Strasbourg, 1. juuli 2005

Lugupeetud pr M.

juulil 2004 esitasite Euroopa Ombudsmanile kaebuse selle kohta, et Euroopa Personalivaliku Amet parandas Teie kirjalikku katset d) avalikul konkursil EPSO/A/1/03.

oktoobril 2004 edastasin kaebuse Euroopa Personalivaliku Ameti (edaspidi „EPSO”) direktorile. EPSO saatis oma arvamuse 22. detsembril 2004 ja ma edastasin selle Teile soovi korral koos kutsega esitada märkusi. Näib, et teilt ei ole saadud ühtegi märkust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja sõnul on asjaomased faktid kokkuvõtlikult järgmised:

Ta osales õigusvaldkonna avalikul konkursil EPSO/A/1/03. Olles saanud oma kirjaliku katse d tulemuse, mis jäi veidi alla minimaalse nõutava punktisumma (19/20), esitas ta konkursikomisjonile saadud punktisumma peale kaebuse, kuna ta uskus kindlalt, et tema kirjutatud essee on kvaliteetne ja selle eest tuleb saada vähemalt minimaalne nõutav punktisumma.

Konkursiteate kohaselt on igal kandidaadil õigus vaidlustada konkursikomisjoni mis tahes otsus konkursi mis tahes etapis, sealhulgas saadud hinne. Kui kandidaat ei nõustu mõnel katsel saadud hindega, on selgelt märgitud, et ta võib taotleda uut hindamist. Erinevate EPSO ametnikega peetud telefonivestluste käigus kinnitati kaebuse esitajale, et tema kirjalikku katset tähistatakse uue ja sõltumatu markeriga. Seega tõlgendasid EPSO ametnikud mõistet „ümberhindamine“ konkursiteates kui testi „märkust“. Kaebuse esitajale öeldi, et tema kirjalikule katsele d antakse uus hindepunkt ja et uus hindepunkt edastatakse valikukomisjonile, kes vaatab tema juhtumi uuesti läbi.

juulil 2004 sai kaebuse esitaja lõpuks konkursikomisjonilt vastuse oma kaebusele, milles esitati kaebuse tulemus ja „selgitati” konkursikomisjoni otsust. Konkursikomisjoni kirjas on selgelt märgitud, et kirjaliku katse kohta ei tehtud ühtegi märkust. Konkursikomisjon piirdus hinnangu andmisega sellele, kas markerid kohaldasid testi parandamiseks kehtestatud kriteeriume õigesti. Kaebuse esitaja sõnul võttis selline tegevus temalt väljakuulutatud õiguse, st õiguse lasta oma kirjalik test kolmanda sõltumatu markeri abil uuesti läbi vaadata. Kontrollides üksnes seda, kas hindamiskriteeriume on õigesti kohaldatud, järgis konkursikomisjon oodatust, väljakuulutatud ja edastatud marsruudist oluliselt erinevat marsruuti.

Konkursikomisjoni kohaldatud menetlus on ilmselgelt läbipaistmatu, kuna kandidaatidele ei ole testide parandamise kriteeriumid teada. Lisaks eeldab see menetlus, et esialgne marker on ainus isik, kes suudab hinnata kandidaadi poolt kirjalikul katsel saavutatud standardit. See eeldus on täielikus vastuolus asjaoluga, et see, mille kandidaat vaidlustab kaebuse esitamisega, on just markeri otsus. Kaebuse esitaja kahtleb, kuidas on võimalik antud hinne edasi kaevata, kui uus marker ei paranda testi. Kui esialgset punktisummat üksnes kinnitatakse, on esialgse tähisega tehtud otsus vaidlustamatu, jättes kandidaadi ilma edasikaebamise õigusest.

