta oli tõepoolest esitanud Esimese Astme Kohtule hagi, milles ta tugines peamiselt komisjoni arvamuses esitatud põhjendustele. Komisjon püüdis teha kõik endast oleneva, et vältida vajadust vastata põhiküsimusele, st miks ta ei uurinud eeskirjade eiramisi, millele ta oli komisjoni tähelepanu juhtinud. Tema ametialase karjääri küsimus oli aksessuaar ja sõltus kindlasti selle eksami tulemusest.

1.5 EÜ asutamislepingu artiklis 195 on sätestatud, et ombudsman võib uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid, "välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks". Euroopa Ombudsmani põhikirja (2) artikli 2 lõikes 7 on sätestatud, et kui ombudsman "peab esitatud fakte käsitlevate käimasolevate või lõpetatud kohtumenetluste tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt seni tehtud uurimiste tulemused ilma edasiste meetmeteta."

1.6 Olles uurinud X-i hagi kirjeldust, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas (3), leiab ombudsman, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt X tugines hagis praktiliselt samadele asjaoludele, millele ta tugines ombudsmanile saadetud kirjas, on õige. Ombudsman märgib, et X. ei vaidlustanud seda punkti.

2 Kokkuvõte

2.1 Neil asjaoludel lõpetab ombudsman omaalgatusliku uurimise ja esitab läbiviidud uurimiste tulemused. Otsuse koopia saadetakse teavitamise eesmärgil X-ile ja OLAFile.

2.2 Tuleb märkida, et käesolev omaalgatuslik uurimine puudutab ainult komisjoni. X esitas oma märkustes mõned kriitilised märkused OLAFi seisukoha kohta seoses INFSO toimikuga. On ilmne, et X-il on vabadus esitada OLAF-i vastu kaebus pärast seda, kui ta on eelnevalt pöördunud selle organi poole. Tuleb siiski märkida, et on kaheldav, kas sellise kaebuse uurimine on põhjendatud, arvestades, et X on (nagu eespool märgitud) pöördunud Esimese Astme Kohtu poole paralleelse küsimusega, kas komisjoni lähenemisviis "INFSO toimikule" oli asjakohane.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) ELT 2005, C 57, lk 32.

(2) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(3) ELT 2005, C 57, lk 32.