Strasbourg, 12. detsember 2005

Lugupeetud hr X

novembril 2004 saatsite mulle kirja, milles teatasite, et soovite uuendada varasemat kaebust Euroopa Komisjoni vastu (kaebus 2847/2004/AS), mille ma 2004. aasta oktoobris tagasi lükkasin. Te väitsite sisuliselt, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt teie kaebust Saksamaa vastu seoses teie vaba liikumise õiguse rikkumisega. Teie 2. novembri 2004. aasta kiri registreeriti uue kaebusena (kaebus 3317/2004/GG).

16. novembril 2004 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile.

novembril 2004 saadetud faksis teatasite mulle, et soovite, et Teie kaebust käsitletaks konfidentsiaalselt. 24. novembril 2004 teavitasin sellest komisjoni. Teie 19. novembri 2004. aasta faksi koopia edastati komisjonile 13. detsembril 2004.

Komisjon edastas mulle oma arvamuse prantsuskeelse versiooni 16. veebruaril 2005. Tõlge saksa keelde edastati mulle 2. märtsil 2005.

28. veebruaril 2005 palusin komisjonil esitada mulle selle juhtumi kohta täiendavat teavet. Teid teavitati sellest 2. märtsil 2005 saadetud kirjaga. Koos käesoleva kirjaga edastasin Teile koopia komisjoni arvamusest.

aprillil 2005 esitasite mulle oma märkused.

Komisjon vastas minu täiendava teabe nõudele 1. juunil 2005. Edastasin Teile käesoleva vastuse 3. juunil 2005 koos palvega esitada märkused nii vastuse kui ka komisjoni arvamuse kohta. Te saatsite märkused 7. juunil 2005.

adresseerisin 29. juunil 2005 komisjonile soovituse eelnõu.

Komisjon edastas 10. novembril 2005 oma üksikasjaliku arvamuse kõnealuse soovituse eelnõu kohta. Edastasin selle Teile 11. novembril 2005 koos palvega esitada märkused, mille Te saatsite 22. novembril 2005.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Arusaamatuste vältimiseks on oluline meenutada, et EÜ asutamisleping annab ombudsmanile õiguse uurida võimalikke haldusomavoli juhtumeid ainult ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuses. Euroopa Ombudsmani põhikirjas on konkreetselt sätestatud, et ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse peale.

Ombudsmani uurimised Teie kaebuse kohta on seega suunatud selle uurimisele, kas komisjoni tegevuses on esinenud haldusomavoli.

Kompromiss

Faktid

Kaebuse esitaja on Saksamaa kodanik. Saksamaa maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja võlgneb neile 358 000 eurot. See väide, millele kaebuse esitaja vastu vaidleb, näib põhinevat Saksamaa maksuhalduri arvamusel, et teatavat vara, mis kuulub kaebuse esitajale, kuid asub välismaal, tuleks Saksamaal maksustada.

2003. aasta novembris andis linn, kus kaebuse esitaja elab, talle korralduse oma pass loovutada põhjusel, et ta läheb tõenäoliselt välismaale, et vältida eespool nimetatud võla tasumist. Samuti otsustas linn, et kaebuse esitaja isikutunnistuse ("Personalausweis") kehtivus piirdub Saksamaaga. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja Saksamaa Liitvabariigi territooriumilt seaduslikult lahkuda.

Kaebuse esitaja esitas selle otsuse peale vaide.

märtsil 2004 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni poole, et esitada kaebus EÜ asutamislepingu artiklis 18 sätestatud vaba liikumise õiguse rikkumise kohta. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kõik piiriülest ringlust piiravad siseriiklikud eeskirjad on keelatud. Sellega seoses viitas kaebuse esitaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-415/93 Bosman (1). Lisaks väitis ta, et tema puhul ei ole täidetud tingimused avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervisega seotud piirangute kehtestamiseks.

