Strasbourg, 3. mai 2007

Lugupeetud pr B.

detsembril 2004 esitasite kaebuse Euroopa ombudsmanile seoses Euroopa Komisjoni väidetava suutmatusega võtta meetmeid seoses ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide artikli 226 rikkumise kaebusega.

12. jaanuaril 2005 edastasin kaebuse komisjoni presidendile. Komisjon saatis oma arvamuse 22. aprillil 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 25. mail 2005.

septembril 2005 otsustasin Teie juhtumit täiendavalt uurida. Ma teavitasin teid oma otsusest samal kuupäeval.

Komisjon saatis oma vastuse minu täiendavatele järelepärimistele 23. novembril 2005. Edastasin selle Teile koos märkuste esitamise kutsega, mille Te saatsite 6. märtsil 2006.

Oma 12. oktoobri, 21. novembri, 5. detsembri, 12. detsembri 2006. aasta ning 19. jaanuari ja 28. veebruari 2007. aasta kirjades teavitasite mind siseriiklikest kohtumenetlustest ja taotlesite oma juhtumi hindamise edasilükkamist. Oma 20. märtsi 2007. aasta kirjas teavitasin Teid, et Teie kirjades kirjeldatud asjaolud ei õigusta sellist meedet.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Arusaamatuste vältimiseks on oluline meelde tuletada, et EÜ asutamisleping annab Euroopa ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale.

Ombudsmani uurimised Teie kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kompromiss

Iirimaa kodaniku esitatud kaebus puudutas komisjoni väidetavat tegevusetust seoses artikli 226 rikkumisega seotud kaebusega (viide P2003/4975), mis puudutas maa kaitset ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide alusel.

augustil 2003 saatis kaebuse esitaja komisjonile kirja, milles palus komisjonil kiiresti sekkuda, et vältida Iirimaal Ballybrownis asuva märgala hävitamist ja kadumist ehitusprojekti kaudu. Projekt hõlmas märgala kuivendamist ja täitumist killustiku ja asbestiga, mille üheks tagajärjeks oli kaebuse esitaja kinnistu veepalk.

Kaebuse esitaja konkreetne taotlus komisjonile oli järgmine: „me palume tungivalt teie viivitamatut sekkumist ja palume, et see „endine märgala“ lisataks ELi elupaikade direktiivi kohaste erikaitsealade hulka.“

Kaebuse esitaja esitas mitmesuguseid dokumente, et toetada oma seisukohta, et märgalasid tuleks kaitsta direktiivi 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta)(1) (edaspidi "elupaikade direktiiv") alusel. Esiteks esitas ta märgala kaardid ja fotod; ja teiseks viitas ta kahe kaitsevaldkonnas tegutseva isiku avaldustele. Esimene neist avaldustest sisaldus Pietro Laureano 2000. aasta juulis asjaomasele Iirimaa planeerimisasutusele saadetud kirjas. Laureano oli kirjutanud Itaalia traditsiooniliste ja kohalike teadmiste uurimiskeskuse IPOGEA (2) direktorina ning UNESCO konsultandina; Itaalia esindaja UNCCD teadus- ja tehnoloogiakomitees; Bari Polütehniline Ülikool - Arhitektuurikool - Lektor". Oma kirjas, mis koosnes ühest lisadeta leheküljest, märkis A. Laureano, et

Hiljuti oli mul au olla külaline Caher Valley looduskaitseala avamisel Põhja-Clare'is. Sel üritusel sain ma teadlikuks Ballybrowni märgalade tõsisest olukorrast. Selles väärtuslikus ja hapras keskkonnas on kaevetööd, tagasitäide ja karjäärid avaldanud negatiivset mõju.

Isemajandava ökosüsteemi hävitamine on ulatuslik ja hõlmab järgmist: taimestiku hävitamine; looduslike elupaikade kadumine ränd- ja pärismaiste eluslooduse jaoks (st haigrud, õisikud, hobuseraua nahkhiired, öökullid); loodusliku veevooluga manipuleerimine, mis põhjustab veeraiet, üldkasutatava tee 103 üleujutamine ja septilise paagi heitveesüsteemi rike.

Kutsun planeerimisasutust tungivalt üles kaaluma selle looduspärandi tähtsust ning peatama selle ainulaadse ökosüsteemi praeguse seisundi halvenemise ja hävimise.“

Kiri ei sisaldanud sõnaselgeid märkusi ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide kohaldatavuse kohta.

Teine avaldus sisaldus Edward Cooki 1999. aasta detsembris saadetud kirjas. Selle kirja adressaadid näivad olevat kultuuripärandi nõukogu ning kunsti-, kultuuripärandi-, gaeltachti- ja saarteministeerium. Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses viitas kaebuse esitaja hr Cookile kui mahepõllumajandusliku hariduse keskuse lektorile. Oma kirjas näis J. Cook viitavat eespool nimetatud ametiasutustele saadetud varasemale kirjavahetusele, märkides, et

„Ma kordan veel kord: - mis tahes arengut sellel märgalal ei oleks tohtinud kunagi toetada ja et "säilitamise" meetodil saadud planeerimisload adjecent kruntidel on täiesti sobimatud."

Seejärel viitas ta "Bord na Móna tulemuslikkusele teistel märgaladel"(3) (selle ettevõtte osalemine ei olnud kirjast täiesti selge), märkides, et

„See, et Bord kiirendas enamiku meie parimate rabasüsteemide kuivendamist seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses, sundis mind oma õigusosakonnast tagasi astuma. Selline märgala nagu (oli) Ballybrown on kaudselt kaitstud nii ELi elupaikade direktiivi kui ka metslindude direktiivi (4) alusel ning ma olen hämmastunud, et Bord on sel puhul pidanud sobivaks mitte uurida selle kuivendamist (ja seega hävitamist) (...)”.

