Strasbourg, 3. oktoober 2005

Lugupeetud hr X

veebruaril 2004 esitas Teie ettevõte Euroopa ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu seoses Galilei projekti osaga H (Galileo turu vaatluskeskus - GMO).

märtsil 2004 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Komisjon edastas oma arvamuse ingliskeelse versiooni 9. juunil 2004.

Olles selle arvamuse läbi vaadanud, jõudsin järeldusele, et vajan teie ettevõtte kaebusega tegelemiseks lisateavet. Seetõttu palusin 21. juunil 2004 komisjonil see teave esitada. Teie ettevõtet teavitati sellest samal päeval. Edastasin Teie ettevõttele ka komisjoni arvamuse ingliskeelse versiooni. 23. juunil 2004 edastasin Teie ettevõttele selle vahepeal saabunud arvamuse saksakeelse tõlke koopia.

Komisjon saatis mulle 3. augustil 2004 (ingliskeelne versioon) ja 10. augustil 2004 (saksakeelne tõlge) vastuse minu täiendava teabe taotlusele. Edastasin selle vastuse Teie ettevõttele 11. augustil 2004 (ingliskeelne versioon) ja 23. augustil 2004 (saksakeelne tõlge), kutsudes üles esitama märkusi vastuse ja komisjoni arvamuse kohta, mille Teie ettevõte saatis 29. septembril 2004.

11. oktoobril 2004 võtsid minu talitused Teie ettevõttega telefoni teel ühendust, et teha kindlaks, kas see on nõus sõbraliku lahenduse ettepanekuga, mille kavatsen komisjonile esitada. Teie ettevõte kinnitas, et see on nii, ja teatas mulle lisaks, et edaspidi võib kohtumenetluse keelena kasutada inglise keelt.

12. oktoobril 2004 esitasin komisjonile sõbraliku lahenduse ettepaneku. Komisjon saatis oma arvamuse 22. detsembril 2004 ja ma edastasin selle Teie ettevõttele 5. jaanuaril 2005 koos palvega esitada soovi korral oma märkused 15. veebruariks 2005. Teie ettevõttelt ei saadud selleks kuupäevaks ühtegi märkust.

11. märtsil 2005 esitasin komisjonile kõnealuse juhtumi kohta soovituse eelnõu. Teid teavitati sellest samal päeval.

Komisjon saatis oma üksikasjaliku arvamuse 20. juulil 2005 ja ma edastasin selle Teile 25. juulil 2005 koos palvega esitada soovi korral oma märkused 31. augustiks 2005.

septembril 2005 teatasite mulle, et te ei soovi selle küsimusega edasi tegeleda, ja tänasite mind jõupingutuste eest. septembril 2005 minu bürooga peetud telefonivestluses selgitasite siiski, et te ei kavatse oma kaebust tagasi võtta ja ootate ombudsmani otsust.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemused.

Kompromiss

Kaebuse esitaja, Saksamaa väikeettevõtja, osales peatöövõtja ESYSi alltöövõtjana Galilei projekti H osas (Galileo turu vaatluskeskus – GMO). Projekti koordinaator oli ettevõte nimega GAIN S.A.

Kaebuse esitaja sõnul viidi töö, mida ta pidi tegema, lõpule 2003. aasta märtsi lõpus. Kogu projekti lõppettekanne toimus 10. juulil 2003.

Kaebuse esitaja esitas ESYSile kolm kuluaruannet (CS nr 1 – ettemakse – 14. detsembril 2001, CS nr 1 – ülejäänud – 3. märtsil 2002, CS nr 2 1. oktoobril 2002 ja CS nr 3 1. aprillil 2003), mis seejärel edastati (GAINi kaudu) Euroopa Komisjoni energeetika ja transpordi peadirektoraadile (DG TREN). Nende kuluaruannetega seotud maksed (transpordi ja energeetika peadirektoraadilt GAINi ja ESYSi kaudu) jõudsid kaebuse esitajani umbes 5–10 ½ kuu jooksul pärast nende esitamist ESYSile (ettemakse CS nr 1 puhul 7. juunil 2002, CS nr 1 puhul ülejäänud osas 25. oktoobril 2002, CS nr 2 puhul 13. juunil 2003 ja CS nr 3 puhul 26. jaanuaril 2004). Kaebuse esitaja sõnul tulenesid need viivitused peamiselt komisjonist, mitte vahendajatest ESYS ja GAIN.

aprillil 2003 ja 8. oktoobril 2003 saadetud kahes kirjas või e-kirjas palus kaebuse esitaja komisjonil menetlust kiirendada. Oma 8. mai 2003. aasta vastuses esimesele kirjale viitas komisjon projekti keerukusele. Kaebuse esitaja sõnul ei vastatud teisele kirjale üldse. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et väikeettevõtjana mõjutasid need viivitused teda tõsiselt.

Viimase kuluaruande kohta väitis kaebuse esitaja, et 12 948,06 euro suurune summa on veel tasumata. Kaebuse esitaja sõnul pidas komisjon kuni projekti lõpliku hindamiseni kinni 15 % kõikidest lepingu alusel kogu konsortsiumile tasumisele kuuluvatest summadest. Kaebuse esitaja leidis, et komisjonil ei olnud enam õigust asjaomast summat kinni pidada, kuna komisjon oli asjaomased kuluaruanded juba heaks kiitnud.