mail 2004 kinnitas komisjon kõnealuse kirja kättesaamist ja palus kaebuse esitajal esitada täiendavat teavet. Vastuseks kaebuse esitaja 18. mail 2004 saadetud täiendavale kirjale palus komisjon 3. juuni 2004. aasta kirjas kaebuse esitajal esitada oma halduskaebuse koopia. Kaebuse esitaja esitas selle teabe.

juunil 2004 juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta mõistab, et Saksamaa kohus mõistis kaebuse esitaja süüdi maksualastes süütegudes. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et tema juhtum ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse, kuna tegemist ei ole piiriülese elemendiga. Sellega seoses viitas komisjon liidetud kohtuasjadele C-64/96 ja C-65/96: Uecker ja Jacquet (2). Viidates kohtuasjale 180/83 Moser (3), märkis komisjon samuti, et puhtalt hüpoteetiline väljavaade töötada teises liikmesriigis ei loo piisavalt lähedast seost, mis õigustaks vaba liikumise eeskirjade kohaldamist.

Oma 23. juuni 2004. aasta vastuses selgitas kaebuse esitaja, et Saksamaa kohus ei ole teda maksualastes süütegudes süüdi mõistnud, kuid tema liikumisõigust oli haldusasutuse otsusega piiratud. Kaebuse esitaja väitis, et see otsus põhines asjaolul, et talle kuulusid varad välismaal. Kaebuse esitaja arvates oli väärtpaberite hoiukonto omamine välismaal kaitstud EÜ asutamislepingu kapitali vaba liikumist käsitlevate eeskirjadega. Kaebuse esitaja rõhutas ka, et tema vaba liikumise õiguse rikkumine oli tegelik, kuna ta soovis võtta oma tööandjalt üle ülesande hoolitseda välismaal elavate klientide eest ja et ta broneeris puhkusereisi teise riiki, mille ta pidi oma elukohalinna otsuse tõttu tühistama. Lisaks väitis ta, et see otsus kujutab endast ebaproportsionaalset meedet. Oma kirjas viitas kaebuse esitaja Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-18/95 Terhoeve (4) ja C-357/98 Yiadom (5).

Oma 20. juuli 2004. aasta vastuses juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja näib tuginevat peamiselt Euroopa inimõiguste konventsioonile ja ühenduse õigusele. Lisaks väitis komisjon, et kaebuse esitaja juhtum oli jõudnud Saksamaa kohtutes lõppjärku. Komisjoni arvates ei olnud siiski selge, kas siseriiklike kohtute poole pöördumisel on peatav mõju. Lisaks väitis komisjon, et kaebuse esitaja võib pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole seoses Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning et ainult Euroopa Kohus saab selgitada ühenduse õiguse tõlgendamist vastusena EÜ asutamislepingu artikli 234 kohasele eelotsusetaotlusele. Komisjoni arvates ei olnud seega võimalik teha juhtumi kohta lõplikku järeldust seni kättesaadava teabe põhjal.

Oma 1. augusti 2004. aasta vastuses kordas kaebuse esitaja oma seisukohta. Ta rõhutas ka, et seni on olemas ainult haldusasutuse otsus, et asja ei ole veel kohtule esitatud ja et tema halduskaebusel ei ole peatavat toimet. Seetõttu palus kaebuse esitaja komisjonil algatada Saksamaa vastu rikkumismenetluse.

Komisjon vastas sellele kirjale 18. septembril 2004. Komisjon kinnitas oma seisukohta, et EÜ asutamislepingu artikkel 18 ei ole praeguses olukorras kohaldatav. Komisjoni sõnul ei mõjutanud seda järeldust asjaolu, et kaebuse esitaja oli teistes liikmesriikides osutatavate teenuste "potentsiaalne" saaja. Komisjon rõhutas, et seni on ainult üks kohtujurist viidanud "võimalikele ühenduse turistidele", kuid Euroopa Kohus ei ole seda arvamust järginud. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus oli 2003. aastal teinud otsuse kahes sarnases kohtuasjas, ning tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks pöörduda selle kohtu poole. Komisjon tegi ka ettepaneku, et kaebuse esitaja võiks kirjutada ÜRO inimõiguste keskusele Genfis.

