Strasbourg, 17. november 2006

Lugupeetud hr X

detsembril 2003 esitasite ühenduse Y nimel Euroopa Ombudsmanile kaebuse Euroopa Komisjoni vastu. Teie kaebus käsitles komisjoni 25. märtsi 2003. aasta otsust, millega keelduti andmast rahalist abi Y esitatud rahastamistaotlusele.

märtsil 2004 edastasin kaebuse Euroopa Komisjoni presidendile. Sain komisjoni arvamuse kätte 6. juulil 2004 ja edastasin selle Teile koos palvega esitada oma märkused. Sain Teie märkused kätte 10. augustil 2004. Kirjutasin 25. aprillil 2005 Euroopa Komisjoni presidendile, et leida Teie kaebusele sõbralik lahendus. Komisjon vastas 18. juulil 2005. Edastasin vastuse Teile võimalike tähelepanekute tegemiseks. Sain Teie märkused kätte 16. jaanuaril 2006. Te saatsite mulle lisateavet 28. veebruaril, 8. ja 13. märtsil ning 19. ja 25. juulil 2006.

Kirjutan nüüd, et anda teile teada tehtud päringute tulemustest.

Kompromiss

Taustteave: kohtuasi 278/2003/ühine turukorraldus

2002. aastal esitas kaebuse esitaja kõigepealt taotluse finantsabi saamiseks keskkonnaorganisatsiooni Y nimel valitsusväliste organisatsioonide tegevusprogrammi raames. Komisjon jättis 12. augustil 2002 rahuldamata taotluse, milles viidati rasketele süüdistustele, dokumendi allkirjastamise võltsimisele ja organisatsiooni põhikirja väidetavalt ebaseaduslikele muudatustele, mida liidu liikmesriigi pädevad õigusasutused taotlesid. Komisjon väitis, et hagi esitamine Y-i vastu seadis kahtluse alla organisatsiooni õigusliku seisundi ja tema suhte ühe oma tütarettevõtjaga, kolmanda organisatsiooniga nimega Z.

Kaebuse esitaja arvates oli komisjoni põhjendus Y-i väljajätmise kohta, nimelt organisatsiooni vastu siseriiklikus kohtus esitatud hagi olemasolu, alusetu, kuna selline hagi hõlmas üksnes siseriikliku prokuröri läbi viidud eeluurimist. Seejärel esitas kaebuse esitaja ombudsmanile kaebuse, milles ta väitis, et komisjoni otsusel puudub õiguslik alus ja et see võeti vastu, andmata talle eelnevalt võimalust olla ära kuulatud. Seetõttu nõudis ta, et komisjon vaataks oma seisukoha uuesti läbi ja annaks Y-le taotletud abi. Juhtum registreeriti toimiku numbriga 278/2003/JMA.

[Ombudsmani järeldusi selle kaebuse kohta kirjeldatakse allpool sõbraliku lahenduse ettepanekut käsitlevas osas].

Juhtum 281/2004/JMA

aasta lõpus esitas kaebuse esitaja sama tegevusprogrammi raames uue finantsabi taotluse 2003. aastaks. märtsil 2003 lükkas komisjon tema uue taotluse tagasi, korrates oma otsuses samu argumente, mille ta oli esitanud kaebuse esitaja 2002. aasta taotluse tagasilükkamiseks. Seejärel esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse, mis registreeriti numbri 281/2004/JMA all ja mis on käesoleva otsuse ese.

Ombudsmanile esitatud kaebuses kordas kaebuse esitaja oma eelmises kaebuses juba esitatud argumente. Ta väitis, et komisjon ei olnud enne lõpliku otsuse tegemist kindlaks teinud väidete allikat ega võtnud arvesse tema argumente. Tema arvates ei leidnud komisjoni põhjendused tegevusprogrammi ettepanekute esitamise kutses õiguslikku alust.

Kaebuse esitaja arvates oli riigiprokuröri läbi viidud uurimine vallandatud endise Y töötaja laimukampaania tulemus. Kaebuse esitaja rõhutas, et tema organisatsiooniga seotud kohtumenetluse lõpetas 7. oktoobril 2002 uurimise eest vastutav kohtunik. Kohtunik jõudis järeldusele, et kaebuse esitaja vastu ei ole tõendeid.