Kaebuse esitaja väitis, et maksete tegemisel esines märkimisväärseid viivitusi, mis põhjustasid talle tõsiseid finantsprobleeme.

Ta esitas järgmised väited:

1. komisjon peaks vabastama 15 % tema poolt kinnipeetud lepingusummast ja kandma 12 948,06 euro suuruse summa üle projekti koordinaatorile või ESYSile;
2. Komisjon peaks maksma kaebuse esitajale viivist hilinenud maksete eest, kui hilinemine ületab lepingus ette nähtud 60 päeva.

Nõue

Komisjoni arvamus

aasta juunis esitatud arvamuses tegi komisjon järgmised märkused:

Kaebuse esitaja oli ESYSi alltöövõtja. Kaebuse esitaja ja komisjoni vahel puudus asjaomase projekti raames lepinguline suhe.

Komisjoni ja 12 töövõtja (sh ESYS) vahel sõlmitud Galilei toetuslepingu artiklis 3 on sätestatud, et ettemakse ja perioodiliste maksete kogusumma ei tohi ületada 85 % maksimaalsest toetusest. Seda 15 % suurust tagatist kohaldati seni, kuni kõik projekti tulemused (tehnilised aruanded ja kuluaruanded) olid komisjonile esitatud ja komisjon oli need heaks kiitnud. See tähendas, et kui komisjon oli maksnud 85 % projekti raames ettenähtud kogutoetusest, ei saanud ta teha muid makseid enne, kui kõik lõpparuanded olid esitatud ja heaks kiidetud. Galilei projekti lõplik kuluaruanne esitati 9. veebruaril 2004 ja seda hinnatakse praegu.

Galilei toetuslepingu II lisa artikli 3 lõike 1 punkti c ja artikli 4 lõike 3 kohaselt oli komisjonil aruannete heakskiitmiseks 60 päeva ja nendega seotud maksete tegemiseks pärast nende heakskiitmist 60 päeva. Heakskiitmise 60-päevase perioodi võib peatada, kui aruanded ei ole täielikud või vajavad täiendavaid selgitusi.

Maksed tehti koordinaatorile, kes pidi need seejärel üle kandma teistele töövõtjatele (tavaliselt 30 päeva jooksul), kes omakorda kandsid summad üle oma alltöövõtjatele.

ESYSi ja kaebuse esitaja vahelise alltöövõtulepingu kohaselt oli ESYSil 90 päeva aega, et summad kaebuse esitajale üle kanda.

Sellest tulenevalt tuli 240-päevast ajavahemikku kuluaruande esitamise ja alltöövõtjale makse tegemise vahel pidada lepinguliselt normaalseks.

ESYSi ja kaebuse esitaja vahelises alltöövõtulepingus ei olnud viivise maksmist ette nähtud. Lepingus oli ka sätestatud, et perioodiliste maksete kogusumma ei tohiks ületada 85 % alltöövõtulepingu kogusummast, et garantiid oleks võimalik 15 % ulatuses kinni pidada. See kinnipidamine tuli tasuda pärast seda, kui komisjon ja ESYS tühistasid võimaliku reservi 30 päeva jooksul pärast komisjoni vastavat makset ESYSile. Kaebuse esitaja nõustus nende tingimustega.

Eespool öeldu põhjal järeldas komisjon, et ta ei olnud kohustatud tegema kaebuse esitajale makseid ega maksma viivist.

Komisjon esitas väljavõtted kahest eespool nimetatud lepingust. Väljavõtted ESYSi ja kaebuse esitaja vahelisest alltöövõtulepingust on tähistatud märkega „Standard Subcontract for GALILEI“.

Täiendavad uurimised

Pärast komisjoni arvamuse hoolikat kaalumist selgus, et on vaja täiendavaid uurimisi.

Täiendava teabe nõudmine

Seetõttu palus ombudsman komisjonil 1) üksikasjalikult täpsustada, kuidas ta oli käsitlenud talle 9. veebruaril 2004 esitatud lõplikku kuluaruannet, 2) selgitada, millal ta oli saanud kuluaruanded, millele kaebuse esitaja oli viidanud, millal ta oli need heaks kiitnud ja millal ta oli koordinaatorile asjaomased maksed teinud, ning 3) selgitada, kas ta leidis, et intressi ei tule maksta isegi siis, kui komisjon ei ole koordinaatorile mõistliku aja jooksul või Galilei toetuslepingus sätestatud tähtaegade jooksul tasunud.

Komisjoni vastus

Oma 30. juuli 2004. aasta vastuses märkis komisjon, et 10. veebruaril 2004 saadud lõpliku kuluaruande kohta teatas ta koordinaatorile 6. aprillil 2004, et hindamise lõpuleviimiseks on vaja täiendavat teavet. Täiendav teave esitati 19. mail 2004. Komisjoni sõnul ei olnud ta siiski saanud kogu nõutud teavet. Komisjon rõhutas, et lõplik kuluaruanne ei sisaldanud kaebuse esitajaga seotud kulusid.