Kaebus 2847/2004/AS

oktoobril 2004 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole (kaebus 2847/2004/AS), väites, et komisjon on rikkunud tema õigust vabale liikumisele. Kaebuse esitaja väitis, et ta oli broneerinud kaks reisi Euroopa riikidesse, mida ta ei saanud teha oma elukohalinna otsuse tõttu. Kaebuse esitaja viitas oma kirjas muu hulgas kohtuasjale C-107/90: Masgio (6). Arvestades, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud tõendavaid dokumente (ja et ta ei olnud märkinud telefoninumbrit, mis oleks võimaldanud ombudsmani bürool temaga ühendust võtta), lükati see kaebus 27. oktoobril 2004 EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel tagasi, kuna uurimise algatamiseks ei olnud piisavalt alust.

Käesolev etteheide

novembri 2004. aasta kirjaga, mis saadeti faksi teel 2. novembril 2004, edastas kaebuse esitaja ombudsmanile koopiad oma kirjavahetusest komisjoniga. See kiri registreeriti ombudsmani uue kaebusena (kaebus 3317/2004/GG - konfidentsiaalne). Kaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud tema Saksamaa vastu esitatud rikkumiskaebust.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjon esitas oma arvamuses järgmised märkused.

märtsil 2004 palus kaebuse esitaja komisjonil algatada Saksamaa vastu rikkumismenetluse. Kooskõlas komisjoni teatisega Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega (7) (edaspidi "teatis") registreeriti käesolev kiri kaebusena (viide 2004/4462). Kaebuse esitajat teavitati sellest 27. mail 2004.

juunil ja 18. septembril 2004 teavitas komisjon kaebuse esitajat oma seisukohast, et tema olukord on puhtalt riigisisene ja et EÜ asutamislepingu artikkel 18 ei ole seetõttu kohaldatav. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka võimalusest pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse või ÜRO inimõiguste keskusesse Genfis.

septembri 2004. aasta kirjas kaebas kaebuse esitaja komisjoni talituste seisukoha üle. Komisjon ei vastanud sellele kirjale, kuna see ei sisaldanud kaebuse esitaja varasemate kirjadega võrreldes ühtegi uut elementi ja seetõttu võib seda pidada korduvaks (vt komisjoni hea haldustava eeskirja jagu „Tegelemine päringutega”).

detsembril 2004 palus küsimuse eest vastutav komisjoni talitus komisjoni peasekretariaadil toimik sulgeda.

Saksamaa ametiasutused olid vahepeal komisjonile teatanud, et kaebuse esitaja suhtes kehtestatud piirangud on endiselt kohaldatavad ja et 17. detsembri 2004. aasta seisuga oli küsimus menetlemisel Baden-Württembergi liidumaa haldusorganis, mis on pädev menetlema kaebuse esitaja halduskaebust. Lisaks teatas viimane komisjonile, et kaebuse esitaja ei olnud taotlenud pädevalt halduskohtult esialgset õiguskaitset, nagu ta oleks võinud teha.

Komisjoni talitused olid teinud kõik endast oleneva, et vastata kaebuse esitaja küsimustele ja aidata tal leida õiguskaitsevahendeid väljaspool ühenduse õigust. Nad olid siiski kaebuse esitajale selgitanud, et tema olukord ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Kaebuse esitaja rikkumiskaebuse puhul järgiti menetlusnõudeid, mis käsitlevad suhteid kaebuse esitajatega.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe nõudmine

Seetõttu palus ombudsman 28. veebruaril 2005 komisjonil esitada oma märkused selle kohta, kuidas ta on käesoleval juhul järginud teatise punktis 10 sätestatud menetluslikke tagatisi (8). Kõnealuse teatise punktis 10 on sätestatud, et komisjon 1) teatab kaebuse esitajale ette, kui ta soovib juhtumi lõpetada, ja 2) kutsub kaebuse esitajat üles esitama märkusi nelja nädala jooksul.