Mis puudutab ühte selles menetluses läbivaadatavat väidet, nimelt Y-i ja Z-i vahelist õigussuhet, siis märkis kaebuse esitaja, et partnerluse tingimused olid selgelt sätestatud 1995. aastal kahe organisatsiooni vahel sõlmitud koostöölepingus ning et komisjon oli selle suhte olemusest täiesti teadlik, nagu nähtub Y-i tegevuse kohta 28. jaanuaril 2002 läbi viidud auditist.

Oma uues kaebuses ombudsmanile avaldas kaebuse esitaja kahetsust komisjoni vaenuliku suhtumise üle Y-i suhtes, mida näitab asjaolu, et OLAF oli hiljuti alustanud uurimist organisatsiooni finantsjuhtimise kohta.

Kaebuses esitatud teabe põhjal algatas ombudsman uurimise. Väited ja väide, mille kohta ombudsman palus komisjonil esitada arvamuse, olid sarnased juhtumi 278/2003/JMA omadega, nimelt:

Kaebuse esitaja väitis kokkuvõttes, et komisjoni 25. märtsi 2003. aasta otsus oli ebaõiglane, kuna sellega ei austatud tema õigust süütuse presumptsioonile seni, kuni tema süü ei ole tõendatud. Ta väidab, et komisjon peaks oma seisukoha uuesti läbi vaatama.

Nõue

Komisjoni arvamus

Komisjon märkis oma arvamuses, et kaebuse esitaja 2002. ja 2003. aasta toetusetaotluste tagasilükkamise põhjused olid samad. Institutsioon leidis, et Y-i sisemistest õigusprobleemidest tulenesid tõsised kahtlused, mistõttu potentsiaalne abisaaja oleks pidanud veenvalt tõendama, et ebaseaduslikku olukorda ei ole ja et Y-i institutsiooniline stabiilsus on taastatud. Komisjon leidis, et selliseid olulisi tõendeid ei ole esitatud.

Seetõttu jõudis institutsioon järeldusele, et tema arvamuses juhtumi 278/2003/JMA kohta esitatud kaalutlused peaksid kehtima ka selle juhtumi kohta.

Komisjon rõhutas, et ühenduse eelarve haldamise peamine põhimõte on usaldusväärne finantsjuhtimine ning et sellest põhimõttest ei oleks kinni peetud, kui komisjoni talitused oleksid andnud kaebuse esitajale abi, võttes arvesse olemasolevaid kahtlusi seoses tema rahalise usaldusväärsusega.

Ta lisas, et OLAF uurib kaebuse esitaja finantsjuhtimist. OLAFi juurdluse põhjal peaks komisjonil olema võimalik otsustada, kas taastada Y-ga vastastikusel usaldusel põhinevad normaalsed suhted, mille puhul tuleks tulevased rahastamistaotlused heaks kiita.

Komisjon märkis kokkuvõtteks, et väidete tõsidust arvestades peavad tema talitused kohaldama ettevaatuspõhimõtet seni, kuni olukorda ei ole võimalik selgelt kindlaks teha.

Kaebuse esitaja märkused

Oma märkustes komisjoni arvamuse kohta kordas kaebuse esitaja oma kaebuses esitatud argumente. Ta märkis, et tema märkused komisjoni esitatud arvamuste kohta seoses ombudsmani uurimisega juhtumis 278/2003/JMA olid samuti asjakohased ja kohaldatavad tema uue kaebuse suhtes. Ta lisas, et komisjoni talitused olid juba 28. jaanuaril 2002 läbi viinud Y finantstegevuse auditi, mille käigus ei tuvastatud ühtegi eeskirjade eiramist. Auditi tulemuste põhjal pidi institutsioon tagasi võtma oma taotlused 1998. aasta toetuse tagasimaksmiseks ning 2000. ja 2001. aasta abi peatamiseks.

Kaebuse esitaja rõhutas ka, et Y-i vastu algatatud kohtumenetlus oli üksnes riikliku prokuröri algatatud eeluurimine, mis ei olnud mingil viisil seotud põhikirja laadi ega organisatsiooni struktuuriga.