Koordinaator oli esitanud kuluaruanded, mida menetleti järgmiselt:

Kuluaruanne	CS-i vastuvõtmine	Lähtekuupäev (= kuupäev, millest alates on komisjonil maksete tegemiseks aega 60 päeva)	CS heaks kiidetud	Komisjoni konto debiteerimise kuupäev
1	31. mai 2002	30. juuli 2002	september 2002	september 2002
2	detsember 2002	veebruar 2003	30. aprill 2003	20. mai 2003
3	juuni 2003	november 2003	detsember 2003	jaanuar 2004

Komisjon selgitas, et tal ei olnud kohustust maksta kaebuse esitajale hilinenud maksmise eest viivist, kuna tema ja kaebuse esitaja vahel ei olnud lepingulist suhet. Ta märkis siiski, et tal on kohustus maksta koordinaatorile ja peatöövõtjatele viivitusintressi Galilei toetuslepingu II lisa artikli 3 lõike 1 tingimuste kohaselt. Galilei toetuslepingu II lisa artikli 3 lõike 1 viimase lõigu kohaselt oli peatöövõtjal ja koordinaatoril õigus nõuda hilinenud makse eest viivist hiljemalt kahe kuu jooksul alates hilinenud makse kättesaamisest.

Kaebuse esitaja märkused

Komisjoni arvamus ja vastus ombudsmani täiendava teabe taotlusele edastati kaebuse esitajale.

Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et komisjoni nimetatud kuupäevad olid õiged. Kaebuse esitaja väitis siiski, et maksete tegemise viis ei olnud käesoleval juhul kooskõlas komisjoni eesmärkide ja sihtidega. Sellega seoses viitas kaebuse esitaja ombudsmani omaalgatuslikule uurimisele hilinenud maksmise probleemi kohta (OI/5/99/(IJH)/GG) ja komisjoni liikme pr Schreyeri märgukirjale (komisjoni maksetähtaegu käsitlevad suunised), mille kohaselt tuleks alates 2002. aastast tagada, et 95 % arvetest tasutakse 60 päeva jooksul ja et ükski makse ei kesta kauem kui 90 päeva. Kaebuse esitaja väitis, et 240-päevane maksetähtaeg, millele komisjon oli viidanud, oli tingitud projekti struktuurist, millele tal ei olnud mingit mõju. Ta leidis ka, et sellised maksetähtajad ei ole kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Pärast arvamuse, tähelepanekute ja edasiste uurimiste tulemuste hoolikat kaalumist ei olnud ombudsman veendunud, et komisjon oli kaebuse esitaja väitele ja väidetele adekvaatselt vastanud.

Sõbraliku lahenduse ettepanek

Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman koos asjaomase institutsiooniga leida võimaluse haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks.

Seetõttu tegi ombudsman komisjonile järgmise sõbraliku lahenduse ettepaneku:

Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma keeldumise vabastada 15 % tema poolt kinnipeetud lepingusummast ja kanda 12 948,06 euro suurune summa üle projekti koordinaatorile või ESYSile. Samuti peaks komisjon kaaluma viivise maksmist koordinaatorile ja ESYSile seoses makseviivitustega kuluaruannete nr 2 ja 3 puhul.

Ettepanek põhines ombudsmani esialgsel järeldusel, et komisjon ei olnud Galilei toetuslepingus ette nähtud 60 päeva jooksul maksnud summasid, mida ta pidas CS nr 2 ja 3 alusel tasumisele kuuluvaks. Ombudsman märkis, et komisjon ei esitanud nende viivituste kohta ei selgitust ega vabandust. Ta jõudis ka esialgsele järeldusele, et komisjoni keeldumine vabastada 15 % tema poolt kinnipeetud lepingusummast ja kanda 12 948,06 euro suurune summa üle projekti koordinaatorile või ESYSile võib olla ebaõiglane, kuna ilmnes, et kaebuse esitaja oli oma töö nõuetekohaselt teinud. Seoses viivisega märkis ombudsman, et Galilei toetuslepingus oli ette nähtud viivise maksmine GAINile või ESYSile.

Komisjoni arvamus

Oma arvamuses esitas komisjon järgmised märkused:

Lepingu struktuur oli äärmiselt keeruline, hõlmates rohkem kui 90 töövõtjat või alltöövõtjat. Lisaks tehti lepingusse kolm muudatust, mis aitasid kaasa ka maksete hilinemisele. Komisjon tunnistas, et ta oleks pidanud maksed tegema 60-päevase ajavahemiku jooksul, ja vabandas viivituse pärast. Võttes aga arvesse sellise lepingu haldamisega seotud töökoormust, ei saa vastavalt 1,5 kuu ja 4 päeva pikkusi viivitusi pidada märkimisväärseteks viivitusteks.