Komisjoni vastus

Vastuses sellele täiendava teabe nõudele märkis komisjon, et käesoleval juhul kasutati teatise punkti 11 kohast lihtsustatud menetlust. Komisjon väljendas kahetsust asjaolu üle, et ei ole saadetud ühtegi ametlikku kirja, milles teavitataks kaebuse esitajat komisjoni kavatsusest toimik sulgeda, nagu on ette nähtud teatise punktis 10.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja esitas kaks märkuste kogumit: esimese pärast komisjoni arvamuse koopia saamist ja teise pärast seda, kui ta oli tutvunud komisjoni vastusega lisateabe taotlusele. Kaebuse esitaja teise kirja sisu on siiski peaaegu identne esimese kirja sisuga.

Kaebuse esitaja esitas oma märkustes järgmised märkused:

4. detsembril 2003 esitatud vaiet ei olnud ikka veel menetletud. Ka selle halduskaebuse menetlemise kestus kujutas endast vaba liikumise õiguse rikkumist.

Tema elukohaks oleva linna otsus rikkus EÜ asutamislepingu artikleid 18 ja 39, kuna see takistas tal Saksamaalt lahkuda. Selline liikumispiirang ei olnud õigustatud avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise seisukohalt (EÜ asutamislepingu artikli 39 lõige 3). Vaba liikumise õiguse piirangute õigustamiseks ei saa tugineda maksualastele põhjustele. Tema passi konfiskeerimise otsuse eesmärk oli takistada teda välismaal töötamast, kuna maksunõudeid oli riigis lihtsam sisse nõuda kui teistes riikides. Need haldusliku otstarbekuse põhjused ei saa siiski õigustada ka vaba liikumise õiguse piiramist.

Sellega seoses viitas kaebuse esitaja veel mitmele Euroopa Kohtu otsusele.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

29. juunil 2005 esitas ombudsman kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse eelnõu (9):

Komisjon peaks kaebuse esitaja poolt talle esitatud rikkumiskaebuse uuesti läbi vaatama.

Soovituse projekt põhines järgmistel kaalutlustel:

1 Sissejuhatav märkus

1.1 Kaebuse esitaja on Saksamaa kodanik. Saksamaa maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja võlgneb neile 358 000 eurot. 2003. aasta novembris andis linn, kus kaebuse esitaja elab, kaebuse esitajale korralduse loovutada oma pass põhjusel, et ta läheb tõenäoliselt välismaale, et vältida eespool nimetatud võla tasumist. Samuti otsustas linn, et kaebuse esitaja isikutunnistuse ("Personalausweis") kehtivus piirdub Saksamaaga. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja Saksamaa Liitvabariigi territooriumilt seaduslikult lahkuda. Kaebuse esitaja esitas selle otsuse peale vaide.

märtsil 2004 pöördus kaebuse esitaja Euroopa Komisjoni poole, et esitada kaebus EÜ asutamislepingu artiklis 18 sätestatud vaba liikumise õiguse rikkumise kohta. Kaebuse esitaja väitis, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et keelatud on kõik riigisisesed eeskirjad, millega kehtestatakse piiriülesele ringlusele piirangud. Lisaks väitis ta, et tema puhul ei ole täidetud tingimused avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervisega seotud piirangute kehtestamiseks. Järgnevas kirjavahetuses komisjoniga väitis kaebuse esitaja, et talle kuulub vara välismaal, et ta soovib võtta oma tööandjalt üle teistes liikmesriikides elavate klientide eest hoolitsemise ülesande ning et ta on broneerinud kaks puhkusereisi teistesse liikmesriikidesse, mille ta pidi oma elukohalinna otsuse tõttu tühistama.

mail 2004 teatati kaebuse esitajale, et tema kiri registreeriti kaebusena (viide 2004/4462).

Komisjon teavitas kaebuse esitajat vastavalt 16. juuni ja 18. septembri 2004. aasta kirjades oma seisukohast, et tema kaebus puudutas puhtalt Saksamaa-sisest olukorda ja et EÜ asutamislepingu artikkel 18 ei ole seetõttu kohaldatav. Lisaks teavitas komisjon kaebuse esitajat võimalusest pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse või ÜRO inimõiguste keskusesse Genfis.