OMBUDSMANi võimalused leida sõbralik lahendus

Ombudsmani ettepanek

Pärast arvamuse ja tähelepanekute hoolikat hindamist leidis ombudsman, et komisjon ei olnud kaebusele piisavalt reageerinud. Ombudsmani põhikirja (1) artikli 3 lõike 5 kohaselt püüab ombudsman leida asjaomase institutsiooniga võimaluse korral sõbraliku lahenduse, et kõrvaldada haldusomavoli juhtum ja rahuldada kaebuse esitaja nõuded. Ombudsmani esialgne järeldus oli, et kuna komisjon ei ole esitanud tõendeid, mis tekitaksid põhjendatud kahtlusi kaebuse esitaja õigusliku ja finantsseisundi ja/või üldise usaldusväärsuse suhtes, peaks komisjon nõustuma taastama tavapärased suhted kaebuse esitaja organisatsiooniga, mis põhinevad vastastikusel usaldusel, ning käsitlema tulevasi rahastamistaotlusi vastavalt. Esialgne järeldus põhines järgmistel kaalutlustel:

Ombudsmanil oli juba olnud võimalus käsitleda käesolevas kaebuses tõstatatud küsimusi seoses oma 2. detsembri 2004. aasta otsusega eelmise kaebuse kohta (viide: 278/2003/JMA), mille esitas sama kaebuse esitaja ja mis puudutas väga sarnast faktilist olukorda.

Selles juhtumis leidis ombudsman, et komisjon ei suutnud tõendada, et ta oli saavutanud õiglase tasakaalu vajaduse vahel tagada oma toetuste usaldusväärne finantsjuhtimine ja kaebuse esitaja õiguse vahel õiglasele kohtlemisele ja süütuse presumptsiooni nõuetekohasele järgimisele, rikkudes Euroopa hea halduse tava eeskirja artikli 6 lõiget 2. Tegemist oli haldusomavoli juhtumiga, mille kohta ombudsman oli juba esitanud komisjonile kriitilise märkuse.

Ombudsman esitas lisamärkusena ka mitu soovitust. Ombudsman oli seisukohal, et sarnaseid probleeme oleks võimalik vältida, kui institutsioon annaks oma talitustele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsseisundiga. Raske oli ette kujutada, kuidas saaks komisjon selle tasakaalu saavutada, kui ta ei oleks toetuse taotlejale teatanud võimalikest kahtlustest seoses tema kaebeõigusega ning oleks seejärel valmis kuulama ära taotleja esitatud teabe ja sellele vastama, et neid kahtlusi selgitada.

Juhtumi 278/2003/JMA raames tehtud järelduste valguses märkis ombudsman, et komisjon oli püüdnud põhjendada oma seisukohta kaebuse esitaja suhtes nii juhtumi 278/2003/JMA kui ka juhtumi 281/2004/JMA puhul, kuna OLAF oli uurinud kaebuse esitaja finantsjuhtimist alates 1. juulist 2003. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et ta ei olnud siiski teadlik ühestki õigusnormist või põhimõttest, mis annaks komisjonile õiguse käsitleda ainuüksi asjaolu, et OLAF viis läbi uurimist (mida komisjon ise oleks võinud nõuda), tõendina, mis õigustaks põhjendatud kahtlust kaebuse esitaja õigusliku ja finantsseisundi ja/või üldise usaldusväärsuse suhtes.

Kuna komisjon ei esitanud paremini põhjendatud selgitust, mis näitaks, et 2003. aastal kaebuse esitaja rahalise abi taotluse tagasilükkamisel võeti nõuetekohaselt arvesse kaebuse esitaja õigust õiglasele kohtlemisele ja süütuse presumptsioonile, jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et komisjon ei kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt, rikkudes Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõiget 2, ning et kõnealune tegevus kujutas endast haldusomavoli.

Seetõttu tegi ombudsman 25. aprilli 2005. aasta kirjas ettepaneku, et komisjon nõustuks taastama kaebuse esitaja organisatsiooniga tavapärased suhted, mis põhinevad vastastikusel usaldusel, ning menetlema tulevasi rahastamistaotlusi sellele vastavalt.