J. Cooki kiri ei sisaldanud tõendeid ega viiteid sellistele tõenditele, mis toetaksid eespool nimetatud avaldusi.

Komisjoni keskkonna peadirektoraat vastas kaebuse esitaja rikkumiskaebusele 15. septembril 2003, märkides järgmist:

„Volinik Wallström palus mul tänada Teid 8. augusti 2003. aasta kirja eest, milles palute komisjonil sekkuda seoses jäätmete kaadamise ja märgalade hävitamisega Limericki maakonnas ning lisada asjaomased märgalad Natura 2000 võrgustikku [elupaikade] direktiivi alusel (...).

Teie esitatud teabest ei ilmne, et asjaomased märgalad vastaksid [elupaikade] direktiiviga hõlmatud elupaikade teaduslikule kirjeldusele (...). Oleks vaja üksikasjalikumat ökoloogilist teavet, enne kui saaks järeldada, et märgalad on näide turloughist ja rabast.

Kuna Teie kirjas tõstatatakse siiski küsimusi seoses jäätmematerjalide ilmse ladestamisega ilma jäätmeloata, teen ettepaneku registreerida Teie nimele kaebus. Lähitulevikus saate vastuvõtuteatise.”

Varsti pärast seda sai kaebuse esitaja komisjoni peasekretariaadilt eespool nimetatud 25. septembri 2003. aasta vastuvõtuteatise, milles teda teavitati, et tema rikkumiskaebus on registreeritud.

Seejärel jätkas kaebuse esitaja komisjonile teabe esitamist märgalade väidetava hävitamise kohta, nimelt teabe kohta, mis käsitles korterelamu ehitamist märgalale või ehitustöödega seotud septiku paigaldamist, samuti saidi erinevate fotode kohta.

6. augusti 2004. aasta kirjas andis komisjon kaebuse esitajale täiendavat teavet tema rikkumiskaebuse käsitlemise kohta. Komisjoni kirjas märgiti, et komisjonil on Euroopa Kohtus Iirimaa vastu üldine kohtumenetlus, mis hõlmab muu hulgas lähenemisviisi jäätmematerjali loata kõrvaldamisele märgaladel. Komisjon palus kaebuse esitajal mõista, et tal on raskusi „kõigis konkreetsetes olukordades, kus jäätmete kõrvaldamine ei ole lubatud”, ning soovitas kaebuse esitajal juhtida oma muredele otse Iirimaa hiljuti loodud keskkonnajärelevalve ameti tähelepanu. Komisjoni kirjas ei teavitatud kaebuse esitajat sellest, kas komisjon võtab meetmeid seoses tema konkreetse rikkumiskaebusega, ega käsitletud elupaikade direktiiviga seotud küsimusi, millele kaebuse esitaja rikkumiskaebuses osutas.

Ombudsmanile esitatud kaebuses näis kaebuse esitaja mõistvat komisjoni 6. augusti 2004. aasta kirja nii, et komisjon ei kavatsenud tema konkreetse rikkumiskaebuse suhtes meetmeid võtta. Ta esitas järgmise väite:

Komisjon ei võtnud tema rikkumiskaebuse suhtes meetmeid.

Kaebuse esitaja esitas ka järgmise väite:

Komisjon peaks võtma meetmeid tema rikkumiskaebuses tõstatatud küsimuste lahendamiseks.

Nõue

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses kaebuse kohta esitas komisjon järgmised märkused:

Taustteave

Kaebuse esitaja oli 8. augustil 2003 kirjutanud tolleaegsele keskkonnavolinikule pr Wallströmile, juhtides tähelepanu mitmetele arengutele oma naabruskonnas, mida ta pidas keskkonnale kahjulikuks. Eelkõige viitas ta märgala täitumisele muu hulgas killustiku ja asbestiga.

septembril 2003 saadeti kaebuse esitajale voliniku nimel vastus, milles märgiti, et kõnealune märgala ei tundu olevat kaitstud asjakohaste ühenduse looduskaitsealaste õigusaktidega, nimelt direktiiviga 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (5) (edaspidi "elupaikade direktiiv"). Võttes aga arvesse, et kirjavahetuses tõstatati küsimusi jäätmeloata jäätmematerjalide ilmse sadestumise kohta, märgiti, et kaebus registreeritakse.

septembril 2003 teavitati kaebuse esitajat tema kaebuse registreerimisest viitenumbriga 2003/4975.

Seejärel saatis kaebuse esitaja täiendava kirjavahetuse, mida komisjon tunnistas.

augustil 2004 teatas keskkonna peadirektoraat kaebuse esitajale järgmist:

„Komisjonil on praegu Euroopa Kohtus Iirimaa vastu üldine kohtumenetlus, mis hõlmab muu hulgas lähenemisviisi jäätmematerjali loata kõrvaldamisele märgaladel. Loodan, et mõistate, et komisjonil on raske käsitleda kõiki üksikuid olukordi seoses jäätmete loata kõrvaldamisega. Rõhuasetus on olnud vastutavate riiklike ametiasutuste reageerimise parandamisel, kui neid sellisest tegevusest teavitatakse või kui nad sellise tegevusega kokku puutuvad. Sellega seoses on Iirimaa ametiasutused märkinud, et hiljuti Wexfordis asuva Johnstowni lossi keskkonnakaitseameti juures loodud keskkonnakaitseamet tervitaks võimalust vastata otse kaebustele jäätmete loata kõrvaldamise kohta. Seetõttu võite kaaluda oma muredele otse tähelepanu pööramist.