Ombudsmanile 2. novembril 2004 esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud tema poolt Saksamaa vastu esitatud rikkumiskaebust.

1.2 Oma 2005. aasta aprilli märkustes komisjoni arvamuse kohta märkis kaebuse esitaja, et 4. detsembril 2003 esitatud halduskaebust ei ole ikka veel käsitletud. Kaebuse esitaja arvates kujutas ka selle halduskaebuse menetlemise kestus endast vaba liikumise õiguse rikkumist.

1.3 Tuleb märkida, et käesolev uurimine käsitleb küsimust, kas komisjon käsitles kaebuse esitaja poolt 30. märtsil 2004 esitatud rikkumiskaebust nõuetekohaselt. Arvestades, et eespool nimetatud argumenti (mida on kirjeldatud punktis 1.2) ei näi olevat komisjonile esitatud rikkumiskaebuse raames, ei saa seda käesolevas uurimises arvesse võtta.

2 Rikkumiskaebuse väidetav mittenõuetekohane menetlemine

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt menetlenud tema Saksamaa vastu esitatud rikkumiskaebust.

2.2 Komisjon väitis oma arvamuses sisuliselt, et ta on seda küsimust nõuetekohaselt käsitlenud. Lisaks asus komisjon seisukohale, et on järgitud menetlusnõudeid, mis käsitlevad suhteid kaebuse esitajatega. Nõukogu märkis samuti, et 9. detsembril 2004 palus komisjoni kõnealuse küsimuse eest vastutav talitus komisjoni peasekretariaadil toimik sulgeda.

2.3 Menetluslike aspektide osas tuleb kõigepealt märkida, et komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral (10) ("teatis") nähakse ette teatavad menetluslikud tagatised seoses komisjonile esitatud rikkumiskaebustega. Kõnealuse teatise punktis 10 on sätestatud, et komisjon 1) teatab kaebuse esitajale ette, kui ta soovib juhtumi lõpetada, ja 2) kutsub kaebuse esitajat üles esitama märkusi nelja nädala jooksul. Vastuseks küsimusele, mille ombudsman talle esitas, tunnistas komisjon, et ta ei ole neid nõudeid täitnud, ja väljendas kahetsust selle tegematajätmise pärast. Komisjon selgitas, et ta kasutas käesolevas asjas lihtsustatud menetlust vastavalt teatise punktile 11. Tuleb siiski märkida, et punkti 11 viimases lõigus on sätestatud, et „kui komisjon kavatseb seda menetlust kasutada, teavitab ta sellest kaebuse esitajat vastavalt punktis 10 kirjeldatud menetlusele”. Seetõttu järeldab ombudsman, et komisjon ei järginud oma teatise punktis 10 sätestatud menetluslikke tagatisi. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Ombudsman märgib, et komisjoni otsus lõpetada kaebuse esitaja rikkumiskaebuse menetlemine näib olevat tehtud pärast seda, kui ombudsman oli juhtinud komisjoni tähelepanu käesolevale kaebusele. Komisjoni suutmatus järgida oma teatist on seega veelgi üllatavam.

2.4 Juhtumi sisu osas leiab ombudsman, et komisjonil on õigus, kui ta juhib tähelepanu sellele, et EÜ asutamislepingu vaba liikumise eeskirju ei kohaldata puhtalt riigisiseste olukordade suhtes, mis ei hõlma piiriüleseid elemente (11). Tuleb siiski märkida, et EÜ asutamislepingu artiklis 18 on sätestatud, et igal ELi kodanikul „on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti”. See õigus hõlmab paratamatult liikmesriikide kohustust lubada oma kodanikel selle vabaduse kasutamiseks oma territooriumilt lahkuda. Ombudsman märgib siiski, et asjaomase Saksamaa ametiasutuse võetud meetmete eesmärk oli teha kaebuse esitajale võimatuks Saksamaalt lahkuda. Lisaks tuleb märkida, et kaebuse esitaja on selgitanud, et ta soovib minna teistesse liikmesriikidesse tööalastel põhjustel ja turismi eesmärgil. Arvestades EÜ asutamislepingu artikli 18 laia sõnastust, on ombudsman seisukohal, et see säte kaitseb ka ELi kodanike õigust minna puhkuse veetmiseks teistesse liikmesriikidesse.