Toetuse ühe osa säilitamine oli enamiku komisjoni toetuslepingute puhul tavaline tava. Selle eesmärk oli tagada lepingu nõuetekohane täitmine. Galilei toetuslepingu II lisa artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, et kui üks peatöövõtjatest ei teostanud oma osa tööst, pidid kõik peatöövõtjad võtma kõik vajalikud meetmed, et teha oma kohustused täitmata jätnud töövõtjal lasuv töö. Seega oli kõigil töövõtjatel ühine vastutus lepingu nõuetekohase täitmise eest, mitte aga iga töövõtja vastutus, mis piirdus tema osaga tööst. Osalise lõppmakse ennetähtaegne väljamaksmine teatavatele peatöövõtjatele (ja nende kaudu nende alltöövõtjatele), kes olid lõpetanud neile määratud töö, ei oleks kooskõlas kõigi eespool kirjeldatud töövõtjate ühise vastutusega ja jätaks komisjoni osaliselt ilma tagatisest. Seetõttu ei soovinud komisjon luua pretsedenti, loobudes oma säilitamisõigusest.

Komisjon tunnistas, et lepingusätetest tingitud makseviivitusi võib olla raske taluda sellisel VKE-l nagu kaebuse esitaja. Viimane oli aga nendest tingimustest täielikult teadlik ja nõustus nendega, kui ta oli ESYSiga lepingu allkirjastanud. Alltöövõtulepingu pooled võisid vabalt omavahel kindlaks määrata mis tahes sätted, mis võivad vähendada säilitamistingimuste negatiivset mõju. Selliste sätete puudumisel ei saa komisjonile ette heita lepingutingimuste järgimist.

Mis puudutab intressi maksmist, siis oli Galilei toetuslepingu vastavas punktis ette nähtud, et intressi tuleb maksta juhul, kui peatöövõtja või koordinaator nõuab seda kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse saamist. Kuna kumbki neist kahest isikust ei olnud selle tähtaja jooksul komisjonilt sellist makset taotlenud, ei saanud nad enam intressi nõuda.

Lepinguosalistelt saadud lisateabe põhjal oli kuluaruannete hindamine nüüd lõpule viidud ja koordinaatorile tehtud makse, sealhulgas kaebuse esitajale võlgnetav summa, oli vabastatud.

Kaebuse esitaja märkused

Kaebuse esitaja ei esitanud komisjoni arvamuse kohta ühtegi märkust.

Ombudsmani hinnang

Komisjoni arvamuse põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et sõbralikku lahendust ei ole võimalik saavutada.

OMBUDSMANi soovituse eelnõu

Soovituse projekt

märtsil 2005 esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse eelnõu:

Komisjon peaks hüvitama kaebuse esitajale kuluaruannete nr 2 ja 3 käsitlemisega viivitamise negatiivse mõju.

Soovituse projekt põhines kaalutlusel, et kuigi komisjon tõlgendas lepingutingimusi õigesti, tuleks arvesse võtta asjaolu, et ESYSi ja kaebuse esitaja vaheline alltöövõtuleping näis põhinevat GALILEI standardsel alltöövõtulepingul. Ombudsman leidis, et komisjon oli tõenäoliselt täielikult teadlik selle tüüplepingu sisust ja seega oli ta teadlik, et alltöövõtjatele ei ole ette nähtud viivise maksmist hilinenud maksmise korral. Sellise klausli puudumisel alltöövõtulepingus ei mõjutanud komisjoni võimalik viivitus alltöövõtjate töö eest maksete edastamisel siiski ei koordinaatori ega peatöövõtja huve. Ombudsman leidis, et seetõttu ei olnud ühtegi tegelikku põhjust, miks kumbki neist kahest osapoolest oleks pidanud nõudma, et komisjon maksaks sellistel juhtudel Galilei toetuslepingus ette nähtud intressi. Ombudsmani arvates muutis komisjoni kehtestatud lepinguline korraldus seega väga ebatõenäoliseks, et komisjon peaks kunagi maksma intressi, kui ta ei edasta alltöövõtjatele võlgnetavaid makseid selleks ettenähtud aja jooksul.

Komisjoni üksikasjalik arvamus

Komisjon esitas oma üksikasjalikus arvamuses järgmised märkused:

Kuigi komisjon nõustus, et erilist tähelepanu tuleks pöörata VKEdele, leidis ta, et ta oli püüdnud seda teha, eelkõige lisades Galilei toetuslepingu artiklisse 6.15 eriklausli, mis võimaldas teha ESYSile ennetähtaegse makse ja vähendada finantstagatise mõju. Mõistes, et ombudsman soovis kaitsta sellise VKE huve nagu kaebuse esitaja, ei jaganud komisjon tema järeldusi. Eelkõige ei pidanud komisjon vastutavaks oma töövõtjate ja nende alltöövõtjate vaheliste suhete eest.

Komisjon ei nõudnud töövõtjatelt alltöövõtulepingu konkreetse mudeli kasutamist. Koordinaator koostas ESYSi kasutatud mudeli ja esitas selle komisjonile, et viimane saaks kontrollida, kas see vastab põhilepingule. Komisjoni roll piirdus selle kontrollimisega, et tagada lepingu nõuetekohane täitmine; ta ei tuvastanud komisjoni vastutust. Vastupidi, lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt ei olnud komisjoni ülesanne kehtestada tingimusi kolmandate isikute vahelisele lepingulisele suhtele. ESYS ja kaebuse esitaja oleksid võinud üsna lihtsalt pidada läbirääkimisi konkreetsete sätete üle, näiteks nõudes, et ESYS nõuaks komisjonilt viivist hilinenud maksete eest.