Lisaks on konkursikomisjoni kirja kohaselt kirjalik katse hinnatud võrdlevalt, mis on kaebuse esitaja sõnul menetlus, mis on oma olemuselt ebaõiglane, kui seda ei viida läbi nõuetekohaselt. Võrdlev hindamismeetod oleks olnud õiglane, kui üks marker oleks märgistanud kõik kirjalikud katsed, sest ta oleks saanud kõiki vastuseid võrrelda. Konkursikomisjoni kirjast nähtub siiski, et kõikide testide eest ei saanud sama hindepunkte. Lisaks on objektiivsete kriteeriumide väidetav kohaldamine katsete hindamisel vastuolus võrdleva hindamisega, mis on subjektiivne hindamismeetod.

Lõpuks sai kaebuse esitaja väga ebapiisava selgituse oma kirjaliku katse d käigus saadud hinde kohta, sest markeri märkused ei olnud kirjutatud loetavalt. Kuna kaebuse esitajal ei olnud võimalik hindamislehel olevaid märkusi lugeda, ei ole ta saanud oma kaubamärgi kohta kehtivat selgitust. Samal päeval sai ta loetamatud märkused, st 9. juulil 2004 saatis ta e-kirjad erinevatele EPSO e-posti aadressidele, paludes loetavamat selgitust. Ombudsmanile kaebuse esitamise ajal ei ole ta ikka veel vastust saanud, mis tähendab nii otsuse põhjendamata jätmist kui ka välditavat viivitust.

Kaebuse esitaja väidab, et EPSO ei ole:

1. anda talle edasikaebamise õigus, ilma et tal oleks sõltumatut märget kirjaliku testi d kohta;
2. hinnata konkursi katseid õiglaselt, ilma et võrdlevat hindamist teostaks üksainus marker;
3. hinnata katseid õiglaselt, kinnitades, et nende hindamiseks kasutati objektiivseid kriteeriume samaaegselt võrdleva hindamisega, mis on subjektiivne hindamismeetod; ja
4. Andke talle mõistliku aja jooksul loetav selgitus kirjaliku katse d eest saadud hinde kohta.

Kaebuse esitaja väidab, et tema kirjalikku testi d tuleks märkida ja kui ta saab minimaalse nõutava punktisumma, tuleks ta lubada konkursi järgmisse etappi.

Nõue

EPSO arvamuse
taust

Kaebuse esitaja osales avalikul konkursil EPSO/A/1/03 ning kuna ta läbis edukalt katsed a–c ja täitis konkursiteates sätestatud tingimused, hindas valikukomisjon tema kirjalikku katset d. Kuna ta aga ei saanud katse d eest minimaalset nõutavat punktisummat – ta sai 19 punkti 40st, minimaalne nõutav punktisumma oli 20 –, siis tema katset e ei parandatud ja ta jäeti edasisest valikumenetlusest kõrvale.

Kaebuse esitaja taotles läbivaatamist, tuginedes väitele, et tema essee on kvaliteetne ja vastab seega nõutavatele kõrgetele standarditele. EPSO teatas 17. juuni 2004. aasta kirjas kaebuse esitajale, et pärast tema toimiku põhjalikku läbivaatamist kinnitas konkursikomisjon kirjaliku katse d eest saadud hinde. Kaebuse esitajale tuletati meelde, et tegemist ei olnud klassikalise eksamiga, vaid konkursiga, mille käigus hinnati võrdlevalt taotlejate tulemusi. Kaebuse esitajat teavitati ka sellest, et iga kirjalikku katset parandati vähemalt kahe markeriga vastavalt valikukomisjoni kehtestatud üksikasjalikele suunistele. Kaebuse esitajale anti koopia tema kirjalikust eksamist d ja valikukomisjoni täidetud hindamislehest.

Vastuseks palus kaebuse esitaja hindamislehe loetavamat koopiat. Samal ajal väljendas ta rahulolematust oma tulemuste läbivaatamisega, kuna tema kirjalikku katset ei olnud märgitud. EPSO rõhutas 3. augusti 2004. aasta kirjas, et konkursikomisjon vaatas uuesti läbi kaebuse esitaja kirjaliku testi d ja kinnitas pärast seda tema esialgse hinde. Kaebuse esitajale esitati ka hindamislehe trükiversioon.