Lisaks tuleb märkida, et oma 23. juuni 2004. aasta kirjas komisjonile väitis kaebuse esitaja, et ta oli broneerinud puhkusereisi, mille ta pidi seejärel Saksamaa ametiasutuste võetud meetmete tõttu tühistama. Oma 4. oktoobri 2004. aasta kirjas komisjonile viitas kaebuse esitaja kahele reisile, mille ta pidi tühistama, üks 2004. aasta juunis ja teine 2004. aasta augustis/septembris. novembril 2004 ombudsmanile saadetud kirjas (mis edastati komisjonile) märkis kaebuse esitaja, et need reisid oleksid viinud ta vastavalt Ungarisse ja Austriasse. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et on raske väita, et kaebuse esitaja kavatsus kasutada oma vaba liikumise õigust oli hüpoteetiline. Igal juhul tuleb märkida, et komisjoni kirjadest ei nähtu, et komisjon oleks neid märkusi kunagi kaalunud.

2.5 Neil asjaoludel leiab ombudsman, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust ka selle kaebuse sisu osas. Tegemist on järjekordse haldusomavoli juhtumiga.

2.6 Kahtluste vältimiseks tuleb märkida, et eespool esitatud kaalutlused puudutavad üksnes küsimust, kas kaebuse esitaja juhtumi suhtes võiks kohaldada ühenduse vaba liikumise eeskirju. Kui komisjon vastaks sellele küsimusele (pärast kaebuse esitaja argumentide nõuetekohast uurimist) jaatavalt, võiks sel ajal eksisteeriv vaba liikumise õiguse piirang olla siiski õigustatud, võttes arvesse „käesolevas lepingus ja selle rakendamiseks võetud meetmetes sätestatud piiranguid ja tingimusi”. Lõpuks tuleb samuti meenutada, et kui komisjon jõuab järeldusele, et rikkumine on toime pandud, on tal kaalutlusõigus küsimuses, kas algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus või mitte.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et võttes arvesse uusi väiteid, mille kaebuse esitaja esitas ombudsmanile 7. juunil 2005. aastal saadetud kirjas, on ta valmis registreerima selle kirja uue kaebusena. Komisjon lisas, et tema talitused võtavad kaebuse esitajaga ühendust, et saada kavandatud lähenemisviisile ametlik heakskiit. Seda uut kaebust uuritaks EÜ asutamislepingu artikli 18 alusel, eelkõige seoses riiklike ametiasutuste võetud meetmete proportsionaalsusega. Komisjon väljendas lootust, et seda tehes on tal võimalik käsitleda soovituse eelnõus tõstatatud küsimusi.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjoni läbiviidavas uurimises tuleks arvesse võtta asjaolu, et Saksamaa ametiasutused ei olnud tema 20. novembril 2003 esitatud halduskaebust ikka veel käsitlenud ning et tuleks uurida nii EÜ asutamislepingu artiklit 18 kui ka artiklit 39. Kaebuse esitaja palus arvesse võtta ka kõiki oma märkusi, sealhulgas viiteid ühenduse kohtute praktikale ja vaba liikumise õigust käsitlevatele kommentaaridele.