Komisjoni vastus kriitilistele ja täiendavatele märkustele ombudsmani otsuses kaebuse 278/2003/JMA kohta

Pärast ombudsmani ettepanekut leida kõnealusele kaebusele sõbralik lahendus (281/2004/JMA), kuid enne sellele ettepanekule vastamist vastas komisjon 5. juulil 2005 ombudsmani kriitilistele ja täiendavatele märkustele tema 2. detsembri 2004. aasta otsuses kaebuse 278/2003/JMA kohta. Komisjon väitis, et tema otsus jätta kaebuse esitaja mis tahes tulevasest finantsabist välja põhines tema talituste tehtud auditi tulemustel. Mis puudutab komisjoni talituste vajadust saavutada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel, siis selgitas komisjon, et ta ajakohastas oma 1997. aasta varajase hoiatamise süsteemi, mille eesmärk on teavitada vastutavaid talitusi võimalikest finantsprobleemidest, mis on seotud kolmandate isikutega, kes taotlevad ELi abi või juba saavad sellest kasu. Sellest tulenevalt võimaldab täiustatud varajase hoiatamise süsteem sisestada varajasi hoiatusi kolmanda isikuga seotud haldusvigade või pettuste kohta kesksesse finantsteabesüsteemi OLAFi, eelarvevahendite käsutajate, siseauditi talituse või siseaudiitorite taotlusel. Selle mehhanismi tulemuseks on tugevdatud järelevalve kolmanda isiku üle ning lõpuks küsimuse suunamine siseauditi talitusele, eelarve peadirektoraadile või vastutavale volinikule.

Komisjoni vastus sõbraliku lahenduse ettepanekule käesolevas kaebuses (281/2004/JMA)

juulil 2005 vastas komisjon ombudsmani ettepanekule leida sõbralik lahendus. Institutsioon väitis, et varasemates teatistes oli ta märkinud, et tema talitused ootavad OLAFi koostatud aruande valmimist, mille põhjal ta otsustab, kas jätkata kaebuse esitajaga tavalist suhet või mitte. Pärast uurimist esitas OLAF 3. mail 2005 aruande, milles ta käsitles mitmeid väga kriitilisi märkusi Y-i finantstehingute kohta, sealhulgas järgmist:

* kõik üldkoosolekute ja täitevkomitee koosolekute protokollid olid allkirjastanud ainult Y peasekretär, mitte võrgustiku president, mis võimaldas nende dokumentidega manipuleerida;

* Y oli esitanud eri ametiasutustele samal ajal identsed arved, nii et ta oleks saanud samade kulude eest mitu hüvitist;

* Y oli sõlminud toetuslepingud allorganisatsiooniga Z. Kuna tegemist oli kahe erineva juriidilise isikuga, keelati toetuslepinguga kaebuse esitajal sõlmida alltöövõtulepinguid ilma komisjoni eelnevalt teavitamata ja temalt nõusolekut saamata. Kuna Y seda kunagi teinud ei ole, ei saa ühtegi Z-i kantud kulu pidada abikõlblikuks.

Komisjon järeldas sellest, et neid järeldusi arvesse võttes ei saanud ta tõenäoliselt taastada tavapärast usalduslikku töösuhet Y-iga ning et olukorra tõttu pidi ta esitama sissenõudekorraldused, et saada tagasi Y-le ajavahemikul 1998–2000 makstud toetused.

Kaebuse esitaja märkused

Ombudsman edastas komisjoni vastuse kaebuse esitajale. Oma vastuses selgitas kaebuse esitaja, et komisjoni tegevuse tulemusena oli tema organisatsioon sunnitud oma peakontori sulgema ja enamiku oma tegevusest lõpetama. Kaebuse esitaja väitis, et pärast kaks aastat kestnud põhjalikku uurimist esitas OLAF aruande ilma tõenditeta, mis tema järeldusi toetaksid. Kaebuse esitaja märkis, et vastuseks nendele süüdistustele oli Y koostanud kirjaliku vastuse, mis oli esitatud riiklikule eeluurimiskohtunikule, kes jätkas Y finantstehingute õiguslikku uurimist. Kaebuse esitaja lisas oma vastusele selle aruande koopia ja koopiad oma hiljutisest kirjavahetusest komisjoniga, vaidlustades sissenõudekorraldused Y-le ajavahemikul 1998–2000 antud raha tagasimaksmiseks.

Kaebuse esitaja märkis ka, et komisjon oli juba uurinud Y olukorda oma talituste poolt 28. jaanuaril 2002 läbi viidud auditis, milles järeldati, et Y tegevuses ei ole avastatud ühtegi eeskirjade eiramist, eelkõige seoses võimaliku topeltarvestuse olemasoluga.