Vastus ombudsmanile esitatud kaebusele

Oma kirjavahetuses ombudsmaniga märkis kaebuse esitaja, et ta kavatseb taotleda kaebuses osutatud märgalade kaitsmist Euroopa looduskaitsealaste õigusaktide alusel. Kuid nagu nähtub komisjoni kirjavahetusest, oli komisjon algusest peale märkinud, et kõnealune märgala ei tundu olevat elupaikade direktiivi alusel kaitstud. Komisjon märkis ka, et kaebuses käsitletud aspekt puudutas jäätmematerjalide nähtavat sadestumist ilma jäätmeloata. Tegelikult kuulub see jäätmeid käsitleva direktiivi 75/442/EMÜ,6 muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ,7 reguleerimisalasse.

Oma 6. augusti 2004. aasta kirjas selgitas komisjon kaebuse esitajale, et Iirimaa märgaladel jäätmete loata ladestamise küsimust on Euroopa Kohtu rikkumismenetlustes juba üldiselt käsitletud. Komisjon osutas sellele, et komisjonil on raske käsitleda kõiki loata jäätmete kõrvaldamise üksikolukordi, ning rõhutas oma rõhuasetust riikide ametiasutuste vastuste parandamisele. Sellega seoses edastas ta talle riigi ametiasutuse (st keskkonnajärelevalve ameti) nime ja aadressi, mis võivad talle abiks olla. See asutus, mis on osa Iirimaa keskkonnakaitseametist, loodi 2003. aastal eesmärgiga parandada nõuete täitmist ja jõustamist Iirimaa kohalikes ametiasutustes, kellel lasub esmane vastutus ebaseadusliku jäätmetegevusega tegelemise eest. Keskkonnakaitseamet võtab muu hulgas vastu ja uurib kodanike kaebusi jäätmeid käsitlevate õigusaktide ebapiisava jõustamise kohta kohalike ametiasutuste poolt. Ei olnud selge, kas kaebuse esitaja oli ametit kasutanud.

Kohtuasi, millele komisjon viitas, oli kohtuasi C-494/01: komisjon vs. Iirimaa. Käesolevas asjas palus komisjon Euroopa Kohtul esitada ulatuslikud nõuded, et ta saaks käsitleda vaidluse esemeks olevate probleemide võimalikku kordumist.

Arvestades juhtumi C-494/01 üldist iseloomu, tehti ettepanek siduda kaebuse esitaja rikkumiskaebus komisjoni toimikuga, mis on seotud tema hagiga (viide 1999/5112). Kaebuse esitajat teavitati sellest 2. veebruari 2005. aasta kirjaga (8).

Järeldus

Komisjon nõustus, et ta ei olnud seoses kaebuse esitaja kaebustega Iiri ametiasutustega konkreetselt ühendust võtnud. Ta ei nõustunud siiski etteheitega, et ta ei võtnud kaebuse suhtes meetmeid. Ta oli kaebuse esitajale teatanud, et küsimus, mida tema kaebus illustreeris, st jäätmete kaadamine märgaladele, oli juba komisjoni algatatud üldise kohtumenetluse ese. Lisaks teavitas ta teda komisjoni rolli piiridest ja Iirimaa ametiasutustega toimuva laiema sekkumise eesmärkidest. Lõpuks andis ta talle ühe riikliku asutuse nime ja aadressi, mis võis teda aidata. Sellega seoses viitas ta ka kaebuse kättesaamise esialgse standardkinnituse tingimustele, mis julgustavad kaebuse esitajaid kasutama riiklikul tasandil kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja jäi oma märkustes kaebuse juurde. Ta vaidlustas konkreetselt komisjoni järelduse märgalade seisundi kohta. Ta viitas rikkumiskaebusele lisatud dokumentidele (millele on viidatud eespool) ja märkis, et komisjoni tegevusetus „põhineb täielikult oletustel, mitte esitatud faktidel”. Ta näis sisuliselt väitvat, et komisjon ei ole piisavalt selgitanud, miks asjaomane märgala ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja märkuste hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi. septembril 2005 palus ombudsman komisjonil esitada oma seisukoht järgmises küsimuses:

Komisjon märkis oma 22. aprilli 2005. aasta arvamuses, et ta oli kaebuse esitajale algusest peale teatanud, et kõnealused märgalad ei tundu olevat asjaomase EÜ direktiivi (elupaikade direktiiv) alusel kaitstud. Ta viitas kaebuse esitajale saadetud 15. septembri 2003. aasta kirjale, milles ta märkis järgmist:

„Teie esitatud teabe põhjal ei ole ilmne, et asjaomased märgalad vastavad [elupaikade] direktiiviga hõlmatud elupaikade teaduslikele kirjeldustele (...). Oleks vaja üksikasjalikumat ökoloogilist teavet, enne kui saaks järeldada, et märgalad on näide turloughist ja rabast.”

Kaebuse esitaja viitas oma märkustes kaebusele lisatud dokumentidele ja väitis, et komisjon ei ole piisavalt selgitanud, miks asjaomased märgalad ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse.

Komisjoni vastus ombudsmani täiendava uurimise kirjale

Vastuses ombudsmani täiendava uurimise kirjale märkis komisjon järgmist:

Komisjon leidis, et ta oli kaebuse esitajale algusest peale, st oma 15. septembri 2003. aasta kirjas, selgeks teinud, et ta kavatses esitada kaebuse jäätmeid käsitlevate ühenduse õigusaktide, mitte elupaikade kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktide, täpsemalt elupaikade direktiivi kohta.

Kui kaebuse esitaja oleks sõnaselgelt palunud põhjalikumat selgitust seoses elupaikade direktiiviga, oleks komisjon selle esitanud. Komisjon leidis siiski, et kaebuse esitaja hilisema kirjavahetuse eesmärk oli anda komisjonile lisateavet nende aspektide kohta, mida peeti kaebuse registreerimist õigustavaks, st jäätmeaspektide kohta.