Komisjon ei pidanud makseviivitusi Galilei toetuslepingu keerukuse tõttu märkimisväärseks. Ükski teine osaleja ei olnud hilinenud makse eest viivist nõudnud.

Komisjon ei olnud kohustatud kaebuse esitajale intressi maksma. Kui ta seda teeks, oleks see vastuolus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega, kuna makse tegemiseks puudub õiguslik alus. Lisaks looks ombudsmani soovituse alusel tegutsemine pretsedendi, millel oleks kahjulik mõju lepingute haldamisele komisjonis.

Neil põhjustel tundis komisjon, et ta ei saa ombudsmani soovitust järgida.

Kaebuse esitaja märkused

septembril 2005 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta ei soovi selle küsimusega edasi tegeleda, ning tänas ombudsmani tehtud jõupingutuste eest. septembril 2005 toimunud telefonivestluses ombudsmani bürooga selgitas kaebuse esitaja siiski, et ta ei kavatse oma kaebust tagasi võtta ja ootab ombudsmani otsust.

Otsus

1 Väidetav makseviivitus

1.1 Kaebuse esitaja, Saksamaa väikeettevõte, osales Galilei projekti H osas (Galileo turu vaatluskeskus – GMO) Euroopa Komisjoniga sõlmitud Galilei toetuslepingu peatöövõtja ESYSi alltöövõtjana. Projekti koordinaator oli äriühing GAIN S.A. Kaebuse esitaja sõnul lõpetati töö, mida ta pidi tegema 2003. aasta märtsi lõpus. Kaebuse esitaja esitas ESYSile kolm kuluaruannet. Nende kuluaruannete eest tehtud maksed jõudsid kaebuse esitajani umbes 5–10 ½ kuu jooksul pärast nende esitamist ESYSile. Kaebuse esitaja sõnul tulenesid need viivitused peamiselt komisjonist, mitte vahendajatest ESYS ja GAIN. Kaebuse esitaja väitis, et maksete tegemisel esines märkimisväärseid viivitusi, mis põhjustasid talle tõsiseid finantsprobleeme.

1.2 Komisjon märkis oma arvamuses, et projekti struktuuri silmas pidades tuleb Galilei toetuslepingu kohaselt pidada normaalseks 240-päevast ajavahemikku kuluaruande esitamise ja alltöövõtjale makse tegemise vahel.

1.3 Vastuses täiendava teabe nõudele märkis komisjon, et lähtekuupäev (st kuupäev, millest alates komisjonil oli koordinaatorile või töövõtjale maksete tegemiseks aega 60 päeva) oli CS nr 1 puhul 30. juuli 2002, CS nr 2 puhul 3. veebruar 2003 ja CS nr 3 puhul 2. november 2003. Makse tehti 30. septembril 2002 CS nr 1 osas, 20. mail 2003 CS nr 2 osas ja 6. jaanuaril 2004 CS nr 3 osas. Kaebuse esitaja kinnitas oma märkustes, et need kuupäevad olid õiged.

1.4 Hea haldustava kohaselt tuleks tasumisele kuuluvad summad maksta võimalikult kiiresti ja vähemalt asjaomases lepingus selleks ette nähtud ajavahemiku jooksul. Ombudsman märgib, et kuigi CS nr 1 makse tehti Galilei toetuslepingus ette nähtud 60 päeva jooksul, esines viivitus (rohkem kui 1 ½ kuud) CS nr 2 puhul ja (vähem kui nädal) CS nr 3 (2) puhul.

1.5 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule leida sõbralik lahendus väitis komisjon, et lepingu struktuur oli äärmiselt keeruline, hõlmates rohkem kui 90 töövõtjat või alltöövõtjat, ning et lepingusse tehti kolm muudatust, mis aitasid samuti kaasa maksete hilinemisele. Komisjon tunnistas, et ta oleks pidanud maksed tegema 60-päevase ajavahemiku jooksul, ja vabandas viivituse pärast. Ta väitis siiski, et arvestades sellise lepingu haldamisega seotud töökoormust, ei saa viivitusi, mis on vastavalt 1,5 kuud ja 4 päeva, pidada olulisteks viivitusteks. Komisjon kordas seda väidet oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta.

1.6 Ombudsman märgib, et komisjon võttis Galilei toetuslepingus kohustuse teha makse 60 päeva jooksul pärast asjaomaste kulude heakskiitmist. Miski ei viita sellele, et komisjon ei olnud lepingu allkirjastamise ajal piisavalt teadlik lepingu keerulisest ülesehitusest. Kui komisjon oleks seejärel pidanud jõudma järeldusele, et eespool nimetatud tähtaeg ei olnud piisav, oleks ta võinud teha ettepaneku muuta lepingu asjaomast tingimust. Tundub, et komisjon ei ole seda võimalust kasutanud. Ombudsman nõustub, et esinenud viivitused olid suhteliselt väikesed. See ei mõjuta siiski järeldust, et esines viivitusi. Lisaks tuleks märkida, et need viivitused tekkisid lepingulises kontekstis, mille tõttu komisjon märkis, et 240-päevast ajavahemikku kuluaruande esitamise ja alltöövõtjale makse tegemise vahel tuleb pidada lepinguliselt normaalseks.