Otsus

1 Rikkumiskaebuse väidetav mittenõuetekohane menetlemine

1.1 Kaebuse esitaja on Saksamaa kodanik. Saksamaa maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja võlgneb neile 358 000 eurot. 2003. aasta novembris andis linn, kus kaebuse esitaja elab, kaebuse esitajale korralduse loovutada oma pass põhjusel, et ta läheb tõenäoliselt välismaale, et vältida eespool nimetatud võla tasumist. Samuti otsustas linn, et kaebuse esitaja isikutunnistuse ("Personalausweis") kehtivus piirdub Saksamaaga. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja Saksamaa Liitvabariigi territooriumilt seaduslikult lahkuda. Kaebuse esitaja esitas selle otsuse peale vaide.

märtsil 2004 pöördus kaebuse esitaja, Saksamaa kodanik, Euroopa Komisjoni poole, et esitada kaebus EÜ asutamislepingu artiklist 18 tuleneva vaba liikumise õiguse rikkumise kohta.

aasta novembris ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt käsitlenud tema Saksamaa vastu esitatud rikkumiskaebust.

1.2 Komisjon väitis oma arvamuses sisuliselt, et ta on seda küsimust nõuetekohaselt käsitlenud.

1.3 29. juunil 2005 esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti, milles soovitas komisjonil kaebuse esitaja poolt komisjonile esitatud rikkumiskaebus uuesti läbi vaadata.

1.4 Oma üksikasjalikus arvamuses kõnealuse soovituse eelnõu kohta märkis komisjon, et võttes arvesse uusi argumente, mille kaebuse esitaja esitas ombudsmanile 7. juunil 2005. aastal saadetud kirjas, on ta valmis registreerima selle kirja uue kaebusena. Seda uut kaebust uuritaks EÜ asutamislepingu artikli 18 alusel, eelkõige seoses riiklike ametiasutuste võetud meetmete proportsionaalsusega. Komisjon väljendas lootust, et seda tehes on tal võimalik käsitleda soovituse eelnõus tõstatatud küsimusi.

1.5 Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjoni läbiviidavas uurimises tuleks arvesse võtta asjaolu, et Saksamaa ametiasutused ei olnud tema 20. novembril 2003 esitatud halduskaebust ikka veel käsitlenud ning et uurida tuleks nii EÜ asutamislepingu artiklit 18 kui ka artiklit 39. Kaebuse esitaja palus arvesse võtta ka kõiki oma märkusi, sealhulgas viiteid ühenduse kohtute praktikale ja vaba liikumise õigust käsitlevatele kommentaaridele.

2 Kokkuvõte

Eespool öeldut silmas pidades on ombudsman seisukohal, et komisjon on tema soovituse projekti heaks kiitnud ja selle rakendamiseks võetud meetmed on rahuldavad.

Ombudsman märgib, et oma tähelepanekutes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta on kaebuse esitaja palunud komisjonil võtta uues uurimises arvesse teatavaid küsimusi. Arvestades, et enamik neist küsimustest tõstatati juba kaebuse esitaja 7. juuni 2005. aasta kirjas, mille komisjon teeb ettepaneku registreerida uue kaebusena, leiab ombudsman, et komisjon käsitleb neid küsimusi igal juhul. Kaebuse esitaja märkuste koopia edastatakse siiski komisjonile, et vältida võimalikke vääritimõistmisi selles küsimuses.

Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman (EKL 1995, lk I-4921).

(2) Liidetud kohtuasjad C-64/96 ja C-65/96: Uecker ja Jacquet (EKL 1997, lk I-3171).

(3) Otsus kohtuasjas 180/83: Moser vs. Land Baden-Württemberg (EKL 1984, lk 2539).

(4) Otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I-345).

(5) Otsus kohtuasjas C-357/98: Yiadom (EKL 2000, lk I-9265).

(6) Kohtuasi C-107/90: Masgio (EKL 1991, lk I-1119).

(7) KOM(2002) 141 lõplik, EÜT C 244, lk 5.

(8) KOM(2002) 141 lõplik, EÜT C 244, lk 5.

(9) Soovituse projekt on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

(10) KOM(2002) 141 lõplik, EÜT 2002, C 244, lk 5.

(11) Lisaks komisjoni viidatud juhtumitele vt Wölker/Grill, kommentaar artikli 39 lõigete 11-13 kohta, teoses von der Groeben/Schwarze (toim), Kommentar zum Vertrag über die Europäische Union und zur Gründung der Europäischen Gemeinschaft, 6. trükk, Baden-Baden 2003.