Tuleb märkida, et elupaikade direktiivi kohaldatakse ainult piiratud märgalade kategooriate suhtes. Kõnealuse direktiivi kohase kaitse saamiseks peab märgalal kõigepealt esinema direktiivi I lisas loetletud konkreetsed elupaigatüübid. Turloughs ja rabad on näited sellistest konkreetsetest elupaigatüüpidest. Lisaks peab asjaomane liikmesriik olema ametlikult tuvastanud, et ala vastab direktiivi alusel kaitse saamise tingimustele, või peab olema veenvaid tõendeid selle kohta, et ala määratlemata jätmisega on liikmesriik ületanud oma teadusliku kaalutlusõiguse piire. Iirimaa ei ole käesolevas asjas käsitletavat märgala määratlenud elupaikade direktiivi alusel kaitse alla võetava alana. Lisaks ei tõendanud kaebuse esitaja esitatud teave, et kõnealune märgala oli turlough või raba; eelkõige puudus märgala täpne teaduslik kirjeldus, mis näitaks, et seal esineb üks neist elupaigatüüpidest.

Direktiiviga 93/43/EMÜ hõlmamata märgalal võib siiski olla mõningane kaitse muude ühenduse õigusaktide alusel. Väärib märkimist, et jäätmeid käsitleva direktiivi 75/442/EMÜ artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, ilma et see mõjutaks maapiirkondi või erihuvi pakkuvaid kohti. Seoses eespool nimetatud kohtuasjaga C-494/01: komisjon vs. Iirimaa, millele kaebuse esitaja oli suunatud, oli Euroopa Kohus tuvastanud artikli 4 rikkumise seoses mitmete elupaikade direktiiviga hõlmamata Iirimaa märgalade loata täitumisega.

Seoses kaebuse esitaja märkustega märkis komisjon, et ta ei ole rahul ettepanekuga, et ta võiks esitada oma kaebuse Iirimaa keskkonnakaitseameti juures tegutsevale keskkonnajärelevalve ametile, ning eelkõige tema seisukohaga, et ta on juba ammendanud Iirimaal olemasolevad kaebuste esitamise võimalused. Komisjon esitas selle kohta järgmised märkused:

i) Ühenduse keskkonnaõiguse järgimise tagamine on eelkõige liikmesriikide ametiasutuste ülesanne.

ii) Eespool nimetatud Iirimaa vastu algatatud kohtuasja (kohtuasi C-494/01) eesmärk oli parandada Iirimaa üldist halduskorda ebaseaduslikule jäätmete kõrvaldamisele reageerimisel.

iii) Eespool öeldu oli muu hulgas ajendatud soovist vältida olukorda, kus komisjoni kutsutakse pidevalt üles käsitlema ad hoc üksikjuhtumeid, mis hõlmavad ametlikke puudusi. Ühenduse nõuete üldise ja pideva rikkumise korral leiab komisjon, et tema enda piiratud haldusressursse on kõige parem kasutada pigem struktuurireformide taotlemiseks liikmesriigi tasandil kui järjestikuste ad hoc sekkumiste tegemiseks. Ta leidis, et kohtuasi C-494/01 näitas, et ta oli teinud tõsiseid jõupingutusi, et viia Iirimaal läbi struktuurireform seoses kaebuse esitaja poolt esile toodud asjaoludega. Kuigi konkreetse sekkumise puudumine tema juhtumi puhul põhjustas kaebuse esitajale kahju, uskus komisjon, et tema valitud lähenemisviis pakub pikemas perspektiivis paremaid vahendeid kodanike murede lahendamiseks.

iv) Üks reform, mille Iirimaa komisjoni tõstatatud probleemide lahendamiseks ellu viis, seisnes keskkonnanõuete täitmise tagamise ameti loomises 2003. aastal. Amet uurib kaebusi, mille puhul on tõendeid selle kohta, et kohalik omavalitsus ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi jäätmetega seotud õigusnormide täitmise tagamisel. Komisjon peab mõistlikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kõnealuse ameti loomisele ja soovitada tal seda kasutada. Kuigi kaebuse esitaja näib olevat EPAga ühendust võtnud, ei olnud ilmne, et ta oleks OEEd kasutanud. Sellega seoses juhtis komisjon tähelepanu ka sellele, et ta arutab Iirimaa ametiasutustega viise, kuidas riiklikud ametiasutused saaksid paremini ja järjepidevamalt käsitleda kodanike kaebusi Iirimaa jäätmete kohta. See hõlmas kaebuste menetlemise suuniste koostamist.

Kaebuse esitaja märkused

Vastuseks komisjoni vastusele ombudsmani täiendavatele uurimistele esitas kaebuse esitaja kokkuvõtlikult järgmised tähelepanekud:

i) 2003. aastal esitas kaebuse esitaja komisjonile kirjaliku kaebuse, milles taotles Ballybrown Wetlandi lisamist Iirimaa erikaitsealade loetellu.

ii) Komisjoni peasekretariaat teatas 25. septembri 2003. aasta kirjas, et rikkumist käsitlevat kaebust uuritakse seoses ühenduse õiguse rikkumisega. Konkreetset rikkumist ei olnud nimetatud. Kui komisjon oleks nõudnud lisateavet või tõendeid, oleks kaebuse esitaja teinud kõik endast oleneva selle leidmiseks ja edastamiseks. Kaebuse esitaja jätkas komisjoni teavitamist kõigist aspektidest, sealhulgas Ballybrowni märgala edasisest hävitamisest; sotsiaalkorterite ja riietusruumide kiirem ehitamine; septiku kasutamine, et hõlbustada jäätmete ja reovee kõrvaldamist, mis seejärel laotati selle piirkonna põllumajandusmaale; ja Limericki "Peamise drenaaži katastroof".

iii) Seoses tõenditega turloughi ja raba kohta võib viidata rikkumise kaebusele lisatud fotograafilistele tõenditele ning riikliku õppejõu ja keskkonnakaitsja kirjavahetusele. Jällegi, kui komisjon oleks mis tahes ajal nõudnud täiendavaid selgitusi või tõendeid, oleks kaebuse esitaja teinud kõik endast oleneva, et selliseid taotlusi rahuldada.

iv) Olles ammendanud kõik võimalused Iirimaal, saatis kaebuse esitaja 2003. aasta augustis komisjonile kirja, milles palus kiiret abi. 2004. aasta augustis, st aasta hiljem, tegi komisjon ettepaneku, et kaebuse esitaja pöörduks tagasi keskkonnakaitseametisse. Arvestades vahepealsel ajal toimunud tohutut hävitustööd, ei olnud sellest abi. Kui komisjon ei oleks suutnud abi anda, oleks kaebuse esitaja seda hinnanud, kui see oleks algusest peale selgeks tehtud.