Kaebus

Kirjalike katsete parandamise menetluse kohta väidab EPSO, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on konkursikomisjonil katsete hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus (1). Seega on konkursikomisjonil konkursiteates sätestatud piirides täielik kaalutlusõigus otsustada, kuidas katseid hinnatakse ja kas mõnele katsele antakse kolmas hinne. Kõnealuse konkursiteate lisa kohaselt võivad kandidaadid esitada taotluse, et konkursikomisjon vaataks nende kandidatuuri uuesti läbi. Samas ei ole seal kusagil märgitud, et taotlejatel oleks õigus oma kirjalike eksamite kolmandale hindamisele. Pärast seda, kui konkursikomisjon on hageja avalduse tema väiteid arvesse võttes uuesti läbi vaadanud, peab ta otsustama, kas tal on olemas kõik otsuse tegemiseks vajalikud elemendid või kas tal on vaja rohkem teavet, nimelt testi kolmandat hindamist.

Mis puudutab markerite kasutamist valikukomisjoni poolt, siis on valikukomisjonil jällegi õigus otsustada, kas kirjalike katsete parandamiseks on vaja hindajate koostööd. See on selgelt sätestatud personalieeskirjade III lisa artikli 3 lõikes 3, milles on sätestatud, et „[k]onkursikomisjoni võib teatavate katsete puhul abistada üks või mitu nõuandva pädevusega eksamineerijat”. Seoses eksamineerijate rolli ja mõjuga on väljakujunenud kohtupraktika, et „valikukomisjonid võivad kasutada eksamineerijate abi, kui nad peavad seda vajalikuks. Eeskirjade eiramist ei esine, kui hindamismeetodid ei ole taotlejate lõikes erinevad ja valikukomisjonile jääb õigus anda lõplik hinnang."(2)

Käesoleval juhul tegutses konkursikomisjon oma pädevuse piires, kehtestades objektiivsed suunised, mida hindajad peavad katsete parandamisel järgima. Seega ei ole õige väita, et objektiivseid kriteeriume ei olnud. Kõiki kirjalikke katseid parandati anonüümselt vähemalt kahe eri punktisummaga valikukomisjoni poolt eelnevalt kehtestatud üksikasjalike kriteeriumide ja suuniste alusel. Võimaldamaks valikukomisjonil kontrollida markerite tööd ja tagada järjepidevus, korraldati enne kirjalike katsete hindamist koosolek. Koosolekul anti markeritele paranduskriteeriumid ja üksikasjalikud juhised, mis võimaldasid neil oma tööd teha. Seejärel kontrollis valikukomisjon, kas neid juhiseid järgiti nõuetekohaselt, ning võttis hoolikalt teadmiseks kõik hindajate märkused.

EPSO rõhutab veel, et kõigile kandidaatidele antavate hinnete üle otsustab üksnes konkursikomisjon, tagades seega uuesti hindamiskriteeriumide ühetaolise kohaldamise. Loomulikult järgiti kaebuse esitaja suhtes sama menetlust. Olles analüüsinud korrektorite märkusi ja nende pakutud hindeid, tegi konkursikomisjon otsuse antava hinde kohta.

EPSO juhib tähelepanu ka sellele, et konkursiteate punktis B.2 oli testi d jaoks ette nähtud objektiivsed hindamiskriteeriumid: eriteadmised, arusaamisoskused, analüüsi- ja kokkuvõttevõime ning projekti koostamise oskus.

Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et kirjaliku katse võrdlev hindamine oli ebaõiglane, siis väidab EPSO, et konkursi olemus on see, et tehakse valik kandidaatide vahel, mis eeldab tingimata nendevahelist võrdlust. Ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab konkursikomisjoni menetlus, eelkõige täidetavale ametikohale kandideerijate võimete hindamise etapp ülesandeid, mis on peamiselt võrdleva iseloomuga (3).