1.7 Neil asjaoludel ja ilma et oleks vaja kaaluda kaebuse esitaja täiendavaid argumente, mis põhinevad proua Schreyeri märgukirjal (komisjoni maksetähtaegu käsitlevad suunised) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivil 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, jõuab ombudsman järeldusele, et komisjoni suutmatus maksta summasid, mida ta pidas CS nr 2 ja CS 3 alusel tasumisele kuuluvaks Galilei toetuslepingus ette nähtud 60 päeva jooksul, kujutab endast haldusomavoli. Juhtumi selle aspekti kohta tehakse kriitiline märkus.

2 Kinnipeetud summa vabastamise nõue

2.1 Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks vabastama 15 % tema poolt kinnipeetud lepingusummast ja kandma 12 948,06 euro suuruse summa üle projekti koordinaatorile või ESYSile.

2.2 2004. aasta juunis esitatud arvamuses selgitas komisjon, et komisjoni ja 12 töövõtja (sh ESYS) vahel sõlmitud Galilei toetuslepingu artiklis 3 on sätestatud, et ettemakse ja perioodiliste maksete kogusumma ei tohi ületada 85 % maksimaalsest toetusest. Seda 15 % suurust tagatist kohaldati seni, kuni kõik projekti tulemused (tehnilised aruanded ja kuluaruanded) olid komisjonile esitatud ja komisjon oli need heaks kiitnud. See tähendas, et kui komisjon oli maksnud 85 % projekti raames ettenähtud kogutoetusest, ei saanud ta teha muid makseid enne, kui kõik lõpparuanded olid esitatud ja heaks kiidetud. GALILEI projekti lõplik kuluaruanne esitati 9. veebruaril 2004 ja seda hinnati arvamuse esitamise ajal. Lisaks märkis komisjon, et ESYSi ja kaebuse esitaja vahelises alltöövõtulepingus täpsustati ka seda, et perioodiliste maksete kogusumma ei tohiks ületada 85 % alltöövõtulepingu kogusummast, et võimaldada 15 % tagatise säilitamist. See kinnipidamine tuli tasuda pärast seda, kui komisjon ja ESYS tühistasid võimaliku reservi 30 päeva jooksul pärast komisjoni vastavat makset ESYSile. Komisjon rõhutas, et kaebuse esitaja nõustus nende tingimustega.

2.3 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta väitis komisjon, et Galilei toetuslepingu kohaselt vastutavad lepingu nõuetekohase täitmise eest kõik töövõtjad ühiselt, mitte iga töövõtja vastutus piirdub tema osaga tööst. Osalise lõppmakse ennetähtaegne väljamaksmine teatavatele peatöövõtjatele (ja nende kaudu nende alltöövõtjatele), kes olid lõpetanud neile määratud töö, ei oleks komisjoni arvates kooskõlas kõigi töövõtjate ühise vastutusega ja jätaks komisjoni osaliselt ilma tagatisest. Komisjon selgitas, et seetõttu ei soovi ta luua pretsedenti, loobudes oma säilitamisõigusest.

2.4 Ombudsman leiab, et komisjoni tõlgendus Galilei toetuslepingu ning ESYSi ja kaebuse esitaja vahelise allhankelepingu sätete kohta, mille kohaselt on komisjonil õigus jätta endale 15 % lepingu summast, kuni kõik projekti lõpparuanded on esitatud ja komisjon on need heaks kiitnud, näib olevat õige.

2.5 Lisaks leiab ombudsman, et komisjonil on täielik õigus (ja isegi kohustus) võtta lepingute sõlmimisel meetmeid ühenduse finantshuvide kaitseks. Teatava protsendi säilitamine lepingusummast kuni kõikide lepinguga seotud küsimuste lahendamiseni võib ilmselgelt sellist kaitset pakkuda.

2.6 Tuleb siiski märkida, et komisjon ei vaidlustanud kaebuse esitaja avaldust, mille kohaselt oli töö, mida kaebuse esitaja pidi tegema, lõpetatud 2003. aasta märtsi lõpuks. Samuti ei ole komisjon väitnud, et on põhjust kahelda selle töö kvaliteedis või sellega seoses deklareeritud kuludes. Vastupidi, oma vastuses ombudsmani lisateabe taotlusele rõhutas komisjon, et lõplik kuluaruanne, mida ta käesoleva dokumendi koostamise ajal hindas, ei sisaldanud kaebuse esitajaga seotud kulusid.