Otsus

1 Sissejuhatav märkus

Enne kaebuse esitaja väite uurimist peab ombudsman asjakohaseks teha järgmised tähelepanekud seoses tema uurimise ulatusega.

Ombudsman algatas uurimise kaebuse esitaja väite kohta, et komisjon ei võtnud meetmeid seoses tema rikkumiskaebusega, mis põhines sõnaselgelt direktiivil 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (9) (edaspidi "elupaikade direktiiv"). Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks asjaomane märgala ei kuulu elupaikade direktiivi kohaldamisalasse. Lisaks tuleb meenutada, et komisjon leidis, et kaebuse esitaja rikkumiskaebus viitab ka direktiivi 75/442/EMÜ (jäätmete kohta, mida on muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ)(10) ("jäätmedirektiiv") võimalikule rikkumisele, ning uuris tema juhtumit ka sellest aspektist. Nendel asjaoludel on allpool käsitletud kahte küsimust. Esimene puudutab komisjoni väidetavat suutmatust võtta meetmeid seoses kaebuse esitaja rikkumiskaebusega elupaikade direktiivi rikkumise kohta, sealhulgas kaebuse esitaja väidet selle kohta, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks kõnealune märgala ei kuulunud elupaikade direktiivi kohaldamisalasse. Teine küsimus puudutab komisjoni väidetavat suutmatust võtta meetmeid seoses kaebuse esitaja rikkumiskaebusega jäätmedirektiivi rikkumise kohta.

2 Väidetav meetmete võtmata jätmine seoses elupaikade direktiivi rikkumist käsitleva kaebusega Elupaikade direktiivi
asjakohased sätted ja selle väidetav rikkumine

2.1 Elupaikade direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kaudu kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse tagamisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse EÜ asutamislepingut. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et käesoleva direktiivi kohaselt võetavad meetmed kavandatakse ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

Direktiivi kuuenda põhjenduse kohaselt on ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse taastamise või säilitamise tagamiseks vaja määrata erikaitsealad, et luua sidus Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Sama direktiivi artikli 1 punktis l on erikaitseala määratletud kui ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriigid on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepinguliste aktidega, kui kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille kaitseks ala on määratud.

Direktiivi artiklis 4 sätestatud erikaitsealade määramise menetlus koosneb neljast etapist.

Esiteks peab iga liikmesriik esitama alade loetelu, märkides, milliseid I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb (artikli 4 lõige 1). Teiseks peab komisjon liikmesriikide loetelude alusel ja iga liikmesriigi nõusolekul koostama ühenduse tähtsusega alade esialgse loetelu (artikli 4 lõike 2 esimene ja teine lõik). Kolmandaks peab komisjon ühenduse tähtsusega aladeks valitud alade loetelu vastu võtma direktiivi artiklis 21 sätestatud korras (artikli 4 lõike 2 kolmas lõik ja artikli 4 lõige 3). Neljandaks peavad liikmesriigid määrama ühenduse tähtsusega alad erikaitsealadeks (artikli 4 lõige 4).

Seoses esimese etapiga nõutakse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimeses lõigus, et liikmesriigid esitaksid seal nimetatud alade loetelu „III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusliku teabe alusel.”(11)

Direktiivi III lisa (1. etapp) C osa kohaselt peavad liikmesriigid III lisa (1. etapp) A ja B osas sätestatud kriteeriumide alusel klassifitseerima alad, mille nad esitavad siseriiklikus loetelus, ühenduse tähtsusega aladena määratlemiseks kõlblikeks aladeks vastavalt nende suhtelisele väärtusele iga I lisas nimetatud loodusliku elupaigatüübi või iga II lisas nimetatud liigi kaitsmisel.

Direktiivi artikli 4 lõike 1 teise lõigu kohaselt tuleb kavandatud alade loetelu koos teabega iga ala kohta edastada komisjonile kolme aasta jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest. See teave peab a) sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, ulatust ja III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid ning b) olema vormis, mille komisjon on kehtestanud direktiivi artiklis 21 sätestatud korras (edaspidi "vorming"). Direktiiv tehti teatavaks 10. juunil 1992. Vorm kehtestati komisjoni 18. detsembri 1996. aasta otsusega 97/266/EÜ Natura 2000 kandidaatalade andmevormi kohta (12). See otsus tehti liikmesriikidele teatavaks 19. detsembril 1996.