Kaebuse esitajalt saadud lisamaterjalid

18. juulil 2006 edastas kaebuse esitaja ombudsmanile koopia riikliku eeluurimiskohtuniku 29. juuni 2006. aasta otsusest, mille lisas oli OLAFi aruanne. Otsusega vabastati kaebuse esitaja kõigist tema vastu esitatud süüdistustest (2).

Otsus

1 Komisjoni otsuse väidetav õigusliku aluse puudumine

1.1 Kaebuse esitaja väidab ,le kokkuvõtlikult, et komisjoni 25. märtsi 2003. aasta otsus oli ebaõiglane, kuna sellega ei austatud tema õigust süütuse presumptsioonile seni, kuni tema süü ei ole tõendatud. Ta väidab, et komisjon peaks oma seisukoha uuesti läbi vaatama.

Kaebuse esitaja väidab, et komisjon tugines oma otsuses lükata tagasi Y-i 2003. aasta rahastamistaotlus mitmele talle tundmatule väitele, mida tal ei olnud kunagi olnud võimalust ümber lükata. Lisaks on tema arvates alusetu komisjoni põhjendus Y-i väljajätmiseks, nimelt asjaolu, et sel ajal oli liikmesriigi kohtutes algatatud kohtumenetlus selle organisatsiooni vastu, kuna tegemist oli üksnes liikmesriigi prokuröri läbi viidud eeluurimisega. See kohtumenetlus lõpetati 7. oktoobril 2002 otsusega, milles uurimise eest vastutav kohtunik järeldas, et kaebuse esitaja vastu puuduvad süüstavad tõendid.

Kaebuse esitaja leiab, et komisjon oleks pidanud olema hästi teadlik organisatsiooni kindlast õiguslikust struktuurist, kuna tal oli temaga pidev töösuhe alates 1996. aastast.

1.2 Komisjon märgib, et kaebuse esitaja 2003. aasta toetustaotluste tagasilükkamise põhjused olid samad, mis olid esitatud vastuses tema 2002. aasta taotlusele, mille kohta ombudsman viis läbi uurimise seoses kaebusega 278/2003/JMA. Selle juhtumi kontekstis väitis komisjon, et ta peab tagama abisaaja õigusliku ja finantssuutlikkuse ning tema üldise usaldusväärsuse. Komisjoni arvates ei vastanud kaebuse esitaja nendele tingimustele. Väidete tõsiduse tõttu leidis komisjon, et kaebuse esitaja oleks pidanud veenvalt tõendama, et ebaseaduslikke olukordi ei esinenud. Sellise tõendi puudumisel pidi komisjon rahalise abi taotluse tagasi lükkama.

Komisjon põhjendab oma seisukohta ka sellega, et tollal uuris OLAF kaebuse esitaja finantsjuhtimist.

1.3 Eespool selgitatud põhjustel tegi ombudsman ettepaneku leida sõbralik lahendus. Vastuseks ettepanekule väitis komisjon, et tema talitused pidid ootama OLAFi koostatud aruannet, mis esitati 3. mail 2005. Komisjoni sõnul sisaldab aruanne mitmeid väga kriitilisi märkusi Y kohta, sealhulgas võimalikke manipuleerimisi üldkoosolekute ja täitevkomitee koosolekute protokollidega; Y esitab samad arved erinevatele rahastamisasutustele; ning tööde alltöövõtt kolmandale organisatsioonile (Z) ilma komisjoni eelneva nõusolekuta. Neid järeldusi silmas pidades keeldus komisjon seega nõustumast ombudsmani ettepanekuga taastada normaalne suhe Y-ga ja palus kaebuse esitajal ajavahemikul 1998–2000 antud abi tagasi maksta.

Komisjoni vastuse kohta esitatud märkustes väitis kaebuse esitaja, et OLAFi aruande järeldusi ei toeta ükski tõend. Seejärel saatis kaebuse esitaja koopia riikliku eeluurimiskohtuniku 29. juuni 2006. aasta otsusest, millega vabastati kaebuse esitaja uuritavatest süüdistustest, nimelt väidetavast topeltarvestusest ja arvete esitamisest paljudele rahastamisasutustele.