Seoses kaebuse esitaja väitega, et kirjalikke katseid ei hinnatud õiglaselt, kuna need olid tähistatud erinevate markeritega, viitab EPSO taas kohtute praktikale, mille kohaselt „puudub õigusnorm või kõrgem õiguspõhimõte, mis nõuaks, et konkursikomisjon märgistaks kõik katsedokumentide kategooriad sama eksamineerijaga. Eeskirjade eiramist ei esine, kui hindamismeetodid ei ole taotlejate lõikes erinevad ja valikukomisjonile jääb õigus anda lõplik hinnang"(4). Seda põhimõtet kohaldati asjaomasel konkursil, kuna konkursikomisjon määras kindlaks kõigi kandidaatide punktisummad.

Vastuseks kaebuse esitaja väitele hindamislehe loetavuse kohta tuletab EPSO meelde, et kaebuse esitajale edastati 3. augusti 2004. aasta kirjaga trükiversioon, mis kahjuks ei jõudnud temani enne kaebuse esitamist ombudsmanile.

Mis puudutab konkursikomisjoni poolt markerite töö suunamiseks kehtestatud hindamiskriteeriumide edastamist, siis EPSO tuletab meelde põhjendamiskohustust käsitlevaid eeskirju, mis on sätestatud nii personalieeskirjades kui ka ühenduse kohtute praktikas. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab konkursikomisjoni kohustus oma otsuseid põhjendada olema kooskõlas konfidentsiaalsusega, mida tuleb tema töö puhul personalieeskirjade III lisa artikli 6 kohaselt järgida. Seega on konkursikomisjoni poolt enne katseid vastu võetud hindamiskriteeriumid kohtupraktika kohaselt lahutamatu osa kandidaatide teenete võrdlevast hindamisest ja on seega menetluse konfidentsiaalsuse kaitse all samamoodi nagu konkursikomisjoni hinnangud (5). Kaebuse esitajale anti siiski hindamislehe koopia, mis kajastab hinnangut, mille valikukomisjon andis markerite märkuste põhjal.

Ombudsman palus kaebuse esitajal esitada EPSO arvamuse kohta oma märkused. Näib, et kaebuse esitaja ei ole märkusi esitanud.

Otsus

1 Kaebuse esitamise õiguse väidetav puudumine

1.1 Kaebus käsitleb kaebuse esitaja kirjaliku katse d parandamist avalikul konkursil EPSO/A/1/03. Kaebuse esitaja, kes ei saanud testi d eest minimaalset nõutavat punktisummat, palus oma testi uuesti hinnata, nagu on ette nähtud konkursiteates. Kaebuse esitaja sõnul kinnitasid mitmed EPSO ametnikud talle, et tema kirjalikku katset tähistatakse uue ja sõltumatu markeriga. Seega tõlgendasid EPSO ametnikud mõistet „ümberhindamine“ konkursiteates kui testi „märkust“. Konkursikomisjoni vastus tema kaebusele "selgitas" siiski konkursikomisjoni otsust. Konkursikomisjoni kirjas on selgelt märgitud, et kirjaliku katse kohta ei tehtud ühtegi märkust. Konkursikomisjon piirdus hinnangu andmisega sellele, kas markerid kohaldasid testi parandamiseks kehtestatud kriteeriume õigesti. Kaebuse esitaja sõnul võttis selline tegevus temalt väljakuulutatud õiguse, st õiguse lasta oma kirjalik test kolmanda sõltumatu markeri abil uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitaja kahtleb, kuidas on võimalik antud hinne edasi kaevata, kui uus marker ei paranda testi. Kui esialgset punktisummat üksnes kinnitatakse, on esialgse tähisega tehtud otsus vaidlustamatu, jättes kandidaadi ilma edasikaebamise õigusest. Kaebuse esitaja väidab seega, et EPSO ei ole andnud talle edasikaebamise õigust, kuna tal ei ole sõltumatut markerit, mis märgiks tema kirjalikku testi d.