2.7 Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta väitis komisjon, et alltöövõtulepingu pooltel on vabadus määrata omavahel kindlaks mis tahes sätted, mis võivad leevendada säilitamisklauslite negatiivset mõju. Ombudsman märgib, et ESYSi ja kaebuse esitaja vahelises alltöövõtulepingus täpsustati, et perioodiliste maksete kogusumma ei tohiks ületada 85 % alltöövõtulepingu kogusummast, et võimaldada 15 % tagatise kinnipidamist, ning et kinnipeetud summa tuleb maksta pärast seda, kui komisjon ja ESYS on võimaliku reservi vabastanud 30 päeva jooksul pärast komisjoni vastavat makset ESYSile. Arvestades, et Galilei toetusleping ise sisaldas klauslit, mis võimaldas komisjonil endale jätta 15 % ESYSile võlgnetavatest summadest, peab ombudsman üsna ebatõenäoliseks, et ESYS oleks nõustunud lisama kaebuse esitajaga sõlmitud alltöövõtulepingusse klausli, mis kaitseb kaebuse esitajat säilitamisklauslite negatiivse mõju eest.

2.8 Sellega seoses tuleb märkida, et kaebuse esitaja näib olevat väike või keskmise suurusega ettevõtja. On ilmne, et sellisel ettevõttel on tõenäoliselt erilisi probleeme, kui ta peab enne suhteliselt olulise rahasumma maksmist ootama rohkem kui 1 ½ aastat. Oma üksikasjalikus arvamuses ombudsmani soovituse projekti kohta märkis komisjon, et ta on nõus, et erilist tähelepanu tuleks pöörata VKEdele, kuid märkis, et ta on püüdnud seda teha, eelkõige lisades Galilei toetuslepingu artiklisse 6.15 eriklausli, mis võimaldab teha ESYSile ennetähtaegse makse ja vähendada finantstagatise mõju. Ombudsman märgib siiski, et komisjon ei ole esitanud asjaomase sätte koopiat. Neil asjaoludel ei ole ombudsmanil võimalik kujundada lõplikku seisukohta küsimuses, kas komisjoni keeldumine vabastada talle kinni peetud 12 948,06 euro suurune summa oli tõepoolest õiglane.

2.9 Ombudsman märgib siiski, et oma 2004. aasta detsembri vastuses sõbraliku lahenduse ettepanekule selgitas komisjon, et koordinaatorile tehtud makse, sealhulgas kaebuse esitajale võlgnetav summa, on nüüd vabastatud. Kaebuse esitaja, kes ei esitanud selle vastuse kohta märkusi, ei vaidlustanud seda väidet. Neil asjaoludel leiab ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

3 Viivisenõue hilinenud maksmise tõttu

3.1 Kaebuse esitaja nõudis, et komisjon maksaks talle viivist hilinenud maksete eest, kui hilinemine ületab lepingus ette nähtud 60 päeva.

3.2 Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et ta oli sõlminud Galilei toetuslepingu 12 töövõtjaga (sealhulgas ESYSiga), kuid kaebuse esitaja oli ESYSi alltöövõtja. Seega puudus kaebuse esitaja ja komisjoni vahel asjaomase projekti raames lepinguline suhe. Oma vastuses ombudsmani lisateabe taotlusele täpsustas komisjon, et lepinguliste suhete puudumisel ei ole tal kohustust maksta kaebuse esitajale hilinenud maksmise eest viivist, vaid ta on kohustatud maksma koordinaatorile ja peatöövõtjatele hilinenud maksmise eest viivist. Oma vastuses ombudsmani ettepanekule sõbraliku lahenduse kohta selgitas komisjon, et Galilei toetuslepingu asjaomases punktis oli sätestatud, et intressi tuleb maksta, kui peatöövõtja või koordinaator nõuab sellist intressi kahe kuu jooksul pärast hilinenud makse saamist. Kuna kumbki neist kahest isikust ei olnud selle tähtaja jooksul komisjonilt sellist makset taotlenud, ei saanud nad enam intressi nõuda.

3.3 Ombudsman leiab, et komisjoni tõlgendus asjaomaste lepingusätete kohta on õige. Neil asjaoludel ei saa kaebuse esitaja intressinõue põhineda ei Galilei lepingu projektil ega ESYSi ja kaebuse esitaja vahelisel allhankelepingul.

3.4 Siiski tuleks arvesse võtta asjaolu, et ESYSi ja kaebuse esitaja vaheline alltöövõtuleping põhines koordinaatori koostatud GALILEI standardsel alltöövõtulepingul. Komisjoni teavitati täielikult selle tüüplepingu kontekstist ja seega oli ta teadlik, et maksete hilinemise korral ei ole intressi maksmist ette nähtud. Sellise klausli puudumisel alltöövõtulepingus ei mõjutanud komisjoni võimalik viivitus alltöövõtjate töö eest maksete edastamisel siiski ei koordinaatori ega peatöövõtja huve. Seega ei olnud ühtegi tegelikku põhjust, miks kumbki neist kahest osapoolest oleks pidanud nõudma, et komisjon maksaks sellistel juhtudel Galilei toetuslepingus ette nähtud intressi. Ombudsmani arvates muutis komisjoni kehtestatud lepinguline korraldus seega väga ebatõenäoliseks, et komisjon peaks kunagi maksma intressi, kui ta ei edasta alltöövõtjatele võlgnetavaid makseid selleks ettenähtud aja jooksul. Just see kaalutlus pani ombudsmani arvama, et õigluse põhimõtte kohaselt peaks komisjon hüvitama kaebuse esitajale kuluaruannete nr 2 ja 3 käsitlemisega viivitamise negatiivse mõju.