1.4 Arvestades arenguid, mida komisjon mainis oma arvamuses (OLAFi 3. mai 2005. aasta aruanne) ja kaebuse esitaja (riikliku eeluurimiskohtuniku 29. juuni 2006. aasta otsus), peab ombudsman vajalikuks meenutada, et käesoleva juhtumi ese, mille kohta komisjonil paluti esitada oma seisukoht, on komisjoni 25. märtsi 2003. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata kaebuse esitaja 2003. aasta rahalise abi taotlus, väidetav ebaõiglus.

Ombudsman on seisukohal, et komisjoni 25. märtsi 2003. aasta otsuse läbivaatamine peab põhinema otsuse vastuvõtmise ajal valitsenud olukorral ning et sellele otsusele järgnenud arengud ei ole ombudsmanipoolse läbivaatamise seisukohast olulised.

1.5 Kättesaadava teabe põhjal märgib ombudsman, et tema arvates põhjendas komisjon oma otsust mitte anda kaebuse esitajale 2003. aastal rahalist abi oma murega kaebuse esitaja organisatsiooni õigusliku ja finantsseisundi pärast, mida näitab asjaolu, et sel ajal oli läbi viidud või viidi läbi kaks Y tegevust käsitlevat uurimist. Neid uurimisi teostasid vastavalt OLAF ja liikmesriigi prokurör.

Olemasolevate tõendite põhjal ilmneb, et OLAF-i uurimine, millele komisjon viitab, algatati 3. juulil 2003 ja seega pärast kõnealuse otsuse tegemist.

Mis puudutab siseriikliku rahukohtuniku poolt kaebuse esitaja suhtes läbi viidud kohtulikku uurimist, siis ilmneb, et vastutav rahukohtunik otsustas oma 7. oktoobri 2002. aasta otsuses uurimise lõpetada, esitamata kaebuse esitajale süüdistust. See otsus eelnes seega komisjoni otsusele.

Seetõttu ei leia ombudsman, et kumbagi komisjoni arvamuses nimetatud kahest elemendist võiks pidada mõistlikuks aluseks, et komisjon saaks kaebuse esitaja toetuse andmise menetlusest välja jätta.

1.6 Ombudsman leiab, et ühenduse rahastamistaotluste läbivaatamisel ei pea komisjon arvesse võtma mitte ainult seda rahastamisprogrammi reguleerivaid erieeskirju, vaid ka kõiki eeskirju või põhimõtteid, mis on talle siduvad. EÜ asutamislepingu artikli 274 kohaselt on usaldusväärse finantsjuhtimise kohustus üks üldeeskirjadest, mida kohaldatakse kõigi algatuste suhtes, mis hõlmavad ühenduse vahendite kasutamist.

Ombudsman märgib, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte tõlgendamist ei saa taandada üksnes raamatupidamislikule määratlusele. Ühenduse kohtute arvates peab selle õige tõlgendus hõlmama muret finantsjuhtimise toimingute praktiliste tagajärgede pärast (3).

1.7 Eespool öeldut silmas pidades peab ombudsman mõistlikuks, et enne rahalise abi taotluste rahuldamist kaalub komisjon, kas võimalike abisaajate õiguslik ja finantsseisund ning üldine usaldusväärsus tunduvad olevat piisavalt usaldusväärsed. Ombudsman ei ole teadlik ühestki õigusnormist ega põhimõttest, mis seda takistaks.

1.8 Ombudsman on siiski seisukohal, et ühenduse finantshuvide kaitseks meetmete võtmisel peaks komisjon püüdma saavutada õiglase tasakaalu eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel, nagu on sätestatud Euroopa hea halduse tava eeskirja (4) artikli 6 lõikes 2. Ombudsman juhib tähelepanu ka sellele, et on raske ette kujutada, kuidas komisjon saaks saavutada õiglase tasakaalu, kui ta ei teata toetuse taotlejale mis tahes kahtlustest, mis tal võivad olla seoses tema kaebeõigusega, ning ei ole seejärel valmis ära kuulama taotleja esitatud teavet ja sellele vastama, et neid kahtlusi selgitada.

1.9 Ombudsman märgib, et komisjoni vastuses ombudsmani järeldustele juhtumis 278/2003/JMA mainiti varajase hoiatamise süsteemi ajakohastamist. Ombudsman märgib siiski, et komisjon ei ole käesoleva kaebuse raames viidanud varajase hoiatamise süsteemile ega menetluslikele tagatistele, mida see võib sisaldada.