1.2 EPSO väidab, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on konkursikomisjonil katsete hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus (6). Seega on konkursikomisjonil konkursiteates ette nähtud piirides täielik kaalutlusõigus otsustada, kuidas katseid hinnatakse ja kas teatud katsetele, mida kõiki parandati vähemalt kahe erineva hindepunktiga, tuleb anda kolmas hindepunkt. Kõnealuse konkursiteate lisa kohaselt võivad kandidaadid esitada taotluse, et konkursikomisjon vaataks nende kandidatuuri uuesti läbi. Samas ei ole kusagil märgitud, et hagejatel oleks õigus oma kirjalike katsete kolmandale hindamisele. Pärast seda, kui konkursikomisjon on hageja avalduse tema väiteid arvesse võttes uuesti läbi vaadanud, peab ta otsustama, kas tal on olemas kõik otsuse tegemiseks vajalikud elemendid või kas ta vajab rohkem teavet, nimelt testi kolmandat hindamist. EPSO rõhutab samuti, et üksnes konkursikomisjon otsustab antava punktisumma üle pärast seda, kui ta on analüüsinud korrektorite märkusi ja nende pakutud punkte.

1.3 Ombudsman märgib, et kõnealuse konkursiteate lisas on märgitud, et on olemas teatavad menetlused, "kui [kandidaadid] leiavad konkursi mis tahes etapis, et konkreetne otsus on kahjustanud [nende] huve". Näib, et kaebuse esitaja on kasutanud ühte neist menetlustest, nimelt esitanud taotluse, et valikukomisjon vaataks tema taotluse uuesti läbi.

1.4 Ombudsman võtab teadmiseks EPSO selgituse, et ainult valikukomisjon otsustab kandidaadile antava hinde üle pärast seda, kui ta on analüüsinud vähemalt kahe korrektori märkusi ja nende pakutud hindeid. Näib, et kaebuse esitaja ei ole kahelnud, et see märgistamismenetlus tema puhul tegelikult läbi viidi. Sellest tulenevalt ja võttes arvesse konkursiteate lisa sõnastust, leiab ombudsman, et "konkreetne otsus", mille kohta kaebuse esitaja tegi kaebuse, mida ta kirjeldab käesolevas asjas kaebusena, (7) oli konkursikomisjoni otsus tema hinde kohta kirjalikus katses d, mitte korrektorite pakutud hinded. Seetõttu ei leia ombudsman, et menetlus, millele kaebuse esitaja käesoleval juhul tugineb, nõuaks tingimata, et mõni teine korrektor või korrektor oleks pidanud testi kohta märkusi tegema.

1.5 Nagu on märgitud eespool punktis 1.3, oli menetlus, mida kaebuse esitaja kasutas talle konkursikomisjoni poolt kirjaliku katse d eest antud hinde vaidlustamiseks, tema kandideerimisavalduse uuesti läbivaatamise taotlemine. Sõna „ümberhindamine”, mida kaebuse esitaja oma kaebuses mainis, ei ole konkursiteates ega selle lisas kasutatud. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et EPSO ametnikud lubasid talle kõnealuse testi kohta märkusi teha.

1.6 Eespool öeldut silmas pidades ja võttes arvesse valikukomisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust testide hindamisel, peab ombudsman mõistlikuks menetlust, mida EPSO kohaldab hindamise läbivaatamise taotluste käsitlemisel, st et valikukomisjon otsustab, kas ta vajab taotluse nõuetekohaseks käsitlemiseks testi kolmandat hindamist. Käesoleval juhul ei leia ombudsman, et ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja usub, et tal läks kirjalikul katsel hästi, d) oleks piisav põhjus, et nõuda konkursikomisjonilt, et ta hindaks katset kolmanda sõltumatu markeri abil. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses EPSO haldusomavoli.