3.5 Oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ta ei nõudnud töövõtjatelt konkreetse alltöövõtulepingu mudeli kasutamist. Komisjon väitis, et tema roll ESYSi kasutatud mudeli kontrollimisel piirdus lepingu nõuetekohase täitmise tagamisega. Komisjoni arvates ja kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega ei olnud tema ülesanne kehtestada tingimusi kolmandate isikute vahelisele lepingulisele suhtele. Komisjoni sõnul oleksid ESYS ja kaebuse esitaja võinud üsna lihtsalt pidada läbirääkimisi konkreetsete sätete üle, näiteks nõudes, et ESYS nõuaks komisjonilt viivist hilinenud maksete eest.

3.6 Ombudsman on seisukohal, et ei ole väga tõenäoline, et väikesel või keskmise suurusega ettevõttel, kes soovib alltöövõtjana osaleda komisjoni juhitavas suurprojektis, oleks võimalik nõuda tingimuste muutmist allhankelepingu näidises, mille projekti koordinaator on eelnevalt välja töötanud ja mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud. Arvestades aga, et sellise läbirääkimisvõimaluse olemasolu ei saa siiski välistada, leiab ombudsman, et komisjoni lisaselgitusi arvestades ei saa tema varasemat järeldust õigluse põhimõtte kohaldamise kohta säilitada.

4 Kokkuvõte

4.1 Ombudsmani selle kaebuse uurimise põhjal tuleb teha järgmine kriitiline märkus:

Galilei toetuslepingu suhtes kohaldatavate tingimuste kohaselt oleks komisjon pidanud tegema talle esitatud kuluaruannetega seotud maksed 60 päeva jooksul pärast teatavat kuupäeva. Kaebuse esitaja kahe kuluaruande puhul tehti makse alles vastavalt 1,5 kuud ja 4 päeva pärast 60-päevase tähtaja möödumist. Tegemist on haldusomavoliga.

4.2 Ombudsman võtab teadmiseks asjaolu, et komisjon ei ole pidanud võimalikuks nõustuda sõbraliku lahenduse ettepanekuga ja soovituse projektiga, mille ta oli talle esitanud eespool nimetatud haldusomavoli heastamiseks.

4.3 Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

4.4 Ombudsman märkis oma 1998. aasta aruandes, et tema võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta (3). aasta aruanne esitati Euroopa Parlamendile, kes kiitis selle heaks.

4.5 Ombudsman märgib, et käesolev juhtum puudutab Euroopa Komisjoni ülesandeid seoses konkreetse lepinguga. Lisaks märgib ta, et ei ole selge, milliseid meetmeid võiks Euroopa Parlament võtta ombudsmani ja kaebuse esitaja abistamiseks käesolevas asjas. Neid asjaolusid arvesse võttes järeldab ombudsman, et eriaruande esitamine Euroopa Parlamendile ei ole asjakohane.

4.6 Seetõttu saadab ombudsman kõnealuse otsuse koopia komisjonile ja lisab lühikokkuvõtte 2005. aasta aruandesse, mis esitatakse Euroopa Parlamendile. Ombudsman lõpetab seega juhtumi menetlemise.

4.7 Otsusest teavitatakse ka Euroopa Komisjoni presidenti.

Järgmised kaubamärgid

Käesolevast uurimisest ilmneb, et kaebuse esitaja, väike või keskmise suurusega ettevõtja, kes oli komisjoni juhitud projektis alltöövõtjana töötanud, pidi ootama rohkem kui 1 ½ aastat, enne kui talle maksti suhteliselt suur summa (12 948,06 eurot). Ombudsman on seisukohal, et väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel ei ole sellistel asjaoludel reaalset võimalust sellistes projektides osaleda. Ombudsmani arvates oleks kasulik, kui komisjon võtaks eespool esitatud märkusi arvesse tulevaste lepingute, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega seotud lepingute ettevalmistamisel, et vältida sarnaste probleemide tekkimist. Eelkõige võiks komisjon kaaluda, kas ei oleks asjakohane muuta oma tavapärast lepingupraktikat nii, et töövõtjatele intressi maksmine summadelt, mis kuuluvad tasumisele alltöövõtjatele, kes on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud, muutuks automaatseks. Ombudsmani arvates oleks selline muudatus kasulik kinnitus komisjoni pühendumuse kohta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvidele. Samuti näib see olevat kooskõlas komisjoni teadaannetega, mille kohaselt ei tohiks komisjoni enda talituste maksetega viivitamine tuua kolmandatele isikutele kaasa ebasoodsaid tingimusi.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Käesolevad kaalutlused keskenduvad tegelikult makstud summale. Komisjoni kinnipeetud summat käsitletakse punktis 2.

(3) aasta aruanne, lk 27–28.