1.10 Olles läbi vaadanud kättesaadavad tõendid, leiab ombudsman, et komisjon ei ole tõendanud, et ta on käesoleval juhul saavutanud õiglase tasakaalu usaldusväärse finantsjuhtimise vajaduse ja kaebuse esitaja õiguse vahel õiglasele kohtlemisele. Ajal, mil komisjon oma otsuse vastu võttis, ei olnud ta kaebuse esitajat oma kahtlustest teavitanud ega andnud talle võimalust esitada selles küsimuses oma seisukoht. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon ei kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt, rikkudes Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõiget 2. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu esitatakse komisjonile kriitiline märkus.

1.11 Lisaks sellele ja nagu juba märgiti eelmises otsuses juhtumi 278/2003/JMA kohta, usub ombudsman, et sarnaseid probleeme oleks võimalik vältida, kui komisjon võtaks initsiatiivi anda oma talitustele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsolukorraga.

Nagu eespool mainitud, mainis komisjon oma vastuses ombudsmani järeldustele juhtumi 278/2003/JMA kohta varajase hoiatamise süsteemi ajakohastamist. Ombudsmanile ei ole siiski selge, kuidas selline ajakohastamine võib olla seotud täiendavas märkuses väljendatud muredega. Seetõttu kaalub ombudsman varajase hoiatamise süsteemi omaalgatusliku uurimise võimalust, lähtudes vajadusest saavutada õiglane tasakaal selle toimimises kaalul olevate konkureerivate huvide vahel.

2 Komisjoni seisukoha läbivaatamine

2.1 Kaebuse esitaja väidab, et komisjon peaks oma seisukoha Y suhtes uuesti läbi vaatama.

2.2 Komisjon väitis esialgu, et tal ei ole võimalik oma otsust uuesti läbi vaadata, kuna väite tõsidust arvestades ei olnud tema talitustel muud valikut kui kohaldada ettevaatuspõhimõtet seni, kuni olukorda ei ole võimalik selgelt kindlaks teha.

Pärast seda, kui OLAF oli 3. mail 2005 koostanud aruande, mis sisaldas mitmeid väga kriitilisi märkusi Y-i finantsilise usaldusväärsuse kohta, väidab komisjon, et ta ei saa jätkata tavapärast usalduslikku töösuhet kaebuse esitaja organisatsiooniga ning et olukorra tõttu on ta pidanud esitama sissenõudekorraldused, et saada tagasi Y-ile ajavahemikul 1998–2000 makstud toetused.

2.3 Olles olemasoleva teabe hoolikalt läbi vaadanud, märgib ombudsman, et OLAFi 3. mai 2005. aasta aruandes, mis koostati pärast põhjalikku uurimist, tehakse kaebuse esitaja organisatsiooni kohta mitmeid väga kriitilisi märkusi, sealhulgas võidakse manipuleerida üldkoosolekute ja täitevkomitee koosolekute protokollidega; organisatsioon esitab samad arved erinevatele rahastamisasutustele; ning tööde alltöövõtt kolmandale organisatsioonile (Z) ilma komisjoni eelneva nõusolekuta.

2.4 Oma tähelepanekutes komisjoni vastuse kohta ombudsmani pakutud sõbralikule lahendusele on kaebuse esitaja seisukohal, et OLAF ei ole oma järelduste toetuseks esitanud ühtegi tõendit. Ta väidab, et riikliku eeluurimiskohtuniku 29. juuni 2006. aasta otsusega, mille üks lisadest oli OLAFi aruanne, lükati tagasi kõik tema vastu esitatud süüdistused.

2.5 Ombudsman leiab, et kuigi kaebuse esitaja vaidlustab tõendid, mida OLAF kasutas oma järelduste tegemiseks, ja viitab 29. juuni 2006. aasta kohtuotsuse järeldustele, millega vabastati ta mis tahes väärteost, ei ole eespool nimetatud otsuses tehtud otsust OLAFi aruande sisu kohta, vaid selles on lihtsalt arvesse võetud OLAFi järeldusi, et hinnata, kas kaebuse esitaja on rikkunud riikliku karistusseadustiku sätteid või mitte.

2.6 Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades on ombudsman jõudnud järeldusele, et juhtumi selle aspekti suhtes ei ole asjakohane edasisi uurimisi läbi viia.