2 Väidetavalt ebaõiglane märgistus

2.1 Kaebuse esitaja leiab, et kirjaliku katse võrdlev hindamine on menetlus, mis on oma olemuselt ebaõiglane, kui seda ei viida läbi nõuetekohaselt. Kaebuse esitaja sõnul oleks võrdlev hindamismeetod olnud õiglane, kui üks marker oleks märgistanud kõik kirjalikud katsed, sest ta oleks saanud kõiki vastuseid võrrelda. Konkursikomisjoni sõnul ei saanud aga sama marker kõiki katseid hinnata. Lisaks on objektiivsete kriteeriumide väidetav kohaldamine katsete hindamisel vastuolus võrdleva hindamise mõistega, mis on subjektiivne hindamismeetod. Kaebuse esitaja väidab, et EPSO ei hinnanud konkursi katseid õiglaselt, kuna tal ei olnud ühtegi võrdlevat hindamist läbi viivat markerit ja ta kinnitas, et katsete hindamisel kasutati objektiivseid kriteeriume samal ajal võrdleva hindamise kohaldamisega, mis on subjektiivne hindamismeetod.

2.2 EPSO väidab, et valikukomisjoni pädevuses on otsustada, kas ta vajab kirjalike testide parandamiseks hindajate koostööd. See on personalieeskirjades selgelt sätestatud. Kõiki kirjalikke katseid parandati anonüümselt vähemalt kahe eri punktisummaga valikukomisjoni poolt eelnevalt kehtestatud üksikasjalike kriteeriumide ja suuniste alusel. Kohtupraktikas on sätestatud, et „puudub õigusnorm või kõrgem õiguspõhimõte, mis nõuaks, et konkursikomisjon märgistaks kõik katsedokumentide kategooriad sama eksamineerijaga. Eeskirjade eiramist ei esine, kui hindamismeetodid ei ole taotlejate lõikes erinevad ja valikukomisjonile jääb õigus anda lõplik hinnang"(8). Seejärel kontrollis valikukomisjon, kas kriteeriume ja suuniseid järgiti nõuetekohaselt, ning võttis hoolikalt arvesse kõiki hindajate märkusi. Kõigile kandidaatidele antavate hinnete üle otsustab üksnes konkursikomisjon, tagades seega hindamiskriteeriumide ühetaolise kohaldamise. Olles analüüsinud korrektorite märkusi ja nende pakutud hindeid, tegi konkursikomisjon otsuse antava hinde kohta.

2.3 Lisaks väidab EPSO, et kandidaatide vahel valiku tegemine on konkursi olemus, mis eeldab tingimata nende võrdlemist. EPSO väidab, et ühenduse kohtute väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab konkursikomisjoni menetlus, eelkõige täidetavale ametikohale kandideerijate võimete hindamise etapp ülesandeid, mis on peamiselt võrdleva iseloomuga (9).

2.4 Ombudsman tuletab meelde, et nagu EPSO on märkinud, võimaldab ühenduse kohtupraktika konkursi testide ja katsete korrigeerimist erinevate markerite abil, tingimusel et hindamismeetodid on kõigi kandidaatide puhul ühesugused ja valikukomisjonile jääb õigus anda lõplik hinnang. Kohtupraktikas tunnistatakse ka, et valikukomisjoni analüüs kandidaatide teenete kohta hõlmab ülesandeid, mis on peamiselt oma olemuselt võrdlevad.

2.5 Ombudsman on seisukohal, et objektiivsed kriteeriumid on kehtestatud selleks, et tagada, et hindamismeetodid on kõikide kandidaatide puhul ühesugused, kui nende katseid korrigeeritakse erinevate markeritega, samas kui valikukomisjon viib iga kandidaadi kohta lõpliku hinnangu andmisel läbi võrdleva analüüsi. Ombudsman ei leia seega, et EPSO kirjeldatud hindamistavad oleksid vastuolulised või vastuolulised. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ombudsmanile ühtegi põhjust kahelda, et käesoleval juhul kohaldati eri markerite puhul tegelikult objektiivseid kriteeriume. Samuti ei ole kaebuse esitaja seadnud kahtluse alla EPSO avaldust, et üksnes konkursikomisjon otsustas kandidaatidele antavate punktide üle ja andis seega lõpliku hinnangu. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses EPSO haldusomavoli.