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud eelkõige järgmist:

a) Direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud erikaitsealaks määramise tingimustele vastavate alade kindlaksmääramise korrast tuleneb, et liikmesriikidel on alade kohta ettepanekute tegemisel kaalutlusruum. Siiski peavad nad seda tegema kooskõlas direktiivis (13) sätestatud kriteeriumidega.

b) Selleks et koostada ühenduse tähtsusega alade esialgne loetelu, mille alusel oleks võimalik luua erikaitsealade sidus Euroopa ökoloogiline võrgustik, peab komisjonil olema täielik loetelu aladest, mis pakuvad riiklikul tasandil ökoloogilist huvi, mis on oluline direktiivi eesmärgi seisukohast kaitsta looduslikke elupaiku ning looduslikku loomastikku ja taimestikku. Selleks koostatakse see loetelu direktiivi III lisas (1. etapp)(14) sätestatud kriteeriumide alusel.

c) Vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 5 kohaldatakse artikli 6 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud erikaitsealade kaitsekorda ala suhtes siis, kui ala on vastavalt direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmandale lõigule kantud komisjoni poolt vastu võetud ühenduse tähtsusega aladeks valitud alade loetellu. Sellest järeldub, et direktiivi artikli 6 lõigetes 2–4 ette nähtud kaitsemeetmed on nõutavad üksnes alade puhul, mis on kantud ühenduse tähtsusega aladeks valitud alade loetellu.(15)

d) See ei tähenda siiski, et liikmesriigid ei peaks alasid kaitsma niipea, kui nad teevad direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel ettepaneku määrata need alad ühenduse tähtsusega aladeks komisjonile edastatud siseriiklikus loetelus. Kui need alad ei ole sellest hetkest alates nõuetekohaselt kaitstud, võib see ohustada eelkõige direktiivi kuuendas põhjenduses ja artikli 3 lõikes 1 sätestatud looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse eesmärkide saavutamist. Selline olukord oleks eriti tõsine, kuna see mõjutaks esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe või esmatähtsaid liike, mille tõhus kaitse nõuaks just neid ähvardava ohu tõttu kaitsemeetmete varajast rakendamist, nagu on soovitatud direktiivi viiendas põhjenduses. Seega peavad liikmesriigid selliste ühenduse tähtsusega aladena määratlemiseks sobivate alade puhul, mida on nimetatud komisjonile edastatud riiklikes loeteludes ja mis võivad sisaldada eelkõige alasid, kus asuvad esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid või esmatähtsad liigid, võtma direktiivi kohaselt kaitsemeetmeid, mis on asjakohased kõnealuse ökoloogilise huvi kaitsmiseks (16).

e) Direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel komisjonile edastatud riiklikku loetellu kantud alade suhtes kohaldatav asjakohane kaitsesüsteem kohustab liikmesriike mitte lubama sekkumisi, mis võivad tõsiselt kahjustada nende alade ökoloogilisi omadusi. See kehtib eelkõige juhul, kui sekkumine võib ala pindala oluliselt vähendada või põhjustada alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise või lõpptulemusena ala hävimise või selle iseloomulike omaduste hävimise (17).

2.2 Võttes arvesse direktiivi eespool nimetatud sätteid ja Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat, mõistab ombudsman, et kaebuse esitaja väitis oma rikkumiskaebuses sisuliselt, et Iirimaa ei ole täitnud direktiivist tulenevaid kohustusi, jättes kõnealuse märgala kandmata ühenduse tähtsusega aladena määratlemise tingimustele vastavate alade riiklikku loetellu. Selline lisamine tähendaks, et Iirimaalt nõutaks, et ta ei lubaks sekkumisi, millega kaasneb kõnealuse märgala ökoloogiliste omaduste tõsise kahjustamise oht.

Väidetav haldusomavoli juhtum ja ombudsmani hinnang

2.3 15. septembri 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale (mis saadeti vastuseks tema rikkumiskaebusele) märkis komisjon muu hulgas järgmist:

„Teie esitatud teabest ei ilmne, et asjaomased märgalad vastaksid [elupaikade] direktiiviga hõlmatud elupaikade teaduslikule kirjeldusele (...). Oleks vaja üksikasjalikumat ökoloogilist teavet, enne kui saaks järeldada, et märgalad on näide turloughist ja rabast.”

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei võtnud (ekslikult) meetmeid seoses tema rikkumiskaebusega elupaikade direktiivi rikkumise kohta Iirimaa poolt. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks asjaomane märgala ei kuulu elupaikade direktiivi kohaldamisalasse.

2.4 Ombudsman tuletab kõigepealt meelde, et oma rikkumiskaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et kuna Iirimaa ei kandnud kõnealust märgala ühenduse tähtsusega aladena määratlemise tingimustele vastavate alade riiklikku loetellu, siis on Iirimaa rikkunud elupaikade direktiivist tulenevaid kohustusi. Pidades silmas eeskirju, mis reguleerivad alade kandmist sellisesse riiklikku loetellu, eeldab eespool nimetatud väidetav direktiivi rikkumine Iirimaa poolt, et Iirimaa kas i) ei järginud direktiivi III lisas sätestatud kriteeriume või ii) ületas kaalutlusõiguse piire, mis tal oli, kui ta tegi komisjonile oma mälestiste kohta ettepaneku direktiivis sätestatud kriteeriumide alusel. Arvestades, et viimane on lahutamatult seotud sageli keeruliste teaduslike hinnangutega, mis põhinevad asjakohasel keskkonnateabel, võib komisjon asjaolusid arvestades põhjendatult nõuda asjakohast teaduslikku teavet, mis toetab väidet direktiivi rikkumise kohta. Eelkõige võib komisjon direktiivi I lisa alusel nõuda konkreetseid ja usaldusväärseid teaduslikke andmeid asjaomase ala laadi ja kaitstavuse kohta vähemalt juhul, kui see ei tundu olevat kohe ilmne.

2.5 Komisjonile esitatud rikkumiskaebuses esitas kaebuse esitaja oma rikkumiskaebuse toetuseks mitmesuguseid dokumente. Ta esitas märgala kaardid ja fotod ning jätkas pärast rikkumiskaebuse esitamist komisjonile teabe andmist märgala väidetava hävitamise kohta. See teave puudutas muu hulgas elamurajooni ehitamist märgalale, ehitustöödega seotud septiku paigaldamist ning mitmesuguseid fotosid alast. Kaebuse esitaja viitas ka kahe isiku üsna üldsõnalistele avaldustele, milles nad pooldasid kõnealuse maa säilitamist.