3 Kokkuvõte

Euroopa Ombudsmani poolt selle kaebuse kohta tehtud uurimiste põhjal näib olevat vajalik teha järgmine kriitiline märkus:

Ombudsman on seisukohal, et ühenduse finantshuvide kaitseks meetmete võtmisel peaks komisjon püüdma saavutada õiglase tasakaalu eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel, nagu on sätestatud Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõikes 2. Ombudsman juhib tähelepanu ka sellele, et on raske ette kujutada, kuidas komisjon saaks saavutada õiglase tasakaalu, kui ta ei teata toetuse taotlejale mis tahes kahtlustest, mis tal võivad olla seoses tema kaebeõigusega, ning ei ole seejärel valmis ära kuulama taotleja esitatud teavet ja sellele vastama, et neid kahtlusi selgitada.

Pärast juhtumi asjaolude läbivaatamist leiab ombudsman, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et ta saavutas käesoleval juhul õiglase tasakaalu vajaduse vahel tagada oma toetuste usaldusväärne finantsjuhtimine ja kaebuse esitaja õiguse vahel õiglasele kohtlemisele. Tuginedes üksnes kaebuse esitaja võimalikule murele rahalise aususe pärast, kuid teavitamata kaebuse esitajat kahtluste alusest ja andmata talle võimalust esitada oma seisukoht, leiab ombudsman, et komisjon ei kohelnud kaebuse esitajat õiglaselt, rikkudes Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõiget 2. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Arvestades, et need juhtumi aspektid puudutavad menetlusi, mis on seotud minevikus toimunud konkreetsete sündmustega, et komisjon ei ole heaks kiitnud ombudsmani ettepanekut sõbraliku lahenduse kohta ning et ei tundu olevat asjakohane jätkata edasisi uurimisi seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon peaks oma seisukoha Y suhtes uuesti läbi vaatama, lõpetab ombudsman juhtumi menetlemise.

Sellest otsusest teavitatakse ka komisjoni presidenti.

Järgmine reis

Nagu juba märgitud juhtumis 278/2003/JMA, usub ombudsman, et sarnaseid probleeme oleks võimalik vältida, kui komisjon võtaks initsiatiivi ja annaks oma talitustele suuniseid või juhiseid selle kohta, kuidas tagada õiglane tasakaal eraisikute huvide ja üldiste avalike huvide vahel juhtumite puhul, mis hõlmavad käimasolevaid kohtu- või haldusuurimisi seoses ühenduse abi võimalike saajate õigusliku ja finantsolukorraga.

Vastuses täiendavale märkusele , mainis komisjon oma varajase hoiatamise süsteemi ajakohastamist. Ombudsmanile ei ole siiski selge, kuidas selline ajakohastamine võib olla seotud täiendavas märkuses väljendatud muredega. Seetõttu kaalub ombudsman varajase hoiatamise süsteemi omaalgatusliku uurimise võimalust, lähtudes vajadusest saavutada õiglane tasakaal selle toimimises kaalul olevate konkureerivate huvide vahel.

Lugupidamisega,

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

---

(1) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus 94/262 ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT 1994, L 113, lk 15).

(2) Oma otsuses vabastas kohtunik kaebuse esitaja kahest uuritavast süüdistusest: esiteks väidetav topeltarvestus seoses Y-i allhanketegevusega Z-iga ja teiseks väidetav arvete esitamine paljudele rahastamisasutustele. Esimese süüdistuse kohta märkis kohtunik, et komisjon oli juhtumi selle aspekti juba läbi vaadanud ja vabastanud kaebuse esitaja mis tahes väärtegudest siseauditis, mille komisjoni talitused viisid läbi 2002. aasta alguses. Arvete esitamise osas jõudis kohtunik järeldusele, et väidetav tegevus ei saa kujutada endast siseriikliku karistusseadustiku alusel karistatavat kuritegu.

(3) Kohtuasi T-105/99: Conseil des communes et régions d'Europe (CCRE) vs. komisjon, EKL 2000, lk II-4099, punkt 73.

(4) "Otsustamisel järgib ametnik õiglast tasakaalu eraisikute huvide ja üldise avaliku huvi vahel". Euroopa hea haldustava eeskirja artikli 6 lõige 2, kättesaadav ombudsmani veebisaidil: http://www.ombudsman.europa.eu