3 Saadud kaubamärgi kohta loetava selgituse väidetav esitamata jätmine

3.1 Kaebuse esitaja leiab, et ta sai oma kirjalikus katses d) saadud hinde kohta väga ebaadekvaatse selgituse, sest markeri kommentaarid ei olnud kirjutatud loetavalt. Samal päeval sai ta loetamatud märkused, st 9. juulil 2004 saatis ta e-kirjad erinevatele EPSO e-posti aadressidele, paludes loetavamat selgitust. Ombudsmanile kaebuse esitamise ajal ei olnud ta ikka veel vastust saanud. Kaebuse esitaja väidab, et EPSO ei ole talle mõistliku aja jooksul esitanud loetavat selgitust kirjalikul katsel d saadud hinde kohta.

3.2 EPSO väidab, et 3. augusti 2004. aasta kirjaga edastati kaebuse esitajale hindamislehe trükiversioon, mis kahjuks ei jõudnud temani enne kaebuse esitamist ombudsmanile.

3.3 Ombudsman märgib, et kaebuse esitaja sõnul palus ta saadud hinde kohta loetavamat selgitust e-kirjaga, mis saadeti samal päeval, kui ta sai hindamislehe originaalversiooni, st 9. juulil 2004. Lisaks märgib ombudsman, et EPSO näib olevat 3. augusti 2004. aasta kirjaga edastanud kaebuse esitajale hindamislehe trükiversiooni. Ombudsman leiab seega, et EPSO esitas kaebuse esitajale mõistliku aja jooksul loetava selgituse saadud hinde kohta. Seetõttu ei tuvasta ombudsman kaebuse selle aspektiga seoses EPSO haldusomavoli.

4 Kaebuse esitaja väide

4.1 Kaebuse esitaja väidab, et tema kirjalik katse d tuleks ümber hinnata ja kui ta saab minimaalse nõutava punktisumma, tuleks ta lubada konkursi järgmisse etappi.

4.2 Eespool punktides 1.6 ja 2.5 esitatud järelduste põhjal ei pea ombudsman kaebuse esitaja nõuet põhjendatuks.

5 Kokkuvõte

Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta läbi viidud uurimiste põhjal näib, et EPSO ei ole toime pannud haldusomavoli. Seetõttu lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka EPSO direktorit.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas v. komisjon, EKL 1987, lk 2643.

(2) Otsus kohtuasjas T-132/89: Vincenzo Gallone v. nõukogu (EKL 1990, lk II-549), otsus kohtuasjas 122/77: Agneessens v. komisjon (EKL 1978, lk 2085) ja otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas v. komisjon (EKL 1987, lk 2643).

(3) Kohtuasi C-254/95 P, parlament v. Innamorati, [1996] EKL I-3423 ja kohtuasi T-277/02, Athanacia-Nancy Pascall v. nõukogu, veel avaldamata.

(4) Otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas v. komisjon, EKL 1987, lk 2643.

(5) Kohtuasi C-254/95 P, parlament vs. Innamorati, EKL 1996, lk I-3423.

(6) Otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas v. komisjon, EKL 1987, lk 2643.

(7) Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et lisas nimetatud apellatsioonimenetlus erineb uuesti läbivaatamise taotluse menetlusest.

(8) Otsus kohtuasjas 40/86: Kolivas v. komisjon, EKL 1987, lk 2643.

(9) Kohtuasi C-254/95 P, parlament v. Innamorati, [1996] EKL I-3423 ja kohtuasi T-277/02, Athanacia-Nancy Pascall v. nõukogu, veel avaldamata.