Komisjoni keskkonna peadirektoraat teatas 15. septembri 2003. aasta kirjas kaebuse esitajale, et i) tema esitatud teabest ei ilmne, et kaebuse esitaja viidatud märgalad vastavad elupaikade direktiivi teaduslikule kirjeldusele; ning ii) oleks vaja üksikasjalikumat ökoloogilist teavet, enne kui saaks järeldada, et märgalad on turlough ja raba näited (18). Selle põhjal, peamiselt seetõttu, et kaebuse esitaja ei esitanud piisavat teavet asjaomase ala ökoloogiliste omaduste ja kaitstavuse kohta (direktiivi I lisa alusel), otsustas komisjon ilmselt mitte võtta edasisi meetmeid kaebuse esitaja väite suhtes direktiivi rikkumise kohta. Oma täiendavas arvamuses käesoleva kaebuse kohta kinnitas komisjon, et kaebuse esitaja esitatud teabest ei nähtu, et kõnealune märgala oleks turlough või raba. Ta märkis eelkõige, et puudub märgala täpne teaduslik kirjeldus, mis näitaks, et seal esineb üks neist elupaigatüüpidest.

2.6 Ombudsman märgib, et nagu on märgitud eespool punktis 2.4, oleks komisjon võinud mõistlikult nõuda, et kaebuse esitaja toetaks tema väidet direktiivi rikkumise kohta, esitades talle konkreetsed ja usaldusväärsed teaduslikud andmed asjaomase ala laadi ja kaitstavuse kohta vastavalt direktiivi I lisale, vähemalt juhul, kui see ei tundunud olevat kohe ilmne. Ombudsman märgib ka, et kaebuse esitaja ei ole väitnud ega püüdnud tõendada, et on kohe ilmne, et asjaomased märgalad vastavad ühele direktiivi I lisas määratletud looduslikest elupaigatüüpidest. Lisaks ei ole ta piisavalt täpselt väitnud ega igal juhul tõendanud, et ta esitas komisjonile või juhtis tema tähelepanu hõlpsasti kättesaadavatele konkreetsetele teaduslikele andmetele asjaomase ala ökoloogiliste omaduste ja kaitstavuse kohta direktiivi I lisa alusel. Komisjon võis konkreetsete toetavate teaduslike andmete puudumisel mõistlikult pidada sellisteks andmeteks üksnes fotosid maast või J. Laureano ja J. Cooki avaldusi ala laadi ja selle kaitse tagamise vajaduse kohta. Lõpuks, mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks asjaomased märgalad ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse, siis piisab, kui märkida, et komisjon ei otsustanud edasistest meetmetest hoiduda, sest need märgalad ei kuulunud ühenduse õiguse kohaldamisalasse; vaid et ta tegi selle otsuse seetõttu, et kaebuse esitaja ei esitanud piisavalt teavet asjaomase ala ökoloogiliste omaduste ja kaitstavuse kohta (direktiivi I lisa alusel).

2.7 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon on esitanud rahuldavad selgitused edasiste meetmete võtmata jätmise kohta, mida ei saa pidada ebamõistlikuks. Seega ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

3 Väidetav meetmete võtmata jätmine jäätmedirektiivi rikkumist käsitleva rikkumiskaebuse suhtes

3.1 Käesoleval juhul otsustas komisjon registreerida kaebuse esitaja rikkumiskaebuse, et uurida jäätmedirektiivi võimalikku rikkumist (vt komisjoni 15. septembri 2003. aasta kiri). Komisjon teatas 6. augusti 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et ta on algatanud Iirimaa vastu Euroopa Kohtus üldise kohtumenetluse, mis hõlmab muu hulgas lähenemisviisi jäätmematerjali loata kõrvaldamisele märgaladel. Komisjon palus kaebuse esitajal mõista, et tal on raskusi „kõigi loata jäätmete kõrvaldamisega seotud üksikjuhtumite käsitlemisel”, ning soovitas kaebuse esitajal pöörduda oma mureküsimustega otse hiljuti Iirimaal loodud keskkonnaõiguse jõustamise ameti poole. Oma arvamuses käesoleva kaebuse kohta selgitas komisjon, et „võttes arvesse juhtumi C-494/01 üldist laadi, tehti ettepanek siduda kaebuse esitaja rikkumiskaebus komisjoni toimikuga, mis on seotud tema hagiga (viide 1999/5112). Kaebuse esitajat teavitati sellest 2. veebruari 2005. aasta kirjaga (19). Komisjoni 2. veebruari 2005. aasta kirjas teavitati kaebuse esitajat samal viisil, et „võttes arvesse Teie kaebuse sisu, tehakse ettepanek seostada see üldkohtu otsust ootava juhtumiga”. Kirjas ei selgitatud mõistet „seotud”. Käesoleva uurimise käigus esitatud komisjoni arvamusest nähtub siiski selgelt, et komisjon otsustas kaebuse esitaja konkreetset juhtumit, mis võib hõlmata jäätmete kõrvaldamist jäätmedirektiivi sätteid rikkudes, edasi mitte uurida.

3.2 Oma täiendavas arvamuses kaebuse kohta selgitas komisjon eespool nimetatud otsuse põhjuseid järgmiselt:

1. Ühenduse keskkonnaõiguse järgimise tagamine on eelkõige liikmesriikide ametiasutuste ülesanne.
2. Eespool nimetatud Iirimaa vastu algatatud kohtuasja (nimelt kohtuasi C-494/01) eesmärk oli parandada Iirimaa üldist halduskorda jäätmete loata kõrvaldamisele reageerimiseks.
3. Eespool öeldu oli muu hulgas ajendatud soovist vältida olukorda, kus komisjoni kutsutakse pidevalt üles käsitlema ad hoc üksikjuhtumeid, mis hõlmavad ametlikke puudusi. Ühenduse nõuete üldise ja pideva rikkumise korral leiab komisjon, et tema enda piiratud haldusressursse on kõige parem kasutada pigem struktuurireformide taotlemiseks liikmesriigi tasandil kui järjestikuste ad hoc sekkumiste tegemiseks. Ta leidis, et kohtuasi C-494/01, mille tulemusel tuvastati, et Iirimaa on rikkunud jäätmedirektiivi, näitas, et ta on teinud tõsiseid jõupingutusi, et viia Iirimaal läbi struktuurireform seoses kaebuse esitaja poolt esile toodud asjaoludega. Kuigi konkreetse sekkumise puudumine tema juhtumi puhul põhjustas kaebuse esitajale kahju, uskus komisjon, et tema valitud lähenemisviis pakub pikemas perspektiivis paremaid vahendeid kodanike murede lahendamiseks.
4. Üks reform, mille Iirimaa komisjoni tõstatatud probleemide lahendamiseks ellu viis, seisnes keskkonnanõuete täitmise tagamise ameti loomises 2003. aastal. Amet uurib kaebusi, mille puhul on tõendeid selle kohta, et kohalik omavalitsus ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi jäätmetega seotud õigusnormide täitmise tagamisel. Komisjon peab mõistlikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kõnealuse ameti loomisele ja soovitada tal seda kasutada. Kuigi kaebuse esitaja näib olevat EPAga ühendust võtnud, ei olnud ilmne, et ta oleks OEEd kasutanud. Sellega seoses juhtis komisjon tähelepanu ka sellele, et ta arutab Iirimaa ametiasutustega viise, kuidas riiklikud ametiasutused saaksid paremini ja järjepidevamalt käsitleda kodanike kaebusi Iirimaa jäätmete kohta. See hõlmas kaebuste menetlemise suuniste koostamist.

3.3 Ombudsman märgib, et komisjon on põhjalikult selgitanud, kuidas ta on kõnealuses kontekstis ühenduse huvide kaitsmist silmas pidades teinud aktiivselt algatusi üldise (mitte ad hoc) lähenemisviisi alusel, mille eesmärk on struktuurilised parandusmeetmed. Lisaks tuleb märkida, et komisjon reageeris kaebuse esitaja osutatud konkreetsele rikkumisprobleemile, andes talle kasulikku nõu võimaluse kohta kasutada siseriiklikul tasandil kohtuvälist kaebuste esitamise mehhanismi, mis loodi spetsiaalselt selleks, et heastada selliste keskkonnaalaste õigusaktide rikkumised nagu jäätmedirektiiviga seotud rikkumine.

3.4 Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman, et komisjon on esitanud rahuldavad selgitused oma vaidlustatud tegevusetuse kohta edasiste meetmete võtmisel, mida ei saa pidada ebamõistlikuks. Seega ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses haldusomavoli.

4 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 19/01, lk 32.

(2) Teave IPOGEA kohta on kättesaadav internetis (http://www.laureano.it/ipogea/indexing.htm).

(3) Oma veebisaidi kohaselt on Bord na Móna plc äriühing, mis on muu hulgas Iirimaa energiatarnija ja arendab Iirimaa turbaressursse (http://www.bnm.ie/corporate/index.jsp).

(4) Elupaikade direktiiv (EÜT 1992, L 206, lk 7) ja direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98).

(5) EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 19/01, lk 32.

(6) Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23).

(7) Nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiv 91/156/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3).

(8) Otsus kohtuasjas C-494/01: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2005, lk I-3331). Euroopa Kohus leidis, et Iirimaa ei ole täitnud jäätmedirektiivist tulenevaid kohustusi.

(9) EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 19/01, lk 32.

(10) Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3).

(11) Direktiivi III lisa (1. etapp) A ja B osas on sätestatud järgmised kriteeriumid:

„A. Ala hindamise kriteeriumid konkreetse loodusliku elupaigatüübi puhul, mis on esitatud I lisa
punktis a. Ala loodusliku elupaigatüübi esindavuse aste.
b) loodusliku elupaigatüübiga kaetud ala pindala võrrelduna selle loodusliku elupaigatüübiga kaetud kogupindalaga riigi territooriumil.
c) asjaomase loodusliku elupaigatüübi struktuuri ja funktsioonide kaitseaste ning taastamisvõimalused.
d) ala üldhinnang asjaomase loodusliku elupaigatüübi kaitseväärtusele.

B. Ala hindamise kriteeriumid II lisa
punktis a loetletud liikide puhul: alal esinevate liikide populatsiooni suurus ja tihedus võrreldes riigi territooriumil esinevate populatsioonidega.
b) asjaomase liigi jaoks oluliste elupaigatunnuste kaitseaste ja taastamisvõimalused.
c) alal esinevate populatsioonide isoleerituse aste võrreldes liigi loodusliku levilaga.
d) ala väärtuse üldhinnang asjaomaste liikide kaitse seisukohast."

(12) EÜT 1997, L 107, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).

(13) Vt 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-67/99: komisjon vs.

(14) Vt otsus kohtuasjas C-371/98: First Corporate Shipping (EKL 2000, lk I-9235, punkt 22).

(15) Vt 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-117/03: Società Italiana Dragaggi SpA jt (EKL 2005, lk I-167, punktid 21 ja 25).

(16) Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas C-117/03: Società Italiana Dragaggi SpA jt, punktid 26, 27 ja 29.

(17) Vt 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-244/05: Bund Naturschutz in Bayern eV jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 46-47).

(18) Direktiivi I lisas on muu hulgas nimetatud künkad (kood 3180) ja aktiivsed rabad (kood 7110).

(19) Otsus kohtuasjas C-494/01: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2005, lk I-3331). Euroopa Kohus leidis, et Iirimaa ei ole täitnud jäätmedirektiivist tulenevaid kohustusi.